Kõigepealt Juhan tseigeri seatud külamul ütleb. Seigelda on selle rahvaviisi seade üles ehitanud kontrastile varieerides viisi, kord nukraks, kord rõõmsaks. Järgnev rahvalaul viire takka Juhanseigeri seades on näide uuematest ruumilistest rahvalauludest. See on originaalselt Muhu saarelt üles kirjutatud hällilaul. Me kuuleme ja justkui näeme siin rannanaist, kes oma last hällis unele suigutab. Silmapiiril näeb ta merel laevu õhtupäikeses. Ja see kõik on sobinud hästi hällilaulu, lüürilise meeleoluga. Ka järgmine laul on näide uuematest rahvalauludest. See on Cyrillus Kreegi seatud Ma kõndisin Vainule uuemates rahvalauludes on väga suur osa armastus lauludel, mis vestavad armastajate õnnest ja õnnetusest. Aga mõnigi kordan siin ka humoristi Kloot lisandunud tõsisele teemale. Selles laulus kõneldakse noormehest, kes oma armastatud neiu ilustan, nii vaimustatud, et ei oska seda kuidagi sõnades väljendada. Ta mõtleb talle ülistuslaulu laulda, aga sellesse laulu ei saa rohkem sõnu, kui puurattad ja kask. Aisad. Järgnevalt kuuleme mõne setu rahvalaulu seadet. Setu rahvalauludel on meie rahvalaulude hulgast eriline koht. Seni on meie rahvalaulude kõige suurem väljaanne koostatud setu rahvalauludest. See on maanurk, kus veel tänapäeval helisevad vanaaegsed rahvalaulud täies elujõus mitmesugustel puhkudel, kus improviseeritakse laule nii nagu vanastigi osavate laulikute poolt, mis teemal tahes. Kahjuks on setu rahvalaul teenimatult mitmel põhjusel jäänud tähelepanust kõrvale, seda tuntakse liiga vähe. Siin on ka omad põhjused. Esiteks selles, et setu keele murre kujutab kirjakeelest kõige kaugemat keele murret mida on raske mõista sellel, kes seda pole harjunud kuulma. Teiseks ka setude omapärasel laulmismaneer-il. Kui mujal Eestis on lauldud tavaliselt rahvalaule ühehäälselt siis setud laulavad kooris mitmehäälselt. Sealjuures on sellel laulul omapärane tämber veidi karedavõitu kõla, mis tänapäeva muusikaga harjunud kõrvale esialgu tundub võõrastav ana kuid neid laule tundma õppides leiame nendes omapärase muusikalise väljenduse ja ilu. Igatahes on setu rahvalaulud kõige temperamentsemad hulgast eesti rahvalaulude keskel. Hoog reibas laululust on siin väga sageli laulude saatjateks. Me kuuleme järgnevalt ühte setu pulmalaulu küla ütel Riho Pätsi seades. Siin kõneldakse noorikust, keda on pulmas laidetud, ta olevat liiga suur ja liiga vana. Meele pahaga tõrjub noorik selle laitmise tagasi tuues ka kinnituse selle kohta, et laitajatel pole õigus, kuidas ta saab olla suur või vana, kui see kõiv ehk kask, mis nurme peal seisab ja kus tema hällon kiikunud on veel noor. Eelmine näide oli ühtlasi ka näiteks rahvalaulusaate meisterlikkust arendamisest. Siin oli see setupärane hoog ja omapära päris hästi klaverisaates helilooja poolt välja arendatud. See pulmalõbus rõõmus meeleolu kõlas nagu setu rahvapilli motiinis, eriti laulu lõpul. Järgnevalt veel teine näide, setu rahvalauluseaded, samuti helilooja Riho Pätsi poolt. See on pill, on Helle. Saate kujunduselt on see tagasihoidlikum, nagu ka sõnaline sisu siin seda tingib. Setud elavad Eesti kõige äärmisemas kagusopis vahetus naabruses venelastega. Kahe naaberrahvasõbralikud ja tihedad kultuurilised suhted avalduvad ka rahvalaulus. Vastastikuseid mõjustusi on vastu võetud pikema aja vältel. Seda näitavad mitmed motiivid, mis on võetud eesti lauludest vene laurudesse ja teiselt poolt vene lauludest eesti lauludesse esmajoones setude kaudu. Riisimotiivide kõrval on ka laene sõnalises osas. Mõneski uuemas setu laulus on venepäraseid sõnu eriti refräänis, kuid enamasti on need ümbermõtestatud või jäävad kõlama otsekui hääliku instrumentatsioon. Üht näidet niisugustest uuematest setu lauludest kuuleme järgnevalt son Anatoli Karzneki seatud toonus, ka laul on oma nime saanud siin korratavast refrään sõnast. Ja selle aluseks on endiseaegne vene naise nimi. Siin hellitava lõpuga toonuska. Refräänis kõlab veelse täiendiga toonus ka dotsus ka, mis on siis tütreke nii lihtsustatud või eestipärasel kujul hääldatud, siinse jääb nii nagu laulu üldiselt iseloomustamaks, refrään sõnas laul ise aga on näide uuematest lõbusamatest lauludest, millel kõigil on samasugune refrään enamasti väga humoristliku sisuga. Nagu viimastest paladest võis selgesti kuulda, on siis kaasaegsemad rahvalauluseaded juba muusikaliselt palju rikkalikumalt vormistatud. Kas eelmäng või lõppmäng annab hästi edasi laulu üldist meeleolu? Ta lisab selle täienduseks nagu sügavuti midagi juurde. Rahvalaulu saate muusikalises läbitöötamises on päris erilised saavutused Mart saarel. Tema loomingus on siin väljakujunenud otsekui omapärane stiil. Paljude lihtsate viiside saated on temal nii kaalukad, et kohati otsekui kipuvad kaaluma üle seda lihtsat rahvalaulumotiivi. Sageli on väike meeleolu motiiv tal laiaks Helimaalinguks välja arendatud. Mõnigi kord on eelmäng, järelmäng või vaheepisoodid just laulu kui terviku kompositsiooni seisukohalt erilisel kohal. Üht näidet niisugust laiaks arendatud rahvalaulu seadest kuuleme, järgnevad seal Mart Saare seatud rahvalaul, kari kadunud karjase meelekibedus ja süngus. Karja kaotamise puhul on siin just eriti klaverisaatja arenduses väga ilmekalt välja joonistatud. Võib veel lisada, et selle laulu sõnad on Mart Saare enda poolt täiendatud tantsinud, traditsioonilisi sõnu varieerinud ja siia lisanud oma koduümbruse kohanimesid. Mart Saaremeisterlikkust rahvalauluseadetest kuuleme nüüd eelmisele kontrastsuse meeleoluga rahvalaulu puudele. See on õige väikesel viisi motiivil põhineb laul, kuid selle heliline saade nagu kuulete, on õige laiaks arendatud. See on tore rõõmus ja elav pilt suvisest haljast roheluses täidetud metsast, kus puud on täis putukad ja oksad oravaid. Seda kihinat kahinat, suvist ilu, rõõmu ja liikumist metsas on klaverisaates siin suurepäraselt kujutatud. Ilusaid lapsepõlve mälestusi, kauneid muljeid kodust on väga hästi edasi andnud. Rahvalaul Meil aiaäärne tänavas, see pole küll kõigiti rahvalaul. Viis on siin küll rahvatraditsioonist sõnad, aga nagu teada Lydia Koidula Alt oma lihtsuses sisaldab see siiski palju hellust ja südamlikkust ja on jäänud tänapäevani lauldavaks lauluks. Järgnevalt kuulete seda Elsawessoni seades. Me võime siis kuulda, et uuemates seadetes on rahvalaulud saanud küllaltki mitmekesise muusikalise arenduse, kusjuures iseloomustav põhijoon on see, et enamasti avatakse laulu muusikaline idee palju mitmekülgsemalt ja sügavamalt, kui see originaalis olemaski on. See on ühtlasi tunnistuseks sellest, kuivõrd heliloojad on inspireeritud lihtsatest rahvalaulu motiividest. Meie kontserdi lõpuosas kuuleme mõned näited ühest hoopis erilaadsest töötlusviisist. Rahvalaul on saanud meie muusikameestele niisuguseks ideaaliks, et mõnedki on püüdnud tabada rahvalaulu tooni oma algupärases loomingus. Jaa, paljudelgi puhkudel on seega õnnestunud. Leidub näiteid selle kohta, et helilooja enda originaalne laul, milles ta püüab tabada rahvaviisi omapära ja rahvalähedast toonid on niivõrd õnnestunud, et tema loomingut võib paigutada vana klassikalise rahvaloomingu kõrvale. Üheks näiteks niisugusest õnnestunud töötlusest on järgnev laul. See on Edgar Arro laul, mis sina sõnuta laulad, tekst on siin võetud rahvalaulust, kuid viis on helilooja enese poolt algusest kuni lõpuni. Huvitav on jälgida ka selle laulu muusikalist kujundust. Rahvalaulu tekst kõneleb siin suurustavast ja hooplevast laulikust, kes teise laulu ei tunnista millekski teiselaulikud kui laul, see on nagu ilma hobused, ta sõitmine. Ja tema laul kõlab üsna halvasti, aga kui see laulik ise hakkab laulma, siis nagu sõidaks ta uhke hobusega ja siis nagu tema suust kukuks kulda. Pulmade lauluvõistluses oli niisugune motiiv täiesti omal kohal. On huvitav jälgida, kuidas helilooja siin sõnades peituvat kujundit hobuse kappamist klaverisaates väga oskuslikult imiteerinud. Kontserdi lõpuks kuuleme veel näidet heliloojate algupärasest loomingust aga muusika eeskujul. Ja selleks on Villem Kapi laul Jaani ootamine kirjutatud Astrid pirni tekstile mis on sedavõrd õnnestunud, et seda võid julgesti kõrvutada parimate üüriliste armastuslauludega rahva suust.