Tere, kõik noored muusikalisõbrad tänaseks plaadiks olen valinud maadi Shadow uue ketta, tema kolmanda albumi autsaider ja et mingit kahtlemist ei oleks, ütlen kohe ära, et minu suhtumine sellesse on positiivne. Ja pärast Shadow tänast esimest lugu maga põhjendan väga veenvalt, miks see plaat on tähelepanuväärne? Niimoodi sõtkuvad siis uuel plaadil kiik, tas niitjathock ja pala nimi, friifiks priiks, plaate autsaider. Ja, ja see oli remix trupilt mitte segi ajada Tanel Tatteriga. Kolmas album üldiselt on julmalt alahinnatud ja üle vaadatud, üritaks analüüsida põhjusi. Tiitšižadu. Joshi David praegu 33 aastane tuli suure ilma ette albumiga entrodi just siin 10 aastat tagasi ja kui emotsionaalselt ikka pillutakse klišeelikke väljendeid nagu epohhiloov ja uus verstapost ja sajandi see ja teine või vähemalt kümnendi mingi tegija teise säde uuendavad jõudsingi kohta võib mida iganes suurt öelda, kõik on tõsi. Isegi ei viitsi seda siin väga pikalt ja ilusalt kirjeldada, igal endast lugupidaval inimesel peab see kodus originaalformaadis olema. Kinemaatiline Tšerlik, instrumentaalne, sämpli paraadi hiphop, mis oli nii ulme ja nii kaunis ja nii autoks kõik skeenet, et seda ei osatudki kuhugi paigutada, nimetati muuhulgas tollase ühe laiali moežanriks tõusnud laine trip-hopi nurgakiviks muuhulgas Jostevitš valge kott, USA läänerannikult töötas teismelisena Hollywood rekord, seal nipet-näpet, paar oma lugu natuke kaasprodutseerimis kuni 93 Londoni UFO hiphop ja suitsetatud ning praetud biitide kummituslik leibel Moueks. Täpsemalt muidugi, selle Tseemslawell leidis Davise piisavalt sõgeda olevat kutsumaks oma firmasse ja 1993 tuli Tiitsee sädevult esimene singel inflaks ja nii edasi. Entroopi albumile need ei jõudnudki, aga 1996 tuli siis entrodiusi. See muutis ka minu muusikalist maailmapilti, nagu see parimate plaatidega ikka on, kes ma kuulasin 10 aastat tagasi hiphopi nii palju, et käisin isegi botakate riietega. Agatiivse sadu oli midagi muud ja hoopis erinevat muidugi Didier sõdu, järgmist albumit tuli oodata tervelt kuus aastat, raske oligi midagi entradioosingile veel lisaks öelda, tal ennast ületada, aga kui järgmine tuli, see kahtlemata suutis publiku üllatada paras annus proget, tripivad psühhobiiti veel Kreisimaid templeid ja kaugenemine hipopist. Vähemalt sellisest, nagu seda üldiselt teati, mitte eriti fancy plaat küllaga, ääretult lummav, kõige veidram osaga parimas mõttes. Muidugi ei ületanud absoluutselt Entroidioosingid okei, vahel üks väheseid vanad, ise sadu vaimus, palun vähemalt mis puudutab instrumentaalse põhiliini. Sest et. Minu meelest, eks ausalt öeldes minu meelest on see tiger kaaslase juures, kas püüan pizzarnaga magedamaid lugusid uuel albumil väga põnev koostöö kui fakt iseenesest, võib-olla see oligi asja kogu idee, miks sadu vann, aga jälle kuum ja uuendaja? No ta lennutab praegu kõige kuulsamas genesterina üles Haifi lohet. Haifitse on San Francisco räppmuusikastiil, mida iseloomustavad jumisevad, bassid, puurivad biidi käigud, Grangilikud, punkar, räpparid, räuskede ülimalt tehniline minimalism, mis on maksimaalselt üle krutitud, niiet räpp aga väga peenelt tehtud. Minu arust see on hea kombo, mis veel Haifid iseloomustab, nagu ütleb zhanri üks esimene õla lõugu ühes viimastest yks pressedest lamp nimelt tegelikult seal on pikk loetelu ja koosneb ainult narkootikumide Holi sortide nimetustest. Nii et ma ei hakka seda ette lugema. Suured ülbed päikseprillid on sellest loetelust ainus asi, mis ei mätsi nii-öelda selles mõttes sama jabur bravuur, mis Grankil, mis liidab sõnad kreisi tranc. Aga olgem ausad, selline jõle hätitud siiski lööb käima ka teatud muusikalise Pinboli ja Haifid. Grankist eristab vastandumine blingile ja mainstream-ile mõjutused vana kolid tehnost ja Õlskulist. Futuristlik variandis. Sõdu uus plaat ei ole, Haifid on kirju, isegi liiga eklektiline, siin on ikka väga suva lugusid ja valika üsna mõttetuid kollaboratsioone, aga ta sadu esitleb Haifi Pihli maailmale ja tutvustab ka mõningaid selle liini artiste ja üldiselt, mis seal ikka nii väga alternatiivsed kompanii on alanud, uus asi lihtsalt kas jääb pidama, ei teagi. Igatahes tuleb öelda, et plaadi huvitavam osa on Haifi osa ja mõni pala näiteks vanakooli Fancy Drive This taim langeb ansamblist välja sinnaga ina, kus kaifi pehmemat poolt spordivad lausa sellised nimed nagu kihvti, hipi, alatiivset rütmiga. Linasõda autsaider kui nüüd üritada objektiivne olla, siis muidugi on sellise sadu nõrgim plaat, aga samas tuleb tolereerida sadude ennast, kes on öelnud, et kõik ootasid, et ma oleks sama tiise sädev. Aga vot minu jaoks on tähtis edasi minna. Ei saa öelda, et see oleks sama hiiglaslik hüpe edasi nagu entrodoussing omal ajal, aga sel plaadil on märke, mis näitavad, et edasiminek on ja ka kohatine Haaeffishel plaadil näitab selle žanri parimaid külgi. No ilmselt varsti sulab lihtsalt lääneranniku mainstream hiphopi sisse, aga uusi huvitavaid tulijaid on ja osa neist on Shadow plaadil, mida on materdatud nii Eestis inglises kui USAd. Aga sõdu uus on hoopis USA läänerannikul. Täpsemalt on need Prisco ärja segu pead. Siit tuleb üks neist fordi tähtsamaid paar, järgmisena aga miks sädev kriitikutele ei meeldi üks põhjus on see, et sageli on kriitikutel oma peas juba ühe või teise artisti uus plaat või vähemalt selle kontseptsioon juba olemas ja kui siis tegelik plaat jõuab kriitiku masinasse, siis tekivad käärid. Iseasi on jah, see võib-olla ka positiivne tiitši sõdu on minu arvates kokkuvõttes positiivne. Ükskõik kui suured eelarvamused kellelgi olid. Tšau.