Aga nüüd on suur rõõm öelda, tere tulemast klassikaraadio stuudiosse. Maarika Järvi. Tere päevast. Väga meeldiv on sõnal. Öelge, millised teie enda muljed eilsest õhtust on praegu te kuulsite ka seda väikest salvestist sellest. No festival hakkas vägevalt. See ei ole küll esimene kontsert, aga, aga F-le Eesti festivaliorkestrile on see nüüd selline esimene esimene saavutus, esimene etapp. Ja, ja see hakkas vägevalt. Orkestri. Seda koosseis on väiksem, seekord aga, aga, aga ei kõla väiksemalt. Eks energiatase on ka samasugune nagu alati, energiatase on, isegi suuremel tundub olevat, et see tähendab sellise suure sümfooniaorkestri mõõdu välja ja ja, ja eriti eriti muidugi seal tšellokontserdis oli, oli selliste energiat, mida, mida harva näeb üldse laval. Ja kaks päeva varem te esitasite selle üleeile, kui oli ettekandel Jüri Reinvere kontsert kahele plaadile, mis on ka saanud alguse siit samalt festivalilt, aga teie ja Monika Mattiisen isoleerimisel jõudnud, tegelikult ma saan aru laia maailma. Jah, natukene, me oleme sellega juba juba ringi reisinud, nii et jah, see see esitati, kirjutati 2016.-ks festivaliks oli esiettekanne ja sellest ajast on ka lugu natuke muutunud. Mõned asjad on juurde kirjutatud, kadentsid on muudetud ja, ja, ja sellised väikseid detaile on, on, on kohendatud ja Jüri on meil rindadega on meil väga hea koostöö olnud, nii et nii et kõik kõik sellised soovid, mis meil meil natukene vaja juurde panna, see saigi, sai kohe tehtud ja ja selleks üleeilseks siis valmiski, minule näiteks uus kadents ja ja sellised asjad, aga, aga, aga Me oleme sellega käinud Kiievis New Yorgis ja Tokyos. Nii et nii et see on, tuleb tuli ringiga tagasi Pärnusse. Ja nüüd lausa niimoodi salvestasid selle ühele helikandjale, mis loodetavasti veel aasta lõpus ilmavalgust näeb. Aga kuidas need uuendused tekivad, kas need on helilooja mõtisklused oma kodus või on need solistide initsiatiivil? No kindlasti suurem osa tekib heliloojal, see, see on tema tema teostama. Aga, aga, aga koostöö muusikutega on väga tähtis, sest me oleme siiski individuaalsed, individuaalsed, väga erinevad mängijad Monikaga mäel, meil oleme kahest stiilist. Monika on palju rohkem kodus kaasaegsete tehnikatega ja kaasaegse muusikaga ja ma olen rohkem klassikalise pooleli ja seda seda siis müüri püüdis-püüdis välja tuua, aga kahjuks sellist natuke erinevat stiili muidugi me, me, me mängime palju asju koos ja, ja sõnum väga palju sellist mängu käest kätte andmist. Ühel tellilt ülevõtmine ja, ja, ja muidugi on ka palju alternatiivseid tehnikaid, mida, mida flööt on nüüd kasutab palju. Üleeile õhtul selsamal õhtul, kui oli ka Reinvere teose ettekandel, siis meenutati seda aega, kuidas 50 aastat tagasi muusikafestivalide traditsioon siin Pärnus endale hinge sisse sai. Me kuulsime, mida mäletavad sellest ajast teie vennad ja isa Neeme Järvi. Öelge, millised teie mälestused on, kui me nüüd võtame need 50 aastat tagasi? No peab ütlema, et Pärnu on üldse üldse alati meil seotud suve suvekoduga ja siin on alati olnud muusika, on minu arust on see see kauem kui 50 aastat kehtinud. Ma arvan, et võib-olla, ja konkreetselt on üks, üks festival paika pandud vistoli, Beethoveni festival, esimene Beethoveni 100. juubeliaasta ilmselt 200, sellise 200 200.. Ja, ja nüüd nüüd on, see, tähendab kuna olid olid nii palju siin siia Venemaalt tulijaid ja nõukogude liidust sel ajal tulijaid siis siis see muusikal oli väga-väga tihe ja väga kibe ja iga iga kord, kui me siia tulime, oli, olid mingid kontserdid. Ma ei mäleta, kus nad, kus nad ausalt öeldes toimusid, aga, aga, aga aga mingit mingit saalid olid listis olemas. Ka väiksemad saalid, kuna seda Pärnu kontserdimaja ei olnud olemas, aga õnneks on meil nüüd seepärast Pärnu kontserdisaal, muidu muidu seal festivalil enam sellises mahus ei oleks, ei oleks võimalik teha. Teie isa tegi tervituse otse Floridast ja seda ei saa kahjuks sel aastal siin olla. Aga Ta ütles seal naljaga pooleks, et teil on perekonnas selline haigus, et, et dirigendid sealt perekonnast kasvavad. Ometi teie leidsite endale flöödi? Miks see niimoodi läks või kuidas see niimoodi? No ma ei oska öelda, kas mul ei ole kunagi sellist sellist soovi olnud alla dirigent. Ma nägin, dirigeerisid ümberringi isa ja onu ja, ja onu vallu, kes oli see originaalne tiri yld meie peres siis hakkasid vennad natukene, aga, aga kõigepealt tuli pill valida. Paavo mängis klaverit ja löökriistu ja, ja siis minule kuidagi sattus Pill Se flööt kätte. Ja kus sa ühte asja hakkad tegema, siis ta pärast nagu imelik mõelda, et ma võin hakkaksin dirigeerima, aga see, see, see ei tulnud pähegi ja võib-olla minu minu generatsioonis oli ja, ja eriti eriti sellel ajal, kui meie noored olime oli, oli see naisdirigendi staatus ikkagi väga algastmetes, oli, oli juba juba tahtjaid, aga, aga, aga minu arust see, see nüüd nüüd hakkab tõsiselt liikuma, see kõik võivad olla dirigendid ja kuidagi selle peale ei tulnud päris. Aga sellegipoolest, olete te mingil määral siiski dirigeerimise juurde jõudnud, sellepärast et teil on Šveitsis, kus te elate oma flöödiansambel. Jah, ma, ma, ma alustasin sellise sellise ettevõtmisega just enne enne selle selle viimase hooaja alguses. Ma panin paika tegelikult mitte ainult ühelvad, aga kaks Freudi orkestrit tegelikult on, see on see üks professionaalne ansambel ja üks üks amatööride selline kaasamängimise. Sellise muusikategemise rõõmuks. Aga see professionaalne ansambel, me nimetame seda nüüd Genfi linna sellise moto järgi. Seal on postennebraslux, mis on, mis on Genfi linna motoga ladina keelest pärast valgust pärast pimedust tulev valgus. Ja nüüd me oleme post ennebros Flütt mis on pärast pärast pimedust flöödid. Nii et jah, see, see on üks üks 18 liikmeline ansambel ja meil kahjuks nüüd selle selle koroona pärast jäid esimesed kontserdid ära, mis pidid suvel toimuma. Septembris on nüüd päris päriselt Eblid. Kuidas see praktiliselt välja näeb, kas te seisate dirigendina nende ees või te olete seal löödiga koos? See oleneb natukene repertuaarist, kui, kui on mõni näiteks mõni arranžeeringus näiteks me teeme ja Vivaldi suvel seal dirigenti praktiliselt vaja ei ole. Võib teha sealmaal soleerin viiuli viiuli asendaja. Sellest sellest ei ole eriti mõtet. Kui mõned kaasaegsemad lood, mis on kirjutatud Freudi ansambli võivad väga-väga keerulised olla, siis ma olen ikka ilma klõditaja ja dirigeerinud. Nii et ma arvan, et selle elu elukogemus, dirigentide perekonnas tuleb, tuleb praegu päris päris kulub marjaks ära. Või ütleme, et kas te olete trigeerimised tundega saanud või seal tõesti midagi, mis teil on lihtsalt veres? Ei, ma, ma ei tundide tunde, ma ei ole saanud, ma olen muidugi ka jälginud, et ma olen nagu kõik muusikud dirigentidega mänginud, ma olen. Ma olen neid dirigeerimise kursusi näinud, aga, aga põhitöö on siiski. Perekonnas kogu aeg räägitakse austaktist ja see, mis, mis, mis isa isegi ütles publikule, mille ta viimane sõna oli austakt, mis, mis on meie, ilma milleta ei saa tehnik tehnika on selline asi, muidugi, dirigent peab praktiseerima. Ma ei saa öelda, et minust dirigent tuleb, sest ma ei ole seda siis praktiliselt füüsiliselt teinud. Aga, aga kõik need Trikid peaksite. Küll meeles, et teil on kogemusi nii solisti kui ka orkestrimängijana niivõrd palju ja te olete näinud nii palju erinevaid dirigente ja me teame nii palju lugusid sellest, kuidas on sellised muusikute dünastia, Teetühed juhatavad ja teised mängivad orkestris. Öelge, kas see on ikkagi nagu midagi erilist, kui orkestri ees, kus teie ise mängite, on kas siis isa või vennad? No eriline on ta selles mõttes. Ja ta muidugi on ta eriline, sul on, sul on teine kontakt, teine arusaamine mulle, Paavo ka selline, väga väga, me oleme, me elasime koos, kasvasime üles, meil on, meil on selline kiire silmaühenduse, kui midagi on auto mulle otsa ja naeran kohe-kohe-kohe käes, nii et nii et see, see on väga-väga meeldiv, kui sa istud orkestris proovi ajal ja saab kiiresti midagi silmadega ära öeldud. Aga, aga siis, siis pärast on see orkestris mängimine iga igal igal dirigendile, isegi Pavoli Kristjanil ja, ja isal on suured erinevused, kuidas nad lähenevad, et asjadele, mis, mis nende musitseerimisega stiil on, sellega peab kohe kohe liituma. Muidugi on, on, ma olen sellises privileegid situatsioonis, kus, kus ma neid väga-väga lähedalt tunnen. Kas kui te seisate Šveitsis oma flöödiorkestri ees, kas te olete siis šnitti võtnud kõigilt kolmelt? No kindlasti kindlasti absoluutselt kõik kõik, mis, mis räägitakse ja, ja ma ma olen Inimene õpib nii kaua kui ta elab, nii et nii et kui kui ma midagi olen kuulnud, mis võiks aidata liigutada muusikat ja, ja kõik see, muidugi see, see, see on. Ma ei tea, kas senist nendelt tuleb, aga, aga, aga igal juhul kõik see süntenseeruminu isiksuses. Tänavu toimub Pärnu muusikafestival koos sellise festivaliorkestriga kümnendat korda. Kas te olete kõik suved olnud siin? Ma olen absoluutselt kõik suved siin olnud ja enne veel. Ja enne ka nagu ma ütlesin, see on need festivalid, olid, olid käigus kogu aeg, ma olen väga palju Taavi Tuisk Trophy festivalil mänginud ka vist igal suvel. Isegi ei mäleta, millal ma siin mänginud ei ole või et mõni suvi vahele oleks jäänud. See muidugi üle, need viimased 10 aastat on olnud väga intensiivne intensiivseid orkester, lood ja see asi läheb väga palju täpsemaks, kui, kui, kui ta varem oli. Varem oli rohkem kontsentratsioon kammermuusikale ja eri eri paikades ja, ja erilised projektid oli, oli, oli ka. Flöödimuusikat ja kolme flöötideni sümfooniat, meest meenutasime alles, mida, mida me siin kõik teinud olen. Ja, ja see on tore, kui, kui praegu täna tänaõhtuses kavas tuleb palju, palju selliseid asju, mida me juba kuulnud oleme. Ja juba mänginud oleme varematel festivalidel nüüd täna, mis ma, mis ma mängin, Subertid. Mis on kavas keelpilli triona? Ma ma, sellest on tehtud araseering. Trüdile, aldile ja tšello, need on seal selline flööditrio tegelikult, kellega te täna õhtul koos laval olete. Ma räägin enne mille, kuidas see originaalis olme mängisin seda Eliisabeti kirikus, ma ei tea, mitu aastat tagasi oma kahe onupojaga Teet ja Andrus Järviga. Ja siis on aldimängija ja, ja tšellomängija, vastupidi. Andrus, Altia Teet tšello ja seekord tuleb ka Teeduga. Aga kuna Andrustin ei, oleme orkestrist. Kreeka saksa aldimängija, kelle nimi on Georg katsuris Võib-olla peatume korraks veel sellele tänaõhtusel ideel, et see kammerkala on alati toimunud. Millised teie enda kõige eredamad mälestused nendest on, kas sama, mis täna õhtul ettekandele on või mille järgi te selle valisite nii-öelda kordusettekandeks? No mina mäletan seda kammeralad kui, kui väga pikka kontserti. Ja alati on see olnud selline kolmetunnine kahe kahe vaheajaga ja väga väga selline kahjuks muusikutel on, on, on väga raske seda, seda kontserti nii hinnata nagu nagu publikule. Sest me oleme tegevuse ühes loos ja, ja selle peale läheb kogu see kontsentratsioon meteisi kahjuks alati ei kuulegi ja, ja ei saa lihtsalt osa võtta sellest ja kuulata rahulikult kui kontserte, nii et nii et kammerkala on minu jaoks on vähem elamus kui, kui, kui sümfooniakontsert näiteks, kui uskused tervel kontserdil osaled ja siis on see terve selle asja maha mänginud. Aga ma saan aru, et nende kammerkontsertide võlu on ka ikkagi see, et kokku saavad lavale inimesed, kes tegelikult igapäevaselt ei saa koos kammermuusikat esitada ja see on ka midagi, mis juba omakorda sütitab. Ja see, see ongi, see. See tore, tore asi, et mõnikord me valime ise, mõnikord pannakse, pannakse kokku kellegagi, kellega sa kunagi ei ole mõelnudki mängida seal, seal puuduv, töötavad seal, seal puud. Ma mäletan paar aastat tagasi vist me tegime kolme flöödi ka väga, väga toreda loo mis oli nüüd flutama, füto magas. Mis kasteraid oli, oli see helilooja, prantsuse helilooja, see oli väga lõbus, kolme sajandi lugu. Tegelikult selliseid asju oleks võinud veel teha. Et ma arvan, et siin on palju, palju taskust on kilbile pupilli segusid, aga Flettidega oma lödigrupiga oli, oli väga tore. Milline on sel aastal Eesti festivalil? Kestri flöödirühm. No see aasta meil on, meil on. Tavaliselt üks üks, väljast väljaspoolt tulnud flöödimängija ta tavaliselt Prantsusmaalt on tulnud, mis ema, kes, kellega me seda flööditriot mängisime ja seekord on, on Julian podime. Kes on, kes on ka käinud siin varematel aastatel ja kellega me turneesid, oleme teinud, kellega me Jaapanis käisime, nii et nii et need flöödi kokkusaamised on väga-väga toredad sellepärast et et nüüd hoiavad meid nagu nagu maailmaga seoses. Et me ei ole ja marjaluisk on, on siin iga, iga aasta ei käinud ja temaga kahjuks on see see aasta on meil väike väike flöödi Krukuna, kuna kuna kava on, on väiksemaks tehtud ja, ja meil ei ole kõigil igas loos tegemist, et meil ei ole selliseid meil kolmekesi päris päris koos. Me oleme mänginud jäätmejaotama, jaotame neid osi neid partiisid, nii et nii et ikka kahe kahekaupa. Eesti festivaliorkestrist on saanud ikkagi väga heas mõttes fenomen meie muusikaelus. Kuidas te tunnete, kuidas, millises suunas see selle 10 aasta jooksul on liikunud? Ka see siht on vahepeal muutunud või te olete ikkagi nagu väga ühte asja alati ajanud? See on, see on Paavo visioon natukene ja ega see muutub alati, ma arvan, et meil on juurde tulnud palju-palju rohkem Eesti muusikat, mis on, mis on väga-väga lahe ja ka väga tore, et me oleme selle selle nagu kätte võtnud. Esimene esimene plaat, Ta oli meil Šostakovitši, selle sellega oligi vaja tutvustada orkestrit millegagi, mis, mis, mis. Maailma publikule vastuvõetav on aga nüüd, et orkester on juba juba sellisel sellise staatusega ja sellise reputatsiooniga, et nüüd võib neile pakkuda palju eesti muusikat, tüüri tüüri muusikat ja, ja nüüd, kui tuleb eesti muusikaplaat ka see on väga-väga hea, et, et eesti muusika kõlama hakkab. Ja, ja muutused on selles mõttes, et, et kuidas me siia tuleb, 11 tunneme siis see on ka natukene eile just keegi ütles, see kontsertmeister Florian ütles, et küll on tore, et meil ju tunneme 11 kõigile, et me kohe reageerime, kontserdil on näha, see küülik võtavad ennast kokku, kui me teame täpselt, kuidas kuidas keegi meist mängib ja need seal. Sa son, tore. Olgugi et te kohtute ühel nädalal aastas. Jah, vaata, vaata, sellega hakkame, hakkame end juba sellise orkestri moodi kujunema, kui, kui tervik. Kui te näiteks Šveitsis oma tuttavatele sõpradele, kolleegidele mainite, Eesti festivaliorkestrit Kas kas ütleb neile midagi ka ausalt öeldes veel ei ütle, aga, aga, aga seal Šveitsis on ka see on samasugune väike riik ja nad kavatsevad rohkem sissepoole kui väljaspoole. Ja nende kõige suurem eeskuju meil Šveitsi-Prantsuse puhul on, on on Prantsusmaa nii, et kõik, mis on suur ja, ja mille poole natuke pürgida, niimoodi sellise on Prantsusmaa Prantsusmaad järgi teha. Eesti on väga kaugel neil siiski, nii et, et ma, ma, ma teen oma oma tööd nii palju, kui ma saan, et Eestit siiski siiski, et ei ole mingisugune ida Ida-Euroopa kollektiiv, mis mingis teeb mingit festivali seal kuskil, aga, aga aga siiski on, on natuke raske aru saada, et midagi väga suurt siin ka toimub ja, ja ja et see võib nende nende omadest isegi parem olla. Nii et see on perekond Järvil kuskil veres, et Eestit tutvustada igal pool, kus te parasjagu viibite See on jah, meile kuidagi sattunud selliseks elu elutööks, sellepärast et me oleme eestlased ja me tunneme siin ennast kodus, aga, aga me tegelikult ei ole siin. Ja, ja kui me tagasi tuleme, siis kahju siin võikski olla. Ma näen, kuidas Kristjan on, on õnnelik siin Eesti pinnal. Momendil jaa, jaa. Jaa. Ja näiteks mina olen eluaeg neid Eesti kontserte salvestanud ja eesti eesti flöödimuusikat mänginud ja, ja üritanud seda seda selle eest midagi teha, nii et see seda ei, seda ei tee keegi, teine. Te mainisite Šveitsi puhul seda, et, et nad vaatavad sissepoole. Eesti on ka väga-väga väikeriike. Kas te tajute Puhul midagi sarnast. Ma arva, et Eestil on, on, on siiski natukene. Ma ma, ma ei, ma ei tunne siin igapäevast elu ja, ja võib-olla iga päev siin elades võib-olla on selline tunne, et meie oma siin konnatiigis midagi teeme. Aga, aga suurelt hakkame asju tegema nagu, nagu selle orkestriga ja kui me turneedel käime, siis, siis see selline asi teeb väga uhkeks, kui me väljaspool kuskil kuskil suurtes saalides oleme mänginud Eesti festivaliorkestriga ja, ja ja see paneb nagu hoopis teistmoodi vaatamas. Ja ma arvan, et Eesti eestlastel on tegelikult väga mitte mitte nendel, kes, kes, kes midagi teha tahavad, mis me isegi välja väljaspool ei olnud ikka ikka kõik teevad natukene Eesti asja. Et, et näidata, kui, kui kihvtilt Me tuleme. Teie vend Kristjan Järvi kirjutas tänavuseks festivaliks uue teose, mis kandis pealkirja kirbu epifaania ja selle juurde. Ta rääkis mälestuse, kuidas ta kahe pooleaastasena võrkkiiges kaskede vahel jõe kaldal kiikus. Millised teie mälestused sellest kirbu jõeäärsest paigast. Ta on kõige paremad lapsepõlve mälestused, ongi just kirgust. Minu vanaema elas siin ja tema, tema oli põline pärnakas ja ta ta, ta elas täitsa Ma siin peatänaval Rüütli tänavale ja, ja nii kui meil natukene mingi mingi koolivaheaeg või midagi olime, me olime kohe Pärnus platsis ja tehti suur ekskursioon või kõik autod täis ja sõitsime kolmeks kuuks kirbule. Ja, ja kõik see oli selline, selline looduslik koht, kus kus midagi ei olnudki, eriti paar puud oli ja jõgi. Ja üle jõe oli meri. Ja, ja sellest piisas neile seal maja suurt ei olnudki üldse ja, ja aga, aga, aga see jaa, see väljas ringi jooksmine ja, ja sellise vabadusetunne, mis, mis seal toimus ikka praegu tagasi minnes näed sa ikka seesama õhkkond, seal sama pilved ja samad kõrkijad ja ja, ja teist täiskasvanut jõgi ja, ja, ja nüüd saab natukene raske üle tee on, mõtlesite kasvanuna? Juba üle jõe ka paljude õed-vennad niimoodi koos mängisite. Sel ajal me, mina kasvasin üles praktiliselt Paavoga. Kristjan oli, tuli tuli hiljem ja ta oli, ta oli väiksem. Aastatevahe oli suur, aga mina mäletan põhiliselt Paavot, kui kellega me kasvasime üles nagu kaksikud. Ja kes meil kirbu jõe ääres väga tihti kaasas oli, oli Teet. Ja see oli nagu, nagu suurem vend, kellega me seal koos viljer, tema tervitas tšellod kogu aeg seal rõdul ja ja, ja meiega kuskil üritasime klaverit mängida ja, ja, ja siis hakkasin flööti mängima natuke hiljem, aga aga tegelikult me sõitsime ratastega ringi ja kõige toredam oli, et hommikul saadeti meil piima järgi esimene oma metallmanner kutega lehmapiima lüpsta värskelt lüpsnud lehmapiima toomas ja, ja selliseid asju ei saa asendada kaevu kaevud ja, ja seda piimakaevu panna, et, et ta soojaks ei läheks. Külmutuskapp ei olnud sellisel sellised. Idülli tuli ühe, kui palju te oma lastele seda kõike olete püüdnud näidata? Kui nad väiksed olid, nad käisid siin siin iga iga aasta. Kahjuks nüüd nüüd nad on teismelised 16 ja 14, nii et nüüd nad tulevad iga iga paari aasta tagant siiski siiski kontakti hoidmas ja, ja nad tulevad väga hea meelega, neil on, neil on eesti keel siiski mingil määral selge ja neil on siin pagulastega on nad enam-vähem samavanused. Aga, aga kahjuks see festivali nädal on, on nii intensiivne minul et väga hommikust õhtuni proovidel käima ja üks ühe ühest proovist teise jooksma ja, ja, ja, ja lastega ei ole aega tegeleda, nad tunnevad nagu natuke kodutud siin eelnevalt kui ilma minuta, nende peab kindlasti keegi abikaasa kaasa tulema, et nendega midagi teha ja rannas käia või, või midagi muud välja mõelda, iga aasta on see raske raske niimoodi ainult tulla ja kontserditel käia, see, see, see, see ei ole päris päris suvevaheaeg. Aga kas lapsed pillid välja valinud ja nad valisid selle juba ammu, aga, aga nüüd hakkab see see see natukene kõrvale jääma, sellepärast et mõnes mõttes on, on, on see, see on muusikakultuur, mis meil siin Eestis ja meie lapsepõlves olnud, see, see hakkab kaduma kuidagi see väga suurt pingutust, see ei ole osa üldharidusest. Ja Šveitsis, eriti see on selline eraldi tegemine, lapsed batooriumisse panna, see ei ole see, see ei ole nagu siin muusikakeskkoolis käinud ja kõik tuleb automaatselt ise juurde. Nii et nad on, nad on õppinud ikkagi tütar, mängib viiulit ja poeg tšellot, aga, aga, aga see? Ma arvan, et sealt tulevikku, eriti muusiku tulevikku eriti vist ei tule. Aga kui tuleb armastus muusika vastu, siis see on ilmselt juba emale väga suur. Ei armastus on, on olemas, seega pillid ei ole, ei ole. Ja ära pandud ka veel. Aga, aga, aga ma arvan, et professionaalseks muusikuks saamist on siiski palju tööd ja palju-palju sellist väga kindlat sihti seal võtke natukene kaugele nägema. Mis, mis sind ootab ja, ja mida sa pead tegema, et, et sinna jõuda, nüüd need praegu on lapsed natukene teises natukene laiali laiali oma oma mõtetega ja kõik, kõik on võimalik, palju, palju, igas informatsiooni tuleb nende poole, aga, aga sellist kontsentreerumise võimalused on. Aga kui te meenutate ise ennast selles samas vanuses, kas vahepeal oli neid küsimusi, et on seda pilli ikkagi tarvis nii palju harjunud? Jah seda küll, aga küsimus on, kui, kui kui, kui varase alustad, määrustasime võrdlemisi hilja, maalin kuskile 12 kolmeteistaastane. Nii et see pill ei olnud mingisugune selline ja nüüd nüüd ma pean seda tegema, aga mingil ajal ma jõudsin siiski seal mitme tunni tunni juurde päevas, siis kui, kui üks otsus oli, oli tehtud, et nüüd peab see olema muidugi iga individuaalsest teest. Ja, ja võib-olla nad jõuavad selle juurde tagasi. Igal juhul on nad igast orkestrilaagrites käinud ja, ja ja väga-väga hästi seal hakkama saanud, need võib-olla võib-olla selle juurde tullakse tagasi. Ja need kogemused on hindamatud. Te mainisite, et festivali programm on tõesti väga, väga tihe ja seda illustreerib see, et alles homme võib teil tekkida võimalus minna randa. Aga ma saan aru, et Pärnu rand ikkagi kuulub ka selle festivali programmi. Absoluutselt aja ilma rannad, Ta lihtsalt kui üks aasta ma läksin ära siit ja ma ei jõudnudki randa. Ja, ja mul on tunne, et midagi midagi juhtus, et käisin puhkamas nagu ja ei jõudnudki Pärnu randa vähemalt üle vaadata korra. Isegi nüüd nüüd ma loodetavasti joon. Loodetavasti, ja nagu ilmateade emme lubas, siis ilm on ka kena. Jah, päike paistab ja randuda minna. Ma olen erakordselt tänulik Maarika Järvi, tulitud ära klassikaraadio stuudiosse ja nagu ma lubasin, siis nüüd siin lõpetuseks on ka üks väike üllatus. Nimelt raadio fonoteegis on olemas salvestis Renee eespere teisest flöödikontserdis. Soleerib teie Eesti riiklik sümfooniaorkester, mängib dirigendipuldis on, kas te mäletate, kes? Vist Kristjan Järvi? Täpselt nii. Suur tänu teile ka, suur tänu tulemast ja kuuleme nüüd flöödikontserdi. Suvetuur.