Ööülikool. Elame sellises väga huvitavas maailmas, kus meile kõike tahetakse väga huvitavaks teha, selles mõttes, et meid tahetakse nagu kogu aeg lõbustada mingisuguste ja meie meelt nagu lahutada. Me kardame seda igavust just sellepärast, et me kardame iseennast ja me, me tahame, et meil oleks kogu aeg väga huvitav, et me ei peaks nagu iseendale silma vaatama. Helilooja Helena Tulve kõneleb teemal. Sulin, bulin, vilin, mulin. Saade on salvestatud Türi kevadfestivalil. Kunagi üks sõber lihtsalt rääkis mulle, et ta luges ühest teadusajakirjast kuidas on avastatud, et kui lumehelbed, sellised esimesed lumehelbed langevad veel külmumata veekogu pinnale vette, siis tekib mingisugune selline mikroplahvatus. Sest meile tundub see küllalt idülliline pilt, et esimesed lumehelbed ja kõik on nagu väga mahe ja ootust täis. Aga et see micro plahvatus tekitab mingisuguse heli või mingisuguse võnke mida kalad kuulevad või tunnetavad, võtavad vastu ja, ja et see on väga hirmutav nende jaoks tegelikult. Ja minu jaoks oli see ka nagu selline nihke hetk võib olla, kus ma sain või tunnetasin rohkem või sain aru sellest, kuidas üks ühes samas hetkes võib-olla nii palju erinevaid sündmusi tegelikult selles ühes sündmuses on peidetud nii erinevaid interpretatsiooni, erinevaid tajuvõimalusi. Ja ma kirjutasin isegi kaks lugu sellest tõukuvalt lihtsalt sellest kujutlusest, et see muusika kindlasti ei ole nagu mingisuguse sellise otseselt kirjeldava loomusega, aga see on siis minu selline mõtisklus sellel teemal. Tugevus ja õrnus ja see on kirjutatud üks nendest, millest ma laseksin ühe katkendi praegu. On kirjutatud kandle klavessiini-ile ja need instrumendid omavahel suhtestuvad ka väga huvitavalt sest mõlemad on keelpillid selles mõttes, et, et see heli tekib siis mingil moel keele võnkumisest kandle puhul, siis seda tõmmatakse näppu või küünega vahel ka kasutatakse lisa vahendeid. Siin kandlemängija Kristi Mühling kasutab kandlehäälestamise võtit mis tekitab jälle sellist huvitavat. Heli ja klavessiini puhul on jälle selline kunstlik küüsis, mis seda keelt tõmbab. Tänu sellele klavessiinimängija vajutab klahvile. Kummagi instrument iseloom on väga erinev, aga mõlemad on tegelikult väga vaiksed instrumendid ja mind huvitas siis, kuidas saab ühendada seda tugevuse ja ja siis selle instrumendi enda loomupärase õrnuse ja siis sellise löögi või siis kontakti, mingit rutaalsust võib-olla isegi. Ma lihtsalt tahtsin veel täpsustada, selle loo pealkiri ongi, sajab lund, aga see on selline kahelooline tsükkel, esimene lugu tegelikult on kitarrile ja löökpillidele ja selle pealkiri on puudutused, plahvatused kolm punkti ja siis sellele järgneb, et sajab lund. Et kellelegi jaoks on siis tegemist puudutusega lihtsalt väga millegi väga õrna. Ja siis kellelegi jaoks on tegemist siis plahvatusega, et selline täpsustus selle juurde. Ja ma tahtsin veel siin öelda seda, et olge valmis, et me kuulamegi selliseid pikemaid lõike, et see oli võib-olla isegi üks lühem katkenud sest et selle aja võtmine on hästi oluline, et tajuda mingeid muutusi ja mingeid protsesse. Järgmine selline näide on orkestriteosest sulamist, mis keskendubki sellisele mingisugusele transformatsiooniprotsessile. Selle teose ütleme, üks selliseid kujundeid, millele ma mõtlesin, oli see, et kuidas jäämäed ühel hetkel sulavad, loomulikult see toimub nagu kõik protsessid ja nagu aastaajad meie ümber, mis mis moodustavad meie sellise keskkonnarütmi, mida me tajume. Mis on noh, väga aeganõudev, need ringid ei ole kiired. Aga sellegipoolest Nad korrastavad meie elu hoolimata, et see aastaring on küllalt pikk kordus selles protsessis on see, mis meid ja meie olemist nakkustruktureerivad. Selle teose juures on ka siis selline aeglane transformatsiooniprotsess ühest olekust teise, et teos algab väga selliste klaaride kauge, et võib-olla eemal olevate kõrgete klaasiate helidega, mis seonduvad selle jäise olekuga ja see jäine olek säilib küllalt pikaks ajaks. Ja selle juures on oluline see murdepunkt ja vastupanu teatud vastupanu ennem seda murdepunkti, kui asjad tegelikult või mingi energia hakkab nagu vallanduma. Ja see teos lõpeb või nii-öelda selle protsessi lõpp-punkt on siis selline vallandunud energiad võib-olla isegi kaos ja müra. Ja päris teose lõpus tegelikult on äkki nagu selline kõrvalpilk sellele samale protsessile. Ja siin on jälle seesama fookuse küsimus, mis oli ka eelmise näite puhul oluline. Et mis on kaugel või lähedal, kui eelmise loobul oli siin mikroskoopiline tasand ja siis selline tavatasandeid, siis siin on nagu mingid teised tasandid. Et kui mõelda, ütleme maale, mis on vee poolt üleujutatud paljud meile olulised asjad hävinevad siis kui seda maad jälle kosmosest vaadata, siis võib-olla üks väga ilus vaatepilt. Et siis selle teose lõpus on selline kõrvalpilk. Et tajuda mingisugust protsessi, on meil vaja aega. Kas selline mõiste nagu igavus võiks ka kuuluda sellise pika aja lindi juurde, et mingi teos näiteks sinu jaoks võibki tunduda, et ongi vahepeal igav? Tavaliselt öeldakse, et hea teos on selline, kus muutus toimub sel hetkel, kui sa hakkad mõtlema, et ei tea, kas nüüd mul hakkab igav ja siis sel hetkel on juba tegelikult muutus toimunud ja see muutus on, on väga oluline, aga viimasel ajal mulle isegi meeldib mõelda. Et ka see selline igavus on nagu väga oluline. See annab jälle mingisuguse teise mõõtme sündmustele, et elame sellises väga huvitavas maailmas, kus meile kõike tahetakse väga huvitavaks teha, selles mõttes, et meid tahetakse nagu kogu aeg lõbustada mingisugust ja meie meelt nagu lahutada hästi paljude huvitavate infokildudega. Ja et me saame väga palju huvitavat teada. Ja selles mõttes see igavus on see, kus me kohtume tegelikult iseendaga. Ja vahel mulle tundub, et, et muusika võiks olla üks neid kohti, neid kohti on loomulikult, et see võib toimuda igas kontekstis. Aga et see on see, mida me, me kardame, seda igavust just sellepärast, et me kardame iseennast, tahame, et meil oleks kogu aeg väga huvitav, et me ei peaks nagu iseendale silma vaatama. Ma õpetan muusikaakadeemias ja meil on selline tund, kus me kuulame muusikat, mul selline loeng. Ja mulle meeldib just teoseid lasta nagu küllalt, vähemalt võimaluse korral küllalt pikalt või terveid teoseid ja ma tegin õpilaste seas sellise väikese küsitlused, millise, millise tagasisidena mulle annaksid, et mida nad on seal kuulnud, mida nad on õppinud või tähele pannud või on neil mingid ettepanekuid, kuidas võiks nagu teistmoodi teha. Ja siis üks õpilane arvas, et tema tahaks. Et ma laseksin rohkem katkendeid ja väikseid fragmente, et nad saaksid nagu hästi palju teada ja siis ma mõtlesin selle üle järele. Ma otsustasin siiski, et ma ei, ma ei taha lasta selliseid katkendeid, sest selle juures, kui me kuulame katkendeid, me saame teada võib-olla seda, et mis on tehtud, aga me ei saa teada, kuidas on tehtud ja see, kuidas on tehtud, on sageli olulisem kui see, millest on asi tehtud või mis asi on see materjal. See, kuidas nagu ajas toimiv, kuidas protsess ajas liigub, et see võimaldab tekkida mingisugusel teisel substantsi. Et ei ole tegemist lihtsalt nagu muusikaga või helidega, aga on tegemist teistsuguse energeetilise substantsiga millega me saame mingisuguse ühenduse või saame mingisuguse teistsuguse kontakti ja teistsuguse kogemuse. Ja selleks on vaja aega, et selleks meil peab olema võimalus just nimelt selle teose kuulamise jooksul kuulata ja tulla jälle iseenda juurde tagasi, minna endast välja ja tulla jälle iseenda juurde tagasi, et näha seda energia liikumist ja seda, seda seost ja seda ühendusesolekut. Ja et see kogemus on sellisel juhul palju sügavam ja, ja me tajume ka asju nagu terviklikult, et kui me elame just nimelt selles killustatud maailmas, kus meile antakse tükikesi siis meil jääb puudu just sellest terviklikkuse kogemusest, tervikolemise kogemusest ja et vähemalt siis sellel tasandil, kui me kuulame ühte terviklikku teost me võiksime selle omamoodi saada. Et selles mõttes, kui orkestriteos on pikk 20 minutit ja mängime sellest ette ainult kaks minutit, siis selle teose suhtes on ju justkui ebaausa, et see on ju tegelikult mingi fragment ja seal eelnev on olnud ju see kasvamine on olnud ju väga oluline. Jah, ma võiksin siin jagada veel ühte sellist kohutavat kogemust, mis mul äsja mõni kuu tagasi oli, nimelt ma olin palutud ühte heliloomingu konkursi žüriisse. Sellel kolmeliikmelise žüriil tuli hinnata teoseid kolme päeva jooksul ja need teoseid oli 440. Ja meile anti juhised, et me peame oma nagu otsuse tegema umbes 30 sekundi jooksul. Eriti eitava otsuse, et see teos ei ole väärt seda, et teda välja valida. Ja omamoodi. Ma olen tänulik selle kogemuse eest, sest et see oli väga raske ja see oli väga raske ja kindlasti see tegevus oli täiesti muusikaväline, tegelikult mingis mõttes seal kindlasti väga palju väärtuslikku muusikat jäi ukse taha, sest et see ei olnud lihtsalt võimalik ja see andis mulle nagu pildi sellest veel veel selgemalt, et mis on üks konkurss või see see, et üks muusikateos on kuidagi parem kui teine. Et see on omamoodi nagu nonsens pildid, millises maailmas sõelodu väga selge. Aga nüüd tagasi tulles siis selle orkestriteose juurde, mille nimi on sula. Et me kuulaksime siis katkendi alates kaheksandast minutist. Nii et suur osapool teost on juba olnud kõige Crystalsemad. Kaugemad olekud on juba möödas, et ähvardab oht on juba lähenemas. Aga sellised akumulatsiooniprotsessid nagu ka selles loos on, kus energia nagu pidevalt muutub ja kasvab ja siis ühel hetkel ta annab järele ja vaibub, et need on sellised. Võiks öelda arhetüüpi vormid, nagu näiteks hingamine või südamelöögid, mis on nagu seesama, et üks energia akumuleerub või toimub mingisugune pingestumine ja siis selline lõdvestus. See on samamoodi, kui süda lööb ja tõmbub kokku ja laseb jälle lahti. Samamoodi me hingame, me tõmbame endale seda elu sisse ja siis jaapanlastel või tennis on nagu selline oluline see hingamise selline ringi idee, et Me lakkamatult tuleme elusse tagasi iga sissehingamisega ja iga väljahingamisega jälle lahkume elust, et me teeme kogu aeg seda väiksel tasandil seda elu ringkäiku. Et see on, on see, mis noh, minu jaoks on nagu hästi oluline, et ma tulen alati nende selle põhimudeli juurde tegelikult tagasi. Sula puhul mõtlesin nende muutumiste peale, et kuidas mingisugune asi läheb nagu märkamatult Ta üle millekski hoopis teiseks, et tuleb meelde põruma mõtleja Pulga Jaan on alati rõhutanud seda videvikuaega. See on see aeg, kui ta istub oma aidatrepil ja siis ta korraga tajub seda maailma hoopis erilisemalt. Mulle ka tundub, et videvikuaeg on nagu-ga seotud mingis mõttes sellesama kahevahel olekuga nagu igavuse puhulgi. Samamoodi selline tõehetk või, või see, kus, kus varjud ja piirjooned muutuvad väga selgeks ühelt poolt ja teiselt poolt ma ise olen tajunud mingit seletamatut rahutust ammustest aegadest videviku ajal, kus oleks nagu tahtmine ennast turgutada mingisuguste välist turvavahenditega, sest et see on ka selline hetk, kus valgus kaob ja pimedus ei ole ka päris saabunud ja selline kahevahel olek on, on kuidagi hingele väga ebaturvaline, see on ka see hetk, kus sa võib-olla ei taha või oled sunnitud vaatama otsa iseenda ebatäiuslikkusele ja selles nii-öelda maailma kuidagi väga sellises kaunis kontekstis kuidagi tuleb eriti teravalt välja, võib-olla vahel on see küllalt, et nagu hirmutav, et siis kui ühest olekust on teine juba saanud, siis mina isiklikult tunnen, kuidas ma nagu siis vabanen ja siis hakkab nagu see teine aeg, see ööaeg, kus on omad reeglid, aga videviku reeglid või nii-öelda päeva reeglid ei kehti ja ö reeglid ka ei kehti veel. Et senine kummaline aeg ja minu jaoks on selles nagu hästi oluline väike ja lihtne tõde, see lakkamatu muutumine ja et kordus ei ole kunagi samasugune. Et isegi kui tegemist on on millegagi, mis tuleb tagasi, siis ta on ikkagi teistsugune. Ka siin võikski selle koha peal lahti veel salata seda minimalismi ideed, et noh, minimalism, mis tundub nagu hästi ilusast selles oma korduses, aga et et kus tekib siis muutus nagu sinna sisse Esmane pilk sellele on tõesti, et see on nagu nimetatakse ka korduste muusikaks, mis on oma inspiratsiooni saanud Aafrikast ja sellest, kus rütmid korduvad, aga tegelikult et ka nendes Aafrika rituaalides ja selles minimalistlikkus muusikas lihtsalt aega on välja venitatud ja see muutus on vähem märgatav ja see ongi see, mille poolest see muusika ja see avastus oli nagu eriline seitsmekümnendatel aastatel, kui Steve Raisi alustas tegevust ja ka teised aga selle muusika või selle muudab muusikaks ja terviklikuks kogemuseks minu jaoks just see, et tegelikult see on väga selgelt sihitud protsess mis on lihtsalt ajaliselt väga palju väljal venitatud. See isegi läheb nagu meie skaalast välja meie sellest meie inimlikus mõõtkavas, mis on hingamine ja võib-olla veel midagi aeglasemat pisut, aga siis siis juba on see, kus me hakkame võib-olla kehaga tajuma mingisuguseid muutusi. Me ei taju, millal see muutus toimub, aga ühel hetkel me saame aru, et see tegelikult on muutunud, et kus see väike hetk on, kus muutus, millest algu saab, et see on minu jaoks väga intrigeeriv idee olnud ja 20. sajandil on väga palju sellist muusikat kirjutatud, mis tegelebki selle nii-öelda mikroskoobi all hetke vaatlemisega, et näha, kus rakutasandil need asjad muutuvad, et kuidas ühest hetkest ühest rakust saab kaks ja nii edasi, et see on nagu selline elueluministeerium. Et miks ja kuidas, kuidas see juhtub, et ma arvan, et ka ka see muusika tegeleb tegelikult nendesamade küsimustega omal sellisel poliitilisel moel. No kujutame ette, et sa lähed õhtul kodus, paneb pea padjale ja siis kuulata, et kusagil on jäänud kraan jooksma ja siis on seal Et hakkab tilk, tilk tuleb, eks, et see oli vist ka, et oleneb sellest, kuidas see vesi parasjagu peale niriseb. Et mingi väike muutused on, eks. Aga kas see on ka muusika? Mulle tundub, et ma olen ka mõelnud, et mis hetkest saab, nagu mingitest helidest saab muusika või teos või piirid ja see on nagu see on nagu väga huvitav ja mulle tundub ja mulle meeldib niimoodi mõelda, et, et see, see teos ja see muusika ei sõltu sellest, kes seda muusikat või helisid tekitab, vaid sellest vastuvõtjast, et see, kes seda muusikat kuuleb et kuulamine on, on selline vaimne tegevus ja sellega kaasnevad paljud erinevad protsessid selle kuulamisega ja selle tähelepanuga. Jäätisekuulaja suhe siis loobki selle teebki sellest muusika. Ma lugesin hiljuti artiklid muusikast. Ühest heliloojast võiks helilooja, tutvustas oma ideesid ja ta ütles seal midagi sellist. Inimaju leiab kaja kõige suvalisemast telefoninumbrist leiab ikka alati mingisugune seaduspärasused, kohe on niimoodi tehtud, et hakkab otsima seda, kuidas see, millest see number koosneb ja kus siin on see nii-öelda struktuur. Samamoodi. Ma arvan kuulamisel, et eriti kui ma olen nagu keskendunud sellele, mida ma kuulan, mitte ma ei kuule, lihtsalt, et siis. Ma hakkan kohe otsima seda, kus on kordus teadvustamatult, isegi kus, kus midagi kordub, tuleb tagasi. Midagi kasvab, midagi kahaneb, midagi liigub esiplaanile, miski kaob ära. Ma ei peagi isegi sellest nagu mõtlema, aga, aga ma tajun seda niimoodi. Noh, see on nagu selline väga pingutad võib olla väga pingutav tegevus, see muusikateose loomine iseenda peas. Et vastuvõtja loob siis selle teose Mulle tundub väga paljuski ja, ja mulle meeldib niimoodi mõelda, et minu arust on see väga lohutav tav heliloojana ka see, et inimesed tõenäoliselt kuulavad midagi muud kui see, mida mina olen sinna kirja pannud ja mõelnud, et on palju rohkem võimalusi kuulamiseks kui see, mida mina oskan näha, et see on nagu üks väga kitsas rada. Ma loodan, et seal on nagu rohkem peidus. Muusikat tulebki sageli niimoodi kuulata nagu minnes metsa või eitas heinamaale pikali ja kuulates, kuidas kuidas sipelgad peal kisendavad või mesilased madalalt sumisevad või ritsikad siristavad. Et selles muusikas on ka hästi palju, võib leida väga palju selliseid asju, et kui me sellise pilguga või sellise kõrvaga asjale lähenema, et siis see on midagi palju loomulikumad, kui me oskame nagu arvata, et me otsime sellest muusikast midagi muud. Ja, ja siis me ei leia seda. Võib-olla. Aga kui sellise suhtumisega sendise tähelepanelikkusega sellele läheneda, et siis me võime alati sealt midagi leida. Kõigest, mida me kuuleme ja kuulame Või üldse, et kus sa maailmast ise leiad muusikat, et kujuta ette mingisuguseid olukord, et kus sa saad aru, et korraga, et see on ka muusika Selliseid hetki tekib nagu kogu aeg. Näiteks, et, et käid linnatänaval ka linnas võib kuulda midagi väga imelist, mul on seda juhtunud. Vahel on ka niimoodi, et autode müra tekitab äkki ootamatult mingid rütmid ja mingisugused pinged. Aga ükskord juhtus, et ma kuulsin, kas pandi tellinguid üles, võeti lahti mingi ehituse juures ja need torud pikad torud hakkasid kuidagi undama ja niimoodi helisema. See oli täiesti fantastiline, see kerkis nagu linna kohale nagu selline täitsa omaette küla korrus nagu hiiglaslik tuulekell või ja selliseid objekte on ju palju loodud maailmas, kus kasutatakse just ära seda looduse enda energiat, tuuleorelit või veeorelit, kus siis merelaine lööb õhu vibreerima mingites torudes, mis on siis sinna ühendatud vee alla ja inimesed, kes on siis seal kaldal, saavad seda kuulda. Et see on nagu suur hiiglaslik, selline looduslik instrument või siis on sellised traadid, mis hakkavad helisema tuules nagu viiulikeeled. Ainult nende Heli on hoopis erinev ja, ja mulle väga meeldivad sellised objektid. Ma olen veel mõelnud ka, et miks kasutatakse selliseid erilisi võtteid pillidel? Väga palju on levinud see, et kasutatakse pilli kuidagi teistmoodi kui vanasti ja need lihtsalt ei mängita sellisel traditsioonilisel moel, vaid näiteks viiuli puhul mängitakse mitte keeltel, vaid mängitakse selle puuosal näit eks, või siis kasutatakse selliseid õhk, helisid, flöödi või osad nendest vahenditest ja võtetest on botaalsed, aga väga palju on ka selliseid väga, mingis mõttes õrnu võtteid, mis on peaaegu lähedased vaikusele ja ma arvan, et nagu see vajadus vaikuse järele on ka sundinud hästi palju otsima neid, neid, selliseid teistsuguseid ja muidugi ka soov nagu avastada midagi uut, midagi, mida me ei ole veel kogenud, et 20. sajand on selline sajand, mis on nagu tahtnud teada saada seda, mida me veel ei tea, näha seda, mida ei ole näha ja kuulda seda, mida me ei ole veel kuulnud. Ja, ja see on muidugi üks osa sellest ka sinna hulka kuulub füüsika kvantfüüsika ja transformatsioon metafüüsika, eks. Et see, see kuulub tegelikult selle juurde. Tegelikult tänapäeval helilooja kindlasti ei tegele, lihtsalt ainult muusikaga peab samamoodi nagu püüdma maailma mõtestada, nagu me kõik teeme omal moel ja seda väljendame mingil moel. Aga et ta teeb seda lihtsalt muusika kaudu, aga väga palju on heliloojad, kes selliste asjadega tegelevad ja, ja saavad inspiratsiooni just sellistest vahel väga otseselt, aga vahel ka siis läbi sellise poeetilise filtri. Kas vaikus on sulla alati olnud tähtis või see on? Või see on mingi viimase aja moeasi? Haigusest on juba räägitud palju ja palju aega enne mind, selles mõttes. Aga minu jaoks on see noh, see on muutunud nagu järjest olulisemaks ja ma olen mõelnud, et miks personaalselt kindlasti sellel on nagu palju selliseid üldiseid põhjuseid inimestele üldse. Vaikus on väga oluline. Sest et meie keskkond on lihtsalt nii saastatud, see, mida me kõrvad peavad vastu võtma on nii saastatud. Ja prantsuse kirjanik Pascalginjaar on minu arust väga ilusasti öelnud, et et vaikus on kõrvadele nagu öösilmadele. Ja et juhtumisi kõrvadel ei ole lauge, et me ei, me ei suuda ennast kaitsta. Aga minu enda jaoks ma mõtlen heliloojana. Mul on selline tunne, vähemalt ma paar päeva tagasi mõtlesin niimoodi, et kõigepealt nagu laps tahab tundma õppida neid objekte, mis tema läheduses on, mida saab katsuda, ta pistab kõike suhu. Püüab nagu aru saada, mis asjad need on, need samamoodi heliloojana. Ma nagu kõigepealt võib-olla tundsin huvi selle vastu, mis on nagu käegakatsutavam, ehk siis helid, et neid nagu tundma õppida, mis heli üldse on, milliseid helisid. On olemas. Kuidas nad omavahel suhtestuvad, mida nad ütlevad mulle, milliseid emotsioone tekitavad või muusikaline energia, milline muusikaline energia neist võib tekkida. Et siis on nagu võimalik liikuda millegi suurema juurde. Ja minu arust vaikus on, on palju suurem ja tugevam kui helivaikus, võiks öelda, minu jaoks on isegi nagu helikodu või selline segu, kust ta tuleb ja kuhu ta jälle tagasi läheb. Samamoodi kui tühjus on tugevam kui mateeria. See nõuab nagu suuremat süvenemist ja, ja selge on see, et sa ei saa sellest kohe alustada, et sa pead nagu liikuma väiksemalt suurema peale. Ja et selle juurde jõudmine iseenesest on nagu väga loomulik. Lisaks sellele, et meie aeg lihtsalt võib-olla kuidagi forsseerib veel seda Sellest, kuidas mõni selline kummaline kuulamiskogemus võib siis leida oma tee ka sellesse kirjutatud muusikasse kunagi ammu ühel sellisel unetu ööl ma keetsin teed sellise teekannuga, mis hakkab lõpuks helisema või vilistama, jah. Aga see vilin nagu kasvases tee, vesi läks nagu keema. Väga aeglaselt ja seal olid mingid erilised helid ja kunagi siis mõni aeg hiljem kirjutasin ühe loo mille nimi on atraveeerr, ehk siis eesti keeli võiks öelda läbides räägib minu jaoks nagu erinevates ainetest, erinevatest pindadest, erinevatest mul oli nagu põhiidee oli see, et, et on õhk, vesi maa ja tuli ja et liikumine läbi nende erinevate põhi elementide selles lõigus, kus on siis minu jaoks vesine olek või v olemas või sügavuse tumedus, siis see lõpeb sellega, kuidas vesi kõik ära aurab. Ja ma kasutasin sedasama kogemust või seda, seda mälestust, mis mul oli seoses selle teekannuga ära. Aga see on küll esimene kord, millal ma sellest kellelegi räägin. Et võib-olla kuulaksin seda lõiku, mis algab mingisuguse vee sügavuse ja tumedusega ja lõpeb ära auramisega. Aga seda teiega lugu, sa ei ole sellepärast rääkinud, et tundub justkui õliga prosta. Räägid sellistest suurtest asjadest nagu v tuli õhk maa ja siis. Ega ma sellest nendest neljast elemendist pole ka rääkinud selle teosega. Üldiselt mul on selline tunne, et parem on tegelikult et ta sellised asjad enda teada. Ma ise kuulajana tegelikult ka. Mulle küll meeldib, kui helilooja mingisuguse sellise saate teksti kirjutanud, aga kui ta on liiga lahti kirjutanud, siis kuidagi sa hakkad seda otsima ja siis sa ei ole üldse sellega nõus ja sulle tundub, et see ei ole üldse niimoodi, et ja see kuidagi takistab sellist oma lähenemist sellele. Ja nagu ma ütlesin, et minu usk on see, et kuulaja loob selle teosed, siis tuleb selleks võimalikult palju vabadust jätta, aga lihtsalt praegu oli ta nagu selline veidrus või selline veider seik veidrast juhtumist kuidagi veidral moel mõjutab seda muusikat. Aga see on hästi hea näide, et iga üksik väike juhtumine võib ju tegelikult tikutopsi kukkumine kaminas ilmselt ta annab uue orkestri teosele mingisuguse aluse. Mitmed heliloojad kirjutavad, ütleme viimastel aastakümnetel just sellist muusikat, mis väärtustavad ülimalt üksikud, et väga väikest heli, võib-olla isegi mingit argipäevast mingit väikest, lihtsat asja. Et näidata, et see on ka tähtis ja teevad seda siis väga suure sellise tähelepanu ka vaikuse suhtes, selle kaudu väärtustavad seda siis seda üksikut üht heli nagu ka Arvo Pärt. Ta on väga palju rääkinud sellest, kuidas üksikheli on piisav, et piisab ühest helist, kui see on õige heli ja kui ta on piisava tähelepanuga esitatud või piisava tähelepanuga Sis vaikusest esile toodud. Vaidluse juures on ka veel see kummaline asi, et tegelikult ju sellist absoluutset vaikust ei ole olemas või meie ei ole võimelised seda igal juhul kogema, sest alati on kas või siis meie enda sees toimuvad tekkivad helid on need, mida me ikkagi kuuleme. Aga ikkagi on mingisugused helimaastikud, mida me nimetame vaikuseks. See on nagu huvitav, et kuskil on nagu mingisugune piir. Ühel hetkel saabub vaikus, kuigi selles vaikuses palju helisid ja vaikusel on ka väga palju erinevaid värve. Vaikus ühes või teises kirikus võib olla väga-väga erinev, jäägu salvestatakse mingisuguseid teoseid, siis alati salvestatakse vaikust. Et seda siis pärast asetada või panna teoste vahele plaadil näiteks. Sest et see vaikus on igas kohas väga, väga erinev, ta võib olla täiesti tume või hoopis heledam. Ja sügav või siis selline väike kitsas. Nii nüüd enne magama jäämist, et kõige olulisem mõte, mis võiks tänasest õhtust meelde jääda. Minu jaoks oli see, et kuulaja loob ise selle teose. Nojah, see võiks olla võib-olla tõesti see, et heliloojal on või siis helitekitajad, muusikul on omavastutus, aga et ka kuulamine on väga vastutusrikas protsess sellest, millise keskendumise ja millise nakkus fokusseerimisega me kuulame, sellest sõltuvalt teos muutub ja et need jäljed jäävad kuhugi järele, tegelikult, kuidas meie kuulame, kuidas me vastu võtame ja kuidas me reageerime, et et kõik need jäljed, need ei kao või need ei muutu olematuks, aga nad jäävad infona kuhugi alles. Et kuulakem tähelepanelikult. Minul ei ole selle uue muusika kuulamise harjumust, see nõuab süvenemist. See on selge, et see nõuab süvenemist ja ma ei ole teda nii palju kuulanud. Ehk ma küll püüan leida aega ja kannatlikkust selleks, aga millegipärast sirutub mu käsi siiski teiste heliplaatide järel, kui ma tahan midagi kuulata muusikat tuttavamate asjade järele ja, ja niisuguste teostame sellise muusika järele, kus on minu jaoks mingi mõistetav loogika. Muusikal on oma loogika ja ma satun segadusse, kui ma kuulan moodsat või tänapäevast muusikat. Nüüd muusika kontserdil, ma satun segadusse selle pärast, et ma ei ei suuda selle muusika Loogikani jõuda, selles on asi. Mitte et see muusika ei jõuaks minuni, vaid mina jõua lihtsalt selle muusikani. Mul on, mul on midagi muud kaasa võtta muusikas, see on väga oluline, mis inimene kaasa võtab muusikasse. Selle viimase näite puhul ma kuulasin seda. Ma jutustan teile selle, selle sisu. Lähenevad lennukid, tähendab, sõja ajal oli selge vahe vene ja saksa luurelennukitel. Neid võis heli järgi kindlaks teha. See viimane näide algas minu teada vist saksa luurelennuki, selle mootorite mürin, aga nad lendavad väga kõrgelt. See on niisugune võnkuv õue niisugune. Sellele järgnes. Sellele järgnes õhutõrjekahurite kanonaad ja õhutõrjemürskude lõhkemine. Me vaatasime alati, kui luurelennukid olid taevas, siis me alati vaatasime, see oli väga huvitav, sa leiad selle väikese täpi sealt üles, sealt ümber hakkavad popsudes tekkima niisugused suitsutombukesed. See heli kadus ära ja nüüd nüüd algas õhus vilin sel Polifooniline vilin, see tähendab need õhutõrjemürskude killud. Kui nad hakkasid maha sadama, siis nad tekitavad teatava heli. Ja see heli oli nagu muusika, seal tekib mingi harmoonia või disharmoonia, mul on meeles. Ja see heli lõpes kildude sadamisega plekk-katustele, siis me teadsime, et me peame minema varju sellepärast, et see oli juba ohtlik kui haljaskildude sadu. Ma kuulasin seda viimast näidet ja selles on see tervikpilt. Nii et minule osaks küsida, siis ma küsiksin seda, kas helilooja vastutab oma muusika eest? Mina vastutan sõna eest, kui mõtlen mikrofoni eessõna või ma lähen rahva ette ja räägin sõna, ma tunnen oma sõna vastutust. Ma pean seda meeles pidama, et, et ma vastutan selle eest, mis ma räägin ja mis ma ütlen, sest see hakkab elama iseseisvat elu. See viimane, noh, muusikapala või see näide, mis seal oli, see ärkas minus täiesti teisele elule. Ja see on muidugi niisugune retooriline abstraktne küsimus rohkem, kas kui te teaksite, missuguseid tunde geelide teises inimeses võite puudutada, kas te mõtlete selle peale, kui te muusikat kirjutate või mõtle see ole helilooja ülesanne või on? Et kindlasti on helilooja vastutab selle eest täiesti kindlasti, et ta. Et ta võtab teiselt inimeselt tegelikult aega ja ka palju teisi asju, aga esimeses järgus ta võtab inimeselt aega üks inimene, kes kuulab, ta annab oma aja. Et see on väga suur vastutus juba. Loomulikult ma ei saa ette arvata, mida see puudutab, see ei olegi nagu võimalik ja sellepärast ma ütlen ka, et ma ei võin mõelda ise ühte asja, aga tegelikult, et ma näen ennast kui ikkagi, kui ainult vahendajat. Et see, mis mina asjadest aru saan, ei ole absoluutselt mingisugune lõplik või, või kuidagi midagi hõlmav, vaid see on ainult üks, üks väike pilk asjadele. Et selles mõttes Kindlasti vastutan ja teiselt poolt on see minust sõltumatu, see ei ole enam minu oma. Ja see on kuulaja ülesanne, et tal oleks sellesse muusikasse kaasa võtta midagi. Mida aeg edasi, seda rohkem mulle meeldib mõelda, et ma kirjutan, aga ma ei tea, mida ma kirjutan. Et sageli on selline suhtumine, et helilooja peab nagu teadma, mida ta teeb ja seda pannakse nagu pahaks, kui ta ütleb, et ta ei tea täpselt, mida ta on teinud, aga minu arust on väga ilus, kui Arvo Pärt. Ta ütleb ja ütleb seda siiamaani, et ta ei tea, mis ta tegi. Ta ei tea, mis lugu see on. Et minu arust see ongi see, mille pärast seda seda teha. Selleks, et ühel hetkel teada saada midagi, jääd kohtuda mingisuguse tundmatu asjaga, millegagi, mida sa ei ole kunagi kohanud. On heliloojad võib-olla, kellel on peas mingi kujutelmi, jäävad täpselt selle realiseerivad, nad teavad täpselt, mis on. Aga mulle meeldib selle juures just see tundmatusse teadmatuse. Ja see ootamatus, et ma võin, satud hoopis teisele rajale, kui ma plaanisin. Et ma hiljem võin avastada sellest midagi, millest ma ei olnud teadlik. Ja ma loodan, et ka teistel on see võimalus, et seal on midagi, millest midagi avastada või mille, millega kohtute, et ei pruugi juhtuda esimesel korral. Millegiga kohtumiseks tuleb võtta aega ja, ja panustada sellesse, et kui esimene kohtumine ei õnnestu see ei tähenda, et see kohtumine, vaid see, et kontakt jääbki olemata. Helilooja ei saa vastutada selle eest sajaprotsendiliselt, mis kogemus kellelgi mingi helipildiga tekib, kuna just see, et mida ta sinna kuulamisele kaasa võtab, oma sees, millised kogemused, et seen ja kõikidel erinev ja ka raamatut lugedes või kunstiteos vaadates tekivad kõikidel erinevad seosed, et samamoodi on heliteost, aga ma arvan Ja ma arvan, et kunstis üldse on nagu väga oluline just need hetked, kui toimub mina, nimetan seda nagu paiskumiseks mingisugusesse, teise ruumi. Ja see on ka see kohtumine nagu selle tundmatuse teadmatusega, sellega, mida me ei osanud oodata. Ja see on ka üks muusika eesmärke või kunstieesmärke puudutada neid mingil moel. Ja see võib vahel olla väga brutaalne. Mina isiklikult noh väga suurt šokiteraapiat nagu ei vähemalt ma arvan, et see ei tohiks nii šokeeriv olla, aga see võib-olla mõne inimese šokeeriv, ma ei saa ka seda ma ei saa seda ka hinnata, sellepärast et minu enda kogemus ja ja vaatenurk ja ettevalmistus on erinevad, et selles mõttes see võib nii olla. Aga selge on see, et mitmekesisus on meie pääste, see, et meil on väga palju erinevaid asju ja väga erinevat muusikat. Ja selge on see, et sellist muusikat ei tohi palju kuulata. Ta korraga ma arvan, et isegi üks heliplaaditäis võib-olla liig mis liig, et üks lugu siis täitsa piisab, et jaa, muidugi tegelikult kõige paremat ja kõige sügavamad kogemused mina ise muusikast ükstapuha millisest muusikast saan ikkagi elavas ettekandes, mitte plaadi pealt. Mulle meeldib kuulata, kuidas orkester mängib, kuidas koor laulab või või keegi mängib mingit pilli, et see mulle meeldib tunduvalt rohkem kui salvestus, kuigi vahel on ka selline meeleolu, just et kodus on nagu hea keskenduda jälle kuulamisel, et kontserdisaali võib-olla akadeemiline õhustik tegelikult takistab. Ma olen vahel natukene häiritud sellest, et aga siis ma panen silmad kinni ja lähen kuskile mujale. Sellest on palju abi minu jaoks. Kõneles helilooja ja muusikaakadeemia õppejõud Helena Tulve. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.