Ükskord ütles Anss Jürkale, ta ostku oma talu päriseks. Pole nii palju raha vastasse. Kunst pole rahaga osta, vaid rahata selleta seanss. Jalgratta ostsin rahad aga selleks all nässu ja välja pidin teise ikka maksma. Põrgupõhja poole jalgratas nässu läheks ja välja maksta pole teda tarvis, tema tasub end ise. Kui snii küsis Jürka arusaamatuses. Ja Ants seletas Jürkale, kuidas ta võib oma põrgupõhja osta, kas Sutuks ilma rahata või üsna tühise summaga, mille võib ka tema ands laenata, kui Jürkal endal seda ei ole. Ja Ants käis Jürkale seni peale, kuni see nõustuks omanikuks hakkama. Ainult üks küsimus huvitas teda veel. Kas koha omanik saab ennem õndsaks kui rentnik, aga muidugi vastu sans, kui oled rikkam, saad kiriku vööl mändriks ja siis oled juba pooleldi õnnis. Hea küll, siis ma ostan põrgupõhja ära, ütles Jyrka. Ja natukese mõtlemise järel küsis ta. Kas mõni saab veel hõlpsamini õndsaks kui kirikuvööl münder. Seda on raske öelda, väga raske. Aga kui kirjutada teistele õigeid tunnistusi, tead Jürka nendega, kes kirjutavad ja kõnelevad, on tänapäev täbar lugu. Sest asju ajavad ju mammona mehed ja tapameistrid pealegi. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi. Aga kuidas saada vaimust õndsaks, kui Mamm on, juhib võimu ja võim vaimu? Neist sõnadest ei saanud Jyrka küll midagi aru. Aga Antsu kõnetooni tõttu arvasta võivad öelda. Nii, et maatosida ja sõnnikut vedada on õndson õndsa, isegi kui teistele patusid andeks anda. Sest seal on ikka kilbiks mitte teod, vaid kombed, palved ja kullatud rist. Küllap vist, lausus Jyrka. Ja et tal enesel nõutavat sissemaksu summat ei olnud, siis laenas ta selle Ansult nõnda kasvasite kohustuse tantsu vastu uuesti. Aga see lohutas teda, öeldes, et sest pole midagi. Sest nüüd ta ju töötab iseendale, oma põrgupõhjale. See on tema, tema laste ja lastelaste pärisomandus igavesest ajast igavesti. Muidugi, see paneb Jürkale suuremad kohustused, ta peab nüüd põrgupõhja eest hoopis teisiti hoolitsema kui rentnikuna. Ta peab teda parandama, kraavitama, laastama, torutama. Selleks peab ta ise ja kogu tema perekond kahekordselt töötama. Aga võib lasta ka teisi teha. Selleks on raha vaja. Aga raha leidub. Ega tema ilmast otsas ole. Ants teadis, kuidas võib raha saada, kui oled koha omanik. Odava protsendiline laen, mis on eriliselt määratud maa parandamiseks. Ka selle muretses Jürka Antsu näpunäidete järgi. Sest sellest ajast saadik, kus see oma nõuandmisega vabastas ta politsei küüsist, uskus Jyrka teda pimesi. Aga kui Jürkel oli maaparanduslaen käes ütles Ants talle. Tead, Jyrka, mulle tuli hea mõte. Kas sul maksabki seda raha sinna põrgupõhja matta. Aga kuhu siis selle üle peaks hästi järele mõtlema, kas ehk pole mõnda kasulikumalt paika, kuhu see summa pista? Ütleme, kui ehitaks temaga maja põrgupõhja või miks siis just põrgupõhja. Aga kuhu siis, seda tuleks kaaluda, sest raha on antud ju maaparanduseks, seda peab meeles pidama. Nii et maja ei tohi ehitada. Ega hästi ei tohi. Ja kui sa siiski tahaks ehitada, siis peaks seda ehitama kellegi teise nimele, mis nad. Nii et näiteks sinu maja, aga minu nimel? Muidugi sa pead enne hästi järele mõtlema, kas sa minu nimele tahad ehitada. Sest mina olen sind küll mitmes hädast välja aidanud, aga ikkagi pole naljaasi oma maja teise mehe nimele ehitada. Pettus poleks mitte, sest maja hakkaks ju sisse tooma ja selle sisse tuleb, võiks siis maaparandusse panna. Nii et nõnda saaks maad veel paremini parandada kui muidu. Aga kui tuleb välja, et ära karda, midagi ei tule välja, kui maja on minu nimel küll mina juba seisan sinu eest. Ainult üks on nõnda kindel. Maja hakkab kasu tooma ja sina lähed päev-päevalt rikkamaks, nii et võid lõpuks põrgupõhjale käega lüüa. Mulle meeldib põrgupõhjal, kui meeldib, siis jääd sinna. Rikkana on ka sõjal hea elada. Ainult eit kurdab, et lutikad teevad lastele liiga. Mis tühja Lions käega lutikas on koduloom ja konti pole ta veel kellelgi rikkunud. Seda minagi. Lausus Jyrka. Nende arutledes Valmis, Antsul Jürkal kaval plaan, kuidas ehitada maaparanduslaenu abil maja Boerruumiga teelahkmel, kus on elav liikumine ja et keegi võiks Jürkad süüdistada laenu kurjasti tarvitamises. Ehitati maja Antsu nimele. Asi oli seda usutavam ja tõenäolisem, et maja ehitati Antsu krundile ja tants oli jõukas ning nõukas mees. Kuna ta laenusummast nii suure maja ehitamiseks ei jätkunud nagu antsedas kavatses ja soovitas siis pidi tema ise tahes-tahtmata raha juurde muretsema. Sest ega siis ehitust võinud pooleli jätta. Ka mina laenan, seleta sans Sirkkale. Nii et kogu sinu maja ehitame laenatud rahaga. Ja mina saan, sest ainult niipalju, et maja on minu nimel. Aga kui maja valmis sai ja mai asusid elanikud, nii et Jürka lootis üüriraha saada, siis selgus, et Ants pistis üürid esiotsa oma tasku. Kuis nii, maja on ju minu, ütle circa üllatatult. Seep see ongi, et maja on sinu rääki sans, iseasi, kui maja oleks minu, aga ta ei ole ju. Sest maja on tõepoolest sinu. Ainult et sul polnud nii palju raha nagu maja ehitamine nõudis, nii et ülejäänud summa pidin mina muretsema. Pidin laenama. Sest maja oleks muidu pooleli jäänud ja sinu maaparanduslaen oleks kaotsi läinud. Noh, ja nüüd nõutakse minult seda raha tagasi, mis ma sinu maja ehitamiseks laenasin. Aga kust on mul see raha võtta või miks peaks mina ta kusagilt võtma, kuid on pandud sinu maja sisse? Sinu maja sai selle raha ja tema peab ka tasuma nii hästi kapitali kui protsendid selgeks. Aga kes maksab mulle muu maaparanduslaenu, küsis ta ikka maja, kes muu, seleta sans ainult selle vahega, et esteks saan mina oma raha ja protsendid. Ja alles pärast sina, sest maja on just sinu, sina oled omanik, niiet sina võid oodata. Omanikul on kerge oodata, sest temal on oma maja. Minul pole häda midagi. Jürka jäi lootmansule ja lootis seni, kui hakati maaparanduslaenu tagasi nõudma. Nüüd selgus, et Jyrka oli saadud laenuga väga vähe oma maid parandanud. Kuhu ta raha oli pannud? Jürka ei mäletanud, sest tants oli õpetanud teda nõnda vastama. Aga Jürkad pinniti edasi ja lõpuks, et ükskord rahu saada, seletas ta. Laenuga ehitasin maja, kuhu on su maa peale tee lahkmele. Aga kui mindi järele kuulama, siis leiti, et see on antsu, mitte Jyrka maja. See on minu maja ainult tantsu nimel, kinnitas Jyrka. Kuidas siis sinu maja, kui antsu nimel päriti? Nii et minu maja, aga Antsu nimel? Kuulati Ants Ületaga, see muigas. Leidsite paraja, kelle juttu uskuda, ütles. Ta ju räägib, et on vanapagan, jätame on tulnud maa peale õndsaks saama. Peetruse poolt, tunnistus taskus. Kui tal eit surija laip kaduma läks, siis pidi see otseteed põrgu põgenema. Sulaneb, põles tal ühes küünia intega ära, temaga kinnitas, et põletaja olnud tema sest sula löönud tiiva Ripsade Maidega. Miks te neid jutte tõsiselt ei võta? Igaüks saab aru, et siin pole midagi aru saada. Ja Dirkaga on lugu pisut teisiti kui teiste inimestega. Mitte et mina oleks temalt midagi saanud, vaid ma olen temale aina andnud ja seda mitte omakasu pärast, vaid et ka mina tahan õndsaks saada nagu põrgupõhja, vana balangi. Mina käin aastas kaks korda laual ja kirikus on mul oma istekoht. See oli kõik, mis Ansule öelda oli ja iga mees teadis, et siin polegi rohkem öelda. Aga kui Jürka ometi oma kinnitusest ei loobunud, et Antsu teelahkmel on tema maja, sest et see on tema maaparanduslaenuga ehitatud siis pidas Ants seda enese laimamiseks ja kaebas Jürka kohtusse. Küll katsus Jyrka Antsuga enne kohtu peale kokku saada. Aga see polnud kunagi kodus või tal polnud põrmugi aega, sest ta kas askeldas oma asjadega või tal oli Jürka maja juures tegemist. Isegi kohtus ei näinudki Jürka Antsu. Sest selle eest esines asemik usaldusmees. See tegi asja Jürka meelest juba kahtlaseks. Aga parata polnud enam midagi, pidi leppima sellega, mis tuli. Pealegi, mis siis ikka võis tulla, sest Jürka polnud oma teada kellelegi kurja või kõverus teinud. Asja arutaminegi algas hoopis lihtsalt ja viisakalt, ei ühtegi valjusõna ega ähvardust, nagu oli olnud politseis. Kohtunik luges midagi vaikse häälega ja kui ta oli lõpetanud, küsis kaebealune, kas tunnistate end süüdi? Jyrka vaatas ringi, et kellega sa nüüd räägitakse aga siis selgus, et just tema enesega, sest tema oligi kaebealune ja Ants kaebaja. Ja kui kohtunik oli talle seletanud, milles teda süüdistatakse ja lõpuks küsis, kas ta end selles süüdi tunnistab, süü omaks võtab, vastas ta lühidalt. Ei. Nii et te kinnitate endiselt, et Antsu teelahkmel ehitatud maja on teie oma minu oma. Aga miks peate seda maja omaks, kui ta Antsu maa peal ja Ansu nimel? Ta on minu maaparanduslaenuga ehitatud? Kes võib seda tunnistada? Ants, sest tema sai raha. Teisi teadjaid või tunnistajaid ei ole, teil ei ole. Ants ütleb, et see, mis teie majast ja tema ehitamisest räägite, onlain ja nõuab teie karistamist. See on vale. Ansson, minu sõber. Miks ta siis mind tahab karistada, kui ta minu rahaga maja ehitab? Kuidas see siis tuli, et tegite maaparanduslaenu ja ehitasid tema ja Ants andis nõu, ütles, et on kasulik žanrikaks. Miks te siis Antsu maa peale läksite ehitama? Aga kuhu siis põrgupõhja või? Seal pole ju inimesi. Oleks tulnud suvitajad, suvitaja kardab karu nagu minu eidki julgem marjule seenele minna. Noaga nüüd Ants ütleb, et maja on tema ja tema rahaga ehitatud. Maja on minu, aga Antsu nimel. Miks Antsu nimel, kas ta ei seletaks? Sest et maaparanduslaen Ants ütles. Sellepärast, et maaparanduslaen peab Ansule maja ehitama, mis mitte Ansule, vaid tantsunimele. Aga see on ju üks ja see sama, kus nii maja on ju minu ainult tantsu nimel. Mitte et antsu nimel ja kaansu. Kuidas te siis oma raha nõnda ilma millegita antsu kätte usaldasite anda? Aga kui Ansson, mu sõber? Mis ta kui sõber teie jaoks on teinud, päästis mu politsei käest. Kuidas õpetas õieti valetama, õieti valetama, imestas kohtunik. Ja käskis öelda, et tulin salaja Venemaalt. Kas te siis ei tulnud? Kui, siis Venemaalt, kui olen vanapagan. Asi läks aina huvitavamaks ja kohtus selgus veel kord sedasama, mida oli kuuldud juba politseis ja õpetaja juures. Lugu vanapaganast, kes on tulnud maailma, et inimesena õndsaks saada.