Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Äreva meelega osutan tänases kommentaaris olulisele nihkele meie harjumuspärases maailmas. Ärevaks teeb meile teadmatus, kas saabumas on midagi head või mitte. Kuid teisalt ei taha ka tänases olukorras enam olla. Mõistukõne lõpetamiseks. Küsin lihtsalt, kellele meeldivad ülipikad ja tihti ebaseaduslikult pikad reklaamipausid telesaadete vahele. Arusaadavalt kuulatav tehnoloogiline areng igasuguseid signaale, mis annaksid arendajatele põhjuse joosta oma arendustegevusega ühes või teises suunas. Tänu digitaalsele videopildile ja üha suurema mahulistele kõvaketastele istus terve hulk tehnoloogia arendajaid tükk aega nõutult, kuna järjekordse videokaamera tegemiseks polnud turul enam ruumi. Ja siis tabas keegi ära, et kui asendada vanamoodne videomakilint kõvakettaga, lisandub saadetele ennistamisele juurde võimalusi, mida aeglane lineaarselt rulli keritud makilindist meedia ei võimaldanud. Näiteks mahub kõvakettale kümnetest tundidest saated, ilma et oleks vaja linti vahetada. Pealegi on talletatud materjali digitaalne kvaliteet parem analoogse alternatiiviga. Kuid veelgi innovaatilisemaks nähtuseks on telesaadete seisma jätmine, kuna selle saab puhverdada kõvakettale. Oma toimetamistelt teleka ette tagasi jõudes saab siis saadet vanast kohast sujuvalt edasi vaadata. Need kõik toredad lahendused on tänaseks jõudnud juba paljudesse kodudesse. Ja sama innovatsiooniratas on hoogu juurde saanud veelgi tänu inimlikule leidlikkusele. Nimelt on kõvakettale puhverdatud saadete puhul ülimugav reklaamidest kiiresti üle hüpata aga just tänu reklaamidele telekompaniide elus püsivadki ning täna hakkab reklaamide vahele jätmine andma juba esimesi tõsisemaid tagasilööke. Värske Nielseni meedia raport ennustab, et saabuval aastal läheb reklaamidest üle hüppamine Ameerika telesaadete edastajatele maksma umbes 600 miljonit dollarit. Seda on kaks korda rohkem kui tänavused 300 miljonit kaotatud reklaami dollarit. Mõned vaatlejad ennustavad, et tegemist on järjekordse näitega, kuidas digitaalne ajastu vib tapamajja. Järjekordse vanamoodsam ärimudeli mõttelises laudas on kurvaristiga ära märgistatud muusika- ja filmitööstusajakirjandus. Mõned räägivad raamatu Arist ja näiter leiab teisigi kuni muusika noodistamise kudumite kirjateni välja. Kuid nagu alguses sai tunnistatud, pole hetkel põhjust niivõrd rõõmustamiseks, vaid pigem ärevuseks. Ühest küljest on ju oodata telereklaamide kriisi ja ilmselt selle valulise ebameeldivaid mõjusid ka vaatajale. Teisalt otsivad reklaamiandjaid uusi kanaleid, millega kalli vaataja silma torgata. Kõrvalhüppena olgu värske näide, milles otsitakse lahendusi, kuidas turistide fotoaparaatidest reklaami lennutada sest ülikoolid, reklaamipinnad näiteks Londoni pikkadel ringteel on piiratud. Kui kodus nauditava reisifotopinnale reklaami lennutamiseks on veel vaja ületada terve rida takistusi, siis telesaatesse või filmi süžee, Esson teatud šampooni, auto või mõne muu kaubaartikli paigutamine ju ainult ettevõtmise küsimus. Ning märke taolisest arengust on juba näha ja see saab olema üks põhjus muretsemiseks. Kuid õnneks on olemas ka vähemalt üks positiivne areng. Selleks on kunstiliselt heade reklaamide tegemine. Erinevalt mõnest Poola päritolu ülitöötavast reklaamist, mida igaüks meist teab, on need reklaamid sellised, mida vaadatakse hea meelega üha uuesti ja saadetakse sõbrale lingina või käiakse Youtube'i sarnases keskkonnas kaemas. Nagu näiteks ühele Jaapani päritolu väikeautole pühendatud hiljutine kooriteos. Kardetavasti reklaamivaba kapitalismi siiski ei ole olemas. Küll aga on olemas muutuv maailm meie igaühe jaoks ning digitaalsete reklaamidest ületavad meediaseadmed on ühte taolist muudatust just käivitamas. Ehk Me elame põnevat aega.