Eesti sõduritund. Täna mängivad sõduri tunnis Eesti marsse Eesti kaitseväe orkester ja piirivalve orkester. Ja meil on põhjust õnnitleda kaitseväe orkestri peadirigenti kapten Peeter saani, kes sel nädalal kaitses magistriväitekirja teemal Eesti riiklikku ja sõjaväelised tseremooniad. Muusika kujunemine 1918 kuni 1940. Pool sajandit ei olnud eesti riiki riigita, ei olnud kaitsejõude kaitseväeta, puudusid sõjaväelised tseremooniad. Kuidas oli uuesti alustada kaitseväe orkestriga? Tegelikult ju aasta aega varem alustas piirivalve orkester. Ja Nende jaoks oli vist tõenäoliselt kõige keerulisem see algus ja usun, et siit tulenevalt kuna ei leitud korraga üles muusikapalasid, mis olid tol ajal kasutusel dirigent Arvimi, ta lõi ka päris mitu uut muusikat tseremooniate jaoks, noh nagu me räägime lipumarsist praegult või räägime uuest pidulikust signaalist. Kuid loomulikult leiti kohe üles presidendi marss, leiti üles loomulikult pori, lastemarss ja ka sõjakoolimarss. Sealt edasi. Millegipärast piirivalve orkester ei tahtnud enam minna ja siis, kui moodustati kaitsejõudude orkester või kaitseväe orkester siis üritasime natukene minna veel edasi ja leida veel uusi muusikapalasid, mis olid kasutusel. Ma tean, minu kolleeg, kes oli tollal orkestri ülemaks, Aivar haigla, käis vaatamas, läbi neid filmilinte vähegi tuttavaks saada, mis tol ajal tehti, kuidas tehti ja mis muusikat mängiti. Nüüd tegelikult ikkagi sai praktiliselt nullist alustada. Alustati nullist, kas orkestris oli mõni mees, kes oli suuteline peast mängiva pori lastemarssi? Ei? Kindlasti kohe mitte. Aga millal jõudis sporilaste marss üldse Eestisse on mingeid jälgi selle kohta? Jälgi on üsna vähe huvitaval kombel tähendab, üks on kindel, et ta oli kindlasti kasutusel juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Selle kohta on väga palju märkmeid ja on olemas ta kuskil laulupeo kavas kasvõi 1896 ja on ta juba täiesti ametlikult teise päeva viimane number. Seega teise laulupeo päeva viimane viimane muusikapala, mida mängiti, see näitab juba seda, et ta oli väga oluline ja tähtis, sest enne seda olid puhl orkestrit selles kavas, kui vaadata, mänginud kokku kaheksa pala. Ja kuna see oli valitud viimaseks, järelikult tema tähtsus oli noh nagu me praegu räägime, et Eesti laulupeod lõppevad tavaliselt kulli kodumaaga, ilmselt tema tähtsust tol hetkel juba oli nii suur. Seega võib järeldusi teha, et noh, ta pidi vähemalt olema 10 15 aastat enne seda juba käibel või noh, tulnud meile kasutatud kus ma usun, et ta täpselt nii nagu ta liikus Soomes täpselt nii vara noh, võib-olla mõneaastase hilinemisega tulid aga Eestisse ja ma pakuksin välja, et teda mängiti Eestis juba ka 19 sajandi keskel, ainult teiste orkestrite poolt. Võib-olla Laekvere, jah, kes oli tollal juba asutatud ja Torma, aga, aga tähendab noh, ei olnud eesti orkestrit, aga mängisid kindlasti seda siis tsaariarmee orkestrid, mis basseerusid Eestis. On ju teateid turjast, märssi mängiti ka vabadussõja ajal. Kindlasti see oli vältimatu täiesti, sest Eestil oli olemas reaalselt vabadussõjas ja enne seda, noh ütleme Eesti vabariigi väljakuulutamise oli olemas kaks tseremooniamuusikat ehk kaks pala tseremooniamuusikat, see oli eesti hümn ja porilaste marss, mida ka aktsepteeriti kõrgema juhtkonna poolt kindla tseremoonia muusikana marstamises mängite, presidendile mängiti tervitus marsinal, just ütleme riigi peale. Ütleme riigi peale ja ka sõjaväe kõrgemale juhtkonnale Ma nüüd tutvusin põgusalt teie väitekirjaga, sealt selgub, et Laidoner nagu ei tundnudki vist erilist huvi, tema töö oli sõjavägesid juhtida. Vabadussõda, aita selle tseremoniaalne külje vastu. Aga niipea kui kindral Soots sai sõjaministriks, siis hakati sätestama tseremoonial muusikat. Kell 20 on see nii? Ei, ma ei ütleks nii. Kui te vaatate väga täpselt siis esimesed, et esimesed noh, kuidas öelda siis. Korralduse korraldused, käsid käsud jah, vaata siit ka hümni esitamist, sest muidu tervitati riigi peatsest hümniga ja ja esimesed käsud ja, ja see kurikuulus käskkiri selle kohta, et, et siin ei tohi esitada kõrtsis ja ja hümni ei tohi põimida popuriis. Ja see on ju tegelikult Laidoneril ja õige käskkiri. Õige käskkiri, sest et noh, suur vaimustus, suure vabadusega seotud vaimustus viis inimesed muusikud nii kaugele, et nad nõudsid hümni igal pool ja loomulikult tuli sellesse sekkuda, nii et tegelikult ta siiski ka selle vastu huvi tundis. Jah, kui rääkida nüüd Sootsist, et tema oli küll, paistab rohkem asjast huvitatud või ka lihtsalt vältimatuse, et vabadussõda oli võidetud ja midagi oli vaja ette võtta. Tseremooniamuusikat oli vaja päeva kasutajat 921 ja 1923 just need on ja esimene neist määrab siis porilaste marsi ja teine määrab pori lastemarsi asemel siis Liineffi komponeeritud pidulikku marsi, mida praegu tunneme presidendi marsijal. Kuidas saadi Liinevi pidulik marss ametlike dokumentide järgi ajalehe järgi ajaleheväljalõigete järgi vaadata, siis oli kõik väga ilus ja ametlikke, oli konkurss ja osales 20 teost, mida mängiti siis läbi ja arutleti, oli komisjon, mis oli žürii, mis oli koostatud eesti väga tuntud muusikategelastest eesotsas Mihkel Lüdigi ka ja võib arvata, et kõik oligi nii ilus ja roosiline, aga kui lugeda August Nielander mälestusi, siis selgub, et kui kõik marsid olid läbi vaadatud, siis Soots tõi veel ühe Marsi juurde ja paluski sedagi veel arutada toda noh, hakkame siit jälle natuke välja kooruma, väikese riigi mentaliteet, et kõik kõiki tunnevad ilmselt Soots oli heas vahekorras helilooja Aavikuga ja palus Aavikulgi osaleda. Aga Aavik teada tunda ei ole tegelikult Eesti puhkpillimuusika ei ole mitte ühtegi korralikku teost suutnud komponeerida. Tema koorilaulud on veel vaieldamatult väga hea, aga, aga just, et ta ei tundnud orkestrit ja ei osanud sellega midagi pihta hakata. Sellest on päris selline väike naljanumber tekkinud seal, kuidas seda marssimis oli komponeeritud Kungla rahvateemadel ette kanti ja kuidas kogu žürii oli hämmel hämmeldunud. Ja Lüdig ütles et seda poleks külalikus toodangut. Ja siis jäi sõelale Liineri tol ajal nimega Liivese ja liin eff oli ta veel tol ajal lausa kahe efiga. Ja pidulik marss, pidulik marss ja teine täiesti temaga võrdväärne konkurent, oli siis Eduard Tamm oma piduliku marsiga mida praegu tuntakse Eesti piduliku marsi nime all ja kasutusel praegult just pidulikku marsina. Kui ei ole tegemist riigipeaga või siis kaitseväe juhatajaga. Need olid siis riigi ja sõjale pidulikult marsid ja kas ka läe osadel võis olla pidulikke marsse Te olete arhiivides paljugi ja väeosadel on pidulikud, marsid olemas. Kõige esimesed, mis nüüd üles leidsime või seda võib nüüd öelda tõesti meevormis selles mõttes, et me leidsime seda paralleelselt. Nii mina kui piirivalve, orkestri dirigent tarvimida leidsime ülesse siis Ratsarügemendi tervitusmarsi. Selle looja on Karl hunt, tema oli tol ajal Ratsarügemendi orkestri vahtmeister meister, ilmselt siis mingisugune avastaja ja avasta kindlasti aga tähendab seal ilmselt mingi praeguses mõistes nagu orkestri vee peal või midagi taolist, kes siis ta ei olnud orkestri juht ja on ka seadus või oli seadus, mis luba ka praegu, muuseas see seadus kehtib, mis lubas esitada ka presidendile või siis ükskõik kellele kõrgetele külalistele Liinevi marsi asemel oma väeosa pidulikku marssi kuuleme Ratsarügemendi marsse, mis on pärit 20.-test aastatest looduna kahekümnendatel aastatel, siis ta tundub kuidagi harjumatult aeglane või. Aga no nagu pidulikud Marsilt on, et ja kui me nüüd räägime just ratsamarssidest siis on. Mul on selles suhtes oma põhimõte. Ja veel eriti Ratsarügemendi jaos tehtud marssideks või ütleme, pidulik marss, mis mängitakse ülemusele, kes saabub ratsa. See tähendab seda, et siin tuleb jälgida hobuse liikumise kiirust, kui kiiresti liigub hobune, paraad, kõnnak või kuidas hobusepalad liikumine on. Ja täpselt see on see kiirus seal ka sammule, täpselt niimoodi tuleb hobune ja selle järgi on tehtud. See on ju täpselt sama temponeurodetskymarsin linti linti, sest see oli mõeldud ratsasaabuvale, ülemusele. Millal trükiti Eestis esimene sõjamarss? Vaieldav küsimus, jälle, ütlevad andmed, et 19, esimene sõjakooli mars trükid 1000 990919. Ei usu. Tähendab, noodi peale on kirjutatud, see on komponeeritud U19. Aga ei ole praegu ka algallikatele ligi pääsenud, kuna ta on trükitud sõjaväe topoteenistuse trükikojas. Ma üritasin seda leida, aga ei ole ma veel praegu leidnud üles ja kindlasti on ta kuskil märgitud, et selline midagi selline trükis on trükitud. Ja kindlasti leidub sega üles topoteenistus, muuseas likvideeriti kell 24 vist. Nii et hiljem ta ei saa olla. Aga ma usun, et ta on trükitud siiski pärast vabadussõja lõppu. Te ütlesite Marss komponeeriti 1919 evastab, järelikult loodi see Eesti sõjakooli asutamise aastal. See marss on loodud ainsat sõjakooli asutamise esimese lennu lõpetamise puhul, kusjuures helilooja on suurtükiväe, suurtükiväe kapellmeister, kapellmeest ja Arro muidugi, siin võib rääkida ka sellest, et et sellel noodil on veel üks huvitav märkus. Et see on siis komponeeritud suurtükiväe kapellmeistri A Arro poolt kuupäev seal vist 26 august 1919. Ja edasi tuleb oopus 300. Oopus tähendab, et seal teos number 300. Ja olete näinud tema eelmised ei ühtegi. Tähendab, siin on see äärmiselt kurioosne lugu, tähendab, kui nüüd kui ei tule välja ühtegi enne seda loodud teost, siis noh, võib-olla otsustaski alustada 300.-st. Aga huvitav oleks, kui tal tõesti, see oli väga ilus mars. Kui enne seda 300-st kõmin õnnestus. Nüüd võib otsida, aga ma ei kujuta ette, ma ei ole kuskil leidnud, keegi pole kuulnudki, pole näinud seda heliloojat enne. Sama helilooja ilmub uuesti, esimest korda ilmub uuesti Martin heliloojana alles 38. aasta marsivõistlusel kus ta saavutab kolmanda koha. Nii et temast vahepeal ei ole kippu ega kõppu. Ei ajaloos, ei kuskil. Mis mees ta oli, seda ei oska keegi öelda. Sõjavägi väeosa sõdur marsib ja selleks vajab ta rivimarsse ja absoluutselt õige rivimarsse on komponeeritud. Päris hulga nendest, ütleme selliseid tuntumaid, mida me kõik nüüd teame, on nüüd tõepoolest siis erreniczmanni hiljem kuru põhjalaagrimarss marss number seitse, mis on jäänud siiamaani nüüd alles, eks ole, peale selle kindlasti Rein loomi, esimesed kaks marssi, millega ta välja tuli, on kodumaa kaitsjad võiduteel peale selle kindlasti sõjakooli marss, mis on väga-väga hea marss, tegelikult selline tõesti hea käigumarss. Ja ega palju rohkem polegi. Kuid nagu selgub, on neid väga palju veel. Tähendab arhiivides tehes seda uurimustööd. Ma leidsin üle 10 uue rivimarsi pidulikku partituurid, partituurid koos nootidega. Ja Nende kadumise põhjus on äärmiselt lihtne. Nende pealkirjad ei olnud sobilikud uuele võimule. Hakkame kasvõi peale Marss, kindral Johnson. Mitte kuidagimoodi ei sobi, marss, kindral Kruus, mitte kuidagimoodi ei sobi. Marss. Soomusrong, kapten Irv kuidagimoodi ei sobi. Pluss neli viis erineva pataljoni marssi sinna juurde, pidulikud marsid, tervitus sangaritele, no kuidagimoodi ei sobi ja niimoodi edasi ja nii edasi, ja nii edasi. Seal siis ainuüksi lehitsedes läbi kaks isikuarhiivis on Eduard Tamm, Eduard Liineffehk, Liives, mis me edasi võime leida? Ma pean kohe küsima, kasvõi neid kunagi kuuleme või kui peame neid kuuleme tingimata taastame nad kõik ja ma arvan, et see on üks minu ülesannetest pühadest ülesannetest, et ma võtan need marsid väga tõsiselt käsile, vaatan nad üle, mis nendest siis tõesti väärib seda, et seda taastada ja mis väärib lihtsalt ajalooliselt, et on olemas, et ta jääks nii-öelda kuskile. Kõigele lisaks on Eduard tammest me teame 10 15 teost aga tegelikult on neid 42 tema enda käega kirja pandud teoseid, muuseas ka tõenäoliselt kõige esimene Eesti helilooja poolt komponeeritud Parstada 902. Arhiivis on täiesti olemas nood ja nood pargitud ka teine, mis on äärmiselt huvitav sajandivahetuse stiilis või noh, nii nagu tol ajal tehti koopia või trükk trükitud noot millele Eduard Tamm oma isikliku käega on teinud parandusi lisanud juurde hääli Musta dušiga kriipsutanud maha hästi paksult pealkirja, pannud sellele pealkirjaks pidulik marssussaanin tõmmanud maha autori ees ja perekonnanime, jätnud alles ainult isa nime ja kirjutas peale sinna selle asemele. Ja kas see on tema komponeeritud marss mis on väga tõenäoline varjunime all, et mitte? See on siis, seda võib siis pidada Eesti esimeseks trükitud marsiks miks ta on maha tõmmatud, mis seal all oli, kellele see marssali pühendatud, võib-olla ta ei tahtnud seda avaldada niimoodi, aga säilitades originaali ja märkides seda oma teoste nimestikus. Noh, see oleks selline niivõrd läbipaistev vargused, noh vaevalt nii tuntud eelvajalikud ammu oleks selle peale läinud. Kuivõrd tavaline on või kas üldse esineb selles käsitöös vargust või laenamist küll veidi leebemalt öelda küll küll. Üks Eesti praegultki elav tunnustatud helilooja nimesid ei nimeta, on öelnud, et ei ole vaja omada häid ideid, on vaja omada head raadiot. Tähendab heas mõttes selles mõttes, et saada ideid. Ja loomulikult. Loomulikult on esimesed eesti marsid on ju vene eeskujuga ja sest heliloojad on saanud koolituse Venemaal Peterburi konservatooriumis. Nad on sealt võtnud neid mõtteid, kuidas marssi, komponent neil on seal õpetatud marssi komponeerima, kuna nad lõpetasid ka sõjaväedirigentide fakulteeti, eks ole, lisaerialana. Kas te võite tuua mõne näite, mis puhul on tekkinud küsimusi? Noh see on, see on eriti need selline imelik lugu, mida ei saa kuidagipidi see nüüd tagurpidi variant. Et kui me võtame 29. aastal Eduard Liivese poolt komponeeritud kaitseliidu kotkamarsi esimesed neli takti ja paneme talle kõrvale endise nõukogude liidu ja praeguse Venemaa hümni refrääni esimesed neli takti, sest nad on identsed, need oleksid need oleksid siis tee taantarantaadi enda tee ja nii edasi ja need on täiesti identsed, kuigi Nõukogude Liidu hümn on komponeeritud 43. aastal. Kes need, kellel varastas ka kaitseväe orkester, seda mängima hakkab, kas Eesti vene kogukond tõuseb püsti? Ei tea? Ta on mänginud noh, ta ei ole nüüd nii läbipaistev. Diviis olnud oma natuke harmoonias on pidudel. Aga, aga viisa lõi ta identselt sama, nii et ma ei kujuta ette. Kindlasti noh, vaevalt need küll Aleksandrov oli seda kuulnud ja sealt siis selle idee sai. Aga kas nüüd tänu sellele või, või miks igal juhul otsingut selle marsiotsingud, võtsid aega üle 10 aasta, eks leida ülesse üleüldse selle marsi originaal. Kuna see trükiti 20-ks sellel aastal pärast seda, kui ta võitis konkursiga ühtki eksemplari annete, ühtki eksemplari mitte üheski raamatukogus mitte üheski noodikogu ära korjatud, absoluutselt hävitatud korjatud kas see oli põhjus, et ta kokku langes hümniga või oli mingi muu põhjus? Muidugi noh, kaitseliidu, ka Marss loomulikult oli see vastunäidustatud igasugustele võimudele arhiivides ikkagi säilitada, kui palju asju ei ole Karhiivis seda huvitaval kombel, kuidas see nüüd leiti ja kes leidis, leidsin, leidsin ma selle täiesti juhuslikult tänu sellele, et üks muusik tuli minu juurde, ütles, et kas ma ei ole huvitatud ühest vanast kaitseliidu orkestri noodikogust? Mida säilitab härra Rein, aru, kellel on, ma ei tea, ma ei mäleta, oli neid 10 või 12 suurt miinikasti mis olid pungil täis noorte ja mida 50 aastat keegi olnud kasutanud, nad olid seisnud kuuri all loomulikult natuke hallitanud ja kopitanud pisut ja, aga nad olid, kõik, olid kasutuskõlblikud, ükski olnud riknenud. Ja mõtlesin, et kindlasti olen huvitatud vaatama seda noodikogu, et midagi seal ju kindlasti peab olema. Ja kui me läksime kohale, siis oli täiesti võimatu olid, ma hakkaks nüüd noot-noodi haaval läbi vaatama ja härra aru oli, oli äärmiselt. Ta ongi tegelikult tegev minu teada vist Rahvusraamatukogu arhiivi juures ja ta ütles, et ta vaatab ise nad läbi ja teeb mulle sellise nimekirja, mis üldse on olemas. Kusjuures ka ta oli nii hoolikas, et ta pani sinna juurde ka väga täpselt koosseisu, millised noodid on säilinud ja nii edasi, nii edasi mis on trükitud, mis on käsikirjalised. Ja otsides seda kaitseliidu kotkamarsse, mida kaitseliit palus mul leida, et kuna see on nende pidulik marsse kõikides määrustikes käib läbi, et lipp tuuakse selle marsiga ja pealik võetakse selle marsiga vastu nädalas. See peab kuskil olema ja pean mainima seda, et huvitaval kombel selles nimekirjas, mille härra Rein Aru mulle saatis Oli see kaitseliidu kotka mars eelviimane. Lugu ja, ja niimoodi, ja siis ma ütlesin, et ahhaa ikkagi on olemas, sest juba väideti, et seda pole olemaski. Küll pakuti selleks Ernesaksa kotka marssigilbakud kotkaristi, vabandust, kotkaristi küll pakuti selleks marsiks, ühte saksa marssimis on ka, ma ei mäleta, kuidas ta kotkas kuidagi seal mingi nimetusega marssad järsku on see ja. Ja ka ei ole, on olemas täiesti marss, marss on nüüd kasutusel meie eelmise aasta võidupühal teda esimest korda kaitseliidu pealikule mängisime, kahjuks ei ole seda helikandjal, ei veel. Aga ma usun, et selle aasta sügiseks me üritame selle salvestada. Ja mitte ainult selle marsi, vaid ka lisaks sinna on olemas veel suur hulk kaitseliidu malevate ja malev kondade marsse. Mis täpselt samamoodi olid vastunäidustatud ja on kuskil peidus, kõike ei saa maailmast ära pühkida, midagi jääb ikkagi alles. Mida te peate Eesti parimaks marsiks? Parimaks eesti marsiks? Tähendab, kui me räägime kontsert marsist, siis loomulikult. Ülekulli kodumaa hüpata on raske ja nii ma ei usu ka, et keegi oleks paremat marssi teinud vähemalt teadaolevatest. Kui me räägime rivi marssidest, siis ma usun, et see on põhjalaager guru põhjalaga ja ma usun, et see on kõige läbimõeldumalt komponeeritud ka väga heade viisi lõikudega, eks ole. Ja väga täpselt tehtud, arvestades siis dolla Marsi kirjutamise reeglistikku, aga samas ka väga huvitavalt kirjutatud. Ma Ma arvan isiklikult, et see on kõige parem marssidest, kuigi seda on väga raske rivikorras mängida, sest ta on raske raske marssida, kõlab väga ilusti. Aga ta on raske mängida marsse. Sõjaväe marsse mängisid Eesti kaitseväe ja Eesti piirivalveorkestrit. Praegu on rahvusraamatukogus avatud sõjafotode näitus, mille kohta tabavalt märkis üks tunnustavaid arvustusi. Visalt püsib arusaam, et Eestis puudub oma sõjafotograafia. Säärase seisukoha on loonud ja kinnistanud NSV aegsed kirjutised, milles meie kuvandit militaarsest seostatakse jäägitult Nõukogude Liidu vägede ja nende jutumärkides kangelaslikkusega. Miamis elava Donald Koppeli dokumentaalne pildi kollektsioon lubab neid eksiarvamusi põhjalikult kummutada. Tsitaadi lõpp. Peatume piltniku strinde mehega paariks minutiks väljapandu juures. Donald Koppel. Ja siin oli omal ajal oli kuma Narvas, teenis rinnuli kinud viima pooli selle koha siin-seal ees oli see turuplats, oli ta? Siin on muidugi näe nüüd ma panin siia pilti välja sinu Narva linnatööstuskool, joaorus enne pommitamist Aleksandri kirik lõunakalda peal. Ja siin on Bell märtsipommitamist, tööstuskool, joaorus ja Aleksandri kirik on siin, näete, et on see Katus on kõik purustatud ja vaene õnnetu, Narva linn. Ainult suur võremete oli ja, ja see pilt on nüüd, see pilt on võetud vene kirikutornis põhja suunas. Ja see on nüüd natukene võetud põhja ja ida suunas kindluste pääle Hermanni kindluse jaanilinna kindluse, teisel pool jõge, väga põhjalik töö. Ja mis ta veel pärast sai, no see on need toidud. On prilli, aprilli kuulsus seal pärast märtsipommitamise, kuues märts selline. Ja nii, et seal oli veel huvitav ka, tulime ära ja Tallinn maanteed pidi välja ja mis olid majadest? Talumehed tahtsid saada elektrimõõtjaid, kus said pooleni elektrimõõtjad ei olnud ja kui annetooge ja mis oli ta valitsuse, vaatan, kus see tuli ja ma oleksin seal. Ühes puukuuri läksin ja, ja prahi sees oli puu koordi, see spray sees oli lauluraamat Eesti lauluraamat ja ma tõin selle ära, see on praegu Tallinnas ka siin ja seal annan selle muuseumile üle, need, seal Narva narva mälestus ja seal oli samas oli ka, kui olime seal maja juures ja venelased olid teise poole jõge kohal, kuidas maantee oli niivõrd ligidal ja tuleb sealt välja, vaatame eespool oli see alges suitsupomm tuli, sina tee kraavi, tuli andsin. Ja see oli teid, nad märkisid ära seda kaugust ja oleks veel mõni minut olnud, siis oleks olnud igati kuranse selle kuulipilduja tule või siis miiniheitjate tule oleks saanud peale, aga need juba autosse ja tuleval saledad ja. Näitus jääb rahvusraamatukogus avatuks juunikuu lõpuni. Eriti huvitavaks tõotab kujuneda kohtumine minevikuga meestele, kel mälestusi haide laagrist neemile Alt ja Narva rindelt.