Mai kõõlus Mademetel ning vahtis vees olevat peegelpilti iseendast. Täiesti tavaline, äsja kümneseks saanud tüdruk üldjoontes nööbinina, Satainid, juuksed või kartula karva, nagu ütles vanaema. Pleekinud kolmest suvekuust. Kõrged põsesarnad, mis silmad veidi vidukile vajutasid. Justkui plastiliinitükist rullitud ühtlaselt ümmargused käed, jalad ja kere. May kõigutas parmude peletamiseks jalgu ning kratsis sügelevaid kohti. Ema hooleski armastusest, kammist, kääridest ja desinfitseerimisvahenditest polnud suvega suurt midagi järele jäänud. Sääsekublad olid puruks kistud ning mädanesid. Kibe oli sisse läinud, vanaema jutu järgi. Pidevas jõevees ligunemisest tulid Corbad maha ning mudasõjast saadud kiht lisas käärimisele ainult vunki. Vanaema ei raisanud plastritele raha, ei keelanud küüntega kratsida ja lubas vahel pooleldi kriimude jalgadega isegi voodisse, sest leidis, et Mailon terve talv aega linnas kabedaks saada. Mai klassikaaslased ei teadnud, mis on kabedaks saamine või Mademed. Nad ei teadnud pooli sõnumis. Mai oli linna kooli minemiseni vanaema käest selgeks õppinud. Isegi May pidevalt ülikoolis õpivad ja nüüd juba õpetavad. Vanemad ei saanud vahel tütrest aru. Eriti linna siirdumise alguses, kui nad muukilikult hääletus karjas, vanaema süldikausi järgi pügatud juukserandiga tütre autosse toppisid ning linnaviisid ööde viisi lakke vahtisid ja teesklesid, et ei kuule läbi une nutta kiskumist. Päeval püüdsid ära arvata, mida objektiivsete tunnuste alusel nende, kuid tegelikult läbi ja lõhki vanaema lapseks kasvanud klikka mõtleb. Rääkis ta. Vähe kui, siis imelikke sõnu nagu näiteks Mademed. Isa oleks muidugi hinnanud enam, kui May oleks suutnud diferentseerida üle jõe mineva silla, mitte murdesõna Mademed vaid kandejõu järgi, nimetades seda rohkem palgiks. Ema poleks ilmselt üldse lubanud tal sinna peale astuda. Eesti kirjandusloos oli rohkelt itke vette kadunud lastest sündisid need May omaga sarnaste vanaemade suudes pojatütrega sama šablooni järgi tehtud silmi Kissitades võiste näppudel ja varvastel kokku lugeda. Mitu last jõkke kukkunud ja mitu uppunud on lisaks pabulatelega purjus külamehi ning armuvalus naisi. Kui pooledki lood vastanuks tõele tähendanuks see, et mõnel ajajärgul oli olnud vesi uppunutest paks või tihke. Nagu ütles vanaema. Titena hoidis maid jõest eemal hirmu saaga vetevanast kummi paelana, venivate kätega olendist, kes ohvri surnuks Lutsutas. Ülikoolist külla tulnud vanemad paljastasid vanaema eepuslike lugulaulude puuduliku ainelise materjali. Vetevanaga olla hirmutatud juba May isa kuid näinud polnud teda keegi. Üksikud teated, mida ta saatis, olid kirjutatud täpselt samasugusele ruudulisele paberile, mida leidus vanaemapiimaraha arvepidamise vihikus. Pealegi tindiga, mis vees kohe laiali läheks. Ema ja isa lohutamisest julgust saanud May lakkas õues liikudes puudest kinni hoidvast ning kord lähenes tikripõõsaste rivile, mis tähistas jõekaldapiiri. Vanaema andis alla ning otsustas teha seda, mida terve riik ajada üles statistilised näitajad. Uppumissurmadest toetas oma uued lood samadele muinasjutualustele ja lootis, et see toimib päästerõngana. Jutt räägitud, lubas vanaema Mai koos Priidu Kersti Jantsuga jõe äärde ega märganud vahel enne õhtut, kas lapselaps on koju tulnud või mittemängimine on lapse kõige tähtsam. Töö oli vanaema laksetanud hiljuti poes, kui külamutid teda hurjutasin. Miks May ei pea teiste kombel päevi juurakil peenras veetma? Külamuttide trööstitus polnud May elu sugugi nii kerge, kui nad kahtlustasid. Pool tema ajast kulus sõprade ootamisele. Nad võisid tulla veidi varem või nõksu enne. Kumbagi polnud veel kordagi juhtunud kuid võimalus teoreetiline oli. Et mitte hetkegi raisku lasta, oli mai ikkagi juba siis kohal, kui päike veel läbi puude paistis. Õhus võis haista jõge ennast. Rohi ei kriipinud kuivad eras harjana, vaid niisutas seeliku märjaks. Tasapisi läks valgus eredamaks, pehmed vormid hajusid ning kõrvetavad kiired põletasid teed, põllud, metsad ja kuumusest uimased inimesed ja loomad ühevärviliseks. Taevas polnud enamasti üldse sinine, nagu seda piltidel kujutati. Vaid akvarellikarbiservas olev kollane, mida kulus maalimisel väga vähe sest paberile banneski lõikasse silma nagu žiletitera, millega isa hommikuti habet kratsis. Õhtuti uuristas ema sellesama teraga May vihikust sassi läinud sõnade tähti välja. Midagi ei tohtinud maha tõmmata, kõik pidi vähemalt välja nägema. Ideaalne. Sellepärast oli piltidel taevas sinine ja õhus ei lennelnud seal kunagi miljardit parmu. Mai ei sallinud heleda pissi värvi keskpäevast aega põhiliselt tohmuste pärast. Olles ilmselt apluse stend pimedaks söönud, tuigerdasid nad uut peale õgima kõige kuumematel tundidel. Haista selgemaid kohti, naksates lehmi, udarast ja inimesi kaenla alt. Julmemad püüdsid end suruda otse kägi veeni. Osavaimad saagisid sinust lihtsalt tüki välja ning viisid selle oma sahvrisse. Kõige selle juures olid nad täiesti pimedad ja tegutsesid puhtalt haistmise järgi. Mida kõrgemal temperatuuril säärisest päikesepraepann sulatades lahti higinäärmed, seda massilisemaks läks tohmuste rünnak. May võitles nendega tunde kord taandudes, vete või asudes vasturünnakule tapri asemel rätikut pea kohal keerutades. Maksimum detsi Bellidel töötava sirtsu raadio ainsaks segavaks heliks olidki lärtsud, mis tähistasid, et May oli mõne vaenlase tabanud end verd täis pukimast. Külalaste kolksuvad rattad hakkasid kaugelt kostma. Nad lõid hingetuks vajutatud teel elu keema üles lendlev tolm patistas rõlget värvi, valguse ning vete lendamisel plahvatav veesammas tappis Suurtüki, tuleneb tohmuste huvi. Hallikas pruunides toonides lennusalga taandusid nad oma kokkukuhjatud tagavaraladudesse jättes endast nähtamatute tähtedega kirjutatud teate. Külalapsed kasutasid võimalust hüpata Mademetelt võidu peale kõige sügavamale kaugemale ja kõige veidram Alt kõige suurema kisa ja naeruga tülitsedes ja leppides kuni akvarellikarbi teise otsani, kus kõrvuti olid mürkroheline ning oranž ainsad värvid, mis jäid alles, kui päike taevast magama vajus. Kui mail oleks Kell olnud, siis ta oleks saanud vaadata, et koosolemise aeg oli ootamise omast palju pikem. Ainult et tal polnud kella ja jõe äärde poleks ta midagi nii kallist julgenud ka kaasa võtta. Sellepärast oli ta vapralt varem valmis, et mitte sekunditki ühisest ajast kaotada sest tema sõbrad olid ju maalapsed. Enne seda Maiga möllamise vabaduse hetke pidid nad ära rohima naeri read, mis ulatusid silmapiirini ilmselt isegi kaugemale. Sest raadio laulis lakkamatult, et suur ja lai on me kodu, mil nimeks NSV Liit. Ma ei oleks tahtnud ka kolhoosis abi tööl käia aga ema ning eriti isa ei olnud seda lubanud. Lapse asi on suvel puhata, ütles isa kuidagi eriti kõvasti ja selgelt, kui mai oli ühel nädalavahetusel proovinud külla tulnud vanemaid veenda, et ka tema võiks oma kõplaga hommikul külanõukogu ette vändata, kust abitööjõud kokku koguti. Vanaema keerasime juhatades selja. Küllap oli tal muud tegemist. Aga sellest ajast saadik saigi tema põhimõtteks, et räugu May igavusest palju tahab. Ainus töö, mis talle antakse, on mängimine. Suureks kasvamine polnud muud kui üks pühendumine sotsialistliku-le tööle. Asjade ära tegemise eesmärgiks sai normide ületamine ning armutult rebimist iidsel võistlusel, kes on parem, nimetati sõbralikult sotsialistlikuks võistluseks. Lisaks tuli täita viisaastakunorme, olla ideoloogiliselt paindumatu ning mitte lasta ennast ahvatleda võõrast propagandast. Kodusi omade vahel ei rääkinud keegi, nii, aga kui polnud päris selge, kes on kes, eelistati kodeerida oma jutt riiklikult tunnustatud alfabeeti. Mai ema pidi ülikooli lõpetamiseks õppima pähe punkte paksudest valgetest raamatutest mille peale oli kirjutatud NLKP keskkomitee punkt punkt punkt pleenumil vastu võetud otsused. Nende punktide asemel olid suured tähed x ja v-ja-i mis tähendasid, et neid kongressi oli peetud palju. Kui ema ahastased seda kõike meelde jätta on võimatu, siis püüdis May teda veidi aidata. Talle jäid luuletused kergesti pähe. Tavaliselt oli tal juba klassis kolme kordamise järel lehekülje pikkune salm selge. Kui ta oleks julgenud õpetajale sellest märku anda, oleks ka ilmselt rohkem viisija kiitusi teeninud. Ainult et ta ei suutnud tõsta kätt, sest kartis ka minna klassi ette luuletust lugema. Tahvli ees esinemist kartis ta veidike rohkem kui seda, et ema kukub partei ajaloo eksamil läbi ning siis viib KGB ta vangi. Sellepärast tuligi ema aidata, et näidata talle, et üks seitsmeaastane tüdruk suudab ka kõik need paksude raamatute algused pähe pida. Just algus esimestele lehtedele oli kirja pandud see, milles parteilased oma kongressil kokku leppisid. Tundus, et nad olid üsna edevad inimesed, kes leidsid, et see võiks olla igal nõukogude kodanikul peas. Eriti kui ta lõpetas ülikooli. Kõikide kongresside otsused algasid rahulolu väljendusega, et sotsialism on lõplikult võitnud. Miks seda kogu aeg korrata, ilmselt ikkagi ei oldud ses asjas lõpuni kindlad ja nõudega olla veelgi eesrindlikum ning ületada veel rohkem norme, et tagada lõplik võit inimvihkajaliku imperialismi üle. Kuna karupildiga aabitsast tähti õppida polnud mail vaja, siis kulutas ta kogu oma vaba aja lohe pikkade lausete päheõppimisele, millel ei tundunud olevat mingit mõtet. Üksikud sõnad kivistasid talle arusaamatute monstrumitena ajju. Mai närveeris hirmsasti, ta ei julgenud õhtuti magamagi jääda, muretsedes, kas kirjandusteadlaseks õpib ema ikas suudab puristada eksamil ette kõik punktid nendest valgetest raamatutest ja pääseda hirmus ohtliku kolme tähega organisatsiooni käest. KGB tohtinud öelda, sest ta võis kuulda kindlasti ta kuuliski igal pool. Sellepärast ei ütelnud isa ega ema või veel vähem vanaema kunagi muud kui nemad. Nemad olevat selle või selle vastu huvi tundnud. Sosistasid isa sõbrad omavahel, juues mineraalveega joodavaks lahjendatud veini. Ja ema õppis samal ajal näpud kõrvades. Meeste jutt teda ei segaks. Ainus pluss kogu viljatu õppetegevuse juures, kus May omandas teadmised kommunistlik partei pidevas võitluses ja eesrindel oli see, et kui pioneerijuht neile kaks aastat hiljem rääkima tuli, et sügisel saavad kõikidest oktoobrilastest pioneerid siis ei tulnud ükski asi maile üllatusena. Ta sai kohe aru, et pioneeriks saamine on üks pühendumine ja eneseületamine. Ning sellepärast ei jaganud ta klassikaaslaste elevust, et sellega kaasneb sõja mängimine või paralleelklassile lollidele peekatele õpetajate poolt õigustatud tuupi tegemine. Tsiviilkaitseõppustel. Läbitöötatud materjal andis aimu, et ainus, mida tähendas jamamine parteiga oli valmidus laste ainult põhimõtteliselt mitte millegi eest tappa. Võitlus sotsialismi eest tundus üks viljatu tegevus sest isegi kohal olles ei toonud endaga kaasa midagi head või vähemalt maitsvat. Väga harva sai banaane kohukesi kord kuus välismaale. Pioneeriks hakkamine ei võinud taolist olukorda kuidagi parandada. Isegi kui miski pioneerijuhi jutus oleks olnud tõde, et pioneeriks saamine tähendab midagi lõbusat, kus kõik koos lõkke ääres istuvad ja laulavad siis maitusatujus ei parandanud kolme aasta jooksul koolis polnud midagi teinud klassikaaslastega koos. Miks üks punane kaelarätt oleks pidanud seda muutma? Enamik ta klassikaaslastest olid käinud koos ühes sõimes seejärel koos lasteaias ning tulnud sealt otsejoones koos kooli. Nad tundsid 11 ajast, kui kakati kõrvuti potil või peksti seltskondlikult plastmassautoga pähe. Koolis jätkus kõik sama loomulikult ja need mõned uued lapsed, kes klassi juurde pandi, pidid lihtsalt sulanduma. Enamikul läks suhteliselt valutult. Mõnda aega seisid nad kogunevate sõpruskondade lähedal siis ringi servas ja varsti saadeti juba esimesed sünnipäevakutsed. Ikka tuldi koos kooli või mindi koos ära. Kõik peale May. Mai ainsad sõbrad olid Priit Kersti ja Ants. Maigikitas kõrvu kusagil niideti kuid pidevast Rutjumisest krigisevad rataste heli polnud isegi aimata. Mai oli ikka üksi. Priidu ema tõi poisi May vanaema juurde hoida selleks ajaks, kui ta ise karjalaudas tööl oli. Ja tööl oli ta kogu aeg normi nimel. Sellepärast ehk ka, et kolhoosi parim lüpsja pidi saama Lenini profiiliga tänukirja ja mingi medali. Lisaks veel sõidu suurde pealinna Moskvasse ja võib-olla ka pildi ajalehte. Vähemalt nii lohutas ema Priitu, kui ta ise päevade kaupa kodunt ära oli. Priit jäi mai vanaema juurde alguses päevaks, siis juba paariks ning lõpuks leiti ühiselt, et kahel lapsel koos ongi lõbusam. Vanaemal kergem ka. Priit õpetas maile kõike, mida ta teadis putukatest, imetajatest, selg, rootutest ja selgrooga, olevustest, tulnukatest, detonaatoritest ja transistoritest. Tema kirglik huvi jagunes kaheks. Imeline, salapärane vaatlemist vajav loodus, mida ta võis jälgida liikumatult tunde ning tehnoloogia tippsaavutuste anatoomia. Tema võime asju puruks teha tekitas olukorra, kus kapi küljes rippus vits, mida vanaema vajadusel kasutas väsinult köögilaua taga konutama Priidu ema nõusolekul. Isasse ohkas 18 tunniseid tööpäevi tegev naine roidunult ning jäin norinal magama. Ega seda ei saanud ette heita, et ta mõned korrad elus libastuma sattus ning elu ükskõiksust veidi kangemaga vürtsitas. Priidu välimuse järgi oli tema isagi särtsakas olnud. Tõmmu veri kees soontes kiiremini. Vanaema leidis lahenduse andes maile, kes oli õppinud lugema samal ajal, kui rääkima pataka oma noorusaja ajakirju, kus siis haledad lood kaugetest maadest ja rahvastest. Praktiline vanaema tabas nii kaks kärbest ühe hoobiga. May pidi kobistamata lugema, õppima ning priid paigal püsima ega saanud samal ajal midagi algosadeks demonteerida vaid unistas sellest, kuidas ta ühel päeval oma isa üles leiab. Kersti Jants, õigemini küll ainult kersti, sest tants oli paratamatult seltskonnaga liidetud. Satelliit toodi maile seltsiks siis, kui ema oli avastanud, et majja Priit on koos püsti pannud Soloogia laboris, kus lõhki lõigatud konnade ning kalade näitel plaaniti alustada erinevate koduloomade opereerimist. Lähevad pätiks kätte. Oli ema isale kurtnud ja see otsis alevis üles oma kunagise pinginaabri, kellel oli maiga ühevanune tütar. Kersti oli hoopis teisest puust kui Priit palju heledamast voolitud vormilt ja sisult malbeks. Kuid kangeks. Tema isa oli dissident. May kuulis, kui vanaema sellest oma pojale sosinal rääkis. Imelik, et nemad sellest veel ei teadnud samal ajal kui kogu kolhoosipere oli informeeritud, mis toimub äsja ehitatud paneelmaja ülemise korruse nurga korteris. Kersti isa õppis iseseisvalt soome keelt ning kuulas Soome raadiost uudiseid. Ta ei uskunud midagi, mida räägiti vene keeles ning keelas oma lastel nii oktoobrilapseks hakkamise kui pioneeriks saamise. Kerstil oli sellest sügavalt ükskõik, aga Ants olevat suu üsna kõveraks vedanud, kui ta jäeti isa pärast ilma Tallinna tööliste keldris toimunud kohtumisest iitserevolutsionääriga. Ants uskused, iidne revolutsionäär oli tehtud vahast ja tema sisse oli pandud palju peent elektroonikat, mis hämaras keldris jättis lastele mulje, et revolutsionäär on veel elus. Nende isa olevat selle peale lubanud, et kui andsama virisemist ei lõpeta siis teeb ta ise koju ühe iidse revolutsionääri, kes iga pahanduse peale lastel tagumiku kuumaks kütab. Küllap ta oleks sellega hakkama saanud, sest põhilise leiva said nad lauale sellega, et isa ehitas Nõukogude telekatele sisseplokke, millega sai Soome televisiooni vaadata. Kolhoosi suurimal kalluril töötada tuli ainult selleks, et mõni usina parteilane ei saaks töö põlgurluse paragrahviga ähvardada. Kui mai ema oma partei ajaloo eksami ikkagi tehtud sai siis olid ema ema amma koos isaga neile sellise vägeva välismaailma näitavad, teleka kinkinud. Ainult rõõmu ei toonud see küll kellelegi. Esimest korda Soome televisioonist reklaami nähes oli mai lohutamatult nutma hakanud sest mõistis tema ei saa mitte kunagi mitte iialgi oma elu sees seda valget moosiga ollust süüa, mida pisikesest topsist välja venitati. Tal oli raske uskuda oma ema ja isa lubadusi, et ehk tulevad kunagi instituuti külla päris soomlased kes võib-olla toovad lisaks vimplitele kingiks kaasnenud närimiskummi ja hea lõhnaga seepe. Ehk õnnestub mõnega neist väga heaks sõbraks saada ning võib juhtuda, et tulevikus külastab soomlasest sõber uuesti Tallinna ja toob kaasa topsitäie, jogurtit. Mai, kes lisaks vanaema antud härdameelsetele juttudele luges läbi ka kõik juturaamatud ning täitis sellega linnas olles jätkuvalt oma sõpradeta vaba aega, midagi nii imelist ei uskunud. Muinasjutud ei pidanud päriselus täide minema.