Ei. See ringrada läheb ta kaared. Klassika, mis pealkirjaks saanud vana maksal juhatas meid järgmiste külaliste juurde maarjaklaverile lei Rein Rannap ja taustaks mängimas 21. sajandi orkester. Orkestrit me ei hakanud täna siia stuudiosse kutsuma, küll aga on meie tänasteks külalisteks Maarja ja Rein Rannap. Tere tulemast. Tere teie tuur, kus ta siis seda uut plaati läbi jäätunud klaasi esitasite. Kuuest kontserdist koosnev tuur lõppes tegelikult alles aga veel enne, kui me räägime Teie plaadiste teie tuurist. Ma tahaksin küsida, kui mitmel suvisel kontserdil ta ise sel suvel käisite kuulajana, nii et üldse ise ei pidanud midagi tegema. Ega. Palju just ei käinud, mina olin Norras pikka aega ja seal olles põhiliselt ma pidin küll ise laval olema, aga ühele kontserdile jõudsin seal küll ühte Norra kohalikku artisti kuulama nimega Simone, et selline hea vaheldus enda teel, aga ega väga palju pole kahjuks jõudnud jaheks tingiva ja tahtsin väga minna, aga jälle endale oli töö, nii et ega lihtne ei ole vaba nädalavahetust leida, et, et ka nautima minna muusika teiste esituses. Ei, mina ei jõudnud kuhugi, ma tegelesin terve selle suve selle, noh, nagu alguses kokku mängimisega plaadi kokku mängimisega, pärast siis kujundamisega nende kontserdite kokkuleppimisega Aga see oli midagi sellist, mis kripeldus, kuhu oleks tahtnud minna või pigem oli, nii et ega ei olnudki midagi erilist. Ei olnud väga tahtnud, siis oleks. Rein oli nii tegevuse selle plaadiga, et see võib-olla ei teadnud Kes midagi muud toimub? Kuidas teie oma tuur läks, Te, tegite kuus kontserti, saite natukene vihma, aga samas see kultuur ikkagi vist leidis oma tänuliku kuulaja. Mina arvan küll, et leidis ja seda enam jõudsid sinna, ma usun, sellised inimesed, kes tulid ka hoolimata vihmast ja kes tõepoolest tahtsid sinna tulla, muusikat nautima ja kuulama, et minu jaoks isegi eelistatum variant kui see, et inimesed lihtsalt tulevad suveilma nautima ja mõtlevad, et muuseas viga kontserti nautige treima, kontserdikorraldajana kindlasti minuga ei nõustu, aga aga minu jaoks olid väga erilised hetked just näiteks Haapsalus, kui vihma 100. ja inimesed kuulasid nii süvenenult ometi oma vihma keepidesse kusagil ennast ära peitnud ja ja Reino lood on just sellised, mis väga hästi sobivad vihmasest silmaks. Tallinnas tegite te oma kontserdi kumu siseõues, pean tunnistama, et mina sellisesse kontserdipaika veel jõudnud ei ole. Ma olen ka seda siseõue näinud, aga ilma muusikata ja kelle valik või kust selline idee? Kuskilt nagu kuulsin, et seal on plaanis mingi asi teha, aga yldiselt sain valesti aru, nii et tegelikult keegi telki saab midagi muud. Et jah, selles mingis mingis kuuldud jutufraasis, mul hakkas see mõte nagu tekkima ja ja noh, ma olen alati ka klaveri puhul püüdnud leida just niisuguseid kohti, kus oleks nagu huvitavad intrigeerivad, kus enne pole tehtud. Nii et jah, vihma poleks pruukinud nii kõvasti sadada, aga aga muidu ma olen selle kohavalikuga, jäin rahule. Et see õigustas ennast, ma usun küll, üks intsident millest oli pärast kontserti ka netifoorumites juttu ja päris tuliselt oli teie Tartu kontserdil toimunud vahejuhtum lastega, kus väidetavalt hullavad mudilased olid muutunud nii häälekakset lausa Reinates ühe loo seisma ja kutsus neid korrale, mis seal siis täpsemalt toimus ja kui hull see asi seal siis tegelikult oli? Ma ei kuulnud enam enda mängu, et nad olid just lava kõrval ja, ja see kisa oli juba, ma ei suutnud ära improviseerida, eks ole seal, sest et see Räägiti, et sinna kaare alla ta ei olnud eriti kostnud seal kisa, aga jah, ta oli just lava kõrval ja ma palusin vanematel lapsed ikka nagu enda juurde võtta, aga eriti keegi ei julgenud näidata välja kelle satuse paharet seal Ja aga üldiselt oli kõik väga-väga viisakas ja heatahtlik, et ega me seda mingiks väga eriliseks vahejuhtumiks ei vea. Trei lahendas olukorra väga õigesti. Pärast seda väikest märkust tuli ka aplaus publiku hulgas. Ma arvan, et kõik olid väga tänulikud, sest see muusika, mis me laval teeme, on väga suurt dünaamikat täis, vahepeal forte vahepeal jälle piano ja kui on väga vaikselt, kohati pausikohad, et siis tõepoolest selline lapse läbilõikav kisa ajab mõttelõnga sassi küll. Eks seal netikommentaarid ja see oli ka tegelikult rohkem selliseid kommenteerijaid, kes ütlesid, et nad olid ise näinud suurt vaeva, et leida oma lastele lapsehoidjaid, tulla nautima seda kontserti ja siis kontserdil olid nad sunnitud kuulama võõraste laste kisa, et enamus inimesi arvas ka, et Reino poolne selline sekkumine oli täiesti omal kohal. Kui me läheme nüüd ajas natukene tagasi või tegelikult üsna palju tagasi, siis kas te suudate meenutada üksteise puhul, mis oli kõige esimene kontakt või esimene mälestus Reinol siis Maarjast lauljana ja Maarja Leinustes pianistina või heliloojana. Et kas sellist hetke või sellist esimest muljet on üldse võimalik? Aitäh, mul on see väga lihtne, see oli siis, kui Maarja laulis oma plaadile sellena laulu raagus sõnad selle esimesele plaadile. Mõtlen tegelikult mitte sinu loominguga seoses, vaid täiesti nagu sellist esimest muljet kindlasti sa oled ju näinud väikest lauljast ka varem televiisorist. Küllap aga nii nagu mitte väga teadlikult teadlikult vastu? Ei, võib-olla ma olin, aga kes seda enam mäletab, ei olnud, ma olin ju Ameerikas ära ka, justkui ma tagasi tulin, eks ole, siis kohe varsti tuligi säält plaadi asi. Mida sina teadsid Reinost enne kui sa hakkasid tema laule laulma? No pigem. Siingi rohkem ikkagi loomingut, et jah, väga raske küsimus iseenesest, tõepoolest, kes seda täpselt mäletab, et nüüd juba, kui on kontakt isiklikult olemas, siis on nii raske seda meenutada, et mismoodi enne seda oli, et et ega ma ka väga palju ei olnudki vist kuulnud, aga midagi. Esimene kontakt oli, siis näete raagus sõnad, mille Maarja laulis oma plaadile, kas tundsid kohe ära, et vot Maarja peaks just olema see esitaja, kes sinu vanad laulud uuesti üles äratab, või tuli see arusaamine hiljem? Järk-järgult teisele Esimeses salvestuse põhjal harianaerasse seal peale seda muljetavaldavalt helda esitekkinud, see oli niisugune nagu. Loomulikult muidugi päris naljakas, ent seda praegu küll, et olid ajad, ütleme nii. Lapseohtu võiks võib-olla öelda selle salvestusega. Oli see Rujaleidja, see hetk, kus sa vaatasid, et võiks tõsisemalt koostööd teha, rumal olid need, kus siis nii vaikseks kõik on jäänud, vist oli see lugu, mis kõlas lauluväljakule kõlasest lausa kaks korda, kuna publik, publik nõudis kuidas ta neid laule valita või, või kuidas ta otsustab, milliseid laule Maarja laulab, kas sa oled kõik vastu võtnud, mis Rein on pakkunud või on ka näiteks mõni laul olnud, mille kohta sa oled öelnud, et et ei sobi või et seda ma ei oska laulda? No eks ma kindlasti. Seal on midagi öelnud, aga eksis Reiljan kuidagi sobima panna need asjad vähemalt selle plaadi puhul küll, et pigem minu jaoks oli just tähtis see, et leidagi võti, kuidas neid teha, et kõige lihtsam on öelda ei ja ja üldse asi pooleli jätta ja katki, et ma ei saaks öelda, et seda plaani, see oli minu jaoks lihtne teha, sest sest lauljale nii sügavaid tekste esitada niimoodi, et kase mõte seal säiliks ja ja orkester oli juba eelnevalt asjad linti laulnud, et me tegime klaveri ja vokaali hiljem peale, et tegelikult oli oli kohati selline keeruline, aga ma arvan, et minu jaoks oli leinast väga-väga palju abi ja lauljal on ikkagi, ma arvan, see pigem plussiks, kui helilooja on juures ja oskab edasi anda võib-olla seda mõtet ja eks me läbi nimodi kompromisside olemegi, olemegi siia jõudnud, et et õnneks Rein on selline helilooja, kes ei jäta midagi ütlemata, et ikka annab nõu ja ja eks siis mina vaatan, et kuidas on võimalik seda teostada. Ja me räägime natuke pikemalt ka selle plaadi tegemisest ja nende lugude valimisest siia, aga kuulame vahepeal muusikat, väikese tüki üksinduse aeg on ott tarderi tekstile sündinud lugu, see on vist üks teie mõlema sellistes noh, ma ei tea, kas võib öelda oma plaadi kohta lemmikutest, aga, aga õnnestunumatest lugudest või. Ma tegin hoopis teistsuguse seades oli pärit, sellest filmist seal asuvas laagerdusel simaseda laulis ja nüüd ma nagu nuputasin, kuidas seda nagu kaasaegsemalt huvitavamalt kõlama panna. Üks lugu Rein Rannap ja Maarja uuelt plaadilt, see oli ott Arder tekstile kirjutatud üksinduse aeg. Norein. Tunnistan ausalt, kui kaua võttis aega 13-le loole orkestrile raniseeringute tegemine, suured heliloojad kirjutavad oma orkestriteosed ju aastaid. Ja ei, see ikka võttis hästi, intensiivselt, mitu kuud töötasin ja seda enam, et, et osade meloodiate puhul ei olnudki nagu midagi lisaks sellele viisil, et see oli lihtsalt ikka üherealine viisijupp ja tuurimärgid peal, et sinna kõik eelmängud vahemängud, mis hääli saatehääl orkester mängib, selle tuli kõik nagu komponeerida, sinna juurteni. Aga kas see plaan oli kohe algusest peale selline suurejooneline, teha ikkagi sümfooniaorkestriga, et on ju olemas ka väiksemaid koos lihtsamaid? Mõtlesime igasugu variante, et sellest viiest aastast, mis me oleme koos muusikat teinud vähemalt neli aastat, me oleme ka mõelnud ja rääkinud sellest plaadist ja kas ainult klaveriga või mingi väikse keelpilliansambliga, nagu me seda tuuri tegime. Aga lõpuks ikkagi. Maarja ütles, et orkester Kui juba siis juba tõesti kaua-kaua tehtud ja et iseenesest ma arvan, et ta orkestriga on väga uhke seda muusikat teha teades Reinu sellist maksimalistliku joont ka, et siis loomulikult, mis siis veel, kui mitteorkester. Aga kas selle põhjus, et orkester ei olnud kaasas tuuril, kas oleks liiga keeruliseks läinud või, või mis oli selle taga? Vähendamine oleks läinud just nii keeruliseks ja sageli niuksed vabas õhus need orkestrit, kui nad on koos mingi kerge muusika asjadega kasvõi ütleme laulu lauluga, et et noh, et see ei õnnestu hästi, see väga palju materjali kaob ära ja sulab kui jah, et, et noh ma usun, et nii oli parem, et siis kõik need liinid ja need noodid, mis keelpillid mängisid, oli ka selgelt eristatavad, aga orkestri puhul oleks tund selle võimetus raskuste tõttu lihtsalt mingi üldine mühama. Kartsin seda. Stuudioperiood, kuidas alustasite, oli maikuus kuuldavasti ehitusel vähemast, andsite mõne vihje, et seal siin üsna valuline protsess vaidlemist oli päris palju, mille üle need peamised vaidlused stuudiosse. Ja ütleme jah, vaidlust võib-olla ei olnud, aga aga just ütlengi, et muusika on ju selline osaliselt ka maitse küsimus, et kuidas midagi teha ja ja ühtepidi see on hea, kui sul on helilooja kõrvale, ta suunab sind, vahel on jälle väga raske, et laulja on ju ka juba algusest peale midagi omamoodi teinud ja nüüd järsku on mingisugune tüüp kohal käsitleveedee hoopis niimoodi, et selles mõttes kindlasti seal minu jaoks oli, oli raskemaid aeg, oli kergemaid aega ka üld, et kokkuvõttes ma ütleks ikkagi, et see oli positiivne, see plaadi tegemine, aga, aga ta ei olnud minu jaoks lihtne. Mina mäletan, et ma ütlesin ainult kahte asja sulle, üks, kel on laulud laulda alguses võiks olla lihtsam ja nii vaikseks, kõik on jäänud. Ei ma ei keela, sul oli ka ja siis kui temani Heido naer Nemad siis üksteise võidu mind kogu aeg seal suunaside vägagi erinevates suunades peaks ütlema, nii et vahepeal oli selline tunne, et mis siis nüüd saab. Kas oleks tahtnud, oleks vait istunud? Ei, ei, ei oleks, absoluutselt ei arvagi, et elu peab lihtne olema. Kui suurt osa või millist osa Reinsalu poplugudest plaat nüüd hõlmab, et kas on tulemas ka järg või järjeks? Oi, ma seda küll ei ole maailmas praegu, et tahaks uusi lugusid kirjutada, ma ei ole neid teinud, sest et noh, pole nagu seda väljundit ei väljunud, istub seal kõrval. Vanade lugude puhul on kuidagi lihtsam see asi aga aga uute puhul. Ja Rein on mulle pakkunud küll mõned uued lood, ütlenud huvitavad lood. Noh, need, kui aastaid tagasi tuurid olid need klaver tuleb lauluga ja roostevabad, siis ma nendele tuuridele üritasin ikka midagi pakkuda, aga alguses kui ole sõnu veel laulul ja, ja pole seadet ja lihtsalt ma ise seda kuidagimoodi noh, kas kas üritan laulda või, või klaveril mängida, siis ta ei, ei õiget pilti sellest. Noh, saundi ei ole ja kõik ei ole neid traditsioone ja kuulamispeaks väga palju kuulama. Ilmselt seda asja, kui ma ei taha mainimata jätta siin ka, et raagus sõnad vaata, jäi võistlusel kõige viimasele kohale see lugu zürii arvates isegi, et ka nemad jälle paarikordse kuulamise puhul ei saanud üldse aru, et selles midagi on, et viimane koht, et nõudis rohkem koordi kuulata, enne kui inimesed hakkasid seda nagu omaks. Arvan, et minu kujutlusvõime on lihtsalt tunduvalt kehvem, kui Reinorekorein presenteerib midagi siis tõepoolest ja see ongi nii, et loomulikult mina ei näe ju sinna mõtete taha, mis tegelikult heliloojal peas on, et selles suhtes ma pean tublim olema, ennast ületama. Paremini ette töö ma ise ka ei ole väga kindel nendes meloodiates. See on tegelikult väga tore vahele kirjutatud ka plaadiümbrise brošüüris, et siin uute lugude valvamine on jäänud liigse enesekriitika taha. Ei, no ega nad ei tule nii lihtsalt enam, aga põhimõtteliselt pole, pole nagu motivatsiooni hiljuti hellitamiseks näidendi muusika näiteks ma mõtlesin, et tekstid ette, nii kui ma seda teksti klaverile panin, vupsti tuli kohe meloodia ja sinna juurde, aga aga noh, lugude puhul jah, et, et ei ole, ei ole kuskilt vaja vaja neid ja ja ma juba tean, mõned üksikud lood, mis ma olen teinud, olen vahel näidanud meloodiat ja teistele Marko materjale leidsin ka ju, kui see koostuur meil oli ja noh, nagu või. No ma mõtlesin, et nüüd ei veena sellisel kujul ära neid lauljaid. Võta nüüd kogu see protsess ette tellida see tekst, eks ole, ja lindistada see fonogramm ära ja need ei ole ju niisugused lood, mida hakataks kuskil tantsuraadiotes käima päevast päeva. Nii et nii et kõik see vaev ja see kulu ei tule ju kuskilt kuskilt otseselt tagasi, sinna ta on jäänud, aga aga noh, kui sa küsid, et kas ma olen mõelnud Eino vanade lugude rohkem tegema, sest ma ei ole mõelnud, aga aga ma olen mõelnud ikka, kui saaks Ta võtta ja ikkagi neid, selliseid just, mitte tantsulise, vaid just mis mu tugev külg on just sellised nagu sisukad, tekstid, niuksed, aeglased lüürilised, hingelised laulud, et neid võiks edasi teha ja kas lihtsalt arvestades seda kahjumit niimoodi kui sul välja anda lihtsalt, et kui, kui loominguline tegevus. Ja lõpetuseks, et üks verstapost on lennud maas, plaat on ilmunud, on poodides, tuur on tehtud. Mis on teie kummagi jaoks, ma ei tea, kas tingimata koos või siis ka eraldi, selline nii-öelda järgmine asi või maarjavist läheb uuest aastast mõneks ajaks Ameerikasse õppima, aga aga mis on nagu kuni selle ajani, kas sul on mingeid järgmised projektid juba ukse taga või? On küll jah, tegelikult, et ega natukene saan puhata ja hinge tõmmata, aga oktoobris on tuur tulemas noorkuuga ja Tõnis Mägi ka. Ja seal ma olen rohkem külalisesineja rollis, aga kontsert on päris palju ja vahel isegi tundubki, et võib-olla liiga palju, mõnes mõttes, et kahju ongi see, et enda loominguga sama moodi, et tegelikult ka ja kirjutan lugusid ja teenet, aga samas jälle võtan liiga palju, võib-olla ka muid pakkumisi vastu, et aga noh, mõtlen, et senikaua tuleb rauda taguda, kuni mida taguda. Rängu LianH lik avaliselt, sama plaan on ka, mida sa sügisel teed talvel? Ma olen pool aastat elanud ainult selle nimel puhkuseplaat, Valmis, saaksime kontserdi, toimuks, et noh täiesti tühi, ma pole üldse suutnud edasi mõelda. Ei noh, loomulikult meil on igasugu asju, ma olen mõelnud, mida võiks teha, aga mida ma just praegu ette võtan ja mis ajaks ühe plaadi tahaks küll ära lõpetada. Klassikalised, armastatud klassikalise klaveripala. Kas need tagasi suvel mängisin, meloodiad, selle tahaks oktoobris ära lõpetada, aga, aga kontserdi noh, igasugu pahade ideid on, aga hull on see, et sa pead ise mitte ainult muusikaga tegelema, vaid selle korralduspoolega ka. Ja noh, ja ja see võtab niisugust powerit. Noh, mis ei ole tegelikult üldse minu elukutse asi, seda powerit omada ja korraldada ja vändata neid telefone ja meile, aga aga no elu on selline, et kui ise ei tee, siis ei juhtu mitte midagi. Edukas kogemus ja selle tuuri ja plaadi näol on olemas, mis annab innustust õnneks edukas. Suur aitäh Maarja ja Rein Rannap. Me rääkisime siis eelmisel nädalal ilmunud ja Eesti tuuriga presenteeritud uuest CD-st läbi jäätunud klaasi.