Eestis on kaks professionaalset kunstnikku, kes on süvitsi tegelenud budistliku kunstiteemadega ja nemad kaks on avanud näituse Tartus Jakobi mäe galeriis. Ma tulin siia Jakobi mäe galeriisse, et nende inimestega kohtuda. Neid on Leho Rubis ja Helen Loit. Tervist. Tere. Palun rääkige, kuidas te olete jõudnud budistliku kunstiteemadeni ja siis pärast võiksite tutvustada natukene, mis te siis ise oled sealt välja arendanud omaenda loomingus? Minuni jõudis budistlik kunst hästi juhuslikult, et ma olin õppinud maalikunsti kunstiakadeemias ja läksin usuteaduskonda sellises pimedas olekus, et mida ma nüüd edasi teen, olin sellises parajas loomingulises kriisis. Ja siis ma sattusin lugema artiklit Tiibeti tanka kunstist ja see võttis mõni endasse, et ma hakkasin otsima Indias koole, kuhu saaks minna ise õppima, hakkasin õitsema stipendiumi, nii ma jõudsin Indiasse ja leidsin siis joonelise värvis uue hingamise tänu Tiibeti kristlikule kunstile. Ja näitan seal, mul ongi väljas Need tööd, mis ma alustasin Indias minu juhendatud pangamaal. Ja kuna ma olen jätkanud ka edaspidi sama teemaga, siis ka joonistused omal käel tehtud. Aga kuna see on mulle väga algus, alles seisma ei tea, kuhu see tunne ja mõte, mida ma ei leidnud seal, kuhu see minu omal on, mus jõuab, ma ei ole selleni veel jõudnud, et ma järgin väga traditsioonilist Khanonit ja see Vormoska magistritööks, mille juhendaja seisabki minu kõrval Lehorbis, kes on selle teemaga väga palju kauem tegelenud. Tegelikult. Jah, et ka minu tegelikult suve nagu orentaalse kunsti ja täpsemalt siis budistliku kunstivastase alguse ülikooli Tartu Ülikooli maalikunsti osakonnas õpingute ajal ja alguses oli ta selline võib-olla ka rohkem tiibeti kunstisuunale, et asi on seal hind reisil ma õppisin ka sedasama teemat Tiibeti seksuaalkunsti aga siis edasi uurida, siis ma saan aru, et kõik sellega distlikusti juured jäävad nagu Indiasse. Ja kuidagi see india budistlik kunst hakkas tunduvalt rohkem nagu kuidagi endasse haarama. Ja siin meie ühisel näitusel ongi aastast 2004 ütleme nii, et hinda budistliku sakraalkunsti tõlgendused tehtud joonistuste järgi, mis ma siis Indias seal muuseumites tegin natukene neid edasi töötanud, et see on siis nagu ütleme see ühendav lüli Heleni joonistuste ja ütleme siis minu isiklikust kunstis nagu edasiarenduste teema edasiarendus noh, nii-öelda vahel, et sellepärast on nad ka siin kahe saali, nende vahel ühendava lülile. Ja kaudselt on siis kase selle teemaga tegelemine mõjutanud seda, seda dekoratiivset maalikunsti, millega me praegu tegeleme. Või tulede natukene räägiksite seda tausta, et kui vana on üldse budistlik kunst, mida sealt üldse leidub? Tundub et ja et ütleme algselt buda Elua järel vanemad kunstiteosed on pärit teisest, kolmandast sajandist enne arvamist, aga selline figuratiivne maalikunsti ja skulptuurikunst, kus hakati siis noh, nagu ajaloolist buda teisi, siis tema õpilasi ja mütoloogilise tegelase kujutama, nagu inimesekujuliselt tekkis meie armsa esimestel sajanditel ja sealt ta siis liikus edasi nagu budistlik õpetus või sa liikused tekstid ja nii edasi, et see, see kujutamise Vislikus ka teistesse maadesse Hiinasse ja hiljem ka siis seitsmendal, kaheksandal hääledasi Tiibetisse, millega siis juba nagu nagu Helen tegeleb. Et see pilt on nagu hästi mitmekesine, et kui rääkida nüüd buda kujutamisest sisse kaanon kujunes välja nagu Indias muidugi transformeerus päris kõvasti seal erinevates regioonides ja see on omaette huvitav teema, mida siis ikka kujutatakse, kujutakse Budades, et ajaloost Budad, keegi ju ei tundnud enne fotograaf, et tol ajal ei olnud enne. Ja paljud sellised budistliku star, uurid, ütlevad, et see on nagu siis see põhiline, mida kujutatakse kuidagi mõõtes on mõistmise seisund on ja kuna seda ajaloolist isikut tegelikult enam keegi ei tunne, siis ta nagu idealiseeritud sellesse kanoonilisse vormi, mis ütleme, peaksid kandma seda niuke mõistmiseni. Ja nii palju ma märkasin ka teie mõlema teemades on sõna kaanon. Kui siis mingi kujutamise reeglistik, nagu ma sain aru, et minu arust kirja pandud reeglistik, mida siis siiani järgitakse tänapäeval paljuski, kuigi seal on ka ruumi oma tõlgendusteks. Nii jah, et need tõlgendused enamasti sellises selle nende teoste perifeerias, et ütleme niimoodi, et kuidas loodust mingeid detaile kujutatakse, kui nüüd vaata Tiibeti kunsti, sest tegelikult selle 1000 aasta jooksul natuke rohkem kui tuhandeaastaseks saanud oluliselt muutunud sellest India, Nepaali, Hiina kunstimõjudest, tekkis originaal tiibeti kunstistiil. Et niimoodi on ka teistes teistes Aasia kunstimaades, et alguses need mõjud tulid sisse, siis ta nagu muunduse transformeerus seal oma kultuuri mõjul selliseks omanäoliseks kunsti traditsiooniks. Et nii-öelda need muutused on toimunud kaanoni sees, et nii-öelda sellised temaatilised nagu muutused, et kui sa vaatad niimodi 100 aasta lõikes, siis märkad aga mitte midagi. Aga kui sa vaatad 1000 aasta lõikes, siis sa märkad juba väga suuri muutusi, et ütleme, inimelu mõistes on seda nagu väga raske näha ka ajaloolises perspektiivis. Vanad muutsid tegelikult väga huvitavad. Et ja, ja kui hindade juurde tagasi minna, siis see mõista kanooniline, et seal ei olnud mitte ainult budistlikus kunstliku Edgazindivistliku sotsialistlikust võistlusest kõigis nendes kunstivormides. Et see oli selline üldine lähenemine. Selliseid idealiseeritud vormiga teatavad teadvuse seisundid edasi anda, nagu. Ja näiteks kas või see täpsustas, et mida see Dancamaal tähendab? Tangomaal tuleb sõnast tanka, mis on kokku rullitud, otsetõlkes kokku rullima nii ja tantsis kokkurullitav pühapilt budistlik pühapilt, mida maalitakse erinevatel eesmärkidel kas budistliku praktika jaoks või pälvimuste kogumiseks või tänapäeval lihtsalt deklaratsiooniks. Kujutan ette turistidele kes need varajased budistlikud kunstnikud võisid olla, kas nad olid mungad. Nii olid nad päris kunstnikud või kuidas seal õli? Küsimuse tagant otsast alustades, et tehnilise taseme järgi vaadates alates esimestest nendes skulptuuridest maalikunsti tegelikult seitsmes kaheksandas säilinud selgelt professionaalsed kunstnikud need väga kaua arvati, et ütleme, see kujutav budistlik kujutav kunst sai alguse tänu sellisele rahvaliku liikumisega, kes vajas kujundeid ja pilte. Et tegelikult viimaste uurimuste valguses on selge, et tähendab kujutist nii-öelda loomise aluseks olid munkade ja nunnade annetused. Ühesõnaga, et sa ikkagi nagu sangastaksis sellest kogudusest nagu, ja tihtipeale on tegemist väga õpetatud nii-öelda tänapäeva mõistes väga haritud munkadega ja noh, kes selle jaoks siis nagu raha annetasid, kes need kunstnikud olid, et noh, nii nagu Euroopas keskajal tegelikult need kunstnikud olid ta anonüümsed, et ajas nagu lähemale tulla ainetes juba Tiibetis teatakse seal alati neli-viis aastat tagasi teatakse palju sellist tuntud kunstnike, aga no Indias on see noh, mina oma nii-öelda lugemises pole sattunud mitte ühegi nagu kunstniku nime peale, et nad on ikkagi paraku noh, anonüümsed. Aga suurepärast survest võisteldes Tiibetis samamoodi üldiselt olid ilmikud ja perekonnaliini pidi kandes edasi siis kunstnik olemine. Jah, et seal oli ka tegelikult sellist väga väärikat õpetlaste seas oli jällegi nagu kunstnik, et selles mõttes Tiibeti näitel on võimalik sellele küsimusele palju paremini täpsemini vastata, et tõepoolest, nii nagu Helen ütles, et ta oli nii-öelda kunstnik Suntid, perekonnad, pärimus-line nagu vanades skulptuurides ikani isalt pojale parandate, siis amet edasi. Aga on teada ajaloolist ka väga mitmeid selliseid õpetlasi ja keset mungad joogid, kes siis olid ka suurepärased kunstnikud, et nad on ka taktaate sellel teemal kirjutanud ja selles mõttes, et kõik need variandid arvatavasti pakkunud olemas ka Indias lihtsalt ei ole enam, säilivad need tekst, et öelda, et oli nii või teisiti. Kuidas on Eestis selle budistliku kunstitundmisega, kas, kas enne teid on ka selle teemaga siin tegeldud või näiteks vana Eesti vabariigi ajal või kunagi varem õlettide täitsa esimesed, kes nüüd sellega süvitsi tegelevad siin. Kuidas üldse see teema teieni jõudis? Ma tegelikult ei julge vastatud, kas kindlasti on tegeletud minevikus. Aga see on väga hea küsimus selles mõttes, et väärib omaette nagu läbi uurimiste töötamist, et kes ja kui palju on tegelikult selle teemaga tegelenud, et andsite väga hea motivaator ja praegu meil mõlemal selle teemaga tegeleda. Lihtsaid jälgija ei ole sellest. Ja lihtsalt selgelt jälge jah, ei ole, tõtleme, peab nagunii-öelda arhiline arhiivi minema otsima, vaatama, et selliseid suuri mingisuguseid uurimusi või monograafia mingil teemal ei ole nagu kirjutavad, mis oleks nagu välja antud. Aga kuidas te ise jõudsite selleni? Minul isiklike huvide kokku võtta nöörikene, õppisin maalikunsti. Kuulasin orientalistika-alaseid loenguid Tartu Ülikoolis siis see kuidagimoodi iseenesest need kaks asja nagu oleksid kokku ja minu motivaator oli ikkagi see, et miks, miks just nii tehti ja miks mitte teisiti, nagu et kunstniku seisukohast nii-öelda mitte nagu võib-olla kunstiajaloolase seisukohast. Helendab kommenteerida, et kuidas tal. Nagu ma ütlesin, siis ma olin lihtsalt ummikus ja maitsesin mingit uut hingamist joonide kus, kus on joon, mida pidevalt korratud, et justkui loodan mingeid vastuseid leida või siis vähemalt ise seda läbi elades tunda mingit uut võimalust joonese värvis tõesti. Aga see vastus sellele küsimusele, et miks nad siis niimoodi tegid, et see ongi sissekaanoni. Jah nelja taseme natuke keerulisemaks, et tegelikult tihtipeale need vastased on ikkagi just täpselt selles visuaalse skulptuuri, mis seal kohapeal olemas oli, ütleme esimesel teisel sajandil tekkisid nädalad aerulise, buda ütlemisest mütoloogiliste tegelaste kujutluses budistlikus kunstis kahes erinevas piirkonnas. Ja nad on täiesti erinevad välja. Aga kuidagimoodi on need kaks erinevat stiili sulandusid hiljem. Ja siis tekkis niuke ühtlasem niuke põhjaiirlane. Et need kaks piirkond exceli faili ümber, teine oli praeguses Pakistanis Afganistanis, mis oli, ütleme siis Aleksander vallutuste järel, tegelikult olid kreeka-rooma valitsejatega sellised budistlikud vaiksed kuningriigid, seal. Esimesel sajandil oli see kõik ühe suure kuninga Khanis ka nagunii-öelda valdus ja siis noh enam-vähem tol ajal tekkisid ja, ja tegelikult on niimoodi, et miks idealistlikult vastata, võiks öelda, otsiti paremat vormi, kuidas seda siis ta virgunud teadlasena mõistmist nagu väljendada, et ütleme et nagu kaduma ei läheks seda läbi kultuuri edasi kandnud, ütlema, et minge minge troofiasse kaduma ei läheks. Anne, see oleks nagu lihtne vastus. Et selleks on seda nagu tarvis. Mismoodi maailmas seda budistlikku kunsti uuritakse ja tehakse, et kas see on mingisugused sellised keskused kellega te suhtlete? See on selles mõttes hea küsimuseta et nüüdsed mõiste budistlik kunst on näinud tegelikult ajaloos ka nagu väga laiali, et ei ole ainult kanooniline kunst, on olemas ka näiteks jaapani zen kloostrit olles, kui vaiad. Oma nii-öelda esteetiliselt ülesehituselt mõjutatud budistlikus filosoofias et tegelikult ükskõik, millise selles skulptuuris oleva kunstivormi võib üle võtta, täita selle nii-öelda kunstliku sisuga mida on ka siin, Lääne kultuuris, nagu juhtunud, et läbi ajaloo on tegelikult sõltuvalt kultuurist seal need kaks vormisse kanooniline mittekanooniline, et sa võid nagu väliselt ei pruugi seal olla mitte midagi, mis ütleks, et see on nagu budistlik, ütleme näiteks, et noh, näiteks need Siguratiivsed maalidena, mida, mis siin ka näitusel on mis on nagu minu kui Helen ütles, et ta nii-öelda edasiarendust ei ole tekitanud, on siis minu jaoks, et ma püüan nagu nii-öelda erinevate kultuuride veel minu jaoks inspireerivat figuure täita selle nii-öelda, ilma, et seal oleks seda välistada kultuurilistes visuaalset informatsiooni mingit teatavat seisundit väljendada, nagu see, ütleme see helen, joonistused seda teevad sellises kanoonilises vormis, et mul on siis ütleme, mittekanooniline vorm. Et ütleme selle tavalise vormi puhul on muidugi tunduvalt raskemad, et kas tegemist on budistlik kunstiga või mitte. Et see niuke tõlgenduse küsimus Aga sellest tekib mul veel selline küsimus, et kas teil nagu tunnetuse pealt on sellist kujutlust või tunnetust, et mõni kunstnik veel on sellise budistliku taustaga maalides. Mina ütleks, et kindlasti pole küsimustki, et ja mitte ainult maalides, vaid ka isolatsioonis videos maailmakunstis on praegu hästi palju selliseid näiteid ja ja ka Eestis. No seda ühe joone tušimaalitehnikat nagu ju aastaid rääkinud, et see on natuke sarnane, mida Helen siin rääkis? Näitus kannab pealkirja tajude allikas. Kuidas te selle lahti räägiksite? Selle nimetuse taga on nagu see mõte, et see, kuidas me maailma tajume, igaüks meist sõltub eelkõige meie meeleseisundist. Kui mu mees segaduses häiritud siis me ei ole ka kohal oma tajuorganites täielikult nägemises, kuulmises maitsmises võib-olla maitsvam mingeid suurepärast sööki, veini, aga mõtetes oleme juba kuskil mujal, et võib-olla see esimene hetk me tajume seda või et kui palju oleme oma kohal selles, mida me kuulame. Me näeme, et selles mõttes, et meie teadvusseisund on nagu meie tajuda allikas. Niukene, selline poeetiline, lihtsalt kujund. Mis teadvusseisundis te olete tavaliselt, kui te omad heiteid? Tiibeti kunsti puhul on oluline lihtsalt ääretu kohalolu igas joones. Ja tavaliselt enne mõne töö alustamist ma Mekteerin, rahustan oma mõttemüra maha ja olen tasakaalustatud olekus, et joon õnnestuks nii-öelda. Seda on väga raske kirjeldada, et see on alati nagu erinev, aga jah, et ütleme, mingi selline ettevalmistus, ma arvan, mis tegelikult on, või häälestamine, mis on tegelikult igal kunstnikul nagu olemas, et ütleme, et nad on mingis mõttes universaalsed asjad, et et selles mõttes võib-olla ei tahakski tingimata kasutada seda naeratust, budistliku instetan, pigem lihtsalt ütleks. Noh. Üldinimlik nagu selline, et et et nagu nagu termin sinna peale panna, siis ta nagu piirab selle tegelikult ära, et et ma arvan, et see pole isegi nagu vajalik, nagu selle termini sinna peale panemine veel eraldi, nagu et ütleme et sellest võib rääkida, aga sisse nagu kõrvaletava, ära unustatud, tegelikult sõltumata sellest nimest, et iga iga iga tegevuse sõltume teadvus seisundist. Nii et tuleme lihtsalt vaatame, kui kunsti. Kindlasti, ma arvan, see on väga hea mõte olla nagu avatud, ilma ilma, nagu võib-olla eelkontseptsioonidest. Absoluutselt nii, et kõik võivad selle intervjuu ära unustada. Aitäh Leho Rubis ja Helen Loit selle intervjuu eest rääkisime Tartus Jakobi mäel olevas Jakobi galeriis ja see näitus jääb avatuks kuni 18. septembrini. Näituse pealkiri on tajude allikas.