Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar käsitleb töö tegemise efektiivsust. Viimane tähendab tehtavate kulutuste ja saadud kasu suhet, mida mõnikord rahvatarkuses võrreldakse villa lõikusena. Kuna villa käsitlemine on meie kultuurist aegade taha jäänud nähtus, ongi sobiv hüpata eelmise sajandi algusesse, kui Winslow Taylor kirjutas 1911. aastal raamatu pealkirjaga teadusliku juhtimisel printsiibid. Taylori tarkus kehtib paljus tänapäevani, peamiselt ettevõtmistes, mis nõuavad korduvaid ja rutiinseid tegevusi nagu näiteks tööstuses, konveierilindi taga toimetavad töölised või siis kiirehk rämpstoiduketi teenindajad. Taylor nimed panid tähele, et sellistes tingimustes töötavad töölised madalaima võimaliku tempoga, mis jääb karistamata. See tähendab, et kui keegi töötab rohkem kui teised, saab ta kolleegidelt karistada ja kui ta töötab liiga aeglaselt, saab ta tööandjalt karistada. Siit võib järeldada, et kogu konveierilindi tempoks on kõige aeglasema töötaja tempo kuna selle järgi joonduvad kõik ülejäänud seega Taylori teadusliku analüüsi järgi inimeste lahutamatuks omaduseks. Laiskus, mis kombineerituna madalama võimaliku töötempoga. Ja olgu öeldud, et viimast ei paranda ka palk. Niisiis järeldas Frederick Winslow Taylor, et protsess kipub olema alati ebaefektiivne ning tootlikkuse parandamiseks on vaja leida need pidurdavad töö sooritused ja luua tingimused nende tempo tõstmiseks. Muuhulgas leidis Taylor, et töötajad peaksid pidama tööpause enese virgutamiseks. Viimane ei meeldinud eriti kapitalistidele, küll aga kommunismiehitajatele. Olgu näiteks kas või dokumentaalfilmilõigud Nõukogude Liidust või Hiinast, kus tööpingi taga püsivat töötajat rivistutakse keskpäevasele kümneminutilise virgutusvõimlemise seansile. Lisaks kaasnes teilorismi töötajate monitoorimine ja muu taoline tegevus, mis muutis nad efektiivsemateks töömasinateks lääne ühiskonnas asendusterrorism peagi teiste ja rohkem inimese individuaalsust ja tema keskkonda arvestavate juhtimisteooriatega. Aga kuna üks filosoofiline koolkond õpetab, et areng kulgeb mööda spiraali, kus samad asjad kipuvad ajas korduma, kuid varasemast arenenumad tasemel, siis paistab, et uus tehnoloogia on süstimas uut verd Deloristlikusse tööliste juhtimisarsenali. Kõige värskemaks näiteks on austraalia reklaamlehtede levitajad. Kuna reklaamlehe efektiivsus on madal, peab neid olema palju ja nende laialikandmise oma kulu võimalikult madal. Seetõttu palgatakse postkaste risustama kooliõpilasi. Aga kuna ka nemad on kõigest inimesed, kes kipuvad ju oma töösooritust optimeerima allapoole kuni piirini, kus veel karistada ei saa juhtub tihti nii, et reklaamilehtede pakid leiavad endale uue kodu mõnes prügikastis. Selle vastu on levitamise eest vastutavad ettevõtted, töötanud välja kontrollpostkastide süsteeme ja muud taolist. Aga ega koolilapsed rumalad pole. Kõige värskeim kavaluse uus mõõdupuu saab olema lastesuutlikkus ära petta globaalse positsioneerimise süsteemi, mida nad lehekesi laiali tassides peavad endaga kaasas kandma. GPS registreerib kogu nende marsruudi ning vähemalt austraalia postkastid hakkavad täituma endisest efektiivsemat rämpspostiga. Meil nüüd jääbki vaid loota, et Taylorile oli õigus ja laiskus on inimkäitumise tugev motivaator. Ninget laiskus motiveeriks ka Austraalia koolilapsi GPS monitoorimise vastu midagi välja leiutama. Vastasel juhul on ka meie postkastid varsti varasemast rohkem ära risustatud.