Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja ja külaline, kes nagu varasemadki on oma ala tõeline meister. Kuidas ta selleni jõudis, millised olid tema õpipoisi ja selliaastat? Sellele püüame vastuseid leida järgneva 55 minuti jooksul kõlagu kõigepealt aga muusika. Kattai. Iron kaid. Way kaeva, liigne tarkus. Ansambel Fix ja koopalaul eksimatu kitarripartii Viktor Vassiljev, tere tulemast saatesse. Tere. Rõõmsaid näha siin enne kui me läheme kaugematesse aegadesse. Seegi lugu on ikkagi üsna kaugest ajast, palju 40 aastat rohkem tagasi. Pakun välja kuskil aastast 78 või üheksa umbes kuhugi sinnakanti jääb see periood. On sul meeles, kuidas kitarririff sündisse on? Sellise kitarririffi läheb üles ehitatud lugu. See vist sündis koos helilooja Priit Pihlap iga koostöös kuidagi vist proov prooviti nii ja naa ja siis lõpuks jäi selline rehv käima. Hästi teada-tuntud lugu, aga läheme nüüd veel kaugematesse aegadesse ja 29. Mai 1954. Seda päevase kindlasti ei mäleta. Ei mäleta üldse. Ega keegi keegi oma sündi ei mäleta, aga igal juhul see on sul sünnipäev, nii et kui lihtne arvutus näitab seda, et praegu oled sa 66 aastane ja pärikat juba pensioniikka jõudnud, täpselt nii on, Elva on sinu koht või õigemini kusagil Elva lähedal jah, pigem Elva külje all, kohe käoküla, ütleme nii, käoküla külapoiss, just. Kuidas sinu lapsepõlv oli? Noh, ütleme kuskilt 50.-te lõpus, sealt hakkad juba seda aega mäletavad, kuidas muusika sinu ellu jõudis. Eks ikka raadio kaudu. Päris lapsena nagu muusikale eriti vist suurt tähelepanu ei pööranud, laulutunnis ma ei viitsinud ka käia, kui kooli mindi, nagu ikka täiesti popp ja ja nii edasi, aga kui siis mingis eas, ütleme seal kuskil võib-olla 66, siis ma olin võib-olla 12 vä? 67, siis, kui hakkasid liikuma biitlite mingisugused lindistused kellelegil olid ja biitlite pildid olid poistel koolis kaasa võetud, karvased niuksed. See avaldas kohe väga suurt survet seestpoolt tunda oli. Ja siis hakkasid liikvele minema kitarri, akordimärgid, niuksed, joonistatud kuus keelt siis vastavalt tuurile siis need näpud, kuidas tuli asetada, kuhu need enne seda ma olin proovinud, isa seitsme keelsedki tarri, mis, mis oli peres olemas, isa ikka sünnipäevadel vahest seda mängis. Ja kui ma sain nad Hispaania häälestuse niuksed need tingmärgid akordide kohta ja proovisin seda seitsmekeelsel vene häälestusega kitarril siis kõlas väga kaootiliselt, eks mõni millestki aru. Hiljem koolis siis poisid ka näitasid, et vastavalt peab olema kuus keelt, nagu me näeme, eks ole, ja, ja, ja hispaania kinn, eks ole, häälestus siis haiks seda isa kitarri peal kohe nagu kitarr sai kohe nagu häälest ära keelatud tema jaoks, aga aga ma siis niimoodi hakkasin kuidagi tutt tutkima, sõda võtsid selle seitsmenda keelega maha, tavaliselt võeti seal maha, see pandi niimoodi, keerati lõdvaks ja, ja sinna üle ääre ääre, et isal läks seda seitsmendad ikkagi sünnipäeval jälle vaja. Jah, nii et päris maha ei tohtinud seda teab ära saanud, ütlevad sa ka lapsepõlves akordionit mängisid enamus enamus sinuvanuseid on seda teinud, ei ole kuigi näppinud, olen jah, oli olemas vist naabril oli akordion olemas ja siis ta vist vahest oli ka minu pool. Lihtsalt võib-olla ma võtsin huvi huvi pärast teda lihtsalt proovida, aga, aga noh, kui, kui saabus kitarr, siis akordion puhkas kohe. Golden oli sel ajal ikka tohutult oluline Pill, ma olen mõelnud, et paljud siin rääkida, et nad on seal akordioni mänginud, on isegi õppinud seda ja pea kuuekümnendatel tõepoolest kõik mängisid akordionit, millegipärast mitte klaverit vaidlesid akordionit ja aga ta oli kõige kättesaadavam Pill peres kindlasti sünnipäeval võeti välja, sellega sai, sai mängida nii harmooniat kui meloodiat, rahvasse ilusti kaasa. No see on ikka elementaarne Pill, tegelikult teda oli hea kaasa võtta ja kaasab klaverit. Kui klaverit ei olnud, siis akordionil ikka kohvriga kaasa tuldi sellega. Kuidas see pillimäng on, oled sa mingit muusikalist haridust saanud? Muusikalise hariduse tee? Mingil laste muusikakool jäi mul vahele, kuna ma, ma ei, ma nagu vist ei tundnud veel huvi muusika vastu, tollel ajal aga ise Pean iseõppijana klaver, mulle kingiti Rõngu kultuurimaja direktor Niuke. Tore vanamees kinkis mulle. Ma pakun välja võib-olla 15.-ks sünnipäevaks 16.-ks klaveri maha kantud klaveri ja siis seda ma sain nagu ise õppida kuu kuulmise järgi, mingisugused lood, isegi kunagi jõudsin ma selle klaveriga fookuse nii, mis oli väga tugev ja kõva pähkel minu jaoks, aga ma sain hakkama. Ja siis ma astusin Viljandi kultuurikooli, mis on praeguseks siis ütleme akadeemia ja seal ma sain kaks aastat peaaegu ka käidud aga igasugused pettused ja mis sinna vahele tulid ja. Ütleme, õppeedukus oli muusikaliselt väga hea, aga, aga muud alal ei tahtnud kuidagi füüsika, matemaatika ja need muud, mida, mida, mis oli nagu nõutud tollel ajal. Ja siis juhtus seal ühikas igasuguseid asju, vahest. Direktori närv ei pidanud vastu, anti mitu hoiatust ja lõpuks siis ikkagi maha, pakkisin kohvrid ja tulin sealt ära. Siis ma sattusin sõjaväkke. Ja vot sõjaväes mul väga vedas. Ma sain muusikaroodu poolteist aastat, pool aastat sain Niukest utšakat, mis alguses kulus, õpetati distsipliini ja osa varak vara tõusmist Rootsist. Edasi poolteist aastat mul väga vedas ja kui ma sealt sõjaväest, kui ükskord tulin, siis sattusin kohe fiksid. Aga sellest me hakkame õige pea rääkima, aga kuulame enne ühe Bloob, mis sind on mõjutanud muusikuna hästi palju. Sa valisid välja Led Zeppelini loop kuut ainult pealt, ainult seal esimese plaadi esimene lugu kohe paugu ära. No see kõigepealt oli, mul õnnestus enne kuulata Hullotoloovi üldse teist plaati hea teist plaati seal. Huvitav jah, et näiteks minuni jõudis ka see teine plaat enne kui esimene, miks ma ei tea, miks ta nii oli, jõle kummaline, siis ta vist Eestis niimoodi liikus. Võimalik jah, teda lindistati mitmeid kordi ümber ja pärast lindistusi lindistati ümber ja ühesõnaga jõudis päris halva kvaliteediga teinekord see plaatus jõuda meieni. Aga jah, kummalisel moel võinud teine tuli esimesena ja ja siis, kui kuulati kogematut esimest plaati, kujutamispätt on siis noh, siis oli selleks ajaks oli nagu bänd, aga juba tehtud omas elus ja mäletan, Kersti Henrik, oli meil siis minu esimese bändi trummar, noor poiss ja kui see kuutamis päätherisse väljal oli, siis noh, siin ma arvan, et kõik, kes tollel ajal bändi tegid, nende bändi trummarit tõstsid kohe käed üles kõigepealt. Sest see oli ikka paras laks küll, siiamaani analid kuulame selle paraja laksu ära jätma, pärast seda räägime siis sellest esimesest bändist. Led Zeppelini ja nende esimese plaadi esimene lugu, kuutsen Times päädhendas aegsa, sinul ka pannanud neid paremaid ja halvemaid aegu, aga jätame need praegu vahele. Eks see esimene Rädi tegemine ikka seal ikka tohutult huvitav aeg oli, oli kui me olime need kidra tuure juba õppinud paberitel ja vaadanud ja, ja noh, ütleme seal kitarrituuride vahetuse nagu enam-vähem juba koordinatsiooniga paika saanud mingil määral, noh siis juba oligi vaja hakata bändi tegema, eks ole, kuulati siis sõprade makkide pealt igasuguseid lugusid. Ja avanes selline võimalus Elva kultuurimaalibände täis proovi saanud teha niimoodi, seal oli vist mingi kolm, neli bändiprooviaega lihtsalt polnud võimalik saada, aga tuli ElvasElva kooli tuli õppima paar vennikest Rõngust, eks ole, ja siis ütlesid, et seal läks bänd laiali, pillid on olemas. See oli tol ajal tootet oluline, kellel oma pille ei olnud ja mida ei olnud üldse mitte midagi kellelgi minu arust. Ja avanes võimalus käia siis Rõngu vahet 15 kilti Elvast ja alustasimegi seal siis nagu bändi tegemist. Esimene kitarr oli mu Siima rekord sealisi skulptuuri häbelvitasimentuurima ja Bill ja see oli ikka. Õnnestus esimest korda kätte võtsid, siis ei uskunud oma silmi seni. Täitsa müstika. Kas sina selle kuulsa sellise Nõukogude toodangu vene kitarriga klahvid olid peale oled sa seda ka mänginud, see oli Elva koolis oli see pillu, mis ta oli Ural tooni toonikovist niuksed, niuksed nimed olidki. Ja see oli, me tegime seal ka natukene vist proove Kersten Lätiga ja kuna Kersten pekk mängis meil esimeses bändis oli meil trummar noor poiss, teda ei tahetud lasta tantsuõhtutele mängima, kuna ta oli liiga noor ealine, siis siis kuidagi pimeda lava peal õnnestus teda pool varjates ikkagi ära kasutada, siis kui ta sai juba, ma ei tea, seal 16 vist täis siis juba viis. Ma tean, et ta rääkinud seda lugu, mismoodi ta Elvast, kuna seal Soome televisiooni ei näinud ju ikkagi Lõuna-Eestist, kuidas tema siis pärast kooli istus rongid Nelvas sõitis Tallinnasse tuttavate juurde, vaatas Soome televisioonist ala seal mingeid plaks, avati kontserti ja siis sõitis öösel tagasi ja siis hommikul muidugi läks kooli ja magas seal pingis. Et seal hankisid endale repertuaari või lugusid, mida mängida. Kuna tol ajal saiu mängin magnetofoniga salvestada Soome televisioonist. Kvaliteet oli nagu ta oli, aga, aga ikkagi vähemalt kuulsid, et mis, mis, mis seal toimub. Kersten pekk oli tubli, poiss oli suureks informaatoriks meile ta ütles, mis bänd, mis bändi plaate näiteks, kui on võimalik kellelegi tuua mingile rikal või saada siis ta, tal oli nimekiri olemas, et need, need bändid võib-olla seal ütleme, tyyp Led Zeppelin ja ahi ja mis nüüd black sabad kindlasti, jaa, jaa. Ja sealt läks veel rodu edasi. Nakk seal Rõngu kultuurimajas ilmselgelt nagu tol ajal kombeks, pidite tantsuks mängima ikka midagi, ainult, mis teil seal repertuaaris oli, tantsuks Led Zeppelin, Deep Purple, vaheldus seal, ma ei tea mingit eesti poppi estraadi. Kuulge, aga meil oli esimese bändiga oli kõvasti sööd. Et laul ja eriti ei, tal ei olnud nii kõrget häält, et neid lugusid ära laulda ja ja inglise keel polnud ka perfektne, et ikka põhiliselt olid eesti lood nagu ja kuigi ma vist mõnda lugu proovisime inglise keeles teha, siis kindlasti tuli kultuurimaja juhataja ütles, et rahvas ei saa aru, Paluks rohkem eesti keelt. Tollel ajal oli ju Talifitseerimise leht ka olemas, et seal pidi olema ansambliga kõik nagu kirjas, mida tarifitseeritud jah, ja seal teatud Nõukogude muusika pidi ikkagi vähemalt 50 protsenti kindlasti kui mitte rohkem, isegi rohkem jah. Et välismaa lugusid seal ette nähtud välistehti niuke poolsalaja ikkagi. Kui pimedamaks läks ja peo lõpupoole siis virutati mingi lugu ka. Nad valisid Veltsi jaapa Ühe Bloop ansamblit psühhoa ehk siis Andres Põldre, kes kindlasti ka on üks sinu müts maha müts maha silo kamraade ja, ja hiljuti oli siin just ta ERR-is ja vaiguviiuli koostöös oli siin küsitlus siin Eesti parimad rokikitarristid läbi aegade olid seal sina peali seal Põldre täiesti esindatud ja, ja oli seal ka Riho Sibul, te olete ju kõik head sõbrad omavahel enam-vähem ühe ajastu posid, tegelikult just. Aga kuulame siis ära selle legendaarse noomina, sunt hoidjoza, ansambel psühho. See oli ansambel psühhiaatne ja nende lugu nomina Suntivad jossa ja vestluskaaslaseks on endiselt kitarrist Viktor Vassiljev. Minuga koos siin stuudios, no psühhot, sul õnnestus kuulda ka legendaarsel Viljandi festivalil aastal 1976, kus ansambel Fix sai peapreemia ja peapreemia kui selline, mis tol ajal olid need festivalid, sealt polnud midagi parata, seal tehti selliseid asju, et millegipärast oli vaja seal mingeid auhindu jagada ja et mitte niisama mässida vaid lihtsalt mingit auhind. Aga 1976 oli ka see aasta, kui sa tulid Nõukogude armeest ja võiks öelda, et su elu muutus lõplikult. Ma alustaks sellest hoopis, et tänades Kerstenbeki jälle, ma pean ütlema, et tema oli sõber, kes saatis mulle sõjaväkke pidevalt makilinte, seal olid siis kõik CB uued, mis parasjagu välja tulid, tal õnnestus juba Tallinnas vist nats kiiresti kätte saada. Plekksabades Chene siis ühesõnaga kõik, mis tol ajal maha võiks Nookesse kindlasti, vot mille pärast nüüd siin seda psühhot lasime. Et kui seda lugu nüüd analüüsida, siis on ju see väike eesti mahu üsna rohkelt. Versioon sellest, et müts maha, et tegid sellise loo valmis. Ja siis nüüd ütleme, kui sõjaväes oli mul informatsioon tänu kõrsdambekile olemas ja ka eesti muusikat Ruja psühhoo vist apelsini isegi saatis, bänd moodustati vahepeal, kui mina sõjaväes olin, siis Eestis sündis selline ansambel ja ühesõnaga kõike Niukest nipet-näpet muusikat, mis, mida ju kuskilt nagu saada ei olnud Minskis, kus ma teenisin. Ja siis ka bändikaaslased seal sa said seal ka bändi teha ja need näpud aasta-poolteist aastat bänd, väga vinge bänd oli, väga head mehed, juudid, kõik niuksed, kes olid konservatooriumis kuskilt marjajoomise pärast välja kukkunud ja, aga väga andekad laval ja Meil ei ole seal vinge bänd ja sealt me saime siis Kaagerstambeki saadetud materjalist endale ohvitseride majas tantsuks mängides, näiteks tehti ka mõnda lugu Burja Hiipoli vist venelaste seas populaarne ja see neile meeldis ja ja, ja kuna vokaaltase oli meie sõjaväebändis oli päris vinge, siis sai Hiipi isegi tehtud. Nüüd kui jutuga õudes, et kui, kui ma tagasi Eestisse saabusin, siis ma olin Evald Raidma, kui juba enne sõjaväkke minekut tuttavaks saanud. Täitsa juhuse kombel ja ja siis ma sain teada, et otsib Fixi uut kitarristi, sest et Roosevelt vist otsustas enne mind oli õpingutega ülikooli ja tal läheb väga raskeks ja tema vist ei viitsinud enam ajutiselt pilli mängida või või kuidagi niimoodi ja siis oli koht oli vaba ja tänu eval tegema sattusingi siis kohe Fixi nagu. Fixiga algas kohe tihe tegevus, kus Lätis oli seal kohe esimene esimene tuur oli Läti ei aja siis. Seda oli kaks nädalat umbes, kui mu mälu ei peta. Tehti kõvasti proovi. Mina pidin kõige rohkem vist prooviga tegema, sest ma ei teadnud pooligi lugusid nendest, kuigi Fixi repsi ma enam-vähem nagu ma olin nende kontserdil ka kontsertidel käinud ka enne sõjaväge. Mõned korrad jah, jaa. No minu jaoks olid nad Kumiirid ikka juba tollel ajal ja siis, kui ma sain teada, et ma nüüd siis on võimalus saada Fixi, siis ma ei tea Pidin ära minestama ja umbes vähem sel ajal, kui saab, tulid sinna Fixi sissi paga, fiksist sai Vanemuise palgaline ansambel ja see oli, see oli ka mingi täielik ime, ikkagi Kaarel Ird, kellest on räägitud, ta oli väga hirmus inimene ja ühtäkki võtab siis endale, sest ilma tema loata endiselt seal vanemas ei toimunud midagi ja ühtäkki võtab selliseid noorte karvaste bändi endale silla hõlma alla ja hakkame neile palka maksma. Ja just nimelt, no suur tänu, peab ütlema, siin ka Ülo Vilimaal, sest tema vist surus selle asja nagu rohkem läbi Hirg, lihtsalt formaalselt kirjutas lipp lõpuks siis mingile tähtsale paberile ka allkiri alla ja noh, mingi katseaeg oli kindlasti sellel kõigel. Aga Ülo oli julge mees ja võttis selle asja nagu tõsiselt käsile ja mis meil üle jäi? Me käisime lihtsalt tegime seal proovipäevad läbi, kui vaja mingit kontserti või etendust ja vana-aasta õhtul Vanemuise palli mängida, see oli kõik palga sees, ütleme aga tegime seda hea meelega, sest et iga kuu käisime kassaluugi juures. Ja saime mitte nüüd kõige väiksemat palka. Ma mäletan, et sa, paljudel see kuupalk oli mitte tükitöö, vaid ikka kuupalk oli kuupalk kui kas need kas 100 või 120? Ma vaatan niuke ümmargune summa kui seal, kui seal mõned inimesed said isegi seitse-kaheksakümmend, siis vaadati meie peale ikkagi jah, mingid karvased tulevad ja võtavad pisi tõsist tööd, aga lihtsalt nägivad meile vist isegi öelda, et kui te isegi kirjutate seal alla mingile palgalehele ja siis selle nutsu kätte saate, siis katsume seda mitte nüüd eksponeerida eriti, eks ole. Kas saapa sa oled ka kokku puutunud selliste inimeste selliste ütlustega, et mängib pilli küll, aga kui sa tööl käid ka tööl ka kusagil käik oli väga palju seal alguses ajas vihale, võib-olla isegi kuidas sa ei tea, aga, aga nüüd mulle juba meeldib see lause, see on väga-väga hea lauses, on isegi käibe parooliks muutunud siin vahepeal inimeste seas. No eks see tuleneb ilmselt sellest, et inimesed ikkagi ei näe seda tööd, mis selle nimel tehakse, et laval seda esitada ja nad ei tea sellest mitte midagi, vaatavad pillimäng ikka lõdvalt, tuleb aga kõik selle, mis selle taga on harjutamine ja kõik, see väga suur tõesti, sellist võtamised Kuletanute Fixi laadne mälestus sellesse valisid selle tõttu, et seal lõpus on kitarrisoolo. Jah. See soolo on kuidagi väga õnnestunud ja isegi kadunud. Koobrin surus mul selle sooloeestkätt kunagi. Miks sisime selle loo ära ja siis tema juhtus ka seal olema? Mille? Perfektsia lugu mälestas kitarrisoolo piki Vassiljevil, kes on täna ka minu vestluspartneriks. Fiks ei ole sugugi mitte pajuk ansambel, kus sa mänginud oled, sul on neid üsna palju ja Tartu muusikapäevad kui Tartu levipäevad nendel igat igat moodi nimetatud. Seal oled sa mänginud paljude erinevate bändidega, kuidas sa arvad, et näiteks selline projekt nagu Rosta aknad ilmselt oleks jäänud olemata, kui poleks olnud Tartu muusikapäevi? Üks oluline tegur on siin kindlasti see, et Volkonski tuli Tartusse elama. Vot kui seda poleks olnud, siis võib-olla ta oleks kindlasti võib-olla teinud Tallinnas mingi analoogse bändi või vastavalt seal seal, kus ta oleks siis elama asunud kuu. Aga lähtesaabus Tartusse ja juba natukese aja pärast otsis mind üles ja ütles, et, et on vaja panna, pean bänd kokku. Siis ma siis nimetasid, nad ostavad mehed, kes orbiidil nagu olid Tartus tollel ajal tundusid nagu kõige tugevama kalamaja loomingulisemad võib-olla, ja ja siis Volgiga alustati proove ja eesmärk, esimene eesmärk oligi musa päevad juba järgmine aasta siis ütleme 87 vist alustasime sealise konski Ranskija no selle järgi tuli ka nimi kollektiivilise Rostavad pakki. Rossiskaja graphana iialgi ei andesta ja, ja seal olid puha kostüümid ja seal ikka teatraliseeritud asi. Volk on ju alati olnud teatraalneil, noh, ta ongi teatraal selles vaates näitleja ja kõike poolt multitalent. Siis alguses, no et võib-olla see maakonski nagu jääbki ainukeseks kolka ütles, et oot-oot, ei, mul siin on mõtteid. Siis ta võikski riburadapidi edasi. Igaksmuusikapäevadeks oli tal jälle uus programm olemas, meie muudkui tegime prooviagaja, ootasime. Seal oli suhteliselt selline keeruline, ei olnud sugugi mitte väga, lihtsalt lood olid, kas ja kuidas seda stiilina nimetada ikka on lõppude lõpuks aga proge-rock või kuhugi sinna kanti midagi, võib-olla sinnakanti, pigem jah. Rostab aknad, teil õnnestus ka Soomes käia, selle, selle kollektiiviga Eesti elust välismaal on, hakkame, et välismaale sõita ja saime jah, suurepärane aeg oli. Ütleme see glasnost ja perestroika-aegne siis piirid enam nii kinni vist ei olnud eriti festivalidel ja tunti huvi meie piirid siinpoolset piiri siis olevast muusikast, mis toimub ja maakonski osutus väga, väga populaarseks ja ilmselt selle programmiga kutsutigi meid siis välismaale, ütleme Soome ja siis Gotlandile. Jah, Me olime Rootsis ka mõõtena, Venderi pool veel sai, sai kui ajalents oli vist sinna ära läinud ja siis me käisime tal külas. Noh, välismaal sa käisid Fixiga päris mitu korda, see oli nõukogude ajal ikkagi üsna haruldane, esimene oli ka kohe Soome reisimine oli Soome vot vot kui huvitav aasta 78, uskumatu, kui vara, nii et ma olin siis kaks aastat bändis olnud kui juba esimene välisreisija, kuhu kapp maasse, eks ole, see võttis küll. Üks legendaarsemaid käik oli seal veel Lääne-Saksamaale, kuhu Nõukogude inimesi ei tahetud, on see eriti laste? Lääne-Saksa oli vahepeal 79, oli Kuuba 78 70 90 kuuga 80, oli, oli Lääne-Saksa maja. Mis asjaoludel ta sinna sattusite, tead sa iganes mingid nõukogude kultuuripäevadel midagi sarnast. Ega muu muud moodi ei olnudki võimalik saada. 84 oli Portugal ikkagi ja Kapma. Algus oli päris huvitav, siis tulid poolad ja Sambia Zimbabwe teemad ja ja muidugi noh, suur Venemaa, ärme unustame, see oli jah, aga las jääda kõik juba nii-öelda professionaalne tegevus. Aga läheme siit edasi jälle muusikaga, kuulame ansamblite Rosta aknad on selline venekeelne logo, mis kannab nime pika ninaga ja pomm pluusa Vuk preljesney. Mis asjaoludel see selline huvitav bluusiprojekt, meenuta seda ka natuke seda peale orgilist küsima, see oli tema rida, ühendab tema avastas ja ütles ka meile, seda ei osanud sellele nagu kohe tähelepanu pöörata, aga siiski tuleb mainida, et folgil oli õigused, bluus ja romanss on praktiliselt üks sama stiil, ainult keeled on erinevad siis inglise ja ja vene kuigi romansid nagu täiuslikuma hormooni, aga, aga põhimõtteliselt nad räägivad hinge seisundist kui sellisest, nagu enamust Luhusegi. Ja nii saangi Vene romanss ja, ja Ameerika pluusist kokku klapitada. Tegi sellise programmi ja siis võtsime. Kavasse sai võetud ka vene romanss natuke töödeldud ja sobis. Nii ja tänase päeva lõpetuseks tahaksime esitada. Lugu pärineb aastast 1858. Järjekordselt tõestada, et ma olen parim. Värava väga publikut. Et ta lubas minul koosneva ansambliga roopa aknad teie üle veidikene muheleda. Peeter Volkonski ja ikka avanevad rota Aaltola. Asendan rast aknad, kitarristiks Viktor Vassiljev, kes on endiselt veel täna minu vestluskaaslane, siin vikerraadio stuudios. Justament on ka see ansambel, kus sa oled mänginud juba aastakümneid. Juba 30 aastat tuleb välja, kuidas sa sinna sattusid, sead ikkagi sel ajal, kui Sixoliga aktiivselt tegutses, et oli aega niimoodi, et sait kahes bändis korraga mängida või isegi rohkemates. Täpselt samamoodi, Jüri Rosenfeld, kes läks ära, siis ta pidi minema Iisraeli, kuid läks läbi Soome ja peatus Soomest, sinna ta ka jäi siia, siiamaani on ta seal. Aga ta oli sellel hetkel jõustamendis ja 90 ta lahkus ja siis poisid ütlesid, et davai, et kaua sa siin Jurcale kehaks käinud, et äkki tuleb nüüd päriselt. Ja siis tollel ajal oli ka selline aeg, et fiks nagu vist hakkas kõik niuksed, Venemaa töö jäi ära joosta. Et need bändid nagu enam-vähem enam neil nii hästi ei läinud ja. Ma mõtlesin, et okei, proovime, aga justament jäi nagu ellu ja võib öelda siiamaani. Vot selline sattumus siis kokkusattumus, no õige pea kuuleme lõpetuseks ühe justamendi loob, millest sa kohe räägid, et mis asjaoludel sa peaaegu üksipäini selle linti mängisid, aga enne seda veel väike selline kokkuvõte kõikidest kõigist neist aastatest. Tuleb välja, et sa oled nüüd ilusti pensionile pensioniaalid jõudnud, ilma selleta pidanud tööl käima just täpselt kuma, kui ma meenutan, kui ma olin 30, võib-olla kolmekümneselt või mitte, aga neljakümneselt ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et kui vorsti tuleb pensioniiga kätte, et ega ma nüüd seda pilli ei mängi, küll pensionini välja, et ma pean midagi nüüd ette võtma, isegi labida mõtted käisid peast läbi, et mis, mis seal ikka teha. Kui on vaja haarata labidas, siis tuleb osata kaevata, et pensioni välja venitada, aga näed sõidudühis, jumal on armuline olnud. Kuna sa oled maapoiss, küllap sa ikka näpud mullas, eks ole ka teinud, et kolhoosipõllul ikka väikese vektori, jalajäljed on ka maas. Koolivaheaegadel said, lamas käidud, see on vist ainuke praktika. On sul meeles, mis oma väikest taskuraha sealt ikka said, sellest on sul meeles, mis sa ostsid selle eest. Eks ma ära raiskasin, niisama midagi ei olnud ju saada, olekski kidrakeeli kindlasti ostnud, aga kus sa sellega, jah, laba mäletan, et tol ajal osteti käekellasid taskuraadiot. Ostsin küll, jah. Vaat, see oli ka üks selline asi seal meheks saamise tolles paid kella käe peale ja siis olid ikka juba juba mees olemas. Kas unistused, millest sa kunagi unistasid pann täituna? Vaevalt sa oskasid sellest unistada, sa veel 60 kuueaastaselt pilli mängida. Ma arvan, et ei osanud unistadagi ja täitunud isegi ülemäära. Ma olen väga rahul eluga. Aga eks elu on kotitäis igasuguseid valikuid ja raske nüüd öelda seda, et kui oleks midagi muud valinud või kuskilt teist teed läinud, mismoodi ta siis oleks olnud, aga kuidas arvad, oled sa oma elus teinud õigeid valikuid? No kindlasti ei ole. No neid õigeid on ka, aga, aga palju paljusid valikuid teeks ringi, mis on muidugi hilja arutada seda, eks ole, me võime ainult. Ja paljud on ka niukesed oletuslikud, et võib-olla oleks pidanud nii, aga võib-olla mitte. Noh las ta olla nii, nagu on läinud ja ongi sellega vist ei lase oma pead selles mõttes vaevalt et ega see ei muuda lõppude lõpuks ikkagi ikkagi mitte midagi. Ta vales ikka mõne varasema saatekülalise käest küsinud, et kui ta ei oleks muusik, mis ametit ta siis oleks pidanud, oled sa mõelnud selle peale, et oleks võinud mõni teine amet olla? See on nii pikk küsimus. Piga Ma pean pikalt mõtlema. Ma vist ei mõtle välja järgmises saates ma lähen koju ja mõtlen võrdle kodus. Aga nüüd lõpetuseks kuulame siia justamendi, Blood, Tsiistres, Grayst ja maarjamaa. See on praktiliselt sinna üksi linti mängitud lugu. Trumm, basskitarr on sinu nägu ja see, see on tase, nii läks. Lihtsalt. Kassett pidi tulema välja jõuludeks ja see oli vist, kas oli juba detsember, novembri lõpp, detsembri algus, et kohe-kohe pidi nagu lugu sõnugi veel ei olnud vist minu arust. Ja tulime Justamendiga mängult, siis oli ainukene võimalus, et ma, et ma ei peaks hakkama meestele lugu õpetama, ei olnud enam mahti, lihtsalt tulime öösel mängult raadiomaja stuudios, ööseks oli stuudio kinni pandud ja metronoom järgima, mängisin siis kõik nagu ise sisse, et kui on vaja. Keegi Brow tuleb, mängib siis üle kui on aega ja mahti aega enam ei olnud ja siis tuli tekst, lauldi peale ja praktiliselt miksitud ruttu lugu kokku ja nii ta jäi. Kohe kuuleme, kasid lõpetuseks sarnase looja, küsin viimase küsimuse, kuidas äsja tunne, et oled sa õnnelik inimene kõige sellega, mis sa teinud oled? Vaata, inimene võib nuriseda ikka ja jälle veel, aga, aga ma arvan küll, jah. Täiesti rahul. Õnnelik aitäh sulle, rahulolev Viktor Vassiljev, et tulid ja jagasid oma mälestusi ja muljeid, aitäh. Mõtet. Muutuma. Naelutatud.