Veljo Tormise nädal klassikaraadiost Tellis temalt teoseid ja loomulikult esitas tema muusikat väga palju nii Eestis kui väljaspool Eestit. Milline oli Veljo Tormis? Kuidas peaks esitama Veljo Tormise muusikat? Kas võib juhtuda, et me unustame Veljo Tormise sellest räägimegi? Mina olen Marge-Ly Rookäär ja meie saatekülaline tutvustab end ise. Head kaasamõtlemist. Minu nimi on Tiia-Ester Loitme. Üle tüki aja alustasin õppimist muusikas uuesti Tallinna muusikakoolis. Ja ma alustasin üle tüki aja, see oleks õige. Tallinna muusikakoolis. Laupkokkupõrge Veljo tormisega oli klassis number 10 pime, klast tüütu. Millegipärast liikus seal kogu aja kaljuv Rästas meeskoorist ja küsis mu käest iga natukese aja tagant. Mitu ooperit, kirjutas Johann Sebastian Bach. Kui ma ütlesin talle, et mitte ühtegi, oli ta väga õnnetu, küsis teiste käest veel midagi ja küsis siis poole tunni pärast minu käest seda jälle uuesti. Ja sellepärast ma ei pannudki tähele, et laupkokkupõrge Veljo tormisega sündis just samal ajal. Ja ma ei teadnud, et Veljo Tormis, Veljo Tormis Veljo Tormis Ebaklass Se rõske niiske ja pime oli õnnelik selle õpetaja üle, sest ta oli särav, sädelev poisilik ja mängis kogu aja klaverit, mängis ette teoseid, suur teoseid heliloojatelt siis jäi tal kätest puudu. Ma istusin kuskil seal klaveri või õigemini oli seal Est ära pianiino seal nurgas ja ma aitasin siis bassipoolse osaga seda Prammelist täiendada. Muusika oli niivõrd äge, et ma ei mäleta mitte ühtegi teost, mis ta ette mängis meile. Ja siis ta laulis minu arust seal Kuusalu rahvalaulu, kus Sõmeralt sain sõrmikule. Ma ei tea, see oli segamini Bach, tormis ja Sõmera runolaul. Helilooja tormis tuleks sealt muusikakoolist hetkeks ära, ma arvan Tallinna riiklikku konservatooriumisse Gustav Ernesaksa juurde õpilaseks. Mis ma seal konservatooriumis ammu olin tööl, seal tegelikult ma olin kontsertmeister ja Mul ei olnudki aega seda dirigeerimist õppida, sellepärast et, et ma töötasin seal kontsertmeistrina teise kontsertmeistrina tuleb mulle praegu meelde. Ja ma õppisin lihtsalt teiste saavutuste, teiste üliõpilaste saavutuste pealt ja möödalaskmise pealt. Ja siis Ernesaksa olemuse pealt tema kehakeele pealt, kuidas ta siis mitte seda, mida ta rääkis mõminat, vaid see, mida tema kehakeel siis õpilaste puhul välja näitas. Aga 65. aastal ma pidin selle konservatooriumi lõpetama. Selleks ajaks oli mul selgeks saanud, et dirigeerimist ei ole üldse vaja õppida, sest jälle muusikakooli tagasi minna, siis ma mäletan, et Arvo Ratassepp, kes oli tol ajal direktor, seal võttis minu kui tükk aega muusikast eemal olnud inimese ühte klassi, mis oli natuke heledam kui 10. klass ja ütles, et terrigeerida on ääretult lihtne. Ja näitas mulle dirigeerimine käib kahe peale üles-alla. Kolme peale käib kolmnurgana ohus alla esimene löök, on tähtis, et alla läheks, kes kõik saavad aru, et see on esimene löök. Ja neli on nagu joonistaks õhus kasti ikka, esimene löök läheb alla, siis joonistad kastile põhja alla, teine alla siis lahkuja üles. Ja siis mul sai selgeks, et kuul on see asi selge täielikult, absoluutselt. Ja kui ma siis üllatusega kuidagi sain aru, et ma peaksin seda õppima muusikakoolis neli aastat ja konservatooriumis viis aastat siis ma sain aru, et midagi on lõputult viltu, selles olukorras see eriala ei vaja nii palju noore inimese ihu ja hingeraiskamist. Ernesaks, Ernesaks tahtis muidugi, et kogu aeg keegi mingit tööd teeks, ükskõik millist siis, ja tööks oli tol ajal ramm, noortekoori ettevalmistusmees kooriks. Dirigent oli Venno Laul ja noori poisse tuli juurde Järvela, kes oli minu õpetaja muusikakoolis. Väga heast poistekoorist tulid peenikesed pudinad ülespoole ja siis jõudsid nad noorte meeskoori. See oligi meeskoor juba. Tema nimetus oligi trammi ettevalmistuskoor tegelikult. Ja seal ma alustasin kibekiirelt noodiõpetust täies hiilguses, sest muusikakoolis oli mind õpetanud teoreetiliselt Jutoormis siis konservatooriumis Ester Mägi. Ja järsku ma taipasin, et, et väga kindel peab olema see baas, millega noored võtavad noodi ette, et nad õpiks korralikult noodist lugema. Iga kord, kui ma mingi rühmaga koorist läksin, kõrvalruumi tööd tegema, iga kord saatis mind lause. Palun ära hakka nootidega jamama, meil ei ole selleks nii palju aega, et me need nii palju asju saaksime nüüd sedaviisi ära õppida. Tulemus oli see, et kui ma igakordsele oma rühmaga tagasi tulin prooviruumi, siis minu omad oskasid laitmatult ja, ja teised pudrasid umbes niimoodi, nagu ma sealt klassist välja olin läinud. Kui ma selle rammees kooriga seal niimodi töötasin, tuli järsku Eino Kaljuste tänaval. Ta võttis otseselt kraest kinni ja ütles, et nüüd läheme Ellerheina proovima. Ütlesin, et ma praegu peaks minema Venno laulu poiste juurde. Ta ütles, et see ei ole sinu mured, kuna Venno Laul on Heino Kaljuste õpilane ja, ja ta väljendas ennast täpselt nii, et ja ma teen temaga, mis tahan. See oli üpris muidugi väga hirmus lugu. Aga selle meeskooriga, selle meeskooriga, sellel noorte meestekooriga tegelikult lõpetasin konservatooriumi. Enne seda olin ma rammis ka õpetanud neid mehi, kes ei suutnud oma armsaid häälepartiisid, mida sealhulgas oli seesama ka mees ka, kes küsis, et mitu ooperit kirjutas Bach. Rahu tema põrmurda suri noorelt. Aga ikkagi küsis Ernesaks ühel päeval, et kas ma julgen lõpetada Tormise meeste lauludega? Ma ei tea nendest meestest oluliselt mitte midagi tormi, sest ma juba teadsin tagameeste laulud. Ott Ernesaks oli siis Ernesaksa käe all õppimas isa järglaseks, aga Ott Ernesaks tegelikult oli tuntud allveesukelduja ja arva ta veepinna peale tuli ja kuna Ernesaks kaitses rahu välismaal suurel välismaal punaste tähtedega siis tegelikult ma isegi sain sellest otis päris tubli õhus vehkleja. Nii et me jaotasime need Tormise laulud ära ja meil oli küllalt palju kahekesi aega sekeldada, et need ära pida. Seste Eri Klas Serjaseks õpilane tol ajal tunni loomulikult ei tulnud ja, ja kui ta üldse käis tunnis, siis ta jäi alati hiljaks. Seepärast, et juba tol ajal tegeles ta natukene sümfooniaorkestriga ja siis kui Ernesaks oleks küsimad kus ta nüüd jälle hulgal, siis küsis Eri Klas hoopis auh taktide kohta. Ja ma arvan, et ma olen ainuke, kes teab, et auf takt on tegelikult 16 mitte üks, kaks või kolm. Ja seda ma sain teada Moskvas õppides Olphhovi väga tähtsast raamatust ainukesest maailmas, kus neid asju üldse räägitakse. Ühesõnaga, saad aru, ma lõpetasin meeste lauludega ja muidugi meeste noormeestele tegi välja, et mina vehin neid täie imuga. Alguses ma unustasin isegi häält andmata neile read. Läksin sinna, offtake polnud, virutasin rusikaga hoo sisse ja meie oleme ikka metsapullid. Mina pidin neile ette tegema, kuidas laulda metsapullide laulda muh. Aga tegelikult oli see üks niukene ääretult värske pilk selles eksamis. Ma sain selle konservatooriumi lõpetatud, aga samal ajal olin ma ära röövitud Heino Kaljuste poolt, kes hakkas kohe tormise usku. Ta otsis üles olevad asjad, aga tegelikult olid need naiskoorile kirjutatud väga suured teosed naiskoorile ja meie hellerheina tibukese tulide. Mis nad tulid siis meile, kuues klass, kujutad ette, nad olid ikka kuskil nabast saadik. Siis tekkis ka küsimus kohe, et otsida ikkagi lastele repertuaari. Ja ma rääkisin tormisega kenasti, et, et las ta kirjutab lastelaule, ta ütles, et ta kirjutab siis, kui ma otsin sõnad. Ja minuga on nii, et see, mis mul vaja on, kogub Molgas laest või kasvab põrandast svingi tuleb pilvega või mõne linnunokas. Asjad antakse mulle kätte. Ja Nunne tänaval, seal oli see vana raamat, jumal hoidku, see oli minu vanaema raamat, kus ta sai kõik need sõnad, Meie kiisul kriimud silmad ja kõik muu. Ja kuidas see tüdruk seal istus, lillepärg pääse, kui suur pauga uue oli, oli sama suur kui tüdruk ja lilled olid veel suuremad kui koer. Viisilisele turri. Tormis haaras õhust, panin talle nimeks vanavanemate viisivad ja hakkas kohe kirjutama neid järjest ja Heino Kaljuste ka hakkasime me neid laule õppima. Neid sai 29 lõpu poole, nad läksid ikka raskemaks. Esimene laul olid Meie kiisul kriimud silma peal, siis tulid juba lindudel kriimud silmad, siis olid juba varesed, tuli, mets mühab ümberringi, siis tulid seal harmooniat, tuli juurde ja kui üldse Tormise ilu ja tema teoste võlu üldse rääkida, siis on need ju kõik suurteosed harmooniliselt müsteeriumid, harmoonilised saladused, harmoonilised, värvirullid, värvilised mõistatused. Omaette, seal kaua loomulikult maagia, aga see on niisugune maa ja taevamaagia, saad aru inimhinge ja armastuse maagia. See ei ole pahatahtlik mitte ühelgi puhul. Isegi kui ma kõigest kõrist mörgan, laulgata pul tabu, täielik keeld ja ta on tauna šamaanitrummi. Siis praktiliselt katsun ma inimkonna jõledust ja kõike seda viia paremuse poole kukkudes isegi lõpuks maha oma juuste hunnikusse, väiksesse ekstaasi, saamata aru, mis toimub minu maailmaga. Niisiis oli selle lauluga ja siis sai ellerhein sünnipäevaks tormis. Mida kinkida, mida kinkida koorile, mida kinkida koorile, mida kinkida Heino Kaljuste võttis, minu laulud. Kinkis pühenduse kära. Selle peale võtsime hooajaks seda ära süüa. Kas aimu raevust, aru et siin on see keegi, on mees ja keegi on naine ja hakkab pealik siiani ahistama. Ja siis sai niimoodi, et ta võttis luigesule ja kirjutas pyyalega. Ta pühendas mulle natuke tähelepanu selles mõttes, et, et ta otsis lihtsalt tekstide lollus minu suust ja, ja niukseid võimatuid variante võimalikuks teha. See istus talle. Ja siis, kui ta ütles, et Ethel kontserdid, et ma pean endale tatrapadja ostma ka ja siis ta näitas, kus tatra osta. Aga see oli valge püüride kesta, kirjutas sinna peale minu sodi ja Tiia padi. Ta nimetas oma allkirja sodiks ja paljaks siis selleks tähtsaks asjaks. Tatrapadi, mis on tormise partituuris kirjas ja mida seal ei ole? Kirjas kõik on seal olemas ainult mida nüüd ei ole olemas ja et meil ei ole materjali, millega tema tema teoseid laulda. Meie koorid on kas liiga head või liiga halvad. Meil on puudu tegelikult ikkagi sopranitest, mille ma olen leidnud tegelikult Jaapanis ühe ja siis täna, kui ma kuulasin Veljo Tormise Helletusi prantskoorilt mikrokosmos, siis tähendab selle esimese soprani pärast oleks ma võinud ära sulada, täitsa Põltsamaa alla sellest oleks oleks käinud, ma ei uskunud, et see on Tormise muusika, et, et, et ma ei ole neid Helletusi kuulnud kuskilt nõndamoodi laulmas või üldse midagi taolist. Ja selle kohta ütles Veljo Tormis samamoodi tehes käega niukseid, luigeliigutusi, luigelennuliigutusi, et paljudel juhtudel nii Rootsi raadio kooriga kui sellega ei tunne oma laule ära. Sest need on niivõrd hästi lauldud ja mitte ainult partiid ei ole lauldud, vaid need partiid on sulatatud kokku saad aru üheks, mida koordiks vaid suminaks suureks paksuks suminaks, mis on tegelikult ühel juhul väga traditsioonilistes akordides ja mis vajuvad lõpuks ikkagi laiali klastriks, väga tigedaks, kuni veerand tuunini välja siis ikkagi need solistid on väga tähtsad ja muidugi muidugi tähendab vibraator küsimus ikkagi. Ja loomulikult neid regilaule runolaulu ikkagi tuleb laulda minu vanaema inglihäälega. Mul on kaks koori, kaks väga head koori, see oli seitsmenda keskkooli kammerkoor Lumen, hiljem inglise kolledži kammerkoor, millega me maailmas tegime imeasju, kaasa arvatud Lääne-Berliinist, sõitsin 188. aastal Eesti lipu suure katedraali kupli alla siis teistesse suurtesse Berliini kirikutesse. Mürgiasime hümni laulda. Palvetasime jumala ees koos suurte hulkade rahadega, tähendab, praegu ma hüppasin, ilma et ma oleks öelnud, et ma vahetasin teemat. Aga me võime ju tagasi kerida võõrsõnaga selle materjali osas. Näiteks kui võtab vana raadio segakoori. Tegelikult. Ma ei tea, Jeesus, Maarjakene, ta ju ei kõlba väga-väga nende runolaulude laulmiseks. Tähendab, kui sa ei ole laulja, siis sa teed lahti, oled tavaline inimene, laulad tavalise äärega, kui sa oled juba lauljana lõpetanud, siis oled juba solist, tegelikult. Et ühte koori ehitada, Rootsis on terve Stockholm on tegelikult Adolf riiviku muusikakooli täid, suurtes muusikaklassides on igas klassis oma koor, näiteks kuu tuleb rootsi koor välja oma kooriga. Siis nende sarnast ei ole, see, nende kammerkoor on ju meeletult. Mis on sõnapaari Tormise laulupidudega? Tormisel Emil kohutavalt palju asju selles, tema on võimenduse vastu täielikult ja ükskord on see võimendus olnud tasemel ja see oli siis, kui sakslased ootamatult panid mikrofonid üles lava muidugi siin kohutav lugu ja me rääkisime sellest tormisega. Tähendab, see laululava on mõeldud kogu aja olema äärest ääreni inimesi täis kunstiliselt ehitatud, niimoodi saad aru, ainult linnu toonud, pääsukesed teavad kajaka teod ja inimene ei tea see, et koorijuhtidest. Ja siin on ka üks asi, et ei ole vaja õppida kooli juhtimisVecti mõjus kahe või kolme peale vaid on õppida, paigutama koole, otsima akustilisi võimalusi, mida teha migrare, mida teha ilma tähendab, seda on vaja õppida. Nüüd selle üheks aasta jooksul saad aru, millist repertuaari kannatad välja. Üks näide oli see, kui me laulsime, tema majesteet, Jaapani keisripaarile, Sakura lausume vasakult poolt tiivast hargnev, nii palju kui võimalik, sellepärast et lihtsalt rahvas seisis seal ees lihtsalt sabas seisis ahvastava rahvas seal vees. Ja, ja me laulsime selle Sakura üle terve laululava. See lõppes keisrinna kallistusega ja sellega, et esseed tuli meie kontserdile Tokio suures kontserdisaalis. Niimoodi siis teinekord oli, kui tuli saksa koor, sakslased, kes tundus mulle, et ma tahaks neid eriliselt vastu võtta. Ja kuna laulupidu oli läbi saanud, siis teeme neegrikuuliga suure küünla, panime sinna laululavale, Pulusime sellele sellele naisele pärja pähe ja organisme kohe kooriga ellerhein ja see kokku oli meid 100 ja me täitsime selle sajakooriga kogu lava. See oli nii ilus vaatepilt, et nutt tuleb peale, aga praktiliselt me laulsime seal poole õhtuses kontserdisaalis, Estonia kontserdisaali kavast. Läksime läbimõeldult ära nagu päiksekiired. Sinna pinkide vahele ei tulnud loomakarjana sinna laululavale vaid me läksime ainult pilguga suunates kuhu minna. Kõik nägid, et nad ei saa seal paterdada nagu, nagu põrsakari seal ringiratast, vaid et nad teavad midagi seal seal moodustama kuni Lasnamäenõlvakul välja. Aga mis siis juhtus? Lasna nõlvakule oli kogunenud inimesed. Sest kujutad ette, see ilma mikrofone kahe koorilaulmine kostis Lasnamäele välja, saad aru. Aga praegu ronivad koorid mesilasperena kokku ühte hunnikusse Estonia kontserdisaalis. Seal on ju lavaastmed olemas. On välja mõeldud, kus koha peal see siis helisema hakkab, kus hakkab orel püüdma seda, kus on riided, mis võiks takistada. Kus on, on, on see juurdeehitis, mis annab kõlale juurde? Ei, nad tulevad ette, et oleks näha. Koorijuht on juba seal lava ääre peal, niimoodi, et EPalgogo närveerinate kukub tagurpidi, saad aru publikusse ja nõnda edasi ja see läheb laulupeole edasi. Astuge 10 sammu edasi, saate veel nüüdki, pöörake ümber, astu kõik viis sammu veel ja aga vii sammun juba lopulaybounik seal taga, eks ole. Nii, tulge ääred, tulge koomale. Häälerühmad, kus sa oled, taltse, kas ometi lõpuks ei saa juba aru, mine ükskord Läti laulupeole, koorid on koos, kooril on oma rahvariided, ei ole see, et ühel on, on sonimüts peas ja teisel on muhu suur müts ja kõik need, ma saatsin sulle lilled, eks ole, selle lillevaiba, selline on, on lätlaste laululava, näeb välja, kui mingi tegevus hakkab peale, siis nad astuvad sihukeste vene kasekese sammuga teevad nagu ees lahti, tähendab laval lavaline, see liikumine on välja mõeldud, lava on kogu aja täidetud äärest ääreni. Ja heliloojad, vaesekesed, on öelnud, et kui sa tuled väikse grupiga on seal 40 viiulit või on seal kitarri, on seal 40 tont teab, mis asju või on seal pookileid, on seal? Siis palun mine vabaõhumuuseumisse, palun võta seal üks väiksem talu, tõmba otsad, kujutle kõigile, ta tuleks koomale, koomale, koomale kuuleksite teist, aga kus tol ajal laiali terve metsaaluse, et see kõik see värk kõlama hakkaks. Aga kui seal on nii suur hulk inimesi ei mahu ja kas siis laulupeo ühendkoor peaks vähendama ainet, pole lauljaid, kes seal on. Aga kas nad on siis inimesed, kes tahavad saada Eesti tunnete hinge? Me räägime lõpust, mitte lõpust, vaid kolmandik osta, eks ole. Laule tööle kohta kooritud ja kus seal seisma peavad, nad ronivad sinna nii kui need ja con tolmune ilmusi son, tead, toon tolmujutt on taga, kui nad lavale tormavad. Kas oleks siis abi sellest, kui koorid seisaks laulukaare all mitte häälerühmade kaupa, vaid kooridega, aga loomulikult ja Ellerina kohta on esimees, heasse kohta on meil antud muide vabariigi valitsuse poolt. Esimene rida pärast seda, kui ellerhein tegi 100 miljon asja. Ja ta tituleeriti tegelikult ühesõnaga tähendab issi esimeseks lasse kooriks, mida ta tegelikult on ja minu arust peaks lugupidamisega suhtuma natuke suurema lugupidamisega üldse temasse suhtuma. Temaga Nein Ugalas, seda taga on Gustav Ernesaks, tema taga on palju, palju palju, aga ma ei lõpetanud selle laulupeo teema kohe, kuna me juba siia läksime. Siis lauljate liikumine peaks olema siis läbi mõeldud. Kas praegu ei ole? No kuule, kui kossupruunid, silmad ise sul siis on, kuule kuidas sa ise seal liigud ja kui sa üldse lihikudes kalts, et sa ei saa ju praegu viimasel ajal üldse kuskil liigutasime liikuma. Lestakala üks külgtormis ise ütles, et minu muusika ei ole mõeldud laulupeol esitamiseks. Nonii, noh, üks eeslaulja koor laulab järgi, tähendab, kindlasti ei ole. Aga tähendab, kui nüüd tahaks, et, et seda, et seda tormis edasi kanda, siis on leida võimalik laule, mis siis on võimalik neid laulda. Aga kas on võimalik, et moonustame Veljo Tormise sära aga unistada ju kõik asjadele, kas arvad, keegi teab, kes ma arvan, et siis kas keegi teab? Jumal hoidku küll, kes eelmises valitsuses? Hüva, Veljo Tormis. Palun, mis siin taga on? Tähendab, minu käes on, on praegu Ellerheinakonkursid, festivalid ja kontserdid läbi aegade, 1988. Ma vaatan lihtsalt mõtlesin tõsiselt endaga. Tähendab, et 1988, siis on kõik Veljo tormisega seotud ka, tähendab läksime Kanadasse tagasi. Sellepärast, et teada, kuidas hääldades sõnaga Kathamiium kõige lugesid seda katami uks piuks ja siuks ja kujutad ette ja enne seda oli seal käinud juba selle Tormise muusikaga, tähendab Heino Kaljuste ja ma läksin sinna tagasi, ma sain teada, et see on kõikide armsuste kaitsekassa, Miiu on see metsik sõna. Ja kontserdil mu käest küsiti, et mida ma tahan mälestuseks kas mõnda klaasist lindu või mingi mustriga kindaid või kanada mustriga ja ma ütlesin, et ma tahan eesti lippu. Eesti lippu ei olnud? Sellepärast oli tähendab see niivõrd tähtis see esimene koht, Kathamiio festivali, sest pool sellest oli Tormise muusikat, tähendab ja üldse on olnud siiamaani tavaliselt peaaegu poolkavadest on olnud ikkagi Tormise muusika ka muidugi on väga tähtis näiteks 95. aasta, kus on Grand Prix Dakaroshuugas Dakarasuga, jaapani linn oli selleks ajaks täiesti lipsti ära lakutud maavärina poolt täielikult. Suurem osa maju ongi nagu mesilase kärjed on mägede külgede peal, need olid sealt alla pudenenud ja uhke kirik eriliste jaapani metallist valatud kelladega, mis kõik seal ei olnud. Oli lihtsalt täiesti härra purunenud. Ja meile teatati, et see konkurss jääb ära. See oli tegelikult kammerkooride konkurss, lihtsalt Tõnu Kaljuste kammerkoor, palju Tõnu Kaljuste kammerkoore ja siis olime meie kui naiskoor neljakümnekesi, kes siis sellest konkursist osa võttis. 10 minutit enne seda, kui me lava uksest sisse minemine tulid jaapani töötlesid oma armsa äärega, et, et tegelikult kammerkooride arv on 25, mitte 40. Me olime rääkinud kõikidest asjadest, aga see uudis oli siis nii. Õnneks meie istusime põrandal, tähendab, kogu sunniti meid istuma panna, see kirik ehitati uuesti üles, ma ei tea, 10 minutiga oli kogu linn ehitatud üles, kogu see kiriku see konkurss toimus ja õnneks me istusime siis me selle teate terroristi pikali kukkuma. Siit oli meie väga tõsine kohtumine jaapanlastega läbisele Dakari Žuka. Chifoorumat Subaru on, on Ellerheina audirigent. Ko mõtlesin, on on dirigent, kellega me oleme vahetanud kõik noodid. Ta on saanud kõik Veljo Tormise noodid. Ja meie noodikogus on kõik kuumad loodid, kes on nimetada jaapani tormisest, tema teoseid on veel meeletumalt sümfoonilised, metsikult laialt kõlavad teosed, mida põhimõtteliselt laulab ta ise, kuna tal on praktiliselt peale raadiokooli on tal ma üheksa koor veel jaapanlased. Pärast seda, kui me võitsime Dakarsruuka ja kui me olime veel Jaapanis korduvalt oli meil näit teks 2000-l aastal oli viienädalane jaapani turnee, kus oli ette nähtud 24 kontserti aga tegelikult kuna hommikul oli kohtumine mingisuguse kooliga koolis oli umbes 3000 õpilast, Nad olid toodud suurde kooli saali siis oli see täiskontsert. Tähendab hommikul täiskontsert ja õhtul kontsert väga suurtes jaapani, kõige suuremates kontserdisaalides. Kuidas jaapanlased Tormise muusikat vastu võtavad? Hullupööraselt. Aga siin oli nüüd täielikult esimene pool oli, ütleme, Eesti muusika ja, ja koomid, mõtlesin. Ma isegi vahetasin riided sellised, et ma olin eesti rahvariietes stiliseeritud esimese poole, kui ma alustasin, siis ma ujusin krooli koori sisse, ma läksin nuga läbi või koori sisse. Kolmas heina riietas mu ümber jaapani rahvariietes, mitte kimonosse, vaid veel imelikumatesse asjadesse ja siis ujusin krooli sealt välja. Nende suureks ehmatuseks. Huvitaval kombel näiteks tormise puhul tuli neil tuju tantsida ja näiteks meil oli kaasas tõlk ideed, koera haige graatsiline kuju ja hulla kodama. Ja praktiliselt võtsid nad jaapani letikud ja Tormise muusika ajal tulid, neil on üks kolm väga erilist liikumist, kui nad lihtsalt natukene manavad omaette oma ainulaulukesi. Ainult on kõige vanem jaapani rahvusainult, neid on 20 tükki järgi jäänud umbes või midagi taolist. Ja nende laulmismaneer ja nende laulud on absoluutselt eesti runolaulud regilaulud absoluutselt. Ja see oli täielik üks suur selline pärg, mille nad siis koos kus ei olnud tämbriga hääle vahet. Absoluutse vaimustusega. Aa, ja siis olid meil ju plaadid selleks ajaks Me saime tormise naiskoorid laulda plaati ja praktiliselt ostsid nad plaadid lihtsalt ära. Teil oli kindlasti Veljo Tormis, aga juttu sellest ka, kuidas ta tundis eesti inimeste suhtumist endasse. Veljo Tormis ei ole nihukene kuju, kes hakkab rääkima niukestest asjadest. Igal kontserdil tõusis ta oma oma teoste juurde. Viimane kontsert oli meil temaga Sankt-Peterburis, kus ta mängis ise oma šamaanitrummi ja sai vihaseks mu peale. Sest ta tahtis, et ma näitaks talle sisse, millel ta peab taguma seda. Ma pidin ära minestama sellepärast et, et see on tema teos. Ma ütlesin, et mu ainuke tingimus on, et palul öösel trumm lõhki lõpetas sellega, et, et sa lööd selle trummi lõhki, tema ei saanud sellest aru, kuidas saab uut trummi armas trummi lõhki lüüa, seda talle öelnud, tähendab, me pettusime, et ma ei unusta seda lauset ütlemast, temal oli üks lause, oli tal küll. Ah, viibi kaunis hetk. Ja näiteks kui see kontsert oli olnud, siis korjas ise nurmenukud, õitsesid seal nurmenukud ja võililled. Ja siis ütles, oh viibi kaunis hetk. Kui ta tuli ja me laulsime, mälestuskontserdi läheb hingekene tammede Rukene ja kas sellest tammede rukesest saab suur tamm, müstiline teos? Ja kui ta siis tuli sinna oma nende teoste uude lavale kollaseid lehti täis minu poolt tassitud lavakujundus on paljudel juhul minu soditud puditud kokku siis ta ütles sedasama. Ah, viibi kaunis hetk. Kui ta läks sinna publiku aplausi peale, ta kummardas, et ta, et ta kummardas mitu korda, et ta oli rahva hulgas, rääkis nendega ja selle peale ütlete, et viibi kaunis hetk. Siis ta ju loeb seda teda ümbritsevate rabasse, kõike seda, et ta läheb laulupeole oma laulupeole, ronib sinna, tuli sellesse vanasse pulti siis on ju väga hästi. Mulle meeldis see ka, et alati, kui meil lindistamisel ja need, mina lindistasin temaga, mõni ütleb, et ei sa lindistada, kui on, on autori juures. Et autor on niivõrd segav nähtus, et üldse ei saa midagi teha kogu iga takti, iga toote idee nii või naa. Aga tormis oli minu kõrval jah. Ja siis ta ütles seal, et viibise kaunis hetk, et nii ma võin suisega jootis oma suure auto ja pistis kimama, siis küsis ta Jaani kiriku taga, kus ma olen, mõtlesin vastassuunavööndis, siis ta ütles, siis on kõik hästi ja pani gaasi põhja. Tiia-Ester toitma ja mis on see õpetus või mis on see õnnetükike, mida teil on õnnestunud tänu Vello tormisele enda ellu saada? Kuna ma esitasin väga palju Tormise loomingut, siis oli mul ka tormise eriline tähelepanu. Kohatise eduga tahtis ta teada, et kuidas on võimalik, et ilma rääkimata tajuda, mida tuleb teha. Selle peale ma tõsiselt mõtlesin ise. Ja kuna ma komistasin oma toas sirbi otsa tähendab selle sirbi ostsin ma sellepärast, et nähe näidata tüdrukutele, kuidas silbiga töötajaks. Aga siis ma taipasin järsku, et, et ma tean kõike, sellepärast et ma olen olnud tormise taolises talus terved, oma suved terve eluaja. Kus ma olen olnud koos vana Gustasega vana petiga vana Aljega vana sellega. Ma oskan kõiki töid, mina niidan korralikult, vikati, kand maas ja minust jääb järgi puhas. Kui praegu Tammsaare talus, selles filmis võttis noormees hoogu üleval pilvedest ja lõi mullahunnik. Kiromad jääb mullahunniku üles. Siis ma ei saanud midagi parata, naerda Moscan vikatit visata, mida teised ei tee. Ma oskan niidumasinaga sõita, mango kuninga traktoriga sõita. Ma oskan kuhja teha siis mina pidin alati praegu need viima, seal, kus linnainimesed olid, olid maal ja siputasid kuhja peale õrnalt, kõrreke silmis kohe alla, sealt vajusid eriti põhukuhja juures, saad aru. Siis jäeti mind alati kuhjasid lõpetada. Mooscan lehma lüpsta oskan suurt pulli taltsutada pull, kes on ajanud juba, saad aru, kahe karja naisel soolikad mööda heinamaad laiali, võtan ma tema ninarõngast kinni ja viin ta lauta ja sellepärast kõik need asjad on tormise laulule sees, saad aru? Need päiksed, need, need sood, ma tean kuidasmoodi soos käia, ilma et ma ära upuks, koer on seal sees. Moosekant, paadiga sõita, Moscand kalu püüda, ma oskan süüa teha siis ka tuld ei ole ja see on see Tormise muusika. Aga kui sa ei tea, et sa ei tohi rea poolt küljel pärast, sellepärast et kui sa rehapulkade peale astud, saad sa selle varrega vastu pead. See on üks asi, aga teine asi on väga viisakas, see, et kui sa rehapulgad üleval hoiad, saad aru, siis lihtsalt hakkab vihma sadama, see oleks, lähed küll rehaga riisuma, paned pulgad ülesse, võid kindel olla, et hakkab sadama siiani jamad. Jah, see on seal muusikas. Mis teie arvate, kas me oleme Veljo Tormis ära võlgu? Loomulikult sellepärast, et maailmaelu elu on üldse väsitab. Ja siis mina mõtlesin selle järgi. Huvitav, kas keegi on isiklikult palunud, et teda sünnitatakse ta sünniks. Sest vaata, kõigepealt, kui sa sünnid, siis sa pead ka surema. Päris keeruline. Ja sellel teemal tahtis ka Veljo Tormis rääkida, sest kui ta oli haige, ta tahtis sellest rääkida. Ja kuna ma koolis koolis laulsin Tormis alust kogu aja, siis Tauliga koolitundides ja pärast seda istus seal näiteks ta võis istuda koolis klassis laulge, siis kaks tundi, näiteks omaette mõtiskledes arutades mulle öeldes näiteks, et ta on haige. Aga elu on just selles osas väidab, et sul ei ole aega olnud tähelepanu osutada inimestele ja olukordadele ja loodusele ja, või, ja üldse rohkem näha. Tähendab, sest sa oled lihtsalt väsinud. Ma ei tea, ma räägin nendest, ma olen väsinud. Ja praegusel juhul jumal tänatud, et ma tegin seda põhjamaa laulu sest jaapanlased olid seal, põhjamaa laul on neilt 1000 korda linti võetud, seda, seda nad oskavad, seda laulavad ja seal seal nad valavad pisara. Jumal tänatud, et ma nii palju püsti küsisin, ma oleks võinud ka juba hiljem puldist alla kukkudes, seda tuleks ka 30 korda filmitud. Aga jumal tänatud. Ma tänan kogu laulupeoseltskonda sellega, et nad upitasin. Püüdsid edasi, oli lihtsam, sest tegelikult alla ma tulin sealt higiste käte peal. Ei, mu jalad ei olnud sekunditki Eestimaapinna peal. Ma tänan teid, Tiia-Ester Loitme, et te tulite täna klassikaraadiosse ja rääkisite meile välja tormisest ja muusikast ja mõtetest, mis temaga on seotud. Aga me kuulame siia lõppu ühe täiesti spontaanse esituse, nimelt aastal 2010, kui tütarlastekoor Ellerhein ja Tiia-Ester Loitme esitlesid Veljo Tormise autoriplaati, nüüd on ilus elada. Tõusis Veljo Tormis ise publikust oma loomingu keskele ja loodetavasti mõtles. Oh kaunis hetk, viibi veel. Igal juhul võttis ta üles regilaulu, ära nuta, tammekene eeslaulja, Veljo Tormis ja koor tuli talle järgi. Me kuulame selle salvestuse aastast 2010. Helirežissöör on Aili Jõeleht. Mina olen Marge-Ly Rookäär ja tänan kõiki kuulamast, jääge terveks. Kauavina käisin karja. Sa mees, mina leidsin, et saad öelda. Miks sa? Neid siin tammenuut emast. Mees loota tammekene, see. See ja taevatuulte kätte see. Äraseinaluuta Adam. See. Mul on koodoseid Seven, see. Igal vennaseid kirves. Tulevad tamme raiuma, see. Armsad tüdrukud ja poisid. Olgu teil kannatust oodata, kas või 70 aastat. Küllap siis ilu seitse venda ka tulevad. Olles tõest lehmalaudas Oksadest Mooste talli Söödameest söögilaud.