Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Viimasel ajal on siinses kommentaariruumis olnud sagedasti juttu asjadest, mis hakkavad uue tehnoloogia tulemusel meid maha jätma. Kes mäletab siis USA kirjatehnika õpetajad on mures, et tänane pildi ja videorohke kommunikatsioonikeskkond, kus arvutiklaviatuuri kasutamisega Andrejev temas kursiivis käsikirja kirjutamise võimet. Ja kuna teksti käsitsi kirjutamise harjutamine koolitab aju ja käe koostööd, jääb aju arengust midagi puudu, juhul kui viimast ei harjutada. Ja see omakorda kajastus käekirjaoskamatutele, see tähendab nende, kes ei oska kirjutada ega lugeda käekirja. Seega käekirjaoskamatud, et tasemetööde tulemused olid oskajatest grammi võrra kehvemad. Mõni aeg tagasi oli veel juttu, et ka filmikooli ei pea enam minema, kuna kaamerad ja stuudio on nii odavad, et need on igalühel kodus ja internet pakub kogu õppematerjali ajal, mis õppijale sobivam, vabastades aega õppimiseks elu ülikoolis ning viimane on omakorda oluline kunstniku käekirja kujunemiseks. Eile oli aga juttu, et sülearvutid sunnivad mehi istuma, jalad koos, mis suurendab temperatuuri teatud Hellas kohas. Lisaks sellele, et eriti sooja juurde puhub ning see omakorda vähendab seemnerakkude elujõudu, mis tipneb meeste madala viljakusega. Ja asja oli ka jutuks, et mobiiltelefonide krooniline kasutamine kutsub midagi sarnast esile. Seega hakkame loobuma bioloogilisest paljunemisest. Ning täna väärib mainimist, et enam ei tasu pingutada ka keeleõpingutega, sest maailma ühes arvutiteaduse tippkeskuses Carnegie Melloni ülikoolis, USA-s töötati välja automaatne tõlkemasin. See ei ole tavaline taskuarvuti, mida lennujaama elektroonika kaupluses pakutakse, et võõras linnas tänava nurga, nagu öeldakse, mustlased teid ära ei ostaks, ehk sisuliselt elektrooniline põhifraaside sõnaraamat. Carnegie Melloni tõlkemasin, võib isegi esimesel pilgul abivalmid nõuandjad eemale peletada, siis ei käi taskusse, vaid monteeritakse näo ette. Täpsemalt kinnitatakse näole ja kaelale hulk elektroode, mis korjavad ülesse iga sõnaga kaasneva unikaalse elektrisignaalide vormingu. Nii võib öelda, et iga sõna koosneb füsioloogilistest ehitusplokkidest. Me ei märka neid, kuna oleme harjunud ise sõnu jooksvalt tajuma. Küll aga saab tuima rutiiniga harjunud arvuti hõlpsasti hakkama ennustamisega, mis sõna suust välja vupsata. Kui esimese mõnesaja millisekundi sees on ette näha ühte või teistsuguseid nõndanimetatud ehitusplokke. Ning selle asemel, et sõna ära oodata, aimab näolt ja kaelalt signaale korranud arvuti juba ette millise sõnaga on tegemist ja asendab selle jooksu pealt võõrkeelse väljendiga. Tulemuseks ongi reaalajas vestlust vahendav tõlkemasin. Seni on õnnestunud tõlkida reaalajas inglise keelt mandariini, hiina keelde ja inglise keelt hispaania keelde aga paraku vaid piiratud umbes sajakonna sõna ulatuses. Kuid nüüd teatasid Carnegie Melloni teadlased, et nende uus lahendus suudab hakkama saada piiramatu hulga sõnadega reaalajas tõlkimiseks. Enne on vaja vaid masinat natukene aega inimese häält tundma õpetada. Paraku kahjuks ei ole sama masin täna veel kõige usina õpilane ja suudab umbes 60-l protsendil juhtudes edukas olla. Ehk täna veel meenutaksite võõra linna tänava nurgal pigem purjus turisti kui tehnoloogilised edumeelset külalist. Kuid edasine areng on vaid aja küsimus, sest põhimõttelistest raskustest paistab, et on nüüd üle saadud. Ehk teiste sõnadega. Nüüd on vaid lühikese aja küsimus, mil näete Tallinna vanalinnas valjuhääldajad mikrofonist ja elektroodidest näomaskidega turiste ning keeltekoolid võivad omad uksed kinni panna.