Head kuulajad täna on siin keskel programmi stuudios külaline, kelle nimi on Urmas Ott. Ma olen absoluutne algaja raadiotöös ja minu niisuguse hullumeelse avantüür eesmärk on see, et lõbustada teid täna alates praegusest hetkest kuni siis järske programmi lõpuni kella üheni öösel mil ma kavatsen teile mängida oma lemmik lugusid ja laule tinglikult eesti muusikast, kuigi tegelikult ei ole need kõik eesti autorite lood. Aga lepiksin niimoodi kokku, et selle määratluse nii-öelda alus on see, et kõik laulud minu lemmiklaulud, mis täna ettekandele tulevad, on eestikeelsed nendes esitustes. Ma ei ole raadiodiskor enam mitte kunagi üles astunud, kuigi oma varases nooruses teinud raadiole mõned saated tunnen ma ennast siin stuudios, mitte eriti kindlalt, püüan võimalikult vähe rääkida ja võimalikult palju mängida muusikat. Kohe tuleb esimene laul. Ma mõtlesin kaua, millest alustada ja sest see on alati oluline. Milline on esimene laul kontserdis. Et anda kätte mingisugune kaameratoon või meeleolu kõigele sellele, mis järgneb ja otsustasime, et ega paremat varianti kui Gustav Ernesaks ei ole ja mängin tema loomingust oma lemmiklaulu. See on laul aastast 1957 Juhan Smuuli sõnadele. Niisiis Gustav Ernesaks ja kutse. Mis on rääkida, kui palju assotsiatiivselt seondub minu põlvkonna inimestel või vanematel inimestel kahe proua, Leida Sibula ja Hilda kuni duetti ja, ja nende häältega 50.-test 60.-test aastatest. Aga see kõik oli väga ammu ja ma ei tahaks mingil juhul, et see tänane, minu lemmiklaulude kontsert siin käske programmis kujuneks liiga nostalgiliseks, kuigi paratamatult mingid meeleolud mis on minu jaoks isiklikud ja, ja ilmselt olulised, dikteerivad ka kogu selle saate üldise tonaalsuse. Aga nüüd ma tahaksin tulla ajas umbes 25 või 30 aastat nii-öelda poole või õigemini tagasi, siis tähendab lähemale tänasele päevale aastasse 1983, mil on Eesti raadios lindistatud Henn Rebase laul Veskimees Hando Runneli tekstile, mis tookord 83. aastal katsume ennast tagasi mõelda sellesse jubedas jõudsasse aega, kui tundus, et raudbetoon, mis meid ümbritseb, ei lagune mitte iialgi sellesse betoonsesse vangistusse. Me suremegi võime ette kujutada, mida see laul tookord Meile kõigile kuulajatele tähendas. See oli tõepoolest mingi värsket tuulehoog ja ja mingisugune tervitus hoopis teisest maailmast, võib-olla kusagilt tulevikust. Niisiis veskimees. Siis ei saa Peeter ja Veski täidel sest Veskimäe son pääsenu, Jabeskeevi. Me tarei mees, kes sa oled see riisa üles ja raius Laane. Tere, keegi eri. Puhtaks säravad. Siis Orgeressi. Kui ka Eluks ajaks. Koorma kõrval kõnnib siiski füüsigas toobri tase. Ta. Käesoleva kui ta siis juhtub et jääda seina ääres, siis. Saaremaa. Tuleva. Siis tandem Henn Rebane Jaak Jürisson lauluga Veskimees aastast 1983 kui meie elust olid kadunud, minu arvates nii usk kui unustus ja naised kadunuks nad jäävadki järgmine laul oivaliselt, Marju kuudilt oivaliselt sellepärast et olenemata sellest, milliseks võivad selle vastuolulise inimesega kujuneda isiklikud vahekorrad, jään mina isiklikult alati aktsepteerima teda kui suurt kunstnikku ja oivalist lauljat kui erakordselt sarmikat ja kordumatut daami. Niisiis Rein Rannap ja Peeter Ilus, raagus sõnad, laul, nagu ma loen siit lindi karmilt, mis Eesti raadios kõlas viimati selle aasta 14. aprillil. Niisiis kahetsusväärselt kauges minevikus, ma arvan, et see on laul, mida ikka ja jälle tuleks uuesti mängida ja mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse, sest selles laulus on olemas oma fantastiline sõnum. Niisiis raagus sõnad. Käed. Selliseid hetki tuleb iga inimese elus ette. Kusagile, kuhugi on kadunud nii usk kui unustus. Rääkida fantastiline viis Rein Rannap pilt fantastilised sõnad Peetri ilusalt ja fantastiline Marju kuudi esitus kusagilt 70.-te aastate algusest. Ülem ajas aga veelgi tagasi. Järgnev laul on lindistatud, nagu on kirjutatud siia Lindi karbile. 12. juulil 66. aastal helilooja sarm, Masto eestikeelne tekst Heldur Karmo sinu oma ja laulmas 60.-te aastate superstaar Kalmer Tennosaar koos Emil Laansoo instrumentaalansambliga. Valvama soo. Keegi üksinda akna. Mõnikord elus siirust. Siin oleva kõik mu armastus See oli minu kunagine televisiooni kolleeg, erakordselt meeldiv inimene. Kalmer Tennosaar oma elu tähetunnil. Eesti levimuusika superstaarina kuuekümnendatel aastatel. Järgnev lugu kestab kaks minutit vähem, kui andke andeks, kaks sekundit vähem kui kolm minutit. Kui kui palju mälestusi on selle looga seotud, kui palju jääb selle loo taha? Kindlasti tunnete selle loo kohe ära. Mul jääb üle vaid teadvustada Eri Klas, Kalju terasmaa, Uno Loop, Arved Haug, Emil Laansoo ansambel ja Milleri rohelised. Niidud muidugi. Ja rohelised niidud täiuslik perfektne nostalgia nagu ka järgnev laul, mõtisklus omaaegsest menufilmist vallatud kurvid 60.-te aastate algusest. Niisiis Gennadi Podolski ja Heldur Karmo, Georg Ots naisansambel meloodia ja Eesti raadio estraadiorkester Kennaadi Model sky juhatusel. Mõtisklus. Igas kesk No selle lauluga on küll nii, et mida vanemaks ja siin ilmast saad ja mida rohkem sa siin elad, seda enam sa mõistad seda, mida selle lauluga on öelda tahetud ja ka seda, kui hämmastavalt palju on selle lauluga öelda õnnestunud nii kenaadi, modelskil kui eriti sõnade autoril. Heldur Karmol. Ma arvan, et see laul, mis äsja kõlas, peaks oivaliselt sobima tänasesse juulikuu viimasesse öösse. Nüüd aga vahetame veidi teemat veidi meeleolu, minu hea sõber Tarmo Pihlap. Minu arvates väga hea Everbiinide laulja. Kui lubate minu isiklikku arvamust, siis minu arvates sellega ta peakski tegelema ja natukene vähem aega raiskama heliloomingule. Igatahes üks minu arvates tema tõeline hitt kusagil kahekümnendates 30.-test aastatest, mida omal ajal ma tean, on laulnud ka Ants Eskola. See on Garfeldi sõduri truudus. Saari. Armasta. Niisiis olge tervitatud, härra Pihlap ja ka iga teile kui tavaliselt, ma kujutan ette, kõikidel neil inimestel, kes teevad raadios taolisi kontsertprogramme või, või mõnes mõttes ka diskosid on alati, ma kujutan ette, oluline probleem see, millist lugu, mille järel mängida ja see on ausalt öeldes ka minu jaoks täna öösel siin stuudios täielik empiirika ka. Nii et mingisugust sisemist dramaturgiat, et kogu sellest kavast ja kogu sellest rollist nüüd küll otsida ei tasu, siis antud juhul võin ma küll hingata kerge südamega, sest mis pihlapi luule järgnema peab, seda ei ole minu tänasest valikust raske leida ja raske otsustada, see on loomulikult Tarmo Pihlap, P ja paljude teiste Kumiir ületamatu Artur Rinne lindistus juunikuus 1956 siis 38 aastat tagasi ja kolossaalne valss, Otto Roots õhturahu. Kauri. Woody. Ta ärganud ka vaeva puudu, no. Ta ta harva vaadanud ja päeva. Oli aga õpi. No väga ilus vais. Ka järgmine laul on imeilus 50.-te aastate lõpus salvestatud 59. aasta oktoobris. Eesti raadio kuulus naistrio Lääts Hollas ja lepp ning Gennadi Podolski piibelehed. Äsjasest trio laulust piibelehtedest kostus väga selgesti esile ka Heli Läätse hääl ja heliga jätkab Albert uus tulundi lauluga kodu. Mul ei ole vähematki aimu, milline võis olla Heli Lääts seal nii-öelda silme ees, visuaalne pilt, et sellest kodust, milles ta ei saa nii veenvalt ja südamest laulis. Minu jaoks võib see pilt olla kasvõi selline mis avaneb Tallinna lähedalegi Käsmu lähedal Käsmu ja Tallinna vahel eru lahe ääres erilatseja Peeter Sauli suvekodule, kus alles paar õhtut tagasi Me istusime, sõime veetri suitsutatud kala, jõime Vämmenko käegolav ja ajasime lihtsalt muu hulgas. Rääkisime ka sellest, kas ei oleks mitte paras aeg. Nii-öelda turule paisata Heli Läätse päribestoff laserplaat ja ma loodan, et sellest asjast saab asja, ma loodan, et seda plaati oodatakse, ma loodan, et sellele plaadile leitakse sponsorid ja raha. Et see plaat tõepoolest aastavahetuseks hiljemalt, et meie kodudesse ja laserplaadi mängijatesse jõuaks. Sest asi on seda väärt. Heli on heli, kui seal eru lahe ääres aulide suvekodus mind praegu kuuldakse. Tahaksin järgmise lauluga tänada selle kena õhtu eest paar päeva tagasi pererahvast ja tervitada neid fantastilise Eevald vainu lauluga Erika Vainu sõnadele. Ei kunagi, muide see oli esimene laul nagu heli mulle paar päeva tagasi pihtis. Mis oli kirjutatud spetsiaalselt talle ei kunagi. Programm niisiis head kuulajad stuudios veel lähema 50 55 minuti jooksul, Urmas Ott, mängimas teile oma eestikeelseid lemmiklaule. Äsjased uudised tõid meid siis laupäevast juulikuu eelviimasest päevast pühapäeva juulikuu viimasesse päeva ja praegu siin stuudios istudes on küll selgesti tunda, see, nagu öeldakse, ühes laulus. Väljas on august ja akende taga on sügis. Me jätkame minu lemmiklugude mängimist igihaljast Everbriinist. Raimond Valgre, Debora Vaarandi, Saaremaa valss ja esitamas mees, kes ei ole mitte liiga sagedane külaline meie ringhäälingu eetris. Kuid siiski omaaegne kuum nimi ja kahtlemata omanäoline laulja poiss lehtla. Tallinna haarab, tehti väita et maailma osa Saaremaa heinamaal. Et ma aitavad. Saaremaa no ülevaikuses laovarude vedur onu teele üle jaak. Maare Puur. Ra. Naiste tennise maailma. Kaare maa Maarja. Ei ole siis Boris Lehtlaane uskumatult mehine ja maskuliinne tõlgendus nii lüürilisest Saaremaa vahel siis no seda laulu sisse juhatades ja ma ütlesin, et lehtla on praktiliselt nagu unustatud nimi. Ma siiski loodan, et võib-olla ta veel kunagi midagi lindistab ja siiski aeg-ajalt kusagil vilksatab ja temaga ei ole veel kõik lõppenud ja lõpetatud ja tema nimele ei saa veel joont alla tõmmata. Ka järgnev nimi, Tiiu Varik peaks olema tuttav neile kes jälgisid Eesti levimuusikat kuuekümnendatel aastatel. Ta vilksatas sellest paadist esinejate kaskaadist läbi niisuguse heleda komeedina ja kui mitte rohkem, siis vähemalt ühe laulu on ta. Muusikasse ühe niisuguse krestomaatilised jälje ja see laul on ei miski muu kui Lennon, McCartney Yesterday eile veel Tiiu Varik. Eks olnud armas niisugune rivi, süüdimatu nasaal muuseas Yesterday eile veel öeldakse, et see on laul, mida on maailmas kõige rohkem mängitud, kõige rohkem müüdud, kõige rohkem plaadistatud ja kõige rohkem lindistatud siis Tiiu Variku versioon sellest biitlite superhitist. Järgmine mees, kes minu tahtel täna sellesse programmi laulma tuleb, on Eesti popmuusika ja Eesti show business i vana vaal, maestro elav klassik Jaak Joala. Ja kohe kuuldavus laulus naerata on tegelikult koos omapärane sümbioos. See lugu on lindistatud kuuekümnendatel aastatel 60.-te aastate teisest pooles Mil noort algajat. No ma ei karda seda sõna, me oleme jaaguga päris head tuttavad kollanokka. Jaak Joalat saadavad vanad vaalad ja vanad haid. Muusikud Emil Laansoo ansamblist Jaak Joala naerata. Meil möödunud ees meil, Loodud ei tundnud, niikaua. Las meeldib. Meil möödunud päevist. See oli üks siin. Ja siin siis siis möödunud. End veidi üksikuna siis müüdud, saad sa muidu kui sündis viisor, kõik, su kaunid silmad ju naeratus, eks, no see. Jälle sa naerad nagu ei piisa, kui. Õnn ja kuigi see on nüüd siin ja siis siin siis möödunud See on nüüd siin. Ja siis vesi siis. Noorematele kuulajatele võib-olla tundub asi pisut naljakas ja võtab nii-öelda muigama, aga minuealistele inimestele seondub selle lauluga naerata selle 60.-te aastate teise poole superhitiga küll uskumatult palju. Ja ma arvan, et Jaak Joala enda jaoks, kui ta seda lugu kuulma peaks ja nii-öelda suvatseks mõelda kõigele sellele, mis jäi selle naerata ja nii-öelda kõige selle vahele, mida tal selles elus ja show business siis veel saavutada õnnestus. Meil siin stuudios on Urmas Ott, kes mängib täna kella üheni öösel veel oma eestikeelseid lemmiklaule. Nagu asjast aru saate jumala helistada minu lemmiklaulud, mitte ma ei korralda teile siin mingisugust niisugust erilist tsirkus, siin ei ole taga absoluutselt mitte midagi spetsiaalselt ega mitte mingisugust intriigi. Ma lihtsalt tahan tõepoolest mängida neid laule, mis on mulle erinevatel eluperioodidel millegipärast avaldanud suurt muljet on meelde jäänud. Ja mida kuigi nüüd hiljem ülimalt harva kuuldes alati meenub midagi isiklik kui midagi sellist elatud elust ei saa enam mitte kunagi tagasi ei tule. Sellised mälestused on mul seotud ka järgneva lauluga Edgar Arro lilli Promet Kiigelaul Viktor Gurjev ja Eesti raadio estraadiorkester Rostislav märk Kuulovi juhatusel. Jumala eest väga ilus lugu ja kui palju mälestusi iseenda noorusest kui sellest, mis elus tuli ja tulema pidi veel mitte midagi ette ei teadnud. Järgnev laul on minu arvates lihtsalt kolossaalne, autoriteks Valter Ojakäär ja teksti on kirjutanud Leelo Tungal esindajateks Helgi Sallo ja Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. Olematu laul. See oli siis oivaline Helgi Sallo Valter Ojakääru leelo tungla olematu lauluga. Ja nüüd head kuulajad, oleme me jõudnud väga kurva hetkeni meie saates meie kontserdis. Nimelt järgnev lugu, mis kõlama hakkab, kõlab Eesti raadioeetris viimast korda. Sellele laulule on suure surmaga antud õigus nii-öelda täna õhtul viimast korda eetris kõlada sest tema kvaliteet on selline, mis ei luba teda enam tulevikus kasutada. Ma kauplusi koos toimetaja Marje Lengiga selle laulukasutuseks välja selle loa sõna otseses mõttes suure surmaga. Jutt on siis Kelvi laulus sügisesed kirjad, esitajad Kalju Terasmaa, Eri Klas, Arved Haug ja Emil Laansoo instrumentaalansambel loost, mida te peaksite mäletama ja mida noorem rahvas peaks teadma. Seis on Donovani variandis. Siia lindikarbile on kirjutatud, siis selline märkus, passid tohutult üle modelleeritud annavad tugevam moonutused parandada ei saa. Fonoteegis asuval eksemplarid on täpselt sama viga. Pala pole kasutatav kustutada. Niisiis head kuulajad, sügisesed kirjad viimast korda selles esituses. Nii selliseid sügisesed kirjad viimast korda sellelt lindilt mängitud Eesti raadioeetrisse. Kui peaks olema juhtunud ime ja näiteks televisioonimajas on olemas tublikaat kuulata seda laulu veel kui mitte, siis on selle lauluga kõik. Ja need tuleb esinema oivaline laami fantastiline laulja Heidy Tamme. Ja laulab ta minu lemmiklaulu tema esituses. See on fordi laul all maas. Eestikeelse teksti kirjutanud Heldur Karmo ja Heidit saadab Tõnis Kõrvitsa juhatusel Eesti raadio estraadiorkester Heidy Tamme. Almas. Seal viis Heidy Tamme ja tema superhitt all maas. Ma ei tea, kuidas teiega mina isiklikult ei ole suur kaant trei ja Kukerpillide armastaja aga mul on tunne, et tänasesse viimasesse, juulikuu öösse, sellel aastal peaks siiski hästi sobima. Kukerpillide laul, oh külad ja kõrtsid Hando Runneli tekstile. Oi, küünlatoll, kõrts. Kusin kuud korraga. Noh, järgmine laul no see on küll tõesti niisugune konglomeraat kõigest, millest üldse kokku kirjutada või ühte laulu, aga selles laulus siiski ei puudu oma sarm, midagi selles laulus on olemas mingisugune üldine meeleolu. Mulle see laul päris meeldib, siin ei puudu oma oma kaif ja ja seda on päris tore ja päris naljakas, päris muhe kuulata ja samamoodi ma loodan, et viimasesse niisugusse juulikujulisse peaks see laul hästi minema. Jah, oli, mis oli, aga mingisuguseid hingekeeli meis, eestlastes laul arvatavasti siiski meeldib meile seda tunnistada või mitte. Puudutas seda laulu, on Eesti raadios mängitud, et on kulunud ära kaasa lindi karp sedavõrd, et võimatu on välja lugeda, kes need isetegevuslased parajasti olid, kes seda laulu esitasid, igatahes suur tänu neile. Järgmine laul on aga lugu, mille ümber on siin kevadtalvel väga kõvasti piike murtud. Seda lugu on sõimatud ja seda lugu on kiidetud taevani. Olgu kuidas oli ja läks nagu läks, minu arvates lugu iseenesest on väga hea, samuti suurepärane esitus ja see, et meist nagu päris õieti aru ei saadud, pole ju lõppude lõpuks meie süü. Ivar Must, Leelo Tungal, Silvi Vrait nagu merelaine. Võib-olla ma olen muidugi lollakas, täiuslik idioot, aga mulle igatahes võtke heaks või pange pahaks. See laul küll väga meeldis. Kernel laulan merest, laulma tuleb Vello orumets. Niisugune Eesti show business siis juba vana olija ja vana tegija, laulab ilusat dokud Tunio merelaulu, millele on teinud eestikeelsed sõnad valli ojavere Vello Orumets ja meil. See oli siis Vello Orumets Stattoogutuina lauluga meri nüüd aastates jälle tagasi, 50.-te lõpu ning esinema tuleb minu isiklikult. Ta oli jälle Eesti raadio naistrio. Teie ei saa kahjuks midagi tahta, vaid peate kuulama seda, mida tahan. Mina. Lääts lepia Hollas, Ameerika Everbriin toomepuu.