Head kuulajad, Eesti televisiooni sünnipäev on küll juba ära olnud, aga sünnipäeva kuu siin vikerraadios endiselt käib ja mul on hea meel tervitada järgmist telekülalist. ETV, spordiajakirjanik Aet Süvari. Tervist. Tere tulemast vikerraadio stuudiosse. Tere, aitäh kutsumast. Millal sa viimati olid siin vikerraadio stuudios? No ma ikka aeg-ajalt olen käinud peamiselt siis, kui mingid suured spordisündmused on tulemas ja, ja tahetakse tutvustada rohkem seda meie telespordimaailm, aga raadiokuulajatele siis on ikka kutsutud ja olen ikka ka käinud. Aga vahel meie selline igapäevane uudiste tegemise töö muidugi ka jõuab raadiosse, et kui me teeme intervjuusid, siis sageli neid ka raadios kasutatakse, et et selles mõttes võib-olla raadiokuulajad on mind kuulnud ka küsimusi küsima. Häälega satud tihedamini kui noh, nii-öelda füüsiliselt siia stuudiosse. Aet Sa oled ka see inimene, kes on kasvanud Eesti televisiooni saatel, sest noh, iga on umbes selline, et mis sul meenub lapsepõlvest, kui sa mõtled Eesti televisioonisaadet tegelaste peale, milline esimene mälestus ETV-ga seoses on? No ikka Leopold? Kas Arturit ka mäletan küll, aga kas Artur kuidagi ei läinud võib-olla nii palju hinge kui Leopold, et Leopold tundus nii põnev? Kas Artur oli rohkem selline tai rahulik, et me sinu istume kiisuga ja ja noh selles mõttes, et ma väga ei, ise ei tundnud, et ma sellega nagu hirmsasti resoneerisinaga, aga Leopold oli selline äge, nisugune, energiline, ta hüppab, poisid oli nii põnev ja selline oskas võlud, aga ta oskas nii paljusid asju talinii, ta köitis ta nii köitev laste jaoks. Kuule, aga siit ma loen välja, et Leopold oli selline sportlik tüüp, sest ta liikus palju hüppased, sulle vist meeldivad? Ja no ta väljanägemine ei olnud väga sportlik, ta oli niimoodi mõnusalt ümar, aga jah, ta oli sellise sportliku suhtumisega, tal oli ju isegi see sporditegemise laul, et kõik lapsed võimlema ja noh, ta oli selline vahva kuju aa ja siis olid veel toredad saated, olid need nõiakivi ja ja igasugused need lastelavastused, see äge rott seal Anna-Liisa just et mulle alati meeldisid niisugused tegelased, kes ei olnud nagu üdini head vaid need, kes olid nagu sellised, et neil oli ka midagi nagu mingisugune paheline pool, sest nad tundusid palju põnevamad, kui need head tegelased. Kuule, kas sa mäletad ennast ka spordiprismat või neid tollaseid spordisaateid vaatamas? Ei, tegelikult ei mäleta, et mis siin ikka nagu salata, ega ma suur spordisõber lapsena ei olnud, et ma olin teistest palju väiksem ja see tähendas seda, et, et ma jäin noh, eakaaslastega koos mängides või, või koolis kehalise kasvatuse tundides ikka nagu teistest kaugele maha ja, ja noh, ega see vist ei inspireeri ühtegi last, kui ta võistlusolukorras veel mänguolukorras tunneb, et ta jääb kõvasti alla, et, et seetõttu ma nagu spordisõber ei olnud ja ega ma telerist ka ülemäära palju ei vaadanud, et nii palju kui noh, kodus vaadati, et eks ma siis ka võib-olla kõrval vaatasin, aga ma olin suhteliselt ükskõikne selles osas Aga oli su lapsepõlve ikkagi nagu ETV-keskne või olid soome kanalid või midagi muud? Ei, ta oli kindlasti ETV-keskne, et ETV oli ikkagi see peamine asi, mida sai vaadatud ja siis soome kanalitest võib olla üht-teist juurde, aga ikkagi lastesaade, et need olid kõik ETV omad, et pikku kakunen, mis oli siis üles oli, oli tore, aga, aga see ei olnud selline asi, mida sai nagu kogu aeg vaadatud. Et pigem Soomest võis vaadata vanemate kõrvalt mingit kriminulli või midagi sellist ja see või Charlie Chaplini, see oli ka kõik väga põnev. Ja hiljem tulid siis Mcaiverid ja kõik need aga, aga ikkagi pigem ETV. See on nagu Margus Saar ütles siinsamas intervjuude sarjas, et Eesti lapsed tahavad eesti laste saata teid ja nad peavad saama sellest kultuuriruumist osa ja aru juba läbi lastesaadet, et sa oled see täpne täpselt näide. Näide aed, ma lugesin üllatusega, et ega sa väga ei tahtnud ETVsse tööle tulla, et sa ikka võtsid mõtlemisaja ja lausa mitu aastat vist mõtlesid, et ei tule sealt päevalehest. Jah, ja ei, selles mõttes, et kui mind esimest korda kutsuti, siis ma ei tulnud jah, sellepärast et, et ma ei oskagi isegi täpselt öelda, mille pärast neid põhjuseid oli nii palju ja ma tundsin ennast ikkagi rohkem kirjutava inimesena ja see telemaailm tundus natukene segane ja võõras, sest ma olin nii kaua kirjutanud, et ma hakkasin kirjutama juba üheksa-aastaselt ajalehes ja nagu võitsin seda kui enda pärisosa ja üldse väga halvasti kohanen muutustega. Ei, ma ei tahtnud tulla, aga siis läks aeg edasi ja siis, kui ma lõpuks tulin 2015, siis ma juba väga tahtsin, siis ma ikka juba ise otsisin seda võimalust, et ma teadsin, parasjagu, otsitakse sporditoimetusse inimest ja et minu nimi on käinud laual, aga siis ma mõtlesin, et ma jään nüüd ootama, kuni mulle see ettepanek tehakse, et ma küsin kohe ise, et kas mina ka võiksin kandidaadina tulla kõne alla ja, ja nii ta siis läks, aga aega võttis, aga asja sai. Arusaadav, et kui sa tulid televisiooni, ilmselt sa kujutasid enne seda ette, et kuidas seda teletööd tehakse, mida sa kõige rohkem nagu valesti ette kujutasid, mis nagu võib-olla isegi nüüd tagantjärele naljakas tundub, et, et see pole üldse. Nii ega midagi väga sellist tegelikult ei olegi, sellepärast et see minu tulemine võttis nii kaua aega ja selle aja jooksul ma tegin juba seda jalgpallisaadet, mida siis Marko Kaljuveer välja pakkus. Ja Marko idee oli just tollel ajal see, et seda võiksid teha just naised. Et ja koos Liina Randperega täpselt, et Liina võttis enda enda peale rohkem selle meelelahutusliku poole ja mina rohkem sellest sportliku poole. Ja minu meelest see oli täitsa vahva saade omas ajas ja omas kontekstis. Tänapäeval ma enam sellist saadet ei teeks, sest ma olen liiga asjas sees, aga sellel ajal see oli väga tore. Ja siis ma nägin ära need põhilised teletegemise nõksud ja nipid ehk et seetõttu ega midagi ei olnudki sellist, mis oleks väga üllatunud või mida, mille puhul oleks väga mõelnud, et oi, ma arvasin sellest hoopis teistmoodi, võib-olla ainult see, et et kui kogu aeg tundub, et nii palju lihtsam on teha, kui salvestatakse midagi, siis see ei ole tegelikult tõsi, et otsesaadet on lihtsam teha, sest sa keskendud otsesaate tegemisel palju rohkem ja oled nagu täiega selles hetkes ja mõtled hästi läbi. Samal ajal kui salvestades sul ikkagi kuskil peas tiksub see mõte, et ah, kui läheb Ja uuesti. Aed, kui sa mõtled teletegijate peale, kes on enne sind olnud ja keda sina nägid telekast, on sul mõni eeskuju ka, kelle moodi sa oled tahtnud, kas siis teadlikult või alateadlikult tehadele. Niisugust teadlikku eeskuju ei ole, aga mulle muidugi väga meeldisid kõik need telediktoreid, kui ma olin laps, jäljendasid neid kuidagi ja no ikkagi nad olid sellised, noh, kas nüüd just iidolid, aga nad olid ikkagi need, keda mõtlesid endal noh, eeskujuks ja võib-olla kelle moodi, sest ma olin ka selline. Mul oli selline näitleja soov. Et kelle moodi võib-olla oleks tahtnud olla mulle Reet Oja hirmsasti meeldis ja eks neid saatejuhte oli kindlasti veel. Võib-olla see kõlab nagu naljakalt, aga isegi Tarmo Tiisler on natukene mingis mõttes olnud eeskuju, et kuigi ja noh, ei ei taha olla nagu Tarmo Tiisler, ma ei saagi olla nagu Tarmo Tiisler siis mida naljakalt kõlab naljakalt lihtsalt, et kuidagi võib-olla ennast on raske nagu seostada habemiku vanamehega. Aga midagi Tarmo stiilis ja maneeris on, on nagu köitvat, et see ei ole võib-olla see, kuidas mina teen ja kuidas ma isegi tahaksin teha. Aga me ikkagi imetlen seda ja, ja mingisuguseid väikseid asju sealt katsun nagu ka endale üle võtta. ETV sai 65 aastat vanaks, kuidas sa muide tähistasid seda päeva, kas oli midagi erilist ka sinu päevas? Natuke oli, ma olin, ma olin tööl, sellel päeval-pühapäev oli ja jah, hästi ilus soe pühapäev ma olin kahjuks tööl ei saanud ilusat ilma nautida ja torti sööma ei jõudnud, aga ma valmistasin järgmise päeva ringvaate soe saateks, kus ma siis olin ühena külalissaatejuhtidest ametis. Kuigi päev hiljem, pärast päris sünnipäeva ma ikkagi sain nagu sellest suurest peost selle kaudu osa, et ma sain seda ringvaate saadet teha. Aet, kui sa mõtled nüüd juba oma ajale siin ETV-s mida põnevat naljakat on juhtunud seda tööd tehes, sa oled ka pidanud olema väga ootamatutes situatsioonides hüppama ühelt jutult kohe teisele tegema niisuguseid äkkpöördeid, kannapöördeid, mis sul meenub, mida põnevat? Põnevat on õnneks uudisteajakirjanikul sageli mitte iga päev, aga ikka sageli tuleb põnev uudis ja, ja saad selle keskel olla ja see on tore ja spordis on ju see ka kogu aeg põnev, et ei tea, kuidas see mäng või võistlus lõpeb ja saad seda näha. Ja noh, nagu ma juba ütlesin, et otsesaate tegemisel on oma põnevused ja oma ootamatused aga midagi väga sellist erakordset või ootamatut ei olegi juhtunud. Et seda lugu ma olen kindlasti palju rääkinud ja ja sellest on, on ka teised rääkinud, kuidas olümpiamängude ajal tuli väga pikalt rääkida maadlusest ja, ja ütleme, selliseid asju ikka juhtub. Et seda juba kõik kogenud teletegijad räägivad, et oi, televisioon, seal juhtub, et aga minuga ei ole kahjuks juhtunud midagi väga sellist kahjuks või õnneks midagi väga sellist drastilist, et nüüd ma kohe, vaat see on nüüd kohe midagi erakordset. Sellised väikesed igapäevaselt teletöötaja juhtumused. Aga millest see tuleb, et ei ole juhtunud, kas sa oled nii alalhoidlik, kas sa oled nii kõiki samme läbimõtlev selline? Ma olen hästi planeeriv jah, et ma hästi palju valmistan ette küll, et ma katsun minna alati ettevalmistatud küsimustega, kuigi ma neist ei tarvitse kinni pidada ega tarvitse isegi seal nende selle paberipoole vaadata, aga mul on kõik alati ette valmistatud, et mitte sattuda olukorda, kus pea on tühi ja ei oskagi äkki küsida, et see küsimus, mida tahtsin küsida, näe, lendas peast välja, seda ikka tuleb elus. Aga ma katsun nendeks olukordadeks valmistuda, võib-olla see on üks põhjus, võib-olla on lihtsalt vedanud, võib need olukorrad kõik veel tulevad. Aet, Sa oled kindlasti kohtunud oma vaatajaga ühes intervjuus, sa ütlesid, et sa nagu kriitika talu ja väga hea ei ole. Mis need vaatajaga kohtumised on õpetanud? Sul oled sa nüüd juba kogenud teletegijana parem kriitikataluja. Kriitikat tuleb ikka ja üldiselt on nii, et kui sa vaatajaga kohtud, siis ega eesti inimene reeglina ei tule üldse midagi ütlema, et ta pigem vaatab kaugelt. Ja kui ta siis midagi ütleb, siis tavaliselt ütleb ta hästi, et kui tore ja kui huvitav. Käed on täitsa huvitav ühendav lüli teil kõigil, ma olen just neid intervjuusid siin teinud ja ma hakkan täiesti eesti rahvast veel paremini võtma tullaksegi, ainult nagu kiitma. Mõned imestavad, et kuidas sa ikka nii väike oled, et ekraanil paistab palju suurem, see võib juhtuda, aga ega kui ka halvasti öeldakse, siis pigem anonüümselt või sotsiaalmeedia vahendusel või siis vahel mõni helistab, see võib-olla võib-olla kõige ekstreemsem, aga üldiselt inimesed niimoodi ei ründa, küll jah, ütleme neid olukordi muidugi tuleb ette, kui sa oled vea teinud ja keegi juhib sellele veale tähelepanu, aga tegelikult on hoopis nii ja vaat see oli sedasi ja teistmoodi. Aga mitte ka nüüd ülemäära sageli seda ette ei tule. Pigem on see vaatajaga, kohtumine jääb sellisele sõbralikule. Aga pinnapealsele tasemele. No su lemmik on jalgpall ja see tuli kiirelt ja kui sa oled neid jalgpallistuudioid teinud, siis sa oled ikkagi suhteliselt emotsionaalne seal olnud. Kas emotsionaalsus on juba jõudnud selleni, milline sa oled kodus, kui sa vaatad jalgpalli või veel ei ole veel ruumi nagu minna veel emotsionaalsemaks? Ei, eks ta ikka on jõudnud, et ma ikka nagu jalgpalli vaadates, kui ma lähen selle mängu sisse, siis ma olen ikka noh, ikka see, kes ma tegelikult olen. Ka stuudios, jah, aga stuudios ja stuudios seal on vahe, et kui me jalgpalli vaatame stuudios, siis me tegelikult ei ole eetris. Et me oleme eetris siis mängu vaheajal ja siis ma võib-olla küll muidugi hoian oma emotsioone tagasi ja lasen ikkagi külalistel rääkida. Aga mängu vaadates stuudios ma olen ikka mina ise. Kas sa suudad hoida ennast sellises tasakaalukas rollis siis kui mängu tulemus on sinu arvates täiesti ebaõiglane või kuidas sa tuled toime selle tasakaalukuse hoidmisega? No eks ma ikka suudan, ma ei taha, aga ma suudan, et. Keeruline ülesanne, muide kui sa oled ise olnud, no näiteks Eesti poolt, aga võidab Saksamaa. Ei, siis ei ole, sellepärast et siis on minu meelest kõigile ju arusaadav igale Eesti televaatajale kõik eestlased on seda vaadates kurvad ja ma ei usu, et meid väga palju sakslasi vaatab. Ehk et, et siis on nagu täiesti loomulik ja loogiline, seda pettumust ja valu ka näidata oma küsimustega või kommentaaridega, see on loogiline. Pigem on just siis, kui näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste või Euroopa meistrivõistluste ajal mängivad kaks riiki, millel Pole Eestiga midagi pistmist, aga, aga selge on see ikka kuskil, keegi on kellelegi fänn või kui klubijalgpallis mängivad kaks klubi ikka keegi on kellelegi fänn, et siis jah, sa pead ikkagi katsuma valida selle õige tooni. Isegi kui sina oled kellegi poolt, sa pead arvestama sellega, et aga teised inimesed võib-olla on vastasmeeskonna poolt ja nad ei taha kuulata ainult seda, sinu arvamust ja mida sina praegu tunned, et nende rõõm on sama oluline kui minu kurbus. Kas see on ka nagu turvalisuse huvides, et sa ei tohi nagu poolt valida liiga otseselt, sest sa lähed ju mingi hetkeväljakule, oled seal fännide keskel ja siis. Oh ei, seda ma ei usu, et ma küll ei usu, et meil Eestis on nagu nüüd nii tuliseid fänne, kes sellepärast ehk keegi on kuskil öelnud, lihtsalt öelnud oma arvamuse. Mingi jalgpallimeeskonna kohta. Tahaksin mingit kurja plaani pidada. Ei, ma ei usu seda. Aed, mis sa prognoosid, milline see televisioon ja Eesti Televisioon ja sporditoimetus on umbes 10 aasta pärast. Kas spordiülekanded on alles, kas tehniliselt on toimunud tohutu hüpe või selline normaalne hüppe? Ma ei teagi, mis seal vahet täpselt on, aga mis see sinu nägemus on, kuhu suunas televisioon liigub? No nähes seda, kuidas me oma igapäevast tööd teeme juba vaikselt plaanime siin järgmisel suvel loodetavasti toimuvaid Euroopa meistrivõistlusi siis ma ei usu, et neil tuleb mingisugune, väga suur, drastiline pääsest, igasuguseid tehnilisi uuendusi, mida, mida maailma suures televisioonis on juba tõesti väga uhkeid, neid meil pärsiks. Rahapuudus ja me saame nendeni jõuda vaikselt, järk-järgult, aeglaselt, tasa ja targu, et poja jaoks läheb nagu pehmelt ja ma arvan küll, et sellist asja ei tule, et täna teeme siin oma igapäevast televisiooni ja homme oleme juba kosmoseajastus, et eks me vaikselt liigu sinnapoole. Kindlasti spordiülekanded on alles, ma arvan, et vaikselt, et liigume me ka selle poole, et selline klassikaline lineaarne televisioon võib olla, elab oma aja ära, kas ta nüüd just 10 aastaga pigem mitte. Aga et jah, et rohkem on sellist järelvaatamist ja programmide vaatamist voogedastuse eest ja just, et vaadataks, võib olla korraga ära, hästi palju. Seriaal tuleb välja kõik osad korraga ja kõik vaatavad selle ära, aga uudised jäävad, meelelahutus jääb, sport jääb, need jäävad ikka selliseks, et kellaajapõhiselt ja keegi ei istu maha ega vaata ära korraga kuu aega aktuaalset kaamerat järjest, et mis mõte sellel on või keegi ei vaata ära tervelt jalgpalli MM-i? Ma ei tea kolme päevaga, et seda tahavad inimesed ikka saada siis sellel ajal ajahetkel, kui see juhtub ja, ja see jääb ja, ja see annab sellist lootust ja, ja sellist rõõmu selle tööga tegutsemisel. Et milline on sinu lemmiklause, kui sa mõtled oma lemmikspordiala peale, mida sa tahaksid eetris öelda või noh, nii-öelda unistuste lause, mille peale sa oled mõelnud, et vaat kui saaks sellist uudist teatada rahvale. Vaat see oleks pidupäev. Huvitav, mul ei ole niisugust asja, aga muidugi ma südames tahaksin öelda, et Eesti jalgpallimeeskond on jõudnud Euroopa meistrivõistlustele, maailmameistrivõistlusest rääkimata. See on ikka enesestmõistetavalt, ma tahaksin sellist uudist teatada, et loodetavasti kunagi avaneb selleks võimalus. Aet Süvari aitäh selle jutuajamise eest, hoiame siis pöialt, et ETV läheks hästi, spordil läheks hästi ja sinul isiklikult ka ilusat suve jätku ja uute kohtumist. Ja aitäh ja minu poolt ka aitäh, et mind siia kutsusid ja kõigile raadiokuulajatele ilusat suve.