Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar on näilisest reaalsest turvalisusest või õigemini öeldes näilisest turvalisusest ja reaalsest turvatusest. Näiteid esitatud väite tõestamiseks leiate värskest New York Timesist, kus Johns Words kirjutas loom uutest senistest turvalisematest pangakaartidest. Nimelt on hiljuti suuremad rahvusvahelised krediitkaardi ettevõtted nagu Visa Mastercard American Express turule toonud uut tüüpi protsessoriga kaardid mille infovahetuseks piisab pangakaardiviimisest lugeja lähedusse. Nii hoitakse kassa juures kokku aega kulunud magnetribalt info lugemiseks, kui kaarti peab mitmeid kordi läbi kassaterminali tõmbama, kõnelemata allkirja kirjutamise vaevast ja ajakulust. Samuti saab hoiduda vähemast, kuid reaalsest vaevalt et peate suutma oma uue kiibiga varustatud pangakaardi õigetpidi kaardilugejasse asetada. Kõike seda vaeva aitab vältida kaugelt loetav kraadidel baseeruv identifikaator kiip lühema nimega RF-i d mida uutesse pangakaartides pannakse parem nimetatud suured maksekaardi ettevõtted kinnitavad, et informatsioon, mida õhu kaudu lennutatakse, on kodeeritud väga pikkade võtmetega mille lahti muukine reaalajas ei oleks võimalikule varganäole majanduslikult otstarbekas. Koodi turvalisust võib iseloomustada veel teiselgi viisil. Ehk võttes arvesse pangakaartide rahvusvahelist kasutamiskeskkonda kasutatakse nende sõnumite dešifreerimiseks kõrgeimat võimalikku meetodit, mida USA valitsus lubab riigist välja viia. Viimane on seotud asjaoluga, et veelgi karmimat šifrid jäävad USA rahvusliku julgeoleku organite super arvutitelegi loetamatuks. Aga nagu öeldud, me ei ole otsimas lõpmatut turvalisust, mis osutuks päeva lõpuks meile endalegi liiga kalliks vaid Me nõustume kompromissiga, kus info muukimise kulud ja info väärtus muukimise kahjuks. Ja kuna üleüldse konsensuse järgi on pangad turvalisuse mitteametlikuks etaloniks rahulduma tavalised panga pakutavaga. Ja lisaks järeldame, et kui pank pakub uut infotehnoloogilist lahendust, On see ju turvalisem kui eelmine. Ja tulles tagasi artikli juurde, siis seal kirjeldatakse Massachusettsi Ülikooli teadlaste väikest eksperimenti seoses uute pangakaartidega, mida on tänaseks väljastatud kümneid miljoneid, peamiselt USAs. Eksperimendi jaoks kasutati paarikümmet erinevat päritolu pangakaarti, mis paigutati raamatu suuruse, seadme juurde ja viimase külge ühendatud arvutiekraanilt loeti seejärel muuhulgas pangakaardiomaniku nimi, kaardi number ja selle aegumiskuupäev New York Times küsibki. Kas pangakaartide informatsioon ongi reaalselt nii hõlpsasti loetav, hoolimata pankade vastupidistest väidetest? Lisaks tasub meil küsida, mis on selle kahtlase pangakaarti lugema musta kasti sees. Viimase puhul selgub, et see on elektroonikakauplustest eksperimendi jaoks ostetud umbes paari 1000 kroonivääringus elementidest koostatud kaardilugeja. Tehnoloogiat optimeerides oleks seadme omahind umbes kolm korda odavam ja neli-viis korda väiksem. Kuulnud taolisest katsest süüdistavat suured kaardi ettevõtet, panku, kes ei kasuta erinevatel põhjustel uue tehnoloogiaga kaasuvaid, paremaid turvafunktsioone. See tähendab, et teoorias on uued kaardid varasemast turvalisemad ja kogu infosifreeritav. Aga reaalses elus on rida põhjuseid, mis jätavad need realiseerimata. Isegi kui poes küsitakse kaardi infole lisaks PIN koodi õnnestus ikkagi mõne uut tüüpi kaardid näpatud infoga sooritada ka reaalseid ostusid. Neile, kes arvavad, et sama info on loetav pangakaardi pinnalt pelga peale vaatamise teel siis vastake uuringu läbiviijate küsimusele, kas kirjutaksite oma nime ja pangakaardi andmed näiteks T-särgile, sest sama infot saate nüüd peilida läbi teie tasku voodri. Ja lõpetuseks, et meil küsida, kas ja millal näiline uute RFID pangakaartide turvatunne ühtlustub reaalsem turvalisusega. Loodetavasti juhtub see enne nende kaartide saabumist siiapoole suurt lompi.