Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, printsessi muinasjutud, mis on tänane teema nende olemuse ei vaja vist küll erilist lahtiseletamist. Igaüks on neid lugenud, jutustanud, nad on levinud üle terve maailma, esinevad isegi sellistes piirkondades või isegi kontinentidel, kus ajalooliselt pole kuningriikluse traditsiooni ja seega ka printsesse mitte kunagi olnud. Nagu näiteks Island, nagu näiteks Ameerika lugude populaarsus peamiselt nende psühholoogilisest funktsioonist põhjusest, miks neid üldse jutustatakse, et pakkuda põgenemist fantaasiamaailma. Pole vist raske ette kujutada põlvkondade kaupa naisi oma nüristava rutiini ja kohustuste juures lõppematu hoolitsust omaenda vajaduste tahaplaanile lükkamine, kellele need lihtsad lood kingivad petliku illusiooni, et neid tõepoolest väärtustatakse nende endi pärast. Ja ma ei näe põhjust olla kriitiline sellise soovmõtlemise suhtes. Me kõik vajame teatud emotsionaalsed lõõgastushetke. Aga kindlasti ei teeks paha endale teadvustada, kuidas seda inimlikku hingelist vajadust ekspluateerib. Popkultuur, mis viha laenab muinasjuttudest illusioone, fantaasiaid, kuidas tavalised naised muudetakse hetkega tõelisteks printsessideks. Filmid nagu printsessi päevikud või Manhattani toatüdruk, opereti ja muusikalimaailmast, minu veetlev leedi näiteks. Need kõik on moodsad tuhkatriinulood, kus noore kauni ahistatud kangelanna elu teeb dramaatilise kannapöörde. Tema sotsiaalne positsioon tõuseb kõrgustesse ja mida selleks vaja, on lihtsalt uut garderoobi ja kloonitud boyfrendi. Et see on keskne lubadus naistele suunatud kommertsreklaamides, pildid enne ja pärast võluväel toimunud transformatsiooni ehkki tuleb ju tunnistada, et ega ükski reklaam ei väida, et see totaalne muutumine on lõplik, igavene tagasipööramatu vaid ikka kuniks soeng ja meik püsivad kell kesköötundi ja õhtukaunitar saab jälle iseendaks olenevalt siis, kes ta päriselt on. Muinasjuttudes printsessi kuju kehastab miljonivõitu nii-öelda Jackpot olenemata siis tegelase enda soost, ehkki nais ja meestegelaste jaoks muidugi eri viisidel ja eri tähendustes. Kõigepealt naissoost muinasjutu tegelase jaoks printsessi seisus ongi nii-öelda karjääri tipp. See on ülim auhind, mida ta võib pälvida. Selline kangelanna tüüpiliselt pärineb ise tagasi hoidlikest tingimustest, vahel on lausa talutüdruk vaeslaps. Ta peab taluma väärkohtlemist kas võõrasema või võõras õdede poolt. Tüüpiline näide on siin muidugi Tuhkatriinu. Kuidas auhind? Printsessi staatus, kuidas sa saabud, seda selleks on väga selgelt kindlaks määratud viis. Kõigepealt kangelannal tuleb taluda pigaaegseid kannatusi, kõik võimalik alandamine, halvustamine, narrimine, tagakiusamine, raske töökoorem, mõnikord ka lausa võimatud ülesanded, mis talle antakse. Ja selle kõige juures kangelanna peab jääma eeskujulikult vooruslikuks. Ei mingit kaeblemist, ei mingit abi otsimist, maksimaalselt on lubatud käia võib-olla kuskil puu all õhkamas või ema haual nutmas või midagi niisugust. Ei mingit avalikku protesti oma olukorra suhtes, kasvõi katsed seda parandada. Kangelanna ainsaks ressursiks on erakordne ilu. Ehkki loo selles etapis seda veel ei märgata, rääkimata siis hindamisest vastupidi seda ainukestki eelist pigem püütakse maha suruda ja varjata, näiteks sunnitakse teda kandma viletsaid riideid või määritakse ta nägu tahmaga või pakendatakse kuhugi kööki või keldrisse. Igatahes kangelanna ise ei tee mitte midagi selleks, et oma talumatult olukorda muuta. Et see, et ühel hetkel toimub mingi maagiline sekkumine, see tuleb täielikult väljaspoolt ja ei sõltu üldse temast. Ja muidugi see lõplik auhind oma kannatuste eest printsessi staatusesse tõusmine, mis on ju tohutu hüpe sotsiaalsel redelil ka selleks on ainult üks d muinasjuttudes nimelt abielu tuleb abielluda printsiga, mis siis loo lõpus juhtubki kannatuste, ilu ja maagia kombinatsiooni tulemusel. Muidugi, ega kõik muinasjutu kangelanna ei pärine lihtrahva seast, loo tegelane võib-olla ise printsess juba loo alguses, see ongi tema staatus, nii et tema jaoks mingit seisuse muutust ei toimu vaid hoopis ta ise kehastab ülimat auhinda. See on siis meestegelase jaoks ju printsess, on kõrgeim mõeldav preemia mis antakse kangelaslikku käitumise eest tavaliselt seda pakub naise isa, kuningas tasuna siis kas mingi probleemi lahendamise eest mingi ülesande täitmise eest, kusjuures printsess ise ta võib-olla nii selle seikluse sihtmärk kui ka tasu selle eest. No näiteks printsess on mingis hädas, tan röövitud, ta on nõiduse alla pandud ja kuningas pakub oma tütart sõna otseses mõttes ükskõik kellele, kes ta sealt kimbatusest ära päästab ja välja toob. Vahel vajab lahendamist mingisugune viga, nonii öelda viga, naise enda juures. Näiteks tuleb murda tema uhkus, näiteks tuleb panna ta naeratama või ravida terveks mingist salapärasest haigusest. Et sellisel juhul kangelase jaoks printsess on ühekorraga nii vastane kui ka võitjale ette nähtud trofeed. Et igal juhul mitte isik, mitte inimolend, keda väärtustada tema enda pärast ja et see väide selgemini esile tuua, siis võtame võrdluse mõttes siia kõrvale printsi kuju kes ju kehastab lugudes jõukust, võimu, mehe keskset staatust nii loos kui elus. See ei vaja mingit selgitustega õigustust, sest see on enesestmõistetav. Isegi kui see meestegelane pärineb tagasi hoidlikest oludest, isegi kui ta on vaene või ta on väga noor poiss, alles siis ikkagi ta osaleb sündmustes aktiivselt. Ta kujundab oma saatust. Ta on ise omaenda loo kangelane, don mobiilne vaba minema seitsme mäe ja seitsme mere taha maailma lõppu kasvõi allmaailma. Muinasjuttude keele analüüs näitab seda, kuidas meestegelased esitavad oma nõudmised ja soovid sõnaselgelt. Nad kasutavad palju otsest kõnet, nad kasutavad tegusõnu, mis väljendavad aktiivsust. Ühesõnaga Neil lastakse rääkida Autorite poolt toimetajate poolt. Erinevalt siis naistegelastest, kes vaikivad või on vaigistatud, kellega toimuvat antakse edasi kaudses kõnes või jutustaja tekstina. Sageli meestegelased kasutavad naiste abi oma eesmärgi saavutamiseks muinasjuttudes näiteks nende nõuandeid, teejuhatust, ilma et nad selle eest midagi vastu annaksid. Nad on enesekindlad, uhked, uudishimulikud ja seda ei panda neile kunagi pahaks. Jällegi erinevalt naistegelastest, keda võidakse karistada ainuüksi selle tõttu, et nad suu lahti teevad ja räägivad ja printside kohta see kõik käib veel mitmekordselt rõhutatult no peaaegu ülivõrdes. Muinasjutuprintsid on vaieldamatud kangelased, Nad on nooruslikud, kauni välimusega, kõrget päritolu aru, kad, vaprad ja julged, ettevõtlikud, suurepärased võitlejad, rikkad muidugi. Ühesõnaga nad on täiuslikud, erinevalt jällegi printsessidest, kes on küll ilusad, aga kelle juures või kelle ümber tuleb kõigepealt ikka midagi parandama hakata, nii-öelda kord majja lüüa, enne kui asetada nad printsi kaasaks ehk siis neile ettenähtud kohale. Printsessid, teadagi on maised tegelased aga muinasjuttudes, neil on sageli ka paralleeltegelased, kes ei kuulu inimeste maailma, nimelt siis haldjad kes ei ole inimesed ega jumalad, vaid omaette tõug või rass. Ja see, kuidas haldjaid lugudes kujutatakse. See on läbi teinud samasuguse moondumise ja teisenemise nagu lood ise koos oma väärtustega koos oma keskkonnaga. Meie teemasse puutuvat üht kindlat tüüpi haldjad, need ilusad daamilikud, maagilised abistajad ja muud üleloomulikud kaunitarid, kellega siis muinasjuttude maistel kaunitari, tal on palju tegemist. Selline heatahtlikku nõuandja ja, ja kuju, see tekkis haigetele seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus pul prantsuse salongi muinasjuttudes, nagu mäletame tolleaegsed kõrgest seisusest naiskirjanikud. Nemad kujundasid oma tegelasi ja karaktereid suuresti iseenda järgi. Nii et nende lugudes toimetab terve plejaad sõltumatuid ja võimukaid haldjaid kelle elu ja käitumisviis ja väärtused langesid, kus siis aristokraatlik salongi daamide omaga. Nokitsen ise aristokraatlikus omavad võimulugudes prestiiži, teadmisi, positsiooni, pluss veel siis üleloomulikud võimed mille abil nad on suutelised muutma surelike saatust või toome neile õnne ja seda eriti just siis, kui mängus on armastus või soov emaks saada. No paar saadet tagasi sai räägitud salongi muinasjuttudest ja nende autorite väärtusmaailmast, kus armastus oli naise vabadus ja algatus. Näiteks ma tahan tulla a ja teiste salongi kirjanike lugudes. Haldjanaised võtavad endale inimestest kallimaid, keda teinekord vahekord halli, aga võib ka üsna välja kurnata. Haldja riik on ideaalmaailm, midagi paradiisisarnast, seal ei tunta vananemist, haigusi, kõdunemist. Selline kestev idüll. Haldjad on korralikud, nad hindavad puhtust ja korda, seda nii oma valdustes kui ka inimeste seas. Sellised kaunid, õilsad olendid, heatahtlikud helded, väga külalislahked võluvõimetega ja lõputult noored Tomas heatahtlikkuse Saldjad siis jagavad neid ande ja omadusi ka inimestele ehk sisuliselt nad muudavad oma hoolealused endasarnasteks, välja arvatud muidugi üleloomulikud võimed, mida nad ei saa edasi anda. Nii et siin on taas näha seda samastumise ja analoogia ülekandumist, mis ilmselt siis seletabki. Miks säärased õnnetoovad haldjad muutusid muinasjuttudes nii väga populaarseteks, tegelasteks salongi muinasjuttudest, nad jõudsid Euroopa kultuuripeavoolu selle kõige laiemas mõttes ja sealt edasi on nad siis kandunud ka juba tänapäeva popkultuuri. See oli siis kõrvalepõige muinasjutuprintsesside juurest haldjate juurde. Aga Ta on nüüd suunda ja uuspõige tuleb muinasjuttudest ajalukku. Ma mõtlesin kaua, kes Euroopa tuhandetest printsessidest sobiks tänast teemat kõige paremini illustreerima keegi reaalne ajalooline isik, kes pastaks maksimaalselt muinasjutuprintsessi kriteeriumitele, mis ei ole sugugi lihtne. Kes oleks ilus? No ideaalne printsess peaks olema ka valitseja ainus tütar. Ta peaks jääma noorelt orvuks, kindlasti peaks teda ähvardama mingisugune kole oht, kõige parem, kui see oleks sõjakas naaberkuningas. Printsess peaks muidugi olema abitu, et innustada kangelasi ja Prince kohale kappama ja teda üksteise võidu päästma. Ja muidugi selle tingimusega, et printsess endale naiseks saada. Ja kui siis esikangelane välja ilmub ja platsi puhtaks lööb, siis peaks kindlasti järgnema suur vastastikune armastus, sajandi pulmad, kõikehõlmav abieluõnn. Ja kirsiks tordil oleks muidugi see, kui printsess ei saaks mitte kunagi vanaks sest ta ei saa ju ometi muutuda kortsuliseks ja kannatada luuvalu käes, kuhu see kõlbab. Niisiis, printsess peaks surema noorelt, kuid siiski nii. Ta on täitnud oma peamise naise kohuseehk sünnitanud troonipärija. Seega ta peaks surres maha jätma imetoreda Ingerliku lapsukese igavesti leinava abikaasa. Ma muidugi ironiseerinud, nagu kuulaja hästi aru saab, eeldudes justkui, et nii fantastilisi tingimusi ei ole võimalik täita. Aga paraku tegemist on täieliku eksitusega, sääraseid printsesse on olemas päriselt elanud ajaloolisi isikuid lihast ja luust inimesi. Ja ühest ma kohe ka räägin lähemalt. Niisiis, Burgundia Marie eluaastad 1457 kuni 1482 Burgundia hertsogi šarl südi tütar, täpsemalt ainus laps üleüldse ja seega pärija Burgundia hertsogiriigi toorium on sajandite jooksul nii palju muutunud, et on täitsa lootusetu seda täpsemalt määratleda. Laias laastus on jutt piirkonnast, mis jääb tänapäeva Ida-Prantsusmaale vastu Saksamaad noh, pluss veel Madalmaad mis ühtlasi määras paljuski ära ka selle riigi poliitika, tema sõbrad, tema vaenlased Burgundia hertsogi suguvõsa oli äärmisel noobel. Nad põlmnesid prantsuse, inglise ja portugali kuningatest. Väiksemaid esivanemaid ei hakka üldse üles lugema. Krahve ja hertsogit. Pealinn oli nantsee kusse, hertsogit pidasid ääretult peent ja kultuurset õukonda. Missa võistles Pariisi omaga. Mõnes suhtes võib-olla isegi varjutas seda. Aga šarl südi hukkus ühes lahingus ja tema tütar sai valitsevaks hertsog hinnaks, kui ta polnud veel 20 aastanegi, mõni nädal enne oma sünnipäeva. Otsekohe ta pidi ka oma pärandit kaitsma hakkama, sest olukord oli ääretult keeruline. Pur kõndijat oli kaua valitsenud ridamisi andekaid valitsejaid. Nad olid edukalt oma riiki tugevdanud tsentraliseerinud, kui see protsess oleks jätkunud, siis on täiesti mõeldav, et Prantsusmaa kõrvale oleks tekkinud veel üks tsentraliseeritud riik. Ja on väga huvitav mõelda, et kuidas Euroopa kaardil sellisel juhul praegu välja näeks? Muidugi Prantsusmaa mõistis seda ohtu väga selgelt ja seal olid ka tõsised Anastamis plaanid ja soov Burgundia arvelt laieneda ja seetõttu Marie õigusi ei tunnustatud. Kuna Marie oli tohutud valduste ja väga kõrge tiitli pärija, siis juba alates viiendast eluaastast, tal käis ridamisi kosilasi, need sõna otseses mõttes tunglesid tal ukse taga. Eriti agar oli muidugi prantsuse kuningas, kes iga hinna eest tahtis Burgundia pärijanna, et panna paari oma pojaga niipea, kui see üldse ilmavalgust nägi. Ehkki Marie oli siis juba teismeline kolmeteistaastane no veel üks naaber Lotringi või Blorääni hertsog kosis Mariet samasuguse sooviga, et riigid ühendada ja niimoodi siis ennast Prantsusmaa vastu kindlustada. Aga tema suri enne, kui plaan teoks sai. Prantsuse kuningas haaras kohe juhusest, okupeeris osa Burgundiast ikka selle sihiga sundida Marie abiellu oma pojaga, kes vahepeal oli juba kõndima ja rääkima õppinud. Ja kui vaja, siis sundida ka relvajõul ja läbirääkimistest ei tulnud ka midagi välja, sest et Prantsusmaa tingimused olidki koostatud nimme sellised, et nendega lihtsalt ei olnud võimalik nõustuda. Sellises olukorras äärmises kitsikuses Marie oma pärandi kaitsmiseks kosilaste seast valis ertshertsog Maximiliani. See oli keiser Ferdinand, teise poeg, kes sel ajal oli kroonprints. Ta ise sai ka keisriks, aga alles aastaid hiljem, pärast Marie surma nad abiellusid ja Maria tegi maksi miljonist Burgundia kaasvalitseja, et sellega siis Prantsusmaast sai automaatselt nende vaenlane. Ja seda abielu tuleb mitmeski mõttes pidada omaaegseks pöördepunktiks terve Euroopa poliitikas. Kuna see tähendas prantsuse ja Habsburgide või siis prantsuse saksa rivaliteedi algust ja haripunkti saavutas enam kui kaks sajandit hiljem Hispaania pärilussõjas. Aga samas seal Madalmaade jaoks Marie abiellumine Habsburgide. Ta oli igati soodus, sest prantsuse ohtu tõrjuti nüüd mõneks ajaks kõrvale rahu ja stabiilsus suuresti taastus. Ja see muidugi tuli kasuks kaubandusele ja majandusele. Aga muinasjutte ei huvita poliitika, vaid huvitab armastus. Ja seda Mariel ja maxi miljonil tõepoolest jätkus. Et tegemist oli küll poliitilise ja korraldatud abieluga, aga kõik kaasaegsed ülestähendused alates kroonika vatest ja lõpetades erakirjadega, et kõik on ühel meelel selles, et abielupaar elas õnnes ja rahus. Ja et nende vahel valitses tõesti suur kiindumus ja teineteise mõistmine, vastastikune lugupidamine, hoolitsus, toetus. Meil oli ka sarnane kunsti ja muusikamaitse sarnased harrastused, nagu ratsutamine ja jaht. Sündisid ka lapsed, poed Filit vähem kui aasta pärast pulmi, seda peeti muidugi taevase soosingu märgiks. Siis sündis tütar Margaret. Kolmas laps, jälle poeg, tema küll elas ainult mõne kuu. Kahjuks see peaaegu ideaalne abielu jäi ise küll lühikeseks see kestnud viite aastatki. 1482. aasta kevadel pistriku jahil olles Maria hobune komistas ja paiskas ta sadulast ja nii õnnetult, et marja jäi hobuse alla ja murdis selgroo. Ta elas küll veel nädalapäevad, aga suri sisemistesse vigastustesse 13. märtsil 1472 ja ta oli siis 25 aastane. Tütar Margaret, hiljem saadeti prantsuse õukonda, et abielluks troonipärija ka sellesamaga, keda omal ajal oli tema emale peigmeheks topitud. Ikka samal põhjusel ja samas lootusesse panna prantsuse kuningas leebuma, et ta ei ähvardaks pidevalt Burgundia valdusi. No see oli muidugi asjatu lootus, sest Marie abielu Habsburgide Ta oli Prantsusmaa jaoks poliitiline katastroof. Nagu sai juba öeldud, et just Burgundia pärand viiski Prantsusmaa konflikti hiljem Hispaaniaga ja keisririigiga. Marie Burgundia valduste pärijaks sai ametlikult tema poeg Filipp. Hüüdnimega ilus. Ja kuna ta oli alaealine, siis isa Maximilian valitses tema eest hiljem Filipp abiellus Kastiilia printsessiga ja tema kaudu sai kuningaks tütar Margarete. Temast sai Madalmaade asevalitseja ja üks kõige mõjukamaid ja andekamaid naispoliitikuid. Mitte ainult omas ajas, vaid terve Euroopa ajaloos. Ettekujutus heasüdamlikust, lahkest, halastavast printsessist, kelle poole pöörduda suures hädas või kes oma vabadusest palub mõne süüdimõistetu elu eest. Kes püstitab kirikuid, rajab kloostreid. Siin kindlasti kajastuvad need stereotüüpsed, naiselikud jooned, mida ühelt kõrgelt daamilt oodati, eriti kontrastina siis karmikäelise monarhi kõrval ja paljud printsessid ka täitsid neid rolle, Nad tõesti jagasid almuseid, nad tõesti tegelesid heategevusega väga palju mis sageli kindlustas neile lihtrahva hulgas suure populaarsuse ja võib arvata, et küllap see aitas ka kaasa, et see õilsa printsessi tegelaskuju siis muinasjuttudes ka kinnistus. Aga, ja ma tahaksin minna konkreetsemalt, kas ja selleks ma tahan kaasata oma esikuulaja, kelleks on mäletatavasti väike tüdruk, suurte algustähtedega meie hakkame need omavahel mängima, ühte mängu. Väike tüdruk lappab muinasjutte ja nopib sealt välja printsessidega seotud episoode. Ja minu asi on viia need kokku reaalsete ajalooliste isikute ja sündmustega. Nii hull, kui ma seda suudan. Väike tüdruk, teadagi, on suur lugeja ja suur ajaloo huviline, nii et küsimusi hakkab tulema lausa robinal. Näiteks selline muinasjuttudes sageli prints kingib printsessile kalli sõrmuse armastuse märgiks oma tunnete kinnituseks tulevase abielu pandiks. Kuidas sellega on siis päriselus ja päris ajaloos? No ajalooliselt, et muidugi ainult kõige jõukamad on saanud endale lubada väärismetallist ja kalliskividega ehitud sõrmuseid. Meie vana tuttav Maximilian koos ametliku kosinis kirjaga ta saatis marjale ka teemanditega kuldsõrmuse. See oli kujundatud nagu gooti kirja suur M-täht mille tippudes säras siis viis teemantid. Just kuld ja teemant koos, need on kuni tänapäevani jäänud klassikaliseks materjaliks abielusõrmuste või, või ka kihlasõrmuste jaoks. Ja suure tõenäosusega see traditsioon on alguse saanud just Marie jaa, Maximiliaaniga. Aga väikesel tüdrukul on näpp juba järgmise koha peal muinasjutus prints või kuningas, kes armub kaunisse printsessi ilma teda nägemata ainuüksi tema portree kaudu. No kahtlemata väga romantiline, printsessi ilu peab olema ju lausa maagiline, kui juba pilt niimoodi mõjub. Ajaloost meenub seepeale üks Henry kaheksanda kosimis projekt. No jutt on siis sellest samast kurikuulsast Henry kaheksandast, kellel oli järjestikku kuus abikaasat. Kahel neist laskis ta mäletatavasti pea maha lüüa. Tema kompleksides kinnismõtetesse praegu ei süvene. Aga aastal 1538 üheksa Henry oli parajasti jälle lesk kolmandat korda oma esimesest naisest, ta oli ennast lahutanud seejuures kõvasti seadust väänates, teisel naisel, ta oli lasknud pea maha raiuda abielurikkumise ettekäändel ja kolmas oli surnud sünnitusel tuuesse ilmale, seda igatsetud poega, kelle nimel siis kõik need abieludraamad olid üldse ette võetud? No üksainus beebi, prints, see oli muidugi väga ebakindel tabatud distrooni pärimiseks. Niisiis Henryl oli suur valu uuesti abielluda. Ja ta laskis saata endale sobivate printsesside portreesid mitmelt poolt Euroopast ja nende hulgas oli ka Taani kuningatütre Kristiina portree. Tol ajal Kristiina oli 16 aastat vana ja temasse või tema portrees olevat Henry siis kohe südamest kiindunud. No eks pilt oli ka maalitud suure meistri poolt. Hans Holbann nimelt. Igatahes Henri pani nüüd diplomaatilise masinavärgi täistuuril käima, et Kristiinat ametlikult kosida. Aga tütarlaps ise ei tundnud ettevõtmise suhtes mitte vähimatki vaimustust. Otse vastupidi, talle on omistatud yks võrdlemisi nipsakas lause, mida on ka palju tsiteeritud ja kõlab see niimoodi. Kui mul oleks kaks pead, annaksin ühe neist meelsasti inglise kuninga käsutusse. No ütles ta seda nüüd või mitte, et see ei olegi vast oluline. Igatahes see näitab, et abielumehena oli Henry maine Euroopa kuningakodades ikka väga nigel. Kristiina abiellus mõne aja pärast hoopis Milano hertsogiga ja hiljem teist korda Lutringi hertsogiga. Siiamaale paistab, et väike tüdruk on vastustega rahul ja nüüd on tal varuks üks romantiline muinasjutuepisood. Prind esineb teenrina selleks, et salaja kohata oma pruuti. See meenutab mulle Savoia printsessi Maria Teresa Luisat, kes elas 18. sajandi teisel poolel. No tol ajal oli ju tavaline asi, et pruut ja peigmeest nägidki teineteist esimest korda olles pulmatseremoonial. Aga siin tulevane mees, Prantsusmaa prints, maskeeris ennast teenriks ja külastas printsessi väites, et ta tuleb oma isanda ehk iseenda nimel koguni kinkis Maria Luisale lillebuketi. No see lugu sai hiljem muidugi laialt teatavaks ja põhjustas palju tundelist õhkamist. Et vaat kus on ikka rüütel ja küll on ikka suur armastus ja nõnda edasi. Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Et jah, Savoia printsess oli tõesti välja valitud äia poolt tema ilu ja vabaduse pärast tema arukuse ja mõistliku meelepärast. Just nimelt lootuses, et ta suudab taltsutada noort printsi, kes oli oma aja tuntud eluvend ja playboy, kes enam-vähem toita alkoholist ja uimastitest ja seksis kõigega, mis liikus väljend, mille pärast ei saa isegi vabandada, kuna see kirjeldab olukorda adekvaatselt. Juba kolm kuud pärast pulmi lasi ta ühe näitlejannaga jalga. Aasta hiljem suri suguhaigusesse, oli siis kahekümneaastane, Maria Louisa oli 18. Aga edasi väike tüdruk on leidnud paraja pähklimuinasjutt, mis räägib metsas ekslevast printsessist, kes põgeneb mingi koleda ohu eest. No sellisesse olukorda printsessid ju ometi ei satu. Aga võta näpust. Siin ta on Itaalia Adelaide või siis saksapäraselt aadel, heid elas 10. sajandil Burgundia kuningatütar. 15 aastaselt pandi ta mehele Itaalia kuningale Lothar teisele. Tol ajal sealkandis käis väga äge võimuvõitlus, pluss Lotar ilmselt mürgitati ühe rivaali poolt ja oli väga suur oht, et see võimupretendent sunnib Adelaida abielluma oma pojaga. Naine põgenes, ta tabati, hoiti vangis Ühes kindluses. Imekombel põgenes jälle, aga reetmise hirmus, ta ei julgenud mitte kusagilt abi otsida, vaid kuude kaupa uitas ringi, metsades, soodes, kõnnumaal, inimtühjades, paikades, elatudes, jumal teab millest olles pidevalt liikvel, pidevas jälitamis ja avastamishirmus. No ta ei olnud seal küll päris ihuüksi, et mingi pisikene kaaskond tal ikka oli, aga tõesti pisike. Kuni lõpuks õnnestus saata abipalve keiser, too esimesele, et see Ta võtaks oma kaitse alla. Keiser tõttaski väega appi, rahustas maha need itaalia riiukuked, päästis hädas printsessi, abiellus temaga Adel aidast saineid. Keisrinna. Neil sündis mitu last ja kaasaegsete teadete kohaselt see abielu oli ka õnnestunud ja tugev nii riiklike kui isiklike suhete mõttes. Adelaide oli lugupeetud, ta oli poliitiliselt võimekas üks keskaja suuremaid valitsejanna Sid ja elas ka kõrge eani. Paistab, et väike tüdruk on otsustanud ajaloolaste tõsiselt pinnida. Ta on leidnud loo, kus printsess on suletud lossi toreni tõeliste printsessid. Ega ometi ju nii ei juhtu, neid ei hoita ju vangis? No kahjuks hoitakse küll, nagu nägime, kas või eelmisest loost. Aga 12.-st 13.-st sajandist meenub mulle üks niisugune õnnetu printsess. Alis prantsuse kuningatütar saadeti juba kaheksa-aastasena inglise õukonda, kus ta pidi üles kasvama ja saama prints Richardi naiseks. Sellesama Richardi, kes hiljem kuningana teenis endale hüüdnime Lõvisüda. Aga Inglismaa ja Prantsusmaa poliitilised suhted olid kangesti keerulised ja pingeid täis. Abielu muudkui lükati edasi, aga tüdrukut ei saadetud ka koju Prantsusmaale see läks, ta oli poliitiliselt liiga väärtuslik ja vaene printsess elas praktiliselt koduarestis. Teda valvati ööl ja päeval, et prantslased teda mingi vandenõuga põgenema ei aitaks. Lisaks veel liikusid kuuldused, et kuningas Henry, teine oli oma poja pruudi endale armukeseks võtnud krapsakas ja kompleksivaba isand, nagu ta oli. Nii et poliitilist pahandust oli kui palju. Kui lõpuks riikidevahelised suhted siiski nii palju rahunesid, et alis pääses vabaks, ta oli siis juba üle 30 aasta vana ja riiklikku tähtsust ta enam ei omanud. Lõpuks ta isegi abiellus ühe tagasihoidliku aadlikuga, mis kuningatütre jaoks oli muidugi väga suur langus sotsiaalses hierarhias. Aga abielu ise oli rahulik ja turvaline. No ilmselt parim, mis veel päästa, andis sellest poliitika poolt maha mängitud elust. Aga kuidas on printsessiga, keda süüdistatakse abielurikkumises ja ähvardatakse hirmsa karistusega, pärit nüüd väike tüdruk edasi? Kui printsessi abikaasa, kes on ju eeldatavalt õilis ja armastav Prints, kui tema saab asjadest kuidagi omamoodi aru. Et kas ka seda on juhtunud päris ajaloost? Kahjuks tuleb möönda, et on ikka küll ja kohe nii palju kordi, et raske on isegi sobivat näidet valida. Aga üks väga äraspidiselt muinasjutuline lugu on seotud propagandaga tee Mariaga, kes oli Baieri hertsogi Ludwig teise naine. Tegevuspaik ja aeg on 13. sajand. Mongoltš Daini nimeline linnus Baierimaal. Maria oli kirjutanud kaks kirja. Ühe hertsogile ja teise tema kaaskondlasena krahve küburgile. Mõlemad viibisid parajasti ühes kaugemas linnuses aga käskjalg, kes need kirjad kohale toimetas, tema ajas need segamini ja krahvile kirjutatud kirja andis hoopiski Ludwigi käte. Mitte ükski kaasaegne kroonik ei väida, et tegemist oli armastuskirjaga ja üldse hertsogi edasise tegevuse suhtes. Nad olid võrdlemisi napisõnalised ja vaoshoitud, need kroonika kirjutad, tajad otsekui oleksid kartnud ennast vabalt väljendada. Aga traditsiooni järgi rahvajutu järgi. Ludwig olevat sattunud pöörasesse raevu, ta olevat torganud käskjala surnuks ratsutanud viis ööd-päeva tagasi Mangold Steini ilma et oleks selle aja jooksul maha jahtunud. Armukade mees on üks universumi suuri mõistatusi, mis tema peanupus toimub, sellest võib aru saada ainult nii palju, et see üks arusaamatu asi on, milles tema isegi aru ei saa. Tormas mööda lossi, võttis maha igaühe, kes ette jäi lossiülema marja õuedaamid. Lõpuks vedas naise hoovile ja lõi tal pea maha. No pärast muidugi oli pill lahti ja patukahetsus suur, põlvitas ja palvetas ja nurus jumalalt andeksandmist käis mööda palverännukohti ja ehitas kloostreid. Niimoodi võiks veel pikalt jätkata, noppida muinasjuttudest seiku ja vahejuhtumisi ja otsida neile vasteid ajaloos. Ainuüksi selle lossitorni vangistatud printsessi kohta võiksin tuua veel paar-kolm ajaloolist paralleeli. See on just see punkt, kus muinasjutud muutuvad minu jaoks köitvaks just lugedes ajalugu täiskasvanuna mitte lapsepõlves, muinasjutte endid lugedes. Tol ajal oleks andnud ei tea mida, kui keegi oleks mulle muinasjutt nii-öelda kõrval või minu pärast ka muinasjutu tasemel rääkinud ajaloost, nii nagu ma seda praegu jutustan osalt iseenda sisemisele lapsele ja osalt neile, kes on piisavalt kohal, et kuulda. Aga mis siis ikka? Milvi Martina Piir tänab neid selle eest, et juttu jätkuks meil veel pikalt, aga kahjuks saade saab otsa. Nii et väikese tüdrukuga, meie jätkame oma sisedialoogi nüüd eetriväliselt. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.