Head kuulajad, tänase külalise võiks tinglikult paigutada rubriiki, kus on ta nüüd, aga nagu me kohe kuuleme, ta on nüüd Eestis tagasi võib-olla mitte sajaprotsendiliselt, aga mõnes osas siiski ja juba mõne aasta valt. Tere tulemast saatesse viiuldaja, dirigent, festivali korraldajamaana, Männik. Aitäh kutsumast. Teist sai kohe pärast konservatooriumi lõpetamist siis aastal 1993 nii riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister kui Tallinna kammerorkestri kontsertmeister kahe kõige parema ja olulisema professionaalse orkestri kontsertmeister ja nii oli see aastane kuni 2000. Siis juhtus midagi, mis juhtus kõigepealt. Räägime sellest pinnasest, kuhu ma laskusin 1993. See oli see aeg, kui väga paljud muusikud lahkusid Eestist, kuna piirid avanesid ja läksid parematele jahimaadele. Ning kui ma tulin, siis enne seda vahetult lahkus ERSO-st kolm pulti esimesteerised kuus mängijat. Nii et oli nagu muusikutest põud. Ja mitmed noored ka, kes minuga koos õppisid, vaatasid ka kohe nagu välismaale. Aga ma olen ikkagi nagu hingelt selline patrioot ja ma olen eestlane, kuigi ma ütlen, et ma ei ole rahvuslane, ei tähenda, et sa oled natsionalist, et ma hindan oma, olen uhke, et olen eestlane, kuid ma hinnaga teisi rahvusi, teisi vaatenurki, et see selleks ja konservatooriumis juhatas 90.-te aastate alguses sümfooniaorkestrit Peeter Lilje ja mul tekkis temaga väga hea kontakt, kuigi ma olen, noh, see oli ikkagi üliõpilase ja õpetaja suhe. Te olete kontsertmeister konservatooriumi kontsertmeistri kõrval, aga oli paar kontserdil, kus ma pidin nagu istuma kontsertmeistrina ning teete nagu küsis mu käest, et kas ma oleks huvitatud, no mõningat projektidersoga tegema 92 pidi ERSO minema ESTO päevadel, New York. Mõelge 1992 kroon vist oli siis just tulnud, et New Yorki ja seal oli vaja Eduard Tubina teist sümfooniat mängida, kus on pikk viiulisoolo, et muidu ma nagu pidin istuma seal tagapool viiulite rühmas, aga selle soolaks nagu siis nagu kontsertmeistrikoha peal ja harjutasin ja tegime proove ja mani, siis aga hästi julge, hästi otsese ütlemisega ja võib-olla see ka tegi mulle väikseid saatuse vingerpusse aastal 2000, millest te rääkisite. Aga Peeter Lilje kohe nagu ütlesite, kuulake, mida me noorkontsertmeister, kuulake, palun ta nagu tiivustas mind ja andis ikkagi mõista, et olen õigel teel. Meil konservatooriumis oli väga hea kammerorkester, mida juhatas minu professor Jüri Gerretz. Ja see oli tõesti heal tasemel ühtlane kõlakultuur, ühtlane, lausa muusikaline mõtlemine. Me käisime veel 90. Kas see oligi, kui Lepo Sumera oli kultuuriminister, Kalssuvas Eesti muusika päevadel mõelda, praegu sõidab meie kammerorkestri kooli kammerköster kuskile teises riigis korraldavatele muusikapäevadele, kus esindad seda oma kodumaad, see oli väga uhke. Kalle Randaluga, esinesime koos ja seal oli mitmeid kontserte. Meil oli väga hea kammerorkestri tuumik ja Jüri käretasine praktilise viiulimängu suurkuju. Täpselt kuidas, mis poogna seal mängida, kuidas ja et kuna sel ajal oli, kui ma tulin, olid mitmed mängijad lahkunud siis sellist nagu liidreid eriti nagu ei olnud ja siis nagu Peeter ja need kontserdid, kui ta juhatas ja kui ma olin kontsertmeister ise nagu väga toeta, kuidas mind ja mulle nagu see suur orkestri kõla meeldib. Samal ajal noh, kammerorkestrist soli, konservatooriumi kammerorkester, sellest kasvas välja Tallinna kammerorkester. Nii et praktiliselt see Jüri Gerretz-i koosseisus orkester mõningate lisamängijatega läksist, Tõnu Kaljuste juhitavas Tallinna kammerorkestris, nagu sellesse voolusängi. Kuid ühel ajal ma tundsin, et ei saa kahte vankrit vedada ja ja sul oligi vahepeal selline mingi neljapäev oli selline päev, kus sul oli, hommikul oli ERSO proov, päeval oli kammerorkestri, õhtul on sul kontsert ja siis veel kuskil pidi veel minema mingit mingit intervjuud andma, kus kellelgi mingit pilti oli vahepeal, nii, ja siis ma tahtsin, tahaks nagu rohkem ise nagu oma asju ka teha. Ning. Ma lahkusin 96 kammerorkestrist ja siis me olime sinna ERSO selline tore, natuke meeleolukas, selline keelpillikvartett noobel nelik tegime igasuguseid seadeid naks Valgrest ja ja sallataksellesse, džässi, svingi muusikat, seda siis sel ajal nagu Eestis ei tehtud ja see oli selline päris menukas kooslus meil. Nii et see kvartett oli, siis oli, ERSO oli ja nüüd ma ütlen, et ma olin võib-olla ERSO lõpuajal kuna ma sain kõik nagu kätte, ilma midagi tegema, olgem ausad, ma ei mänginud, ma ei mänginud mingitest audishene või mingit konkurssi. Mind paluti, mind kutsuti igale poole see aeg. Ja noh, ma olin harjunud, nii ongi. Siis võib-olla ma läksin natukene ka liiga nagu noh, natuke tähtsaks või kuidas ma ütlen, et. Ma ei ütle, et ma nüüd kaotasin kontakti maaga on liiga suured sõnad on kas on, igal alal niimoodi, kui sul on otsene esimees, kuidas sul temaga on suhe, kuidas sul on kontakt. Vot mõnede direktoritega oli mul head kontakt, vot toonase ERSO direktoriga see kontakt ei kujunenud nii heaks ja siis lihtsalt, et keegi peab lahkuma. Ja ma tegin selle otsuse, aga see on tavaline nähtus ka mujal, ütleme ka paremates peredes ning paar aastat olid väga rasked selles mõttes, et ma püüdsiga sellist Frilansi, Elujaga freelancer klassikalises muusikas Eestisse on küllalt keeruline. Mõni kuu aega on sul hästi, mõni kuu ei ole hästi ja ja siis ma otsustasin 2000, eks ma tegin palju neid konkursse ja see ei olnud üldse nii lihtne, ma räägin nagu asjad on, mitte need, oh küll ma kõik sain, ma räägin, püüan hästi aus olla oma selles minevikus. Et kui sa oled juba 30 40 35 ja ma ei olnud harjunud orkestri konkursse tegema, mind lihtsalt kutsuti kogu aeg, siis on päris raske võistelda seal päris noortega, kui sa alguses igasuguseid suuri kontserte mängima ja mulle orkestri konkursil üldse nagu ei õnnestunud alguses kuskil ma sain ka päris lõppvooru välja ja võib olla ütleme, laiemale kuulal üldse on nagu arusaamatu, mis orkestrikonkurss on, kuidas see välja näeb, see on niimoodi, et Sa mängid kohustuslikud teosed Eestis väga sirmi tagant, nüüd sind keegi ei näe. Ja siis teisel pool istub see komisjon. Nii et see ei ole üldse selline kontserdi tunnevad, mina olen harjunud mängimata publikutele publikule, aga seal on keegid sirmi taga ja see on üldse tore. Ja peale mitmeid selliseid, noh, ebaõnnestumisi siiski. Mõnine Soomes ühes orkestris lihtsalt üheks projektiks paluti mind mängima ja Maano kavatsen Vasason kontsert, mütsi, koht, aasa, kaugele oma, proovin sinna, Ma sain. Toona oli see orkestri suhteliselt nõrgukele. Aga noh, kellele see ei meeldi, kui sul on. Sinu sissetulek oli täiesti normaalne, Ma sain omi projekte teha, ma sain ka Eestis teha veel igasuguseid asju. Siis mulle veel pere oli siin, nii et oli väga palju sellist noh, tavalist no ma ei loe ennast üldse kalevipojaks. See on liiga selline brutaalne väljend. Aga noh, ikkagi paneks sinna lahtrisse, kus on mingid arstid ja pole mingid õpetajad või muusikud. Ma sain selle koha konkursi kaudu, mitte ma ei võtnud kellelgilt tööd ära ja tekkis seal väga hea kontakt näiteks linna tasandil. Linnapea ütles lausa, et ma olen Eesti kingitus Soomele, Viron lahja Soomele aasale, et on hästi soe ja südamlik ja ise kunagi ka muusikat õppinud, nii et meil oli väga palju kontserte ka sõpruslinnades Rootsis pidevalt, Malmas olime Pärnu kaasal väga head sõprussidemed. Ja teine huvitav moment on kaasas, on väga aktiivne pärnuselts. Ja nad on alati on nad kohal, kui mul on kontserdid. Nad elavad isegi praegu, kui ma korraldan Pille Lille palvel kunstilise juhina Tallinna kammermuusika festivali, siis nad jagavad mu neid postitusi ja nad on sellised tõelised eestlased, küsisid mano. Kas sa oled 20. augustil, oled sa Laasaset, et meil on, Pärnu pargis on selline väga kihvt taies, kaks purje, selline purjekas, kaks hõbedast purje, üks nagu Vaasa, Pärnu Meil on taasiseseisvumispäeva selline aktus ja väike kontsert alles, kas sa tuleksid mängima kael? Nad on tõelised Eesti patrioodid. Ja muidugi selle ajaga, nüüd on tulnud orkestris seal väga palju häid mängijaid. Piss teine orkester, hoopis teine tase. Dirigent Olari Elts, kes eelmine kevadesugune siin võib, siin on ju, siin on ägesinega Risto Joost, Mihhail Kertzan käinud, Ivari Ilja, käin veel solistiks. Anna-Liisa Pillak, on jama. Näen ka väikest missiooni, kui ma ütlen, et ma olen nagu rahvuslane, ma olen, mul on nagu see eestlus on oluline. Ma katsun ka kutsuda orkestri ette eesti soliste, Eesti dirigente, solivist, teine klassikatähtede hooaeg, kui Katariina Maria Kits võitis ja ma sain orkestrilt sellise lubaduse, et ma võin anda ühe preemia klassika tähele. Loomulikult see was orkester ei ole nagu mingi suuna Berliini Filharmoonikute, aga see on siiski oluline. Et see meie klassikatäht saab ka väljaspool väikse tähelepanu. Ja kohe oli meedia väga hästi võttis vastu ja kohe-kohe oli nii soome kui rootsikeelset eesti klassikatäht esineb Vasas. Noh, need kontaktid on nagu süvenenud ja ma arvan, et see kõik on läinud palju kvalitatiivsemaks ja palju sügavamaks ja eks ma ise ka kasvanud ja see, et ma siis 2000 nagu ERSO-st lahkusin ja mul olid väga rasked aastad kokkuvõttes sominud, teinud tugevamaks ja ma tean ka nüüd mida tasub öelda, mida mitte, kas ei tähenda üldse, et ma hoian kogu aeg keelt hammustama? Ma olen üsna selline hea, ütle, aga ma õppinud rohkem, kuidas öelda, katsuda panna ennast sellisesse olukorda, et kui keegi solvuda samamoodi, kas sulle meeldib? Mõnikord on parem mitte öelda, mida ma varem üldse praktiseerinud, kohe plug plug välja. Ja mõnikord on parem natuke hinge pidada, mõelda ja siis öelda, ja siis sa oled nagu ise juba sellest hetkelisest emotsioonist rahunenud ja sa suudad oma seda olukorda kõrvalt vaadata. Ja siis sa ütled hoopis teistmoodi ja see viib tulemuseni. Paneme selle ERSO ja Tallinna kammerorkestri kontsertmeistriks olemise peatüki nüüd kinni ja palume, et iseloomustate seda praegust Vaasa linnaorkestrit seal on 31 muusikut, kaks kontrabassi. Kolmas selline väike väike, see kõlab emis repertuaari poise kõlab väga hästi. Meil on klassitsistlikus stiilis kontserdimaja, Vazan üldse rikast on selline 70000 veel Tartu ja Pärnu vahepeal. Ta on rikas selliste kasitsistlike ja art nivoo ehk siis 20. sajandi alguse ehitiste poolest võrreldes teiste Soome linnadega töötanud kunagi väga rikas linn. Nii et kui see kontserdimaja heideti seal on 400 kohta, ta meenutab väga vini music raini, kuldset saali ja seda isegi osad solistid, kes on ikkagi väga suured tähed, tulevad mujalt, ütlevad see on nagu väike music Kuu. Muusik Rain. Orkester on koosseisult sama suur nagu Tallinna kammerorkester keelpillidest ja siis on selline Viini klassikaline ehk siis topeltkoosseise puhkpille kaks kaks flööti, Kakso poetkaks, Laanendid, kaks fagoti, kaks Mesasele trompetimelon, kaks trompetit ja ka veel tromboon. Nii et selles saalis kõlab see orkester väga hästi tahes, nagu sina loodud. Ja nüüd on, on toimunud generatsioonide vahetus, on tulnud väga häid muusikuid, nii et mul ei ole absoluutselt mingit nagu piinlikkust või et ma kutsun mõne Vaasa muusiku, sellepärast et ma tahan nagu neile mingit teenet teha, vaid ma tahan häid suhteid, et siis nemad midagi kutsutud. Ei, nad on tõelised, väga head ja siin mitmed meie tippmuusikud mütsil väga kiitvaid sõnu, just meie soolotšellist Vladimir režetcodelt, kes on üldse Peterburist jaga õppinud Amsterdamis, Berliinis oli Saksamaal ühel kammerorkestri, talle ei meeldinud, tuli Vaasa, väga hea, üks Soome Rootsi natuke peale kolmekümnendaid kontrabassimängija. Absoluutselt meie meie tippmängijatega vesi rea mängijatega, kui juba väikses orkestris on sellised võtmekujud, kes on nii head nagu omala oma ala asjatundjad ja kihvtid inimesed, see on väga oluline, nii et orkester on nagu praktiliselt välja vahetunud ja nüüd tullakse igalt poolt tullakse orkestrikohti saama orkestri konkurssidele. Esimene Kanetan Hispaaniast, hästi, hästi mõnus tüüp ja ma arvan. Kui kõik läheb hästi, siis. Ma katsun teda järgmine aasta siia festivalile saada. Nii et repertuaar on, on mitmekesine. Ei saa öelda, et sellisele koosseisule on ainult siis nagu Viini klassikutel. Muusikat ma pean silmas Mozart, Hain Beethoven on ka nüüdismuusikat, on ka romantilist muusikat, lihtsalt see, kes kava koostab, peab natuke rohkem vaeva nägema ja otsima, mis sellele orkestrile sobib näiteks? Oi kui hea lugu, oi, seal on kaks trombooni, mis annaks teha, kuidas saaks näiteks ühele tromba natukene teist nagu lähenemist, rohkem loomingulist lähenemist, rohkem kombineerimist. No kuidas ma ütlen, tänu sellele orkestrile ja tänu seal Vaasas korraldatavatele, noh, täiesti maailma korruffee Jorma panula dirigeerimist gurustele ma ka teen aeg-ajalt selliseid irigeerimis projekte. Niiet alguses oli tõesti selline tunne, kui ma läksin, et kus ma olen, aga siis hakkad natuke vaatama, hakkad mõtlema, et mida ma saaksid õppida, mida ma saaks ise teha, äkki see ongi see aeg enda enese arendamiseks käis ja rootsi keelt õppimas see rootsikeelsus, mulle see väga meeldib. Käisin paar kuud ja ma sain nüüd ma suhtlen täitsa hästi, ma saan hakkama. Ja ikkagi soomerootslastega ikka räägid rootsi keeles. Siis veel üks huvitav tõik, kuna ma ütlesin, et orkester on siiski suhteliselt väike, ütleks lauses infoniet, ehk siis väike sümfooniaorkester. Aga Mul endal on põnev kontserdi formaat välja mõeldud soovi kontserdid, järgmine ainult 10. septembril ja neid on 10 11 ja 12, kuna seoses Covidiga ei saa täissaali nii et see täis saal tuleb hajutada kolme, kolme eraldi kontserdi peale. Aga minul on see hea, ükstapuha, kellel, kas on näitleja, on ta viiuldaja, on ta laulja, dirigent, ta saab esitada sama kava kolm korda, mis ei ole üldse tavaline, näiteks ka ERSO näiteks ei ole, tuleb jälle uus nädal uus kava ilmselt kolm korda seal kava teha lihvida seda veel viimistleda nagu Joseph nest klaaspärlimängus. Nii et hakkasin rääkima arranžeerinud seadetest, mis ma teen. Nii et kuna orkester on suhteliselt väike siis ma just neid instrumente silmas pidades teen orkestrile seadeid ja näiteks mõned soovikontserdis lisaks sellistele klassikalistele hittidele seal beer küünt või vorsaki sümfoonia uuest maailmast, kus saab natuke natuke ringi teha seadeid, et kõik akordid kõlavad, tellitakse näiteks filmimuusikat. Väga populaarne on igasugused mängu mänguarvutimuusikat ja see täiesti täiesti toimiv. Ja sellega me saame uut publikut, teiseks publikut, nii et tegelikult mulle on see aeg andnud palju rohkem. Ma isegi julgen öelda, kui ma oleks Eestisse jäänud. Iga inimese, see on individuaalne. Mida sa vaba ajaga pihta hakkad, kas sa istud kodus, vaatad mingeid seriaale? Okei, nii, lähed magama, võtad võib-olla õlle veini või sa ikkagi katsud iga päev midagi teha, mis sind ennast arendab. Ja mind on see Soome-periood selleks selleks nagu võimaluse andnud. Vaatasin Vaasa linnaorkestri kontserdikava igas kuus kolm kontserti ei ole väga tappev koormus, kas te sellepärast läksite Jorma panula dirigeerimisel? Kursustele Jorma panulise kutsus. Kunagi oli Soomes lausa nõudmine, et orkestri kontsertmeister esiviiul peab oskama dirigeerida juhul kui dirigent haigestub üldiselt dirigendi haigestu. See on selline, et dirigendid harva, kui on kuskil palgana ta nagu vabakutselised ja vabakutselise lubada. Ja võib-olla nii, et pole, siis ei kutsuta, see ei ole nüüd nagu mingi selline irooniline torge, vaid kui sa oled kogu aeg nagu löögivalmis, kest. Dirigent ikkagi paratamatult juhib seda kõike, ta peab nägema mitu sammu ette. Et sa oled mentaalselt hästi heas vormis. Siis üldiselt inimene ei haigestu, kui inimesel hakkavad mingid probleemid, mured, ta ei vastuta millegi eest, vot siis võib haigestuda. Igatahes kontsertmeistril oli kohustusega osata delegeerida. Panule ütles mulle, et monoolema lihtsalt, mis asi. Kuule, mul on siin kursused, tule, ta räägib häälega niimoodi praktiliselt lihtlausetes, aga suhtub eestlasest ülihästi tantsu, suur Eesti sõber ja Eesti dirigent alati püüab toetada. Ütleb, et tulekursustele ja sain kuskilt fondist natukene raha ja ma hakkasin ise ka natukene ja sealt see hakkas pihta. Ja ma tegelikult jätkasin seda dirigeerimise õppimist. Pärnus on selline dirigent ja kohaliku muusikaelu edendaja Ilmar Tõnisson, kes äsja tähistas oma 20 viiendat juubelit. Ja tema on jälle 70.-te aastate keskel õppinud Peterburis kuulus, muusin, Ilja muusin muuseumiklassis. Ja vot tema Ma olen, ma arvan, üks 40 tundi ma olen niimoodi käinud. Noh, see on selline huvitav, aga see ei ole nii, et kui nüüd vaadata visuaalselt see esimese viiulikontsertmeistripult on umbes meetri kaugusel dirigendipuldist. Aga see meeter on hästi-hästi pikk, see ei ole automaatselt sa nüüd oskadel näited viiuliga nagu ütleme, aktiivse kontsertmeistrid. Kas vaatad näiteks Pärnu muusikafestival festivaliorkestri konservi Florian Tonderer, ta kogu aeg nagu õõtsub ja nagu väidab, aga katsu seda kõike kätega teha, see on ikka hoopis-hoopis, midagi muud. Aga see on väga arendav. Kui sa pärast mingit dirigeerimist projekti istud, siis oma koha peale tagasi sa kuuled orkestrit hoopis teistmoodi, sest sulase partituur ju kõlab ju sul siis kõrvus? Ma arvan, kui ma Vaasas ei oleks, siis ma kindlasti dirigeerimise poolt. Ei, ei teeks. Dirigendid, kellega koostööd teekontsertmeistrina mitte kunagi ei unusta Kohe esimese Neeme Järvi, Neeme Järvi, Paavo Järvi lihtsalt fantastiline. Ma ei räägi üldse sellest, et et neeme kohta teistmoodi ei saagi öelda. Kui ma tahaks üheteistmoodi, siis ma ei mainiks seda. Mul on meeles, see aasta oli 1990, kas oli kolm, kui Neeme Järvi tuli esimest korda pärast kodumaalt eemal olnud aastaid Ersoetamased? Ossa poiss, mis energia milline, milline platsinägemine ta kuulsat, seda Beethoveni saator sümfooniat, ta dirigendipuldis ta kuskil seal lava keskel juba selle esimese löögi alla. Vaata ta. Ja see, see vaimustus muusikast ja kui konkreetne tan, Mosati legendid, peavad pikki sõnavõtte sa muusikat, sa ei jaksa kuulata seda kõike parem mängime ja näitaja ja kõik see on muidugi me ei räägi sellest üldse tema tehnikast. Et see on, see on fenomenaalne ja aastatega see armastus muusika vastu, tal ei ole üldse vähenenud. Mul aimul üks uus asi veel oli, eelmine aasta paluti mul kirjutada kogu Pärnu muusikafestivalist ajakirjas teater, muusika, kino. 25000 tähemärki selline ülevaade kriitika. Aga noh, kukkus välja, et mul tuli 47000, nii et see läks kahes kahes väljaandes. Ja siis sa vaata, kuidas Neeme Järvi dirigeerimisel on puhas rõõm, kuigi on juba küpses eas, aga noh, dirigendi tegelikult arenevad kogu aeg ja loomulikult Paavo Järviku. Paavo Järvi tuli, ma arvan, see oli 96 tuli, tema oli Mahleri kuues sümfoonia võt teistmoodi, temal on nagu jälle sellist, kõik on hästi selgelt õpitud, kõik on selge, mina näen, Neeme Järvis rohkem sellist loodust, pluss õpitus. Aga Paavo Järvi on endal väga hea koolitus, loomulikult väga head geenid ja väga, ja noh, kõik see kindlasti lastetuba. Aga temal on nii analüütiliselt kõik välja mõeldud, aga samas on ta ka äärmiselt soe, südamlik ja täis armastust muusika vastu. Nii et kindlasti ma mainiksin neid kahte nime. Vaasas on olnud. Mul oli viimane kogemus. Nüüd ma ütlen küll, et natuke ma ikkagi kergitan enda saba ka. Eesti publikule tuttav dirigent Leif Tseegestam, suur mees, Soome nagu mingi selline soome hiid ja orkestri kolleegidega arutasime, et teie käest on üldse ei ole ja ta on Vaasast pärit soomerootslane ja pole meil juhatanud. Ja väike orkester, väike eelarve ja toonane orkestri direktor ütles, et aga meil ei ole raha, me ei saa kuidagi mused. Kas te annate mulle sellise volitused, ma helistan talle, räägin ise. Kuna ta erzoga teeb kontserte, ju siis tal on mingi suhe Eestiga ju talle meeldib. Ja helistasingi ja oh, tere, tere ja räägime eesti keelt ja pereta Po Svenska. Et imega rääkida ja räägime eesti keelt ja räägib eesti-soome-rootsi segakeeles. Ja ta tuleb küll, ütlesin selle numbri, noh, sellest ma tulen küll, pole midagi. Ja tal oli kohe idee, et ma kirjutan ühe sümfoonia, tema tingimused, mida tuleb järgida, kirjutab ühe sümfoonia, esitab selle siis midagi muud ka mängime platsikest repertuaarist, aga tema mingi sümfoonia poole me ette kantud. Aga sel ajal juba olid meedias sellised liblikad lendu tõusnud. Et Soome president Sauli nimistu saab isaks ja Jenny haug ja on ta proua anlast ootamas. Ja seega seda ma ütlesin, et aga ma keeldun sümfoonia nende, nende tulevasele lapsele. Ma ei teagi, on see poisi tüdruk, et noh, et seal kuskil saab teada ja siis sõltub, et kas on poiss, siis on teatud meloodiakäigud, kui tüdruk, siis on võib-olla natukene teistmoodi õrnemad. Ja siis Leisseljastamise ta võiks ju selle presidendi kutsuda Vaasa ja Ma helistasin Priini kantseleisse, mõni eestlane Soomes maakonnaorkestris Priini kantseleisse ja väga huvitama, et me vaatame niimoodi kohe linnapead otsingu, et oi, oi oi kui põnev. Huvitav, et tullakse sümfoonia esiettekandele, mis on pühendatud nende lapse, no eks seal, eks selline päikeseline meelitamise värk ka, aga kellele see meeldiks, kui tullakse ühe riigi kõrgem võimuesindaja tuleb selliseks toredaks sündmuseks. Sinu kodulinna. Ja härra Sauli Niinistö tuli koos oma prouaga, tulid kontserdile ilusti pärast istusime koos rääkisime, oli väga tore, nii et selline asjade korraldamine ja suuna andmine ja ideede genereerimine, seda ma kindlasti aastatega juurde tulnud. Ja seda ma võin öelda ka selle Tallinna kammermuusika festivali puhul. Kui Pille Lill kutsus mind kunstilise juhi kohale, siis mõtlesin, et aga festivali patroon olema ikkagi 16. kord kammermuusika festival. Ma kirjutan linna peale, kirjutan ausalt, ma olen Tallinna kammer tõesti asutajaliige, olin ERSO-s, mis me vaatasime kirjutama, olen kuskil Berliinis romooningutest, räägin täpselt nii, nagu asjad on. Ja see pöördumine hästi selge, hästi konkreetne. Ja siis veel mõtlesin, et mida peaks tegema ühe sellise ikkagi riigipealinna linnapea võiks selle asjaga kaasa minna. Kirja lõppu, lisasingi, et teile võib-olla võib tunduda, et see on selline nagu nishi ja selline väga väiksekaaluline üritus. Siis ma ütlesin, et aga kui näiteks võrdleme sporti muusikaga siis Eesti laul või ütleme, eurovisioon on nagu jalgpall. Ooper on nagu korvpall teisenenud nagu Euroopas harrastust leidev spordiala aga siis taekwondo, millega siis härra linnapea tegeleb, nagu kammermuusika? Ja ta vastas väga ilusa kirja, kirjutas kõik sissejuhatuse ja kõik, et festival ja tähtis Tallinna kultuuripildis ja Tallinn toetab ka see moraalselt ja kultuuriametist, me saime ka tuge muidugi. Ja teeb ettepaneku abilinnapea Vadim protsemile ja nüüd ongi tema patroon ja ma olen, ma olen väga-väga vaimustunud, kuidas Vadim suhtub sellesse ja ta kohe hakkas seal ilmseid vastuvõtte organiseerima ja. Ta on tõeliselt nagu huvitatud sellest, kuigi see on selline kujutleme nišiüritus, aga samas kui me oleme kultuurriik ja meie ees on laud laual, on üks osa, on majandusosa teadus, haridus loomulikult ettevõtluslaua nurgas on ka. Noh, mina paneks laua keskele, aga ütleme, laua nurgas on muusika, seal on siis ooper, ballett, suurem osa muusikast võtab populaarmuusika ja seal kuskil väike on ka seal kammermuusika lauale peab olema kõik tahud olema esindatud meie inimtegevusest ja mida kõrgemal tasemel, mida parema, kas siis lakiga on need kaetud seda kõrgemal meie kultuuri ja üldse elustandard. Selles mõttes ma olen väga õnnelik, et Tallinn kammermuusika festivali toetab ja me oleme saanud sellega hoopis teisele tasemele, teisele pildile pöördusin ka Saksa ja Soome saatkondade poole, samuti sain nendelt märkimisväärset toetust. Ei ole midagi, et siis on nagu väike asi, kui sa ütled lahendit raadiomajast välja, küsin inimeste käest, mis asi on kammermuusika. Kes oskab, midagi ei tea, aga kui sa ise usud sellesse, mis sa teed siis minu praegune kogemus on küll näidanud, et sellele ideele ja minu usule on järgijaid küll. Kaja loodimisel on viiuldaja ja dirigent monomänni. Rääkige meile, palun oma pillist, millel te praegu mängite. Vot oleks oma sisse. Eks ikka päris lööks rinna kummi ja. Jah, see on minu kasutuses Soome kultuurifondi pill 1820, Charles kand, prantsuse meister. Ja selle pilliga oli väga huvitav lugu. Mul aitas muuseas Vasa orkestri kolleeg ütles. Mano, vaata, siin on taotluspillidele, oled sa juba teinud avalduse, et sa saad, aga ma ei tea, mai vist, mingi moi aitame ja hea soome kolleeg. Vas orkestrist aitas mul selle kirja kõik korraliku sellises heas soome keeles, et et vaatame, kuidas läheb ja saingi positiivse vastuse sealt. Soome kultuurirahastu nagu meie mõttes Kultuurkapital. Aga ma tahaks seda pilli proovida ka enne, kui ma saan, et äkki see üldse ei sobi minu kätte. Ei proovi, ei saa võttali ühe eelmise viiuldaja käes ja pilve kohe hooldusesse, enne kui ta minu kätte tuleb, sellist nagu kan. Äkki seltsi sobigi, no siis kui ei sobi, siis ei võta seda pilli. Ning no loodame, hea õnne peale. Selle pilli sain lõpuks. See oli nagu minu käte valatud. Nii mõnus, kuigi sõbrad ütlesid ja orkestri muusikud, et mul läks umbes pool aastat aega, kui nendeni jõudis, et ma olen nagu selle pilliga kokku kasvanud, ta nagu osa minust. Kui inimene räägib, siis see pill on ka nagu sinu osa sinu kehast, osa sinu keelest lihtsalt läbi muusikalise keele. Ja mul on siis seda nüüd jälle kolme aasta võrra pikendatud. Ja nüüd ma arvan, et täna enam ei pikendata. Noh, muidugi on kahju loobuda sellest, aga siis on jälle ikesed, uued võimalused. Ja see heal pillil ikkagi mängimine. See on nagu nagu päike tuleb pilve tagant välja, see mõjub ka teistmoodi, mitte ainult, kui sa muusikat teed, see annab Sulev, sest hoopis teistsugust energiat. See kõla, mida sa ette kujutad, igal muusikal on oma selline sisekuulmine, milline see kõla, milline see heli on, ta laulja on, tal pole isegi trummar trummari samamoodi. See heli, mida ma väljendan, tähendab mul enne sees olema. Ja kui sul ikkagi see instrumentaariumi ei ole väga hea, siis sa pead väga palju vaeva nägema, et seal õige kõla saada ka selle pilliga Lendutõusmise tunne on, tunne on ise kaelalt. Tuleme nüüd selle Tallinna kammermuusika festivali juurde, mis järjekorras on 16. teie olete esimest korda kunstiline juht. Te ise korraldate kõik, kes nendel kontsertidel seitsmel õhtul esinevad. Te teete orkestriga proove ise dirigeeritud ideega. Kas teile jätkub veel võhma järgmiseks aastaks? Te juba rääkisite ühe lausega, keda te plaanite järgmisele festivalile külaliseks? Ja siin ma siiski korra täpsustaks, Maydirigeeri vot siin ongi kammermuusika festival, aga me ei kasude dirigenti, maa dirigeerinud, ma olen nagu kontsertmeister ja ma olen selle väike orkester, mis esineb 28. augustil Jaani kirikus, kus solistiks on maailmakuulus soome sopran Kamyllanüülunud. See läheb ilma dirigendid ta. Aga mul on seal festivali nii head mängijad, et nad on, noh, kõigil on see tunnetus ja see Touch on endil nii tugev, et ega sellist, kes seal nüüd kogu aeg takti lööb, ei peagi olema. Aga mul on see huvitav väljakutse, see festivali praegu korraldan kunstiliseks juhiks olemine. Eks sellele aitas kaasa ka see koroona, kuna kõik nii Eestis kui ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ameeriklasega testrit siis töötada ei saanud. Tegin mingeid väikseid selliseid Facebooki lustakaid ja mitte nii lustakaid videosid. Aga oli palju aega ja selle festivali jaoks täpselt jälle see samane teema, kuidas sa oma aega kasutad, kuidas oma vaba aja kasutad, kas arendas midagi uut võitjaid, sellist rutiinset tegevust ja mõtted tekkisid mul kohe. Kume Pille lillega, hakkasime arutama seda uut festivali. Sa pead igale poole nuku, need taotlused on, sul peab küllalt varakult olema kontseptsioon valmis, et näiteks ministeeriumilt tuge saada kultuurkapitalilt erinevatelt sponsoritelt. Mul on väga hea meel, et vaatamata sellele koroonale ja paljud ettevõtted on olnud olnud raskes olukorras. Siiski leidub toetajaid. Ja kunstilise poole pealt mõtlesin, et ikkagi festivali peab olema läbiv selline teema läbiv niit. Ja kuna mul see põhjamaade temaatika on südamelähedane ja ma tean seda, panime festivali nimeks põhja perspektiivid. Perspektiiv on jälle, ta võib igasugune olla siin. Aga mina näen sellist ikkagi positiivset perspektiivi. Et me loodame. Meie hakkame ükskord ja nagu Skandinaavia selline heaolu. Aga me ei unustage oma selliseid saksa juuri, Hansa, Hansa seda ajalugu. Ja Põhjamaade temaatikast leiab ka igasuguseid muusikalisi vorme, mida kasutada erinevatel kontsertidel, näiteks saagad, üks kontsert on saagad, Sibelius ja näiteks Eesti helilooja sobib vabalt Põhjamaade perspektiiv. Mirjam Tally, kes elab Gotlandil. Nii et tema, eks senine kihvt soe elu jäämäe jalamilt, täitsa sinna saagalikele. Ja siis on veel teised temaatilised kontserdid, pühendus. Sellistel headel festivalidel, on tavaks, et klassikalise muusika kontsertide kõrvale võetakse ka näiteks mainiti džässimuusika minetuksist etnot. Marianne Leibur, Tiiu mulle väga Marianne Leibur meeldib väga huvitav loominguline persoon, tema trio ja siis seal on mõned meie muusikud ka kaasas. Siis see galakontsert, kus on ka meil on öelnud ja seal on teine solist veel eesti esifagotimängija Peeter Sarapuu, kes esitab Tõnis Kaumanni fagotikontserdi Tõnis Kaumonile selle festivali helilooja resideeruv heliloojale sellist asja pole varem olnud. Esiettekanne ja mõtlen, selles koosseis on selleks ka trummid, sanan, vibrafon, keelpillid, metsasarv ja siis fagoti. Päris huvitav, kuidas Jaani kirikus selline trummi põristamine, see seal võib mõjuda, aga ma arvan, see on jälle äge. Avakontsert oli grande rootsi klassiku Fransperwaldi Grande septeid, et eks seda festivali medi vaikselt teed võib jääda mulje, et ma õudselt kogu aeg toimetaja midagi, aga, aga inimene on loomult mugav ja kui hakkab mingi tähtaeg vähenema, siis hakkad, hakkad, hakkad siblima, võtad jälle jalad kõhu alt kirjutad lõpuni mingid teemad ja siis saadad ära jälle mingid taotlused või? Siin muidugi oli väga palju Pille Lill abiks taotluste tegemisel. Ning jah, esinejate suhtes mul olid vabad käed, mul oli ka mõte Rootsist ja Taanist kutsuda, et ikkagi Põhjamaad oleksid esinejatega täidetud. Meie festival oleks täidetud. Aga noh, teadupoolest see alati õnnestunud viimasel hetkel lausa meile ütles ära üks oma generatsiooni parim Soome, Rootsi tšellist Jenneri Gustabson, kes pidi olema poolteist nädalat enne festivali algust Rootsis ja see tähendas kaks nädalat karantiinis tulla. Chealistidega on Eestil väga vedanud, meil on väga ehitsialiste ja saime tema asemele noore eesti idealisti Valle-Rasmus Rootsi. Minu jaoks on väga oluline, et selline festival Tallinna kammermuusika festival annaks võimaluse kõikidele headele muusikutele. Ma absoluutselt ei mõtle, mida mina sellest saan mada, nagu teha festivali, kus on tasemel mängijad, kus on läbimõeldud kavad, kus on palju sellist muusikat, mida siin ei ole esitatud ja et muusikud oleksid selle nädala jooksul nagu tõstetud, kõrgemale. Ma rääkisin juba abilinnapea ja patrooni kohalolek, kontsertidel, vastuvõtt, siis viib ta meid lõunale, kohvikusse, komeet sinna terrassile pärast viimast kontserti on Soome saadik võtab meid vastu või nii, et see on väga oluline, et kõik need tahud peavad olema tasemel. Kõlab labaselt, aga see pole nagu täispakett on, Eestis on sagenenud, teeme kõik publiku jaoks publikuks, aga see, kes esineb, tema, peab ka tundma ennast hästi. Nii et ära ütle, mis on tulnud minimaalselt, kes ei, ei saa või kuidagi inimesena väga valmis tulema ja rahasummad ei ole absoluutselt suured, lihtsalt tahtsin deme heade tüüpidega koos head muusikat. Ja kui publik saab sellest aru ja nüüd on näidanud kontserdid ja publik on väga-väga kaasa tulnud ja nagu kontserdiga eestlane siin Bravo hüüab. No see ei ole igapäevane, nii et ma tunnen küll, et see see, ma vaevaga, need mõtted ja need sihid, mis ma olen seadnud nagu kannavad vilja kammermuusikafestivali. Tänavune peatäht ka, millal London saanud väga palju meedia tähelepanu. Mulle meeldib see, et festival toob meie ette eesti tuntud muusikute järgmise põlvkonna noortraczmann Nurlasmann, orgaljuste, Beuroodny roots, teie tütar Marite Männi kui nüüd keegi ei jäänud nimetamata, nad on kõik saanud enamasti välismaal, väga hea, professionaalse hariduse, see on võimas. Ma olen teiega täiesti nõus. Nüüd siis ongi selline põlvkondade vahetus paljude isanoega. Tõnu valjus on samamoodi praegu kõige väga arvestatav persoon Eesti ja mitte ainult Eesti muusikaelus. Aga kuna me teeme ilma dirigendist dirigendi vaja, ei ole. Andres Kaljuste ega on olnud pikka aega väga hea kontakt ja ta on suurepärane vioolamängija Anna-Liisa pes Roodmi, noor Leibur ja, ja absoluutset näete, ma pole isegi niimoodi mõelnud, et, et nii palju sellise juba dünastia esindajate võite välja tuua. Ja Anna-Liisa, kes on tõesti väga rahvus, oli haardega. Ta oli ka nii õnnelik, et super Maano, et nii head kavad ja kõik on see ka see muusikaväline pool, kõik toimib. See tähendabki, meil endil on väga palju häid muusikuid, ei pea ainult vaatama, et vot kui välismaal öeldakse, on hea, meie oma, siis on hea. Ei Eestis on ka küllalt palju neid inimesi, kes on Eesti muusika, on ka hea ja midagi ei ole teha ikkagi sellist teatud erialadel, sellist tippkoolitust saab ikkagi. Näiteks Saksamaal, Inglismaal, Sibeliuse akadeemias natuke. Ja ka alati tasub käia välismaal. Ja mina näiteks nüüd tulen Tallinnasse, mulle ikkagi meeldib siin palju rohkem siis kui ma siin töötasin. Jumal, milline linn, elan kalamajas ka vaatan kui ikkagi ilusam, milline vana ning käidud, et kõik on klišeed, kui vanal ilusaga ongi ilus välisnüüd sõbrad, tulevased, kus, kui kihvt. Jaa. Kuidas siis siin ei ole sellist tasemel kammermuusika festivali, see, see ju peab siia kuuluma, need saalid meil oli, Katariina kirikus, oli, 25. augustil oli hirmulood, selline kontsert pole, see kirik oli praktiliselt täis rahvast. Ja John Keitš tantsija, koreograaf, britt, kõrsmaa tantsis seal oli. See oli fantastiline ja Irina Sahharenkova mängis seal töölisel liiget, teoseid ja klavessiini, mängid seal meedik. Kreeni, ta oli veel võimendatud täpselt hirmulood, nagu sageli mingites kriminull filmides sellist ärevust tekitavat, et muusikat siis klassikaliste instrumente mõtlen, siis on see klavessiin selline kõle ja Tõnis Kaumanni selline lustakas Sherlock. Süütia lõppu tegime remixi heli Trakkidest filmile psühhokus, siis sai ka videoinstallatsioone näidata seinale. Me tellisime korraliku suure valge ekraani, aga see valge kraant umbes nagu nagu sadul sea seljas, ei sobinud sinna Katariina kiriku paekiviseintes tumedad mustad puitsambad. Mõtlesin, et võtsime ära selle valge kangaga, lasime tagumise seina seal tagasi. See segas, leidsime musta, selline, mis, kes majandusega tegelevad, selline põllumajanduslik kangas peenrakangas, mis aga seal olid augud sees ja ta panimegi moodi aukudega sinna, siis ta ongi selline hirmulood ja siis, kui näitad need psühhoneid kaadreid sinna betoonseinale ja kuidas hakkab see noaga vannisele naise tapp, see oli ikka tõeliselt äge. Siis on huvitav rahvas, naeru Purtsakused olid, mitte mitte ei olnud sellist hirmu, selles mõttes on eestlane soomlasest erinev. Kui ma tegin Soomes Vaasa linnaorkestriga ühel soome kontserdil seda siis ikkagi oli probleeme, et äkki pead inimestele teatama, et on, on sellised erutavad ja ebameeldivatest stseenid, mida võidakse näidata ja laps ei tohi kindlasti sellele kontserdile. Kui on ikkagi õudne film, siis peabki õud olema. Mina olen sageli selline, kes kui on nad filmi on kurb kõminaga naerma, nagu teistel on keset naerad, siis minul on kurb. Nii et publik näitas, et seda psühhot koos selle muusikas mängisime veel selle heli track'i peale, samal ajal. See on ikkagi, see oli põnev ja see oli pull, nii et ma arvan, keegi mingit tegelikult südameatakk ega, ega, ning vali tooliga ei pidanud keele alla panema. Üks teie ansamblikaaslane, kunagine Aare Tammesalu, kes need on samuti kontserdikorraldaja, on ühes intervjuus öelnud, et publiku huvi ebatavalise vastu aina kasvab ja kogu aeg on tunne, et annus, mis neile elamuse annaks, peab olema aina suurem. Kas te nõustute selle osaliselt nõustunud? Ei loomulikult mingeid uusi tahke on vaja tuua kontserdiellu, aga on piisavalt publikut, kes ka tulevad sellesama hea klassika peale. Jah, nad on natuke, ütleme küpsemas eas, aga ma ei lase sellest väga morjendada. Näiteks kui mina saan kunagi 60 pluss ja ma tahan ka kontserdil käia ja olla ja võib-olla siis just seda aega rohkem. Et sa süvened muusikasse, et see muusikateos ei pea kolm minutit olemas, võib-olla 30 minutit, nii et seda klassikalist publikut jätkub. Kuid ikkagi on, tegelikult peab olema head esitused, sest inimene on tegelikult haritud. Kui mõtleme seda meie publikut haritud ja neil on head võimalused kodus. Kas Spotify'st Youtube'is oma panevad, võtavad, mingi öeldes kasutab, siidiplaate kuulab ja ja kui ta läheb kontserdile, ta tahab samamoodi saada head esitust, head elamust. Ja see elav kontserdi ettekanne, see on ikkagi midagi muud, kui. Kui sa kodus kuulad, seal on kodukino või ei tea, võib-olla see võib parem olla, aga ikkagi mingi elav vahetu kontakt, see nii oluline. Ja ma osaliselt nõustun sellega, mis te eelnevalt ütlesid. Aga ma arvan küll, igale festivali võiks olla alternatiivne kontsert, kus on kasutatud siis liistu, puhtale muusikale ka mingeid muid vahendeid. Aga mis siis edasi saab, kui me kogu aeg teemegi mingit show'd, siis varsti mis me siis unustame? Tšaikovski ära võib Tšaikovski ka panna. Luikede järv hoopis mingites karukostüümides tantsida või teha sellist show'd, teed korra ära, aga see lõpuks ikkagi tahaks ikkagi seda head balletti näha. Väga palju katsetatakse ooperimaailmas, tehakse modernseid lavastusi. Mozart viiakse tänapäeva. Aga kas ei ole ikkagi päris okei, teed ühe korra ära. Aga kui sa jääd kordama siselt jälle tekib selline nagu klišeelik püüame olla originaalsed, aga ikkagi inimesel, sõltumata rahvusest, sõltumata tema vanusest on ikkagi need ilu, mis on ilus, mis ei ole ilus, neid ikkagi on küllalt universaalsed. Ma ei annaks seda sõrme nii nagu ainult jäägitult uutele väljakutsetele. Katsun pigem, kuna ma olen ise ka kaalude tähtkujus ikkagi balansis olla. Programmide koostamisel. Jah, õnneks viiulit pea peal seistes mängida ei saa. Räägime sellest, mida te nüüd edasi teete, oma järgmistel aastatel? Tobiase kvartalit enam kokku ei tule. No võib-olla teen mõned kontserdid, aga lihtsalt see ei ole väga väga nagu võimalik, sest Tobiase kvartett, teine viiul, minu abikaasa ja me oleme ka Soomes, me oleme koos, on ju varem, kui sul abikaasa Terje oli veel ERSO-s mängis ka vahepeal ERSO esimeses puldis siis sellist pendeldamist oli rohkem ja sain Eestis teha. Aga nüüd juba koosseid siis meil on, Soomes on meil ka meie ühine tütar Nora, kes on 12. Me võtsime, koerasid Eestist varjupaigas hästi, armas on. Ja ega siis nii ei ole, et kui minul on vaba veel Terjel, kes siis teistel kvarteti liikmetel nemad siis ootavad niimoodi Sitsivas annesele, nüüd nad nüüd nad tulitsema, nüüd me teeme ka ei ole nii, et, et väga raske on ühiseid aegu leida ja. Ma ütle kunagi jälle, mis ma olen õppinud nende aastatega, et ma nüüd ei ütle konkreed ei, mitte kunagi ei tee enam. Vaatame, võib-olla mis see mulle annab, kui mitte mitte midagi kunagi tee, see paneb nagu sulgeb mu võimalustest nagu lukustan ennast, ei, on väga selline nagu konkreetne väljend ja ma loomingu puhul ma ei, väga sellist sõna ei tahaks kasutada. Aga on. No tegelikult on ja ei ole ka, ega seda sügist ei tea meil juba isegi vaas orkestris, teeme siin kavu, mõtleme ringi ja palju inimesi võib kontserdile tulla ja mis repertuaari saab mängida? Võib-olla Brehket tegema rohkem kammermuusikat Soome nende praegustel Covidi tingimuste või otsuste osas nagu palju jäigemad positsiooni kui Eesti, et ma ei tea mulle nagu eesti variant meeldib rohkem. Aga noh, nagu Soomes öeldakse maal maa kombe kohaselt mas man tavala, siis vaatame, kuidas seal läheb. Aga üks huvitav idee on mul küll järgmiseks kevadeks. Laiem Eesti üldsus ei tea sellist Soomel ei ole nagu Toivo kuulaga, muusikud teavad väga hästi. Vaasast pärit, ta sündis hiljem umbes Sibeliuse hea kaaslane, igatahes 100 aastat tagasi teda loeti Sibeliuse ära nagu Soomes, teiseks heliloojaks aga teisena käremeelne ja selline kõva sõnaga siis Soomes oli seal sees kodusõda 1918 seal jäägrid ja seal ta oleks kuidagi seal rapsima ja sai kogemata kuuli kerre ja siis ta nagu lahkus maistelt loomeväljadelt ja tal on väga põnevat muusikat ja Vasason, tema suur mälestusmärk seal ja muusikakool kannab tema nime, aga mingit sellist muusikasündmust ei ole. Ja siis ma ühe väga toreda muusikaelu korraldajaga Soomes mõtlesin, et teeks mingit, Toivo, kuula päevad. Toivo kuulalonga oma selts on Helsingis, seal on tema siis järeltulijad, aga on seal palju teisi inimesi, et eks Vaasas kontsleredjadeks Helsingis aasa linnatu oleme saanud raha. Ja siin ma jälle tahaks nagu erinevaid nagu stiile ühendada. Muidugi võib mängida sellist Toivo, kuula tema originaalloomingut aga on. Kuna tema muusikas on palju Sist rahva motiivilisi rahvamuusikatemaatikat, siis saaks ka mingit etnogruppi sinna võtta, teha natuke sellist sünteesi erinevate muusikastiilide vahel. Aga sellega liiale minna, nii et mul juba mingid ideed on. Ja väga oluline, et saaks ka Helsingisse selle ühe või kaks kontserdi nendest Toivo, kuula päevadest viia. Lennukatest ideedest puudust ei tule, nii et jääb ainult hoida pöialt, et, et need kõik läheksid täide. Palju edu teile, aitäh, intervjuu eestmaana männi aitäh kutsumast. Saatekülaline ootab meid nädala pärast kuulmiseni.