Tänases legendi saates ei räägime suurest muusikust vaid hoopis kirjanikust, kes on surematuks saanud eelkõige oma muinasjuttudega. Tänane legendaarne persoon on taani võib-olla et kuulsaim inimene Hans Christian Andersen, kellel tänavu täitus 200 aastat sünnist. Et kirjaniku elu- ja loometee ka lähemalt tutvust teha, oleme stuudiosse palunud kunstniku ja raadiosaadete tegija Raivo Järvi. Värvi on Anderseni elulugu uurinud ja tema valikus kõlab ka tänase saatemuusika. Sissejuhatuseks tahaks ühe seiga öelda. Nimelt kord vaatas mu tütar laual baasis olevaid kinnisõiega tulpe ja ütles, et millal need lahti lähevad. Sest äkki on nende sees Pöial-Liisi raiveri. Mis te arvate, miks osad muinasjutud nii tugevalt meie elu mõjutavad? Mis nad on meie lapsepõlvest kui ka täiskasvanu eas, samas kui mõned teised kaovad kohe pärast lugemist? Ma arvan, et ilmselt põhjuseks on eelkõige muidugi nende universaalsus ja ma arvan, et ka kõrvuti sellega ka ilmselt lihtsust, sest et noh, tihti öeldakse, et kõik, mis on lihtne, see on ka geniaalne, eks olen Pöial-Liisi puhul kindlasti võib rääkida tema lihtsusest, kus ei ole veel sellist noh, ütleme, et ka idealistliku sõnumit, mille sarnast standard sisse põimitud kasvõi siis merineitsi loos või tema hilisemates ma ütleks isegi võib-olla rohkem jumala poole vaatavates lugudes. Aga see on tõesti üks lihtne lugu ja tegelikult see on tema üks kõige kõige esimesi ja üldse, mis ta kirja pani, ehk kui ta üllitas oma esimese vihiku, kus oli teatavasti neli lugu, siis tegelikult ainult üks lugu nendest oli puhtalt tema enda kirjutada, millega ta tegelikult saabki kuulsaks. Ehk esimene kirjanik, kes puhtalt ise mõtleb välja muinasjutt, paljud nendest on tegelikult algselt toetamas mingisuguse rahvapärimus, on nagu vennad Krimmid seda tegid tegelikult Pöial-Liisi puhul oli tegemist just selle looga ehk Ta sai väidetavalt oma inspiratsiooni just nimelt sellest väikese pöialpoisi loost, mille tegelikult vennad Krimmid kirja panid. Aga sealt edasi juba juba läheb tõesti, puht tema omalooming, kus ta tegelikult ju läbi loomade näitab inimesi, näitab inimesi, nende tundeid ja tegelikult ka kõiki nende veidrusi, noh, kasvõi on selleks siis maipõrnika edevus või siis muti ja põldudele mammona kummardus ja nii edasi ja nii edasi, nii et tegelikult see sõnum ongi universaalne ja ilmselt selle läbi ta ongi jäänud elama ja kummaline on see, et nii nagu paljude teiste autorite puhul üleüldse maailma kultuuris on see muusika või kirjandus võeti need esimesed muinasjutud vastu näiteks kriitika poolt üpriski kriitilised. Aga üllatus oli see, et lapsed hakkasid neid kohe lugema ja lapsed võtsid nad omaks. Ja põhjus oli ka see, et tol ajal olla laste õõnestatud, olnud sootuks teistsuguseid, nii nagu meie oleme harjunud neid lugema, teadma, ehk nad olid pigem kuivad, moraliseerivad jutlused, kuidas tuleb elada, mis on hea, mis ei ole ja loomulikult lastele see lihtsalt ei ole huvitav. Nii et ilmselt selles on see põhjus, kus ta tegelikult tallegoorias nagu möödaminnes, kus ta pillab, mõned vihjed sinna ja tänna paneb paika meie ütleme siis inimliku loomaaia head ja halvad küljed. Anderseni muinasjuttude juurde tuleme kindlasti tänases saates tagasi. Aga alustame algusest, on levinud kõnekäänd. Kõik me tuleme oma lapsepõlvest. Kuidas Anderseni lapsepõlv mõjutas tema saatusekäiku? Väga tugevalt tegelikult jah, Anderseni puhul võib tõesti rääkida, et Ta ei saanudki kunagi õieti täiskasvanuks, tegelikult kõigi oma nii-öelda helgusi ja ka elu varjukülgi kandis tegelikult kuni elu lõpuni kaasa. Ta ei häbenenud seda ja, ja ta rõhutas, tegelikult kirjeldab seda väga paljudes oma romaanides, sest et olgu öeldud, et Anderson tegelikult vaata et kuni elu lõpuni tahtis tegelikult seda kuulsaks romaanikirjanikuna see viimane tema elulugu, mida ma nüüd uurindamised alles ilmus Taanis inglisekeelsena just korduvalt rõhutab. Ma tahtsin olla maailmakuulus romaanikirjanik, räägib ta ja need kangelased kõik tegelikult kannavad endas ikka veel kord seda, tema nii-öelda poisi kuju kõikide nende raskuste ja kõige muuga ja teada on, et ta sündis oodence linnakeses fööni saarel ja tegelikult väga lihtsas perekonnas ehk ema oli tal üks lihtne maanaine, kes tegelikult tegi kõiki töid noh, väidetavalt siis pesi pesurikastele inimestele väidetavalt siis külmas vees ja et selleks, et mitte külmetada, siis lonks aeg-ajalt kinni ja väidetavalt siis sellest tuli talle ka juurde see viinaviga, mis tegelikult jäi jälitama kuni elu lõpuni. Ja see oli üpriski lihtne naine, kes ütleme selle poisiga kes sündis küll lihtsas perekonnas, aga oli sootuks teistsuguse häälestusega noh, erakordselt õrn, erakordselt haavatav meie keeles siis ütleme, memmekalik poiss, kes hakkas väga kergesti nutma, kes oli iseäralik oma välimuse poolest, Anderson jäi selleks tegelikult elu lõpuni väga pikali, jäsemetega tohutult suurte jalalabadega, eks ole, pika ninaga längus laubaga väga pikk ja vibalik oma hea kohta, samal ajal niisugune abitu ja kohmakas lausa nagu maiuspala kõikidele nariatele. Ja tema oli poiss, kes siis lihtsalt puhkes nutma ja jooksis minema. Ehk tegelikult ta otsibki tunnustust pigem tüdrukute poolt ja elab kuidagi nagu sisse pidi kõike seda asja ja samal ajal on tema kõrv lahti juba siis lugudele ehk seda räägivad tema vanaema, tema vanaisa, kes väidetavalt Ta lõpetas oma elu hullumeelsena, rääkimata sõnagi, kuid kes nikerdas kujusid ja viis teda metsa ja võib-olla eelkõige isa, kes suri üpriski vara juba kolmekümnendates, kes oli lihtne kingsepp. Aga vot, kelles ilmselt oli seesama häälestus, mis kandersonis, kes kogu elu nagu püüdles raamatute poole, noh, paraku üheks väheseks, kas raamatuks tema jaoks jäigi piibel ja teada on ka seik, et kui siis ajasime poisid siis jõukamad poisid, kes siis said õppida, siis gümnaasiumis oli mõeldud ainult rikastele inimestele uhkustasid tema ees oma raamatutega, siis isal läksid silmad vesiseks. Ehk selline oli tema isa. Ja kui rääkida nüüd ka tema iseärasustest täiskasvanuna, siis tegelikult üks aspekt, mida ta kandis kogu elu endaga kaasas, oli see. Ta jäigi elu lõpuni ütleme siin neitsilikuks meheks ehk tema elus ei olnud ühtki füüsilist partnerit, ei olnud kedagi, kes teda oleks armastanud ja kellele tema oleks pakkunud vastuarmastust ja väidetavalt oli selle põhjuseks jällegi see, et kui tema isa peale ebaõnnestunud Napolüoonikus Käiku, kus ta tegelikult sõjategevuseni jõudnudki murdis seal oma tervise ja õige pea siis hääbus, siis tuli nende majja uus mees, kes oli siis samal lainepikkus, on nagu ema, niisugune lihtne mees, tunduvalt noorem kui ema. Ja et nad elasid ühes toas, siis tegelikult ta nägi kogu seda nii-öelda seksuaalset elu, siis saad samas toas sealsamas kõrvalt. Ja loomulikult, see tekitas hämmingut noores poisis istumas, kujunes välja arvamus, et kõik see, mis on seotud seksuaalsusega, see on lihtne, see on labane, see nagu ei kuulu kõrgematesse sfääridesse ja vot ilmselt see pleks temas süvenes ja ilmselt seetõttu ta ei leiagi kuni elu lõpuni endale sellist lähedast intiimset, sõpra, mida ta jätkuvalt otsib, oma kirjades ta pidevalt otsib seda ja ilmselt siis väljund leiabki siis oma koha just nimelt lõpuks lastejuttudest, tema suhtluses lastega kõiges selles, kuidas siis nende silmis ta justkui nagu leiab tunnustuse, nii et tegelikult lapsepõlv mõjutas teda tõeliselt tugevalt ja ka näiteks materiaalse külje pealt ehk tegelikult elu lõpuni jääb tema nii-öelda säästma raha ka siis, kui ta on läbi autoriõiguste saanud juba jõukaks meheks väidab ta ikka, et aga see maksab nii palju, aga ma ju ei saa seda endale lubada. Isegi oma kirjades, kus ta nagu häbeneb alustada mingit naissuhet, kui tema käest küsitakse, et miks sa ei abiellu, aga kes siis tahab vaesega abielluda, ehkki ta oleks võinud seda juba oma kolmekümnendates eluaastates teha. Aga vaat need sellised lapsepõlve mõjutused jäävad teda tegelikult saatma kogu eluks. On teada fakt, et ema pani ta lausa tütarlastekooli. Jah, ja just sellel põhjusel, et poisid kiusasid teda, ehk tegelikult ta ei saanud poiste maailmas kama teada, et üks kool, kuhu ta pandi, seal käis, ta ainult ühe päeva jooksis pisarsilmil koju, ütles, et rohkem ta sinna kunagi ei lähe. Ja nii see jäi ja ilmselt see ka mõjutas ilmselt sealt tema võib-olla ka selline naiseliku võitu olemus ja mitmed muud traumad, sest näiteks teada on, et tal imeilus lapse ta laulis väga kenasti, millega ta muide kogus koma esimese väikese kapitali, millega ta läheb Kopenhaagenisse. Tal jätkub raha nii palju, et ta pannakse õlast maha 10 kilomeetrit enne Kopenhaageni seal lõpeb raha otsa nii-öelda, siis on veel väike üüriraha alles selle ta teenibki laulmisega. Ja kui ema paneb ta jällegi, et raha teenida, lihtne maanaine paneb ta mingisse töökotta tööle, siis tahab ta olla tähelepanu keskmes, ta hakkab laulma, mille peale töömehed siis viskavad labast nalja, et see on nagu tüdruk ja vaatame ikka järgi, kas ta siis ikka on poiss või tüdruk ja koorimata paljaks meeletu alandas, eks ole, et vaadata järgi, kas ta siis on poiss, nii et vot sellised traumad on kõik see ja võib-olla sellest ta siis ka mingil moel nagu samal ajal ka nagu pelgab mehi ja vot sellist nii-öelda nihukest mehist seltskonda. Anderson sündis aastal 1805 ja sel ajal kõlas Euroopas sageli Ludwig van Beethoveni muusika. Ja siinkohal võikski kuulata sonaadist number 14 c-moll kolmandat osa. Kõigile katsumustele vaatamata võitles Andersen endale välja lausa kõrghariduse. On see tõsi? Jah, on ja siin tegelikult tõid tema elukäiku vaadelda isegi ma ütleks nagu Dickensilikus võtmes kus tegelikult kusagilt alga, veab, ütleme nii. Sest nagu juba öeldud, ta käib oma kodusaarel nii-öelda jõukamatest kodudes esinemas, laulmas nimelt tema esimene sugune kirg on siis teater. Esialgu ta teab, et temast saab teatri näitleja ta kõiki žanreid, mida ta üritab laulda ja tantsida, deklameerida ja esineda, etendada mingeid katkeid öödiatest, mis kukuvad välja väga koomilised, sest ta on ise oma olemuselt, et nii-öelda esimese armastaja tüüp. Aga ta kogub väikese raha ja ta suudab nendest jõukamatest majadest endale ka soovituskirjad kaasa saada. Nii et kui ta esialgu elab Kopenhaagenis ja kohe-kohe on nii-öelda raha lõppemas, siis ilmselt tal on ikkagi ka endas sellist julgust ja ettevõtlikkust. Kuna ta kuidagi nagu teab sisemiselt, et ta suudab välja võidelda nii-öelda siis selle parema koha elus saata endale nii-öelda toetajaid, noh meie mõistes siis nii-öelda sponsoreid. Ja tegelikult teatri ehk siis Kopenhaageni kuningliku teatri eesseisuses on siis mitmeid tol ajal selliseid helgeid päid kultuuritegelasi, kes vaatamata sellele, et, et see noormees pidevalt ebaõnnestub teatrilaval noh näiteks on teadetamist etendas mingit trollimassistseenis ja see oli väga koomiline, seda hiljem meenutatakse mitu korda, kui, kui koomiline jubeda oli, ta isegi üritab olla balletitantsija, mis on veelgi koomilisem, eks ole, nähakse, et vot selles poisis on miski ja Younas Colleen, kes on siis selline tüüpiline establishmendi esindaja siis tolleaegsesse Taani ka õukonnas. Ta on pangandus eesotsas, ta omab ministriportfelli kuninga õukonnas tema tegelikult oma isiklikust taskust, siis ta kamandab teatud fondi, noh, ütleme siis nagu meie kultuurkapital, aga see on siis nii-öelda tema valitseda. Tema määrab siis noormehele gümnaasiumi raha, sest et ta näeb, et tehke normis, üritab kirjutada kõikvõimalike jaamasid on need väga kohmakad haridus on puudulik kirjavigadega ja ta saab siis stipendiumi, et omandada gümnaasiumiharidus. Ja ta läheb Kopenhaagenis taga, mis talle üldse ei meeldi ühte kooli, kus on üpriski kuivikliki ja niisugune Irise direktor härra meis ling kes pinnib teda klassikaliste keeltega, sest et erinevalt nüüd Anders ennast, kes on romantiline natuur, on siis Emesneda antiigikummardaja ladina keel, Kreeka keel, see on AJ. Ja vot see on nüüd tõeline veskikivi Anderseni kaelas tegelikult kogu tema õpingute aja, ta ainult tuubib seda ja need lihtsalt ei õnnestu. Ja kõik tema sellised spontaansed improvisatsiooni nii-öelda nullitakse ära, nii et huvitav on see, et ta ei ole isegi nii kehv reaalainetes, kuivõrd just nendes klassikalistes keeltes ja ilmselt nähes tema pidevaid pürgimusi ja ilmselt siiski ka tunnetada, sa pead seda väga tugevat seljatagust sesse Younaskoliin ta kuidagi heida meelt, sest noormees, uskuge või mitte, et Anderson jääb kaks korda istuma. Ja ta on siis seitsmeteistaastane poiss, kolmeteistaastaste õmblast hulgas jällegi meeletu nariumis objekt, eks ole, ta ikkagi ei jäta järgi. Kuni siis ta lõpetab ära gümnaasiumi ja tegelikult sealt edasi võib öelda, et ta oma selle kõrghariduse ta tegelikult sooritab eksternina, ta lihtsalt sooritab need eksamid. Ehkki nagu juba öeldud, need klassikaliste keelte eksamid lähevad tõesti üle noatera. Nii et tal on nii-öelda kõrgkooli paberid, ehkki nii näiteks on teada, et tema sõber ja toetaja eksis koliini vanem poeg Edward ka veel tema küpses eas redigeerib ja parandab isegi kirjavigu, tema kirjutas. Teistes Anderseni elu kulges romantismi ajastus. Siinkohal me kuulame suurima romantiku Franz Schuberti lõpetamata sümfooniat. Mis ajal sai kirjutamine Anderseni elu lahutamatuks osaks? Seda ongi tegelikult võib olla raske määratleda, sest et ta on tegelikult kogu elu põhimõtteliselt nii-öelda vabakutseline ehk ta hakkab tegelikult otsemaid kirjutama, ta üritab eelkõige siis nüüd luua romaane, no need tal esialgu mitte kuidagi ei õnnestu. Jällegi salasisse toetaja perekond, sõna otseses mõttes nii-öelda seisab tema selja taga justkui uskudes temasse. Nii et tasahilju ta kirjutab, leheartikleid kirjutab mingeid jutukesi, kuid tegelikult tema kunstnikuna tõeline avanemine leiab aset alles siis, kui ta läheb oma esimesele reisile, nimelt temast saab üldse hiljem siis üks Euroopa kõige reisinumaid kirjanikke. Ehk kui ta läheb siis Saksamaale ja tegelikult enne seda on ta siis publitseerinud mõningaid lugusid, näiteks on teada üks lugu mille nimi oli siis kuningas, Kristjani päkapikk, ehk tegelikult siis kääbus oleks, oleks õigem öelda ja see on üpriski iseäralik kääbus ehk siis kääbus, kellel üldse ei olegi keha pea, vot see on nüüd tema fantaasia, jällegi niisugune ebardlik olend, puht niisugune romantiline tegelane, see on tal nii-öelda varasalves olemas ja loomulikult ta saab ka innustust siis nii-öelda saksa kirjutajatelt, nii et tema esimene reis on kõige lähem välismaa nii-öelda siis Stahlil on tegelikult Saksamaale, mitte teise Skandinaaviamaad, eks ole, on Taani omanud juga valdusi varasematel aegadel Saksamaal ja ta üritab, tahab kohtuda Götega, ta ei julge temaga kohtuda. Ta kohtub siis mitmete tolle aja Saksamaa kirjameestega Kahainega, kuid küttelegi Haine omakorda jälle tundub talle liiga peale pressib, nii et ta ei ole nagu pelgab ta natukene. Ja kes kindlasti on talle andnud innustust. On Hoffmann oma muinasjuttudega ja Hoffmanni, sest me teame ju tegelikult peaasjalikult ikkagi sedasama, eks ole, pähklipurejat, millele on kirjutanud muusika ja ka siis kopeerijat, jällegi, eks ole, balleti libreto ja Hoffmann on täiesti vastupidine kuju, Anders Senile, ehk siis kui Andres siin on niisugune pikk vibalik, Sofoni niisugune väike jändrik väga suure peaga jällegi niisugune kole mees, alkoholilembeline naistelembeline, niisugune väga äärmuslik tüüp, kes elab väga seikluslik, elu, agavat, mingisugune side nende Hoffmanni muinasjuttudega, temal on vist isegi rohkem kui Grimmide muusikamaailmale, nii et sealt saab Ta innustust. Aga esialgu on ta ikka veel nii-öelda romaani kirjutaja. Nii et tegelikult Itaalias seal kunstnike kommuun, kus on siis mitmeid Taani selliseid kuulsaid kultuuritegelasega, siis Euroopa, siis tolleaegse kuulsamad skulptorid, Dorvaldsen, nad üritavad teda siis nii-öelda nagu tuua sellesse kunstniku ellu siis pahemlikku ellu Vetta tutvuks naistega ja käiks siis kohvikutes ja nii edasi. Ta ei võta sellest vedu, Agatas saab mingisuguse äratuse, nii et tegelikult nii-öelda mainesse, kus siis juba avaliku üldsustada teab ja kus siis kriitikaga võtab hästi vastu tema teose on siis võib-olla selline läbimurdeteos on temal improvisaator ehk siis improvisaator itaaliapäraselt, kus on siis üks itaalia mees Antonio, kellel on siis jällegi sarnane elukäik tema endaga, kuid kes siiski nii-öelda leiab armastuse ühe naise näol. Vaat seal võib-olla siis see teos, mida pikka aega mäletatakse, sest nagu juba öeldud, muinasjutud tehakse talle esialgu maha ja ka järgmised romaanid on talle ebaõnnestunud, aga vaat see on siis tema nii-öelda siis nagu see läbimurdeteos. Nii et tegelikult võib öelda nii, et oma varastel kolmekümnendatel on ta siis juba kirjanik, kes on ka tõlgitud siis lähemates Euroopa keeltes. Kas see oli tol ajal tavaline, et inimene elatas ennast kirjutamisega või peeti normaalseks, et sul on ka mingi amet, kuidas sellesse suhtuti? Ma kardan, et, et see olukord oli üpriski sarnane tegelikult meie praeguse Eestiga, kus ma ka hiljuti muide kohtades Anderseni illustratsioonide näitusel oma vanade õpingukaaslastega, kus me avastasime, et tegelikult me, kunstnikud, illustraatorid, keegi oma tööst nii-öelda ära ei ela, eks ole, et kõikidel on oma tsiviilamet. Ehk tegelikult oli kaks varianti, kas siis peeti mingit nii-öelda respekteerida tsiviilametite, siis selle kõrval tehti midagi näiteks millega ei saanud jooksul hakkama Schubert, kelle muusikat. Me kuulsime, kes tegelikult ju hääbuski just nimelt selle läbi, et ta ei suutnud ennast majandada. Ja siis muidugi teine variant, kus siis tema lähimad kaasvõitlejad, koolenshleegirja, sellised elatasidki oma perekonna ära nii-öelda grantidest ehk saidki kõrgemalt poolt stipendiumi ja eks ole, seda ta muide taotleb ja jällegi tal tegelikult veab, ehkki ta ei ole, ütleme siis nii-öelda ilus mees, ilmselt temas on mingi karismaatilisus ja mingisugune vaimsus, ehk ta on niisugune romantiline produkt. Et ta saavutab jällegi umbes 35.-te eluaastates selle kuningas määrab talle 400 riigitaldrik, mis on üpriski märkimisväärne summa nii-öelda lisaks äraelamiseks kuni tema elu lõpuni. Et selle kõrvalt ta juba saab teha loomingut ja ma mäletan, kui ma seda lugesin, ma tundsin isegi väikest kadedust, vaat kui hea oleks, kui eks ole kunstnik märaks seal elamise raha ja siis sa võid tõesti vaba kusagil tööd teha, aga tõesti, tal oli periood juba hiljem, kui ta juba on kirjanik, kus järsku tal ei ole raha. Ja siis ta läheb rahvusraamatukokku, kõlab tuttavalt, eks rahvusraamatukokku, et saada mingit kohta. Ja siis talle öeldakse, et me ei anna teile kohta, sest te olete liiga andekas, et raamatukogus töötada. Ja siis tal just nimelt jällegi veab, et ta saab seal kuningad stipendiumi, nii et siis ta nii-öelda jääb järje peale. Kas võib öelda, et tunnustus talle, kui kirjanikule saabus juba tema eluajal? Jah, jah, kindlasti võib seda öelda, ehkki ütleme selliseks nüüd rahvuslikuks ikooniks ehk tõeliselt tunnustatud meheks saab ta ikkagi juba oma vanaduses ehtida. Ise küll kirjutab, et juba oma kolmekümnendates, kus ta siis teeb mingil ajal otsuse, kus ta nii-öelda nagu loobub romantiliste suhete loomisest, et ta jääbki eluks ajaks soli paati, kuna ma olen juba vana mees, ta kirjutada on kuskil 35 kuus, eks ole ja sealt edasi kusagil 60 aastaselt, jah, ta on juba nii-öelda läbi löönud, sest nagu juba öeldud, see muinasjutu kirjutamine, see on ikkagi nagu mingisugune kõrvaltöö ikka jälle üllitab romaane ja ikka Jelena kuidagi teostu, ehkki näiteks teatrikirjanikuna ja libretistil ta isegi juba on suhteliselt noore mehena unustatud, nii et nendes samades hilisemates kolmekümnendates kirjutab ta ühe teatritüki libreto, selle nimi oli multikast ehk mulata jällegi niisugune puhta romantiline, eks ole, ülesehitus niisugune Bayrandlik lugu jällegi natuke hüljatud tüübist. Et see etendub ja see on päris populaarne ja, ja siis väidetavalt siis kuningas Apodeeris tõusis püsti ja siis kummardas ka selle looži poole, kus Andersen istus. Nii, ja ma mõtlen, et kuna me nüüd nagu jõudsime Beethoveni juurest, kes on juba mingisuguse sõrmekesega romantismi, pole minemas, eks ole, jällegi Schubert, kes on siis nagu nii-öelda esimene romantik, ehkki see on niisugune suhteliselt läppunud hingusega, taastatakse Pieter meierei aeg, eks ole, ja kes jällegi ühe sõrmega on veel klassikaline muusika, et läheme siis nii-öelda puhastverd romantismi juurde ehk siis kullake shopaania, ma arvan, et see nagu sobib sellesse miljöösse sellesse salongliku miljöös, kus ta tegelikult viibis, sest et kogu tema päevakava ehk täpsemalt nädala kava oli täpselt nii paika pandud, et ta käis ühest jõukast majast teise lõunatel Kustas inimestega kohtus, aga võib-olla sellest päevaplaanist räägime siis peale šopääri. Milline tema elu oli siis kui nüüd jälgida tema elukäiku, siis seda on selles mõttes hea jälgida, et kuna tegemist on kirjamehega ja ikkagi elatakse nende kirjade kirjutamise ajal, siis, siis on ta ühes oma kirjas ühele oma sõbrale jällegi raam, eks ole, täpselt nii, nagu me rääkisime ka tema lapsepõlvest, Henri ette hankile kirjutab ta siis oma nii-öelda nädala rutiinist ja, ja see on siis järgmine, et ta tõuseb siis kell kaheksa hommikul, siis ta joob kohvi, siis ta loeb ja kirjutab kuni kella 11 12-ni. Siis ta käib läbi üliõpilaste majast, kus ta siis loeb jällegi ajalehte siis ta külmlepp tehtavate vanni ja siis ta jalutab ja teeb oma visiite, ehk siis kohtub ilmselt siis tema omaneda tuttavlikku seltskonnaga nende nii-öelda paremate maja taga ja teeb seda kuni kella kolmeni, millal ta siis puhkab. Ja siis talle ulatab kella neljast kuueni ja siis läheb jällegi koju, kus ta siis teeb tööd või siis loeb ja siis on tal isegi see nädalakavani ära jaotatud, et siis esmaspäev kuulub kellelegi proua püügelile, kelle juures ta siis lõunatab. Teisipäevad on siis nendesamade koliinide juures, kellest oli juttu perekonnast muide võrsub siis tema nii-öelda eluaegne sõber Erbatcoliin, kes tegelikult on natukene tõrjutava suhtes, sest Anderseni kirjad on suhteliselt tulihingelised oma sõprus, avaldamises ehki ilmselt tegemist ei ole siin otseselt homoseksuaalsusega, vaid see on nagu tolleaegne romantismi võti tooma armastatud sõber elu lõpuni ja nii edasi. Acoliinselise kodalase pragmaatikuna natuke tõrjub, selles suhtes ja nende suhted siis vähenevad. Kui, siis ehk siis Edward abiellub, aga tütar Louis teda ta isegi üritas kosida, aga jällegi natukene hiljaks. Ehk neiu jõudis enne nii-öelda kihlada, nii et nende koliinide juures on ta siis teisipäevane lõuna. Kolmapäeviti on ta tite juures samuti siis üks perekond, kes tegelikult tõukas tagant päris elu algusest peale, siis nelja päev on jällegi sedasama Bova püügele juures. Reeded on Wulfida juures ehk see oli üks admiral Wolf, väga mõjuvõimas isik, jällegi õukonnale lähedal seisev mees. Ja laupäev on, temal on märgitud nii-öelda vaba päevale, ehk siis võis igaüks, kes soovis seda endale nii-öelda siis külla kutsuda, lõunale kutsuda, või siis ta lõunatas kellelegi Feriini restoranis. Pühapäev on jällegi ühe proua proua Lesso juures või siis jällegi selles samas üliõpilaste majas ja, ja pärast seda siis jällegi jalutab, nii et vot selline nägi siis välja nii-öelda romantismi ja siis vaimuinimese ehk siis antud juhul Anderseni nädala kava. See tundub päris mõnus elu. Millegipärast oli mul silme ees pilt külmetavasti kannatavast kirjanikust kuskil katusekambris. Nojah, ja ei, sest et tegelikult oma esimese nii-öelda korraliku elamise jällegi kellelegi kapteniproua ääres, kus ta on, tegelikult avaneb siis nii-öelda vaadega juba sadamale kena koht, saab ta alles siis, kui ta just kirjutab oma selle esimese romaani eksale improvisatoore ja siis hakkavad tasapisitallaga tooma tuluned muinasjutu, tehke siis need autoriõigusi ei ole tegelikult korrada, kirjutab ta, saab makstud ja see on ka kõike sellest perioodist siis ongi kus ta nii-öelda otsib töökohta. Aga noorpõlvest ta sõna otseses mõttes tegelikult võib öelda nälgis, sest et mingi hetk oli nii, et ta lihtsalt ei olnud raha, keda lihtsalt läkski nii-öelda rikaste inimeste ukse taha ja millegipärast näete teda ei visatud tänavale. Nii et seda häda ja viletsust ta ikkagi näeb. Jah, kogu oma noorusaja, sest nagu juba öeldud, ta on nii-öelda hilja küpsenud mees ja tegelikult veel kahekümnendates on ta ikkagi veel nii-öelda täis lapsukene, kes ikkagi ei suuda ise enda eest seista, nii et ta on kõigile toita ja lükata ja tõugata. Võib-olla kuulame muusikat, vahepeal. Jah, no kui me juba šotaani peal olime, siis kuulakem siis veel kord ära ühe šopääni prelüüdi ja tegemist on sellise puht romantilise muusikaga, siis andaksin ise tõesti oli oma natuurilt puhas romantik, nii et kusagilt ilmselt tagant disnii vähemalt arvavad tema eluloouurijad siis selle armastust otsiva ja mitte leidva traagilise kuju, sellist oreooli ehk selline kannatav kirjanik romantika tegelikult võib öelda, et ta kannatas puhtfüüsiliselt nimeta, kannatas kogu elu hambavalu all. Tähendab, ei olnud tegemist siis ilmselt mitte eraldi mingi hambaauguga, vaid tõesti, see hammastik tal valutas ja väidetavalt ta siis nagu saab sellest veelgi sellist innustust, siis ütleme mingi paralleel palun väga, kas või merineitsiga, kes siis kõndis otsekui noaterale peal, eks ole, tunnetas seda valuet otse maailma valu, mis tegelikult saab valgusti vertari kannatustega Göte poolt, eks olevat, see on temast sees. Ainult et loomulikult jah, neid enesetapumotiive temas ei tähelda, nii et ütleme, niisugune puhastverd romantik, mis ma arvan, et on ka täiesti kuulda shop loomingust. Räägime veidi veel Anderseni loomingust. Maailmale on saanud tuntuks eelkõige tema muinasjutud, aga ta on loonud ju väga palju muud. Miks see ei ole nii tunnustatud kui just muinasjutud. No siin võib jah, arvata mitmeti seda asja, ilmselt tema selle esimese romaani läbilöögivõime oli tingitud sellest, et, et see oli täis vaimustavaid itaalia kirjeldusi ja näiteks tema järgmine raamat, mis kandis pealkirja lihtsalt OT ehk tegemist oli siis noormehe initsiaalidega, kes on siis pärit jällegi samasugused saared, kus siis tema ise ja kes siis käib läbi sama elukäigu, seal ta siis kirjeldab seda halli taani kliimat igapäevasest. Ja see tundub noh, nii-öelda mitte ilus ilmselt isegi siin on juba natukene antud ka sõrm sellise sotsiaalse realismi suunas ja vot see ei meeldi, kuna see ei ole ilus ja, ja ilmselt ka tema ise ei taju võib-olla seda stiili nii hästi, et ühelt poolt nagu romantik ja võib-olla siis kuna tunnistan üles ei ole mina tema romaane lugenud ilmselt ta ei tunneta siis läbi täielikult ei ühte ega siis žanrit. Ja näiteks kui tema järgmine romaan, mille pealkiri kõlab umbes nagu viiulimängija, ehk siis nendes piilumas Bellmanni, nii nagu skandinaavlased ütlevad, räägib jällegi lapsepõlve meenutustele, toetades ühest Norkist, kelleni on nagu temalgi, Kristjan, kes on väga andekas muusik ja kes siis leiab enda armastatu ühes juudi tüdrukusse, jällegi paralleel lapsepõlvega, sest tõesti seal oli üks juudi tüdruk kunagi. Ühes koolis ja tegemist on siis nii-öelda kahe tõrjutuga juudi tüdruk siis nii-öelda tõrjutuna juudina nimelt Anders nägiga Pealt ühte juudiprogrammi, kus ta tulebki esimest korda 14 aastase noorukina Kopenhaagenisse ja nemad siis reisivad ja väidetavalt reisivad siis nii, et see tüdruk esineb noormehena, kelle nimel ladisla ja ilmselt on ta siis mingid vurrukesed nina alla kleebitud ja, ja toimub, kas selline stseen, mis on siis suhteliselt skandaalne, ennekuulmatu sellises Viktoriaalikus õhkkonnas, kus siis üks noormehega suudleb teist, ilmselt siin on tegemist jällegi Anderseni selliste alateadlike hoovustega, kus ta tõepoolest oma elu jooksul nüüd armub ära kort mehesse, kord naisesse, ehkki nende vahel midagi ei juhtu. Siis jällegi see saab sellise suhteliselt raevunud kriitika osaliseks. Nii et siin on tegemist jah, vot selliste kontoriseadustega. Et see tema väga vastuoluline siseelu valgub välja võib-olla liiga realistlikult, liiga räigelt ühiskond ei võta seda hästi vastu, ilmselt kui ta hakkab sedasama sõnumit edasi viima muinasjutu vormis, kus kõik on tegelikult tallegooriline, eks ole, sest on ju näiteks väike merineitsi ju tegelikult jällegi sedasama tema kes ei tohi rääkida, kes ei saa avaldada oma tundeid, kellel on mingisugune püüdlemine armastuse poole, mis ei leia vastuarmastust, siis vot see hakkab töötama. Nii et ma arvan, et võib-olla üks põhjus on just nimelt selles, et, et ühiskond ei ole valmis sellise sisemiselt lõhestatud isiku otsese enese pihtimuse vastuvõtmiseks. Mulle tundub, et Anderseni muinasjuttudes on alati selline kurblik alatoon ei lõpe alati õnnelikult. Isegi kui nad lõppevad kurvalt, siis selles on midagi ülevat. Ja, või tunne, mis ma tunnen neid lugedes on kaastunne. Milles huvitav, tuleb. No ma arvan, et ikkagi sellest samast tõest, et nii nagu me tänapäevalgi ütleme, et kõige paremini ikkagi kirjanikke kirjutab iseendast ja oma elust, eks ole, tegelikult kogetust, mida tema on näinud ja nagu ma juba ütlesin just nimelt sellest, kust ta tegelikult ilmselt, et pealtnäha nagu me nägime, eks ole, just nagu naudib elu. Aga samal ajal on ikkagi tema kaaslaseks nii-öelda üksindus. Ja võib-olla vot just ikkagi see tunnustuse mitte leidmine inimlikul tasandil siis üritab leida tunnustust nii-öelda loomingulise tasandil. Ilmselt see on see, mis teda vaevab ja tegelikult tõesti, kui mõelda kasvõi näiteks tema pealtnäha nagu lapseliku muinasjutuna nagu lumekuninganna puhul just nagu kõik lõpeb hästi. Aga ikkagi on seal mingisugune alatoon, et ja vanaema enam ei ole, kui lapsed on suured ja nad hoiavad teineteise kätt ja kuidagi tekib tunne, et aga mis meist saab, eks. Ja teine moment on ka võib-olla see, et jällegi üks aspekt, mille ma täitsa avastasin alles nüüd millest me tegelikult ju nõukogude ajal ilma jäime Nõukogude ajal lihtsalt julmalt kärbiti välja need kohad, mis ei olnud ju tolleaegse ideoloogia kooskõlas. Ehk tegelikult religioosne moment näiteks, ma täitsa üllatusega avastasin selles samas lumekuningannast, kui nüüd see Kerda läheneda kaid päästma ja ta läheb nüüd selle külma kuningriigi suunas ja siis talle tulevad vastu seal mingisugused suured karutaolised koletised, mis nüüd see tüdruk teeb, eks ole. Me teame nõukogude aegse kas või multifilmifilmide kaudu, et ta siis külmetest trotsib ja oma armastusega võidab seda kõike. Aga seal on andaksine lähenemine üpriski üllatav, nimelt tüdruk hakkab lugema issa meiet ja iga issa meiega kerkib tema kõrvale üks mõõgaga varustatud ingel iga korda, kui ta loeb, tuleb üks singel juurde ja need asuvad siis võitlusse nende koletistega. Vot see on nagu mingi tema allegooria, eks ole, et kui me ei saa inimeste maailmas tuge, siis me saame seda kusagilt mujalt. Et see oli niisugune huvitav avastus, millist me ju tegelikult ju oma lapsepõlves üldse ei tajunud. Ja sageli võib leida nendes juttudes ka seikumis muutuvad nagu päriselu sümboliteks ütleme, et palju on meie hulgas inimesi, kes on oma lapsepõlves olnud inetud pardipojad või palju on inimesi, kellel on jäine süda nagu lumekuningannal. Samuti, kes on vaprad nagu vankumatu tinasõdur. Põhimõtteliselt tema loomingus on kõik see, mis meie eluski Jah jah, just nimelt ja, ja võib-olla, et seesama inetu pardipoeg on jah, kõige paremaks näiteks ehkki tegelikult siit ka laename selle välja, mis on huvitav tema puhul, et ta otsekui nagu kaheti vaadeldav kuju, sest et kui jälgida ka teiste inimeste arvamusi tema kohta Meriti vanemas eas, kus ta on juba nii-öelda arvestatav persoon kõik kirjeldavad TEMA konventsionaalse Ast vaatevinklist vaadatuna nii-öelda inetust ja samas öeldakse kokkuvõttes, aga ta oli atraktiivne mees ja ta siiski vist nagu tunnetab mingit oma erilisust, võib-olla see väljendus ka näiteks lapsepõlves, palun, kui ta oli sealsamas tehases. Aga ma oskan laulda ja ma olen teist parem selle läbi, et kusagil ta võrdleb ennast vot just nimelt sedasama Luigega, sest tegelikult see luigemotiiv on tema loomingus ka üpriski tähtis ehk tegelikult just nimelt luige tiib ja võib-olla see viidevat nüüd ingli ja Luige vahel see kõik nagu ühendub ja siin tehakse ka viidet võib-olla ka seesama meilegi tuttav see Luikede järve, balleti libreto, mis oli tol ajal ka niisugune lemmikmotiiv must luikvalge luik, et see on ka kuidagi sees nii-öelda tõesti võrdleb ennast sellega ja ilmselt ta nagu tahab saada selleks, teades, et ta tegelikult juba on see nii, et jah, kuskil seal sees. Ja lõpptulemuseks ta ju lõpuks saigi nii-öelda selleks valu õigeks. Ja nüüd, kui rääkida muusikast, siis kaasa ma võtsin jah, siiski mitte luikede järve muusika, mis võib olla nagu läheks siiski sootuks teisele mängumaale, aga sama helilooja ehk siis helilooja Tšaikovski on ju kirjutanud ka muusikapähklipureja ja kasvõi sedasama balletti. Siis meenub ju sealsamas muinasjutuvestja kingituste tooja võlur drossel Mayer, eks ole, kes tuleb lasta juurde, nii et selles, kuidas ta lastega läbi sai, me võiks rääkida võib-olla pärast seda pala, aga silme ette kujutada tõesti tolleaegset just nimelt Viktoriaaliku maailma siis jõulupuud ja seda muinasjutt tuli, sest noh, mida siis ilmselt Anders on kõiges, selles nägi. Andersen ja lapsed. Jah, Andres, sinna lapsed, see on ka niisugune huvitav momente, tunnistan üles, et ma ei ole päris lõpuni tema seda kõige uuemat elukäigu tõlgitsust käinud, aga nii palju, kui ma mäletan, aga nüüd olen siis selgemaks saanud. Nagu öeldud, oli suhteliselt uje inimene, ehkki ettevõtlik, aga siiski uje, siis väidetakse nii et isegi alateadlikult pisut nagu pelgas lapsi vähemalt esialgu ja ta ei olnud ka ütleme siis niisugune kodus käivartest, kes tuli, eks ole, bravuurselt hakkas etendama mingit etendust ja numbrit. Et ta lihtsalt tuli pisut tagasihoidlikult, tal oli siis näpus mingi osa raamatuid ja siis ta võttis lapsed enda ümber. Hiljem oli kindlasti see tema tulek, paljud triumf, varasem kukkuda ja kuulus. Ja ta lihtsalt hakkas lugema neid muinasjutte neile, et kusjuures väidetavalt noh, kui me muidu teame, ütleme, mingi selline muinasjutuvestja, et ta on palju soojem ja lapselähedasem kui vanemad Sestataks tänapäeva võtmes ütleme vanematel ei ole aega tihtipeale ka muinasjuttu lugeda ja kõik see suhtlemine piirdub tõesti sellega, et tule vaata telekat ja siin on sulle söögiraha või siis mänguasi, eks. Et siis Andersen väidetavalt suhtles lastega isegi võiks öelda, et reserveeritumat kui lastevanemad, kes just nagu käitusid nii-öelda ülisentimentaalseks, ma ise arvan, et ilmselt see tähendab seda, et ossa mu kulla nupukene ja kõik, kõik selline. Aga ilmselt seal oligi tema fenomen ehk et taimset käitus lastega nii nagu ta käitus ka täiskasvanud, aga, aga teada on ka tänases päevas seda omast käest nii-öelda onu Raivo ala, eks ole. See tegelikult meeldibki lastele kõige rohkem. Kui sa käitud temaga nagu võrdne võrdsega, no näiteks, proovige, minge mingi tüdruku juurde, kui tahate temaga tuttavaks saada, ta vaatab altkulmu küsita käest, kui vana sa oled, nelja aastane, oled sa juba abielus? Ja ongi korras, eks ole. On sul alad nii et ma kujutan ette, et midagi sarnast, võib-olla oli ka Anderseni puhul ja loomulikult paeluv siiski see viis, kuidas ta Neid muinasjutte ette kandis, et ta tõesti siis nii-öelda elas läbi neid rolle ja, ja siis deklameeris seda täpselt selliste pauside ja mingite rollimängudega, nii et mida edasi ja mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta hakkas seda laste seltskonda nautima. Millised olid Anderseni viimased eluaastad? Võib siiski öelda, et tema eluaastad läksid umbes samas plaanis, nii nagu me ka tema nii-öelda noore mehe päevakavast nägime ta jätkuvalt reisis palju ja ilmselt aga nii-öelda aktsepteeris enda selle üksiolemisega ja ilmselt aga nautis seda, et mida jõukamaks ta sai, seda paremat elamista lubas ta vahepeal kolis ka isegi ühte väga uhkesse hotelli elama, ehkki jällegi ta lihtsalt ühtegi kodavad tuba. Aga siiski, eks ole, see oli nagu samm talle, et sealsamas oli see kuninglik teater ja ta või see vastu võtta külalisi ja nii edasi siis vanas eas, nagu juba öeldud, ta jäi üpriski kooneriks raha suhtes, ehkki samal ajal näiteks ta riietus üpriski imposantsema, nii et näiteks on kirja pandud, et tema mantel maksis 60 riigi taldrik. Noh, arvestage, et kui tema aastastipendium oli 400 riigi taal, eks ole, ja et väidetavalt ta siis kandis väga uhkelt oma laia äärega kübarat ja ja ka oma, nii ta siis pisut tändilikke rõivaid, siis sellele ta rõhus. Ja tegelikult võib nii öelda, et ta oma elu lõpuaastatel, kus ta siis nii-öelda saab tõeliseks ütleme siis riigi aardeks ehk siis suur persooniks. Ta nautis seda isegi, on teada, et ta läheb siis oma kodusaarele oma kodulinna oodensesse, kus ta siis saab linna aukodanikuks avataks isegi tema monument, ehkki ta seal on pisut reserveeritud selle monumendi popptööstuse osas, et see oleks siiski nagu pisut lihtsam. Aga ta loomulikult naudib kuningliku perekonna tähelepanu ja kõiki neid vastu võtta. Ja ei ole täpselt teada, kast distasis oma süvenevat haigust, noh, nagu juba sai mainitud, oli tal see hambavaegus ja ka mõned seedehädad, mis siis hiljem süvenevad ja suvide lõpuks maksavähki. Aga ta võttis selle vastu siiski teatud mingisuguse sellise helge fatalismiga, ehk ilmselt siis jääbki nii-öelda romantikuks elu lõpuni. Ja tegelikult ta nii-öelda ka ikka pikemalt voodisse jäädes ikka kirjutab, kuna see on tema jaoks nii-öelda väljund. Nii et kui siis tal lõpuks siis tema põetaja proua ütleb, et, et parem on vist, et kui ta enam ei kirjuta, siis kui ta ütleb, et aga milleks siis veel üldse nagu ela. Ja tegelikult tema äraminek on kah kuni võib-olla siis suhteliselt rahumeelne ehk ta ei ole nii väga vanad, on 71 aastane, aga ta sureb une pealt. Ja Testamendina jätab ta siis oma soovi, kuna jällegi lähedased, tal ei ole mitte kedagi, eks. Taustaks hauaplatsi ja ta soovib, et seesama Edward koliin ehk siis tema patrooni Jonas Colini vanem poeg koos oma abikaasaga maetakse tema kõrvale, mis tõesti saab ka teoks, ehkki hiljemalt maetakse ümber oma perekonna hauaplatsile. Aga vot ilmselt siin ka väljendab ilmselt ikkagi tema see vajadus kellegi järele, kes oleks tema kõrval, ehkki ta nii-öelda elu lõpuperioodil aktsepteerib enda üksi olemist, kui ja väidetavalt ka naudib oma reisimisi ehkiga nende reisimistega on tal igasugused ise pärasusi. Teada on, et on tema kohver seal nööriga kinni seotud igaks juhuks, aga äkki, kui juhtub mingi õnnetus, et lähevad lukud katki või siis on tal ka kohvris näiteks mingi nööripundar, aga äkki, kui hotellis puhkeb tulekahju, et siis ta päästab ennast selle köiega ja nii edasi ja nii edasi. Väikeste veidrustega suhteliselt leebe härrasmees, ütleme nii. Milline tähendus on Anderseni tänapäeval taanlastele? Jah, seda ma muidugi võin öelda nii-öelda Pealtnägija ehk siis kõrvaltvaataja seisuses. Ehk olen minagi siis nii-öelda selle väikese ümarlaua liige siin Eestimaal, kes siis Taani saatkonnas ümber laua istus nii-öelda peamisteks saadikuteks siis välismaal ameerikasse ja Kristiina Šmigun ja siis meie veel mitmed eelkõige siis kirjanduse, muusika, lastega tegelevad inimesed üritame seda kaasa aidata, siis nii-öelda saadiku sõnavõttudest on muidugi näha, et tõesti Taani riigi jaoks antud hetkel on see vaata et üheks esmaseks prioriteediks, sest et summa, kui ma ei eksi, oli vist 500 miljonit Taani krooni missistani riik assineeris Anderseni aasta propageerimiseks on, ma ei oskagi öelda, on seda palju või mitte, arvestame, et ikkagi on tegemist nii Euroopa kui ka Põhja-Lõuna-Ameerikaga ilmselt pisut vähem, siis võib-olla kolmanda maailmaga, aga kindlasti ka sinna. Nii et antud hetkel ikkagi rõhutati seda, et see on üheks riigi. Ma ei tahaks öelda ja firmamärgiks ei kõla hästi, aga ikkagi üheksa esilinna sümboliks. Ja seda meenutab meelega see väike merineitsi, kes on Kopenhaageni sadamas kividel. Just täpselt jah, kui ma neid sõnu rääkisin, siis mõte kerkis ka kohese sama merineitsi ja, ja ma arvan, et, et see on võib-olla tõesti ka üks selliseid suurepärasemaid muinasjutt just nimelt sellest eneseohverdusest ja kui soovite, siis ka mingist lunastusest. Ja ma arvan, et seda tõesti Suur tänu teile, Raivo Järvi põneva sissevaate eest, Hans Christian Anderseni ellu ja loomingusse. Tänane saade, legend lõpeb siinkohal, operaatoritöö tegi Katrin maadik. Toimetas Karingu klassikaraadio tähistab aga suure kirjaniku kahesajandat sünniaastapäeva Anderseni nädalaga 29.-st maist neljanda juunini, mil eetris kõlavad mitmed Andertzeniga seotud kontserdid. Jälgige saatekava ja reklaami, kuid viimane sõna võiks jääda muusikale. Ja selleks oleks ja Edvard Grieg, mida ma olen mänginud rääkides küll teleekraanil, küll raadioeetris Anderseni muinasjutte ja vot just nimelt kriigi elu ainus klaverikontsert algakordid kuidagi toovad, ma arvan meieni just nimelt selle selle dramatismi, kuidas siis üks väike kõhetu tegelane siis astub sellele tihti liialt võimsale vastasele vastu ja, ja ometigi leiab oma mingi helguse