Tere tulemast kuulama. Eetris on järjekordne saade helinälg sõnalis, muusikaline põimik, nii võib teda nimetada. Mina olen Andres Oja, aga tänane külaline on meie saate peakangelane. Nagu varasemateski saadetes on tegemist loomulikult eesti muusikuga ja lisaks sellele, et ta on saanud riikliku aumärgi valgetähe viienda klassi teenetemärgi, on ta autasustatud veel ka Torgu kuningriigi ordeniga. Kuningriigi täht. Tahan muusik, ta on heli loojata rännumees. Mida ja veel. Aga alustuseks kuulame muusikat. Lugu kandis nime Julius tseesar ja tänane külaline kannab nime Peeter Vähi. Tere tulemast. Tere kõigile vikerraadiokuulajatele ja eelkõige sinule. Väga tore, rõõmustab mina, sain ka nüüd tervitatud ja see on väga tore. No kõigepealt ma küsiks kohetlete piles selle Torgu kuningriigi aumärgi. No mul oli isegi natuke kentsakas kuulata, kui sa neid aurahasid ette lugesid. Aga muide, mina ei võta üldsegi naljaga seda Torgu kuningriigi aumärki ja Torgu kuningriiki kui niisugust ja, ja kui räägitakse tema majesteedi Kirill esimesest täitsa tõsine asi, nimelt minu suvemaja on Torgu kuningriigis ehk Sõrve poolsaarel. Ja Torgu kuningriigil oli olemas oma lipp oma vatt ja fikseeritud riigipiiri ja nii edasi ja kuningas on olemas, aga ei olnud hümni. Aga ometi oli seal Sõrve poolsaarel üks niisugune laulik, üks tore vanaproua, natuke Kihnu virve stiilis laule lõi ja tal oli üks tore valss, umbes midagi niisugust, oo Sõrvemaa Paavampavad haaba ja minu poole pöörduti Peeter, et sina oled ju ka Torgu kuningriigi niisugune suveelanik, et kas sa ei tahaks kirjutada Torgu kuningriigihümni või Aranžeerida sedasama viisi selliseks. Ja tõepoolest siis klaaspärlimäng Sinfoniettaga Me salvestasime selle, ma tegin selle niisuguseks sümnilikuks, andsin talle pidulikus suurde Timpanid, trompetit, keelpilliorkester, orel veel juures ja nii edasi. Ja Torgu kuningale, tema majesteet Kirill esimesele, ilmselt küllap siis meeldis hümn ja ta annetas mulle kuningriigi ordeni. Kusjuures see on mulle väga suur au, sellepärast et et ega neid ordeneid ei jagatud niimoodi sadade kaupa, nagu teatud aastatel. Eesti vabariigi aurahasid. Neid on antud väga vähe seda ordenit, et kui ma nüüd õigesti mäletan, minu oma on number 14 ja see on 28 aasta jooksul, nii et keskeltläbi iga kahe aasta jooksul üks, nii et mul on väga hea meel, et ma olen väga uhke selle üle. Aga räägime edasi, läheme natukene kaugematesse aegadesse. Sinu sünniaasta on 1955 ja sünnikoht on Tartu. Nii see on. Milline oli Tartu sinu lapsepõlves, et on seal mingisuguseid selliseid esimesi lapsepõlve mälestusi? No ma tahaks näha inimest, kellel ei ole lapsel selliseid päris esimesi mingeid lapsega päästus pilte, muide kui nüüd jah, eriti varajasest lapsepõlvest rääkida, siis mul on väga meeles üks ja muide, see on ka muusikaga seotud mälestuspilt. Nimelt mul oli üks selline flööt või, või mingi puhkus, Pill jama ilmselt kogemata lõin selle vastu hälliserva vist puruks. Ma võisin olla niisugune kahe ja poole aastane ja küll ma siis nutsin ja mul oli nii kahju, et see pill katki läks, nii et väga võimalik, et selles on juba mingisugune väike niisugune muusika armastuse alge sees. Aga muidugi eelkõige on mul mälestused seosest Tartuga palju hilisemast ajast ja juba Elleri koolis õpingud ja, ja siis mängimine ühes bändis Tartu Ülikooli kohviku bändis, kus tulid välja hiljem ka päris nimekad muusikud, ansambli Fix bassimees Madis Kütt ja Silvi Vrait, näiteks oli meil laulja seal peaaegu igapäevaseks külaliseks nii-öelda külalislauljana Kilgas ja nii edasi. Vaatame veel natukene seda päris põnnipõlve seal, et kuidas sul perekonnas oli. Muusikat kuulati kodus, kuidas te kuulasite seal seda muusikat? Muusikat ikka ikka kuulati ja ja vot siis oli see aeg veel, kui, kui olid mingisugused seltskonnad, kogunesid, kogunesid näiteks sünnipäev või kellelgi pulm või lauldi ju lauad laua taga, tavaliselt oli keegi akordionist sinna sinna kutsutud hiljem mõnikord see mulle muidugi ei meeldinud. Kui mina olin õppinud juba mõned aastat akordionit mängima, siis siis mind ka mõnikord sunniti saatma akordionil selliseid laule, noh, minu lapsepõlve. Siis olid sellised laulud, Eime, ei tea sõrmus hoole see ja, ja ütleme, Rimo meri ja midagi, midagi sellist. See on minu niisugune varajase lapsepõlve muusika, mis mind ümbritses. Muidugi, kui ma hakkasin juba muusikat õppima, siis tulid natuke teistsugused lood ja viisid tuli Bach ja, ja Beethoven ja Johann Strauss ja tuli Wagneri ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas sinu muusikaline haridustee alguse sai, kui vanalt sa hakkasid pilduma? Minu muusikaline haridus on natuke segasevõitu, kui mul oleks võimalus olnud seda niimoodi teadlikult planeerida täna, et kuidas ma oma lapse näiteks paneksin muusikat õppima, siis ilmselt ka minu muusika, kui tee oleks hoopis teistsuguseks kujunenud. Aga nagu ma siin mainisin, juba akordionit, see oli minu nii-öelda ümbruses, oli selline noh kõige-kõigem pill ja mind pandi akordionit õppima ja ma õppisin seda laste muusikakoolis. Algul küll eraõpetaja juures hästi õrnalt, niimoodi juba kuueaastaselt või seitsme aastaselt, aga siis edasi ma läksin, jah, laste muusikakooli õppisin neli aastat seal siis läksin Elleri kooli, õppisin ka algul akordionit, aga siis. Mul ei tekkinud võib-olla akordioni kui pilliga ja tegelikult selle akordioni repertuaariga ja võib-olla ka osalt minu akordioni õpetajaga ei tekkinud niisugust ütleme väga sooja sidet, kusjuures ma ei süüdista absoluutselt õpetajad sellesse on võib-olla probleem on minupoolne. Ja siis ma mõtlesin, et midagi peab muutma, võtsin teiseks erialaks juurde kontrabassi, õppisin natuke aega ka kontrabassi, vaat seda mõistavad. Pill ei ole sind küll pannud mängimas näha, ma olen isegi laulupeol mänginud. Ja, ja siis vahetasin akordioni vastu muusikateaduse vastu ja lõpuks ma loobusin sellest kontrabassist ka, sest muidu mind oleks ähvardanud oht, et mind oleks Vanemuise teatrisse suunatud kontrabassimängijaks. Mitte et mul Vanemuise vastu midagi on, aga ma tegelikult ei tahtnud minna ikkagi orkestrisse tööle. Ma tahtsin minna konservatooriumisse heliloomingut õppima ja, ja see niisugune muusikateooria, Vi muusikateaduse eelharidus oli selleks väga hea. Muidugi. Ma oleks võinud akordioni asemel näiteks klaverit õppida, see on ikkagi heliloojale märksa vajalikum instrument. Aga läks nii nagu läks ja minu selline ütleme selle tõttu minu klahvpilli selline tehniline virtuoosse natuke takerdunud, sellepärast et vasak käsi akordionil teeb hoopis hoopis muud tööd. Parem käsi natuke, sarnaneb klaveriga, aga, aga nii, et ma ei mind. Kui ma pean mõnikord mängima klaveril näiteks esitama omaenda lugu või demonstreerima kellelegi, siis ma olen kergelt kimpus. No kui me räägime muusikalistest mõjutajatest, siis sa valisid siia india muusika Jah, ma valisin, ma tegelikult oleks tahtnud võib-olla valida päris niisugused traditsioonilise või mingi klassikalise india rooga, aga mõtlesin, et, et võib-olla see saatesari, mida sina nüüd vead siin läbi suve. Et see on valdavalt ikka sellise levikallakuga, et ma ei oleks tahtnud nagu päris India klassikalise muusika niisugust näidet siia tuua, sellepärast see on niisugune poolel teel ja see on anoshankar, ravisjonkari tütar, muide, teatavasti on ravižhankaril kaks väga väljapaistvat tütart, mu muusikud, teine tütar on Noora Johns keda me ka väga hästi teame ja, ja armastame. Aga see on siis nuuskas Hankar, muide neid seob veel minuga niisugune ka isiklik tutvus, nii ravi Šankariga, ma olin isiklikult tuttav kui ka Nuskashankariga ja nad on esinenud oriend festivalil, meil küll kahjuks paraku mitte. Eestis oleme väljaspool Eestit nendega kontserte teinud. Aga Nušhankarond täpselt niisugune, tema on olemas selline päris klassikaline indie-muusikataust, aga Ta on teinud ka natuke džässi ja niiskust. Noh, eesti keeles isegi päris õigeid termineid ei ole, selline kroscalther või crossover võib-olla kergelt, isegi sellist New Etšilikumeki on selles asjas sees, aga see on tema väga edukalt plaadilt. See lugu, neikide kalasti on loo nimi ja plaadi nimi on ris ja anoskashankarsis mängib sitaari. Me pöördume kindlasti tagasi selle sinu Pindianna teema juurde, jaga budismi juurde, aga kuulame vahepeal natukene muusikat. Anusca prošenkar musitseeris ja jätkame juttu tänase saatekülalisega, kelleks on tuntud muusik ja helilooja Peeter Vähi. Me juba rääkisime lühidalt sellest, et kuidas sa mängisid seal Tartu Ülikooli kohvikus, kuidas sul sealt esimene bändi tegemine üldse peale hakkas? Ma olin jõudnud lõpetada Elleri koolis kaks kursust ja siis mulle tehti ettepanek tulla mängima Tartu Ülikooli kohvikusse, kuna sealt oli ära läinud eelmine pianist. Ja muidugi mul oli väga raske üle võtta seda, seda nii-öelda seda koormust, sest eelmine pianist oli muide, paljude jaoks on võib-olla see üldsegi suur üllatus raadiokuulajate jaoks, et see mees üldse on tegelenud levimuusikaga või bändis mänginud või džässi mänginud. See oli Peeter Lilje meile hästi tuntud dirigent, keda kahjuks meie hulgas ei ole enam juba juba mitmeid mitmeid aastaid. Nii et ma tulin Peeter Lilje asemele ja mõistagi tema oli juba väga hea klaverimängija, mina ei olnud üldse bändis mänginud. Ja ma arvasin, et esimesed paar-kolm-neli nädalat. Et huvitav, kas mind kannatatakse välja, sest ma eksisin, läksin nii-öelda fraasist välja kogu aeg isegi sellise kõige lihtsama muusikalise vormi juures nagu 12, taktiline, bluusi selline vorm, isegi seal ma suutsin minna niimoodi paarid aktiga kas varem või hiljem sisse tulla, rääkimata rütmiliste harmoonilistesse, eksimustest ja ebastiilsustest. Aga ju ei olnud hetkel kedagi paremat võtta. Ja see andis mulle sellise jah, nagu bändimehe sihukese esmase hariduse ja esmase kogemuse ja peab siiski ütlema, et ma olen väga tänulik nendele nendele oma bändikaaslastele, kes mind välja kannatasid. Bändi juht oli tol korral Vello palav tänaseni minu täitsa hea hea sõber. Ja muidugi kui meile bändi tuli, Silvi Vrait. Ta ei olnud veel siis võib-olla tuntud üldse niimoodi üle-üle-eestiliselt, aga ta laulis täpselt sama hästi, nagu ta laulis aastakümneid hiljem ja just need afroameerika spirituaali pluusid. Ta tegi neid fantastiliselt ja omakorda kuidagi. Noh, mina õppisin justkui tema käest ka selliseid statistilisi võtteid, nii et ma olen ka Silvile väga tänulik. Kas ülikoolis kohvikus mängimine tähendas ka juba mõningast raha teenimist? Ja ikka ja see oli täitsa hea kopikas, kui ma mäletan, vist, kui ma ei eksi, siis Elleri kooli stipendium oli näiteks 20 rubla kuus. Aga meie kohvikupalk oli esimesel aastal, kui ma ei eksi, oli vist 70 rubla kuus ja siis juba järgmisel aastal 110 rubla kuus, nii et ikkagi oma viiekordselt ületas koolist saadava stipendiumi ja lisaks sellele mõnikord, et võib-olla ta tänapäeva inimesed seda ei tea. Aga see niisugune kõrtsimuusiku elukutse juurde käis ka selline teinekord lugude mängimine tellimuse peale ja selle eest maksti bändimeestele veel eraldi juurde ja see, see tuli veel lisaks palgale noh, niisugune nagu, ütleme jootraha või et jah, ma elasin päris päris korralikult muusikakooliõpilasena. Nagu ma aru sain, mängisid seal klaverit, seal tavalist akustilist, klaverit. Akustilist klaverit ja elektriorelit haaba sünti kui niisugust, kui sellist instrumenti no ütleme jah vist peaaegu et polnud olemaski. Me räägime praegu 70.-te algusest, kusagil sellest ajast, see aeg oli jah, 72 kuni 74. Ma tahan tahtsingi küsida, et kas sulle sellised toredad elektrirollerid nagu Younast RET akord, traat, mis nad olid? On sul need tuttavad, need on mulle ainult nimepidi tuttavad ja olen näinud, aga ise mänginud võib-olla kusagil olen jah proovinud, aga meil oli ülikooli kohvikus juba ikka noh, ütleme pisut peenemat sorti riist, selle nimi oli Weltmeister Ida-Saksas valmistatud, toitsid täitsa demokraatiasse. Repliik oli TTT sinna juurde kirjutatud või DDR, vabandust, jah. See see tegi tolle aja kohta suhteliselt korralikku häält. No kuulame siis vahepeal jälle muusikat, mis on mängitud juba päris korralike pillidega. Ansambel. Vitamiin ja pärast seda jätkame juttu Peeter Vähiga. Laanu ei köhiks võrratu. Kuulge, elab ja sirvikude kuis märkamatu puus. Koormaid ka tab olnudki vaipa mis nüüd laaditu reali. Sain elu täies ja Melgutari jäid oma elutee. Ta märkas hetk, et Gerda vaest püsida ei taha. Kaarmann. Meelest läinud, et vanker üsna väiksest peale Ka tavageeni laibakärbes, milles alla Nüüd. Mänguna tunduv kõiks. See oli suur ja väike vanker, ansambli vitamiin lugu, pautoriks bioodist Reinhard ja klahvpille mängis siin loos Peeter Vähi, tänane saatekülaline. Jõuamegi selle ansambel vitamiin juurde. Alustas vitamiin aastal 1978. Nii see on, täpselt nii, see on täpselt, see lugu pärineb natuke hilisemast ajast, aga sa valisid selle ise siia välja. No räägime neid vitamiini asju ka D-vitamiini ikkagi oli ka Eesti kõige populaarsem ansambel mingi ajal. Võib-olla see ei ole nii oluline, et hakata mingisuguseid edetabeleid vaatama, kindlasti jah, mitmetel kordadel oli vitamiin mingisugustes populaarsuse edetabelites number üks aga aga siis jälle ei olnud number üks ja siis võib-olla jälle. Aga see võib-olla ei ole sedavõrd oluline näitaja. Võib-olla kõrgushüppes, kaugushüppes on see oluline, kes ikkagi hüppab viis sentimeetrit kaugemale, see on parem. Aga, aga muusikas on võib-olla veel olulisem see, et kas mingi bänd on mingi jälje hilisemasse aega ja kas, kas mingi bändi lugusid mängitakse ka 10 või 20 või 30 aastat hiljem see on võib-olla olulisem. Vitamiinilugusid kahtlemata 20 ja 30 aastat hiljem mängitakse kas need 50 aastat hiljem, seda ei oska keegi öelda, aga varsti on 40 40 juba täis, nii et nii ta on. Oi, vabandust, 42 42 aastat. Nonii, praeguse seisuga aastal 2020 42 aastat tõepoolest vaata, kus aeg aga lendab muudkui. Me räägime nüüd nendest muusikainstrumentidest, millest ka siin palju juttu on, siis mida meil tegi ikka ühe päris riskantse sellise liigutuse võiks öelda või ühe reisi Soome ja ütlevad selle eest, mida te seal tegite ja kuidasmoodi neid organiseerisid. Oleks võinud sel ajal pehmelised trellide taha panna. Ja kui vaadata niisugust noh, ütleme ma ei räägi võib-olla jumalikust eetikast, aga ka iga inimese niisuguse südameeetika järgi me ei teinud mitte midagi kuritegelikku. See oli lihtsalt paratamatus, et teisiti ei olnud võimalik pille hankida. Jah, me nii-öelda loomulikult me Nõukogude Liidu, igasuguste kõikvõimalike seaduste vastu kehtivate seaduste vastu eksisime. Me kõigepealt vahetasime salaja kusagil Viru hotelli juures valuutat, siis salaja toimetasime selle valuuta üle piiri, neid topiti kuskile mingite trummi statiivide torude sisse ja keerati kinni, peaaegu et keevitati kinni. Jooned. Riistad ei olnud ka nii, nii täiuslikud tol ajal, et läbi ei valgustatud neid asju ja siis valmistati mingisugused võimendustemulaažid. Läksime kontsertreisile mingite asjadega, mis üldse üldse häält ei teinud, millega ei olnud võimalik mängida, ja siis see oli suur risk muidugi, et ühele inimesele anti ülesanne siis osta päris pillid, korralikud pillid. Soomes, koha Soomes kohapeal ja ja kui ta oleks olnud petis, päts, see suli, eks ole, ta ei ole, oleks võinud üldse mitte mitte osta ja selle rahalise rahaga nii-öelda uttu tõmmata, aga õnneks ta seda ei teinud. Ja siis me saime täiesti uue niisuguse komplekti, seal olid süntesaatorid, kõlarid, võimendid mikserpult, aga iga pillimees kujuta ette, kui talle antakse kontserdi eel umbes pool tundi enne kontserti kätte kõik uued asjad. Juba tehnilises mõttes. Noh, see asi ei hakka korralikult tööle. Noh, nii nagu Andres, kui sa peaksid praegu uue mikserpuldiga uue arvutiga uued uute mikritega praegu otse vikerraadio eetrisse minema, kindlasti ka kõik vilise vilistaks sahiseks. Täpselt samuti oli meie esimene kontsert Soomes. No sellepärast on nii piinlik publiku ees, aga no midagi ei olnud teha. Vähemalt järgmised kontserdid olid siis juba meil märksa paremad ja juba kvaliteetsemate pillidega, sest nõukogude liidus teatavasti ei olnud saada Ühtegi nendest asjadest, mis, mis olid niisuguseks ütleme, tippprofessionaalseks pillimänguks, kõlblikud. No nii nagu saate varasemaid külalisi, Margus Kappel ütles, et ta ei anna nõukogude korrale mitte iialgi andeks, seda nad saatsid inimesi kosmosesse, aga korralikke klahvpille ei suutnud teha ja Lesley plokk poksi teinud. No vot see sellise võrdluse peale ma pole isegi tulnud, aga, aga paraku see on tarkus on tõsi ja kusjuures mingisuguseid pille võib olla ja nii-öelda enam-vähem sinnapoole noh lõpuks näiteks Estonia klaverivabrik ju ka nõukogude ajal jätkas eksisteerimist ja ja nende kaveritega ikkagi sai, sai mängida, aga, aga need sündid, elektrikitarrid ja ka akustilised kitarrid see oli jah, ikkagi niisugune. Ütleme isegi hindega kolm pluss oleks natuke või vabandust, isegi hindaga, kolm miinus oleks natuke ülehinnatud. Selsamal vitamiini ajal sa õppisid ka juba konservatooriumis, ehk siis praeguses teatri ja muusikaakadeemias ja õppisid heliloojaks. Jah, õppisin tõepoolest ja ma arvan, et Ühest küljest oli sellest palju kasu mul nii vitamiini bändis mängides, aga muide, eriti tagantjärgi ma näen, et mul heliloojana on olnud kasu K-vitamiin vitamiini bändis ja mitte ainult vitamiini bändis, ka uus generatsioonis mängimisest. Et tänu sellele võib-olla minu niisugune muusikaline silmaring ei kujunenud niisuguseks väga kitsaks kitsalt akadeemiliseks, vaid noh, minu, kas oli maailm märksa laiem ka levimuusika elektrooniline muusik ka olid minu jaoks ikkagi täisväärtuslik muusika ja muide, mida aeg edasi läks, seda rohkem ka sellises süvamuusikas. Mul on vaja olnud kokku puutuda mikserpuldiga salvestustega erinevate niisugustefaktuuride kokku miksimisega ja sellealase koolituse. Ma sain just nimelt vitamiinist. Mida on ikka samal ajal küll alguses algusperioodil tegutses ka just nimelt nagu sa eelpool mainisid ansambel uus generatsioon, mis oli hoopis teises stiilis, jälle kui ansambel vitamiin. Jah, aga mängijad olid ju peamiselt samad. Rein Laaneorg kitarril, Mikk Targo löökpillidel Kulno luht, kellest sai pärast heina vitamiini bassimees ka ja, ja siis mina ja noh, meil oli seal uus inflatsioonis aeg-ajalt veel erinevaid külalisesinejaid ja ja, ja ka teine klahvpillimängija Aare Põder käis vahepeal. Aga selle asja point oli see, et vitamiin ei oleks saanud oma kontsertidel teha sellist, ütleme džässroki või niisugustest funky sugemetega džässroki. Sest see vitamiini publik ootas vitamiinilt hoopis midagi muud, ootas roosiaia, kuningannat tollal ja tiigrikutsut ja kui oleks sinna pikki selliseid läbikomponeeritud džässrokklugusid vahele mängitud, see publik oleks poole kontserdi pealt võib-olla ära läinud ja vastupidi, uus generatsioon ei olek ei oleks saanud lubada endale niisugust stilistiliselt vasturääkivusi. Et endale sellist noh, ütleme poplauljate repertuaari nagu kavasse võtta, sellepärast jah, me tükk aega tegutsesime nagu paralleelselt, aga vaata, Andres, kui sina juba bändi tulid, siis tegelikult meil kadus selline ütleme, stilistiline vahe ära ja me ütleme, vitamiin mingil määral liikus sellise nagu tõsisema rock ja isegi kohati džässroki poole. Ja selle perioodil nagu kadus vajadus juba sellise paralleelse teise bändi tegevuse jaoks ja sellepärast uus generatsioon lihtsalt lakkas eksisteerimast ja tänaseks noh, ma ütleksin, et tema, võib-olla panus Eesti levimuusikasse on suhteliselt tagasihoidlik, võib-olla 14 15 lugu, mis on salvestatud üldse ja kontserte on ka vähe tehtud, et noh, ma enda jaoks ikkagi pean vitamiini märksa olulisemaks nii-öelda märgiks kui uus generatsiooni. Järgmiseks valisid ka vilksamisi, loob Aivar Mäe lauldud hääl jääl. See on jah üks üks lugu, mille ma kirjutasin leelo tungla tekstile ja ma tahaksin siin just Aivari panust Aivar Mäe panust vitamiini bändi nagu esile tõsta ja esile tuua. Tema oli oma nii-öelda hariduse poolest küll, kuigi ta õppis ametlikult erialana muusikapedagoogikat. Aga tema niisugune põhihuviorbiit oli ikkagi mitmehäälne laul ja koorilis laulmine ja koori dirigeerimine. Ja tema pani tegelikult vitamiini esimest korda. Meie bändi eks eksistentsi jooksul korralikult mitmehäälselt laulma. Ja kas või seesama laulgi hääl jääl, ma ei mäleta nüüd, kuna sellest on nii palju aega möödas, oma kindlasti üle 30 aasta on möödas, aga ma usun, et et siin on lisaks sellele, kui palju me oleksime korraga suutnud peale laulma. Ma usun, et siin on veel mitu korda peale lauldud. Väga võimalik, et siin on lisaks Aivari soolohäälele veel noh, näiteks kas kaheksa või 16 häälne, selline ansambli või koorilaul juures. Liiva, ma, kui nüüd on siin Käega see te silmade. Teal lugu ansambli vitamiin repertuaarist ja laulu autoriks helilooja Peeter Vähi, kes on ka tänane saatekülaline. Muide, Andres, kas sa tundsid ära enda trummimängu selles loos hääl jääl, seda oled sina mänginud. Olen küll jah, aga selles loos ma olin lugenud kokku, et mitu trummilööki sa oled neid üsna vähe. Jah, ega see selles loas tõesti väga Virtoosne trummipartii ei olnud, nii et vabanda, et ma nii lihtsapartii kirjutasin sulle. Aitäh, mul oligi hea, lihtne istusid ja põmm ja põmm, paar korda ja ja ta oli. No lubasime natuke aega tagasi, just saate alguses selle sinu India budismi teema juurde tagasi tulla. Mul on üks hea lugu, mida sa ütlesid, et sa ei mäleta, aga minu meelest see iseloomustab just seda, seda budismi ja selle, seda inimlikku suhtumist, kõike, mis on, et yldiselt valime pommil, ma arvan, et seal olid tohutu suured ja väga valusalt hammustavad sääsed. Ja siis Rein Lauluga elasite teiega ühes toas ja Rein tuli, oli pahane ja ütles, et näed, ma vaatasin vaiba peal hotellitoas seina peal, vaiba peal istus sääsk, mina tahtsin teda maha lüüa. Ja kui see, mis ma vaatan, Peeter sikutab seda vaipa. Sääsk saaks ära lennata. Ma tõesti ei mäleta seda, aga see võis nii olla. Nimelt budismis on üks selline levinud printsiip, vägivallatus printsiip ehk ahimsa et, et mitte et ei pea olema vägivaldne, noh, rääkimata tapmisest teiste oma liigikaaslaste või teiste inimeste suhtes ka teisi loomi pea tapma, aga see kehtib kõikide elusolendite kohta, olgu see siis putukas või või võikala või krevett või, või, või mis iganes. Ja noh, me ei saa seda printsiipi absoluutselt järgida, noh, kui me kas või metsa jalutama läheme, küllap me astume jalaga surnuks ju väga palju sipelgaid ja muid elusolendeid, aga minu seisukoht on olnud ka, et et ega see väga suurt midagi ei muuda, kui sellest miljonist sääsest, mis meie ümber seal lendab, kui me kaks tükki maha lööme, noh see ei muuda asja. Ühesõnaga selline juhus võis olla küll või võis aset leida. Oli ma mäletan seda päris hästi ja minu arust üsna iseloomulik. Kuidas sa selle budismi juurde jõudsid. Noh, neid, selliseid teid on olnud ehk mitu mingil määral kirjanduse kaudu lihtsalt lugedes selle kohta ja siis muide, K-vitamiinireisidel mõnikord me sattusime just Burjaatiasse, kus olid tollases Nõukogude liidus ainsad budistlikud kloostrid. Seal sai käidud ja meiega mõnel välisreisil kuskil Taanis näiteks Kopenhaagenis sattusin budistlikku keskusesse ja sealt see huvi pihta hakkas. Ja noh, mingil määral on see ikkagi selline seesmine äratundmine, et mulle selline elustiil sobib, see ei tähenda mitte niisugust, ütleme padu, hullunud usklikust vaid lihtsalt selline elustiil, see mulle sobib ja teatud sellised filosoofilised tõekspidamised, mida ma aktsepteerin. Ja lõpuks on selles ka parasjagu sellist eksootikat. Mulle kui heliloojale meeldib ka, ma olen koos buda munkadega musitseerinud ja plaate välja andnud, kus kus on elektroonika ja ise mängin mingisuguseid löökpille ja buda mungad laulavad. Ja muide just täna täna õhtul umbes 40 minuti pärast mulle helistab Ameerikast eesti soost väga hea fagotimängija Martin Kuuskmann, kes ütles, et ta tahab ühte mingit uut projekti meie vanade asjade põhjal teha mingit videoprojekti, kus on siis buda mungad, Martin kui fagotimängija, mina kui arranžeerija ja klahvpillimängija, nii et ma saan ma uudishimuga täitsa ootan seda kõnet sealt Ameerikast. Väga tore, aga jah, hea meelega räägiks ka sellest sinu rännukihist, aga, aga paraku meil saateaeg nii palju seda ei võimalda, aga küllap C-vitamiini aeg, kus sai palju reisitud. See äratas sinus selle rännuisu. Absoluutselt ära äratas. Ja kahjuks küll muidugi võib-olla see nagu tollel armastati öelda üks kuuendik planeedist või maismaa pindalast, see oli siis Nõukogude Liit, et sellega peamiselt piirdus, noh, vahel harva sai ainult kuskile Iraani või Saksamaale, Soome, Taani ja nii edasi. Aga muide, see üks kuuendik planeedist on ka ikkagi väga suur ala ja seal oli väga põnevaid kohti. Lihtsalt kes oskas seda üles leida või märgata seda ilusat toredat, mis seal oli. Nõukogude maal oli ja väga palju sellist halli tooni. Aga seal oli ka nii looduse mõttes kui ka kui ka kultuurilises mõttes oli väga põnevaid piirkondi ja ma arvan, et see on mulle kogu eluks siiski jäänud ja ka loomingus mind aidanud ja inspireerinud. Siia sobib hästi pidameli lugu nimega Ringtee. Claudia Emil. Arus? Peadus. Reeglasse. See oli Vistamedi Lugo prink, tee ja loba, pautoriks oli kitarrist Rein Laaneorg ja veel on saatekülaliseks Peeter Vähi. Jätkame siit juttu, kui nüüd vaadata tagasi sellele aastakümnete pikkusele tegevusele, see on üle 40 aasta. Sinu muusikukarjäär on kestnud, et kuidas sa seda nüüd vaated, on sul selliseid õnnestumisi, mõningaid ebaõnnestumisi igipolnud? Kuidas sellised? Kokkuvõtvalt võiksid vaadata? Kõige üldisem kokkuvõte oleks, see tähendab loomulikult on olnud, kui me siia ebaõnnestumisi, no kellel ei oleks loogiline ja isegi nendel kõige suurematel staaridel, ma arvan, nemad vaatavad muidugi kõrgemalt tasandilt, aga ka nendel on ebaõnnestumisi. Aga mina võiksin kõige laiemas plaanis jagada oma tegevuse kaheks nii-öelda levi ja süvamuusika valdkonnas. Ja mingil hetkel, kui ma bändindusest ja üldse ja popmuusikast loobusin, siis ma mingil ajal tundsin võib-olla mingit niisugust isegi piinlikust pidada, pidasin seda madalamaks kuidagi ja mõtlesin selle peale, kui see oli raisatud aeg. Aga tänaseks on minul need mõtted kuidagi muutunud ja mul on hea meel, et ma olen bändis mänginud ja sealhulgas vitamiinis. Ja mul on väga hea meel nende bändi aegade jooksul tekkinud sõprussuhete üle. Et sinagi Andres, oled, näed jäänud heaks sõbraks. Rein Laaneorg on hea sõber, Aivar Mäe on hea sõber Mikk Targo ja nii edasi ja nii edasi. Et et sellest on mul olnud palju kasu, aga paraku jah, minu tegevus ikkagi viimasel enam kui 20-l aastal on sellises ikkagi süvamuusika suunas ja kui sa lubad, kui sinus see formaat seda võimaldab, siis kõige viimase loo praegu ma pakuksin just oma sellisest süvamuusikategevusest. See lugu on väga imelikult sündinud ühel õhtul. Andres Mustonen, Hortus musicus, juht helistab mulle Peeter pool 12 õhtul enne keskööd. Meie hulgast lahkus meie hea sõber, suur gruusia helilooja Kiyaganšeeli ja ülehomme on Arvo Pärdi keskuses tema mälestuskontsert. Ja homme on meil Hortus muusikusega proov. Meil on vaja sinult, Peeter lugu. Ma ütlesin, et Andres, sa mõtled ikka, praegu on pool 12 ja homme kell kaks on teil proov, ma ei jõua. Peter, sa pead midagi tegema. Ma ütlesin, on päris uut lugu ei jõua, aga ma võtan ühe Beethoveni loo kuupaiste sonaadi, võtan aluseks ja komponeerin selle loo peale. Ja ma tegin kümneminutilise loo, millest me täna võib-olla saame fragmendi mängida ja see plaat tuli just paar päeva tagasi välja. See on ühe looga plaat mis on praegu meie ees laual. Nonii tore, Peeter, aga enne veel kohe mäega kuulame seda lugu, et kui veel vaadata seda, et kui sa lapsepõlves millestki unistasid, et oskasid sa unistada sellest, et sa oled nüüd ütleme, 60 aastat hiljem, see, kes sa praegu oled. Minu päris lapsepõlve unistused muidugi olid hoopis teistsugused, võib-olla ma oleks tahtnud saada rongijuhiks või, või autojuhiks või ma ei mäleta, kelleks veel siis mingil hetkel tahtsin geoloogiks saada. Või selliste, ütleme, maa ajaloo uurijaks, see oli minu niisugune koolipõlve unistus, aga helilooming see kuidagi tuli niimoodi pool juhuslikult ja, ja üldse muusika ja pillimäng, nii et see otseselt minu unistuste teema ei olnud. Väga suur tänu sulle, et said aega tulla siia saatesse, oma mälestusi ja, ja muid lugusid jagada, mis olid ääretult huvitavad ja põnevad kuulata, aitäh sulle samuti sulle, suur tänu ja suur tänu raadiokuulajatele, kes kannatasid meid välja aitäh ja vikerraadio stuudios olid Peeter Vähi ja Andres Oja.