Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere tänase saate kestel. Me liigume halvas seltskonnas ja sõlmime kahtlaseid tutvusi. Kui eelmises saates rääkisin printsessidest ja haldjatest, siis tasakaalu huvides tuleb nüüd mängu tuua ka kurjad võõrasemad ja nõiad. Eks muinasjuttudes leidub igasuguseid nurjatuid, alatuid, lurjuslike naisolendeid, näiteks hiiglased, koletised, igasugu naise kujul ilmuvad vaimud, tondid ja muud lummutised. Aga võõrasema ja nõid on neist kõige levinumad ja kõige tundma tuntumad. Ja sissejuhatus nende pahade naiste juurde algab kuningannad, aga kõigepealt head kuningannad, aga samm-sammult liigume sealt edasi üha suurema paha poole. Muinasjuttudes kuninganna kuju on teinud läbi samasugused muutused nagu muinasjutud ise olenevalt siis kellele ja kelle poolt neid on räägitud või kirjutatud. Kui vaadata lihtrahva suulist traditsiooni, siis kuningannad on seal üsna kauged ja ebamäärased tegelased, mis on ka täiesti arusaadav, sest sotsiaalne distants oli ju niivõrd suur. Aga prantsuse salongi muinasjuttudes jälle vastupidi kõrgest seisusest valitsev daam, see on täiesti harilik, täiesti realistlik kuju, kuna autorid ise kuulusid ju samasse kõrgaristokraatia maailma. Kui vaadata näiteks 19. sajandi inglise muinasjutte, siis nendesse kuninganna kuju on seotud lausa poliitiliste teemadega nagu traditsioonilised soorollid, naise võim, naisautoriteet ühiskonnas, naine kui valitseja mis sugugi ei üllata briigis, mida valitses üle 60 aasta naismonarh. Jutt käib mõistagi siis kuninganna Victoria, seda, kes on nime andnud tervele Viktoriaanlikule pohile. Igatahes muinasjutukuninganna kui niisugune, ta on olemuselt üsna vastuoluline tegelaskuju ja temas peitub võrdlemisi kahetine potentsiaal. Kuna ta on abielunaine, siis ta ei ole enam verinoor, vaid omab juba teatud otsustusõigust, teatud kogemust, muuhulgas ka seksuaalset kogemust ja see teadagi teeb naise iseäranis hirmuäratavaks. Kuninglik seisus tähendab kõrget sotsiaalset positsiooni, see omakorda on seotud võimuga autoriteediga ja lisaks ka tugevasti seotud niinimetatud naiselikke voorustega. Ja edasi ongi kaks võimalust, tagas kuulub heade või pahade naiste leeri. Ja et seda teada saada, siis lugudesse pannakse kuninganna vooruslikus mitut moodi proovile. Tavaline viis on mingit laadi valesüüdistus või laim. Näiteks, et on varjanud oma pahelist ja Reidliku loomust juba algusest peale. Ja ülepea taon ennast pettusega sokutanud kuningale naiseks. Või ta on abielu kestel olnud truudusetu, löönud mesti kurjade jõududega, käinud öösiti kuskil sabati tantsimas või muud niisugust. Või kui asi jõuab juba lapsesaamiseni, siis on ta ilmale toonud ebardi või siis variant, et tütre ja selle salaja ümber vahetanud võõra lapse vastu, kes on terve ja ilus või siis variant, et poiss või ta on oma lapse koguni tapnud, lausa ära söönud ja hankinud siis sobiva asenduse. Ja on ka lugusid, kus kuningas võtab nõuks ise oma naist kiusata ikka ustavuse kontrollimise ettekäändel. Näiteks laseb kuningannale teatada, et ta on tapnud nende poja ja kavatseb abielluda nende tütrega ja naise enda hoopiski majast ja kuningriigist välja kihutada asja eest teist taga. Kui see kuninganna on nüüd hea, siis loos oodatakse temalt olukorraga, leppimist ta mingil juhul ei protesteeri, jääb ikka vaguraks, võtab isanda otsuse teatavaks nutada vist ikka võib nende šokeerivate uudiste peale, aga pigem ka kuskil omaette, et mitte tüli tekitada. Kuni siis kuningal saab lõpuks sellest tobe mängust isu täis ja õiglus seatakse jalule. Et siis loo lõpus kangesti kiita seda jalamatist ideaalnaist. Aga õnneks need head naised ei ole meie tänane teema. Kui astuda hea ja halva skaalal sammukene edasi, siis selgub. On veel üks muinasjutukuningannad alaliik väikesearvuline, muide kes ei ole küll otseselt pahad, aga see roll, mida nad loos mängivad, see tekitab teiste asjaosaliste jaoks mingi takistuse või viivituse. No näiteks muinasjutuprintsess, herneteral, kus kuninganna paneb madratsite alla herne otseselt, ta ei tee ju sellega kellelegi kurja, aga tema sekkumine segab printsi plaanide täitumist, printsi leia endale kuidagi sobivat naist. Või siis kuninganna, kes surivoodil laseb kuningal tõotada, et see võtab endale uueks abikaasaks ainult teatud omadustega naise. No keda tuleb siis kaua aega taga otsida igast ilmanurgast, enne kui ta leitakse, et ka siin loos kuninganna idee ju iseenesest kellelegi halba, aga tema soov tekitab hulga viivitust ja tilinat. Nonii, aga kui muinasjutukuningana on kord juba kuri, siis ta on ikka tõeliselt kuri, nurjatu, alatu reetlik, armukade, kurjusega mestis, lausa selle kehastus, no tõeline pahatar. Võib-olla polegi ta päriselt inimene, vaid mingi pahaks pööranud haldjas või sortsi tütar? Meenutagem, et seisusest tulenevalt kuningannal ju niikuinii on võimupositsioon ja vanusest ja kogemusest tulenevalt ta oskab seda positsiooni enda huvides ka väga hästi ära kasutada. Ja kui tal siis lisaks on ka veel mingid üleloomulikud võimed või tal on mõni võluese, nagu näiteks kõneleb peegel või võlukepp, muud sellist, no siis on tegemist juba tõelise ürgvaenlasega, kes kujutab endast ohtu oma mehele kuningale, keda ta ilmselt tahab tappa või leebemalt kujul hulluks ajada. Seega häda varitseb ka tervet kuningriiki, mille ta siis arvatavasti kavatseb Anastada. Laiemas mõttes säärane naine, kes omatahtsi asju ajab, käsib, korraldab, see muidugi ohustab tervet maailmakorda, lausa kosmilist harmooniat, mis niisugust femiinset isetegevust muidugi teine. Kui muinasjutus figureerivad ka lapsed tavaliselt siis võõraslapsed siis sageli kuri kuninganna pöördub nende vastu. Ei olnud võõrasema, see on muinasjuttudes väga sage motiiv. Ja üldse kuri võõrasema on kõige levinum jõuline aktiivne naistegelane muinasjuttudes üleüldse. Teda esineb praktiliselt kõikides kultuurides. Ta kehastab siis niinimetatud halba ema ja selle kaudu saab ka kesta ja alal hoida seda fantaasiat heast emast. Ja taas jälle on põhjalikult uuritud vendade Grimmide muinasjuttu töötlust ja on näidatud, kuidas need halvad hoolimatud emad muutusid nende toimetamistöö käigus võõras emadeks, et hoida alal seda kodanliku ideaal ema mudelit. Ja võõrasemadi nõiad. Nemad muinasjuttudes ongi sageli negatiivsed ema kujud, nad vastanduvad siis heale emale või mõnele muule positiivsele asendajale, nagu näiteks haldjast. Ristiema. Kõige tuntum kuri võõrasema on muidugi lumivalgekese loos ja eriti just tänu Disney animatsiooni-ile. Temast on saanud omamoodi lausa stiilipuhas pahatar. Aga no loomulikult, ega lapsevaenulikus isenesest ei ole ainult kuningannat omadus vaid ikka olenemata seisusest. No kui ma rääkisin paar saadet tagasi naise elukaarest muinasjuttudes, siis oli juttu ka sellest bioloogiline ema ei olegi lugudes nii väga sage tegelane. Paljud lood algavad sellega, et ema sureb ja asendub vaenuliku võõrasemaga, kes siis ahistab ja kiusab kangelannat. No tavaliselt on see kangelanna tütar ja kurja võõrasema. Üldine omadus ongi avalik vaenulikkus oma võõraslapse suhtes. Ta ei varja seda. Võõrasema on julm, ahne, pahatahtlik, kade. Ta otsib igati võimalust oma abikaasa laste kahjustamiseks, näiteks sunnib neid raskele tööle, näljutab neid. Ta võib rikkuda nende välimuse ja pidada plaani nende tapmiseks. Ja loo võibki käivitada see, et õde ja vend jooksevad kodunt ära sest võõrasema valmistub neid tapma, ära sööma. Antsu ja kreedekese loos näiteks võõrasema laseb lapsed metsa viia ja nad sinna ära eksitada. Kui loos võõrasemal endal on lapsed, siis ta igati eelistab neid. Ta tõstab neid esile. Ta tegutseb nende huvides. Ja samal ajal seda kõike siis peategelastele keelates. Ja üks tema tegutsemismotiive on ka kadedus kasulapse suhtes näiteks tema ilu pärast või seetõttu, et tema abikaasa, võõrastütre isa siis armastab oma last või ka näiteks suursuguse kosilase pärast, kuna abieluga võõrastütar tõuseks temast seisuse poolest. Pahatahtliku võõrasema kõrval lugudes on tegelikult veel üks sarnane emafiguur, negatiivne emafiguur ja see on nimelt ämm. No tõsi küll, teda ei kohta muinasjuttudes nii sageli, aga siiski ta esineb paljude maade suulises traditsioonis ja muidugi On ta tugevasti seotud kultuuriliste stereotüüpidega, noh, kui mitte just muinasjutu vormis, siis ämma anekdootide kaudu ikka tüüpiliselt ämm on selline domineeriv kontrolliv karakter. Ja temast siis lähtub pinge abikaasade vahel abikaasade vaheline konflikt. No kui vaadata nüüd ajaloolist elu tegelikkust, siis on ilmne see, et poja naise olemasolu majapidamises vanema naise jaoks, see tähendab võistlejat see tähendab, et talle tekib rivaal nii majapidamise juhtimises kui ka poja kiindumuse osas. Ja ühiskondades, mis olid tugevalt patriarhaalse, et või on seda ka praegu, nii et võib-olla tuleks õigem isegi rääkida olevikus sellises ühiskonnas vanemas eas naise jaoks turvalisus, kindlustunne, tema tulevik, need kõik sõltuvad poja lojaalsusest. Kui palju ta emast lugu peab, kui paljude tema eest hoolitseb, temaga arvestab õigemini patriarhaalsus kogukonnas, see kehtib kõikide suhte vahekordade kohta, mis hõlmavad eri soost inimesi, olgu need siis abikaasad. Olgu need ema ja poeg, olgu need õde ja vend. Sest kui majanduslik ja moraalne võim, otsustusõigus kõik ressursid on mehe käsutada, siis ega naisel ei olegi selles valemis muud võimalust, kui loota mehe hea tahtlikkusele mille saavutamiseks, mille hoidmiseks võetakse kasutusele muuhulgas ka võtted, mis kõrvalseisjale võivad tunduda väiklased. Aga ma arvan, et siin ei ole sobiv koht kriitikaks, sest asjaosaliste jaoks on ju sisuliselt tegemist elu ja surma küsimusega. Ja sellises olukorras on peaaegu paratamatu, et kui majapidamisse lisandub veel üks naine noh, ämma näite puhul, siis minia siis tema majja tulekuga kahe naise vahel tekib rivaliteet. Nad lihtsalt on asetatud sellistesse tingimustesse, et mõlemad sõltuvad ühe ja sama mehe heast tahtest või selle puudumisest. No sama lugu on ka võõrasema ja võõrastütre puhul, ka nemad sõltuvad ühe ja sama mehe tähelepanust hoolitsusest otsustest, mis ta oma tütre ja uue naise suhtes langetab. Aga tagasi tulles ämma näit juurde, siis muinasjuttudes sageli just poja laste sünd võib kahe naise suhted viia lausa kriisini kus teineteist püütakse kahjustada ja seda just laste kaudu. Näiteks ämm võib süüdistada miniate abielurikkumises ja selle läbida loomulikult ju seab kahtluse alla ka laste legitiimsuse. Või süüdistab teda ebardi sünnitamises ja selle salaja ümbervahetamisest või koguni oma laste tapmises. Ja sellistes lugudes sageli poeg, jääb ema laimu uskuma, naine aetakse majast välja. Lõpuks muidugi asi klaaritakse ja mees võtab oma süütu naise jälle omaks. Aga enne seda tuleb tal siis läbi teha uskumatuid kannatusi. Üks mõttetum kui teine. Aga liigume oma hea ja halva skaalal järgmise sammu jäika halva poole ja me jõuame nõiani. Muinasjuttudes esineb muidugi mõlemast soost kurja meid. Kui see on mees, siis ta on kurat või röövel või hiiglane või inimsööja koletis. Aga kui see pahalane on naine, siis peaaegu alati, ta on nõid. Vanas suulises muinasjututraditsioonis, nõiad sortsid. Need olid kõik pigem ambivalentse kujud mitte sugugi üksnes ja selgelt pahad. Vaid mõnikord nad võivad tegutseda ka abistajate ja toetajatena. Aga mida aeg edasi? Mida lähemale tänapäevale, seda enam nõidadest nõidumisest rääkivad lood, need kujutavad naisi negatiivses valguses. Nõid on kurivaenulik tegelane, ta on seotud kannibalismi ka Hansu ja Grete tekese lugu, näiteks mis siis veelgi võimendab tema pahelist loomust. Petlik Klick ohuks kogukonnale, ohuks kogukonna ressurssidele, näiteks ta laseb sadada rahet ja rikub saagi. Kaetab kariloomi. Nõid varastab lehmadelt piima, röövib ja sööb lapsi, muudab kangelase kiviks kõik tema teod, kõik tema ettevõtmised on salalikus, pahatahtlikud ja nõiasepitsused või mõnikord ka nõid lausa ise. Ongi peamine takistus, mis ei lase kangelasel või kangelanna saavutada oma eesmärk. Sageli nõid lugudes ta on seotud ka mitmete teiste jõuliste tugevate naiskarakteritega näiteks peategelase ema või võõrasema. Kõigi tugevaid ja meeste kontrolli alt väljas olevaid naisi mõistetakse lugudes põhiliselt vaenulikena ja seega ka nõidadena. No kuidas meid välja näeb, nõiavisuaalne kuju. Nii nagu see on kinnistunud populaarses ettekujutuses, see pärineb muinasjuturaamatute illustratsioonide-lt ja uuemal ajal muidugi filmidest, Jaanimatsioonidest, lumivalgekese kuri võõrasema, väikese merineitsi, nõiamoor, uinuv kaunitari, õel haldja, Vanaid. See kaasaegne visuaalne ettekujutus muinasjutu nõiast, see on kortsus, küürus rauk, krimpsus suuga, kongus ninaga, inetu, ebameeldiv, moondunud. Sageli ta kannab terava tipulist kübarat või mingit pikka lohmak türpi tan üksik, tan perekonnata, tan, vaene madala ühiskondliku positsiooniga elab kusagil metsas või muidu inimestest eemal lendab mingil majapidamisriistal nagu luuavars või ahjuroop võileivalabidas. Aga selline nõia kuju ei ole tegelikult üldse ainuke võimalus, kui vaadata ajas tagasi seitsmeteistkümnenda 18. sajandi graviirid, kuidas seal kujutatakse nõida? Tuleb välja, et otse vastupidi, noor naine alasti, kusjuures pikad katmata juuksed vabalt lehvimas flirdib deemonitega. Midagi on sellest nõia kujust säilinud ka praegu, sest mõnes loos ka praegu nõiaks on hoopiski õitsvas viljakas eas naine, kes on abielus, kes on korraliku sotsiaalse positsiooniga näiteks kõrtsiemand, apteekri emond, mõnikord isegi preestriemand. Vil vanematesse suulise traditsiooni lugudes nõiakujus leidub muide ka seksuaalseid jooni. Et jällegi rõhutab, kuidas naise vaba seksuaalsus, kuidas see on üks väga kahtlane ja väga hirmunud asi seostub jällegi naise võimuga meeste üle. Ta on meeste kontrolli alt väljas, ta otsustab iseseisvalt oma soovide üle. Ta on meestele vaenulik, ohtlik, kuna ta on mestis üleloomulike jõududega. Ja see hirm iseseisvalt, otsustava naise, see kajastub ka igasugu nõiajahi käsiraamatutes. Need levisid Euroopas just varauusajal. Kõige tuntum nendest on muidugi nõiahaamer Malleusmalasigaarum kirjutatud kahe munga poolt 15. sajandi lõpus või näiteks seal kirjeldatakse nõiaks saamise rituaali või sellist omalaadset initsiatsiooniprotsessi. Nagu peamine on see, et naine peab kirjutama oma nime kuradi musta raamatusse ja sellega ta siis vahetab oma hinge nõiaoskuste ja nõiatarkuste vastu. Et selline arusaam nõiast muidugi tuleneb siis kristlikus demonoloogiast, kuhu on põimitud ka juurde hea hulk folkloor, seid ettekujutusi. Selline on siis muinasjutu nõia kuju, aga vaatame nüüd, mida on ajalool sellele vastu panna. Ja mul ei olnud siin küll pikka mõtlemist, sest üks kuri krahvinna kipub lausa ise vägisi saatesse. Elizabeth patarei ungaripäraselt ersats, et eluaastad 1560 kuni 1614 ilmselt üks kõige tegusamaid naissoost sarimõrvareid ajaloos. Ta pärines Kuulsast patorite perekonnast. Mitmed tema sugulased olid Transilvaania printsid ja vojewoodid. Patarei nimi peaks tuttav ette tulema ka Eesti ajaloo Kont tekstis. Nimelt ka Lõuna-Eestit valitses teatud ajal üks selle suguvõsa liige, nimelt Poola kuningas Stefan patori. Elizabeth oli siis tema õetütar. Ja see perekond oli mõistagi jõukas, väga mõjukas, kas omaaegse ühiskonna ladvik lapsena Elizabeth olevat kannatanud mingisuguste krambihoogude all, võib-olla oli see epilepsia võib-olla midagi muud? Hariduse osas on teada, et piss ladina ja kreeka keelt saksa keelt niikuinii lisaks oma Ungari emakeelele 15 aastaselt ja ta abiellus ferens nadastiga. Radasid olid samuti aristokraadid, aga siiski natukene madalama positsiooniga mistõttu patori perekond nõudis, et Elizabethile jääks ka abielludes alles tema enda perenimi, mitte ta ei võta endale mehe oma. No mis on ikka üsna haruldane juhtum. Tema mees juhtis Ungari vägesid võitluses türklaste vastu ja seetõttu ta viibis pikki perioode eemal kodund. Elizabeth majandas oma valduseid ja korraldas asju iseseisvalt. Molduse ja loss oli tal väga palju. Ja see asjade korraldamine muuhulgas hõlmas ka valduste sõjalist kaitset. Sest et piir ei olnud kaugel ja türklaste sissetungide tõttu tema mõisad aeg-ajalt sattusid ka otsesesse ohtu. Navi elus sündiskala siin teada on neid vähemalt viis, kolm tütart ja kaks poega, aga võib-olla oli poeg ikka rohkem. Ja abielu kestis ligemale 30 aastat, kuni ferensnadasti surmani. Elu viimastel aastatel ta kannatas halva tervise all, võimalik, et põhjuseks oli mingi vana sõjavigastus, mis halvas jalad. Nii et lõpuks ta ei suutnud enam iseseisvalt liikuda ja enne oma surma ta usaldas naise ja lapsed Ungari asevalitseja hoole alla. No kes oli siis sisuliselt keisrivõimu esindaja Ungaris. Aga millalgi 1600.-te aastate alguses hakkasid levima kuulujutud antud igasugustest hirmutegudest, mis pidavat toimuma Elizabeth patori lossides. Mõne aja pärast keegi kohalik luteri pastor söandas teda juba avalikult süüdistada. Edasikaebused ulatusid keisri õukonda Viinis ja ilmselt need olid piisavalt häirivad, sest 1610. aastal keiser tõepoolest andiski Ungari asevalitsejale. Ehk siis väga kõrgel tasemel andis talle ülesande uurida nende paikapidavust ja saadetigi kohale paar notarit, kes siis märtsist kuni oktoobrini seega rohkem kui pool aastat kogusid asitõendeid. Nad küsitlesid seal enam kui viitekümmend, tunnistajat võtsid neilt ütlusi. Ja need ütlused olid piisavalt tõsiselt, sest juba sama aasta detsembris ametivõimud ilmusid krahvinna lossi ja võtsid ta vahi alla otse lõunalauast ja koos oma nelja lähema käsilase ja kaasosalisega. Ja lossi otsiti ka läbi, leiti üks surnud tüdruk ja üks piinatu, kes oli veel elus. Ja edasise protseduuri osas on palju vaidlusi. On teada nii palju, et Eliisabeti poeg ja tema väimehed no need muidugi püüdsid kaitsta suguvõsa reputatsiooni lõppude lõpuks patareid olid ju Transilvaania vürstid avalik kohtumõistmine nii kõrgeemanda üle ja iseäranis veel tema surmamõistmine, tema hukkamine. No see oleks põhjustanud skandaali. Lisaks mängus oli ka majanduslik huvi, sest et seaduse kohaselt, kui kurjategija oli surma mõistetud, siis tema varandus konfiskeeritud tee krooni kasuks ja perekond loomulikult tahtis seda vältida. Kaaluti Eliisabeti sulgemist kloostrisse. Aga need kuulujutud ja kogu see lugu oli juba piisavalt levinud ja teatavaks saanud. Sellest räägiti igal pool. Seetõttu on raske ette kujutada, milline klooster oleks tahtnud säärast hirmsa mainega naist võta oma müüride vahele oma oma vabade õdede hulka ja lõpuks siis otsustati, et mingit tõelist karistust ei järgne vaid Elizabeth jäetakse vangistusse tema enda linnuses, kus ta ei pidanud siis enam kunagi välja pääsema. Mida need Eliisabeti hirmuteod siis endast kujutasid? Noh, eks tuleb ka sellest rääkida, mingi ilujutt see muidugi ei ole, aga püüan väljendada nii neutraalselt kui võimalik. Uurimise käigus selgus, et krahvinna oli kohelnud oma teenijaid erakordse karmusega. Ja mitte üks kord või paar korda, vaid teinud seda väga pika aja jooksul ja süsteemselt. No kõige enam tunnistustes nimetati julma peksmist aga samuti tuliste esemetega põletamine, käte ja sõrmede vigastamine kuni moonutamiseni välja. Seejuures olevat kasutatud nõelu. Haamraid kirisid. On tunnistusi, mis räägivad, kuidas Elizabeth oli abituid ohvreid hammustanud lausa rebinud lihatükke välja, näost kätelt, muudest kehaosadest. Isegi kannibalismi on mainitud näljutanud neid vangikongis surnuks talvel lasknud lumes surnuks külmuda, suvel sidunud elava ohvri sipelgapessa. Need surnukehad siis maeti kas kohalikule kalmistule või aeti kusagil lihtsalt auku ilma märgistamata. Ja kõik need kuriteod toimusid ligikaudu ajavahemikus 1590 kuni 1610. Paarikümne aasta jooksul. Esialgu tema ohvriteks olid teenijad seejuures väga noored lapsed, olles 10 kuni 14 aastased ja võimalik, et see ohvrite madal päritoluga seletab, et miks ta sai nii kaua karistamatult tegutseda. Kas nad siis ei osanud abi otsida, need ohvrid või nad ei julgenud tähtsa emanda peale kaevata. Ja kui kaebasidki, siis võib-olla ei võetud tõsiselt, kes see ikka nii väga kuulas, mingi tühise teenija lapse juttu. Aga aja jooksul ja võib-olla just seetõttu Ta tundis ennast karistamatuna. Elizabeth hakkas kuritarvitama ka väikeaadlitütreid, neid, kes olid siis saadetud seltsi daamideks tema kaaskonda saama seltskondliku lihvi. Niiviisi oli tavaks, et mõni saade tagasi lumivalgekese loos siis oli sellest ka pikemalt juttu. Ja kui nüüd nende tütarlastega midagi juhtus, kas ilmusid mingid kummalised surmajuhtumid või toimus nendega midagi kahtlustäratavalt, siis kuulujutud ju levisid ja see oli kindlasti juba hoopis tõsisem asi. No Eliisabeti ohvrite arvu suhtes valitseb tegelikult suur segadus, räägitakse mitmes ajast, mis on ilmselgelt kõvasti üle paisutatud. Räägitakse mõnest 10-st, mis on realistlikum, aga loomulikult ikkagi kohutavalt suur hulk. No tõendite Elizabethi vastu, mis koguti, need olid siiski pidavad, need olid kindlad arvukad tunnistajad ja oli ka ellujäänuid, keda leiti vangikoobastest sinna surema jäetud. Aga õnneks siis leidmise hetkel veel elus ja võimelised rääkima, mis nendega oli juhtunud. Aga tuumadeks tõendit, eks olid ju ka need, kes olid piinamise tagajärjel surnud, aga veel matmata nende surnukehade olemasolu kuskil sügavates keldrinurkades. No igatahes, kaasaegsete jaoks ei olnud võimalik neid kuritegusid eitada, ei olnud võimalik neid isegi kuigivõrd pehmemaks rääkida. Igal teisel juhul. See oleks tähendanud surmanuhtlust, aga patturite perekonna suursugusus, nende mõjukus, selle abil nad saavutasid siiski niipalju, et krahvinna jäeti siis valve alla, rangesse koduaresti. Ja seal ta veetis, no umbes neli aastat ta suri 1614 oli siis 54 aastane ja on veel teada, kohalikud talupojad ei tahtnud, et selline kahtlane emand maetakse Nende kohalikule kalmistule ja siis olevat põrm viidud tema sünnipaika, mattuda perekonna krüpti, aga seal ei ole hauast mingit märki ega tähistust. Nii et kuhu Elizabeth lõpuks maeti? See ei olegi praegu. Selline erakordne lugu, nagu Elizabeth patori omab, see muidugi leiab väga kiiresti tee rahvajuttudesse ja hakkab seal elama täiesti oma elu. Elizabethi kuriteod seostati vampiirifolklooriga, mis oli omane neile paikadele. Kõige levinum tiiv on, kuidas seda nimetada verevannid verevannide mine, et justkui krahvinna oleks tapnud noori tüdrukuid selleks, et supelda nende veres, seeläbi siis tagada endale igavene noorus ja ilu. Räägiti ka, et ta tabati nii-öelda otse teolt keset piinamist veriste kätega. Siiski polnud tõsi. Aga see veres suplemise legend, see ilmus juba 18. sajandil, samas tunnistajate ütlustest ei ole sellest mitte mingisugust märki. Folklooris. Elizabeth kuulub samasse kategooriasse, kuhu ka lahja vürst Vlad. No tema on ju see, kes inspireeris Bram Stokkerit Dracula tegelaskuju loomisel ja ilukirjanduses. Neid kahte on sageli ka seostatud. Elizabethile on antud hüüdnimesid nagu verine krahvinna või krahvinna Dracula. Tegelikkuses Vlad ja Elizabeth ei saanud küll kuidagi kui puutuda, sest nende eluaegasid eraldab umbes poolteist sajandit. Aga peale jutuvestjad Elizabeth Patarei köidab jätkuvalt ka ajaloolasi. Ja nagu ikka küsimus on ju allikate tõlgendamisesse, faktide seadmises ühte või teise mustrisse. Muidugi, normaalsel inimesel on ju raske lepp pida sellise pealtnäha Kätu julmusega. See tundub absurdne, see tundub seletamatu ja reaktsioonina sellele kusjuures väga loomuliku reaktsioonina seda püütakse siis tagantjärele ratsionaliseerida leida sellele mingeid mõistuspäraseid seletusi. Osa uurijaid näiteks väidavad, et tegemist oli poliitiliselt motiveeritud vandenõuga. Et see oli aristokraatlik perekondade omavaheline võimuvõitlus. Et see kõik oli üks osa katoliiklaste ja protestantide vahelisest konfliktist, mis tol ajal ju tõepoolest oli olemas ja krahvinna oma suure varandusega oma tohutute maavaldustega, ta lihtsalt langes selle võimuvõitluse ohvriks. Et seatakse kahtluse alla kõik need arvukate tunnistajate ütlused, et need olevat antud piinamise hirmus ja sooviga meeldida uurimiskomisjonile, anda neile nii-öelda õigeid vastuseid, mida justkui oodata. Ja et need surnud ja surijad, keda läbiotsimisel leiti, et need olevat hoopis haiged, keda Elizabeth laskis siis plussis ravida ja nende eest hoolitseda. No enamik ajaloolasi kyll ei kahtle krahvinna kuritegudes, sest allikad on selleks piisavalt selged, üheselt mõistetavad. Aga tema julmusele on ikkagi püütud leida mingeid sele, tõsi. No näiteks, et langetõve raviks tol ajal haige huulte peale määriti terve inimese verd ja justkui sisse tüdrukute tapmine, selle eesmärk oligi noh, varustada ennast siis ravimiga. Ja on ka pakutud, et tema psüühika oli juba sünnipäraselt rikutud nii-öelda sisearetuse tulemusel. Elizabethi ema ja isa tõesti olid küllaltki lähedased sugulased. Ma muidugi ei oska kommenteerida geneetikat. Aga tuse koha pealt üks näide on küll võtta Habsburgide keisri perekond ise, kelle hulgas leidus omajagu füüsilise väärarenguga liikmeid, oli ka vaimset kängujäämist, aga nende puhul see omavaheline abiellumine, see kestis ikka mitmeid põlvkondi. No veel üks seletus lähtub lapsepõlvekasvatusest, et Elizabethile olevat teadlikult sisendatud kalkust südametust viidutada lapsena vaatama avalikke hukkamisi. Need sageli karistatavale olid väga piinarikkad. Aga samas sellised asjad tol ajal Need olid tavalised, need olid otsekui avalikud meelelahutused, kõike said, jooksid kokku, neid hukkamisi vaatamata ja ometi ju ei saanud kõigist neist sarimõrvarid oma rolli. Muidugi võis mängida ka üldine mentaliteet. See oli väga aldis ebausule, sest et kuradit paharite, neid usuti täiesti ausalt, et need kolavad inimeste seas ringi ja värbavad inimesi oma mesti justkui mingisugused võrgumüügiesindajad. Nii et mingeid aspekte võib ju nende seletustega kata. Ma ise küll pooldan siiski seda üldtunnustatud arusaama, et tõenäoliselt oli ikkagi tegemist isiksuse eripäraga. Ehk teisisõnu. Ma pean täiesti võimalikuks, et Elizabeth patori oligi juba oma loomu poolest siis harvaesinevat julm, harvaesinevat sadistlik ehkki huma osa võisid siin mängida geneetika, kasvatus, lapse haigus, võib-olla mõni traumeeriv üleelamine, kogu kasvukeskkond, sest et selleks, et teatud iseloomuomadused manifesteerisid niisuguste õõvastavat kuritegu täna selleks pidid ikka väga palju asjaolusid, juhuseid kokku langema, väga õnnetult kokku langema ja soodustama selle avaldumist. Need kaks saadet, praegune ja eelmine, need on ühe ja sama teema kaks poolt mis siis moodustavadki omaette väikese üksuse meie suure muinasjututeema sees ja selle tõttu ma mõtlen, et nad vajavad ka omaette väikeste vahekokkuvõtet. Niisiis kaks äärmust, head naised ja pahad naised. Et kui vaadata vana suulist muinasjututraditsiooni, siis loomulikult seal leidub igasuguseid stereo tüüpe, sotsiaalsed, moraalsed soolised loomulikult. Aga need ei ole tingimata jäigalt fikseeritud nii mees- kui ka naistegelased vanades lugudes. Nad on võrdlemisi ambivalents, et nad on mitmepalgelised, komplekssed, karakterid, kes võivad teha väga ootamatuid valikuid igasuguste stereotüüpide kiuste. Aga muinasjuttude ajaloolises arengus see ambivalentsus on suuresti läinud kaotsi. Ja tänapäeval just feministlik kriitika on välja toonud selle naiste äärmuslikku ja polariseeriva kujutamise muinasjutt, kuidas naised on jagatud selgelt kahte leeri, nad on kas üht või nad on teist ilusad ja passiivsed kangelanna, nemad muidugi kuuluvad headuse poolele Tuhkatriinu uinuv kaunitar, lumivalgeke rapuntsel. Need on kõik näited passiivsest tagakiusatud iludusest. Ta kannatab vaikides oma headuse pärast ja enamasti siis premeeritakse printsliku abieluga. Ja teisel pool siis kurjuse kuningriigis. Seal toimetavad aktiivsed ettevõtlikud julged tugevad naised. Et igasugune naise võim, autoriteet tugevus juba eos, see on kahtlane asi. Potentsiaalselt seostub kurjusega kuradiga põrguga hukatusega. Eraldi on uuritud pahade naiste tegelaskujusid vendade Grimmide muinasjuttudes. Seal ilmneb, et mõnikord piisab ainult rääkimisest ja naistegelane kvalifitseerub kohe pahade hulka. Erinevalt siis heast tüdrukust, kes on vaid, kes on vagur. Kusjuures seoses on väga jäik, et heas naises ei peida Ühtegi taunitavat omadust ja nagu ka pahas naises ei leidu mitte midagi positiivset. Selline mustvalge jaotus vahepealseid toone ei tunnistata. Ja siin ei saa kuidagi apelleerida mingile igivanale traditsioonile või kes teab, mis esivanemate süvatarkusele. Selline äärmuslik vastandus, see on just viimase paari sajandi arengute tulemus. Sotsiaalsete suhete muutumine, moraalinormide muutumine, väärtushoiakute muutumine ja mõistagi selline polariseeriv hoiak. See üksnes põlistab ja kinnistab neid seksistlik stereotüüp mille üle mõtlevale inimesel ei ole ju küll põhjust rõõmustada. Ma arvan, et praeguseks on igaüks oma lemmiku valinud, olgu see siis heade või pahade hulgast. Milvi Martina Piir täna kuulamast ja loeme selle alateema nüüd lõpetada, lõpuks aga järgmisel korral. Ma tahan uurida paiku, kus muinasjutud aset leiavad. Ja selleks me rändame seitsme mäe ja mere taha ja läbi pimeda metsa, mille taga terendab ei midagi vähemat kui kuldne linn. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.