Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port seoses järjekordse uudisega, milles Toshiba palub kolmel ja poolel seal nende toodetud sülearvuti omanikul oma kontorist läbi astuda. Seoses aku probleemiga tulebki tänases kommentaaris juttu viimasel ajal kuumast sülearvuti akude teemast. Natukene kibestunud on sissejuhatus võiks kõlada, et juttu tuleb Sony poolt valmistatud akudest. Käesoleva septembri võiks tingimisi sügis või koolikuust ümber nimetada. Akukuuks oli see just äsja, septembri alguses, kui hetkel maailma suurim arvutitootja Dell teatas rekordilisest 4,1 miljoni ohtliku aku väljavahetamisest. Mõni kuu varem levis küberruumis filmilõik ühest granaadiplahvatust meenutav Delli sülearvuti surmast Jaapanis, milles puhtomaniku eemaloleku tõttu jäi inimkahju registreerimata. Kuna tell on börsifirma, siis oli arusaadav, miks sa maksed nelja miljoni. Aku vahetamise põhiliseks kahjukannatajaks on akude tootja jah, ehk soni. Selle jutu peale muutusid rahutuks aga Apple'i toodetud sülearvutite omanikud, sest ka nende arvutite sees on Sony toodetud elektrijõuallikas. Apple suutis vaid paar nädalat küsimuste vastamise asemel mujale vaadata, kuni lõpuks pidid nemadki aku vahetuse ette võtma. Apple'i teade puudutas ühte koma kaheksa miljonit arvutiomanikku. Üllatavaks aga ausalt öeldes sugugi mitte arusaamatuks. Arenguks oli paljudes lennujaamades telli kui Apple'i sülearvutitele viltuvaatamine. Kuni juhustenikus taoliste arvutite omanikele keelati üleüldse lennukile minek. Nii ei tasu teljega Apple'i logoga sülearvutit näidata lennufirma Virgin Atlantic töötajatele. Kuid lisaks lennufirma töötajatel on lennumasinate läheduses spontaanselt moodustamas vabatahtlikest sülearvuti, foobiline rahvamalev. Taoline olukord on mõistetav tänasest terrorismi hirmus, kus kaasreisijad on keeldunud reisimast küll koos omavahel arusaamatut keelt kõnelevate Lähis-Ida välimusega kodanikega või lennujaamast palvetavate inimeste või muidu higistama ja närvilise olekuga kodanikega. Kujutage vaid ette, kui mõni hirmu kange kodanik näeb teie käest sülearvutit, mille kohta ta on kuulnud, et need võivad plahvatada. Verivärske juhtum pärinebki möödunud nädalavahetusest, kui registreeriti järjekordne plahvatava sülearvutijuhtum ja seekord otse lennujaamas ning kuulujuttude baasil paistab, et vähemalt vöötsin atlentikule. On põhjust keelduda lennutranspordist ka neile, kelle sülearvutil on kas IBM Lenovo logo. Antud loo puhul tuleb siiski rõhutada, et osa kuulujutte kinnitavad, et tegemist oli provokatsiooniga ning tegelikku plahvatust kas ei leidnud aset või siis ei olnud tegemist nõndanimetatud loomuliku plahvatuse, vaid teadlikult esile kutsutud juhtumiga. Eks nüüd lähim aeg, anna selgust. Kuid nii või teisiti paistab, et akude ja patareide maailmas on käes revolutsiooni toitev kriis mis ei lase vanamoodi jätkata ega paku välja ka uutmoodi lahendust. Kui tsiteerida mõne aasta tagust MIT meedialaboratooriumi juhi ja 100 dollari sülearvutiprojekti hinge Nicolás neuroponted siis kui akumulaatorid oleksid arenenud samas tempos muu elektroonikaga sõidaksid täna autod taskulambi patareiga. Aga me teame, et see nii ei ole. Ning paraku on olukord otse vastupidine. Samal ajal kui arvutid muutuvad väiksemateks õhukesemateks kergemat, eks, ja samal ajal ka võimekamateks hakkab kogu kaasaskantavate elektroonika hulgas silma pigem kohmakalt suured akumulaatorid ning neid regulaarset toitvat toiteplokid oma juhtmepundar tega. Ja needki akud, mis täna valmistatakse, osutuvad eluohtlikeks. Kas teile ei tundu, et akud imevad täiega?