Tere, hevirokihuvilised. Nii ma ei olegi tervitanud vist varem, sest ma ise praegu hevirokihuviline väga ei ole ja seega ei ole ka siia saatelõiku sattunud eriti Hewid plaadid, Austraalia bändi Wulf kaader kohta võib öelda hevirokk äärmiselt tinglikult, aga raskerokisõbrad loodetavasti siiski teavad seda plaati, sest isegi genesse kuuludes ei tasu liiga kitsaks minna. Niisiis Wulf Mother'i omanimeline debüütalbum, reibeli modulaar alti hakatuseks cinco human. Seda lugu igast asjadega võrdlema hakates võib sattuda. Võrdlusmomente on nii palju, et võiks ju öelda pläks avad või tiib aga asjad on õnneks palju keerulisemad. Võib-olla võrdleksime hoopis Wulf moderit Uus-Meremaa bändiga The Datsun. Tegelikult vulsmade on omanäoline bänd, eriti muidugi täna, sest kus on juured, seda ei varja isegi 60.-te lõpu proto hevi metalit. Oli üks selline bänd nagu bluušeer tulid Led Zeppelini Black sabad. Seda nime nad ei ole ise nimetanud ega ole ka muusikapressist lugeda olnud. Keegi selle peale enne mind muide, tulnuks aga minu jaoks, meenutab Wulf Mader väga varast Kinkraimsonit. Eriti nende ultralahedad proto-metal stiilis power rokki defineerivad. Seejuures mega psühhedeelsed albumid reed aastast 1974 selliseid loominguliselt raiusid rehve ei ole keegi pärast enam rokkinud, aga Wulf kõlab kohati samuti nagu ka võib-olla krimpsoni esimene aastast 69 nende korduste krintsan king. Sest kui Wulf Maderid nimetatakse ajakirjanduses šokk rokiks power rokiks, siis siin on siiski ka aeglasi kauneid, aga selliseid hinge närivaid kohti, kus tundub, et taevas langeb või maakoor avaneb. Võimas on vihmadele igal juhul nii ja naasugustes episoodides ja seejuures naeruväärne. Kuigi ühest küljest sellise arhailise musa tõsiselt võtmine võib tunduda naljakas, et see kuulub nagu mingisse teise ajastusse siis ärgem unustagem, et kosmilisest vaatepunktist ehk kolmanda silmaga vaadatuna on kogu see kuuekümnendad siiamaani üks hetk praegusega ja ilmselt näiteks Wulf modersada nii võtabki ta elab meie ajas natuke laiemalt kui ainult tänases ja homses. Ja teisest küljest, kui ikka süveneda ja kuulata, kõlab Wulfmade täiesti kaasaegselt. See muusika sobiks näiteks uudistesaadetele taustaks või lehtede onlain versioonidesse või ristmikele autode müra summutama. Kuigi plaadil on ka pehmemaid mõtlikumaid palu, käib siin mu jutu all üks raju maitsma pärle Apple Tree Buzmaderancis, Trio Austraaliast juhiks kitarrist-vokalist Andrei ortodoksse eel veel bassid organist Rolf ja trummar mall hetkelt Sydney kutid. Bändiga kuus aastat tagasi olid kuulanud palju pööbli salatit. Plušeeri pink Floydi Aga mõjutajate hulgas on ka praegusi bände, nende kaasaegseid, nagu saan Uich kunst aastast Lõuna-Eestist ja nii edasi. Esimene plaadistus aastal 2004, Ebe vuld Mader. Sel aastal on enne albumit ilmunud K2 EP Dimension ja Human teisel siis nende esimene hitt koos lisapaladega ja versioonidega plaadifirmaga Wulf moderil algusest peale moodulaar, kes uute austraalia omanäoliste bändide seas ikka ristorghide sõltumata stiilist. Siin saates olen varem rääkinud näiteks sünt-popbändis katkopi. Sel aastal on vult moderil olnud tõeline tähelend ja läbilöök humani videot käiavad muusikakanalid. Suurimat muusikaajakirjad, sealhulgas. NIMI Q Rolling Stone albumit esile tõstnud ka müük läheb päris korralikult. Järelikult vajavad ka tänased noored oma plekksalatit. Kui see on kohati isegi parem kui päris black sabad, siis miks mitte? Suur ja eepiline rock on see kolme mehe bänd, vuld Mader ma loodan, et neil on suur tulevik. Esmakuulamisel võib see plaat muide ära ehmatada, aga see on kindlalt krõuer eesti keeles, kohtuks lollakalt kasvaja. Mulle isiklikult tundus esimesel kuulamisel nüri rock, rääkimata sellest, et vanamoodne muidugi, aga vaadake, haipidest on ikka kasu ka. Mul näiteks tekkis huvi, et kuradit nad seal siis leiavad, kuulasin veel ja siis veel ja veel ja sain aru, et on mitte just superbänd, aga selline, kel on koht olemas avarama kõrvaga muusikasõprade riiulis. Tegelikult ma ei arva, et see näiteks hevimeestele väga meeldiks, liiga palju veiderdamine, liiga palju tsitaate eri valdkonnast, liiga vähe heviroki, liiga palju poppi. Ja näiteks lõpetuseks ma lasen väga fancy loo, veel on siin riigifolki friitsehhi muidugi Harridega tehtuna popballaadi. No ei ole tegelikult üheülbaline ja nüri rock üldse. Samas seisab ka albumine väga sujuvalt koos ja ühendavaks niidiks muidugi meeleheitlik lähenemine asjale. Andrius kokteili hääl, mis ulatub varasest osist Devendrapenhordini tämbril kui meeleolu sagedustelt ja produtsent Daniel Saardi meisterlik töö. Pluss muidugi kogu helipilt brutaalne kitarr, retro laulavad klahvpillid ja nii edasi. Mina olen Valner Valme, Koit jätkab kuulmiseni.