Head kuulajad, saade jätkub ja nüüd on hea meel võõrustada külalisi. Stuudiosse on jõudnud Grete Lõbu ja Marko Reikop. Mul on hea meel, et ta koos tulite. Tere tulemast. Tervist. Tere aitäh kutsumast. See on vist üks niisugune enim levinud jutt, et kogu aeg olete koos, aga tegelikult olid neid päris keeruline ühel ajal stuudiosse saada, sest saates olete te ju ainult koos. Ei vasta tõele. Me oleme kogu aeg koos hommikust õhtuni. Nonii, see on tegelikult kui me, kui me iga päev saadet teeme, siis, siis need on kindlasti olema tööle ja lõpetame saate kaheksa, et tegelikult me oleme iga päev koos, kuigi noh, praegu hetkel on suvevaheaeg, nüüd me ei ole iga päev koos, kuigi me olime kogu aeg komitees teise otsa. Ja täna oleme Toivo kohtunud, nii et ei saa öelda, et me ei oleks 11 näinud ja samas need jutud, kui te olete puhkusel, et siis ta ju pärast kuulata huviga teineteise seiklusi keskus käis, mida nägi ja mida puhkuse ajal tegi. Ta ei ole üldse mitte enam mitte ainult omavahel, vaid kuule, üldsegi arvestades ka teisi sõpru, aga keegi ei viitsi ju tänapäeval niimoodi, et tulevad kokku, hakkad oma reisimuljeid kuskil, räägime poolakad. Täna on see kõige suurem nuhtlus, kui keegi võtab välja, hakkab lappama, et siis meil on teadmise televisioonis ära rääkides üksteisel kuuleme, kõik kolleegid kuulas kõrtsis ühe korraga kõik asjad aetud, et meil on see, see õnn ja seda kõike. Ja teine ei saa nagu ebaviisakas ka öelda, et tegelikult mind ei huvita. Kuulavad, huvitatud ja tegelikult on huvitav, ei ole, meeldib alati kuulata, kui Marko lugusid jutustab, sest minu meelest on suurepärane lugude jutustaja, see on selline variant, ma olen isegi nagu õnnelik selle üle, et meil selline toimetus on, sest et kui tal on nagu hea hoog sees, oli selline tuju, siis selline Stand-up hommikul kella 10-st õhtul kella kaheksani ei ole halb viis oma elu. Ei, no tal üldse huvitav, kellelgi on mingi lugu oma elust rääkida ja seda üldiselt viies kord ei räägi, kolm korda kannate tihedama loo ära, rohkem? Ei kuulajatega rääkida, siis võib lugusid ikka. Grethe neid lugusid on, mis ei jõua eetrisse, mida te seal päeva jooksul kuulata ja sa ütlevad, et oh, räägi õhtul ka ja Marko unustab ära. Ütleme, et enamus on selliseid ja ma tegelikult ja Me kummituse kunagi. Aga me kunagi ei tee, tegelikult ei tee kunagi niimoodi, et ta jutustab loo mulle praegu. Räägi mulle õhtul sama lugu, nimetet stopp, ära praegu siit edasi räägi, räägi mulle õhtul, sest et seesama asi, mida me päriselt me hoiame siis tagasi, mingid asjad, mis me jätame, rääkimata. Kus oleme me ikka noh, tegelikult sama töö peal, mis sina siin, et sa ikka küsitled meid, eks noh, praegu me hetkel me ei ole sama töö peale, et me oleme külalised sul, aga me ikka kuulamiskülalised räägivad meile, kui ei mata inimesele ei tapa inimesi sellise isikliku ulmega, mida ma iga päev läbi elama, mida me nagu teeme seda märgime duaalses kõik asi keda, keda see huvitab, kui mul toru katki. Kuskilt läheb piir no igal juhul see tore põhjus, milleks me oleme täna siia kogunenud on, et mõtleme Eesti televisiooni sünnipäeva peale ja mõtleme siis 65 aastat tagasi, kus te siis olite sellel hetkel, kui televisioon siin Eestis sündis? Ilmselt kusagil noh, mitte siin ilmas ja ei vaadanud seda sündi pealt? Ei no selge, ei karvutuse, hästi arvutatud. Mis ajast te mäletate Eesti televisiooni oma lapsepõlve mõeldes? Ega ma nüüd kuupäeva küll ei oska öelda, mis ajast, mis ajamistes sellest ajast, kui inimese mälu tekib ilmselt jah, sest et kastele ikkagi nurgas olemas, no mina ennast ise mäletan lasteaiast alates, ma mäletan oma seiku lasteaiast enne, enne, mina ei mäleta, ma mäletan tõesti ennast, ma arvan, et kuidas viie aastaselt ennast mäletan, nelja 400-lt mitte, aga mis aastast televisiooni mäletan? Ilmselt see tuli võib-olla samal ajal või natukene hiljem umbes noh, ilmselt natukene esimest klassi või esimese klassi paiku. Mina mõtlen ikkagi seda, kui ma mõtlen Eesti televisiooni peale selle mustvalgel televiisorile, mis meil kodus seisis, mis näitas ainult Eesti televisiooni, mis sest, et ma olen Tallinna inimene, meil oleks võinud see Soome televisioon, kaamera oli selline televiisor, tuli kas mõnikord udust pilti või natuke Karinat, aga mõlemat korraga ja. Temp televiisor nägi välja nagu kolmeliitrine purk. Mäletan mustvalge, aga see näitas Soome televisioonile. Võib-olla me olime halvas levikohase kuidagi nii, no ühesõnaga, meil seda näitas hõredamalt, aga mis on Eesti televisioonist, mäletan küll, alati on see, et et meil oli väike 2000 korter ja siis selles elutoas, kus see televiisor oli siis kuidagi mul korreleerub niimoodi see elamine, et ma aeg-ajalt magasin ka seal elutoas kušeti peal televiisoritoas ja kui teil on lapsed, saadetakse varakult magama, muidu siis vot reede õhtuti Saisele teleka jätta nagu mängima ema nagu suurim teleteatri austaja, mul ei jäänud mitte ükski etendus vahele, kõik ma vaatasin ära, vot see on mul küll kuidagi see emotsioonid ja need näitlejad ja ja see lugu, ma ei tea, kas see tänapäeval ilmselt enam kunagi nii tööle. Aga te ilmselt mitte, aga mina vaatasin ka kõike seda, sa ütled mulle praegu tuleb meelde. Rohkem kui hommikuse pühapalgalised lastefilmid rohkem kui see teenin Nõukogude liitumisega ära, vaatasid, sest kõik sealt tuli, onju, aga, aga jah, sõjalise. Teatrid ja siis ma vaatasin ka, aga selle, see pole mingi institutsiooni ei puuduta, aga jah, me juba Eurovisiooni lauluvõistlust ma mäletan, et me seda vaatasin terve perega. Mina, ema, isa ja vend, ema märksi punktides, kes kui palju punkte andis ja siis lindistati juba televiisorist ilge särinat Soome televisioonist. Subtiitrid päädis Ramadi särises laule, lindistati. Kuigi ka see Soome televisiooni nagu ihalus oli olemas, sest et mis sest, et ma seda nagu eriti ei näinud, seal siis kusagilt ikka paljundati neid telekavasid vot seejärel ka huvitav lugeda. Juba tele2. Aga ma ütlen seda Eesti televisiooni, legendaarset sarja, mis on, koosta peres uudist, vot seda ma oma oma nagu ajaloost. Küll mälekad, kaevuteed ma mäletan ka alati mäletan, sellega seoses tuleb mulle meelde Malle Pärn, eks ju ta kaevutee salli seal kitarriga. Aga ma ei mäleta seda, tal oli mingisugune lastesaade ka, kus ta siis luges luuletusi, luges luuletusi ja laulis, seal oli iga kord ja siis ta tegi. See vaevu tee, kus ta laulis ja kitarriga See jutt kaevude ja mul on väga piinlik teid. Aga ma tegelikult tahtsingi küsida, et kes siis on see esimene nägu või tegelane, keda te mäletate sellest Eesti televisiooni algusaegadest ta vist juba siis jõudsimegi selleni, et see ei ole keegi mõmmi, aabitsategelane või nuia. Nii ütled tädi Rutt, on ikka see lapsepõlvest, kui ma mõtlen Kindlasti Rutt kindlasti ka, aga kui ma arvan, et Malle Pärn ilmselt ongi üks neid esimesi, meeldib talle pärast laste saadeldab midagi alati lauljasse lõbuks, rääkis mingi loo, see ei olnud kaevuteest sellisel eraldi üks lastesaade läks alati mingi loo ja lõpuks laulsime laulu, ma arvan, tema vist on ka ja muidugi nõiakivi, et see nõiakivim, mis tuli ka umbes mis aastal ta umbes tuli, ma arvan, et see võis olla 76 ja mina läksin 76 esimesse klassi. Ma olen 69 sündinud, meil on väike vanusevahe saatust vanem et, et need on nõiakivi kindlasti Mari Lill. Ja siis ja siis noh, hiljem muidugi mõmmi aabits ka muidugi, aga minu lastest või mitte nõiakivi, vaid väike. Väike vein ja minu lastesaadetest ikkagi ka need lastelavastused rohkem, küll siis kõige suurem sõber. See oli tohutu rõõm reedeti kõige suurem sõber, kui hakkasime, sa ootad seda nädalalõppu ja ma mäletan seda kurbust, kui mingil ajal tõstetud laupäev, laupäeval. Ei see täkk, teine seal, ühesõnaga ma räägin oma traumad, mõte, kus lapsele läheb korda reede, nii tore koolinädalalõpp, koolipäev oli ka täiesti head tunnid ja nii, ja siis on meil kõige suurem sõber ja siis nad tõstsid selle mingil imelikul põhjusel nelja päeva peale. Mul olid nii halvad tunnid niikuinii, ma sain seal halbu hindeid sellel päeval ja siis nagu rikkus nagu päeva ära või kuidagi mulle tundus, et see sinna ei sobi. Mina olin, ma olen põlvkondsust teisest põlvkonnast minuealisi laolaupäeva õhtuga siis, aga seesama, mul tuleb meelde tegelikult hunt kriimsilma üheksa ametit, kui ma hakkan mõtlema ja Hendrik Toompere ja need olid minu, minu sarjad kindlasti. Mulle mulle ei meeldinud põlgusega kordadest, kusjuures ma pean ütlema, et ma ei olnud nagu väga suures vaimustuses nendest kõik, mida sa väga vihale need nukud, ma ei tahtnud üldse mingit, kui filme vaadata, mulle ei meeldinud mingid puised, nukud kargasid välja, hakkas mingit laomulttasid. Ma ei, ma olen alati draama mult kohe linnuparadiisis oli okei, aga kui olid mulle multikat, nii ei meeldinud mulle üldse lastelavastus palju ju siin ja et Kessuja võiks asi veidi piinlik. No ma ikkagi teen seda, ei ole, et kui te mõtlete nende kolleegide peale, kes on olnud Eesti televisiooni ekraanil, kes teie arvates liiga vara ära läks ekraanilt nagu ma ei tea, kas andis alla, tüdines ära või keda ta oleks hea meelega minu pärast kas või tänase päevani jälginud? No ma arvan, et Reet Oja kindlasti see, kes, kellega mina töötasin koos ja selles esimeses programmis, nüüd viimases jah. Et televisioon on ju kestnud nüüd juba üle või 20 aastat, saab neil televisioonil täis, aga enne seda oli veel üks hommikuprogrammiga Pealkiri, tere hommikust, Reet Oja kutsus mind seda tegema ja ja oli selle selle peatoimetaja ja ma arvan, et Reet Oja küll rituaal küll oleks võinud jätkata. Ma arvan, ta võiks ka nagu, andis alla, nagu, nagu tundub, et ma olen, mina ei oska öelda selles mõttes, et on nüüd väga tõmbunud avalikkuses kõrvale, et, et ega keegi ei ole ju otseselt saanudki nagu vastust, et, et miks, miks ta nagu minu meelest teda ju keegi ei saatnud ära, ei palutud lahkuda. Ta ise nagu. Ehk siis olid seal nagu oli, ta ei olnud täpselt ei tea, aga ma mõtlen seda, et tema jaoks on raske nagu öelda, et tee edasi või ära tee või et eks neid ju minejaid on siin ka meie põlvkonnast on ju, kes on läinud kas teistesse kanalitesse või PR-juhtimise peale ja, ja mõned on kahetsenud, mõned mitte nii väga ja ütlevad, et vot ongi parem elu väljaspool ja väljaspool televisiooni on ka elu, millest ma kahtlen, aga no ei saa nagu öelda, et kui sul ikkagi tunned, et sul on mõõt täis ja võib-olla see oligi sinu viimane piir ja kui sa oled järgmine hooaeg ka teinud ja siis me oleks sind enam kunagi tagasi igatsenud, aga nüüd me vähemalt igatseme sind tagasi, et võib-olla see Ka võib-olla see on ka nii saade jätkub ja Marko ning Grete on meil endiselt stuudios, räägime loomulikult Eesti televisioonist ja tema sünnipäevast ja nüüd jõuame väga toreda osani son, tagasiside osa ja noh, ma olen siin neid jutte juba salvestanud enne teid ka ja inimesed reageerivad väga erinevalt. Kuidas siis teie suhtute vaatajate antud tagasisidesse, millist tagasisidet olete saanud ja mis teile korda on läinud? Ma ütleks, aitäh, tagasiside nüüd tänapäeval nagu väga-väga-väga palju seda on, meid mõjutaks, kas tuleb meelde, millal sa said viimati sellist tagasimiin tagasisidet? Ikka tuleb jah, natuke tuleb, aga ma mõtlen, selle ringvaate osas on selles mõttes veider, et kui me seda nüüd nagu kogu aeg teeme päevast päeva, et siis tagasiside on nagu hõredama, kui sa teed samas Eesti televisiooni ekraanil ükskõik mis muud, ma ei tea, intervjuud, saadet uut tuleb siis tuleb nagu massiga jälle, et ma arvan, et ilmselt nagu natuke bla harjunud, et noh, nii me oleme, nii me teeme. Kui me eksime, siis muidugi see tagasiside tuleb lakkamatult. Tabas tagasi tuleb ikka siis, kui sul on midagi halvasti, ikka mingi fakti peale, siis, mis läheb, öeldasid nime valesti. Minul selline asi väga meeldib, kui inimesed mulle keele. Ma ise parandan väga palju keeleliselt, kui ma oskan siia ja kui inimesed mulle mingeid keelelisi märkusi teevad, ütleb, et see on nii või see mõiste ei tähenda seda. See on alati teretulnud. Mulle endale meeldib ka täpne õige olla ja. Nende puhul ikkagi tagasi ta, meil, ma arvan, ikkagi on Facebooki ja Instagrami vahendusel, kui millestki räägime, siis inimesed tahavad oma lugu ka jagada, aga noh, kui sa räägid, et meil harjad seisavad püsti, tahavad näidata, et nende harjad seisavad ka püsti või küpsetame leiba. Nad tahavad näidata, nad jätavad leiba. Ta ei mõelnud seda, sellist tagasisidet on muidugi palju, see on ülimalt meeldiv midagi, et see korda läheb ja sama teevad ja see on, see on suurepärane, aga ma kui sa, kui sa mõtled nüüd said tagasi mingit isiklikku või siis tugevat kriitikat või midagi sellist, siis no ma ei tea, lõkski, eks seda on ka, aga mitte mitte sellisel määral, et see nagu meelde jääks või häiriks või kui keegi hakkab sulle midagi ühte sama kogu aeg halvasti ette heitma, siis tuleb seda muuta, aga ma ei tea, ma ei mäleta, et mul oleks midagi sellist olnud. No järgmine fakt ei tule teile üllatusena, ma tahan öelda, et te olete tuntud näod üllatunud, eks ole. Kui te lähete kuhugi väliüritusele siste, ilmselt kohtute oma vaatajaga, millised need kohtumised on, tuleb keegi teile ligi, ütleb midagi, arvab midagi või pigem seda, seda. Ja ma muidugi tuleb, aga ma, ma ei, viimane kord kui meil teatris ei käi, ma mäletan, ma käisin Tartus ooperit vaatamas Tartu, selles vanas Vanemuises, selles, mis on renoveeritud, näeb suurepärane välja, millal Zurooper sõber ja ja ma tundsin inimeste, sellist soo, hinge, soojust ma ei ole seda. Vot ma ei oska öelda, Tallinn on ikkagi ning suurem linnainimesed on siin harjunud. Et noh, me oleme küll tuntud inimesed, aga sellist nagu selveris astamas söötja käided. Aga ma tundsin sealt publiku hulgast, ma nägin inimeste nägudelt. Nad suhtuvad minusse sellises soojuse, heatahtlikud see oli, päriselt, tunneb väga paljud inimesed publiku hulgas tulid ka ütlema, et Marko, saatsin teadis nii tore. Vot vot seda ma tõesti maa kuuma füüsiliselt sa tundsid, inimesed see on ülimalt nagu just Tartusse tundsin, ülimalt ülimalt väga-väga-väga meeldib. Kaavingu suures mastaabis sama lugu tegelikult vastu rääkida, eelmisel aastal suvel, kui oli suur laulupidu ja mõtlesime, läheme rongkäiku vaatama oma lapsega, istusime seal ja ma sain aru, et nüüd on juba piinlikuks läheb, sest et mulle hüüti, elagu Ringvaade. Tuldi juurde ja saarlased tõid kala ja kadakad ja kõike, patsutame, kallistame pildistama ja siis noh, et no ma saan, oligi eufooriline meeleolu, et aga, aga, aga samas nagu tore. Ja üks veel, mis tuleb, mis tuleb meelde või mis on nagu kindel, et inimesed ütlevad sulle tere tänaval ja siis vabandan, oi vabandust, ma ei tundnud teid. Vabandad, et Eesti, eestlastel on komme tere öelda, et pere on nii lihtne. No üleüldse, et inimesed ei pea vabandama, kui teretada mind juba ära tunnete, see teeb mulle väga suurt rõõmu, järelikult vaatate meie saadet, et, et see, et kui keegi nüüd juhtub raadiost kuulama, juhtub mind tänaval nägema, tere öelda, ma ütlen alati vastu mulle selle tere üle alati nagu alati hea meel. Kui me mõtleme nüüd natukene, noh, 10 aastat edasi, näiteks, mis te arvate, milline see televisioon ja ringvaade ja Eesti Televisioon siis on? Marko, ma tean, sina oled käinud telemessidel või vähemasti uurinud, mida tehnika osas pakutakse ja mis muutused tulemas on, mis sa arvad, kuhu see televisioonimaailma see ei olegi, ongi nii keeruline, sellepärast et ringvaade saate lõpetasime Gretega, no need on vähem teinud nagu ringvaate saate, lõpetas 11. hooaja seitsme seal jah, et noh, peaaegu 10 kirjet on teinud, et me oleme 11 aastat seda teinud ja mis on selle aastaga muutunud istunud, selle midagi on, eks ju, me oleme läinud HD-kvaliteedile Me oleme neli kolm formaadist, 16, üheksale läinud Instagrami ja Facebooki. Ja me oleme saanud endale nüüd esimest korda nende aastate jooksul normaalse telestuudiumis, näed nagu telestuudio moodi välja. Need on muutunud ja no tõenäoliselt muutub veel, võib-olla tuleb 4,8, kahe tehnika muutub see, ma arvan, et see ei olegi niivõrd oluline oluline selle kõige asja juures minu arvates pigem nagu see, nagu sisu jääb, et ikkagi ükskõik, mis moodsad platvormid on ükskõik, kuhu me lähme või mida me üles ehitama või mida me teele kaudu näitleja nähakse, aga üks on selge, et keegi peab seda sisu ikkagi tegema. See, et on meil sotsiaalmeedias, on okei ja see ei ole ajakirjandus, see on kontrollimatu, see on juhuslik, kuigi seal on ka midagi ikkagi peab olema selline nagu ajakirjandus on variant, et on inimesed, kes kontrollivad seda, mis nad teevad ja siis räägivad, mitte ei räägi kõik. Ja ma arvan, et see ajakirjanduse sisu see laias laastus väga palju ei muutu, kui see tehniliselt siia-sinna muutub, siis võimalik televisioon ei kao kuhugi ja muide ei kao ära, aga selline tavaline lineaarne televisioon, mida me harjunud vaatama, kui inimesed tänaval uksed, oi et ma ei vaata üldse niimoodi saateid, mis kavas tulla lähevad, ma istun koju, ma valin endale isasse vale inimesed ei viitsi seda täheldanud, terve päeva tööl teinud, mõtle, sa tuled kui meil televisiooni päevik uuringutes, kus ringvaade oli viimasel poolaastal kogu aeg esikümnes, seal esiviies tavaliselt alati oli seal, kui seal edetabelis on 6500 saadet 6500 saadet iga nädal ja need on ainult need kanalid, mida me siin Eestis need suuremad kanalid, mida me siis üldse jälgima. Kas sa tuled koju ja hakkad siis 10000 saator, kas nad ise programmi kokku panema ei hakka, mõned panevad, need on mõned, aga enamus vaatab ikka see kell, mis telekast tuleb, seda ta vaatab ja laias laastus see väga palju võimu. Kuidas teile tundub, kas on oluline ka see, et ikkagi otsesaate vaatajaskond on alati, kes tahab otse vaadata, sest ta sünnib siin ja praegu salvestatud saade sellesse suhtutakse natukene, seda võid järele vaadata ka. Meie saatega vist on küll see lugu, et järelvaatamist meie saatel on vähem, sest et me tuleme homme jälle ja vaadatakse küll, aga see protsent ilmselt ei ole nii suur, kuigi ka kasvutrendis, et ilmselt ikkagi inimesed tahavad seda saadet mingil hetkel vaadata nende jõudnud kell seitse koju kell 12 õhtul, kui on kordus, on nende jaoks liiga hilja mai tea kell 10 vaadata ja siis vaatavad, aga noh, need on lihtsalt juba teavad, et selline saade on seal see formaat, nad saavad sealt selle informatsiooni ja meelelahutuse, mis neile sobib. Ja noh, eks, eks nad siis kasvavad. Jah, Ringvaade teemika tänasest päevast täna nüüd juhtus ja nüüd me kohe sellest räägime seal selle mõtte, seda ülehomme ei olegi väga suurt mõtet vaadata ja kui mõned siis lood on, siis võiks, mis näitab ise neid jälle uuesti, kui keeruline, muide, on seda niisugust ajakirjandusliku tasakaalustatust hoida ja jälgida kogu aeg tuleb teil endal ka seda meelde tuletada aeg-ajalt endale või see on nagunii kinnistunud see mõte, no alati mõtlema, see on eluaeg niimoodi olnud. Kui kahtleme, küsime üle, kui kahtleme üks, teises küsime veel kolmandatelt inimesest. Ja meil on toimetus, naeratame alati, me anname alati kõikidele sõna- ja võrdselt ja nii ma arvan, et see mingi mai Ja kui vaja, korrigeerime oma oma mõtteviisi ka, kui tundub, et ikkagi enamus kuidagi tajub teistmoodi, siis me oma toimetuse enamus siis järelikult ilmselt tuleb mõtelda ise ka natukene. Praegu te olete puhkusel, kaamerad teid ei jälgi, on nagu väike igatsus ka juba, et on teil sõltuvuskaamera? Ei sõltuvust nüüd küll ei ole, aga selles mõttes, et kui hakkab ikka august tulema, siis siis tahaks. Maikuus on küll niimoodi, et enam ei, ei tahaks tööle tulla, tõesti, enam ei taha kedagi küsitleda, sest nende lõpp hakkab selliseks tõmbama, et neil on raske, et seda, see on päris suur intensiivsus, mida, millega me töötame. Kui palju inimesi me küsitlema ja mõtleme ja teeme siis mingil hetkel nagu selline soov kedagi küsitleda, väheneb. Nii on tulnud, siiani on tagasi tulnud, et augustikuus hakkab juba, et igav, et mitte midagi ei ole teha, kuhugi minna enam ei ole, siis mina hakkan tasapisi tööle tulevad, kuigi meil ei peaksid, et, et seda tavaliselt on väga. Loodan, et sel aastal tulebki. Suvi pakub aeg-ajalt ka selliseid väikseid eriprojekte või tegemisi, et selles mõttes me päris nii ei ole, ütlesime mai lõpus head aega ja siis kohtume septembrini. Kus on nagu selles mõttes nagu väga-väga oluline asi selles, et oh, see ongi tööprotsessi osas peab puhkama selles mõttes, et kui me ka iga päev oleme saates, et sa midagi uut, midagi sellist kogema, mida sa enne näinud ei ole kuskil olema, sa pead mingil mingil moel nagu ise nagu paremaks muutuma ja seda sa ei saa teha, kui sa oled kogu aeg hommikust õhtuni, samas situatsioonis tuleb midagigi siiski olema nagu uusi inimesi ei käi midagi öelda, peab olema sellepärast lugeda uusi raamat, öelda saab olla siis, kui sul on mingeid uusi kogemusi, muidu sul see kaob ära ja kui te mõtlete selle külaliste galerii peale, keda te olete siis intervjueerinud tooge välja üks nimi, kes on, ma ei tea, kas päästnud saate teinud tuju heaks, keda te meenutate, et vot see on väga-väga palju, aga just see üks Jan Uuspõld tuli viimati kohvikust, meile saaks. Meil oli vaja seal midagi ümber mängida ja midagi oli. Keegi ei, võib-olla tulemata ja meil on ikka õnneks telemaja selliseid tuntud inimesi jooksevad. Kuuleks, käime korra tiiru kohviks, vaatamegi. Ei, me ta saime need ülesanded sedapidi seal veel tegema, etlemine. Ja, ja meil oli, meil oli üle, et meil olid, meil oli tööülesanne olemas, aga meil ei olnud nagu seda väljamõeldud, kes seda kõike üksi tuleb mulle veel meelde. Kes ei ole väga tuntud nimi, kes, kes mulle alati nagu tõesti südame soojaks on lennanud, lennuk, me oleme, oleme ta niimoodi tööprotsessi käigus leidnud tal kodus loodus, loodusmuuseumi teadurid on üks selles mõttes uus inimene, kes räägib loodusest nii säraval Silvi, nii rõõmsameelsed, kiiresti entusiastlikud ja see on nii huvitav, kuulased välja kõige. Me hoiame ennast alati tagasi, et teda mitte liiga tihti kutsuda, sest nüüd need Need loodusmehed, kes väga palju on käinud, on ka väga toredad, aga eks kui sa igatahes ikka tahad vahelduseks kedagi uut leida. Uusi häid leide tuleb ikka õnneks on, Eesti on väike, tõesti, mis on hea kink Eesti televisioonile, on see mõni inimene, on seal mõni vaataja, on see mõni juhe, nagu me siin ükspäev arutasid? Kõike seda sellepärast on, kõige olulisem on muidugi meie publik, et see on nagu kõigele. Kuule, raha on ikka ka vaja, ei saa saateid teha, kui me üldse raha ei ole, on ju? Seda ei saanud, millal publikult raha vaja, aga meil on publikut ja raha vaja, siis laias laastus teeme me teeme kõik korda. Praegu on juulikuu, kui me juttu ajame, millal ta siis ekraanil jälle oletaja, kas saade on sama, kas juba maa juba varsti. Ringvaade on läbi suve olnud tegelikult eetris Ringvaade teie, millal olete meie oleme ka 31, August. Tead, mis muutub, külalised, muutuvad, teemad muutuvad, küsimused muutuvad nagu. Me oleme kogunud suvel väga palju häid mõtteid ja ideid, kindlasti me oleme nii puhanud. Aga näis, võib juhtuda, et ta on ka veel üllatusi enne 30 esimest augustit võidustada. Kas sõnad on juba teada, millega ta seda suvepuhkuselt tagasitulemise saadet alustad? Tere, tere õhtust, on 31. august ja ringvaade. Kaheteistkümnendat hooaega. Suurepärane Grete Lõbu ja Marko Reikop, aitäh selle jutuajamise eest. Ilusat suve ja palju õnne ETV-le. Palju õnne, aitäh.