Ma hakkan iga päev hotelli juures pargis käima. Soomlased lähevad sealt läbi, et vanalinnaekskursioonile minna. Ja ma küsin kelleltki, et järsku nad on nõus mulle selliseid topsi andma. Kuidas nad teavad, mida sa küsid? Ma joonistan pildi. See oli tõsi. May armastas väga joonistada. Eriti mõnusad olid paksud guaš värvid, millega sai näiteks rohelisele värvile anda teiste värvide segamisega kümneid eri toone. Ainus, mida oli väga keeruline muuta, oli punane saavutada näiteks ilusat kirsi tooni, nagu oli kadunud topsik. Punane oli kas teadlikult või mittetoodetud, nii et see sobis ainult lippude, kaelarättide ja paraadide maalimiseks. Kaltsupunane andis vanaema ühese hinnangu. Kersti pühkis silmad lõplikult kuivaks. Ta tahtis selles ususektis olla May jõnger. Maiuskus ise ka, et tema kesta kolme kooliaastaga polnud suutnud enamiku klassikaaslastega paari sõnagi vahetada. Astub hooletu sammuga välismaalaste juurde ning lobiseb maast ja ilmast. Mis põhiline, see õnnestub tal kindlasti. Sest millegipärast on see miilits, kes alati välismaalasi valvas, sel päeval angiiniga kodus. Mitte kunagi ei õnnestunud kellelgi lihtsalt välismaalasele ligi astuda. Sellega kaasnes kohe justkui juhuslikult kaasas Jelkuva korrakaitsetöötaja vile. Kuid May oli oma loo jutustamiseks kõik, mitte sobituva maha kriipsutanud. Tema kohta välismaalasi, kellel pole saba näitab vajalikku pilti ning vähemalt sügiseseks koolivaheajaks on tal Kerstile kingitus olemas. Võib-olla isegi varem. Aga siis tasub loota, et keegi kõrge nina ära sureb. Sellistel puhkudel jäeti koolitunnid mitu päeva ära. Raadio ja televiisor mängisid ainult sellist repertuaari, mis pani emal hambad valutama ning May saadeti vanaema juurde lõbutsema. Viimastel aastatel oli seda juba kaks korda juhtunud. Kõrged partei ametnikud, kes juba ennegi põhjustanud jutte, et nad on elektriga juhitavad. Vahakujud olid lõplikult rikki läinud. Ülejäänud presiidium tudisest sama haprane ohtlikult pundunud ninadega pead voltidesse vajunud kaela otsas kõikumas. Pane üks pauk, lake kõigil sussid püsti, irvitas Kersti isa, kui televiisoris tähtsaid mehi näidati. Selliste lausete pärast leitigi teda tissidendiks. Ema sattus ahastusse, kui Mai maalt linna jõudis. Tuks silmini või täpsemalt ühe silmani, mille paistes laug rippus vaglad varjates ripsmed, käed ja jalad, mädanikus, selg pruuniks, kõrbenud küünealused väärilised geoloogia instituudis eksponeerimiseks. Sinu ema võiks natukenegi vaadata, mismoodi laps välja näeb. Ta käis nii kindlasti igal pool. Ahastas ema isale, kui oli May vanni surunud ja keeva vett pottidega juurde tassis. Suvisel ajal polnud kraanist jooksvat sooja vett ette nähtud. Sellise soonil nõukogude inimene karastas end või keetis tohutute pottidega vett ning lobistas kausis. Või käis külas tuttavatel, kellel oli sooja vee boiler. Laupäevased rändajad perede kaupa, matšalkad ja froteerätikud kotis kihutasid bussidega ümber istudes, trügides ja tunde loksudes magalarajoonidest individuaalelamute suunas. Soe vesi oli nähtavasti arvatud riiklikuks varaks ning seetõttu jagati seda napilt. Kuid maalt toodud May peale kulus seda palju. Tasa, ainult natuke kipitab, tähendas ema kleepides haavaliimiga kokku auke May jalgadel. Neist jäävad jälle armid, ohkas ta kogu südamest. Tõsi, Mai jalad olid juba eelmisest suvest sinise lillakirjud. Et ülejäänud klassikaaslased maist kohe eemale hoidma ei hakkaks, siis pidi ta nüüd, sügise soojadest, päevadest hoolimata sukakaid kandma. Kehalises kasvatuses vedama jalga needsamad hallikassinised dressipüksid, mida vabalt igal pool saada oli. Aga mitte keegi, kellel oli rohkem aru, protistil ei kanna. Priidu andmeil olid protistid kõige hajutumad olendid maakeral parteilast järel. May ohkas. Mitu korda oli ta mõelnud, et ehk oleks parem, kui ta maale kooli läheks. Ema ja isa võiksid isegi nõus olla. Seal olid kõigil ühesugused asjad. Need, mida kohalikust poest sai külas, oli teisigi tüdrukuid, kelle mõõdud ei klappinud koolivormiga mistõttu tuli sinna panna vahele lisasiil. Kui kõigil ilusatel tüdrukutel jooksis teksakleidi keskel üks triip, siis paksukeste vanemad pidid kleidi eest lahti harutama ja vahele ühe tüki juurde panema. Poest suuremaid numbreid lihtsalt ei leidnudki. Seega oli ilusateks ja mitte ilusateks jagamine tehtud väga lihtsaks. Ühe triibuga kleidis olid ilusad ja kahega koledad tüdrukud. Kuigi Mai sai aru, et neljandasse klassi minnes pole põhjust mehelesaamise pärast veel väga muretseda tegi ikkagi nukraks. Ainus poiss, kes ei paistnud vahet tegevat, et mai on omaealistest veidi raskem oli Priit. Tema oli harjunud raskeid asju tõstma. Nüüd muidugi ei tulnud maale kooli minemise mõte enam kõne allagi. Mail oli missioon salaülesanne eesmärk. Ta ei tohtinud Kerstit alt vedada. Hiljemalt suveks olid nad veel lahkudes kallistades vandunud. Mai oli oma plaani 100 korda esitanud suure rääkimise peale hakanud seda kõike ise tuliselt uskuma, nagu mõni eriti sügavalt rolli sisse elav näitleja, kes jääbki end vampiiriks või Taani printsiks pidama. Tema oli mai julge kuninglinna jõudmiseni. Sadade trügivate mornide inimeste keskel tuli talle jääkülma selgusega meelde, et ainsas pargis, kus välismaalasi juhuslikult kohata oli võimalik luusib ringi miilitsapatrull, kes valvab, et äritsejad hõlptulu ei teeniks. Hõlptulu oli rangelt keelatud. Kuid ikkagi riskisid kümned poisid või noored mehed sellega, et kasutute rublade eest saada välismaalastelt paar teksaseid, kilejope, närimiskummi või üksnes pastakas, millel sai kirjutamiseks nupust värvi vahetada. Risk tasus end ära, sest saagi sai mustal turul 100 korda kallimalt maha müüa. Osavamad, kellel jagus rikkust, miilitsat äraostmiseks, ehitasid endale rannarajooni maju. Ema ema amma nimetas neid spekulantideks. Tema kohtus nendega tihti, sest töötas ehitusmaterjalide laos. Plaasterdatud nagu isamaasõjainvaliid tukk kääriotstega tasaseks nuditud, küüned olematuks lõigatud, otsis May välja oma värvid. Need olid suvega kivikõvaks kuivanud. Ema õpetuse järgi valas ta peale piisakese vett, mis pidi ööpäeva pärast andma tulemuseks mannapuder ja massi. Mõtlikult vedas May pliiatsiga paberile topsikese piirjooni. Võib-olla oleks parem, kui tal oleks alati kaasas rohkem pilte et ta saaks miilitsale näidata, nagu tutvustaks välismaalastele midagi ideoloogiliselt õiget. Ta võiks joonistada Priidu ema orden rinnas ja koos lehmadega või lippudega paraadi. Selleks sobis just see punane värv, millest oli võimalik teha ainult oranž või pruun aga ilmaski mitte midagi ilusat. Kui ma ei oleks osanud, oleks ta võinud joonistada ka oktoobrilapsi midagi tegemas. Oktoobrilapsi kui selliseid osanuks ta joonistada küll, aga tegevust ei suutnud välja mõelda. Kuidagi oli tema klassi kogunenud seltskond, kelle vanemad ei pidanud oluliseks, et nende lapsed osaleksid tsiviilkaitseõppustel kohtuksid veteranidega või harjutaksid rivis kõndimist. Pealegi oli nende klassijuhataja ainus noor inimene. Peekate õpetajast õiest räägiti, et ta olevat olnud isamaasõja ajal partisan ja tapnud sakslasi. Õie vanust arvestades võis olla tõsi. Aga pidades silmas, kui kõva häälega ta koridorides lõugas ja kui liigutatult nuuksus, kui räägiti mõnest sõjakangelasest, kes oma isa ülesandmise eest maha lasti. Ta ei oleks saanud hiirvaikselt võpsikus oodata, kuni mõni nats sattus mööda minema. Ta oleks püüdnud tollega surnuks sõimata või veenda ümber kommunistliku idee õigsuses. Õie nõudis kõigilt oma klassi lastelt sama suurt pühendumust. Tema tüdrukud laulsid alati heleda häälega rindelaule ning käisid sellega liigutamas vanade veteranide südant. Poisid võistlesid Timurluses. Alguse sai võistlus tänu ühele raamatule, kus kirjeldati salka lapsikest passis peale, kui keegi hätta sattunud tus. Vanainimesele viidi. Puutuppa. Üksikema lapsuke, kes kodus karjus, kustutati unele. Kui vanaäti ainsa vankri aisad läksid katki siis tuiskasid Timurlased puid langetama ja laasisid oksi, et uued meisterdada. Seda kõike loomulikult tasuta isiklikust aktiivsusest ja maailma parandamise soovist. Ühtlasi salaja, et panna abisaajaid helgima ja mõistatama kisse imetegija. Küll oli. Õie mahitusel kohandasid peekad vana aja olusid uutele kuid midagi oli muutunud ühe parteiveterani puude äraladumise eest, mis toimus pimeduse varjus, et valmistada vanainimesele hommikuks üllatus, oleks paar poissi peaaegu kolooniasse saadetud. See oli see koht, kuhu viidi need, kelle puhul nii kool kui selles peituv parteiorganisatsioon käedripulasi. Sinna viidi pätid. Ja sealt tulid pätid. Poisid päästis kolooniast kirjanduslik väitlus, kus vihasele pensionärile tõestati, et tema puude ladumine, tõsi, valesse kuuri oli olnud väike libastumine lihtsamaks saamise teel. Tegemist oli raamatust tuttava tegevuse taas elustamisega, mis mitte kuritahtlikkusest polnud ajastatud pimedale ajale vaid ikkagi selleks, et hoida müüti. Väike-leeninlane on kogu aeg valmis. Ahnete nina sõrmetega, haistab ta häda võtab linnukoerana jälje ning raevuka võitlejana ei taandu enne, kui abi on osutatud. Karastudes tagasilöökidest. Olgu see või raske poekoti, lihtne kojuvedu. Millegipärast arvati, et poisid on juba koloonias olnud ning sikutavad abitumate poest tulijate käest asju ära varastamise eesmärgil. Või kui nad kuulasid uste taga, kus nutsid lapsukesed, kelle ema oli lipsanud poodi millegi sapp millelegi, mida nimetati defitsiidiks. See võis olla üsna lihtne asi, piim või sai aga järjekorras oodata, tuli vahel kaua ja võidelda oma koha eest. Isegi veriselt. Igatahes oleksid emad koju jõudes eelistanud, et nad ei kohta aknast sisse roninud kampa. Poisse, kes on lisaks lapsukese kõhule toitnud veidi ka enda oma. Hoburakendid, olid linnapildist üldse kadunud ja autot ei omanud ka abi vajavad vaesed. Seda sai osta partei antud erilubade eest. Eriloa sai endale ikkagi inimene, kes oli vähemalt nii rikas, nagu ütles vanasõna. Olgu mul parem 100 sõpra kui 100 rubla. 100 sõbra abil sai vahetada näiteks 10 20 kombineerimisega ühe paari valuuta eest ostetud kingi autoostu loa vastu. Inimesed, kes olid võimelised selliseid päriselu malepartiisid sooritama, ei jäänud hätta. Timurlik eluviis oli määratud hääbuma. Lõpuks ei jäänud õiel üle muud, kui anda korraldus olla Timur lane üksnes siis, kui keegi abi küsib. May õpetaja ei teinud Timurlusest või veteranidest kunagi juttu. Tema klassis kuulati vahel prantsuskeelset muusikat, sest see arendavat võõrkeele õppimisel kõrva. Või tehti natukene liiga vara, valmis näärikaardid. Just nii, et neid sai vajadusel saata põlu all olevate jõulude ajal. Mis nende vahe oli, seletas õpetaja väga vaikse häälega, siis kui klassi kõige lahedam poiss Kristjan teatas, et tema peres küll ei peeta nääre vaid neil käib hoopis jõuluvana. Peaaegu sosistades kutsus õpetaja nad siis enda ümber ja hiirvaikselt kuulates said nad teada, et nööridest võib rääkida igal pool. Aga jõulud on igaühe kodus kardina taga emadele-isadele, vanaemadele ja vanaisadele mitte muret tekitada. Siis tuli neist vaikida. Nii et kui uuel aastal kokku saame, siis ei toonud teile kingitusi mitte jõuluvana, vaid vaatas ta õpilastele vande Seltslaslikult otsa. Näärivana. Õige, naeratas õpetaja oma kõige ilusamat naeratust. Selle naeratuse pärast käisid nende lapsevanemate koosolekutel ainult isad. Ilma igasuguse veenemiseta olid kõik valmis remontima toole värvima üle tahvli ning aitama õpetajal viia makulatuuri kogumispunkti klassi kuhjunud vanad töölehed. Makulatuuri hoiti koolimaja kõrval kuuris ja selle kokkukandmise eest teenisid pioneerid punkte. Edetabelis võitis see, kes kõige raskemad ajalehepakid kokku vedas. Nende õpetaja oli tõesti ka väga pisike, õige, veidi maist pikem, aga kindlasti kergem. Tema vajas tõesti abi. Vastupidiselt peekate õiele, kes pidi leppima koosolekutele saabuvate väsinud ja tüdinud emadega, kellel puudus igasugune huvi teha temaatilisi kujundusi tahvli kõrval olevale stendile. Kui lapsed kolmandas klassis kokkulepitult näärivana kinkidega kooli tagasi tulid, ootas neid klassis pikk pruunis kleidis naine seltsimees nael, tutvustas ta end krigisema häälega. Nende eelmise klassijuhataja kadumist ei vaevunud keegi põhjendama. Hirmsate kuulujuttude järel ning kodudes puhkenud ärevuse tulemusele selgus lihtne tõsiasi, et nende imeilus klassijuhataja oli endale leidnud soomlasest mehe ega sobinud enam töötama ideoloogilises asutuses. Väljasõitmiseks antavat luba tuli tal oodata ligi pool aastat. Nii nägid lapsed teda veel kolmanda klassi lõpuaktusel, kus ta kõigile raamatukese kinkis. Ükski neist ei rääkinud kangelastest Timur, lastest ega sõjast. Kõik olid muinasjutud. Igaühele oli midagi sisse kirjutatud. May raamatu esimesel lehel seisis. Mitte miski pole odavam ja mitte midagi ei hinnata nii kõrgelt kui viisakust. See oli midagi täiesti, muudkui ümbritsev maailm, rääkis May, ohkas raskelt ning põrnitses valget paberit edasi. Seltsimees nael oli tõesti olnud hoopis teine tera. Ta oli kooli raudvara toodud välja pöörata, viltu läinud kasvatustegevus rööbastele. Õpetaja naelast puudus õie kleepuvus ideede külge. Ta näis alluvat palju õitsematele jumalustele kui valitsev ideoloogia pedagoogika ja metoodika. Madalrõhkkonnad õide klassi niiske ja rõske sudu, mida hingavad lapsed, jäid veel uimase maks. Taoline meetod oleks kindlasti tõhus pool retsidiivsuse c klassi kasvatamiseks kuid vajutas pehmed lapsed täiesti läpa. Kevade saabudes aeti neid riisuma pioneerimalevale nime andnud kangelase puu ümbrust mille küljes tooli aheldatuna märtrisurma surnud. Vähemalt õpetaja nael ütles nii. Looduslikus hamba küljes oli tükike okastraati ning see ise seisis vaevu püsti. Aivo klassi kõige targem poiss, kes põristas kõnedefekti tõttu r-tähte nagu ehtne prantslane seletas, et inimese ärapõletamine nõuab temperatuuri, millega oleks kindlasti pidanud ära põlema ka puu see kate tagasi hukatud või ei juhtunud see hooldatava puu juures. Faktina, kinnitas ta, et kindlasti ei kasutatud sidumiseks sellist okastraati. Tuli oleks metalli pinda piisavalt kahjustanud ning see poleks 40 aastat lageda taeva all säilinud. Aivo täpsustas, et teise maailmasõja ajal kasutusel olnud okastraat oli olemuselt teistsugune kui puu küljest tilpnema. Tuli välja, et eesti keelt õpetav seltsimees nõel ei hinnanud Aivo loodusteaduse ja ajalooalaseid teadmisi kuigi kõrgelt. Tema autoriteeti oli õõnestatud pedagoogi ameti au seatud küsimärgi alla. Juba järgmisel päeval andsid Aivo vanemad aru, miks esitab poeg valeväiteid, mille eesmärk on panna tublisid Nõukogude lapsi kahtlema oma kangelastest. Abi tuli sealt, kust seda lootagi ei osatud. Aastake varem oli saadetud pensionile Eluaegne direktriss. Tema asemele toodi ajastule vastava tava järgi tubli parteitöötaja. Hariduselu tundmist nii oluliseks ei peetud. Oli käes Gretskina venestamisaeg. See oli naine, kelle unistus oli muuta kõik eesti keelt kõnelevad lapsed venekeelseks. Et nad ei oskaks vene keeles ainult silmapaistvat nimekirja suguelundite nimesid, vaid räägiksid seda keelt igal pool ja kogu aeg. Ühiskond toetas tema ideed, eesti keelt rääkiv eelkooli, ealinegi ei saanud poest jäätist kätte. Venestamisel oli kaks hooba paratamatu soov elus hakkama saada ja kool parim viis selleks oli asendada õpetajad töökangelastega. Üks line istuski nüüd direktori toolil. Suuremate klasside poisid tegid nalja, et ta keevitas terve nooruse aja suuri ümmargusi torusid, millel istus kaksiratsi, sest tal olid silmanähtavad o-jalad. Ja keevitaja oli ta tõesti olnud? Direktor kibrutas kulmu sügas ninajuurt, seltsimees nõel, aga seemis pois, rääkis, see on ju loogiline, tähendab, põleb inimene, ükskõik, kas kangelane ja eriti kangelane, tema kindlasti põleb eriti visalt vastupanu osutades. Selleks peab olema kõrge temperatuur praktiliselt võrdne keevituse omaga üle 700 kraadi selle saavutamiseks puudega. Neid ikka pidi olema. Kuulge, aga siis ei saanud ju see puu, mille külge ta seoti, mitte kuidagi alles jääda. Poisil on täitsa õigus. Traadist ma ei räägigi. Kui näiteks viskad lõkkesse mingi vana aia või sellise, kus okastraat on küljes. See läheb ju pudedaks. Mul maal oli suur tara, ämmal jäial käsitsi ei jaksa traaditüki välja kiskuda. Tegime lõkke pärast lihtsalt korja kokku ja väga loogiline. Aga seltsimees nael, miks te meid üldse kokku kutsusite? Ometi kord oli direktor kokku puutunud asjaga, milles ta teadis teistest rohkem. See tegid meele rõõmsaks ning andis lootust, et koolimasinavärk on ikkagi sama lihtne ja loogiline kui eesrindlik töö tehases, mille eest ta tähtsa nimega ameti oli teeninud. Ta naeratas laialt, Aivo vanematele jäi ootama, et keegi meelde tuletaks, miks nad kogunenud olid. Seltsimees nael oli hingetu, tema poleks suutnud öelda ühtegi sõna. Aivo vanemad kobistasid tänades tasahilju kabinetist välja.