Kui kogu rahvas Seitsmeteistkümnes juuli 1943 oli suure isamaasõja 756. päev kuid ta oli ka Kurski kaare lahingut 13. päev. Kuidas need äärmiselt ägedad lahingud kulgesid, selle kohta kokkuvõtte sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Varelt. Üldpilt oligi selline. Fašistlikud väed alustasid pealetungi Kurskile põhjast Orjoli suunast ja lõunast Belgorodi lähistelt viienda juuli varahommikul. Vaenlase pealetungi ei tulnud meie väejuhatusel ootamatult olemasolevaid andmeid kinnitas ööl vastu viiendat juulit vangis Saksa sapöör kelle kinnituse kohaselt olevat fašistlike väeosades äsja ette loetud Hitleri käskkiri otsustavat pealetungi alustamiseks. Sama päeva hommikul enne fašistide pealetungi algust andis meie rinde ja Voroneži rinde suurtükivägi ja lennukid võimsa tulelöögi fašistlike vägede koondumiskohtadele ja suurtükipositsioonidele. See oli hitlerlikul väejuhatusel täielik ootamatus, mis sundis neid pealetungi alguses mõne tunni võrra edasi lükkama. Arjullist lõunas Kurski suunal tegutsevad fašistlikud väed suutsid nädala jooksul edasi liikuda vaid viis kuni seitse kilomeetrit kohates meie keskrindevägede raevukat vastupanu pealöögi suunas. Eriti rasked lahingud hargnesid fašistide pealegi suunasponorii linna ja raudteejaama juures, kus oma kangelaslikkusega paistis silma Meie 13. armee 307. laskurdiviis polkovnik Jevgeni juhtimisel. 11.-ks juuliks oli vaenlase pealetung keskrindevägede poolt peatatud. Samal ajal käisid verised lahingud Voroneži rindel, kes kaitselist Kurski suunda lõunast Belgorodi poolt. Siin õnnestus fašistlikele vägedele nädala jooksul edasi liikuda umbes 15 kuni 35 kilomeetrit. 12. Kuuendal juulil kohtas fašistide tankirusikas Prohhorov külal. Meie kahearmeega. Algas Prohhorov, tankilahing suurim teise maailmasõja ajaloos, kus eriti paistis silma meie viies tankiarmee kindrali pärast tankiväe peamarssali Pavel rootmistro juhtimisel ja kindral Aleksei Shadowi viies armee. Läbi nähes fašistide pealetungi plaani, otsustas meie väejuhatus anda vastasele ootamatu löök Brjanski rinde ja läänerinde vasaku tiivavägedega rallilt põhja pool. Selleks välja töötatud plaan kandis koodnimetust Kutuusov. Selle väljatöötamist Brjanski rinde osas teostas tollal lühikest aega rindevägede juhataja asetäitjaks olnud kindralleitnant Ivan Fidülinski. Meie vastupealetungi alguses oli planeeritud momendiks, kui fašistide pealetungi jõud on hakanud raugema ja selline kriitiline fašistlik väejuhatus jaoks olukord tekkis 12.-ks juuliks. Teatavasti olid Hitleril Kurski lahingutega olnud suured plaanid. Ta kavatses taas enda kätte haarata initsiatiivi ja üheskoos sellega parandada oma mainet liitlaste silmis. Lahinguesimestel päevadel valitses Hitleri peakorteris Wolf Sance Hundikoobas, mis asus Ida-Preisimaal. Üsnagi rõõmus elevus. Kuigi fašistlike vägede pealetung arenes kavatsetust hoopis aeglasemalt ei kahelnud füürer siis veel saksa vägede kolmanda ida üldpealetungi edus. Kuid esialgne võidurõõm asendus pohmelusega edasi aga sügava masendusega. Kui lahingute esimese nädala lõpuks sai selgeks, et fašistlikud väed ei ole karvavõrdki jõudnud oma eesmärgile lähemale. Kui 12. juulil alustasid pealetungi Brjanski rinne ja Läänerinne, kellega 15. juulil ühines keskrinne siis oli fašistlik väejuhatus sunnitud lõplikult loobuma oma plaanidest sisse piirata ja hävitada Nõukogude väed Kurski kaarel ja astuma kiiresti samme kaitse organiseerimiseks. 23. juuli hilisõhtuks olid Voroneži rinde väed ja nendega liitunud stepirinde väed taastanud olukorra, mis Kurski kaare lõunaosas valitses enne fašistide pealetungi algust. Niisiis pihtide vahele olid nüüd võetud hoopiski fašistlikud väed. Palume nüüd kindral varret jätkata isiklike mälestustega. Teatavasti kuulus diviis, kelle ridades võitles tema üksus Brjanski rinde koosseisu ja esimeste päevade sündmused Kurski kaarel teda otseselt ei puudutanud. Otsustavat lahingut, millest oli juba tüütuseni korduvalt räägitud ajalehtede suusõnalised algasid meie jaoks ootamatult. Ebamäärased teated lahingute algusest meil oli juba kuulda või teadmata allikate põhjal. Kuskil juba kuuendal juulil, aga seitsmenda juuli õhtul lahkusime häire korras oma positsioonidelt liikusime rännakkolonnis 30 kilomeetrit ida suunas. Järgmise päeva hommikul toimunud miitingul tegi polgu agitaator teatavaks, et viienda juuli varahommikul olid fašistlikud väed alustanud suurt pealetungi meie keskrindevägede vastu. Ja ta lisas, et meie ülesanne on appi piminna keskrindevägedele. Veel kolme sooja suve varjus liikus meie kolonni ida suunas paralleelselt rindejoonega umbes kümne-kaheteistkümne kilomeetri kauguselt. Vahetpidamatult kostis lahingumüra. Rännaku ajal kohtusime arukalt suurtükitanki vee all üks kolonne. Tundus, et kogu rinde sõjamasinale uue hoo sisse saanud päeval oli kõik paigal ja miski reetnud. Öösel toimunut hommikuvalguse saabumisel olime juba varjul metsa saludes, mis asusid lamendati küngaste orgudes ja mass kiirasem seal hoolikalt. Ööl vastu üheteistkümnendat juulit ööbi Maranaa küla lähedale metsas, manayniki raudteejaamast lõunas. Olime jõudnud Orjoli oblasti põhjapiirile meie ees paremal polkov vasakul tsensk. Need kaks fašistide võimsat tugipunkti kaitsesid põhja suunast Orjoli linna, mis asub meist umbes 60 kilomeetri kaugusel. Nagu mäletame, alustasid Brjanski rinde väed järgmisel päeval pealetungi. 11. juuli õhtul viisil metsast puude all läbi komsomolikoosoleku päevakorras oli kommunistlike noorte osa eelseisvas lahingus. Sama päeva õhtupimeduses hakkasid kümnete kaupa meist üle lendama rasked pommituslennukid. Metsaservalt jälgisime, kuidas meil lennuvõik andis tugeva löögi vaenlase peamistele tugipunktidele. Pommiplahvatused Polhovi ja Tsenski kohal olid hästi näha. Harjulli kohalt paistsid meie valgustuspommid ja pump pommiplahvatuste kuma. See oli võimas vaatepilt, suurte pommide lõhkemine ööpimeduses raketid tulekeeled. Kuid samal ajal ääretult raske, teades, et löögi all olid meie omad linnad, mida olime sunnitud pommitama. Varahommikul äratas meid reaktiivsuurtükiväe kogupauk, millele järgnes ennekuulmatu suurtükimürin. Suurtükitule ajal kostis lahinguhäiresignaal. Pataljon alustas hüpet ees liilia teel sinna kohtasime polgu agitaatorid, kes kusagile kiirustades andis edasi napisõnalise teate et Kesk- ja kroonilise rinde väed on peatanud fašistide suur pealetungi. Samas lisas ta, liitlasväed alustasid vägede maandrest Sitsiilia saarel. See algas tegelikult 10. juulil. Üle kahe tunni rammis armee Surdi, kuigi vastase kaitset meiega lähenesime sel ajal okaal jõele, mille taga tulist fašistide positsioonil. Meie kiirmarsi ajal oli esimeses ešelonis asunud kaardiväediviis juba hõivanud väikese tugiala Okaa jõe vasakul kaldal. Tegime lühikese peatuse meie vägede poolt maha jäetud esimeses transsees sealpool layok jõe luhta. Vasaku kalda küngastel olid sakslased arvut, hulk kahureid ja miinipildujad sülgas tuld jõe taha kogupaukudega tulistas reaktiivsuurtükivägi. Sellisena nägi välja suurtükiväe pealetung, mida mul tuli praktikas näha. Esimest ja viimast korda. Kindral Vare nimetas, et polgu agitaator teatas talle liitlasvägede maandamisest Sitsiilia saarele. See andis tunnistust, et nad kavatsevad peatselt jõuda Itaalia mandrile, kuhu nad jõudsidki augustikuu lõpus. Itaalias endas valitses sügav kriis. Majandus oli kokkuvarisemise äärel, riigivõlga märkisid kosmilised arvud, kõikjal oli puudus toiduainetest. Töölised ei tahtnud enam töötada nende heaks, kes rikastusid sõjast. Pealegi kui nad pidid kulutama mustal turul oma külmut, teatud palga viimset krossid. Põllumajanduses oli tohutu tööjõupuudus, kuna nooremad mehed olid mobiliseeritud sõjaväkke. Itaalia rahvas oli äärmiselt väsinud sõjast, fašism oli teda surmani tüüdanud. Ta oli valmis välja astuma must särkide vastu. Rahva toetus kuulus partisani telekelle read 1943. aasta esimesel poolel jõudsalt täienesid. Itaalia armee oli läbinisti laostunud andnud ränki kaotusi idarindel ja Põhja-Aafrikas oli sõjatüdimus sõdurite hulgas üldine. Kogu maad haaranud masendust süvendasid inglise ameerika lennuväe massilised pommirünnakud, mis muutsid varemeteks Milano südalinna ega heitnud armuga igavesele linnale roomale. Hitleri poolt Itaalia aktiivsel osalemisel valla päästetud sõda lähenes nüüd kiiresti Itaaliale endale. Fašistliku ladviku polnud rahva meeleolud teadmatus Ta must särkide juhtivas keskuses, nõndanimetatud suures nõukogus, mis dutse määratuna oli aastaid asendanud parlamenti, valitsesid vastuolud. Nõukogu liikmete enamus oli jõudnud järeldusele, et sõjast saab välja astuda üksnes siis, kui Mussolini on kukutada. Dutse vastu hääletas isegi tema väimees Mussolini, lemmiktütre Eda abikaasa krahv kale Atso Cheanotti, Corbelazzo, kes ometi pidanuks äiale välisministri tulusa ametikoha eest tänulik olema. Muide, pool aastat hiljem laskis Hitleri abiga jalule aidatud vihane äi oma väimehe hoopiski üles puua. Kuid 1943. aasta südasuvel küpses Roomas koja revolutsioon. See toimus õukonna kaasabil, kes ammust aega olid ukse peale viha kandnud, kuna Mussolini kuningat millekski ei pidanud. KUI Tuutse, 25. juulil 1943 saabus kuningapaleesse, arreteeriti ta kuningliku kaardiväe ohvitseride poolt. Moodustati uus valitsus, kelle etteotsa määras kuningas marssal Pietro Padolju. Uus valitsus deklareeris ametisse astumisel sõja peatset lõpetamist, mida rahvas soovis. Paar tundi pärast Mussolini arreteerimist olid Itaalia patrioodid korjanud fašistlikul politseilt ära kõik relvad. Isegi Mussolini ihukaitse. Seda oli ometi terve. Diviis ei teinud katsetki vastu hakata ja andis oma moodsad saksa relvad kohe ära. Ent patrio saates juba järgmisel päeval Hitlerile telegrammi, milles ta teatas, et sõda jätkub. Samal ajal astus ta aga ka salajastesse läbirääkimistesse inglaste ameeriklastega vaherahu sõlmimiseks. See kahepaikne mäng oli ette võetud selleks, et säilitada Itaalias fašistliku režiimi ning tagada tööstus- ja finantsoligarhia-le nende kasumit. Kuid Itaalia kommunistliku partei juhtimisel astusid rahvahulgad resoluutselt välja fašismi vastu ja demokraatlike vabaduste eest. Patolio pidi peatset mängu Berliiniga lõpetama. Pärast sakslaste katastroofilist tühja saamist Kurski kaarel oli lõplikult selge, et Hitleri režiim seisab kuristiku serval. Mõni sõna mussoliinist. Mees, kes pidas ennast klassikalise fašismi isaks, viskles nüüd türmis. Vangistuse teisel päeval, see on 26. juulil õnnestus tal valluritelt paberit nuruda ja Padoliale kiri kirjutada. Oli ta ju ise marssali karjääri eest hoolt kandnud, nimetades tema omal ajal Ida-Aafrika ülemkomissariks ja Liibüa kindralkuberneriks oma kirjas. Tuutse kirjutas. Kinnitan teile marssal Podolio, et hinnates varasematel aegadel ühiselt tehtud tööd, ei valmistama omalt poolt vähimaidki raskusi, vaid olen valmis mis tahes koostööks. Loomulikult ei olnud Podoljul mingit tahtmist poliitilise laibaga oma käsi määrida. Pealegi oli inglise ameerika väejuhatuse üks eeltingimusi läbirääkimisteks Mussolini isoleerimine väljaandmine. Patrull paigutas Mussolini ühest vanglast teise. Alguses oli ta Corvetil Persephone, mis oli muudetud ujuvaks vanglaks. Edasi peeti teda kinni pontsa saarel ja lamadaleenas. Lõpuks paigutati endine diktaator kõrvalisse turismi hotelli Campe imperatoore, mis asus Abrutsides Gransassomäe massiivis, kuhu oli raske ligi pääseda, sest sinna viis ainult trip raudtee fašistlikud dutset pandi valvama 200 karabinjeeride. Nüüd võis Mussolini, kelle suur eeskuju oli kogu aeg olnud Napoleon Bonaparte ja kellest oma noorusaastatel oli kirjutanud isegi raamatu 100 päeva anduda nendele samadele mõtetele, millega tegeles tema eeskuju omal ajal Sankt-Helena saarel. Ta ei avaldanud sündmuseid Itaalias mingit mõju sõjakäigule Nõukogude Saksa rindel. Liitlaste maabumine Sitsiilias ei olnud kauaoodatud teine rinne. See ei olnud isegi teise rinde aseaine, kuna fašistliku Saksamaa käsutusse jäid endiselt sõjatööstusettevõtted. Okupeeritud Lääne-Euroopas ja endistviisi võidi auke idas kinni toppida läänest ära toodavate diviisidega. Lahingud Kurski kaarel kestsid endise ägedusega ja polnud enam kahtlust, kes seal peale jääb. Nüüd aga mõni sõnasõdade ajaloo suurimast tankilahingust Prohhorov küla lähedal Belgorodi põhja pool meenutab selle lahingu üks kangelasi, hilisem tankivägede marssal, toona viienda kaardiväe tankiarmee juhataja Pavel Rotmistro. Pärast hitlerlaste pealetungi läbikukkumist Kurski kaare põhjaosas tegi Saksa fašistlik väejuhatus viimase katse anda tugev löök meie vägedele, Prohhorov ka suunalt. 12. juuli hommikul olin koos Grupi ohvitseridega vaatus punktis, kust oli tulevane lahinguväli hästi näha. Kell kuus hommikul kandsid korpuste komandörid ette, et kõik koondasid ja üksused on lähtepositsiooni sisse võtnud ja on lahinguvalmis. Juba heitluse esimestel minutitel katus kogu ümbrust tihedate mustade suitsu ja tolmupilvedega võimsalt tankilaviini tormasid teineteisele vastu. Kitsal alal Prohhorov, piirkonnas rakendas kumbki pool kuni 1500 Valley Prohhorov all jäi tohutule hulgale lahingumasinatele kitsaks. Heideldi hilisõhtuni. Olles juba nii-öelda suures puntras koos, ei saanud tankid edasi ega tagasi. Lahingusse astusid järjest uued ja uued tankid ja liikursuurtükid. Kohutav mürin, mürskude ulgumine, metallikõlin kära. Lahingus ilmutasid ohvitserid ja sõdurid suurt mehisust. Rühma komandör leitnant Bondarenko sai käsu appi minna ruudule, kes oli sattunud raskesse olukorda. Rühm hargnes ja liikus edasi. Bondarenko tanki pihta, avasid kaks tiigrit kiirdule. Oskuslikult manööverdades seadis Bondarenko oma tanki ühe põlevat saksa tankivarju. Fašistid olid veendunud, et meie tank põleb ja ei püüdnudki enam teda tulistada. Samal ajal aga süütas meie tank suurtükitulega ühe tiigri põlema. Kaardiväelased peksid vaenlast halastamatult. Viies kaardiväe tankiarmee hävitas lahingus Prohhorov all ühe päevaga ligi 400 vaenlase tanki, neist 70 tiigrit, 150 miinipildujat ja suurtüki üle 300 auto ja ligi 3000 vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Vaenlase peagrupp. Hävitati võime vaid kujutleda, missugune nägi välja paik, kus teraslaviinid tormasid teineteisele vastu. Kuid meil on ka tunnistaja, tallinlane balti laevastiku muuseumi ülem, polkovnik Vladimir klinkeevits. Tema võitles Brjanski rindel. See rinne asus kohe pärast Prohhorov lahingut pealetungile. Tema meenutus. Stajad skulptuuris stel nii. Liikusime mööda paigast, kus oli toimunud tohutu tankilahing. Prohhorov ka välikujutas endast üles kistud ja läbi songitud maad, millel asusid koletistena purustatud tankid. Mõned olid teineteisele sisse sõitnud. Põlenud tankidest rippusid välja tapetud tankistid igal pool laibalehka ja kõrbehaisu. Kõigest oli näha, et siin oli aset leidnud erakordne heitlus. Keegi neid vrakke kokku ei lugenud. Aga kui me läksime üle ühest kitsast jõest, oli selle lähedal vähemalt 150 purustatud tanki nii meie kui ka vaenlase omi. Praegu me teame, et Prohhorov, kaal kaotas kumbki pool peaaegu 800 tanki. See, mis me nägime, oli kohutav. Kuid Me võisime sellest ka järeldada, kui suures ulatuses oli sõda juba mehhaniseeritud, kui palju oli inimene oma käsutusse hävitustehnikat saanud? Prohhorov tankioperatsioon oli fašistide viimane suurem katse initsiatiivi Kurski kaarel enda kätte saada. Pärast selle norjumist hakkas vaenlane kogu rindel ennast kaitseks seadma. Oli alanud punaarmee võimas vastupealetung. Õigluse mõttes märkigem, et lahing Prohhorov all ei olnud ainuke, kus meie tankistid oma kangelaslikkust üles näitasid. Vapralt võitlesid ka teised tankiarmeed. Esimene tankiarmee Voroneži rindel, teine tankiarmee keskrinde koosseisus, kolmas kaardiväe tankiarmee Brjanski rindel ja neljas tankiarmee läänerinde koosseisus. Igal pool ilmnes meie tankide üleolek vastase paljukiidetud tiigritest Paltritest. Kuid punaarmee tehniline üleolek vastasest ilmnes mitte ainult maa peal, vaid ka õhus. Kurski kaare lahingute algusest peale toimusid ägedad õhulahingud, milles Nõukogude lendurid demonstreerisid oma kõrget meisterlikkust. Täna räägime ühest episoodist, meenutab kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane Ivan koseduup. Esimese õhulahingu Kurski kaarel ma pidasin kuuendal juulil 1943, kus mul õnnestus alla tulistada vastase pommilennuk Junkers 87. Seejärel ründas mind õhus vaenlase tagala kohal üks saksa asjadest, kes oli üksinda meie lennukeid jahtimas. Meie duell algas kõrgema klassi pilotaaži demonstreerimisega. Me mõlemad püüdsime masinatest välja võtta kõike, et saada paremat ründepositsiooni. Teades, et vaenlane armastab tagantpoolt rünnata, kasutasin kavalust. Ma võimaldasid sakslasel endale sabasse pääseda. Ise ka sööstsin äkki üles. Sakslane tormas mulle järele, minul, Avotškin viis, oli vertikaalis Messašmitist võimsam. Ma tõusin täiskiirusega, vaenlane kaotas mõned sekundid, sellest piisas mulle, et kahe suurtükimürsuga tema lennuk põlema süüdata. Kurski kaare lahingutes sai Nõukogude Liidu kangelaseks hävituslendur vanemleitnant Aleksei Marežer, kelle mõlemad jalad olid amputeeritud. Proteesidega lennates tulistas ta alla kolm vaenlase lennukit, täites eeskujulikult talle antud lahinguülesanded. Koos Nõukogude lenduritega pidasid lahinguid prantsuse eskadrilli Normandia lendurit. Teatavasti moodustati see eskadrill NSV Liidu valitsuse ja prantsuse rahvuskomitee vastastikusel kokkuleppel meie maale saabunud 14-st vabatahtlikust prantsuse lendurid ja 58-st lennuki mehaanikust. Normandia lendurid kinnitasid oma mehisusega Nõukogude prantsuse relva ventust võitluses fašismi vastu. Nüüd aga taas pealetungi olustikku jätkab kindralmajor Vello Vare ennist. Me peatusime seal, kus üksus, mille koosseisus ta võitles, jõudis OK jõe äärde. Nüüd siis sealt edasi. Anti signaal minna üle jõe teel sinna me kaotasime juba esimest sõduri. Ületasime 115 meetri laiuse jõe mööda, kõikuvad rünnaku Sildami, iga hetk võis ümber minna ja asem Orjoli oblasti pinnale. Jõudsime jõe kaldal, enne kui sooritati lennurünnak meie ülepääsu kohtadele. Meie väikekaliibrilise õhukaitse suurtükid andsid tihedat tuld ja pommid heideti kiirustades alla fašistide suurtükitulistest silda huupi, sest oli maapealse vaatuses hästi varjatud. Jõudnud tugialale jõe taga, pöördusid meie ruudud pool tegutsevate naaber allüksuste tagant vasakule ja alustasid käigud peale tungima. Meie suurtükivägi vaenlase kaevikud põhjalikult purustanud. Kohati olid nad muutunud madalamaks lohkudeks. Kõikjal oli sõja veriseid jälgi paljuli, purustatud lahingutehnikat. Nägin esmakordselt vaenlase uut rasketanki, millel meie suurekaliibriline suurtükimürsk oli otsetabamusega rebinud küljest kahuritorni. Nägin ka esimesi vange, kogelevaid, hallibaisi, noori mehi. Fašistidel oli siin kaitsnud teise tankiarmee 25. tankidiviis. Keskpäeval juhtusime kätte surma saanud allohvitseri pärit kiiruga, seda lehitsedes jäid meelde kaks momenti. Fašist kurtis taga oma endist elu Prantsusmaalt ja kiitis Pariisi ilu. Samask rääkis ta kurvalt oma praegusest koera elust Venemaal ja siinse elude lõppeski. Peab ütlema, et fašistide kaitse, millega nad siin alustasid 1941. aasta oktoobris oli poolteise aasta jooksul muutunud väga tugevaks. Iga natukese maa tagant tuli uus tranžee laskepesadega, nii näis olevat lõputud. Olid suurtüki ja miinipildujapositsioonid, Healt punkreid ja tulepunktid. Palju meelehärmi tegid miinid, mida oli maastikud tohutul hulgal. Juba teel tagalasse, ma nägin neid. Heina, saadi meenutatud miini kuhilaid. Mida sa pöördeid jõudnud juba meie liikluse koristada üldse räägiti tol ajal Branski rinde väed olevat selle käigus koristanud ära 300000 vastase, nii. Sellise kaitse ületamiseks muidugi oli vaja jõudu ja ka palju verd. Päeva esimesel poolel fašistide vastupanujõud, esimesel kaitseliinil oli murtud, paistsid meie vägede tulelööki alanud vastupealetung Orjoli Kurski kaare põhjaosas oli fašistidele ootamatu. Kõik tema lähemad reservid olid suunatud harjuli Kurski suunale. Seepärast kasutas fašistlik väejuhatus meie vastupealetungi esimestel tundidel väga aktiivselt oma lennuväge. Algasid ägedad pommirünnakud meie vägedele ülepääsu kohtadele. Vaenlasel söötasid vastumi hävitajad, peamiselt Jak üheksa oli näha ka meie uusi hävitajaid laviis. Esmakordselt nägin siin, kus meie ründelennukid Il neli kasutasid reaktiivmürske maapealsete märkid tulistamiseks. Lõuna paiku vallutas laskurrood, keda meie rühm toetas nimetu kõrgendiku, nimetu külal, millest olid säilinud tegeleda ainult hoonete vundamendid. Kohandasime kiiruga kaitseks äsja hõivatud kaevikud lennukeid ilmumisega alustasid fašistid, vasturünnakuid, suurtüki ja miinipilduja tule toetusel. Mitu korda tulistasid nende kuue raudselt miinipildujad. Umbes pataljoni suurune allüksus ründas tankide toetusel meie kõrgendiku. Meist paremal põles kaks tanki, milliseid hävitas meie taga otse sihtimisele asunud suurtükk. Vaenlase ahelikuga aina lähenes, rühmas langes kaks meest haavata, samuti sai samuti kaks meie kuulipilduja tulistest peaaegu vahetpidamatult ja kui vahemaa vaenlase ahelikud polnud kuigi suur kostis äkki, milleni tuttavaks saanud kriiskav heli. Kas see oli reaktiivmiinipildujate täpne kogupauk, mis peatas fašistide vajaliku terveks jäänud vaenlase grupid alustasid korratud taganemist asusime neid jälitama. Patkuva külavanemate pärast uus lahingtankid ja otse sihtis suurtükitule toetusel. Liikusin vaevaliselt edasi ja jõudsime küla teisele servale. Olukorras, kus mitme allüksuse lahingukorrad olid segamini, pidi olema väga tähelepanelik tomati pihta, mitte tuld anda, mis paremal nägingi. Sellist momenti, kus meie taganeb allüksust sattus fašistide pähe meie suurtükitule alla. Veast saadi varsti aru, aga hulk mürsk oli juba kohale jõudnud. Õhtupoolikul meie suunal v1 fašistide vasturünnak, suurtükiväe laskurrelvatulega, löödi see tagasi. Seersanti pikki ahelike edasi käsk pärast katjušade kogupauku garadiš suunas asuda, rünnakule. See lööki järgnes õige varsti tõuseb rünnakule, fašistid lõid suurtükid ja miinipildujate tõkketule meie ees asuva küla varemete serval. Ja siin gradisse küla varemete lähedal piljovi linnast lõunas lõppeski. Minu jaoks see lahing. Küla nimi enam ei jõudnudki. Päris küla serval, kui vahetasin kuulipilduja positsioonile, lõhkes meie lähedal miin, mille olen kild tungis vasakusse põlve. Abi siiralt. Breho võttis rühma juhtimise üle ja kadus küla varemete vahele. Langes veel üks vaenlase tugev vastu punusõlm Volhovi lähistel. Ja mis siis edasi sai? Edasi järgnes kõik see, mis on sõdurile tavaline haavata saamise puhul, kuid millest on seni veel vähe räägitud? Suur verekaotus, selle tagajärel tekkinud nõrkus apaatia kõige ümbritseva suhtes. Lahinguväljalt kandis mu mitu tundi hiljem oma seljas ära mu rühma sõdur, kes seal ise käest haavatud. Hobuveokil pääsesin kahe lennurünnaku vahel tagasi lokaal jõe ja esimesed viis päeva möödusid kui painalikus unenäod. Siin oli esmane abi lähemas meditsiinipunktis raske operatsioon, kus mindki küla lähedal, 15. välihaiglas, kus leedulannast kirurg lahingumüra saatel võttis jalast välja miiniluukilde, seejärel lahas jalale evakueerimine tagalasse. Vaevalt jõudis. Sanitar rong väljus 13. juuli õhtul manaenti raudteejaamast veidi enne fašiste lennurünnaku algust. Kui juba järgmisel rongil ei vedanud. Lühike, peatusin Tuula linna haiglas, kus mulle tehti massiivne kips, mähisi ja jalale, milles mul tuli lamada umbes poolteist kuud. Niimoodi tekkis ühe sõjamehe sõjateekonnas dramaatiline paus. Ja eks Kurski kaare lahingute ägedust tunnistagi see nagu üks sõjaveteran märkis, et siis oli sealt toodud haavatuid kõikides sõjaväehaiglates Kurskist, Uuraliteni ja kaugemalgi. Ja igaüks neist haavatud sõjameestest mõtles ainult sellele, kuidas kiiremini rivisse tagasi saada. Aga paljude tuhandete sõjameeste mälestuseks põletana Kurskis, Belgorodi, Orioolis, Tuulas, Harkovis ja paljudes paikades mujal igavene tuli. Võidud ei tulnud kätte kergelt, nende eest tuli kallist hinda maksta. Lahingud Kurski kaarel jätkusid, kuigi vaekauss oli juba lõplikult kaldunud punaarmee poole. Hitler märatses oma hundikoopas tagandades ühe kindrali teise järel, pidades neid sahmatuteks ja reeturiteks. Kui väga oli füürer võitu ihaldanud ja nüüd oli see taas nurja aetud. Kas need olid tõesti rumalat kindralit, kes vaenlase vägesid juhatasid? Nimelt Köhler moodel, von Kluge von Manstein ja teised kõnelevad enda eest? See oli Saksamaa generaliteedi eliit, kellel oli hea ettevalmistus ja suured kogemused kuid ka nendel polnud jõudu võimatut võimalikuks teha. Loomulikult ei saanud siis ka ühe mehe asendamine teisega mingit muutust kaasa tuua. Niisugune suur ettevõtmine, nagu seda oli fašistliku kindralstaabi kavandatud suvine pealetung Kurski kaarel nõuab ründajalt otsustavat ülekaalu. Ülekaal oli aga punaarmee poolel. Peale selle oli pealetungi plaan küllaltki Sabloolne, selles polnud arvesse võetud olukordade muutumisi, vastaspoole tegelikku jõudu ja võimalusi. Seepärast võibki fašistliku väejuhatuse suveplaane hinnata avantüristlike, eks maksma läksid need aga sadade tuhandete sõjameeste elu rääkimata korvamatutest, materiaalsetest, kaotustest, Nõukogude sõjakunst demonstreeris uuesti oma üleolekut. Sellele lisandus selge üleolek ka sõjatehnikas ja mitte ainult kvantiteedilt, vaid ka kvaliteedilt. Me oleme korduvalt nimetanud Nõukogude tanki, T 34. See oli vaieldamatult teise maailmasõja parim tank. Seda näitas taga Kurski kaare lahingutes ja hiljem veel paljudes heitlustes. Kõige lihtsam oleks praegu küsida, kas saksa sõjatööstusel ei olnud siis midagi võrdväärset välja pakkuda. Miks toodeti peamiselt hiiglasi, tiigreid ja pantreid vis keerulistes maastikutingimustes olid kohmakad ja abitud. Muidugi polnud Saksa konstruktorid rumalad mehed. Seda näitab kasvõi see, et käsitletaval perioodil konstrueeriti tõhus relv nõndanimetatud Faustwatroone tankirusikas, mille modifikatsioonid on praeguseni paljude maade relvastuses. Kuid tankide puhul dikteeris toodangud saksa sõjamasina peaarsenal grupikontsern. On teada, et mitmed originaalsed keskmise tankiprojektid pandi lauasahtlisse pearõhk asetati raskete lahingumasinate tootmisele. Pärast sõda on seda püütud Läänes seletada gruppide Tigantomaaniana. Tegelikult oli kõikaga üpris lihtne. Kontsern tootis seda, millelt ta sai suuremat kasumit. Ju siis rasketankide tootmine oli tulusam. Ja gruppide hiigelkontsern oli riik riigis, kes võis oma tahet kõigile kaasa arvatud füürer peale suruda. Kuid vaevalt oleks mõni kergem ja osavam saksa tankitüüp ilmamuutust kaasa toonud, sest tehnika üksi midagi ei otsusta. Punaarmee edu tingis mitte ainult ülekaal lahingutehnikas vaid eelkõige ikkagi ülekaal, võitlus alis ja fašistlike vägede võitlusmoraali pidev langus oli väljaspool kahtlust. Siin ei aidanud mingi targutamine, milles hitlerlik propagandamasin muidu ikka osav oli. 1943. aasta suvelahingute ajal käis see masin täiesti maha. Kuidas seletada saksa rahvale ära lüüasaamine ette kiidetud suuroperatsioonis? Mismoodi öelda nüüd, et kõik totaalsed ponnistused olid luhta läinud? Sõja alguses oli riigimarssal Hermann Göring kelkinud Saksamaa territooriumile ei lange ükski vaenlase pomm. Nüüd võis seda ainult mustaks huumoriks pidada, sest näiteks üksnes ööl vastu kolmekümnendat juulit 1943 heitsid Inglise õhujõud hamburgile 2300 tonni pomme. Öö järel undasid Saksamaa kohal liitlaste lennukit ja saksa linnade tragöödia pidiga kõige veendunumale natsile selgeks tegema, mis väärtus on Hitleri ja tema kambasõnadel. Kuid siiski arvasid fašistliku propaganda füürerit 1943. aasta juulis, et nad võivad hüüda Heureka. Kurski lahingute päevil tõusis teravalt päevakorrale kurikuulsate rakettmürskude. Vau üks ja vau kaks tootmine, milles füürer oli seniajani võrdlemisi leigelt suhtunud. Nüüd ruttas ta nendele oma õnnistust andma. Talle näis, et on leitud mingi päästerõngas. Muidugi polnud lootust, et idarindel saaks rakettide abiga olukorda paremaks muuta. Need olid mõeldud Inglismaasõjast väljalülitamiseks, et poleks karta sealtkaudu sissetungi Prantsusmaale. Kaugem eesmärk oli Faude kaasabil mõjutada Inglismaad ja Ameerika Ühendriike fašistliku Saksamaaga Nõukogude liidu vastu. Koalitsiooni astuma. Fašistliku propagandamasinale löödi nüüd kibekiirelt uued tuurid peale. Teabevahendite keskseks teemaks sai salapärane kättemaksurelv, millega füürer tegevat kahjutuks mistahes vaenlase. Niimoodi heietati aasta aega, enne kui Faudega tuldi avalikkuse ette. Esialgu pidi müstika varjutama teated Saksa sõjameeste kohutavast tragöödiast Kurski kaarel. Nagu elu hiljem näit kas oli ka too palju kiidetud imerelv? Järjekordne avantüür, millel polnud mingit mõju sõjakäigule? Ei saanudki olla, sest fašistide loojak oli peatamatu. Sõja saatuse otsustajaks oli kindlalt Nõukogude sõjamees kelle selja taga seisis kogu nõukogude rahvas.