Ööülikool. Ma arvan, et see mõte sellest, et meie ajud on erinevad ja see viib erinevate maailmade, nii mida me kogeme ja milles me elame on tähtis, sest see aitab meil ehk tolereerida inimesi, kes on meist teistsugused meist ilmtingimata halvemad või rumalamad, nad on lihtsalt teistsuguse ajuga. Ei koole. Teadvuseuurija Jaan Aru kõneleb teemal ajust inimeseni. Mina olen toimetaja. Ma arvan, et meie kõigi jaoks ei olegi midagi loomulikumat, kui see tunne olla inimene tunne olla see inimene, kes on olemas, näha maailma enda ümber, kuulda seda jutt, mis ma räägin võib-olla mõelda hoopis õhtusöögist. Võib-olla käib teil peas näiteks põdra maja, viis? Teil on tunne olla keegi ja ehk on teil nüüd ka pisut selline igavuse tunne, sest te mõtlete nii tavalistest lihtsatest teemadest pole mõtet rääkida. Ja tõepoolest, see kõik näib väga lihtne ja tavaline, nii lihtne ja tavaline, et tavaliselt ei mõtlegi selle peale. Rääkimata sellest, et me arvaksime, et nende asjade taga mingid suured küsimused. Kuid tõepoolest, kõige selle taga on suured mõistatused. Sest kuidagi peab kõik see need taju, pildid, Need, mõtted, see tunne, olla keegi tekkima meie ajus. Ühesõnaga see, mis te praegu kuulete, see, mis te näete, tunnete see ei ole mitte päris maailm, vaid see on teie ajutaasesitus sellest maailmast. Ma ei ütle teile, et elate maatriksis või et päris maailma ei ole olemas. Ma ütlen seda, et te tunnete päris maailma vahetult, vaid alati on see maal, mida ta tajub. Mida te tunnete, mida kogete loodud teie aju poolt, see on nii-öelda aju poolt loodud maailma mudel. Siinkohal võiks ju küsida, miks ei peaks huvitama, kas kogu meie vaimne olemus on ajus miks see peaks olema tähtis, miks peaks ühiskond selliseid uuringuid finantseerima või miks te peaksite, tänasin seda loengut kuulama? Võib-olla peamisi põhjuseid on kaks. Esiteks, kui kõik see, kes me oleme, on ajus, siis on aju ja ajutööga ja häiretega aju töös seotud muidugi kõik vaimsed häired, autism, depressioon, Alzheimer, skisofreenia ja nii edasi, kui me tahame neid haiguseid mõista, neid inimesi aidata, neid patsiente ravida, seal peame uurima aju. Ja teine põhjus on võib-olla lihtsam, et kui kõik see, kes me oleme, on ajus, siis peame muidugi uurima aju. Kui me tahame aru saada iseendast, kui tahame aru saada, kes me oleme ja miks me oleme sellised, nagu me oleme. Ma võin teile kohe öelda, et ega ajuteadus ei suuda praegu seda kõike selgitada. Noh, on mõned teadlased, kes väidavad, et me suudame selgitada, mis teadvus on ja nii edasi, aga tegelikult Napluphivad. Aga ehk alustame 19. sajandi keskelt, kus toimus üks väga tuntud õnnetus, mis sai üheks teerajajaks kogu aju teadvusele ja illustreerib hästi seda, et muude saju muudame inimest. See õnnetus toimus nii, et rajati raudteed läbi Ameerika ja selleks on muidugi tarvis õhata, kaljusid, juhata kivisid, mis jäävad raudtee rööbaste teele. Selleks siis puuriti kaljusse auk, pandi sinna sisse püssirohtu liiva, Sis nöör, keritakse nöör lahti, mindi ohutusse kaugusesse, pandi põlema ja käis kõvakas ja sai raudteed edasi ehitada. Kogu seda laengut lükati sinna kivi sisse, siis ühe pika metallvardaga ja tookord läks midagi pisut viltu. See laeng plahvatas liiga vara alles sel hetkel, kui see metallitoru ots oli kivi sees. Teine toru ots oli mehe käes suunatud tema koljule. See metallvarras lendas plahvatuse toel läbi selle mehe aju ja maandus 25 meetri kaugusel. See metallvarras oli meetri pikk ja kolme sentimeetrise diameetriga. Niisiis mehe ajus oli siin auk, see metallvarras läks sisse siit vasaku silma alt ja tulisid tulevad välja. Ja selle loo juures on mitu huvitavat asja. Esiteks see mees suutis oma õnnetusest kohe pärast seda õnnetust rääkida nii teistele kõrvalviibijatele kui ka arstile. Aga võib-olla huvitavam on see, et ehkki see inimene jäi ellu ja elas veel pikka aega, siis ta isiksus muutus, et kui enne seda õnnetust kirjeldati teda kui väga edukat, asjalikku, tõhusat, muidu tublit töömeest mitte igalühel ei antud võimalus neid laenguid paigaldada siis pärast seda õnnetust oli tal suuri probleeme oma elu ja töö planeerimisega. Ta ropendas ei näidanud üles lugupidamist oma töökaaslaste vastu ja kõik inimesed tema ümber kirjeldasid, et see ei ole enam seesama inimene. Ühesõnaga muutus ajus, mis selleni, et inimene muutus kardinaalselt. Ja hiljem on muidugi näidatud, et sarnaste ajukahjustustega patsientidel on tõepoolest sellised probleemid muutused isiksuses. Aga ega siis inimest ei muuda ainult ajukahjustused, mis tekivad õnnetuste tagajärjel nõukogude väga hästi, teate siis inimest muudabki inimene ise ja teised inimesed. Ehk teate ja mäletate, romaani lendas üle käopesa, selle peategelane on patsient McMurphy. Mõtlesin, et McMurphy on selline väike suli, kes selleks, et vanglakaristusest pääseda, mängib natuke hullu ja jõuabki hullumajja, teeb seal igasugu toredaid tempe ja on minu arvates positiivne tegelane, aga oma tegude eest saab siis raamatu lõpus lobotoomia. Ma ei mäleta, kas seal raamatus kirjeldab, mis seal lobotoomia on, aga lobotoomia käigus siis puuriti siia otsmiku taha augud ja siis pandi läbi mõnes versioonis alkoholi mõnes versioonis siis lihtsalt väike nuga, millega siis lõhuti ära teatud aju piirkondi ühendavad ühendused siis eelkõige eemaldada otsmikusagar muudest ajupiirkondadest. Patsient McMurphy sellelt operatsioonilt tuleb siis tema sõbrad muidugi lähevad tema juurde ja ütlevad, oh, see ei ole üldse McMurphy. Tal ei ole üldse tema pilku ja siis on keegi teine. Vaadake, ta näos ei ole seda. Emotsioonide näos ei ole enam mitte midagi, ta nägu on tühi. Ja võib-olla see lugu kõlab õõvastavat, aga kõige hullem selle loo juures on, et see ei ole ulmelugu. 1900 neljakümnendatel 1900 viiekümnendatel tehti selline operatsioon rohkem kui 50-le 1000-le inimesele läänemaailmas, nii et 50-l 1000-l inimesel lõhuti teatud ajupiirkondi ühendavad ühendused. Ma arvan, et meile tundub see kuidagi imelik või ebahumaanne, aga peame aru saama, et tollal ei olnud ravimeid, mille abil patsient rahustada. Niisiis, kui oli patsient, kes oli vägivaldne, keda kuidagi ei suudetud kontrollida, kes alati räuskas või olid mingil teisel viisil selline, et teda ei saanud kuidagi pidurdada, siis ta tavaliselt pandi lihtsalt kuskile kinni ja muidugi siis ei olnud ruumi, et enam neid inimesi kinni pidada. Seega kui portugallane, doktor monits 1930.-te lõpus kirjeldas seda meetodit, et lõigates lahti need ajuühendused on võimalik patsiente rahulikumaks teha siis see meetod võeti üle mingil määral kulutulena. Kuid ma ei tea, kas tegelikult efekt oli see, mida sooviti, noh selles suhtes oli, et inimesed muutusid rahulikumaks. Kaks sellist tüüpilist tagajärg oli see, et esiteks, kas see patsient muutus väga selliseks lapsikuks ja üldiselt rõõmsameelseks või siis muutus nii-öelda juurviljaks, aga kus kirjeldatakse ka romaanist lendas üle käopesa, et tema näol ei olegi enam midagi emotsioonidest tühi. Me peame aru saama, et see meetod oli väga robustne, sest et keegi vaadanud ajju sisse, kust täpselt need ühendused lähevad. Ja meie kõigi ajud on erinevad, seega vahel tabati seda, mida taheti läbi, lõigati vahel tabati mingit olulist ajupiirkonda. Ja võib-olla sellest, kui vastikuks operatsioon tegelikult minna või annab kõige parema näite see, et doktor Volterfyyman, kes Ameerikas tegi neid operatsioone, otsustas, et see augu puurimisega meetod on liiga keeruline, seda ei saa tavalises haiglas kasutada ja võttis kasutusele jää naaskli, mille ta torkas patsiendile sisse siit ülemise laualt kopsas kaks korda haamriga peale ja oligi vola ajus liigutas seda jää naasketis vasakule, paremale, vasakule, paremale. Aga see ei ole väga täpne operatsioon, seda vahel tehti nii, et isegi patsiendil ei olnud tuimestust ja vajalikuna ultra, viimane oli siis ta tegi kahe käega kahes ajupoolkeras korraga. Jaa, ooltefiiman isiklikult muutis niimoodi 3500 inimese elu muutis kolme tuhandet viitesadat inimest. Ja sellest, et see meetod ei olnud nagu põlastusväärne, vaid isegi oli populaarannab märku see, et 1949. aastal antimeetodi leiutaja doktor monitsile Nobeli auhind selle meetodi leiutamise eest. Ja teiseks, et ka paljud tuntud inimesed võtsid lobotoomia kasutusele näiteks president John F, Kennedy õde, Lutheri Kennedy oli oma kahekümnendates selline mässumeelne ja aktiivne, mitte väga sõnakuulelik noor daam. Ja siis Kennedytte perekond leidis, et see ei ole ehk sobiv sellele perekonnale ja siis saadetise noor daam operatsioonile, mille tagajärjeks oli, et ta oli elu lõpuni kaheaastase vaimse seisundiga, kes ei suutnud isegi rääkida korralikult. Niisiis, operatsioon kahtlemata rikkus paljude inimeste elu muutis palju inimesi ja peaks meile illustreerima seda, et uute saju ja tehes selliseid iseenesest julmi trikke ajuga jäävad need inimesed tihtipeale ellu, aga nende isiksus muutub kardinaalselt, nad ei suuda enam hästi planeerida, nende intelligentsus langeb, aga kõige tähtsam on antud juhul see, et nad muutuvad emotsionaalselt tuimaks. Ja ehk tasub siin mainida, et selle külma sõja humaansus nimel võitis tegelikult Nõukogude liit kes juba 1953. aastal keelustas lobotoomia, öeldes, et see teeb ainult hullud idiootideks. Samas kui läänemaailmas Ameerikas tehti veel kümneid tuhandeid selliseid eksperimente. Niisiis me näeme, et just otsmikusagar, mille kas siis kahjustus või mille ühenduste läbilõikamine viib muutusteni isiksuses, on väga tähtis ja on seotud selliste inimlike omadustega nagu käitumise kontrollimine, planeerimine, selliste keerulisemate olukordade lahendamine ja nii edasi. Ja me tegelikult teame väga vähe selle kohta, kuidas otsmikusagar töötab, kuidas ta neid arvutusprotsessi teeb, mis meid inimeseks teevad, sest otsmikusagar on kahtlemata üks neid piirkondi mis muudab meid inimeseks. Võib-olla tahaksin öelda, et ega siis neurokirurgid kõik halvad ka ei ole, et näiteks kui patsiendil on epilepsia, mida ei saa ravida Medicementidega siis on tõepoolest abi sellest, kui patsient läheb neurokirurgi juurde ja tal lõigatakse välja see piirkond, kus epilepsia tekib ja see on väga peeneoperatsioon, mida tehakse tänapäeval väga täpselt selle tarbeks poleks aiuga enne elektroodid, mille abil mõõdetakse, leitakse, kus epilepsiakeskus on aga nende operatsioonide käigus või seal käigus, kui otsitakse epilepsiakeskuseid, on siis võimalik doktoritel natukene ka uurida seda inimese aju ja meil ongi tarvis seda ajunatuke uurida, et mitte välja lõigata näiteks kõnekeskust või mingit muud olulist keskuste selleks stimuleerivad natukene nõrga elektrivooluga aju ja vaatad, mis juhtub. Ja neid huvitavaid tulemusi sellisest uurimustööst on väga palju, aga võib-olla mainin siin kahte. Esiteks, paar aastat tagasi kirjeldasid teadlased, et kui stimuleerida siin kiirusagaras patsientide aju, siis patsiendil tekib selline tunne, et ta tahab teha mingit liigutust. Patsient ütleb sellele arstile, et mul tekkis tunne, et ma tahan tõsta selle ühe sõrme ja arst stimuleerib mujalt, siis patsient ütleb, kas midagi muud või siis ei tunne midagi. Arstimueerib sealtsamast, kus enne ja patsient ütleb jälle, et mul tekkis selline tunne, et ma tahan seda sõrme tõsta. Nii sisemine teaduslik tahe või soov midagi teha, mida me peame inimlikuks, et me teeme, mida me tahame, on võimalik tekitada ajustimulatsiooni ja teistest patsientidest võis tekkida natuke teistsuguseid efekte, näiteks üks patsient kirjeldas, et ta tahtis oma keelt, Ta suus torru keerata. Iga kord, kui stimuleerida ajupiirkondades patsient ja tuleb selline väga kummaline tunne, aga ma ei saa midagi teha, et ma tahan tõesti oma keeldi oli torutada. Niisiis tahe midagi teha on võimalik tekitada ajustumalatsiooniga ja hiljuti kirjeldati sellist tulemust, kus jällegi patsientide ajus olid elektrood ja need olid siin ees siin aju keskel vöökääru juures. Ja sealt stimuleerides tuleb patsient sellist väga eksistents Salistliku tunnet, et tema elus on mingid suured katsumused tulemas. Aga ta teab, et ta saab nendega hakkama. Arstimuleerib jälle ütleb jälle, et jah, ma saan aru, et see, mis tuleb, see on väga raske. Aga mul on muidugi positiivne tunne siin, et ma tunnen, et ma saan sellega hakkama, ma teen selle ära. Niisiis väga inimlikke tundeid on võimalik tekitada stimuleerides aju lihtsalt stimuleerides aju. Ja võib-olla siia lõpuks mainida seda, et ega me ei pea selleks, et uurida või niimoodi selliseid ajuseisundeid ja teadvusseisundeid muuta, selleks ei pea tegelikult aju ei lahti lõikama, ei pea kuidagi silma kaudusid sisenema, ju me ei pea metallvardaga läbi aju lööma, et Me võime kasutada ka sellist meetodit nagu transkraniaalne magnetstimulatsioon, mis on näiteks olemas talis pahmani laboris Tallinnas kus on võimalik siis tekitada selle lühiaegne magnetväli. Ja kui me paneme selle aju juurde, siis on võimalik aju tööd segada. Kutsume terveid katseisikuid ja segame natukene nende ajutööd ja siis on võimalik igasuguseid põnevaid asju näha, näiteks ilmselt seal labori seni tuntuimaks töös transcaniaalsel magnetstimulatsiooni näitasite Inga kartoni talis Bachmann, et kui katseisiku ülesanne on teatud katsekordadel valetada teatud katsekordadel tõtt, rääkida selle magnetstimulatsiooni siit otsmikusagara, st on võimalik muuta seda, kui tihti ta valetab ja kui tihti ta tõtt räägib või näiteks hiljuti Julius vis läbi katse, kus inimesed üritasid magama jääda. Magama jäädes tekivad kohe sellised unenäolaadsed kujutised ja teatud ajupiirkonda stimuleerides oli võimalik neid unenägusid ja nende kvaliteeti vähendada. Kõik need näited illustreerivad seda, et see, kes me oleme ja teadvus tunneme kuidagi on tõepoolest ajus muidugi ennast huvitab, et kuidas ikkagi, kuidas ajus tekib tunne, olla keegi, kuidas ajus tekib see tunne olla inimene ja teadlased, proovinud viimased 20 25 aastat seda väga täpselt uurida. Võib-olla mõned väikesed sammud teinud sellel teel, et seda probleemi paremini mõista. Aga paljud tunnistavad, et see teadvuse mõistatus või küsimus selle kohta, kuidas tunne olla keegi tekib ajus ongi ilmselt tänapäeva teaduse kõige keerulisem ja suurem probleem. Me lihtsalt teame aju kohta liiga vähe. Me teame aju kohta tohutult palju fakte. Me teame erinevate ajude, erinevate loomade, organismide, ajude, erinevate ajupiirkondade, erinevate ajurakkude kohta. Aga meil lihtsalt on puudu teatud tüüpi teadmised. Me ei mõista seda, mis on ajurakkude Ko, et kuidas ajus toimub ajupiirkondadevaheline suhtlus, mis on ajurakkude keel. Me teame, et üksikud ajurakud saadavad välja elektriimpulsse, aga probleem on selles, et kui ma näiteks praegu teile selgitan seda asja siin, kuidas seda kuulete, sellest aru saate, seda edasi räägite, siis ei ole töös kõrgemate üksikute ajurakud, vaid miljonid ja miljonid ajurakud. Ja kuidagi peab nüüd see miljonite miljonite ajurakkude aktiivsus olema ajas ja ruumis koordineeritud sest nad kõik üritavad koosta sama ülesannet lahendada ja me ei saa aru, kuidas neid miljoneid ja miljoneid ajurakke nendesse kooslustesse kaasatakse, kuidas need kooslused dünaamiliselt tekivad, muutuvad kaovad ja me ei saa aru, kuidas selliste miljonite miljonite neuronite ühine aktiivsus saab midagi tähendada teiste ajupiirkondade jaoks ja tekitada need tunded ja mõtted, mis mul on. Probleem on tehnoloogiline ja tehnoloogiline probleem on seetõttu, et ajurakud on lihtsalt väga väikesed. Teie kõigi ajudes on umbes 100 miljardid neuronid, mõnele natukene rohkem, mõnel natukene vähem. Ja nüüd võtke selline kolju suurune anum ja hakake sinna panema asju ja vaadake, kui väikesed peavad need asjad olema, et sinna mahuks näiteks 100 miljardit tükki neid väikeseid asju. No väga väikesed. Ja muidugi selle pool tõest, sest ajus on ka testib piraaklik, liia rakke ja palju muud. Ajus on muidugi ka ajurakkudevahelised ühendused, mis on veel omakorda palju väiksemad ja mida veel rohkem, sest iga ajurakk on ühendatud keskmiselt 10 1002. ajurakuga siis ühenduste arv teie ajus on üks, 15 nulliga, ühesõnaga üsna kosmiline. Ja seda süsteemi me tahaksime mõista sellest võrgustikust me tahaks aru saada, aga vahepeal peame tunnistama, et see süsteem on meie jaoks lihtsalt liiga keeruline. Vähemalt praegu veel. Aga me arvame teadvat, et just selles ajurakkude ühenduste rägastikus ja selle täpsusarhitektuuris on kirjas see, kes te olete. Teie mälestused, isiksus, tee vaimne olemus on traageldatult sellesse ajurakkude omavaheliste ühenduste mustrisse. Kuna meie kõigi ajud on erinevad, ühesõnaga see, millised neuronid omavahel millistega ühendatud on, on erinev siis on meie subjektiivsed maailmad ka erinevad. Ühesõnaga, tuleksin nüüd järjest, viirutaksin mitme kuulaja ajud, siis ma näeksin, et nii mikrotasandil kui ka makrotasandil ole tajuda ka erinevad. Neid ajusid on erinevaks teinud erinev geneetiline algmaterjal, aga eelkõige erinevad kogemused, mis meil elu jooksul on olnud. Sest näiteks ka praegu selle loengu jooksul muutuvate ajus ajurakkudevahelised ühendused. Ja huvitav on see, et see, milliste ajurakkudevahelised ühendused kuidas muutuvad, on jällegi kõiki tajudes erinevad. Niisiis te mõistate mu juttu erinevalt, kuradi ajud on erinevad. Ja see, mis te siit jutust nagu meelde jätate, edasi räägite, on ka erinev, kuna teie ajud on erinevad. Niisiis, kui me vaatame seda ühte ja sama kunstiteost siis tõepoolest me tajume ja tõlgendame seda erinevalt, sest meie ajud on erinevad, sest ehkki see sisendmaterjal on sama, siis see sisendmaterjal jõuab meie ajju ja tekitab seal aktiivsus mustreid, mis liiguvad erinevaid radu pidi, sest ajud On erinevad. Niisiis, kui me loeme mingit ajalehe artiklit mõtleme selle sisu üle, siis me saame tast tõepoolest erinevalt aru või kui me siis vaidleme selle ajalehe artikli üle, siis need argumendid, mida me näeme ja kuidas me neid näeme, on ka erinevad. Kas see tundub võib-olla väga selline triviaalne, et ja, ja me kõik oleme muidugi erinevad aga ajuteadvus lisab võib-olla selle väikse vindi, et. Meie arvamused ja erinevad vaid meie maailmad ongi fundamentaalselt erinevad, kuna see maailm, mida me näeme, tajume, tunneme, on loodud meie aju poolt, kui ajud on erinevad, uned subjektiivset maailma, need maailmad erinevad. Et võib-olla see on see, mida inimesed ei mõtle. Ja võib-olla see natuke selgitab, miks teinekord on raske aru saada mõnest vandenõu teoreetikut või fanaatikust või kellestki, kes seal lihtsalt midagi pähe võtnud. Sest sellele inimesele tundub sellest tema subjektiivsest maailmas, et on mingisugused asjad väga täpselt välja mõelnud, aga ta ei saa sellest aru, et see on tõepoolest ainult tema subjektiivsest maailmas ja meil on seda raske aru saada. Et see on teema subjektiivsest maailmas, siis ma arvan, et see mõte sellest, et meie ajud on erinevad ja see viib erinevate maa ilmadeni, mida me kogeme ja milles me elame, on tähtis, sest see aitab meil ehk tolereerida inimesi, kes on meist teistsugused. Ei ole meist ilmtingimata halvemad või rumalamad, nad on lihtsalt teistsuguse ajuga. Ja rääkides muidugi erinevustest erimeelsustest, tuleb meelde abielus. Abielus on ikka selliseid vaidlusi, kus vaieldakse selle üle, et kes mingi minevikku sündmusele, et kes eelmine nädal nõusid pesi või kes kelle toitumisharjumuste kohta esimesena midagi halvasti ütles. Ja ilmselt mõnes suhtes võivad need vaidlused täitsa tülideni, aga eks meie peres oleme mõlemad psühholoogiaharidusega ja siis me teame, et meie mälu on väga petlik, et meie mälu ei ole nagu fotoaparaat või videokaamera, vaid see, mis me mingist olukorrast mäletame, sõltub sellest, milline on meie aju ja sõltub sellest, mis selle olukorra ajal meie ajus veel aktiivne oli. Niisiis, kui me midagi meenutame millegi kohta midagi öelda üritama, mis minevikus toimus, siis me teame, et see ei ole päris see objektiivne tõde, mis praegu meie teadvusesse tuli selle meenutuse tagajärjel. Ärge vaielge mingite minevikusündmuste üle, et on väga suur tõenäosus, et ise ka ei mäleta, isegi kui te olete täiesti kindel, et te seda mäletate. Ja seda katseliselt korduvalt näidatud klassikalise psühholoogia katsed näitavad, kuidas mälus sisuliselt on võimalik võltsida ja muuta näiteks suunavate küsimuste, aga palju muu abil. Meie mälu pole ka fotoaparaat, videokaamera seetõttu, et ta vajab aega mällu. Salvestamine vajab aega, et kui keegi on saanud kunagi tugeva löögi vastu pead. Ma loodan, muidugi ei ole. Siis te teate, et ei mäleta neid sündmusi, mis eelnevad sellele löögile vastu pead, sest mälu sisuta, salvestamine vajab aega. Ja see vajab lihtsalt aeglasest, vajab teatud biokeemilisi protsesse, näiteks valgusünteesi. Osati tunneme neid protsesse, teame neid protsesse ja see on nii mõnegi turisti ja ka teadlase viinud mõttele, et ahhaa, kui me nüüd teame neid protsesse, mis mällu salvestamisel toimuvad, siis ehk on meil võimalik mällu salvestamist parandada. Ehk on meil võimalik inimest parandada aidates tema mälu. Ja selline mõte inimese parandamisest ja sellest inimeste ehk saab kuidagi paremaks teha. Muidugi see, see ei ole midagi uut, et kui me läheme tagasi lobotoomia juurde kus eraldati siis teatud ajupiirkondi teistest ajupiirkondades selliste julmade meetoditega, siis tegelikult eks eesmärk oli ju ka inimest parandada. Ja võib-olla kõige tuntum Lugusin lobotoomega seoses on siis Howard tallist kellel seesama lobotoomia silma kaudu siis, kui ta oli 12 aastane. Tema oli surnutel, oli kasuema. Ja selle poisi elulugu lugedes ei jää muljet, et ta oleks kuidagi olnud vastik või halb laps. Jah, ta vahel tegi pätti ja vahele ei tahtnud magama minna ja selle eest sai ta lobotoomia. Ma arvan, ma siiralt usun, et need vanemad ka ikkagi lootsid, et nad saavad seda last kuidagi kergelt parandada, et teeme tal selle lõikamiselt ajust paar ühendust läbi ja seejärel ta tahab magama minna täpselt siis, kui meie ütleme. Ja ma usun ka, et arst mõtles samamoodi, aga noh, see päris nii läinud. Ja mingil määral, eks me kõik ole kaasatud sellesse aju parandamise maaniasse, et ma usun, et me kõik oleme käinud mõnel netilehel, kus räägitakse sellest, et kuidas Meie aju on võimalik treenida või mingite mängude abil paremaks muuta või kuidas me kasutame ainult oma vasakut ajupoolkera või kuidas me kasutame koguni ainult ühe protsendi, viis protsenti oma ajust kõlab päris hirmsalt, kui te mõtlete, konkurent, kellega ma sellesama töökoha peale konkureerin, kasutab kaheksa protsenti rohkem oma ajast. Ja ajuteadlasena inimesena, keda huvitab inimesena, kes tahab, et inimesed tema ümber paremini aru saaksid, tahame teile öelda, et ärge muretsege, et ei pea Ostwanid, DVD-sid või raamatuid või koolitusi, et te kasutate niigi kogu oma aju, kasutate oma paremat ajupoolkerade, kastute kõike oma ajust. Aga lihtsalt see on suurtööstus, mis kasutab ära seda, et me kõik tahame mingil määral paremaks saada, me kõik tahame paremad olla. Ja mind hirmutab mõte, et ehk me ei kasuta kõike oma ajust. Aga kas on võimalik mälu kuidagi parandada, kui me teame neid biokeemilisi protsess, mis on mälu aluseks? Kas on võimalik teatud rohtude abil ennast teha super mäletajaks? Ma loodan, et Eestis ei ole see asi nii hull, aga Ameerika tippülikoolides, kus konkurents on väga tihe, on paljud noored pöördunud erinevate ravimite poole, näiteks ühtiv ravimeid, mida kasutatakse, on aktiivsus- ja tähelepanu häire raviks kasutatavad ravimid sest laste puhul, kellel on aktiivsus- ja tähelepanu häire, tõepoolest need ravimid panevad paremini keskenduma, aitavad neid lapsi. Koolis aitab neil saada paremaid hindeid. Ja nii Ameerikas kui mujal kirjeldavad arstid tihti ka seda, kuidas nende juurde tuuakse täiesti terveid teismelisi, kelle kohta öeldakse. Jah, vaadake, tema hind on langenud, et kas te saaksite talle palun kirjutada sedasama aktiivsus- ja tähelepanu häire ravimit, et ta hindab, tõuseksid, et inimesed arvavad, et saab kuidagi aju parandada, inimesed arvavad, et pea paju parandama ja natukene irooniline, aga tegelikult peamiselt kurb selle juures on see, et kui teaduslikult seda asja uurida, et kui anda neid ravimeid tervetele inimestele siis teadus näitab, et need ravimid tegelikult tervete inimeste puhul idu mingit efekti. Ja ka teised ained, mida praegu on võimalik saada, ei ole tegelikult tõhusad selles mõttes, et mitte üks nendest ainetest ei too soovitud tulemusi, parandaks meie mälu ja tähelepanu olulisel määral. Aga võib-olla minnes sügavamale ja vaadates tulevikku, peab nentima, et noh, kuna me kogu aeg uurime seda, kuidas mällu talletamine toimub üha täpsemalt saame teada neid mehhanisme ajus ja muidugi üha täpsemalt võimalik kemikaale sünteesida siis mingil hetkel on olemas need ravimid, need ained, mis aitavad meie mälu parandada. Ja siis peab iga lapsevanem muidugi mõtlema selle peale, kas ja mis vanuses ta oma lapsele neid aineid annab kastaneid ja millal ta neid ise võtab. Võib-olla see viibki sellise viimase suure teemani täna, et minu arvates me kõik ootame ja nõuame oma lastelt liiga palju ja me ei Naudi ja ei vaatle seda inimeseks saamise protsessi. Sest mõelge sellele, me kõik alustasime seemneraku ja munaraku kohtumisel. Aga nüüd oleme sellised toredad inimesed, üsna keerukad inimesed, meil on oma tunded, mõtted, ihad, soovid meil tunne olla inimene, mida viljastatud munarakule kahtlemata ei ole. Niisiis kuidagipidi, kõik see tekkima, see inimeseks saamise tunne, mis meil praegu on inimeseks olemise tunne pidi kuidagi üle nende aastate kujunema. Ja muidugi need muutused käisid kaasas muutustega ajus, see, kui me inimesena muutusime, tulenes sellest, et muutused toimusid meie ajus. Kui me sünnime, siis vastsündinul on olemas pea kõik närvirakud neuronid aga nendevaheline ühendatus on üsna kesine. Ja siis sõltuvalt sellest keskkonnast, kui beebi sünnib, hakkavad tema ajus tekkima ühendused neuronite vahel. Võiks öelda, et tema aju seadistatakse selle keskkonna poolt, kuhu ta sünnib ja meie kõigi ajud on plastilised. Aga vabandage, veebitajude kõrval on meie kõigi ajud väga tagurlikud ja muidugi vanurlikud sest veebi tajudes tekib miljoneid uusi ühendusi päevas ja mingil hetkel on beebide ajudes umbes poolteist korda rohkem sünapside poolteist korda rohkem neuronitevahelisi ühendusi kui meie ajudes. Ja siis see sünapside arv Se neuronitevaheliste ühenduste arvele kahaneb sõltuvalt sellest keskkonnast, kus see beebi on, ja osad need muutused käivad temaga kaasas, siis terve elu. Näiteks väga tuntud näide on et ehkki jaapani lapsed eristavad väga hästi L-i r-i, suudad helistada neid kahte häälikud, siis need lapsed, kes kasvavad jaapanikeelses keskkonnas, ei puutu kokku võõrkeeltega. Siis kui nad on täiskasvanud, siis nad ei erista enam elli r-i, ühesõnaga teeks seese testid, ütleks l l, l r-r-r. Siis nad ei kuuleks seal midagi vahepeal muutes. Meie jaoks on see kuidagi lihtne, triviaalne, aga need inimesed ei kuuleks seda tulles tagasi selle juurde. Need beebid eristavad neid häälikuid. Niisiis, kui sellele samale beebile, kes muidu ei tulevikus ei eristaks neid häälikuid, pane inglise keelt rääkiv lapsehoidja näiteks, siis ta saab neid häälikuid eristama. Ja võib-olla tasub mainida, et üks nendest ajupiirkondadest, mis väga aeglaselt areneb, on just see otsmikusagar. Mäletate otsmikusagara oli see piirkond, mille muutused näiteks siis, kui raudkaigas teilt läbi aju lendab või kui keegi teie ajus rumalusi teeb, muudab teie isiksust, ühesõnaga otsmikusagara töö on seotud inimeseks olemisega planeerimisega oma käitumise kontrolliga siis see on üks piirkond, mis areneb kõige aeglasemalt, mis näiteks väikelastel on veel väljaarenemata selles mõttes, et tema ühendused teiste ajupiirkondadega ei ole veel väga tugevad, nii siis see nii-öelda kontrolliv piirkond siin otsmikusagaras isa diis ajupiirkondi veel hallata võiks öelda. Ja see ilmneb näiteks väga huvitavas käitumuslikud efektid, mida te võite kodus proovida. Proovige nelja-viie aastastega, et pange talle lauale selline mõnus kom. Ja öelge, vot siin on kom, kui tahad, võid ära süüa, aga kui seda ära ei söö, vaid ootad 10 minutit, siis saad 10 sellist kommi. Sa saad nad endale, sa ei pea neid kohe ära sööma, võid nad koju viia, hoida. Sa oled kõik endale. No ja mis te arvate, et kui te panete selle lapsel selle ruumi, siis selle kommiga siis osa neist selle kommi muidugi kohe ära osa suudab paar minutit vastu panna ja on neid, kes on, muidugi käsudavad seda kommi, mitte süüa. Ja mida vanemaks lapsed saavad, seda paremini nad suudavad tegelikult seda ülesannet täita, seda kommi mitte süü ja näidatud, et selle testiga võib ka ennustada edukust teatud akadeemilistes testides. Ja see otsiku sagar areneb veel ka siis, kui oleme isegi kahekümnendates eluaastates siga areneb väga kaua. Ühendused teiste piirkondade karjad kaua esis ka teismelistel ei ole tegelikult see aju piirkond, tema ühendatus veel päris hästi välja kujunenud, mis aitab võib-olla tagantjärgi selgitada nii mõndagi eriarvamust lapsevanemate ja puberteediealiste vahel. Need näited illustreerivad seda, et muutused meie ajus käivad kaasas nende muutustega, mis toimuvad selles tundes olla inimene. Ja peame aru saama, et tunne olla väike laps või tunne olla teismeline, on midagi väga teistsugust, kui see tunne, mis meil praegu on, ja vahel ma näen, emasid-isasid pragamas oma väikeste lastega, justkui oleks need väikesed lapsed. Täiskasvanud, justkui nad mõtleksid samamoodi, aga ei väikeste laste maailm on meie jaoks üsna hoomamatu. Ma toon ühe näite. Tehke kodusõda, oma lemmik kolme aastasega. Võtke kommikarp ja minge tema juurde kommikarbiga, küsige, mis sa arvad, mis siin karbis seisan? Muidugi kommid. Siis lasete karbi lahti teha, seal seisab hoopis kriidid, sest te olete pannud sinna sisse kriidid. Nüüd te ütlete talle, et vaata, aga nüüd tuleb su sõber Peeter, see pikk poiss heleda peaga ja mis tema arvab, mis selles karbis on? Saate vastuseks kriidid. Siis te küsite ausalt öelda, aga mis sa ise arvasid, mis seal karbis on? Kriidid te olete just näinud, kuidas laps pettub? Kuld, Torinat seal karbis ei olnud kommid, vaid olid kriidid. Ja nüüd ta ütleb teele ta tegelikult arvaski kogu aeg, et seal olid kriidid. Üks väga huvitav tunne olla inimene, kui ma unustan omaenda varasemad vaimuseisundid. Ja siis me teame, et väikesed lapsed on neist teistmoodi. Ja me teame, et nad ühes aspektis on veel teistmoodi, nimelt kui meie mõtleme või lihtsalt tuleme siis meie peas või noh, vaat minu peas minu teadvuses käib kogu aeg mingisugune mõte, mingisugune selline jutt. Isegi ma tahan keskenduda vahel mingile asjale, siis tuleb jälle mingi jutt vaikselt niimoodi jah, mingisugune sisemine monoloog ja me teame, et väikeste laste teadvusesse nii ole. Nende teadvus on tõesti sellised pikad pausid, kus ei ole mitte midagi tühjus. Kui nendest rääkides kirjeldavad noh, vahepeal on mõni mõte ja siis pikka aega ei ole mitte midagi. Küll see oleks tore, küll, see oleks tore. Niisiis, mis tunne on olla see väike laps? Toomas Laager püstitas kunagi sellise toreda küsimus, et mis tunne on olla nahkhiir ja nagu filosoofile kombeks ta vastust ei tahtnudki, sest ta teadis juba, et see on väga keeruline teada ja ma tahaksin öelda, et tegelikult on väga keeruline ka teada seda, mis tunne olla väike laps või mis tunne on olla teismeline. Ja võib-olla eriti huvitav on aru saada, et mis tunne on olla beebi sest ilmselgelt kuna meil ei ole kõnet, siis see, kui nad üldse mõtlevad, see peab toimuma kuidagi teistmoodi, mitte sellise verbaalse jutu ja mõtete abil. Tuletage meelde, et ma ütlesin, et ühel hetkel on beebide ajus poolteist korda rohkem neuronitevahelisi ühendusi kui meil. Tahaks väga teada, mis tunne see on kuulase super ühendatud ajuga. Kas see nagu sünes teese, võib-olla kus, kui beebina kollast tarvis kuuleb kohe mingit heli või kui ta kuuleb ema hääd, siis ta kohe ka näeb ema nägu ehk emal alles köögis või kuuleb ema häält, siis näeb hoopis isa nägu oma kujutluses. Raske öelda ei tea. Nagu ma ütlesin, siis beebid ilmselgelt eristavad selliseid häälikuid, mida meie eristaja ilmselt nad ka muudes taju modaalsustes näevad ja tunnevad meist natukene rohkem, et on täiesti võimalik, et näiteks otsevaates isa ei ole päris sama inimene, kes profiilis isa või mütsiga isa, need on natuke erinevad inimesed. Ja muidugi inimesi ja teadlasi, kes arvavad, et ei olegi mingit tunnet olla beebi, et see on lihtsalt selline masin, mis on loodud selleks, et olla väga armas ja kunagi siis 18. sünnipäeval, siis tekib see tunne olla inimene. Aga tänapäeval enamus teadlasi arvab, et siiski mingi tunne on, et on mingi tunne olla beebi, et seal väga teistsugune tunne ja ilmselt väga eriline tunne, aga et see on mingisugune tunne. Kui Thomas Nagel küsis, mis tunne on olla nahkhiir, siis oli ilmselge, et me ei saa sellest aru. Sest et nahkhiired lendavad, nad kasutavad kaja Lukkalisatsiooni lendamiseks, navigeerimiseks toidu leidmiseks. Aga ma tegelikult arvan, et see näite, et väikelaste ja beebidega illustreerivad, et peamine põhjus, miks me teisi organisme teisi inimesi ei mõista, on see, et nende ajud on teistmoodi. Ja tegelikult ma ei pea isegi minema väike lasteni või beebideni, et otsida erinevusi teadvusesse vaimses maailmas, et ehkki ma väga tahaks teada, mis tunne on olla beebi ei saa ma tegelikult ka teada, mis tunne on olla teie. Aga ma väga loodan, et pärast tänast loengutega mõtlete selle peale, et ehkki see tunne olla inimene, tunne olla teie ise on midagi väga lihtsat, tavalist, siis tegelikult on selle taga suured mõistatused. Ja on võimalik, et me ei lahenda neid mõistatusi mitte kunagi. Ja me ei saa kunagi teada, kuidas ajus tekib tunne olla keegi. Aga äkki lahendame järgmise 10 aasta jooksul. Mina olen valmis riskima oma aega sellesse uurimustöösse panema. Sest see on küsimus, mis on oluline meie kõigi jaoks, kui me tahame aru saada, kes me oleme ja miks me oleme sellised nagu mujal. Jätkavad filosoofia teadur Vivian pool. Ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein Ma olen täiesti nõus sellega, et aju on inimeseks olemise ja teadvuse toimimise jaoks kindlasti tarvilik komponent, aga ma ei ole päris kindel, kas ainult ajust piisab, et me ei saa haju ainult nii-öelda inimesest välja lõigata. Küll filosoofid on teinud nii-öelda mõttelisi eksperimente, Hillary Batnam kunagi kirjutas sellisest mõttelisest eksperimendist, mis on nüüd tuntud kui ajuvaadis. Kas me saame võtta inimese aju ühendada nii-öelda kehast lahti ja kui meil on olemas vastav tehnoloogia, siis nii-öelda sööta sellesse ajju vastavaid impulsse, mis tekitavad selles ajus siis täpselt samasuguse kogemuse, nagu meil inimestena on. Et Hillary Batnam arvas, et see tegelikult ei ole võimalik, et see päris hästi. Ja noh, ma pigem arvan, et see suund inimeste teadvust, mõist võiks olla see, et jah, me peame aru saama ajust, aga me peame aru saama ka sellest, kuidas aju toimib inimese kehas, kuidas keha toimub keskkonnas. Et sageli nende sajuteemalistes aruteludes jääb see keskkonna roll kuidagi tahaplaanile. Nonii, ühesõnaga kui ma nüüd tuleksin sinu juurde, paneksin su sees väga pimedasse ruumi kus ühtegi heliga ei kostaks, no paneme isegi, võib-olla vete temperatuur on kehatemperatuur ja seejärel ma olen ka vastik ja süstin sulle sellist ainet, et sa ei saa enam oma keha liigutada. Kas teadvus siis hajuks? Ta ei haju kohe, aga üsna ruttu hakkavad toimuma üsna imelikud asjad. Seda küll, sellega ma nõustun, aga, aga mõte oli selles, et su teadvus ei haju ja teine näide, mida me kõik teame. Kui te näete unenägusid, siis unenäod on näide sellest, et suudab luua subjektiivse maailma teadvuse ilma suhtluseta keskkonnaga. Ilma midagi muud tarvis oleks ja siia tuleb lisada see, võimalik, et selleks, et teil üldse teadvus kujuneks. Et inimeseks olemise tunne kujuneks, on tarvis, et selle arengu jooksul teil oleks suhtluskeskkonnaga. Aga kui teil on see teadlasi või öelda välja arenenud, kui tal on see olemas, siis võib Tiugu teha kas selliseid julm eksperimente või siis lastele lihtsalt magada, unenägusid näha ja te näete, et teadvus on seal ajus. Praegu luuakse Lozannisega mujal täpset koopiat inimese ajust ütlevad luua inimese aju mudeli arvutis või tuhandetes arvutites suurtes Arktikast. Et arvutiteadlased on üritanud öelda, et võtame selle probleemi, kuidas inimese intelligentsus tekib või siis kuidas nüüd näiteks aru saada mingitest näoga ilmetest vini ja ehitame selle masina valmis. Aga mina arvan, et probleeme selle lähenemise juures ongi juhtunud see, et meie vaimsed võimed ei ole tekkinud lihtsalt niimoodi ühel hetkel, vaid see on pika arengu vältel suhtluses keskkonnaga välja kujunenud. Ja tänapäeval ka nii mõnedki robootikauurijad arvavad sama, et tuleb panna sellised üsna lihtsad süsteemid või ajud sellisesse keerulisse keskkonda ja lasta neil areneda just nagu meie beebid ja lapsed arenevad. Mis sinu arvates on teadvuse funktsioon? Väga lühike vastus on, ei tea. Teadlastel on kombeks ja filosoofid on muidugi ka nagu üritada selliseid lihtsaid vastuseid anda mingitele küsimustele küsida, aga mõnes mõttes lihtsaid küsimusi, et mis on millegi funktsioon, et ega keegi ei ütlegi, et sellel küsimusel peab hea vastus olema. Näiteks Francis Crick nobelist, kes uuris pikalt teadvust, arvas, et teadvus ongi osati selleks, et teha selliseid paindlikumaid keerulisemaid asju, et kui meil on tõesti ajus mitmed süsteemis töötavad teadvuse väliselt ja teadvuseta, siis niipea kui mingi keerulisema olukorra ees, siis teadvus aitab meid sellest läbi pugeda. Aga ega me tegelikult ei tea. See on jälle selline põnev lugu selle teadusega, et enne, kui ajuteadlased said tervete inimeste ajude kallale minna oli psühholoogia juba teinud ära palju uurimistööd ja sealt tulevad siis igasugu keerukamad lihtsamad konstruktid nagu töömälu, pikaajaline mälu, tähelepanu ja mina leian ennast tihti mõtlemast sellest, et ilmselt konstruktid ei ole päris head. Sest nad on leiutatud psühholoogide poolt, et kirjeldada mingeid asju, aga tegelikult võime olla eksiteel, kui me hakkame arvama, et me peame just selliseid asju, selliseid fenomene, sead, ajust leidma. Ma lähen tagasi su loengu alguse poole, kui sa kõnelesid sellest, et kui aju natuke mõjutada, et siis tekib kellelgi tahtmine näpp püsti tõsta ja oli ka keelega vist kuidagi keelest kaussi teha või kuidas ta oli. Aga küsimus tuleb vaba tahte kohta, et vähemalt mulle tundub, et need otsused ma võtan. No kui seevastu näiteks otsus täna siia tulla. Ja nüüd, kui ma piltlikult ütlen, et aga võib-olla tulenes otsus sellest, et mul jäi magnetpadja alla et kuivõrd me saame kõnelda inimese vabast tahtest, kui noh, niisugused teatud mehaanilised või magnetilised või ootused mõjutavad meie otsuseid Kui ajuteadlane asub vaba tahte kallale, siis esiteks ta saab seda vaba tahet mõjutada mingil määral näiteks magnetiga või siis elektriga ja teiseks, kui nüüd anda katse sihikule katsed, palun vajuta seda nuppu, kumba tahad, siis kui ise tahad. Siis selgub, et ajuteadlane suudab umbes kaheksa sekundit enne seda, kui katse sihiks selle otsuse vastu võtab, et kumba ta vajutab ja millal ta vajutab, suudab ennustada juba, et katseisik selle vastuse teeb. Seega mingil määral on võimalik vabu otsuseid ennustada juba ajuaktiivsuse põhjal ette pikka aega, aga ma arvan, et tegelikult, et kogu see diskussioon vabanda ümber, vajab natukene sellist ümbermõtlemist, et paljud on just eelkõige neid vanemaid katsed, mis Benjamin libetegi väga kritiseerinud ja südamesse võtnud, et kuidas minu aju otsustab minu eest neid asju. Aga ma arvan, et see on vale suhtumine, et me peame võtma selle suhtumised. Mina olengi minu aju, et see oled minu aju otsustab minu eest, et koos teeme neid asju. Ja ja mõtlema selle üle, et saame aru sellest, et oleme meie ajud selle üle uhked olema ja tegema neid otsuseid nii hästi kui saame mitte ennast liiga palju metafüüsikast segada lastes. Teemal ajust inimeseni, rääkis teadvuseuurija Jaan Aru. Loeng on salvestatud 2014. aasta jaanuaris Tartus Genialistide klubis. Küsisid ja kommenteerisid filosoofia teadur Vivian pool ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein. Muusika ansambli kuldaväärt karud albumilt stivation. Saate valmistasid ette Külli tüli Marci Ernask ja helisalvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2014.