Vikerraadio kirjandustänava festivalil. Tere, vikerraadio kuulajad. Mina olen kirjastaja Sirje Endre ja kirjastusel seis Sirje Endre ja sõbrad on suur au täna Kadrioru kirjandusfestivalil esitleda Viivi Luige raamatut selle kevade tervitus. Paar sõna, kuidas üldse see raamat sündis? No eks me kõik mäletame ju kevadet, kus meile anti karm korraldus, püsi kodus ja nii me siis püsisimegi ja tegime raamatuid. Aga mind vaevas kogu aeg üks mõte, millest ma kohe räägin. Kodus püsida on ju raske ja ma siis tihti sõitsin ka oma maakoju. Ja ükskord kõndides seal õuel ringi, tuli mul järsku meelde üks lõik Viivi Luige raamatust seitsmes rahukevad. Kui lubate, ma tsiteerin teile kohe selle. Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid põllud töödele tulid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed. Pääsukesed saabusid ja lahkusid. Aeg ja mõtteviis muutus. Ja läksin ma siis selle mõttega koju ja ilma, et ma oleks eriti nagu järele mõelnud, et miks võtsin ma kõik Viivi Luige romaanid. Muuseas, peab kohe ütlema, et kuna minu lemmik lemmik on seitsmes rahukevad, siis juba nüüd 35 aastat, siis ma võiks vabalt tsiteerida ka mõnda teist lõiku, aga ma ei tee seda täna. Ja vaatasin neid raamatuid ja lugesin neid ja mõtlesin, aeg on nii kaugel, et me pean, me peaksime uuesti andma välja meie kirjastus, just Viivi Luige uue raamatu teadmatav ida Viivi ise sellest arvab, nagu arvata võite. Siis läks asi edasi, nii et ma lugesin neid raamatuid. Ja äkitselt tuli mul meelde, kuidas just neid raamatuid, kuid lugedes ajaloo ilu lugedes täpsemalt kuidas 1991. aasta vana-aasta õhtu saates Urmas Ott intervjueeris Viivi Luik, Viivi kindlasti mäletab seda. Ja Urmas Oti üks küsimus oli, et et nüüd on ilmunud ajaloo ilu. Et see on tema, Urmase lemmikromaan möödunud aastast 91.-st aastast. Et kassa mõtletega uue romaani peale ja Viini vastus ja umbes nii vabandust, et ma räägin sinu eest nüüd vastus oli umbes nii, et jaamale mul on mitmesuguseid mõtteid, need on seotud ajaga, aja, voolavusega ja kõigega, aga ma lähemalt sellest ei räägiks. Küll aga võin ma öelda, et selle uue raamatu viimane lause on mul juba olemas. Ja mind hakkas väga vaevama, et mis siis viimane lause võiks olla ja millises romaanist edasi tuli. Ma olen raamat. Vestlus Viivi Luige ja Hedi Rosma vahel, see oli 2010 ja samal aastal ka varjuteater k 2010. Ja no aga see läks mul meelest ära, siis selleks korraks. Ja siis ma leidsin ühe huvitava just sellest samast lõigust, mida ma teile ette lugesin äsja. Et mul tekkis üks selline huvitav seos, et Viivi Luige proosateostes aeg kogu aeg liigub, et sa oled ühel ja samal hetkel olevikust läinud minevikku kui sealt tulevikku. Ja peale selle korduvad ka mõned sellised, eriti armsad mulle armsad motiivi. Näiteks kui onu toob puumetsadest seitsmendaks rahu kevades sinilillekimbu lapsele siis umbes sama minu kujutluses seesama sinilillekimp rändab ka varjuteatris. Ja täpselt samuti on ka lugu pääsukestega pääsukesed saabuvad ja lahkuvad ja nad samamoodi 1000 aastat rändavad ka varjuteatris. Ja see aialiikumine, see oli selles püsi kodus ajal, oli suur lohutus, sest eks te ju kõik teate seda lastelaulu või päris laulu, et hoia kinni, muidu võid sa uppi lennata, minust kinni hoia saada ja nii edasi. Milles siis kinni hoida? Loomulikult raamatust. Ja kui ma olin niimoodi mõelnud ja ennast siis turgutanud, et küll kõik läheb mööda, pääsukesed saabuvad ja lahkuvad, aed muutub, kõik muutub ja me läheme kõik ikkagi edasi rahulikumas ajas. Siis võtsin ma südame rindu. Õnneks oli see püsi kodus ka pisut leevenenud. Ja võtsin kätte ja mõtlesin, kaua ma seda mõtet siis nüüd see jätan? Eestlased teadagi on muidugi väga aeglased, mina olen eriti aeglase mõtlemisega tüüp, aga olles kaks kuud mõelnud, võtsin ma 25. mail end otsustavalt kätte ja lihtsalt kirjutasin Viivi Luigele kirja et selline soov ja kirjastusseis. Mis sa arvad meest, et me oleme ükskord ühe raamatu välja andnud 10 aastat tagasi. Kas me võiksime loota, et me võiks peatselt anda välja sinu uue raamatu? Ja nüüd on mul vist väga õige aeg anda sõna üle Liivile, kes räägib, mis ta vastas ja kuidas kõik edasi läks. Aitäh. Jah, see raamat ilmus väga kiiresti ja Sirje Endre küsimus sattus mulle just õigel hetkel arvutisse, sest et ma olin just mõtelnud, et peaks kokku panema ka need esseed või need lood, mis mis on laiali igalpoolajal kirjades ja ajalehtedes ja et mõni inimene võib-olla tahab neid lugeda ja siis nad ühtede kaante vahel. Ja siis see oli väga hea kokkusattumus, võiks ütelda, ime, et sirje just sel hetkel kirjutas. Ja raamat sai kiiresti valmis tänu toimetajale. Toimetaja oli Hedi Rosma ja tänan nii kirjastajat kui toimetajat ja lubage mul lugeda üks väga väike lõik selle raamatu eessõnast, mis seletab teile, mis raamat see on. Sellest raamatust võib lugeda tekste, mis on kirjutatud pärast aastat 2017 mil ilmus mu esseede ja artiklite kogu pildi ilu rikkumise paratamatus. Pildi, elu, eessõna, lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii. Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme. Käesoleva raamatu saatesõnas on põhjust kirjutada. Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme. Raamatu pealkiri, selle kevadetervitus ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud oma väga ammuses. Luuletuses istume laua juures. Selle luuletuse leiate siitsamast, raamatu algusest. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti, 2020. aasta iseäraliku pandeemia kevade taustale omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud. Siit leiate need tekstid nüüd ühiste kaante vahelt. Ja. Kunagi ütles seesama kirjastaja Sirje Endre et käsikirjadel nagu inimestel, kel on oma saatus, need, mis peavad valmis saama ilmtingimata ka saavad. Ja raamat sisaldab vahelehti, kus leiate koostaja ja kirjastaja Sirje Endre poolt välja valitud tsitaate minu raamatutest. Neid vahelehti võib vaadelda nagu pilvi taevas või nagu kaugeid maastikke. Nad on pausideks tekstide vahel. Aitäh. Aitäh, Viivi Maarja, kas sina oleksid nüüd valmis rääkima viivist ja tema loomingust ja head vikerraadio kuulajad, mina olen siis Maarja Vaino ja paluti mulle, et ma natukene mõtiskleksin Viivi Luige raamatule selle kevadetervitus, mis mõneti oli mulle juba tuttav, sellepärast et osad tekstid on varem ilmunud või ma olen olnud nendega ka varem tuttav. Aga mis on ikkagi selle kevade juures võib-olla tõesti väga omamoodi, et ka mina tegelesin nii või teisiti sel kevadel juba Viivi Luigega hoolimata sellest, et ma veel üldse ei teadnud, et tegemisel on see raamat, et tuleb sellise raamatu esitlus sel sügisel. Nimelt oli mulle jäänud silma see, et Viivi Luige luules on väga palju erinevaid lõhnu ja ma lugesin kogu tema loomingu uuesti üle just selle pilguga. Et kas nendel lõhnadel on ka mingi eriline tähendus ja, ja vormisin selle siis artikliks, noh, mida põhimõtteliselt huvilised saavad siis leida, kui nad soovivad. Aga, aga see on tõesti väga viivilik, ma ütleksin sellepärast, et mis on mis, on ju üks väga korduv motiiv viili luuletustes romaanides esseistikat on ju seesama mõte kõige sama aegsusest. Ja, ja see, mida rohkem selle peale mõelda ja see, kuidas Viivi Luik ka seda väljendab vahel nagu tõstab kuidagi ihukarvad üles, et tekivad sellised väga, väga imelikud mõtted ja tunded. Aga kui nüüd tulla konkreetsemalt selle raamatu juurde, siis mul oli alguses võib-olla plaan natukene teistmoodi sellest raamatust rääkida. Aga kui ma hakkasin neid tekste üle lugema, siis ma, ma avastasin ennast ikkagi paratamatult sellest olukorrast, mida Hando Runnel on kirjutanud luuletajate kohta või öelnud luuletajate kohtad, luuletaja tegevus väga sageli. On lihtsalt võrdlemine võrdlemine, et see on nagu too too on nagu see ja selle võrdluse kaudu millegi olemusliku avastamine ja millegi olemuslik esiletoomine. Ja mina ei saanud kohe midagi parata, et kui ma lugesin uuesti üle Viivi Luige mõtteid siis tõenäoliselt mitte eriti üllatuslikult ma tabasin neid mõtteid kogu aeg võrdlemas end Tammsaare mõtetega. Ja esimene märksõna, mille ma tooksingi esile ma toon esile kolm märksõna, sest ma tahan, et minu jutt oleks liiga pikk ja Hedi Rosma ja Viivi Luik jõuaksid omavahel siin veel vestelda. Aga esimene märksõna, mis on võib-olla kõige olulisem märksõna, mille juurde ma tahan tulla tagasi on midagi muud, sedasama, midagi muud, mis on romaani vabandust, mitte romaani, vaid kogumikku motoks ja ma loen selle lõpp poisid veel kord üle, et meenutada lihtsalt, et mis see midagi Rootsis on, millest me räägime, see kõlab nii. Raadiot, kogelevad, televiisor maigutab suud, ehk ei tulegi kevad, vaid midagi hoopis muud. Ja ma jäin mõtlema, et mismoodi inimesed defineeriksid seda kahte sõna, midagi muud. Minu meelest neid ei ole võimalik defineerida, minu meelest on nii, et isegi kui me ütleme lauses, et midagi muud ei juhtunudki, kõik jäi samaks, isegi siis me ei tea, mis see midagi muud on. Et see midagi muud on selline element, mis minu mõtted viis kohe Tammsaare irratsionaalsuse poeetika juurde. Sest et mulle tundub, et kui Liivi ütleb, et oma intervjuus tsiteerin, inimesed ootavad ja tahavad midagi, muudkui on see, mida majandus, poliitika, kultuur ja religioon neile pakuvad siis kusagil küpseb midagi, see midagi küpseb inimese hinges ja mitte keegi ei tea, mis siis maailma inimesega juhtub, kui see lõpuks küpseks saab. Ja Mul hakkasid kangastuma erinevad väga erinevad episoodid Tammsaare loomingust. Neid siin esile tuua oleks kõike liiga palju, aga ma toon lihtsalt mõned näited kus Tammsaare ei kasuta küll väljendit midagi muud, aga tal on selline väljend nagu hoopis teisiti. Ja paar paar tsitaati loen ette. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest oli arvanud ja kavatsenud. Või teine tsitaat, missuguste kavatsuste ja lootustega Indrekule siia tulnud ja kuis kõik hoopis teisiti kujunenud. Või siis veel üks tsitaat. Aga tema usk oli teostunud hoopis teisiti kui ta oletanud ja sellepärast ta istub nüüd ihuüksi siin viljavärava alumisel pulgal, ilmata õieti teaks, mis edasi teha. Ja minu meelest sellest hoopis teisiti ja midagi muus on midagi olemuslikult sarnast, kuigi võib-olla kohe praegu ei oska öelda, mis see on, sest et seda hoopis teisiti ja hoopis midagi muud on keeruline paika panna. Aga kui tulla teise märksõna juurde, siis see on võib-olla veel keerulisem, kuigi samal ajal ka lihtsam ja sellest on väga palju räägitud. Ja Liivil on see märksa mõnes mõttes selgemini esile toodud kui Tammsaarel. Ja selleks märksõnaks on vale. Mulle väga on meeldinud Liivi loomingu juures see, et ta tõesti on jäänud endale kuidagi alati truu ja ta on jäänud alati ausaks, seda nii ilukirjanduses kui ka oma oma Esseistikas. Ja ta on julgenud öelda asju, mis võib olla mitmed inimesed jätavad ütlemata, sellepärast et nad ei taha neid öelda, sest et nad kardavad neid öelda. Aga viivi mõtted on minu meelest alati julged. Ja see too on võib-olla iseenesest mõistetav ka see, et vale, kui niisugune on talle kuidagi täiesti vastuvõetamatu ja mitte valetamine selles mõttes, et et sa lihtsalt ütlevad, et et mul on. Ma ei tea, pea valutab ja tegelikult ei valuta vaid vale just nimelt kuidagi oma kõige sügavamas olemuses. Ja siin oli mul kohe väga huvitav hakata mõtlema Liivi ja Tammsaare peale, sest ka Tammsaarel on väga palju valetamist, aga tema valetamine on teistsugune, tema tegelased vahel siiski ka õigustavad vale. Näiteks on tal tegelane Rudolf, kes leiab, et luiskamine, hea küll, seal kraad kergem kui valetamine, aga luiskamine on vaimulooming ja see on palju väärtuslikum. Kui, kui mingisugunegi masina poolt loodud genereeritud. Ükskõik siis kas arvamus või, või järeldus. Et kui inimene luiskab, siis ta vähemalt kasutab oma kujutlusvõimet ja kujutlusvõime on see, mis teeb inimesest inimese. Niisugune väga kahtlane mõttekäik. Ramilda on veel hullem, tema lausa õigustab valet ja ütleb, et inimene ei peaks silma. Valeta üldse vastu. Et ta arvab, et lausa jumala vale maailma loonud, sellepärast et et muidu, kui inimene peaks elama ainult õega, ta ei, ei, ei suudaks sellele lihtsalt vastu panna. Aga võib olla on asi lihtsalt selles. Tammsaare elas nii palju enne seda aega, kui hakati rääkima tõejärgsest maailmast ja siis oli vale kui nähtuse üle võib-olla huvitavam filosofeerida. Aga Viivi kirjutab väga palju just sellest, et kuidas on üldse võimalik niisugune väljend nagu tõejärgne maailm kui tõde saab ometigi alati olemas olla. Ja huvitav oligi see, et hakata juba mõtlema, et kuidas ikkagi kaks nii nii sarnaselt siiski maailma tunnetavat inimest võiksid selles küsimuses äkitselt nii lahku minna. Leidsingi ma ikkagi ka kinnitava tsitaadi Tammsaare teisest osast kus üks tegelane ütleb nii sest inimene, tema elu ja valud ning vaevad siin maa peal on juhuslikud üürikesed, vale, aga on igavene, pole ju vale midagi muud kui kummuli kallatud tõde, mõistate, aga tõde on igavene tõde kui niisugune tõde iseeneses, sellepärast ei või juhusliku ja üürikese asja pärast eksida igavese vastu. Ja mulle tundub, et et Liivi põhimõtteliselt kirjutab täpselt sedasama natukene teise nurga alt ja võib-olla lahkab kogu seda vale olemust ja tõe olemust veelgi vahedamalt ja teravamalt, sellepärast et ta on selle niinimetatud tõe järgsusega veel palju lähemalt kokku puutunud. Ja näeb mõnes mõttes seda, et tõde tuleb kaitsta vale eest. Aga kolmas märksõna, mis minu meelest on jällegi midagi, mida lihtsalt ei saa märkimata jätta, sellepärast et see oleks, see oleks ülekohus viivi vastu ja selle raamatu vastu. See kolmas märksõna, üks minu lemmikuid, kuigi ma ei saa otseselt tuua väga suuri lemmikuid esile, aga üks minu lemmikuid esseid on ikkagi töö ja pühendumine. Ja see kolmas märksõna ongi töö. Ja kuna mulle tundus, et selle märksõna puhul oleks nüüd see koht, kus tuua ajadimensioonid kokku siis ma esitan Tammsaare ja Viivi mõtet dialoogina, nagu nad ise istuksid siinsamas ja vestleksid töö teemadel. Ja Viivi ütleb. Üks suur illusioon on inimkonnal olnud läbi aegade, see läbib rahvaste muinasjutte. Sellest on kantud koolemilood, juutidel ja krati lood eesti mütoloogias. Sellest on kirglikud sonitud punasel Venemaal ja selle üle arutletakse veel kirglikumalt tänapäeva hea heaoluühiskondades. Kui kõne alla võetakse robotid ehk siis kõik, mida võtab kokku pealtnäha nii süütu sõna väike tehisintellekt. Mis illusioon see on? See kannab pretensioonikas pealkirja inimese vabastamine tööst. Ja selle juurde kuulub ilmtingimata sinisilmne veendumus, et inimest on tõepoolest võimalik tööst vabastada ja tööst vabastatud inimene kulutab kingitusena sülle langenud vaba aja ei millelegi muule kui haridusele, kaunitele, kunstidele ja kehakultuurile. Ehk teisisõnu teritab vaimu ja treenib keha. Anton. Aga imelikul viisil ei tea ajalugu ühtegi rahvast ühestki inimhulgast kõnelda, kes oleks tahtnud või osanud oma üle ülespidamismuredest vabanenud aega täita või liita kultuuriliste huvidega ja on seejuures üsna ükskõik, kas inimhulk või rahvas on nõndanimetatud haritud või harimata. On ta kultuuriline või barbaarne? Liivi üks inimeseks olemise põhialuseid on töö Anton. Nõnda siis seisame dilemma ees, inimene ei armasta tööd. Ta pole seda kunagi armastanud, aga ilma töötada läbi ei saa, ta läheb hukka. Tööta inimesel tõusevad igavusest tühised mõtted ja kurjad himud liivi töö üks suur saladus on see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärgiks ei ole tulu, vaid töö ise. Anton töö on elu saladus, armastuseski ei tähenda muud armastust, ei tähendab muudkui tööd. Mis väärtus oleks kõige ülevamalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle? Ta ei aja looma viivi. Kogu maailma kultuur toetub pühendumise ja armastusega tehtud tööle. Ma kujutan ette, et selline dialoog oleks võinud igal juhul aset leida. Igal juhul need vastused, see vestlus oli iseenesest olemas ja ma lihtsalt ei raatsinud seda teile pakkumata jätta. Aga ma tuleksin nüüd tagasi veel korraks alguse juurde ja selle juurde, et küsida siis veelkord, et mida mida võiks siis mõista selle all, kui me räägime millestki muust. Ja siingi tegelikult. Ma mõtlesin, et ma lahendan selle ühe Tammsaare vastusega. Ja, ja mulle lihtsalt tundub, et võib-olla minu, Tammsaare vaimustus ei ole ju loomulikult kellelegi teadmata. Aga ma väga harva kohtan mõtteid või kirjanike, mis mis on minu meelest sama väärtuslikud ja samaväärsed, et et seetõttu ma lihtsalt ei raatsi jagamata jätta seda, seda võrdlust. Ja. Ma lõpetan selle väikese mõttearenduse, siis tõe ja õiguse teise osa lõpust olnud olevat tsitaadiga mis võib-olla annab aimu sellest, mida võiks mõelda ka selle märksõnana, midagi muud all. Ja see kõlab nii. Temal nagu ei olnudki elus midagi tõeliselt, kui aga see, kellest ta ei mõelnud uuesti, välgatas kusagil härra Mauruse hall habe, palgatasid tema luuravad silmad, mis vahtisid üle prillide. Tema selja taga seisis keegi teine, kes veel hallim kui Maurus. Aga kui Indrek tahtis teda lähemalt silmitseda, kadusta ühes vana Maurusega? Küllap saame veel elus kokku, lausus indrek nagu isend lohutades või neid ähvardades, kes nii ruttu kadusid. Ja mulle tundub, et viivi midagi muud on midagi sarnast kui Tammsaare keegi teine. Ja nad mõlemad on tabamatud, nähtamatud ja alati midagi sellist, mida me lihtsalt ei oska isegi ette kujutada. Aga mulle tundub, et selle kevadetervitus aitab meil sellele tunnetuslikult lähemale jõuda. Aitäh. Mitte. Väikese vahepalana, enne kui Hedi ja Viivi hakkavad omavahel vestlema. Tahame öelda teile ühe mõtte, mis mul tekkis praegu Maarjat kuulates. Et sellel raamatul Viivi raamatul selle kevadetervitus on veel üks selline mõõde. Et ta annab kuidagi. Ta tekitab kuidagi selles ajas, kus me kõik praegu oleme, kus on hirm Mu ärevust, rõõmu, lootust ja kõike. Aga ta annab mingisuguse tugeva tunde ja eneseõigustuse. Näiteks kirjastusele andis see raamat kindlasti sellise tunde, et. Me oleme ikka väga head, kui me teeme Viivi Luige raamatut. Ja niisugust kindlustunnet on aeg-ajalt vaja, eriti rasketel aegadel. Muuseas, selle, kui me lõpetame selle, siis ma ma ei tea, võib-olla kellelegi teist, tekkis küsimus. Kui ma rääkisin alguses, et Urmas Ott küsis ja Viivi Luik vastas ja et lõpulause on tal juba olemas siis ma küsin viili käest ja ma pakun talle kaks varianti, kumb lause oli õige, aga seda kõige lõpus, need on sõna, kummal teist, Hedi Veliivi, Hedi, sinul? Tere, viivi ere. Siin raamatus on see ju ooperi libreto Johannese Toomas. Ja see on üks rida, mis kuidagi eriliselt helendama lõi minu jaoks. See kõlab nii. Neil polnud sõnu või olid valed sõnad, sest nad rääkisid inimeste keelt. Kuidas ületada seda inimeseks olemise juurde kuuluvat vigasest ja siiski jõuda üksteiseni nagu päriselt. Vaata kunagi ei ole sõnu ja ikka räägitakse, inimesed räägivad ikka inimeste keelt. Ja see ei ole täiuslik teatavasti aga alati kui on vaja, siis saadakse ka inimeste keeles midagi väljendada, midagi väljendamatut. Ja ma arvan, et see ongi kogu inimese inimeseks olemise niisugune noh, põhisaladused, kuidas väljendada väljendamatud. Sa ütled siin raamatus, et praegu on selline aeg, kus on vaja seisukohti võtta ja neid väljendada, miks? No ma arvan, et mina ütlen seal, et praegu on selline aeg, aga tegelikult see aeg on alati see aeg ei lõpe kunagi otsa, kus inimesel on tarvis ütelda seda mis tema meelest ei ole õige, tuleb seda välja ütelda. Ja. Ja see on ka ajast aega üks ja sama, olgu see siis noh, ükskõik mis aekas. Kas punane terror või, või inkvisitsioon või, või mis iganes ikka igal põlvkonnal on mingi selline aeg ees, kus ta peab ennast kokku võtma ja välja ütlema selle, mis talle ei meeldi, selles ajas. Vahepeal tundub, et, et neid seisukohti väljendatakse nii palju, võib-olla praegu on ka selline noh, neid võimalusi nii palju seisukohti väljendada. Et mõnikord tundub, et need seisukohad nagu eraldavad meid pigem üksteisest, et kuidas leida midagi sellist, mis meid ühendaks. Ja kuidas. Kuidas seda nagu päriselt elada ka? No enamasti enamasti ühendab inimesi mingisugune. No ütleme siis ütleme pehme sõnaga mure, et kui midagi juhtub, no ütleme näiteks praeguses maailmas midagi juhtub loodusega, midagi juhtub veega, mis ongi juba juhtunud. Et siis varem või hiljem see ühendab kõiki inimesi, see olukord, milles nad siis peavad olema ja kui enne seda olukorda seda ette ei nähta. Ja sellega kuidagi tegeleta. Siis siis polegi midagi teha inimkonnal aga siiamaani on näha, et noh, inimesed on killustunud, kõik vaidlevad nii palju erinevaid seisukohti, aga mitte seda ühte niisugust ühendavat. Ühendavat. Teed olukorrast välja tulla veel ei ole leitud. Loeksin ette ühe katkendi. Natuke. Sekundeerib sellele, mida Maarja enne rääkis, siin. Sellepärast on maailm alati nagu tõde ja vale ühekorraga. Kusjuures kõige üllatavam temas on see, et valet nagu üldse polekski. Kes suudaks olla ühekorraga igal pool, see näeks ju oma silmaga, et valet pole. Vale, tuleb omaenda piiratusest, nii nagu pahandused ja tülid tulevad sellest et kumbki pool ajab oma õigust ega lepi sellega, et mõlemal on õigus. Mis siis on see vale, millest Maarja rääkis? Mille suhtes sa oled? Vist võiks öelda, et jäägitult kompromissita. Seda on raske ütelda, kas jäägitult kompromissitu või kuidas, sest ennast paraku kõrvalt ei näe ja oma tekste loed ka teisiti, kui teised inimesed loevad. Aga mida ma sellega mõtlen, et vale ja tõde on korraga olemas. Enamuses. Enamuses inimese elu sündmustes nad tõesti ongi niimoodi, et neid võib võtta igat moodi, näiteks isegi matustel võib mingi asi naljakas olla, nii et keegi võib seal naerda, kui teised nutavad, et see on paratamatu. See ongi elu. Aga samal ajal. Noh, isegi kui sa ei tea seda, see on paratamatult olemas põhitõde no näiteks see, et inimene on surelik, see on üks põhitõdesid, seda ei lükka kuidagi ümber. Aga noh, see ei takista keegi ka selle üle naermas. Millest sa tunned äravale? Ma ütleksin pigem, et võlts ma tunnen ära selle, kui mingi asi on võlts. Aga ma arvan, et kõik inimesed tunnevad selle tegelikult ära, kui nad hakkavad seda lähemalt vaatama. Aga seda ei oska sõnastada, see on seesama, mida Maarja enne rääkis midagi muud sõnastamatut, igaüks ise peab selle ära tundma omal viisil seda reeglit ei ole, kuidas sa tunned ära tõe või vale igalühel on see oma viis, kuidas ta selle ära tunneb? Tundub, et sama palju kui vale, paelub sind tõde, aga mis on tõde sinu jaoks? Saab küsida, et sinu jaoks, kas see on tõde, veel tõde sinu jaoks? Et mis on minu jaoks tõde? Bennis midagi midagi, mida ei saa väärata, mis on paratamatu nagu ma enne ütlesin, surm on näiteks üks tõde iga inimese jaoks. Ja on niisuguseid teisi, vääramatuid asju ka. Kuidas armastusega? No siin me rääkisime tööst, töö on vääramatu, eks armastus on ka vääramatu. Ma loen ühe lause, mis mille autor on sinu abikaasa Jaak Jõerüüt. Mõned, kes ei vaidle, omandavad kaks tõde, mõned, kes vaidlevad, kaotavad mõlemad, kaotades lisaks ka teise inimese. Kuidas sellega on? Eks kindlasti jaagu jaoks peab paika ma ei ole. No see ei ole minu lause, ma ei ole seda kirjutanud, aga see kõlab nii, et see võib tõsi olla. Üks oluline teema, nagu sa ise mainisid ja nagu Maarja välja tõi, et on töö ja töörõõm. Et sina teadsid nii varakult juba, mis sinu osa on siin elus? Seal oli vist kolmeaastane, kui sa teadsid, et et sa pead kirjutama. No mind huvitasid sõnad oma, seda nii täpselt ei arvanud, et kirjutada, aga muidugi ma peitsin kirjutada. Isegi kui ma veel puht tehniliselt kirjutada ei osanud. Aga mind huvitas kõik, mis sõnadega oli seotud ja mis sõnadega teha saab. Sõna huvitas mind. Mulle tundub, et see on pigem võib olla erandlik, aga võib-olla ei ole ka, aga kui inimene ei tea nii täpselt, mis ta kutsumus on ja kui valikuid on nii palju, kui täna on, kuidas siis ära tunda oma kutsumast ja selleni jõuda? Ennast kokkuvõttes. Sa ei tunne midagi ära, kui sa lihtsalt niisama mõtled, et kas mind huvitab see too või kolmas asi vaid lihtsalt, et inimene peab ennast kokku võtma, et siis ta jaksab teada, mis teda tegelikult huvitab. Ja need võivad olla täiesti üllatavad asjad inimesele. Et üllad, et teda võib huvitada hoopis midagi muud. Hoopis teine asi, kui ta on alati ise arvanud. Mida see ikkagi tähendab enda kokku võtmine? No vaata, enda kokku võtmine on see, kui sa oled näiteks mingis kriisi või piirisituatsioonis, siis sa pead otsustama, kas sa tahad sellest olukorrast välja tulla või jääd sa sellesse. Ja no raskete haigustega on ka sama, et kas inimene tegelikult võtab oma elutahte kokku või võtta, kas ta Noh, tuleb sellest elusalt välja, niisamuti, onju, inimese eluga. Sa pead ennast ikka kuidagi kokku võtma, et elada ja et üldse teada saada, miks sa elad ja mida sa elus tegema. Aga kui juba mindud endast eemale või nende valedele rööbastele, kas on võimalik tagasi tulla, uuesti alustada? No muidugi on, kuni inimene pole surnud, on, võib ta ikka midagi teisiti teha. Kuuldemängus, mis ka nende kaante vahel on koera sünnipäev on, selle pealkiri, on peategelaseks üks verine süda. Millest see kuuldemäng räägib? Ma ei mõtle sind, sised. Ja muidugi maailmast, ta on väga Belkav kuuldemäng. See toon on seal niisugune Belkav, aga tegelikult on väga tõsine asi, millest räägid. Eks selles kuuldemängus saetakse seda südant, verd, lahmad ja siis selle verise südamepesuveega kastetakse lilli. Et see, kuidas verest kirjutad, et seal on mingi ilmselge lapselik rõõm. Miks sulle veri meeldib? No kui elad, siis sa pead verega tegemist tegema, igaühel on veri. Et Sa ei ela, kui sul ei ole verd, et see on tegelikult elu. Mis selles väljendub kui tõlkida teiste sõnadega, kui öelda, mis on veri, no ütleme, elu, et elu huvitab mind. Siin nendes vahe vahelehtede peal, mis sirje on välja valinud, on ka üks tsitaat varjuteatrist. Mõtlesin seal kõledal videvikutunnil elus esimest korda inimeste peale, kes määravad mu elu suuna ja kohtade peale, kus mu süda üks kord armastusest ja valust tummaks jääb. Kas on siis ikkagi nii, et et meie elu mingitel kõige kõige olulisematel hetkedel pudenevad kõik sõnad käest? No ongi nii, sa pead kogu oma maailma uuesti üles ehitama nendel olulistel hetkedel ja uued sõnad ka leidma. Seda on kõike lihtne öelda ja seda. Ja kui see kätte tuleb, siis on see ikka täiesti võimatu. Sa pead ikka võimatu võimalikuks tegema jälle uuesti oma elus. Selle peale ei tahaks enam mitte midagi küsida ega lisada. Sirje sulle. Aitäh. Ma mõtlesin sel ajal, kui te rääkisite, et et Liivi proosa loominguga kaasneb, et üks suur saladus, Sa oled küll ise öelnud ka, et kirjanik, kirjanik kirjutab kogu aeg millestki, mis on saladus, aga lõpuks jääb kõik saladuseks. Et umbes nii sa ütled seda teisiti. Ja huvitav, et see on niimoodi, et võib-olla Maarja, sina oskad seda selgitada, et kuidagi need kujundid ja isikud ja ja inimesed muutuvad liikuvaks nähtavaks ja nad üheaegselt on, see, on see kirjutatu proosatekst nagu väga karm. Aga teisest küljest on ta ka väga poeetiline, et ta nagu mõlemat, et kuidas see saab nii olla, et et näiteks ma näen visuaalselt kui Seitsmenda rahu kevades, sa kirjutad, et ja lehm astus vanaema järel põlglikult, kergitades saba läbi pori ja vee. Või kas või needsamad pääsukesed, see, et nad needsamad pääsukesed, kes lendavad Eesti kohal on 1000 aastat lennanud ka Rooma kohal. Et kuidas on võimalik niimoodi, et üks ja see sama asi on korraga kuigi maarjaseal seda nagu rääkisid ja sellest riivi kirjutab, et karm ja tõde ja samas nii poeet tüüpiline ja nii niimoodi nagu noh, nagu südantliigutav. Võib-olla see vastus on ikkagi selles samas veres, et et Viivi kirjutab südameverega ja selles, mida ta kirjutab, on ta valakasin oma hinge, et selles ongi elu, et seal elus tekst ei ole. Kuidas selle kohta öeldakse Literatuuritsemine vaid see ongi päris kirjandus. Eile me saime viiviga kokku ka, noh et nagu enne olulist ülesastumist, mida meil on au pakkuda, ka vikerraadiokuulajale natukene mõtteid vahetada. Ja järsku ma ütlesin enesele täiesti ootamatult. Aga Viivi, Sa oled ju klassik? Mis sa selle peale Ütlesin ma vastasin, et ma ei oska selle peale midagi öelda. Ja siis natuke aega pidasin pausi ja siis ütlesin, et et vanasti õpetati konventides tudengeid tiga. Ootamatu repliigi peale peab kohe suutma vastata vaimukalt, aga praegu ma ei oska midagi öelda ja ma tõesti ei oska. Ja nüüd me oleme kokku leppinud nii. Viivi loeb lõpuks katkendi või katkendeid. Aga need, ma tahaksin siiski pöörduda selle juurde, et mis sa ütlesid aastal 1991 et selle tulevase romaani lõpulause on sul juba peos, ma pakun maxi muuseas eile õhtul otsima, et mis lause võiks olla. Võtsin kõik liivi romaanid ette, sest jutt on romaanidest proosatekstidest ja hakkasin vaatama muidugi näiteks varjuteatriga, nii et kas lugejal on õigus mõelda ise ükskõik milline lausetekstist lõpulauseks, kas see õigus on või ei ole? No muidugi on, kui me võtame asja nii, nagu me enne rääkisime, et igaühel on õigus Aga siis ma pakun välja, et see on nüüd väga julge ja ma palun ette viivilt vabandust, et mis võis olla see lause, mida sa juba teadsid ette. Näiteks 10 aastat. Kas see võiks olla raamatust Ma olen raamat. Sa kirjutad seal, kuidas lõputekstis, kuidas sa lapsena lugesid kolme musketäri Tänassilma jõe rippsillal, mille olid elektrikud üles pannud. Ja raamatu viimane lause teosest Ma olen, raamat, on järgmine. Ma ei tea tänini, kas ma olen lugeja või olen ma jõe kohale purdele pandud. Raamat. See on üks variant. Ja teine variant on, see oleks siis 91.-st aastast nagu ka sobib sinna konteksti. Viimane lause, ah, kui igavesed on kõik lilled ja kuskohast nad küll kõik ilmuvad. Aga romaanist varjuteater leidsin ma neid väga palju. Neid lõpulauseid. Ja üks on iseäranis sobiks kõige kõige lõppu. From no see on minu arvates. Ega me ei saa Öelda kirjanikule, klassikule ei saa ette öelda. Romaanist varjuteater on selline koht. Ma ei liialda, kui ütlen, et mu jalatallad mäletavad rooma sillutis elu lõpuni jääd. Kui rooma päike mind käekõrval viis siis viis ta mind mitte ainult läbi Rooma vanalinna vaid ka läbi terve elu. Aga nüüd küsimus on sulle misse lause tegelikult oli, mis 191. aastal juba teadsid? See oli varjuteatri viimane lause, see, mis seal lõpus on, aga ma praegu peast küll ei tea, mis oli. Nüüd on aeg, et sa võib-olla loeb katkendi oma raamatust. Nii ma loen ühe lühikese katkendi, sest aeg on juba nii kaugel, et, et tuleb lõpetada. Ma ei hakka seda asja siin pikalt seletama, millest siin juttu on. Lühidalt ütlen, et kirjeldatud on ühe mõni aasta tagasi ühe surnutepüha atraktsiooni Stockholmi, vabaõhumuuseumis, Skansenis ja siis seda, kuidas inimesed selle vastu võtsid. Et surnutepüha auks oli seesama eespool kirjeldatud idülliline ja romantiline Skansen dekoreeritud väga iseäralikku viisil. Nimelt võis näha suurematel platsidel ja laiematel trotuaaridel seismas tugevaid vankreid, igat sorti surnukirstud ega muidugi mõistalid, kirstud tühjad, kuid õhku jäi siiski teatav kahtlus. Täpselt nii, nagu selle Macabrist stsenaarium Macaabrist stseenist stsenaarium ette nägi. Surnukirstud ja vankrid olid kaunistatud pohlalehtedest ja kadakaokstest valikutega. Sillutis katsid värsked kuuseoksad, mis pidid aitama luua sobilikku harrast surnutepüha meeleolu, kuid ei loonud. Sest surnukirstu sõnum tänastele heaoluühiskonnas üles kasvanud inimestele on hoopis teine. Kui see võis olla veel paarkümmend aastat tagasi. Hästi riietatud, hästi toidetud ja hästi hoolitsetud, kõigi tundemärkide järgi ka hea hariduse saanud kallite juukse lõikustega. Noorepoolset naised ja mehed, kes neid surnuvankreid nägid, plaksutasid lõbustatult, käsi naersid, kuidas jaksasid ning tegid surnukirstud taustal innukalt selfisid. Mõned üritasid vankritele ronida ja surnukestudesse sisse vaadata. Lapsed möllasid ning Meirgasid vankrite peal ja all. Noored isad upitasid, tittesid surnukirstud kaantele, nendest süüdimatult tõsimeelseid pühapäevapilte teha ilma et neil oleks pähegi tulnud võtta asja musta huumori või võllanaljana. Surnutepüha muutus mänguliseks ja lahutas rahva meelt. Ühesõnaga, üritus läks korda ja atraktsioon ning selle peale kulutatud raha õigustasid ennast. Aitäh. Tänan kõiki meie esinejaid, viinid Maarjat, Hedi ja muidugi vikerraadio kuulajaid, kõike ja kõiki häid sõpru kohapeal, kes siin olid. Aitäh teile kõikidele ilusat jätkuvat päeva. Ja kõik läheb hästi, uskuge mind. Aitäh. Vikerraadio kirjandustänava festivalil.