Siin Tallinn siin Tallinn algab saade väliseestlastele. Kuulete meid iga päev alates kella 22 35-st kuni 23-ni Kesk-Euroopa järgi. Lainel 290 meetrit 1034 kilohertsi ja 49,3 meetrit 6085 kilohertsi. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad, kaugel raja taga ja head vana aasta lõppu. Me oleme oma stuudiosse kogunenud neljakesi saadete tegijate jaoks ei ole vist aasta jooksul kordagi õieti olnud korraga siin traditsioon on, et paneme küünla põlema ja siis vaatame tagasi. Mis oli aastal 1974, mis kellelgi meelde jäi, igal aastal on omad mingisugused kindlad jooned ja nende iseloomustamaks määrame igal õhtul teieni toonud 25 mõnikord killu vähem, mõnikord rohkem saadet, et näidata, kuidas kodumaal elatakse. Kuid tõesti ikkagi jääb midagi sellist, mida ei ole saanud ära öelda, sellepärast et kohtumisi inimestega on olnud hästi palju igasuguseid noh, ütleme kas või köögipoole, see ikkagi sellest kõigest tahastele. Mesis täna õhtul jutustada nii, et Tiina silla Uno vet nädalaga Kariis, Jaan Kask, ütle, Tiina palun, mis on kõige rohkem südamesse jäänud või sellele aastale nagu loengudki andnud? Ma arvan küll, et kõige rohkem inimesed ja loodus tuletan meelde et võtta erinevaid aastaaegu, siis oleks komandeering toimetuse tõe huvides Otepääle pühajärvele. Ja üks väga tore kevadine päev. Ja üks väga tore kõik 10 kilomeetrine matk linnainimesele niisugusel ajal, kus ainult sealkandis pühajärve ääres veel oli natuke lund. Nimme sai läbi lume tuldud, sealsamas oli jälle kõik juba roheline. Kevad oli. Ja niisugune mõnus väsimus kontides. Ja. Sellest talvest detsembrikuust käik Hiiumaale minu jaoks sellele saarele esimest korda. Muidugi ei olnud siis silma jaoks pilt nii ilus, aga sealt meelde seesama kokkusaamine ja kohanemine inimestega kahe päeva jooksul esimesel päeval nagu ikka, tervist, ametialane jutt. Kuna sai kaks päeva ringi sõidetud, siis oli nii tore mismoodi ise sulasid ja nemad sulasid, kas või lapsedki näiteks. Sõitsime mööda Hiiumaad autos. Väike onu oli kaasas. Mitte üht sõna me rääkinud esimesed paar tundi pärast juba oli kõik selge, mul, kuidas tal koolis läheb ja mis hindeta täna said hiidlane, eks ole. Väike hiidlane. Ma tahaks kehnol hoiatuse väikese viha seoses Hiiumaaga, ta peab hästi valvas olema nende inimeste suhtes, keda ta sinna komandeeringusse lähetab. Et võib niimoodi juhtuda, et mõni jääb sinna, mina kaks aastat tagasi käisin suvel Hiiumaal ja tõesti nii tunne oli see Karla linna ilu. Need suured sanglepad, need olid niivõrd haruldased kogu see Kärdla linna, tõesti tekkis tahtmine sinna jääda ka esialgu kohe nagu joodsama leida. Et endale ettevaatlik. Nojah, aga kui saartelt juba jutt, siis jätkaksingisid Saaremaa muljetega. Tegime üsna mitu saadet täituse 30 aastat ajast, mil Eestimaa sai terve täiega vabaks fašistlikust ikkest. Me nägime ja kohtasime hästi paljude inimestega. Aga saarlane ise, kes seal elas, tema jättis sellise mulje, nii nagu tunneks hästi kaua, olgugi et esimest korda sai kohtutud Tiinaga, me käisime, võtame kasvõi sellise mehe nagu Juhan truu. Me saime ta kätte saunalaval. Sellepärast et eelmisel õhtul Tal olid pojad külla tulnud ja me sattusime niisugusel ajal sinna ega edunud üks ühte, teine teist, aga see jutuajamine, nii nagu ta tuli, seda isegi tasuks vist natukene meenutada veel lindilt kuulates. Kui mina armeed siis mina töötasin Antsul põllumajandustehnikumis noorte astronoomide õpetamisel. Hiljem aga kutsus siiski kodusaar ja siirdusin tagasi. 1957. aastal töötasin kolhoosi esimehena hiljem juba Saare kalurikolhoosis ametiühingukomitee esimehena ja praegust töötan ka Saare kalurikolhoosis. Kaluri kolhoos on siiski minule võib-olla kõige lähedasem. Sest kodanlikul ajal ma olin meremees. Ma olen kasvanud kalurid perekonnas ja kõik see toob mere minule nagu lähemale ja ma ei oskagi teisiti elada, kui ma pean olema seotud veega merega. Ja see jutt oli nüüd klindi peale, jõudis ka teieni. Aga nagu juttu oli pärastiseks jutuajamises inimestega tuttavaks saamiseks oli väga tore. Ja hästi naljaks. Lõbus kuulda nendest lugudest, Juhan Truu, kauaaegne endine meremees, igasuguseid maid ja meresid, näinud kuidas ükskord peaaegu noor meremees bülik Reolitari poolt ära võetama. Aga siis kirjutas Juhan Truu koju, et, et, et nüüd vist ema on minek. Ema ütles, et vaata ikka, mõtle nii. Nii. Joan truu vehkleja, ütle ütle, jõudis Juhandruvika Saaremaale tagasi, muidu oleks praegu kuskil Hispaanias olnud. Ja saarlastega ja saartega seekord sedapidi. Unal ja Toivo on ju omad talletamised. 74.-st. Et meil on võib-olla suuremad elamused kohtumised olid seotud Tartuga kus toimus kuues üliõpilaslaulupidu. Kuidagi soojendas palju seda just olla taas Tartus ola linnas, kus sündis üliõpilaslaulupidude traditsioon. 1000 956. aastal, Ajal, kui ma ise oli veel tudeng ja sai organiseerina kaasa lüüa traditsiooni sünnile sellel vilistlasena rännatut Vilniuses Riias võetud osa järgnevatest üliõpilaslaulupidudest. Ja nüüd olla siis üliõpilaslaulupeol nagu raadiomehena. Ja selle paari päeva jooksul sai räägitud õige mitme kooriga väga paljude eri rahvustest tudengitega, sest on ju see meie balti liiduvabariikide traditsioon muutunud üleiduliseks üliõpilaslaulupeoks, kui nii võib öelda suureks internatsionaalseks ürituseks. Ja kuidagi soojendab südant see miljöös, õhkkond, sest kuidagi kogu tark too elas nagu, nagu üliõpilaste pidustuste tähe all sest suurtes linnades nagu Riia, Vilnius, ta kuidagi hajus ära suvel linna peal agrammutan Tartu, nagu me teame, seal igal sammul võid, võid tunda seda nooruslikku vaimu ja, ja kui ta nüüd oli ühendatud veel laulu ja tantsuga ja Eleblast meelehuumoriga, siis need olid tõesti toredad päevad. Ja. Suurustama osad on ju nagu meie koorilaulu golf v ja, ja teinekord on niuke väike kartuse visidki, võib-olla südamed, kuidas temaga sedapuhku intervjuudega õnnestub. Kuid maestro alati väga siiralt jaga, tole jaga, hea võtab, võtab alati siiralt vastaja siiralt oma mõtteid. Ja ma viiksin maestro Ernesaksa Alt edasi niidi Tallinnasse, kus ma võib-olla tõesti sain lõpule aasta kõige suurema. See oli riikliku akadeemilise meeskoori juubelikontsert kus ühe momendiga tunnetasin, et oli nagu kolm suurt tippu koos risk, akadeemiline meeskoor, maestro Ernesaks ja Veljo Tormis. Ja kuidagi tunnetasid erilise sügavusega meie nihukese, rahvusliku kultuuri suurt jõudu, millele valati, oleme tundnud uhkust ja mida me mida just ramm eelkõige on tutvustanud Nõukogude maal. Sest selle 30 aasta jooksul on selja taha jäänud kaugelt üle 3000 kontserdi. Ja kui ma ei eksi, siis vist. Kilomeetrides annaks vist kaheksa korda ümber maakera, aga siin tuleb meelde. Ma viisin jutu just tormi sellest. Mitte asjata ei öeldud elevate kongressi eel, et, et neli möödunud aastat on olnud nagu tormise aastat meie kooriloomingus. Ja ma mäletan, kui meenutada neid intervjuusid, mis viimastel aastatel on olnud. Ja sina, Tiina, võiksid teiste loomustada lähemalt tormis. Sinul oli. Ja Veljo tormisega, mina kohtusin isiklikult esimest korda. Tema niisugune mees, nagu ta ise ütles, et mina rääkida ei oska. Muusikat ma võin küll teha. Ja mida temaga kõige rohkema jutuajamises rõhutas, oli just see väga meeldiv koostöökooridega ja üldse kollektiividega. Suurmeestest oli jutt ja siin te meenutasite Uno ja Tiinat. Et need suurmehed ei olegi nii suured, need on päris lihtsad inimesed. Tegelikult nad muidugi oma loomingus on suured. Aga noh, kui nüüd aasta peale tagasi vaadata, siis tuleb meelde jutuajamine meie Mare surmesti, Paul Kerese ka mitte sugugi esimene. Ja nii meeldid ja nüüd minu viimane jutuajamine temaga oli reisist Indoneesiasse, Malaisiasse ja Singapuri Elisteni. Ja täiesti nii nagu kaks meest räägivad omavahel juttu ja see muidugi annab juurde saatele, see annab sulle meeleolu üleüldse töötamiseks. Ja, ja näitab ka inimese suurust. Või ei, kas või teine näide siia samasse kõrvale juubelijutuajamine akadeemik Harald Habermani ka tuntud looduseteadlasega Zooloogia Botaanika Instituudi direktoriga 75 sai hiljaaegu täis ja ja ma ütleksin, et see on minul omamoodi pidupäevaks, kui ma saan haarad laabermaniga rääkida, sest tema ei ole mitte ainult teadlane, riigimees, vaid ta on inimene ja igal juhul ta rikastab millegagi minule kas või tähelepandamatult mind. Sest et ega siis kõik ei mahu piim kliendile ja kliendile jõuab ikkagi natukene nagu niisugune ametlikum jutt. Aga jutuajamised kujunevad tihti üsnagi pikaks. Ja eks niimoodi ole kajutud meie külalistega aasta jooksul olnud nendega, kes meie vabariiki külastanud raja tagant ja see on ju meie saadet üks tahke jah, et näidata seda, mida arvavad välismaalased, meie elustame erilist, sest võib-olla nende pilk on mõnes mõttes objektiivsem, mõnes mõttes subjektiivsemaga. Aga mingi hinnangu igal juhul suudab anda see inimene, kes meie keskel ei ole kogu aeg elanud mõnes mõttes paremini kui me võib-olla isegi. Ja kui nüüd jah, külalistest juttu on, siis juba ütled, milline ahi, kõige markantsem kohtumine välismaalastega sellel aastal. Ja siin pole kahtlust, see oli kindlasti Austraalia suursaadik sõõre Jens Plymsel, jällegi tuleb sedasama teemat korraldamise eespool sai öeldud, et sa lähed inimese juurde võib-olla südame põksuma siia käe värisedes, aga aga vestlusest selgub, et ikkagi ka suurte nimede taga on ikkagi inimesed, selgus näiteks on väga hästi kursis Eesti graafikakasti maalikunstiga, et ära tulles jällegi niisugune meelekogemus. Ja vot nüüd meie töö kohta veel mina tahaksin paar sõna rääkida. Miks me seda tööd ikka teemia näiteks? Jah, tõepoolest, Hiiumaale, jääkalurikolhoosi või kuskile mujale, kus on ka ilus loodus ja maainimesed, toredad inimesed. Ma hakkan natuke kaugemalt peale. Kui minu isa töötas raadio sümfooniaorkestris, siis suveti maal võttis ta pillikaasat, enne kui neid puhkus lõpeb, siis natukene harjutada, vormis olla. Ja kaheks kord doos ja siis naabrimees probi tuli mööda, astus sisse, ütles, et kuule, Tiit, mis sa sellest pillist, nii palju neid tööriistad ja nii kõvasti kalal. Isa ütles, et ma harjutan jälle õpime, osav, mis tuleb mängida. No kas tõesti, sa oled eluaeg õppinud kordki seda pilli selgeks saanud, ma mõtlesin, et sina tahata sirgeks puuded, siis ometigi on sul näha, et seal midagi teinud oled. Mõtle nüüd selles, et tõepoolest nii nagu pilli mehelgi, nii on meil ka, et meie nagu töö resultaati ei näe, ega käega katsuda ei saa, aga mis on ikkagi see, mis hoiab meid selle töö juures? Eks see olegi need inimesed, kellega sa kohtud ja ja muidugi eelkõige need inimesed raja taga, kes ootavad meid, meie saateid. Et saada. Mingisugustki pilti jorla kursis eluga kodumaal tema kõikide tahkudega. Seda ma just tahtsingi öelda, et inimesed, kellega sa töötad ja see vastutus, teadmine, milleks oma tööd teed. Ja meeldiv on tõdeda, et nende inimestega kelle heaks me töötame, kelle jaoks saated teeme, et nendest, aga paljud ka sel aastal käisid külas sünnimaal ja võib-olla minul oli natuke tänavu rohkem võimalus nendega vestelda kui, kui eelmistel aastatel. Ja veel praegu ma meenutan seda, seda siirust, seda suurt südamlikkust, nendest intervjuudest, nende mõtteid, mida nad väljendasid, kui tagastasid sünnimaapinnale, mis neid rõõmustas taas, nähes sünni kohta koduküla meie edasiminevad elu ja mälestused on jäänud ka meie lindile. Nii et meie oma uue aasta esimese saate esimese jaanuari saate. Koostame kesis kodumaal külastanud väliseestlaste muljetes tähelepanekutest. Ja noh, meie jutuajamine nagu algas loodusest ja, ja kohtumisest looduse ja inimestega, mis meile kõigile amm loomingulist laengut andnud aasta jooksul tööks ja tahaks siinkohal siis lõpetamiseks öelda, et loodus ja maa käivad hästi kokku. Ja kuna meie aasta esimese poole üks suuremaid ettevõtmisi oli maarahva elu näitamine 14. 15. saates isegi praegu ei tule meelde, olime aaspere kolhoosis, siis tõesti me kohtusime seal ääretult toredate inimestega ja see andis igal juhul laengut edaspidiseks. Ma nimetaksin veel kahte. Inimest, kellega alati on väga meeldiv juttu ajada, üks nendest on Kadrioru kunstimuuseumi direktor Inge Teder, tema seletused ja tema haaratus tahes-tahtmata tükiks ajaks ennast ka niisugusesse nagu rohkem kunstimõistmise maailma. Aga Fred Jüssiga vesteldes on mul alati südamest kahju, et ma ei oska näha ja kuulata loodust niimoodi, nagu tema. Aga rikkamaks saad sa ikka, sest et ega meiegi kõikjal jõua käia ja igalühel mitte ainult oma kiindumus, vaid ka oma eriala ja kui niisuguste inimestega kohtuda, siis on alati meeldiv, sa saad nendest endale midagi ja veel meeldiv on, et sa saad Nende kaudu ka oma kuulajateni midagi meeldivat ja ilusat anda. Teened Tiina Eeennorete hästi kaugele rännanud, tegesite isegi Sibrimaal ära, minu kõige kaugem reis on olnud Kaukaasiasse. Aga oma imestuseks sel suvel just avastasin jällegi Eestimaad ja kuidagi ei lähe meelest ära. Suvel, kui me käisime Võrtsjärve mängudel koostanu sokuga, me jõudsime õhtul sinna ebale, pime kolhoosimehed viisid meid autodega nende kämpingusse järve kaldal ja see õhtu sellest, et paar sõna rääkima. Kõva kõva torm oli ja ta oli murdunud vist kate, kuskil elektriliinid, nii et valgust meil ei olnud selles väiksemaks, kus me olime. Ja seda paremini isegi istusime natuke aega kahekesi pimedas seal ja siis läksime välja Mets mühises mühises praksatuse tragina läksime järve äärde, seal oli ta nii kõva tuul, et teineteisega rääkida ei saanud. Ja siis järve peal Need valged lainet pimedas öös rullusid randa ja see tumesinine taevas seal midagi võrratut. Ja kaugel metsapõues liigub muistne jutt kui suve ilu. Kui õnnis naer. Linnud see on kulda, kallis, mu kaunis kodumaa kuid Koidula päiksepaistel veel palju kaolineda. Kustutame siis küünlalugupeetud kolleegid meie jutuajamise 1974. aasta lõpu märgiks ja teiega, lugupeetud kuulajad, kohtume eetris jälle homme kell. 23 30 Kesk-Euroopa aja järgi meie aastavahetuse saates tänaseks head ööd. Me rääkisime täna teile inimestest paljudest, kellega oleme kokku puutunud, ei jõudnud kõnelda, ei rääkinud ka nende töödest-tegemistest, mis tegelikult määravadki meie tänase päeva sisu. Kõik nad on kuldsete käte ja mõttega meistrid, kes loovad rikkusi kogu meie ühiskonna jaoks. Aga küllap kohtume nende toredate inimestega eeloleval aastal osa saamaks nende tegudest, rõõmudest.