Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tere. 2020. aasta suvi ja kõik järgnevad suved ja talved ja kevaded ja sügised on õige aeg kaunil kodumaal ringi vaadata ja nautida seda, mis meile kaugest minevikust on jäänud vaadata teejuhid pöidesse Pöide maa, linna, eestlaste linnusesse ja ordulinnusesse ja Pöide kirikusse, on Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu ja Tallinna Ülikooli arheoloog Villu Kadakas. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kuulaja on küsinud Eesti Loogast, olles ära kuulanud eesti loo saated muistsest vabadusvõitlusest ja keskajast, et saadetes ei ole suurt midagi räägitud pöidest ja küsib kuulaja, et kas Pöide maalin ja ordulinnus ja kirik ei olnud tähtsad. Et kas tõesti on võimalik, et ristiusk toodi muhust otse valli alga läbimata Ta Pöide piirkonda. Ain Mäesalu. Kõigepealt muistse vabadusvõitluse ajal, kas Pöide olite? Ehk koht kindlasti oli Pöide tähtis koht ja see on võib-olla ainult juhus, et Hendrik ei näinud ise Pöide piiramist, aga võib-olla on ta oma kroonikas ka sellest Pöide linnuse ühest piiramisest kirjutanud, millest me jõuame siin järgnevalt veel rääkida. Villuga räpas. Keskajal kui tähtis oli täide. Pöide on või oli üks üks varasemaid ordulinnuseid Eesti alal üldse ja selles mõttes müstiline koht, et, et see on üks väheseid keskaegseid linnuseid, mis teadaolevalt hävis juba sügavalt keskajal ja mida ei taasta. Et selliseid näiteid Eestis on, on ülivähe. Ja teine põhjus on muidugi see, et seal on Eesti üks vanemaid kirikuhooneid üldse see, mille seinad praegu, Christian. Jah, osaliselt on selle kõige esimese kiriku seinad täna püsti. Nii, aga läheme siis algusesse tagasi, mis oli pöides enne? Muistset vabadusvõitlust pöides oli muinasaegne linnus ja tõenäoliselt oli see päris pikka aega mõningate vaheaegadega küll aga enne võib-olla veidi sellest nimest Pöide nimest. Pöide nimi ajaloo allikate lehekülgedele jõuab alles 1254. aastal. Varasemast ajast teadet ei ole. Ja seda muistset linnust, seda on rahvas, rohkem kohalik rahvas, rohkem tulnud küll kahutsi linnaks või maalinnaks või Iruste maalinnaks. Need on kaks küla, mis on nagu Pöide linnusele kõige lähemal. Aga nüüd hilisemal ajal on ilmselt on arheoloogid isehakanud seda kõige rohkem nimetama pöideksased toon, see on see nimi ka rohkem käibele läinud. Ja see nimi on tegelikult küllaltki huvitava ajalooga. Selles mõttes, et seda piirkonda on varem nimetatud ka hoonele, kas hoonele on andnud isegi nime hoorale kihelkonnale, mida on siis paaril korral ka kirjalikes allikates nimetatud 1000 233235. Võimalik et see nimi tulenes sealkandis olevast ardla külast. Aga nüüd Pöide nimi, mis jah, 1254 esimest korda ilmub ja siis 13. sajandi teisel poolel juba päris mitu. Ühel korral, tõsi küll, veidi erineval kujul, on Pöide pöid, Enn tõi ta, aga aga mida see tegelikult tähendab? Siin Eesti kohanimede lahtimõtestamisel on näiteks välja pakkunud Mattias Johann Eisen ja Lauri, tunnen, et see tuleneb siis jalalabast pöid, eks ole. Teine teooria on, et see tuleneb hoopis isikust, keegi mees on kandnud nime, peit või peit Ta aga Enn Tarvel, tema on ka selles küsimuses nagu sõnavõtud ja, ja tema leiab ikkagi, et pöid nimetus võib tuleneda siis paest baas bee spaas. Ja tõepoolest, tegelikult on ju Eestis on terve rida selliseid kohanimesid mis on seotud meie selle paekiviga, Paadla, ka Padise või, või Baasiku Paasvere, Paide ja Paide on selles mõttes huvitav, et 1265, kui teda esmakordselt mainitakse, kui ordu hakkas sinna linnust rajama, siis anti talle kohe analoogiline nimetus ka siis alamsaksa keeles oli Wittensteini hiljem küll Vaissel staion, ehk siis valge kivi, eks ole. Aga nüüd on põnev see, et kui paidele anti selline saksakeelne nimi siis vot pöidega seal ilmselt võeti üle siis kohalik nimi ja see jäi siis kasutusele nii kiriku nime nagu ikka siis linnuse nimena. Kui ristisõdijad Saaremaale jõudsid, siis kust kandist nad jõudsid, kas nad tulid siit mandri poolt või, või ikka lääne poolt. Ristisõdijad jah, lähenesid Saaremaale ilmselt erinevaid teid pidi, sellepärast et on ju käinud ka Taani kuningas oma väega mitmel korral ja nemad on tulnud laevastikuga. Aga nüüd Saksa ristisõdijad, kes korduvalt käivad Saaremaal, nemad laevadega ei sõida, nende vägi on olnud väga suur ja tõenäoliselt ei olnud nii võimast laevastikku kusagilt laenata pinnalaevadega ja nemad on alati läinud siis talvel ja üle jää üle mere. Aga kui me nüüd Pöide linnust vaatame, siis. Ta on jah, Saaremaal innustest üks uhkemaid linnuseid siis maa linnadest ja linnadest ja no Saaremaal on tegelikult neid muinasaegseid linnuseid terve rida. Aga Pöide näeb väga efektne välja, nii et kui sel suvel soovitatakse veel inimestel külastada, siis Eestimaa huvitavaid paiku, siis üheksandaks paigaks võiks kindlasti olla Pöide ja kahtlema, et siis ka see muistne maalin kõik siin vahele. Kui kaugel te näiteks Pöide kirikut ilmselt teavad inimesed, et kui kaugel ta Pöide kirikust on see maalin? Ta on kusagil kaks ja pool kilomeetrit, umbes nii, et sealsamas kandis ja muistsest linnusest on alles jäänud üpriski palju. See vall on väga kõrge. Tõsi, ta on rajatud teatud seljaku peale. Väljast vaadates on see kõrgus, selle valli kõrgus on kusagil 10 11 meetrit, aga kui linnuseõue pinnale minna ka seal on vall näha ikkagi kuue meetri kõrgusena. Pöide linnus näeb selline väga efektne välja ja ta on ka küllaltki suur, nii et on õue mõõtmed on 85 korda viis meetrit, nii et et näeb selline korralik välja. Ja mis nüüd selle volli juures hästi huvitav on, et ta on kaetud väga korraliku murukamaraga. Meil on selliseid võimsaid kividest rajatud linnuseid veel mitu. No võrdleme siin kas või Varbolas või Valjala siis need mõlemad on seal, on nagu selline võimas kivivall, aga pöides on nii, et seal on selline korralik murukamar ja on aeg-ajalt kive. Kivinukke on siiski tunda. See tekitab tegelikult küsimusi ja ka minu enda jaoks on see see probleeme tekitanud. Tõenäoliselt muidugi meil need muistsete linnuste kaitseehitused ei näinud sugugi ühesugused välja. Pöide mõistatuse lahendamiseks aitas kaasa. Ma tegin väikseid, selliseid järelevalve või proovikaevamisi, tegin lohu ehk kloone linnusel mõned aastad tagasi, kus on ka hästi võimas ringvall ja eriti võimas on nii-öelda otsavall, noh miinus on Keila jõega kolmest küljest piiratud, aga üks külg nii-öelda maapoolne külg, seal on võimas otsa hall ja seal tee tuleb linnusele seati seal olid nagu seda teed nagu korrastatud veidi sillutada, kahjuks ka lükatud siis seda valli jalamile tahma ja kui seda seda umbes meetri kõrgust kohati meetri kõrgust siis seina sai puhastatud, siis selgus, et tegelikult on see õhuringlus põhiosas rajatud vast vallliivast ja teda seest ja väljast Soestavad siis paekividest laotud sellised müürid. Nii et, et võimalik, et selle Pöide linnusega analoogiline lugu, et seal selle kehandi sees on ka siis küllaltki palju kas liiva või mulda ja siis need küljed on väga korralikud laotud, siis paekividest Ega seda valli õieti uuritud ei ole, et, et ainus suurem kaevand nurka pidi puudutas seda valli. Nii et mis seal sees lõpuni on, ei tea, aga fakt on see, et mingisugust ulatusliku paekivirusu nagu näiteks Valjalas kuskil ei paista. Tõides arheoloogilisi kaevamisi, selliseid väikseid kaevamisi tegi juba Tõnisson 1984. aastal ja seal oli siis nii-öelda valli sisejalamil üks üks väike kaevad oli muidugi üpriski tagasihoidlik, kolm ruutmeetrit ainult, aga ometigi sealt. Ta suutis eristada päris sellist kolme korralikku kihti nagu. Ja seal pagasi tuli küll, aga tõenäoliselt võis seda baas olla võis siis valli siseküljed alla varisenud, et sealt tuli seda baasi. Ja nüüd, 1990. aastal alustas Vello Lõugas seal arheoloogilisi kaevamisi koos Maarika Mäggiga ja ja nad seal paar aastat tegid. Tõsi, kaevanud oli muidugi tunduvalt suurem 160 ruutmeetrit ja ka seal tuli eri ajastu leide, eri ajastuid, kütuste jäänuseid. Ja tõenäoliselt võib öelda isegi, et õides võis olla selline varane ringvall linnus küll, tõsi, ilmselt küll väga madala Ringwaliga linnus juba juba kusagil eel Rooma rauaaegsel ajal siis enam kui paar 1000 aastat tagasi. Sellest ajajärgust on teada paar sellist madala Ringwali ka linnust ka siis Saaremaal ja Muhus nagu Mustla ja häälda ja nii et aga noh, leida muidugi ääretult vähe. Ja selline korralikum linnus on ilmselt sinna rajatud siis kusagil kaheksanda üheksanda sajandi paiku. Sellest ajajärgust on ka rohkem leida, isegi osa ehitusjäänuseid on kõige uhkem, leidvast oli üks poolik, ühe teraline mõõk ja aga see linnus ilmselt 10. sajandi paiku jäeti siis maha. Ja vot 12. 16. sajandil siis on, on taas olnud Se Pöide linnus kasutusel ja siis on ilmselt kuhjatud alles selline kõrge ja võimas ringvall. Sellest ajajärgust on ka neid leide kõige enam sellest ajajärgust on ehitusjäänused, on siis ahjuvarred koos siis leeasemega sellised tüüpilised muinasaja lõpuhoonete jäänused, aga ridamisi ka seal selgi ja sõrmuseid ja ka ristikujuline ripats on sealt olemas. Mis on, muidugi pakub huvitavat mõtteainet ja, ja siis on ta üks kannus olemas. Vot kannused on sellised huvitavad leiud, millega meid on veel vähe tegeletud, aga need võivad viidata sellise omaaegsele ratsaniku seisusele, mis, mis ka siis meie ülikute nii-öelda kaaskondlased võisid olla või ja siis on üks ammununa otse ammunalotse, nüüd viitab kindlasti siis sündmustele, mis võisid seal aset leida siis juba muistse vabadusvõitluse ajal siis 13. sajandi alguses. Jah, selles ei ole eriti nüüd juttu olnud. Et Pöide linnust võinuks ka Henrik oma kroonikas mainida, on, ometigi on üks selline huvitav katkend Henriku kroonikas. Ja mina väga tõsiselt arvan, tegemist on siis Pöide linnusega. Saarlased, nemad olid ju väga kõvad võitlejad ja käisid ristisid, jäid ahistamas korduvalt triaal isegi ja nii edasi. Ja nüüd 1216. Alguses kõigepealt riialased tegid ühe ühe suure sõjaretke, tegid soont tagalasse ja, ja pärast seda vaatame, mida on siis Henrik oma kroonikas kirja pannud. Pärast väheseid päevi puhkamist kosutanud jõudu tulevat riialased koos liivlaste, et lastega jälle kokku ja pöörasid oma sõjaväe Saaremaa poole minnes merejääd mööda, mis püsiva, karmi pakasega oli väga kõvaks külmunud. Ja leides, et meretee on väga hea ja ootavad nad oma sõjaväe ära ja käies ringi mööda kõiki teid ja külasid võtavad paljusid kinni ning tapavad kõik mehed ära. Naised ja lapsed ja karja viivad endaga kaasa. Ühe juurde linnustest. Tulevad nad kokku. Jah, heideldest, nendega, kes linnuses olid tapavad mõningaid nendest haavates ja liiga ägeda pakase pärast, püüdmata linnust ennast vallutada, pöördusiplot kogu röövsaagi ja vangidega oma teed mööda jälle tagasi. Ja kui mõned karjuvad, et maleva ajab taga ja teised lähevad kiiresti tule juurde, langesid mõned nende hulgast kedes ja külmast kangestunult maha ja surid ja teised tulid tervelt tagasi. See on väga detailne ja huvitav kirjeldus, aga seal 1216 alguses tõenäoliselt Jaanuarikuus. Tegelikult Hendrikut ennast selle ei olnud, sest Hendrik oli läinud 1215, sügisel oli läinud ju Saksamaale ja sealt edasi talla läinud Rooma, sest ta Henrik võttis osa ju sellest kirikukogust. Nii et Hendrik nüüd annab edasi ühe sõjakäigul käinu nii-öelda mälestusi. Aga kas see ei teadnud selle linnuse nime, mida piirata? Igastahes jah, siin linnust Ennast ei nimetata, aga mis on muidugi huvitav, et siin nimetatakse, et kas linnustes tähendab, et Saaremaal sel ajal oli terve rida linnuseid ja arheoloogilise materjali järgi me teame ka, et seal oli sel ajal vähemalt viis, kuus linnust. Tõsi, Henriku kroonikas nimeliselt räägib ainult siis Valjala linnuse piiramisest, 1227 või ka seal nimetada, tead, Saaremaal oli veel linnuseid. Kui kiiresti tekkisid ordulinnused, siis Saaremaale ja kui palju neid üldse keskajal tekkis? Ainult kaks. Põhimõtteliselt on kaks ja esimene neist kahtlemata oli, oli Pöide. Millal ta asutati, selle üle on ajaloolased vaielnud üle 100 aasta. Ega see päris selge ei ole ja, ja võib-olla ka kunagi ei saa noh, on, on arvatud, et tõenäoliselt ta pärast seda 1260. 61. aasta ülestõusu on millalgi ehitatud, kuigi Enn Tarvel viimati on näidanud, et ei ole põhjust arvata, et teda juba varem ei olnud, ta ei välista, et isegi pärast seda 1236 kuni 41 toimunud ülestõusu võidi ta üsna kohe ajada. Aga noh, see on ainult oletus, et kus ta kindlasti on olemas, on 13 sajandi viimased kümnendid, et teda on seal mitu korda juba mainitud sajandi lõpupoole 1290 esimest korda 99 mainitud Pöide-Torni esimest korda. Ja noh, mis on tema puhul kurioosne, on see, et kirjalikust allikatest ta tegelikult kaob koos Jüriöö ülestõusuga 1343. Ja, ja siis on kõik rohkem temast kirjalikke teateid ei ole, mistõttu noh, on eeldatud, et et vastab tõele hunnikute jutt sellest, kuidas saarlased selle ülestõusu käigus maha lammutasid. Aga kas temast mingit jälge on praegu ja põhimõtteliselt on, sellega on ka muidugi omaette lugu, et meil on olemas suurepärane ja väga detailne linnuse põhiplaan, aga selle põhiplaani joonistas Pöide linnuse esimene uurija Jean-Baptiste Holts Mayer Kuressaare Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja, kes korraldas seal kaevamised umbes 1890 ja mõõdistas linnuse varemed, aga nali on selles, et pärast teda ei ole nüüd müüre mitte keegi näinud, et kui sinna sattusid esimesed fotograafid, esimesed järgmised kirjeldajad siis on seal tühi väli ja üksikute kiviaiad ainult jooksevad sellest üle, nii et sellest õieti mitte midagi keegi hiljem näinud ei ole. Kaevamisi on tehtud täpselt 100 aastat hiljem, 1989, Tõnu Sepp alustas varemete väljakaevamist kiriku küljes vahetult. Ja see oli üllatus, ka sealt tulid müürid välja. Need on tänaseks välja kaevatud, eksponeeritud, aga kurioosne on see, et et neid müüre, mis paiknesid kiriku kõrval täpselt neid Kolts Mayer oma plaanile joonistanud, ei ole. Nii et, et seetõttu on, on ajaloolased olnud väga skeptilised selles suhtes, et mida Colts Mayer üldse nägi või kui palju sinu fakti ja kui palju tema fantaasiat noh, tõenäoliselt on, on mingil määral siiski Se reaalsusega seotud, sest et noh, enam-vähem see müürirägastik klapib künka kujuga ja võib eeldada, et ta üht-teist siiski nägijaga, aga mitte mitte nii palju müüre, kui ta joonistanud on. Aga kui kaugel ta siis võis olla eestlaste maa linnusest? Eestlaste linnusest, eestlaste linnusest, maa linnast umbes kahe poole kilomeetri kaugusel kõrgema künka otsas, et see ordulinnusekirik on, on tunduvalt kõrgemal. Mõlemast on, on võimalik teist vaadelda, kauguses on näha. Ja kui me nüüd räägime ordulinnuse algusest, siis lisaks sellele, et millal siis täpselt rajatud seal on olnud selline muna ja kana küsimus kogu aeg, et kumb oli enne, kas kirik või, või linnus. Ja siin on, on eri aegadel erinevad uurijad esitanud väga erinevaid seisukohti, et üks, üks vanemaid seisukohti oli see, et kirik on ehitatud alles pärast ordulinnuse hävitamist jüriöö käigus Neljateistkümnenda sajandi keskpaigas alustatud ehitatud sisuliselt linnuse varemetele, noh, tegelikult selle seisukoha lükkas ümber juba Holts majja oma oma kaebamistega isegi kohati ja hilisemad kaevamised samuti, et päris nii see ei ole. Et pigem jääb mulje, et linnus on ehitatud juba olemasoleva kiriku külge seal, seal on see küsimus ka keeruline, kuna kirikul on kaks etappi. Et see on Eesti ainus kirik, mis on 13. sajandil kõigepealt algsel kujul valmis ehitatud ja siis sajandi lõpus asutud seda juba lammutama ja rekonstrueerima uueks, hoopis suuremaks kirikuks ühe sajandi jooksul kaks täiesti erinevad, et ehitusetappi noh, midagi muud võrreldavat Eestis ette näidata ei ole, et noh, Lääne-Euroopas on see küllalt tavaline tiheda asustusega piirkondades, jõukates piirkondades, et pidevalt ehitati ümber, lisati midagi. Aga mitte siin, noh, seetõttu on, see on ka ainus koht, näiteks kus on võimalik näha kõrvuti kahte keskaegset kahte-kolmeteistkümnenda sajandi portaali. Üks juba asendab teise. Aga tulles nüüd tagasi selle linnuse küsimuse juurde, et see kivi nagu noh, kaks etappi 13. sajandil muudab jälle omakorda keerulisemaks ka selle linnuse asutamise küsimuse, et kumba kiriku külge ta siis asutati see vanem kirik, seda dateeritakse 13. sajandi teise veerandi sisse. Selle järgi võiks tõesti olla ajastu, kui linnust veel ei olnud. Nii et võib üsna julgelt öelda, et linnuse ilmselt on, on ehitatud pärast esimest kirikut või alustatud juba enam-vähem samal ajal äärmisel juhul aga linnuse ringmüüri otsad igatahes on, on ehitatud vastu juba selle uue, gooti stiilis 13. sajandi lõpul alustatud kirikuotsasid, nii et et siin on ka küsimus selles, et mis täpselt, oli see esimene linnus, et kas praegune ringmüür üldse esindab seda esimest linnust või või oli see linnus algsel kujul natuke väiksem, et segadust kui palju. Aga millega seda siis seletada, seda kiriku juurde tulema kiriku kiiret ümberehitamist. Inimesi, kellele kirikut vaja oli, neid oli palju. Et sellised tavalise kihelkonna kiriku puhul see asi kindlasti niimoodi ei oleks ootuspärane, et siin see seletus saab olla ikkagi ainult ordulinnus. Töid oli selgelt ordu valduste keskus kogu saarte piirkonnas. Et ilmselgelt oli ortojaks väga väga tähtis linnus siin või investeeriti ja mingil põhjusel investeeriti ka sellesse kirikusse. Ühest küljest ta oli kaitsekompleksi osa, et ta ei olnud lihtsalt kirik. Eestis on selliseid näiteid, muidugi on mõned veel, kus kirik on integreeritud, linnusesse tuntuim vast on Haapsalu seal on isegi mitte mitte kihelkonna kiriku suisa katedraal, eks ole, ehitatud koos koos linnusega. Aga, aga maakirikuid, maa, kihelkonna kirikuid, rohkem meil näiteid ei ole, et noh, mujalt ilmselt leiab kasvõi Ida-Preisimaalt. Seal on ka üksikud ordulinnused niimoodi kihelkonna kirikuga kokku ehitatud. Aga Eestis või vanal Liivimaal meil teist niisugust analoogi ei ole, nii et need küsimused tuleb kõik nagu arutleda läbi Pöide piirides. Et küllaltki unikaalne juhtum. Ja uue kiriku ehituse üks põhjuseid võib-olla ongi see, et, et vana kirik oli lühike, uus kirik tehti kaks korda pikem vana, pikendati nii et ta sisuliselt moodustas hiljem selle linnuse nagu lõunatiiva. Aga jah, et kas ka algselt nii oli, et kas esimene kirik üldse oli siis linnusega kuidagi füüsiliselt seotud või mitte, seda ei tea, et võimalik, et, et algne linnus oli märksa väiksem ja koosnes ainult sellest hoonete kompleksist, mille, mille Olds Maiagan joonistanud kirikust umbes 10 15 meetrit eemale, et võimalik, et esimene linnuse ehitisse oli hoopis kirikust lahus. Kirikus praegu siis see esimene kirik, kas sellest on, kui inimene läheb sinna kirikusse, kas ta saab aru, et, et siin on see esimene kirik ja, ja siin on üldse teine kirik? Väikeste eelteadmistega inimene võiks sellest aru saada küll. Vanast kirikust on säilinud ainult tema külgseinad, uus kirik on on küll kaks korda kõrgem et külgseinte selline keskosa on seal enam-vähem siis säilinud. Ja kaks külgportaali, üks lõunapoolne, Kinni müürituna põhjapoolne, osaliselt purustatud siis, kui see asendati gooti portaaliga, mis, mis eriti haruldane on see, et säilinud on osaliselt aknad, õieti üks aken on täiesti säilinud mille kohta võib üsna julgelt öelda, et see on Eestis kõige vanem säilinud aknaava üldse. Et kui sarnaseid portaale on, on ka Valjalas, noh, Valjala, Pöide kirikut väeti, mõnes mõttes kaksikutena, et aeg-ajalt küsitakse, kumb on siis vanem. Kirjanduses võib leida väiteid, et neil on Valjala kõige vanem kirik Eestis üldse või vähemalt Saaremaal siis Pöide on jäänud nagu kuidagi selle Valjala varju, aga tegelikkuses on küllalt raske öelda, kumb on vanem on ilmselgelt enam-vähem koos kavandatud. Nende põhiplaan on, on üsna identne, neil on väga palju sarnasusi paga Pöide jõuti valmis ehitada lõpuni oma algselt kavandatud kujul, Valjalas jäid tööd pooleli, jõuti ainult alumine osa, portaalid akendeni kunagi jõutud, mistõttu on selge, et see Pöide aken kindlasti on aknana vähemalt vanem. Aga mis eristab päev või mis muudab eriliseks just need Valjala Pöide kirikut võrreldes ülejäänud Eestimaa kirikutega. Ja mitte ainult maakirikutega, on see, et üldiselt see kivist kirikut ehitada tamise buum algas mitte enne 13 sajandi keskpaika. Kõik ülejäänud maakirikud vähemalt tõenäoliselt on alustatud pärast 1200 viiekümnendat aastat Saare-Lääne piirkonnas tohutu hulk juba juba 13 sajandit. Kolmas veerandosaga, neljas veerand. See buum kestab 14 sajandi alguseni, aga ainult ja Pöide, Valjala on siis need, kus me saame rääkida kolme ja 40.-test aastatest. Ikkagi väga varane periood ja mis, mis neid eristab siis hilisematest või mille alusel näit üldse dateeritakse, on ikkagi stiil, mida on kasutatud ehitamisel. Eeskätt ümarkaared. Et see Eesti kirikute ehitamise algus langeb sellisesse aega, kus ehitusstiil tegi läbi väga kiireid ja põhjalikke muutusi ümarkaar romaanikale iseloomulikke asendub teravkaarega. See protsess muidugi ei käinud niimoodi päevapealt vaid see oli sihuke sujuv üleminek, aga siiski, et Eesti ainsat sellise romaanipärase ümar Kaarsete avadega hooned üldse ongi tegelikult Pöide ja Valjala kirikut mujal kohtab ainult teravkaari siseportaalid enam muidugi aeg-ajalt kasutati ümargaat keskaja lõpuni, see ei olnud probleem. Aga selliste oluliste asjade nagu nagu välisportaalid või, või aknaavad ümarkaart sisuliselt rohkem ei ole, et siin võib olla kõrvale tuua, ainus erand on, on siin Kaarma käärkamber, selle selle aknad on ka ümarkaar seetõttu, mis näitab ka selle, selle vanusta. Siis Pöide kirikus on vanim aknaportaal üldse jäägi, Pöide kirik ise on nagu Villu Kadakas väidab, on vanim kivikirik Eestis üldse. Koos Valjala, aga neid nagu eristada ei ole tegelikult võimalik, kumb enne on ehitatud. Et stiili järgi arvatakse viimasel ajal, et 1200 kolmekümnendad neljakümnendad võiks sobida, aga kui me vaatame kolmekümnendaid, siis Saaremaal oli paras segadus, käis surra vaidlus maaomandite küsimuses, kõik need vallutajad ordu, Riia linn, Riia piiskop ja nii edasi vaidlesid selle üle, jaotasid Maita. Noh, see vaidlus küll ilmselt ei käinud kohapeal nii-öelda vaiasid maha lüües, vaid sisuliselt jagati ikkagi maksusid. Aga see aeg oli küllaltki segane ja ei ole väga tõenäoline, et isegi kui seal alustati näiteks kivikiriku ehitusega et vastase väga kaugele ei jõudnud, sest vahele tuleb ju ka saarlaste ülestõus 1236 kuni 41, siis tõenäoliselt toimunud mitte midagi. Nii et selle kiriku valmimine pigem neljakümnendat aastat ja noh, võib-olla ulatus ka 50.-tesse. Kiriku sisustusest siseviimistluse eest, mis on teada, et on avastatud sealt ka maalingud, need on välja tulnud vist krohvikihi alt. Nüüd me peame muidugi liikuma sellesse järgmisse kirikuetappi gooti kirikusse, sellest romaani kiriku interjöörist ei ole sisuliselt midagi teada, tema maalingud on, kuid see oli, on hävinud, krohvikihid. Aga jah, et gooti kirik kujutas enesest siis pikendust, tekkis Eesti kõige pikem maakirik üldse üle 50 meetrist, ta näeb välja ikkagi nagu nagu rongivagun, enam-vähem et ülejäänud maa kirikut on märksa lühemad, alla 40, isegi alla 30 meetri vahel. Ja seejuures on ta küllaltki kitsas, keeki ehitati märksa kõrgem. Tal tekkis kaks uut sihukest nagu võlvikut otstesse siis lääne võlvik ja ja uus kooriruum, vana kooriruumi asemele võlvid võib-olla mitte küll päris kohe, aga põhimõtteliselt ikkagi kavandati nad nad enam-vähem kohe see ehitus tõenäoliselt jääb kuskile, aga täpselt on raske öelda. See on seotud kogu selle niinimetatud karjameister konnaehitiste dateerimisega, kuhu kuuluvad siis muidugi Karja kirik ja osalt Muhu ehitusetapid ja nii edasi. 13 sajandi viimane veerand otsapidi võib-olla Neljateistkümnenda sajandi algus. Et varasemas kirjanduses võib jaht leida väiteid, et see on ehitatud alles pärast jüriööd selle järeldusega tänapäeval keegi seda üldiselt ei toeta, et jüriööjooks on, on see gooti kirik seal kindlasti valmis. Aga jah, seal on siis lisaks rikkalikule rait, kivide koorile, mida, mida esimeses kirikus üldse ei olnud, on seal ka maalingu jäänuseid, enamasti nad on küll sellised rohkem vähem ornamentaalsed või geomeetrilised triibud, võlvi, serv joonte peal või aga kõige kurioossem element leiti alles neli aastat tagasi Lääne põlviku tipust. See võlv on küll suurema osa oma kohvist on ammu maha visanud, seal kõige üleval tipus oli, oli üks väike laik, seda oli säilinud. Seegi tuli tuli kinnitada lae külge tagasi kunstiakadeemia uurijad tilka J ja, ja Anneli randla nende juhtimisel ette võeti. Ja kui selle puhastamisega lõpuks jõuti sinna päris tippu, kus seal seal täis kivikoht siis noh, koos välja, et seal on niukene sõõri motiiv, mis ilmselt markeeris siis nagu päiskivi kaikimis, päiskivi ei ole sinna kunagi tehtud. Siis sealt keskelt kõige lõpuks tuli välja inimnägu suurte kõrvadega noh, ütlemisega poisikesepilt, mis näeb välja nagu lapse joonistus mis kiirelt ristiti Pöide Jukuks, midagi peab ju ütlema, eks ole, mingi nime peab panema ja see on, on hämmastanud kunstiajaloolasi sellest ajast peale, et mis, mis asjaga üldse tegemist on. Et kui me vaatame näiteks seda Raikivi plastikat, mis, mis tol ajal on, on loodud, see on ikkagi Eesti kõrggootika naturalistlik, taimornament, tammelehed, viinapuu lehed, et kui romaanikunstis need on kõik sellised natuke lapsiku käekirjaga, eks ole tehtud ja tähtis on, on sümbol, mitte nato realistlik kujutamine, siis Pöide teise kirikukaid plastika esindab just seda sellist prantsuse katedraali kootikast alguse saanud natuke realistliku kujutamise oskust ja stiili ja samuti ka figuuride puhul seal inimfiguurid ka ikkagi juba suhteliselt naturalistlikud küll mitte nii head, kui kuidas prantsuse katedraali kootikas. Aga siiski nad on professionaalsed kujutised inimestest. Vaat siis Pöide, Juku, selle kõigega täielikus kontrastis, see on selline lapse joonistus, et mis oli selle meistri mõttes väga raske öelda, on käidud välja erinevaid, vähem või rohkem osutavaid teooriaid selle kohta, üks võimalus on see, et meister või tema õpipoiss tegi nalja, tegi sinna mingisuguse kujutise hiljem kaetise, kiirelt millegi muuga. Aga noh, ei tea, seal peal otseselt mingit maalingut nagu ei, ei, ei olnud. Aga võib-olla ei olnud säilinud, eks ole, aga teine võimalus, et noh, oli siiski mingi mõte, see pidigi, jääme nähtavaks, aga mis oli see mõte? Võta nüüd kinni, see pilt on imeväike ta nii kõrgel, et eriti hämaras kehvema nägemisega inimene ega ei saagi aru, mis seal üleval on, et et tänapäeval lähedalt tehtud foto kõik näevad aga läbi keskajal, no kes sinna laevale ikka ronis, et ega ega ta võib olla väga ei paistnudki. Nii vot meil on Saaremaa on selle poolest on huvitav, et tähtsate muinaslinnuste lähedusse on hakatud rajama kirikuid ja on siin ka nähtud, et siin võivad teatud seosed olla, et need Saaremaavanemad, nad on nagu toetanud ka kirik cute ehitamist, kirikute rajamist. Ja siin pöides võiks ju vihjata väga hästi ka see kaks inimfiguuri seal Pöide kirikus mis kujutavad tõenäoliselt eestlasi. Seal on mees ja naine pikkades riietes hoburaud sõle hästi suured hoburaud sõle tal rinnas analoogilised. Ilmselt siis eestlaste või isegi eesti vanemate kujutised on juga Karja kirikus olemas. Nii et mida sa arvad näiteks sellest? Nojah, üks on selge, et ordurüütlitega tegemist ei ole, et kui Karja kirikus on, on tegemist sealset kujude rühmad esindavad väga selgelt kirikust lähtuvaid teemasid, seal on, eks ole, Püha Katariina, Püha Nikolaus koos oma tüüpiliste atribuutide ja, ja kaaskonna ja stseenidega. Et ei ole mingit kahtlust, siis jah, need kaks eestlaslikult rõivastatud figuuri Pöide kiriku põhjaseinal, need on hämmastanud uurijaid tänaseks ka juba ilmselt üle sajandi, et mis nad seal teevad, et, et see ei ole kirikutes selline tüüpiline motiiv. Et kolmas figuur on ühes nurgas, seal on üksik inimtea, seda on seostatud. See võib olla nii-öelda meister ise kujutas ennast, see on Lääne-Euroopas küllaltki tuntud motiiv, et meister piinab oma pea kujutise kuskile nurka ära. Aga kesksel kohal kõigile nähtavalt on, eks ole, kaks eestlast, mees ja naine, hoburaudsuled rinnas, naisel jooki, särg, joogisarv ka, ka see peab midagi tähendama, eks ole. Vaevalt, et see kogemata seal on, et mis on, on jällegi selle meistri mõttes, siin on väga erinevaid teooriaid ja, ja siin on küsimus ka selles, et kes selle kiriku siis ehituskes selle algatas ja ka siin on olnud väga erinevaid seisukohti, üks äärmus on see, et selle kõik algatas, ehitas otsast lõpuni ordu, nii-öelda ülevalt tulnud käsk, initsiatiiv ja raha. Raha muidugi võeti, võeti kohalikelt, selge see, et ega see siis kuskilt mujalt ei tulnud, aga teine tõlgendus, mida on viimasel ajal välja käidud, on jah see, et just nimelt kohalike pealike roll oli märksa suurem, kui seni arvatud kohalikud saarlased säilitasid oma autonoomia terve 13. sajandi jooksul. Nii et miks mitte, nad võisid seal ka algatada seda ja üks põhjus, miks siis selline skulptuurigrupp seal tõepoolest, et äkki on siis tegemist peamise organisaatorid ja kuidas iganes seda nimetada. Muidugi siin on vastuolu, see kõik käib käsikäes ordulinnusega. Et samal ajal on see kirik, on selgelt osa ordulinnusekompleksist põhjaportaal, mis algselt võib-olla viis lihtsalt õue hiljem kindlasti ta viis linnuse õuele, ehk siis see oli ühenduste linnusega. Teine asi. Kiriku põhjaseina nii-öelda teise korruse kõrgusele rõdu kõrgusele on raiutud hiljem kaks ukseava, mis ühendasid ordu linnuse lõunatiivaruume kirikuga. Tõenäoliselt oli seal rõdu ja selle koha pealt kõige kõige loogilisem oletus. Seni on see, et see oli rõdu, mis oli ette nähtud ordu rüütlitele selleks, et jälgida, mis sealt nii-öelda kõrgemalt positsioonist võrreldav hilisemate mõisnike loosidega kirikus varasel uusajal ja rodu rüütlite oletatav loos on paiknenud täpselt selle poegade või eestlaste figuuri kohal. Et see, see konsool nagu kannab seda omaaegsete õdu. Et siit võid aretada ka muid teooriaid, et äkki see on pigem selline tänapäeva mõttes karikatuure situatsioon hoopis et konsool need kaks eestlase kujutist kannavad oma seljas ordurüütlite loosi. Ja see on Rahuvitav, ma lihtsalt tahaksin veel lisada seal Karja kirikus, tegelikult seal võib ka siiski kohalikke eestlasi tõenäoliselt näha ja ja eriti huvitav on see üks kujutis, kus Püha Nikolaus on ilmselt tagasi andnud ühe kohaliku vanema poja tema vanemale seda vanemat kujutatakse siis, kusjuures tal on käes on selline nui, mis võib-olla tema vanema nii-öelda võimu sümbol. Et ja seal on teisi selliseid eestlastega. Suure veel, nii et küllap on jah, jah, aga noh, toidu puhul on kurioosne just see, et nende skulptuuride hulgas puudub igasugune seos selliste pühakute või muude katoliku kirikus tavapäraste teemadega. Neid ei ole. On ainult kaks eestlast. Võimalik muidugi, et seda puudujääki kompenseerisid maalingud, millest teadmised on siiski fragmentaarsed. Pöide kiriku kohta on lugusid ja legende üks huvitavam kui teine. Ma võiks öelda, et kuulaja on meile kirjutanud ka sellest, et tema mäletab, kuidas tema lapsepõlves 80.-te aastate keskpaigas mängis sõpradega inimluudega kiriku külje all väliskülje juures. Kas see võib võimalik? Kalle, mis luud need võisid seal all, mulle tuleb see tegelikult isegi silme ette, et ma arvan, et ma olen tol ajal luid seal ka ise näinud, et no see kirik oli ju sisuliselt mahajäetud nõukogude ajal kogudust ei olnud ja noh, kuidas tekivad sellised lahtised inimluud kiriku külje alla tüüpiliselt nad tekivad mingi kaevetöö käigus kuni keegi aega toimis kalmistuna Sis luud tulid pidevalt välja uute haudade kaevamisel, eks ole, siis tuli nendega midagi teha, kuhugi neid pista, et uusajal ehitati selle jaoks kiriku külge sihuke pisike luukamber, aga on, on olnud ka ajastuid ilmselt, kus ei ole üldse probleem, et on kirjeldusi selle kohta, kuidas veel 19. sajandi alguses on Eesti kirikute ümber vedelenud terved, sellised luuriidad või või, või lihtsalt luud vedelenud kiriku kõrval küll arheoloogidele oleks lihtne võtta ja luua maa peal väljas kohe hilisem selline valgustusajastust ja võib-olla sanitaarsusest ja, ja võib-olla moraalist lähtuv mõttelaad hakkas neid ära peitma. Ühesõnaga, 19. sajandi algusest tuleb sisu, selline laine, kus, kus nad pannakse kõik nii ära, et neid näha ei ole. Ja me oleme sellega nii ära harjunud, et ega Eesti rahvas ei mäleta seda aega, kus luud lihtsalt vedelesid ja see oli normaalne inimene, nägi iga kord kirikus käies luid, et see vajalikkuse taju oli väga otsene, neid nägid ka lapsed, see oli normaalne. Aga miks need konkreetsed luud Pöide kiriku ääres 80.-te keskel? Väga raske öelda, et kaevamised suuremad olid veel tol hetkel ees. Aga, aga võimalik, et sealt oli siis lahti tulnud mingisugune kunagine luukamber või luude ümbermatmise koht, mis oli vahetult kiriku ääres lõuna pool olid tohutud mulla kuhjatised noh, sisuliselt linnuse hoonete varemed. Et sealt võis midagi lahti pudeneda ja mõni mõni selline luude peitmise koht avaneda, et nad siis niimoodi välja paistsid. Üks legend räägib, et Pöide kirik ja maalin olid omavahel Maa-aluse käiguga ühendatud mis sellest arvata ja miks nad oleksid pidanud olema ühendatud ja sellest on nüüd midagi tark, aga raske. Käiku ei ole keegi leidudega näinud, aga iseenesest jah, muidugi. Muinasaegsetel linnustel võis olla salakäik, seda näitab väga hästi teava linnuse uurimistööd arheoloogilistel kaevamistel avastati seal käigu olemasolu. Ei ole näiteks välistatud ka, et on laabre linnusel olnud salakäik, nii et. Aga nüüd jah, Pöide puhul on vist siiski raske. Uskuda seda aga see traditsioon ehitada selliseid noh, eeskätt võib-olla huvist, sadevee, väljajuhtimise kanaleid, see on kandunud ka keskaega, see on hästi tüüpiline, tihti ehitati nii laiad, et neid oli häda korral võimalik puhastada, ehk siis piiramisolukorras ka saata sealt keegi välja sõnumiviija näiteks või, või lasta keegi sisse. Nii et sellised käiguotsad kindlasti on inspireerinud neid teooriaid selle kohta, et ju see läks siis sinna Pöide maa linna, olgugi et kahe poole kilomeetri kaugusel aga selliseid kohti Eestis, kus, kus nii-öelda mõne kilomeetri kaugusel näiteks kirik, linnus ja kus ei oleks sellist legendi salakäigust, ega neid ei olegi, alati on mingisugune selline jutt, käib asjale juurde. Pöide linnustest ja kirikust rääkisid arheoloogid Ain Mäesalu ja Villu Kadakas. Eesti loovaramust leiate veel palju põnevaid saateid põnevatest Eestimaa paikadest ja üle kuulata enne meie maa avastama asumist. Minu nimi on Piret Kriivan ja saate lõpetan seekord oma mälestusega. Nimelt oli kord e Eesti üliõpilaste ehitusmalev, oli kord Pöide malevarühm ja üks mälestusväärne õhtu, kui Pöide kirikusse kogunes malevlasi kaugemalt ja lähemalt. Rühm muusikuid, veoauto kastil eeslauljateks ja eesnäitlejateks. Lauldi ja mängiti kirikutäie rahvaga sõna-sõnalt ja noot noodilt maha. Mis mõtetega ja tunnetega lauldi sovjeti ajal mässajate laulu jääb osaliste mäletada. Paul-Eerik Rummo ja Uno Naissoo laul esitab Peeter Tooma laulu pealkiri on mässajate laul. Ma ei ole ma saax, surevad mets ja Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud soolo ju. Sohost põlema. Surevad. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja Mille poole me ei sure, Me siis ei ühtegi orja, ühtegi harja harja, ei ühtegi ühtegi, peremees.