Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Ja tere õhtust, meie lugupeetud esinejad, samuti kuulajad kodudes oma raadiote juures. Tänasel õhtul on mitu uudset momenti mida ma tahaksin rõhutada. Kõigepealt, see on üldse esimene vanamuusikaõhtu meie valges saalis. Ja kollektiiv, kes siin täna esines, tunnistas saali hea akustikaga saaliks. Teie arvamus on muidugi hiljem paista. Teine ja veelgi tähtsam. Uus moment on see, et teie ees esineb esmakordselt Eesti Raadio vanamuusika ansambel, kolleegium, muusikum, Te ütlete, et vana nimi, kolleegium, muusikum? Noh, igaüks ei kipu oma lapsele lausa ennekuulmatut nime panema, see on tõepoolest vana juba ajalooline nimi, õieti nimetus, mis tähendab muusikahuviliste seltsi või ühingut kolleegium, muusikum. Juhid laulu osas vokaalansambli osas. Venno Laul. Palun. Instrumentaalmuusika poolel kaljuvest. Ja nii-öelda ideeline juht ja abimees. Ja nagu ta ise ütleb, sidepidaja raadiomajaga. Heino Jüri salu. Lähemegi kontsertosa juurde frantižek mofoon, Come Liiver. Ma paari sõnaga ütlen laulu sisu, kuidas saaksin elada sinuta siin jora sinu armastava pilguta mis on võrdne päikesega. Vära õhtuse muusikakava pärineb ajast mis asub meist 200 kuni 600 aasta kaugusel. Võib-olla ei oleks liigne meenutata mõningaid olulisi momente sellest küllaltki kaugest ajast. 600 kuni 200 aastat, see on tähendab periood 400 aastat mille sisse mahub kaks voolukunstis, mida me tunneme. Nii renessansi see esimene ja teist baroki nime all. Nendest esimene vool tekib ja areneb ajal kui euroopale on iseloomulik üldse väga suured ühiskondlikud muutused. See on ajastu, kus toimub äge võitlusteod, alismi ja katoliku kirik ühes grupis ja nende vastasrinnas tõusev linnakodanlus, linna kehvikud ja vaesed talupojad. See on ajastu, kus järjest ja järjest rohkem hakatakse pöörama tähelepanu inimesele ja loodusele. Renessanss näeb inimeses loojat näeb inimese võimekut, näeb inimese jõudu muuta maailma. Seda suhtumist nimetatakse humanismiks üldise terminiga ajastuga ennast renessansi sellepärast, et renessansiaja mõtlejad arvasid niisuguste väärtuste esiletoomisega taastata antiikkultuuris tekkinud mõisted ja lähenemise inimesele. Kunsti peamiseks sisuks sel perioodil saabki humanism. Tekib terve rida uusi saanre, tekib ilmalik muusika. Kuna keskajal tellijaks oli peamiselt kirik, siis on arusaadav ka keskaegse muusika suunitlus. Ja ilmalik muusika on tol ajal küllaltki uus nähtus, eriti professionaalsest muusikakunstist. Samuti kasvab tol perioodil või õieti hakkab arenema professionaalne instrumentaalmuusika. Sest nagu on teada vanadest vaimulikest traktaatidest üldiselt jumalale pillimäng ei olnud väga meelepärane asi. Tekib ka uus tüüp, haritud muusiku tüüp. Kuna varem muusik tegelikult oligi, kas rändnäitleja žonglööriks piilman alamasse klassi ja mitte niiviisi ühiskonna lugupidamist väärivaks isiksuseks? Muusika on tollel ajal üldse inimese elu lahutamatu osa. Muusikat ei kuulata tol ajal mitte niivõrd suurtes kontsertsaalides neil sel ajal veel ei olegi. Kõige suuremad saalid on võib-olla olemas õukondades, kus on ka siis oma kapellide ansamblid. Kiriku üks ligitõmbamist vahendeid on samuti tihtipeale head koorid ja kõrgetasemeline musitseerimine selle kõrval, aga ka on laialt levinud kodule musitseerimine väga mitmesugusel moel. Näiteks ühte laulu. Kui ei ole kolme lauljat, võib laulda ühe häälega ja saata kaheinstrumendiga. Või mängida üldse kolmeinstrumendiga. Neid variante on tohutult ja muusika, mida kasutatakse laulmiseks ja mängimiseks tol perioodil ei oma veel oma spetsiifilisi iseärasusi. Kuivõrd oluline üldse on muusikainimese elus. Sellest võib-olla annab ilusa pildi üks lause, tuntud saksa kunstniku Tüüreri päevikust, kes pärast Itaalia külastamist kirjutab umbes järgmiselt. Et itaallased on üldiselt toredad poisid. Siin on sügava mõtlemisvõimega inimesi, siin on häid lauto ja flöödimängijaid ning ka päris häid maalikunstnikke. Renessansiajastu varasemaid esindajaid ja huvitavamaid isiksusi üldse võib-olla renessansikunstis on vioom Temashoo. See mees sündis 1000 322. aga võib olla ka 33. aastal selle kohta erinevad andmed olemas. Huvitav on ta sellepärast. Ent Masso valmistus vaimuliku kutseks. Teenis aga 20 aastat Luxemburgi hertsogi Johani õukonnas, kus ta elas elu, mis kõige vähem sarnanes sellele, mida pidi üks vaimulik elama. Nimelt tema patroon, Luksemburgi hertsog Johann veetis suurema osa oma elu sõjakäikudes välilaagrites jahil ja õukonnapidustustest, kusjuures Masso kui tema kuninglik notaarius ja sekretär võttis osa kõikidest nendest kuninglikest lõbustustest. Hiljem teenib Masso kanoonikuna Reamsy katedraalis. Teades neid tõsiasju Masso kohta, on meil ka huvitav jälgida mõningaid jooni Masso muusikas. Me esitame teile järgnevat moteeti esimese nihukese arendatuma polüfoonilise vormi kus minu meelest pidage seda vulgaar sotsioloogiliseks tähenemiseks, kui soovite, tuleb ilusti välja. Masso karakter all kõlab. Sügavtõsine Gregoreani koraal ja peal jumalavallatu nisukene kergemeelne vile. Monte Verdi, Madrikal, laske mind surra. Jällegi armastusest nagu enamus tolle ajastu Madrigale Montellergist ma ei tahaks pikemalt rääkida sellest seitsmeteistkümnenda sajandi esimese poole suurkujust. Me tahaksime üks kord teha päris temaatilise õhtu. Ressaansile järgnes ajastu mida nimetatakse barokiks. See termin pärineb küll juveliirikunstist kus baroko portugali keeles tähendab mitte korrapärast pärli. Teatud ajal hakati seda terminit kasutama pilke nimetusena seitsmeteistkümnenda sajandi arhitektuuri kohta. Hiljem aga laienes mõiste. Kunstiperioodile, mis hõlmab ajavahemikku 1600 kuni keskeltläbi 1750. Parukile on põhiliselt omased muusikas needsamad jooned mis renessansi legi nii puhttaotluste osas kuid barokis need taotlused väljenduvad märksa selgemini. Kui renessanss küll deklareeris, et on väga vajalik kajastada inimtundeid siis juba oma ajalise läheduse tõttu priodaal ajale ei olnud renessansiaegne inimene võimeline vabanema veel selt nendest kammitsatest, sellest tagasihoidlikkusest ja niisugusest sisemisest distsipliinist. Ja nagu me kuulemegi renessansi muusika siiski küllalt rahulik aja möödudes barokiperioodil tõesti õnnestub neid soove täita. Ja selle tõttu ongi baroki muusika üldisena rahutum kirglikum, palju laiema tunnete diapasooniga ja ka märksa pateetilisem, kui soovite. Tol perioodil areneb hoogsalt ooper. Tol perioodil areneb hoogsalt instrumentaalmuusikatehnika ja kujunevad välja põhilised instrumentaalmuusikavormid. Sellised nagu Concerto krosso, avamäng ja kammermuusika teostest, sonaat tänapäeval Me mõistame sonaadi all ühte suuremat. Õieti suutan suurim vorm ja niisugune sisukam ja sügavam vorm instrumentaalmuusikas sonaadi tekke ajal vaid õieti siis, kui pärinevat muusikat ja teostel. Esimesed pealkirjad sonaat tähendas lihtsalt instrumentidele mängitavat pala. Tavaliselt oli isegi instrumentidele mängitav mingisugune vokaalteos. Samasugune nagu sonaat on tol ajal ka palad, mida nimetatakse kantsoonideks ja õieti sellest prantsuse laulu nimetusest ülekantuna itaalia keelde. Kantsoon Sonata tähendabki õieti mängitud laulu ja sellest pärineb nimetus. Seitsmeteistkümnendal sajandil võtab selline nimetus juba kindlama kuju ja tema all. Me hakkame mõistma juba täpsemaid instrumentaalmuusikavorme. Vorm avaldub küll kõigepealt lihtsalt osade järjestuses. Kahte moodi kujund, tegu kirikus on aadika sisunud osade järjestus, aeglane, kiire osa, aeglane, kiire osa tavaliselt kiirelt, osad on siis polüfoonilise karakteriga aeglased omo foonilise karakteriga. Kui on tegu kammersonaadiga, siis on tegu tavaliselt kolmeosalise teosega. Kiire, aeglane, kiire, ja see on kõik, mis õieti määrab selle vormi peale koosseisu muidugi, et on mõeldud väiksemale instrumentaalansamblile, hiljem ka sooloinstrumendid. Sonaadivorm sellisel kujul barokselt kujul saavutab kõrgpunkti Telemanni, Bachi ja Händeli loomingus kelle teoseid arvatavasti ka kuulajad hästi tunnevad, sellepärast et need on küllalt sagedased. Kontsertlaval. Täname. Esitame teile inglise helilooja William Corbeti sonaadi kahene Altplokkflöödi-le ja tsembalolle ja tšellole. Sireeni aaria. Solistan leelo Spirca. Miks siis õieti juba väga pikka aega tuntakse nii suurt huvi üha kasvavat huvi vanamuusika vastu? Kahtlemata on siin tegu sellega, et vanamuusika ja üldse igasugune minevikku kunst peidab endas kõigepealt väga suuri esteetilisi ja üldinimlikke väärtusi. Teiseks annata meile veelkordset tunnistust just inimese kui looja võimekusest. Poeetilises maailmatajust. Et kas siis see vanamuusika on nagu vaatate lahus sellest miljööst ja ja ajastust või vaatate ainult niimoodi üldinimlikku väärtustada jäävat väärtust? Nii muusika kui igasugune teine kunst on alati väga tihedalt olnud seotud oma ajaga. Oma aja, püüdluste ja tunnetega on ühesõnaga alati olnud oma ajastu peegel. Ja see ei ole mitte tema puudus, vaid see on sellesama esimese vastusse teine dialektiliselt seotud pool. Nimelt see ajalooline konkreetsus aitab meil enestel sisse elada inimkonna minevikku, aga inimkonna minevik, see on ühtlasi ka meie minevik. Marx on selle kohta ütlenud väga poeetiliselt, et minevikku kunst aitab meile tagasi tuua inimkonna noorpõlve millel on meheks saanud ühiskonna jaoks kordumatu võlu. See on niisugune minu vaba tõlge. Aga ta siiski sisuliselt. Aga kui ma nüüd kujutan ennast ette kuulajana? Tegelikult selline situatsioon kordub igaühega meist, päevast päeva, raadiot kuulates ja kontserdilgi. Et ma kuulan ühte vanamuusikateost, ma ei tea, mida sellest ajastust, kust ta pärineb. Mul ei ole andmeid informatsiooni ei helilooja kohta ega teose kohta ja seda lauldakse võõras keeles, ma ei saa isegi aru täpselt, milles ta räägib. Kas ma siis võin teda vääriti mõista või, või ma ei saa temast üldse aru. Üldiselt on vist lugu niiviisi, nii et kunsti vääriti mõista, kui teda üldse mõistetakse, on väga raske kunsti mitte mõista on võimalik ainult üksikutel juhtudel, need on erandjuhud. See on siis, kui inimesel puudub üldse esteetiline tall, see on umbes samasugune nähtus, kui mõni inimene ei kuule või näe, kunsti võib mõista rohkem või vähem. Me mõistame kunsti muidugi eriti möödunud aegade kunsti siis paremini, kui me temast rohkem teame. Muusika vajab küll üldiselt kõige vähem kommentaare, sest muusika Ta pöördub alati kuulajate emotsioonide poole. Näiteks palju rohkem teadmisi, nõud nõuab näiteks kas või mitte minevikku, aga näiteks ütleme anatoor fraasi lugemine seda pärast, et siis peaks tundma väga hästi ka klassikalist kirjandust ja neid autoreid, keda ta seal pidevalt nimetab. Kui te mõistate, aga olete üldse võimeline kunsti tajuma ja mõistate valesti teda, siis on ilmselt teos valesti loodud. Me teeksime ühe väikese proovi, palume ansamblilt ühe laulu, ma ütlen lihtsalt, et selle pealkiri on Scara mölla. Ja publikule on mul selline palve. Ma loodan, teil kõigil on kunstitaju. Kui ma pärast palun mõnda inimest öelda, mis meeleolu tal tekib, seda laulu kuulates, kuidas laul jõuab temani, mis laul talle ütleb? Palun ärge siis keelduge mulle vastamast. Mis meeleolu, see laul teile jättis mulje? Romil millest seal umbes võiks juttu olla, ei mõtlegi nii sisulises mõttes, vaid nii noormees, minu jaoks vähemalt ma arvan, et siin võiks olla ka mosoorsem muusika elemente ja tundub, nagu see laul võiks ülistada mingisuguse tolle aja rahva, võib-olla kangelast, kangelannat, nagu oleks kiidulaul. Mulle tundub nii, aitäh veel midagi täienduseks, on teistsuguseid arvamusi. Ja mulle jättis niisuguse julgustava mulje, näiteks. Enne mõnda pikka koosolekut oleks päris hea niisugust muusikat kuulda. Ma loen siis ette selle laulu nii-öelda reaaluse tõlke. Seon Schos käände pree laul, Scara Mella Scara Mella läheb sõtta, kilbi ja mõõgaga. Sõdurielu on meil lõbus ja sõdimine on meile lustiks, Scaramella, lähed peole, kotta ja saapaga ja sõdimine on meile lustiks. Sõtta läheb karamellkilbi ja mõõgaga, nii kui natukene arvestada veel Šoskend, depre, natuuri. Ta ise reisis läbi terve Euroopa, kõik muusikat tsentrumis oli tuttav kõikide oma ajas suuremate muusikutega, ühesõnaga kursis maailmaeluga. Ja loomult. Ma ütleksin just loomult prantslasena, on selles laulus võib-olla ka väike iroonia maitse, nii et kui nüüd ansambel veel üks kord laulaks meile seda laulu, siis te võite nüüd kontrollida, kas teksti teadmine aitab teil teistmoodi laulu mõista või jätta igaüks oma endise meeleolu endise arvamuse juurde. Muidugi, parimal juhul te saate kaks elamast. Jätkame kontserti jälle instrumentaalmuusikaga. Scarlatti kvartett. Jacob ärkadelt see on 16. sajandi helilooja kes alustas nagu väga paljud teisedki lauljana õieti nagu laulupoisina, kirikukoorist. Hiljem viibis väga paljudes õukondades muusikuna, lauljana, heliloojana ning mõningad tema laulud on aja katsumustele vastu pidanud Ühte meheks. Kohe kuuleme. Eesti keeles, kõlab see pealkiri, valge ja õrn luik sureb lauldes. Nüüd ma reedan ühe meie sisemise selliseid vastuolulise küsimuse. Ansambel ei olnud hästi nõus, et neid kõiki ükshaaval nimetada, aga ma mõtlesin järele, et kui näiteks 10 aasta pärast on meil tarvis teha juubelisaadet siis on väga hea, kui mul on helilint olemas, kus on kõikide esimesel kontserdil esinenute hääled peal ja ma usun, et publikut huvitab siiski ka kes laulavatena ansamblis. Maria Gurjev, Rostislav, Gurjev, Eugen olla, Jüri TÖÖ. Meister. Lõpuks ühendatud ansamblilt. Toomas stalker. Lehitu on mets talvekülmas. Mu meele teeb raskeks see, et üha enam pean ma loobuma kõigest sellest, mis mulle just meeldib. See teeb mind vanaks. Olen nagu lehitu mets talvekülmas. Tänan väga ansamblit ja edaspidiste kohtumisteni. Ma loodan, et meie vanamuusikaõhtut saavad traditsiooniks.