Tere kõigile, kes kuulavad, aitäh, et olete rikas raadioga. Tänased jutud on erilised mitmes mõttes, nagu ka isa ja poeg, kes oma mõtteid ja mõistmist sinuga. Kirikuõpetaja Eenok Haamer on teeninud mitmeid kogudusi, koolitanud hingekarjased järgmistest põlvkondadest ja jõudnud veel paljutki. Tal on kaasas sõjaaegsed muserdavad lapsepõlveaastad sest isa sõidutati vangilaagrisse. Pakkuda pääsenud ülejäänud pere elas kaua maa-alustes punkrites. Kõigest teeme juttu nagu ka sellest, kuidas Eenok Haamer abikaasa emaga on üles kasvatanud neli last. Missugused on olnud valikud ja võimalused suguvõsa kolmandale, vaimulike põlvele kirjeldab lastest kõige vanem, nüüd juba aastaid hingehoidja ja pereterapeudina tegutsenud Naatan. Nagu selgub, ei ole mõiste väljakutsete eest pääsu nendelgi. Aga mis on lahendused ja õppetunnid, ehk saame teada, niisiis isa ja poeg Eenok ja Naatan Haamer saates käbi ei kuku. Vestlust juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, heinak. Tere, väga tore näha, aitäh, et võtsite kutse vastu ja teie lastest neid on kokku neli. On täna siinkohal Naatan, rõõm näha, aitäh. Tere. Nathan on teie lastest esimene kõige vanem, aga siis tuleb kolm veel, kus nemad praeguseks on tegelevad, kuhu jõudnud. Järgmine on Marcus, temal praegu Põltsamaa koguduse õpetaja ja siis kolmas poeg Simon, tema on ka vaimulik. Nii nagu mul on tunne, nagu Amerite perest peakski olema, siis see meesterahvad on vaimulikus kõik. Aga siin ma olen ju ka kirikuõpetaja ja tema on minu abiline Mustvee ja Lohusuu koguduses, aga praegu siinsamas lähedal üle tänama kohe telefilosoofi tänava on viimased viimistlused veel pastoraadi jaoks. See on nüüd üks väga suur ettevõtmine ja Siimon on peategija ja see on kristlik keskus kus ei tehta vahet erinevate kristlike usutunnistuste vahel ja sinna tuleb ka Tartu pereraadiostuudio ja seal anud tulevased loenguruumid siis üle-eestiline hingehoiu keskus tuleb sinna igatahes kokkusaamise võimalused nendele, kes vaimulikele, kes vajavad tartust töö tegemise paika kohta. Ja meil on veel Maarja, eks, Maarja. See on meie perekonna pesamuna tütar ja kõik vaatasid. Ei CA nüüd kui õpetaja peres hakati ootama neljandat last, siis küsisid nad. Huvitav, huvitav, kas neljas on ka poeg? Aga ei, jumal kinkis meile neljandana tütre Maarja kus Maarja praegu toimetab, kuna tema läks edasiõppimise võimalust õppima Saksamaale Berliini. Sest Eestis ei olnud võimalik saada niisugust kohta, kus oleks saanud magistriõppes valmistada muusikat, teades erialale seal Humbuldis. Aga ta on abiellunud, need kahest sakslasega ja nende peres on kaks last. See on väga huvitav kombinatsioon. Maria on rääkin, sündis peale eesti keelt ja nüüd ütlevad need lapsed, üks on kuue ja teine on nüüd sai viie ütlevad nõnda, et isa, sakslane, aga meie oleme eestlased. Muide, Ennoka nagu te isegi tähelepanu juhtisite, siis kolm poega, kõik on tulnud teie jälgedes ja ka teie isa jälgedes, ehk siis see vaimuliku ametitraditsioon on teie suguvõsas umbes sajand vana, eks, ja nüüd kuuendal oktoobril, sellel käesoleval aastal möödus 90 aastat sellest, kui minu isa ordineeriti kirikuõpetajaks Tallinnas Toomkirikus ja tema sai esimesena Eesti luteri kiriku vaimulik kudest ordinatsiooniliga ametiristi. Seda ametiristi kannab nüüd Naatan ja minu küsimuse teine pool. Kuivõrd ühele isale on see läinud hinge südamesse olnud tähtis, et kõik pojad on justkui mantlipärijad. Selle eest oleme abikaasa Ehaga väga jumalat tänanud ja kiitnud. See on imemehe jaoks, sest meie ei ole oma poegade valiku suhtes olnud need, kes neid sunnivad selleks, vaid see on ime, et nad kõik on valinud selle tee. Minu meelest on see väga tähendusrikas, sest Nad on kõik Eesti evangeelses luterlikus kirikus ju vaimulikud ja praegusel hetkel neli ametis olevat Haamerit Lutheri kiriku vaimulikud, sest mina ka kõige vanemana olen praegu veel ametlikult ametis. Ilmselt jah, tuleb ütelda, et kaks neist ehk siis isa ja Markus Põltsamaa õpetajana on selles mõttes sellisele traditsioonilisele vaimuliku rollile vast kõige ligemal. Et nii Siimann kui ka mina tegeleme paljude muude asjadega selle kõrval või õigemini minu töös ka ikkagi põhiliselt on suurem osa seotud teiste rollidega, võib-olla, aga see baas on muidugi ikka vaimuliku rolli, aga nagu isa ütles, siis sundida kedagi ei saa. Kas nad on, te mäletate sedasama moodi, et kasvõi läbi lillede rääkides, kuivõrd niisugust otsitamist või inspiratsiooni või suunamist tegelikult kodust tuli kui üldse? Jah, ega sellist otsest tõesti kohustust ei ole me kunagi tundnud, et, et selle valiku suund oleks niisugune. Aga muidugi, eks me teistpidi oleme teadnud, mida vanemad on unistanud või mis neile meeldiks. Samas ma arvan, et see valik on kuidagi tulnud ikkagi hästi iseenesestmõistetavalt. Me oleme kasvanud selle sees ja see nii vanaisa kui isa vaadates nad on ikkagi olnud eeskujud ja nendele on olnud soov järgneda ja ma arvan, et see on rohkem mõjutada. Tänud nende selline eeskuju ja viis olla selles rollis. Ja tõepoolest, jah, minuga käib kaasas minu vanaisa küsimus, kui ma olin, kas kuskil ilmselt nelja-aastane küsis ta minu käest, et Nathan, kas sa tuled, kui mind enam ei ole Tarvastu põrmu peale hinge karjaseks. Ja ütlesin talle muidugi ja, ja selle lubaduse maga täitsin kunagi, kui minust siis vaimulik sai, siis esimene minu kogudus oli Tarvastu kogudus. Ennok läheme teie lapsepõlve? See tähendab kusagile 1930.-te aastate teise poolde. Missugused teie esimesed päris oma mälupildid on, mis silme ees jooksma hakkab? Minul kahjuks ei ole väga varajasi mälupilte. Aga praegu istume stuudios ja mul kõik aeg nagu annaks signaali, et siinsamas üle tänava on Pauluse kirik ja selle kõrval on kirikumaja, see on minu sünnikodu, kuigi ma olen sündinud siit mõnisada meetrit eemal oli meil liini erakliinik, see oli siin Riia mäel, aga see hävis sõja ajal. Ja 35. aasta seitsmeteistkümnendal mail olen ma seal meil liinikliinikus ilmale tulla. Ma vahemärkusena ütlen, et kui me tavaliselt teeme selle saate jutud Tallinnas, siis me täna oleme Tartus, et ei tekiks segadust, millest me täpselt räägime. Ja ma mäletan seda, kuidas ma olen sealt aknast välja vaadanud ja seesama kant, see on mu silmade ees, sest ma tean, missugune nägi see pilt välja. Nüüd on seal suured kõrged majad, aga siis seal üks madal sinakashall maja paralleelselt tänavaga, aga minu lapsepõlve mälestused on sellest, kuidas ma mängisin siin kiriku tagaaias. Mäletan ühte halastajaõde, kes oli meier, perekonnasõber, mäletan, missuguse helluse headusega ta üldse lastesse suhtus. Ja mäletan seda, kuidas ma olen siin Pauluse kirikus laste pühapäevakoolis käinud ja kirikuruumi enne põlemist, see on mu silmade ees. Kuna Pauluse kirikus meie korter oli siin teise korruse peal teise selles majas oli võrdlemisi suur siis sageli käis meil välismaa külalisi, vaimulikke ja professoreid ja meie juures elas üks Ungari bioloogia üliõpilast. Üks on mul meeles nime poolest, ka. Tema oli Kajos, Jaanus, sealt on mul pärit meelde jäänud eksimused. Ungarikeelsed sõnad kubisevad katašhro. Tõlkidega on, kas see on mitte nägemiseni, aga ma ei tea, praegu ma kahtlen selles väga nakkuna, kunagi teadsin seda, võib-olla isegi see hääldamine, tule tuld tuleb sellest lapsepõlve mälestusest. Teil oli ju ka Soome Soomest üks kas ta oli üliõpilane, oliivõli, lepiline souli ja milline oli tema nimi, ehk sakest, nagu teda kutsuti, sai meile eluaegne sõber ka siis, kui esimesed Soome laevad tulid Tallinnasse ja oli võimalik Sist tuli tema meili külla küll ainult Tallinnasse. Tegelikult läbi terve nõukogude aja nende nemad, nende pered, juba lapsed hiljem ja, ja laste pered käisid meil külas terve selle aja ikka niimoodi. Eenok sündinud 30.-te aastate keskel. Kas teil on oma mälestus või äratundmine esimese Eesti vabariigiga ehk enne, kui sõda peale tuli ja nõukogude aegne, kas teil sellest päris meie oma Eestist on ka mälestust? On küll, jah. Võib-olla kõige teravamad mälestused on sellest, kui see nõndanimetatud juunipööre oli. Ja kui mu vanemad käisid ka seal raekoja platsil isa oli kohanud seal Aadu Hinti, punane cocardoli tal rinnas ja isagi, siis mis asi see sul rinnas on. Aga siis oli Aadul piinlik hakanud selle peale. Sest et minu isa on Aadu Hindi ühe romaani tegelane, pidalitõbi on selle romaani ja kuna Aldo Hintelli saarlane siis selle tõttu oligi isa suhtumine talle väga ebameeldiv. Ja ma olen ka pärast Aadu hindiga küll kohtunud. Ja ma sain aru, et ta oli pettunud kõiges selles väga pettunud. Mulle oled sa rääkinud oma lapsepõlvest, et sa käisid näiteks Raadi mõisas mängimas solid sõbra sõber vist Raadi mõisa pererahvaga või kuidas see oli aitäh, et sa tuletasid meelde Raadi mõisa omanik kui lapsega. Tema käis siinsamas Pauluse kiriku juures minu minuga mängimas. Ja siis olen mina käinud ka seal Raadi mõisas selle lapsega mängimas. Sellepärast mäletan ma kivisilda, sõitsid autobussiga üle Kivisilla ja tulin sealt tagasi ja korraga on mul tõesti mälupilt olemas sellest kivisillast. Mis sõnadega te kirjeldaksite, Eenok oma isa, ema, inimesed, kes mul on elus olnud kõige tähtsamad, kelle sisemine maimsus on olnud määrav minu kujunemisel ja kes olid eestlased selle sõna täielikus mõttes täielikus tähenduses. Nad armastasid oma rahvast, armastasid oma maad, selle isamaa armastuse, on nemad istutanud ka meisse oma lastesse. Ei saa jätta märkimata, et see kõik ju on kas otseselt või kaudselt teie perekonna lugu päris tõsiselt mõjutanud. Kui vana te olite 12 13, kui isa isa viidi ära, mina olin 12 aastat vana, kui isa arreteeriti asjaoludel. Tema oli Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja tema pidas iga nädal piiblitunde. Üks piiblitund oli koguduse liikmetele ja teine piiblitund üliõpilastele. Need olid Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilased. Tavaliselt oli üliõpilaste piiblitunnis 70 kaheksakant inimest, noort inimest, vähemalt need ei olnud mitte tütarlapsed, vaid need olid ka noormehed. Mäletan ime selgesti seda, kui see maja oli taastatud Pauls kirikumaja, mis põles koos kirikuga. Ja kui me tulime ju 46. aasta septembris tagasi Viljandist siia elama siis ükskord mina Pauluse kirikus seal majas sees, trepist alla tulles ja tegin selle ukse lahti. Ja see pilt on mulle mällu sööbinud. See ruum oli noori inimesi täis. See oli tõenäoline põhjus, miks ta arreteeriti. Tal ju oligi tema süüdistus, et ta on kasvatanud Nõukogude Eesti noorsugu, kodanik, natsionalistlikud kodanlikus sotsialistlikus vaimus ja muidugi talle heideti ette ka seda, et tema oli üks skautluse juhte üldse Eestis omal ajal. Ja mina sain skaudiks selle tõttu, et 1943. aasta sügisel ma olin siis küll alles kaheksaaastane, aga mu isa tahtis väga, et mina oleksin selles organisatsioonis nii-ütelda nagu selle sõnumi edasi viia. Siinsamas pause kirikumajas alumise korra peal andsin mina 43. aasta sügisel skauditõotuse. Ja kui nüüd skautluse taastama hakati, kui asi asjad hakkasid muutuma siin, siis mina olin kõige noorem kes oli vanas organisatsioonis andnud skauditõotuse nendest aastatest ja ma olen vist ainuke, kes praeguseks on järele jäänud elavana ja isa tegi seda 43. aastal ju põranda all, sest saksa võim oli keelanud skautluse, neil oli oma noorteorganisatsioon, aga isa kuni 44. aasta kevadeni hoidis veel skaudiüksus põhjad, poisid alles. Kuidas perekond sai teada isa arreteerimisest ja mida see tähendas? Perele? 12 aastane olin ja olin haige. See on mul üliselgesti meeles, isa oli all kantseleis. Ema juurde oli tulnud keegi inimene oli tulnud kurtma, et tal on väga halb poeg nagu abi saama. Kõik oli homme hommikul üsna vara. Ja siis tuleb, tuli isa korraga kantseleist ülesse ja ütles emale, et mulle helistati, et usuasjade volinik on Tartus, kus asjade volinik oli see Moskva alluvusega ametnik, kes oli igasse Waba riiki määratud usuorganisatsioone likvideerima. Et osaasjade volinik on Tartusse, on linnavalitsus ja ta kutsub teda, et isa tuleks sinna tema juurde. Mina kuulsin seda, et isa teises toas emaga rääkis ja kui isa oli seda ütelnud, siis ema oli ruttu-ruttu saatnud selle inimese välja. Muide, see oli tolleaegse Tartu linna täitevkomitee esimehe võrse ema, kes oli tulnud emale kurtma. Aga see oli päris ilmselge, et ta saadeti, et jälgida, mis siis siin tehakse. Et informatsiooni saada. Ema saatis selle inimese ruttu uksest välja. Ja siis isa hakkas juba ära minema, trepist alla, ema oli trepist alla jooksnud, toppis veel kätt, käis sesse ja jõudis siis kiriku ees siin tänaval isale järele ja siis võttis tema käe alt kinni ja siis hakkasid nad linna poole minema. Ja korraga kuulevad nad, et ühed väga tihedad sammud astuvad nende selja taga ja keegi mees, nii nagu isa ütles, juudi näoga mees pistis oma pea ärkki nende vahelt läbi. Nad olid käe alt kinni nende vahelt läbi ja küsis õpetaja haamer. Isa oli väga kiire reaktsiooniga ees, et see ei ole. Ja siis oli see mees ruttu eest mööda läinud ja pööranud sinna halli maja ette. See on teada, kus Alma ja halli maja vastas oli Liivimaa hotell varemetes ja nüüd see mees oli siis. Jooksud ei rutanud sealt sinna maja külje peale suur summ mehi oli seisnud ukse ees läinud sinna ja laiutab käsi. Aga sellel samal hetkel korraga hakkas need mehed kõik jooksma seal. Ja kui ema isa üle tänava jõudsid, et nüüd hakata edasi mäest alla minema siis jõudsid nad järele, tõmbasid isa ema teineteisest lahku ja siis tiigi isa sisse ja viidiga emasesse halja majja sisse. Mitu tundi ootas ema seal, millal ta siis sealt välja pääseb. Ja siis, kui paari mõne tunni pärast tuldi temaga kaasa, siis tulid mehed kaasa ja tulid läbi otse meie kodu. Kuulsin selle hetke, kui isa hääl oli kõrvaltoas ja ma hüüdsin issi-issi. Aga tema ei kuulnud seda. Huvitav on see, et seesama hüüd kuskilt kuidagimoodi on temaga kaasa läinud, kui ta oli puhtavaninos vangid kivide peal, kes põlvitada ja ootasid nüüd laeva peale laadimist Magadani viia neid mere siis oli isal korraga tulnud meeleheide peale ja ta oli tahtnud tõusta ja üks eestlane, Eesti talu peremees oli tal kõrval olnud. Harri tõustasinud lastakse maha. Aga just sel samal hetkel oli tema kuulnud, et nagu mina oleksin teda hüüdnud issi-issi siis ta põlitas sinna tagasi ja meie ei läinud kaua aega. Sest 49. aasta 24. märtsi õhtul astusime kodust välja Pauluse kirikumajast. Kuni 13 aastane. Ja minust sai metsavend. Selliseid puht praktiline vajadus selleks, et ise pääseda rongi pealepanemisest. Jah, täpselt seepärast, et kaks nädalat oli olnud auto Pauluse kiriku ees ja oli oodatud ja mõtelda, et võib-olla on võimalik siis maimu haamer sinna auto peale panna. Meie pereema ja kõik lapsed, oleme ju küüditatute nimekirjas ja meie igaühe nime ees on suur vene n see tähendab nats analist. Teie pere siis oli kui suur, kui sa ära viidi, siis metsa läksid, kes? Meie pere olin siis kolm oma last, üks kasulaps. Sest 43. aastal Rebase pataljoni ohvitserid käisid Tartus. Nad olid Leningradi rindel ja otsisid kodupataljoni pojale selle poisile, kes oli tulnud näljasena nende juurde. See oli üks ingeripoiss. Läks see olukord rindel väga pinevaks ja nad tahtsid last ära saata lahingute keskelt, Rebase pataljonist. Need ohvitserid olid kõik Tartust. Endised kooliõpetajad, kes nad olid siin olnud ja ema-isa ütles, et otsige, võib-olla leiate kodupaari päeva pärast olid need ohvitserid tagasi. Mitte keegi ei ole olnud. No ei ole nõus võtma teda, et leib on vähe, üks suu veel, Juulda. Mäletan seda hetke, kui ema seisis ahju ääres maja, see oli väga külmse maja. Ahi oli köetud ja kui siis ema kuulis seda juttu ja ütles, siis hea küll, tooge ta siia, meile. Annab jumal lapsi annab leiba ka. Ja selle poisi nimi oli Albert, Albert Elvi oli tema nimi. Oli sul oli õde Maarja, mul oli hõre korrali, õde Maarja, kes oli mina, olin kõige vanem. Maria on sündinud 38. aastal ja Andresson sündinud 42. aastal ja metsa läks tegelikult. Isa eksis Enok, Albert ja nende ema maimu. Ja Maarja ei olnud seal metsas ja samamoodi Andres jäi hoopis koju, sest tema oli sellel hetkel, kui nemad põgenesid, siit raske haigeid oli kuueaastane, raskesti haige, kõrges palavikus ja teda ei saanud kaasa võtta. Kuueaastane poiss jäi koju, kellega naabrite juurde kolmandale korrusele viisin. Küsitajandhi äraviijad leidsid tema sealt kolmandalt korruselt ja siis oli see üks ohvitser ütelnud kui südametu ema nii ilusat poissi on jätnud maha. Nii et nemad ei olnud südamed. Me räägime kohe sellest kaenuka, mida tähendas metsavennaks olemine siis päriselt. Aga võib-olla vahepeal küsimus Nathan teile, et äkki te olete vanaisa mälestusi või meenutusi ka samal teemal kuulnud siis kui ta juba tagasi oli ja teie sündinud. Mis jälje teie pilgu läbi kogu see dramaatiline sündmuste areng? Talle jättis perekonnast lahutamine ja kogu see keeruline aeg, mis sõnadega ta seda kirjeldanud on? Ma olen palju neid lugusid kuulnud vanaisal olnud, et meil ehk siis taat, nagu me teda nimetasime, väga hea jutustaja. Kui lugeda mu vanaisa mälestusteraamatut Siberi ajast meie elu on taevasse on eesti keeles ka ilmunud küll ka mitmetes teistes keeltes siis sealt saab natuke aimu sellest, mismoodi tema neid lugusid. Ja need lood on alati humoorikad. Seal ei ole traagikat, vaid. Aga sammas on nad ka tõsised, seal on näha see sügav selline mõistmine ja tajumine, kogu nende olukordade nagu tähenduste avastamine ja otsimine, see tuleb alati välja ja seda ma olen oma lapsepõlvest juba peale õppinud, et kõikidel rasketel olukordadel on meie elu jaoks tähendus. Ja see, kui me selle tähenduse enda jaoks üles leiame. See aitab meid. Ja siis ei ole lugu enam traagiline, vaid siis ta on osa meie elust, mis kasvatab, mis õpetab, mis annab meile midagi juurde. Ja ma arvan, et see on ka üks asi, mida ma oma töös hästi palju täna pean arvestama või mida ma hakkan võib-olla edasi annan inimestele toetades neid enda elu traagikas, et et minu jaoks ei ole olnud need väga traagilised lood. Jah, nad on vahest küll kurvad, aga selles on alati lootus ja lahendus sees olla. Muidugi, eks siin natuke mängib kaasa ka, et taat tuli tagasi ja meil oli palju aastaid tegelikult toredaid aastaid koos ka veel, et see kuidagi ilmselt muutis selle tähendusega selliselt positiivsemaks minu jaoks veel omal moel, eriliselt on olnud sellel taadi siberi aastatel tähendus. Sest et kui mina olin nõukogude sõjaväes kaugel Venemaal kodust kaks aastat ära, siis mu Ta kirjutas mulle päris, mitte iga nädal, aga päris tihti üle mõne nädala mõne kirja. Ja mina kirjutasin talle vastu, meil oli päris selline korralik kirjavahetus läbi selle oma kogemuse oskas ta mind seal julgustada või kuidagi toetada. Kui te nendele taadi meenutustele mõtlete, siis kas mõni asi on eredamalt meelde jäänud kui mõni muu just päris reaalsetest sündmuste kirjeldustest ja kuidas ta kohtus laeva peal, kui nad sinna Magadani poole sõitsid, isa rääkis sellest ennem, seal kohtas ühte professorit kuskilt Venemaalt ülikoolist, kes oli kuidagi väga kindel endas, et meie haritlased ei lase pead norgu ja meie alla ei anna. Võrdles ennast ja, ja minu, minu taati, siis kohtusid nad kunagi hiljem sealsamas vangilaagris. Korraga kuulis mu vanaisa, kuidas keegi hirmus roppusi sõimab ja nägi, tundis ära sellesse sama professori tõsised, mis on saanud sinu väärtusest või umbes midagi niisugust või sinu ideaalidest. C rühmas käega, see mees ja ükskõik, tahad, küsis, et aga et kus su tulevik siis siis ta viitas käega sinna mäe otsa, kuhu vangid sinna kivide vahele visati või maeti, et tema tulevik on seal. Ja kuidagi see lugu minu meelest sellisest lood tusest ja lootuse hoidmisest mille juurde siis vanaisa ühel või teisel moel sidus selle lootuse kuidagi nagu sõnumi meile lastele ka, et kui tähtis on, et meie ei kao Ta lootust ja noh, minu jaoks on ta ikka alati meeles tema sõnade lootusetust tappis Siberis palju rohkem kui nälg ja raske töö. Ja ma arvan, et lootusetuse kätte suremiseks ei ole vaja isegi Siberit tegelikult küllap te olete rääkinud vanaemaga omakorda läbi ka need sündmused, mis jäid maha siis siia Eestisse, kuhugi metsa, muidugi siis võib-olla umbes sarnane kokkuvõtte, et kas mõni mälestus on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud vanaema juttudest, mis samal ajal toimus siin. Ja muidugi noh, eks neist metsavenna aegadest ja nendest läbi ja üle üleelamistest, mis seal on olnud on rääkinud nii vanaema kui isa on selliseid väga dramaatilisi ja traagilisi olukordi, neid ju ühe haarangu käigus ka peaaegu saadi kätte, et aga neid ei tuntud nii-öelda ära või neid ei tuvasta aru, ei saadud aru ja et nemad on nemad, et see nii-öelda vale, et on kartuleid korjama tuldud läks läbi, kuigi kuigi tegelikult oli juba külm olnud ja tegelikult enam kartulikorjamine oli juba lõppenud. Vanaema vist oli, memm oli näinud seda mingit ajalehelõiku või oli Almers sina, mina, sina tegid seda lõiku, kus oli kuulutus, et kui oodatakse maale linnarahvast kartuleid korjama ja siis selle jutuga nad pääsesid sellest. See oli olukord, kus mina, 15 aastase poisina seisin Nõukogude automaatorid toru ees ja kus ma sain närvivapustuse selle. Ja muidugi see traagika, mis oli mu memme jaoks ikkagi see, et ta pidi oma noorema poja üksinda haigena jätma maha. Ma arvan, see valu oli temaga kaasas mingis mõttes kuni surmani. Sest et noh, eks ju siis kui nad sealt kodust põgenesid, arvasid, et nad võib-olla mõne päeva pärast saavad tagasi tulla, aga kuna kogu aeg jälgiti kodu nendel, siis nad ei saanud tagasi ja lõpuks lõpuks oli selge, et neid jäädaksegi ootama sinna ja neil tuleb minna kaugele ära. Ja nõnda jäi siis Andres sinna selle selle pere hoida ja või nende inimeste hoidja või Seegelikesse pärast. See pärastine on traagiline, see on meie perekonnaloos võib-olla üks kõige rängemaid asju üldse, Maarja Maarja ju tegelikult ka teda ei saanud ka. Nii suure seltskonnaga ringi liikumine oleks tähendanud noh, hästi palju liiga palju tähelepanu. Ja siis Maarja sai ka ühte perre võõra nime all ja võõrad võõraste dokumentidega, kus ta siis lõpuks läbi mitme mitmerännaku nii-öelda või mitme kohale jõudis lõpuks minu ema tädi koju, nii et minu isa ja ema on tänu sellele kokku saadud. Nii et, et seal omakasutegur ikkagi see kui kunagi ei tea ja kunagi ei tea, aga sealsamas, kus siis minu ema oli ka nii-öelda seal talus, viliveres sillasoo talus sellel ajal. Kuna minu vanaisa ema isa oli ka vangilaagris ja kahe lapsega emal oli natukene keeruline Tütar oli siis vahepeal selle tema õe juures hoida, neil on endil last ei olnud ja Maarja jõudis ka sinna ja nad kasvasid seal koos, käisid koos koolis ja minu ema teadis teda Lindana siis kogu aeg alles hiljem, kui siis mu vanaisa tagasi tuli, tuli välja, et hoopis Maarja oli see, kellega ta oli mänginud. Kõik need aastad ja koos koolis käinud. Alguse arvamus, et äkki paari päevaga saab kõik korda, kujunes tegelikult kui pikaks perioodiks, siis. Meie jaoks kujunes kuue ja poole aasta pikkuseks. Ja küsimus ei olnud ainult selles, et isa viidi ära, vaid tegelikult oli perekondades ikka katki hoopis rohkem. Ka kaks last olid lahutatud, ülejäänutest olid terve mõistus, ausalt öeldes keeldub vastu võtmast seda, et ema väikeste lastega väeti Sversi viia. Ja teiseks pandi kannatuste rajale, mis kestis üle kuue aasta ja metsas kuus pool aastat. Ja isa otsis meid metsast ylesse. Üheksandal augustil. Kuidas ta teid leidis, üles kudenud varjasite iga hinna eest, leidis sellepärast, et oli neid inimesi, kes teadsid, kus me oleme. See kõlab natukene halvasti, aga selle kuue aasta nii-öelda hall argipäev teie jaoks tähendas, mida hommikust õhtuni õhtust hommikuni, millest üks ööpäev koosnes metsavenna põlve ajal oleme varjanud ennast neljas kohas, esialgu talus Lõuna-Eestis siis kui oli haarang ja me imekombel tegi, see oli jumala ime, et me alles jäime, sest seal talus oli kaks metsavenda veel üks ei olnud kodus ja teine magas rehe all ja kuulis, kui sõdurid tulid maja piirama ja tema põgenes. Sõdur avas tule selle põgenema metsavenna pääle, aga laskis tänu jumalale valesti. Kolm Vanlangut, kaks läksid jalast mööda, kolmandaks, mille pea mina olen kuulnud neid lugusid isal. Et kuidas ta näiteks on istunud rehe all, kust algas punkri ava ja läks siis nii-öelda kuskile rehe taha maa sisse. Seal selle punkriava peal ja vaadanud ukseprao vahelt päikeselisel õuele, kuhu ta jooksma ei saa, et saab ainult öösiti liikuda üle selle õue. Ja pikk ootamine lihtsalt aja täitmine juttudega emaga ja Albertiga. Ka väga suur osa on olnud seal just üksteise nii-öelda usu kinnitamises ja just ka piiblilugemises ja muud just sellist sisemist tasakaalu loovates mõtetes arutelu, kas see on õigus, ma olen jõudnud selle aja jooksul mitu korda piiblil läbi läbi lugeda. Ja palvetamine oli meie elus üks kõige tähtsam. Sellepärast et muidu oleks meeleheide peale tulnud. Mida Eenok tegi, teie hing ja süda sees, kui te nägite ema pisaraid ja ma arvan, te nägite neid rohkem, kui ükskord selle aja jooksul nägin. Pühakiri oli meil ka lohutuse viis pühakirja kaudu. Meil olid Taaveti 16.-st laulust viimase salmi teine pool mida me emaga teineteisele siis ütlesime, kui meil oli väga raske. Vanas tõlkes oli nii, et rõõm on rohkesti su palge ees ja lõbusaid asju paremas käes mata. Uues tõlkes on lõbusate asemel meeldivaid asju. Just see usaldus jumala vastu. See on tohutu tähendusega olnud. Kolm aastat sellest ajast üle kuue aasta oleme elanud punkris Nende kannatuste kaudu olema kujunenud selleks selliseks inimeseks, nagu ma olen. Ja minu ema on minu suurepärane õpetaja olnud. Sest kõikides kõige raskemates olukordades oli meil võimalus üksteisega rääkida ja iva, ema andis mulle nõu. Kõige raskem oli muidugi meile see kui me saime teada, keegi oli kirjutanud, et et õpetaja Harri Haamer on surnud Siberi vangilaagris ja see oli me leinamis aeg. Tõenäoliselt 1954. aasta-paar päeva pärast mihklipäeva tuli sealt Kaug-Idast, Telegram. Õnnitlen inglite päeva puhul. Harri inglite päev on mihklipäev. Meie isa ärkas ellu. See on midagi niisugust minu elus üks üks vapustavaid maid elamusi üldse. Oli ta korraga olemas meil ja siis me juba teadsime oodata lootusrikkalt. Et kui ta tagasi tuleb. Sellepärast on minule mihklipäev alati väga tähtis. Enok, kui te mõtlete emale-isale, missuguseid väärtusi nad püüdsid oma lastele edasi anda või, või rõhutada momente elu juures, mis on tähtis hakkama saamiseks. Nad olid mõlemad väga ausad inimesed ja ma olen jumalale lõpmata tänulik, et see ausus minu vanemate kaudu on väga pika eaga. Isa, isa, vanaisa kummalisel kombel. Aleksander Haamer oli kolme võimu ajal politsei või miilitsaülem Kuressaares. Leiti, et ausate inimeste Tahriks tassis Assis politseiülemaks seal. Ja minu ema poolt vanaisa Kauaaegne, Viljandi linnapea August marama oli väga aus mees. Mina mäletan teda. Panen oma vanaisa käekõrval, kui ta oli veel viinerit Viljandi linnapea, astunud mööda Viljandi tänavat. Seda ei unusta mitte kunagi tugeva kondiga mees. Seda võib näha praegu selle skulptuuri pealt, mis on Viljandi raekoja torni all. See on minu vanaisa. Kas vanemad ei pidanud Ennok iialgi teie aadressil näpuga viibutama või meelde tuletama, et meie nii ei tee midagi taolist? Mulle tuleb meelde minu vanemate jutustus ajast, kui ma olin väga pisike poiss. Ja mina olin ükskord jonninud ja visanud Piibli raamatu maha ja siis taheti mind karistada. Ma olin keeldunud ka alguses seda piiblit põrandalt üles tõstma. Ja siis oli mu isa ütelnud mulle. Eenok, nüüd vali. Kas isa ei tunne sind kolm päeva või annan sulle vitsu? Olin tükk aega järele mõtelnud ja siis ma olin ütelnud. Isa, issi, anna mulle vitsu, aga hästi õrnalt minu manevad on oma lapsi paga armast. Ja ma ütlen, me oleme ka oma lapsi väga armastanud Nathanit, Mark, kust Siimanik ja Maarjat? Kõik on meile kallid? Me siin jutuajamise alguses kusagil rääkisime Natamiga ka sellest, kuivõrd kodust on siis otseselt või kaudselt suunatud seda, millega lapsed tegelema hakkavad või missuguse kutse nad elus vastu võtavad. Aga teie kohta ma veel seda ennak ei ole uurinud, missugune teie kodumeelsus oli ikka samamoodi, keskkond lihtsalt kujundas teid ja teie saatust või teil on kunagi kodus olnud ka valikuid ja arutelusid, mis suunas liikuda, mida valida, mida võtta, mida jätta. Nii kaua kui ma mäletan, olen ma tahtnud ka kirikuõpetajaks saada. Miks te olete tahtnud? Aga mu isa oli minu jaoks suur autoriteet. Kuidas niisugune suhe tekib või kuidas üks isa oma lapse silmis sellise autoriteedi? Ta oli selline isa, kes pidas oma lastest väga lugu, nagu ma võin, võib-olla kommenteerid oma kogemuse pealt minule, Systaat just nimelt see lugupidamine läbi selle, et ta kuulas ka väikest last ja tema arvamust ei pruukinud alati mitte sellega nagu sõna otseses mõttes niisugusel moel arvestada või kõigele nagu lapse tahtmist jälle vastu tulla. Aga ta kuulas ära lapse, et ta ei teinud otsust, mis puudutas last ilma lapsega nii-öelda arutlemata. Me teadsime väiksest peale selliseid asju, mida pers rääkida, eriti kõike ei olnud selliseid asju, et oleks varjatud midagi meie eest. Me oleme ka elu traagilisemast poolest saanud juba lapsena teada. Just nimelt teadmine nendest lugudest ja sellest, kuidas nendes lugudes toime on tuldud. Kuidas läbi nende raskuste on tuldud, see on, ma arvan, väärtuslik tohutu väärtuslik kogemus või nii-öelda pagas elule. Et ma arvan, et seda võiks kõik pered praktiseerida, et oma omaka tõsiseid kogemusi lastele jagada ja hakata sellega pihta juba väiksest peale. Ma olen tulnud kogu aeg, et minuga arvestatakse ja mind ei jäeta ühelgi hetkel sellest elust kõrvale või välja noh, kasvõi lausega umbes, et sa oled veel väike või et kasvab veel või küll sa ükskord aru saad, ma ei ole kuulnud iialgi sellist lauset täitakse kui ei ole osatud ka vastata, siis on minuga võetud vähemalt teema arutelu alla. Ja seda on käsitletud nii palju, kui mul vaja olnud. Meie oma kodus kui Naatan Markus olid väikesed, ütles nüüd on perekonnanõukogu ja, ja siis me arutasime pehaga kahekesi omavahel neid asju. Lapsed kuulasid ja me küsisime, mida sina arvad, see oli noh, ma mäletan uskumatult tähtis, ma tundsin endale siis tundusin ma endale sellel hetkel mälestused ilmselt on päris ammusest ajast, sealt ma arvan, võisin olla viie-kuuene. Kuidas me siis istusime seal kõik kogu perega ringis ja arutlesime tähtsalt pere olulisi küsimusi. Ja hiljem muidugi siis juba suuremana ma mäletan, kui need nooremad mul olid väiksemad siis ka ikka aeg-ajalt perekonnanõukogu. Siimann, ma mäletan ilmselt. Ma arvan, et ta mäletab ka, aga mul on kuidagi silme ees Siimon oma just noh siis ta oli ju väiksem ja arutlustesse nende perekonnanõukogud arutlustes, kus tal oli sellist tarku mõtteid ütelda. Me oleme jõudnud kronoloogiliselt peaaegu õigesse kohta, et hakata Nathan teie lapsepõlve mälestusi veel ritta panema. Aga ühe asjana tahaks Seenok veel ära klaarida isaga seoses. Üks lugu, mida ma, Ma olen lugenud, puudutab siis juba õpingute aega ja jutluste kirjutama või esitama õppimist, kus mulle on jäänud mulje. Mingil põhjusel oli teie isa kaagi väga nõudlik ja kiituse kättesaamine temalt võttis aega sõna otseses mõttes aastaid. Miks see nii oli ja millest kõneleb? Ei saa, oli väga andekas inimene, väga osav, sõnas sõna käsitlemisel. Tema oleks tahtnud näha oma pojas samasugust sära, koli temal. Ja kui ma teoloogiaõpingute ajal pidin ka seminari ütlesi kirjutama, siis mina pidasin oma isaga nõu. Esimene variant, see läks kindlasti aia taha. Teine variant, isa Praaklis ka selle välja. Kolmanda variandi kirjutasin ma siis, kui tähtaeg oli kukkumas suure hädaga. Ja isa ütles, et ta ei hakka sellega rahul, aga et ta noh, hea küll. Ja millega ta põhjendas, kui tema Tartu Ülikoolis õppis usuteadust, professor Johan Kõpp oli temale tema jutluse kolm korda tagasi andnud ja samas oli tema kirjutanud kaasvõitlejatele jutlusi. Ta oli väga vaene poiss ja siis viie krooni eest võib viia. Kas siis olid veel Margatri? Igatahes kõik need jutlused, mis tema kaasvõitlejatel oli kirjutanud, olid kõige parema hinde saanud. Ja tema jutluse andis professor tagasi. Nende sõnadega, teie oskate, et paremini ja nüüd oli siis isal käes tema oma poeg. Sellepärast oli tema minu jutustamise õppimisel küll väga terav ja halastamatu kriitik. Kuni teie pisarateni välja ma olen lugenud jah, oli ka nii. Kas te saite aru, miks see kõik niimoodi on? Ma saan aru, nüüd. Nüüd ma olen praegu. Atart tähendab oma asutatud Tartu teoloogia akadeemias. Olin ma siis tegelikkuse teadis õppejõud ja jutlustamise õpetus oli minu käes. Kui Tartu teoloogia akadeemia on jõudnud usudes instituut tagasi ühinemise kaudu 2013. aastal siis nüüd olen ma tänase päevani usuteaduse instituudis homileetika ehtsutustamise õpetuse õppejõud. See on see cool, milles on minu isa mind koolitanud, et nüüd oskan õpetada, oskan mõista. Aga ma pean ka mõnikord rahulikult silma kinni pigistama, sest ma saan aru, aga enamat sealt ei ole, ood. Nathan, kas see lugu on põlvkonnast põlvkonda edasi kandunud? Ei ole niisugusel moel. Isa ei ole pilgu jutlusid tagasi saatnud. Aga tõsi, et kui ma alustasin Tarvastu koguduse õpetajana tööd, siis alguses üsna pikalt, ma arvan ikka võlaisegi peaaegu, et kogu selle aja pühapäevaseid jutlusi, heid tegime me nii-öelda isaga koos helistasime jutluse ettevalmistusega seoses üksteisele ja rääkisime sellel teemal, arutlesime ja, ja eks siis sai kirja pandud ja loomulikult, eks ta alguses oli ikka nii, et rohkem arvas isa midagi naisteasjadest ja mina panin isa võttis endale kirja ja ja siis tegin selle jutluse sealt kuidagi kokku. Mingil ajal võib-olla hakkasin rohkem ka oma poolt mõtteid lisama ja, ja, ja arvamust avaldama ja võib-olla jah, vahetevahel on isegi olnud nüüd ka teistpidi, et et isa võtnud minult mõtteid ka niimoodi, et on läinud ka niipidi. Te mõlemad olete, ma ei taha öelda, pidanud tulema välja isa varjust, aga mõte jääb samaks. Ehk seesama autoriteet ees on ju väga uhke olnud teenokteil? Pean isa silmas ja Naatan siis omakorda teil läks just kas seal tekib konkurentsi või enesetõestamise vajadus. Oletame, et spordimaailm, näiteks kui sinu isa on olümpiavõitja, siis järgmisel põlvkonnal sportlasena tulla on kole keeruline, sest mis on tõenäosus, et sa oma isa saavutusest kaugemale või kõrgemale jõuan. Ja noh, kas te olete tundnud survet või pinget sellega seoses? Ma kunagi oleksin tahtnud nagu isa sarnane olla. Ajapikku oleme, olen ma ka hakanud mõistma, et iga inimene on unikaalne ja olen pingest lahti lasknud. Et ma oleksin isa sarnane. Ma ei ole kunagi tahtnud oma poegi kasvatada enese kloonideks. Nojah, kindlasti ei ole seda tahtnud, aga eks me esialgu oleme sellest ja ilmselt päris palju ikkagi kopeerinud. Mismoodi sina teed? Aga mitte ainult, noh, minu jaoks mõnes mõttes on olnud see võib-olla see ülesanne veel keerulisem kui isal. Selles mõttes ma ei tea muidugi, aga mul on selline tunne, sest ma läksin, esimene kogudus, kuhu ma läksin ju, mis ma olin siis 23, neli tööle kus oli mõni aasta tagasi lõpetanud minu vanaisa, kui ta suri, ehk ma astusin 82 aasta mehe vanuse mehe kingadesse mõnes mõttes. See oli väga karm ülesanne, kogu see peaaegu seitse aastat, mis ma seal Tarvastus olin ei saanud ma tegelikult vanaisa varjust välja, need ei jäetud meenutamata, kui tubli oli mu vanaisa ja millega kõigega ta hakkama sai, kuigi ma teadsin paljude lugude puhul, et seal ei olegi eriti palju tõtt. Ja see oli ka üks põhjus, miks ma tõenäoliselt sealt armastus siiski ühel hetkel ära tulin, sest et ma sain aru, et seal on mul väga keeruline saada nii-öelda oma koht, aitäh, mu vend, kes pärast mind sinna läks, Markus ma arvan, et tal oli lihtsam juba siis võrreldi teda minuga. Praegu ei näita, sa tõid eriti heas valguses. Ja aga ma muidugi ma ei tea, kuidas see oli, aga tundub, et see, see nõnda natuke oli, aga et noh, ma arvan, et oma vennaga võrdlus on palju lihtsam asi ta sinuvanune ja, ja enam-vähem. Aga ma arvan, et see on ikka päris palju minu jaoks valusaid hetki toonud just need võrdlused ja see avastus, et noh, et ega ma ei küüni, aga jah, nii nagu isa ütleb ka, et ühel hetkel ma saan aru, et ma olengi unikaalne, ühel hetkel ma saan aru, et mul on mingi täiesti oma rida ja oma vaade asjadele ja ja ma teen seda omamoodi. Ma nüüd ei mäleta, kuidas ta täpselt sõnastasite seda, aga mõte oli, umbes nii, et et jõuda sama kõrgele, kui ees on oldud ei olnud lihtne ja et ühel hetkel saate aru, et see ei ole võimalik. Ja ei ole ka vajalik. Jah, jah, aga millest ta sõltub? Mis asi see on? Üks on nii-öelda tehniline sooritus, aga seal järelikult peab midagi veel olema. Kui me räägime vaimulikust kirikuõpetajast siis tema tegevus on mõttetu, kui tal pole oma ülemkarjase ka ütleme, meie ülemkarjane on Jeesus Kristus, mitte peapiiskop peapiiskop, ikka ka peapiiskop Einar Rull peapiiskopil küll jah, aga, aga tähendab, see on see inimlik struktuuride mõttes, on peapiiskop. Aga kui ma räägin vaimsest, sest vaimulik inimene peab jõudma maimsele kokku puutele oma jumalaga. Ja kui tal seda ei ole, siis see tööga jutustamine, mida ta teeb, oleneb ainult tema enda intelligentsile toetavast teadmiste hulgast. Ja see ei pruugi inimesele kuulajale pärale jõuda. Kas on võimalik, et vaimulikult puudub vaimne kokkupuude Jeesusega? No ei peaks puuduma, ma ise justkui arvasin, et kõik sellest tegelikult algabki üldse. Nii see peaksid olema, peaks, aga teoreetiliselt igat rolli kanda ju tegelikult väga erineval moel. Ja ma olen tegelikult selles suhtes isaga täitsa nõus. Et see sisemine oma oma kontakt Peab olema Jumalaga või nii-öelda usu, millest sa lähtud selle alustega kuidagi, kui isa rääkis, siis ma mõtlesin, et et ilmselt on see kuidagi seotud ehe ütlusega. Et ma olen nagu ehe ja aus enda vastu ja see, mida ma ütlen välja või ka näitan välja see lähtub sellest, mida ma päriselt mõtlen. Mis ei tähenda, et ma ei pruugiks eksida ka oma pääle pettuste vastu. Ma võin eksida, mis on inimeseks olemise juures ka normaalaga, ma olin ka siis aus endaga, et ma olen eksinud, ma olen valmis seda tunnistama, ma olen valmis ka nii-öelda selle taga olema, et ma ei põgene oma eksimuse eest. Isa puhul see, et loomulikult on temas erinevaid pooli ja neid, millega ma olen väga rahul ja leid, mille vastu pole ka kõvasti võidelnud. Aga sellele vaatamata on, on see ehedus, mis tema puhul on ja sama lugu, ma võin öelda vanaisaga või taadiga. Ja tegelikult vanaisa, kes ema poolt on, keda me nimetasime siis vanaisaks, et tegelikult tema puhul samamoodi NATO on, me vaatame üle lapsepõlve mälestused, nüüd on see koht. Kui te lasete selle filmilindi filmilindi silme ees jooksma, siis mis võiks olla need päris esimesed ja kuskohast? Mul on üks päris esimene meie kodust mälestus, mis ema jutu järgi peab olema väga varajale. Ma mäletan ühte hommikut. Mina olen oma võrevoodis pikali mu pea, tagaaken, kust tuleb selline ilmselt selline kevadise päikesevalgus ja Ma vaatan oma teki lina ja padjapüüri ja seal peal on pallid. Ka et selline kooslus ja mu pea tagant tuleb raadiohääl, mis on soomekeelne tõenäoliselt hiljem all aru saanud, tulid soomekeelsed uudised, mida isa kuulas Soome raadiost. Ema jutu järgi võisime olla selline paariaastane pere kõige vanem laps, teil on see privileeg, Nathan, et te olete saanud natuke hiljem juurde, siis Renna ja siis ei lähe venna ja õe, et kuidas need sündmused teile meelde on jäänud, kas see oli eesmine jaoks ikkagi hea uudis, alati ja omavaheline läbisaamine? Ma arvan, et meil on omavaheline läbisaamine hea olnud, kuigi Markusega, eks me oleme tülitsenud omajagu, aga mulle on alati meeles see, kuidas isa siis neid tülisid, kuidas meil nii-öelda lõpetada. Ja see oli, kui me väiksemad olime, siis ma mäletan seda pilti, kuidas me istusime siis üks ühel ja teine teisel isa põlvel. Ja isa palus meid või õigemini siis ütles, et nii Marcus, siin Naatan, sinu vennake ja temal sinu elus kõige tähtsam, isegi armsam inimene, ta on sinu vend ja nüüd vaadake üksteisele otsa. See oli alguses hirmus raske, tõsta pilku ja vaadata otsa oma vennale, kellele, kes olid just hirmsalt vihavaenlane. Aga isa ei jätnud, enne kui me selle pilgu tõstsime, üksteisele otsa vaatasime siis oli vastavalt siis sellele olukorrale, et kas sul on midagi oma vennale ütelda. Oli teada, mis see ootus oli, mida seal vennale pidi ütlema. Palun anna andeks, isa toetas nii kaua, rääkides sellest, kui tähtsad me teineteisele oleme ja innustas meid teineteise poole pöörduma. Positiivse pilguga rääkis sellest, kuidas me oleme hästi teineteise jaoks toetavad olnud, tuletas meelde, kuidas me oleme hästi läbi saanud ja kui tore meil on siis olnud, kui me oleme hästi läbi saanud. Ja niimoodi need tülid alati lahelist sarnast mälestust, mida isa eelpool kirjeldas, et valida on mittetundmine kolm päeva või siis nahatäisvitsaga, seda pole teie kodus kunagi teemaks olnud. Niisugust valikut ei ole küll kunagi minu ette pandud ja ma arvan, et ma ei kujutaks ette, et isa midagi niisugust suudaks. Kolm päeva olla, vaikida või eemal. Ja samas ma kujutan ette, et taat mingis mõttes oleks seda suutnud. Kas nüüd just kolm päeva, aga Mul on endal meele staadist, kui ta mind ühe korra ignoreerinud. Nii et see oli väga karm mälestus mulle. Kas me kuuleme lugu ja põhjust kohale ja oli Tarvastus oma, võisin olla kuskil kaheksa, üheksa ja oli vaja tuppa. Seal käis kaebus toomisega vesi. Mina tahtsin hirmsasti aidata, läksin jooksuga, lasin pange suure hooga alla, mõtlemata, mis seal juhtub, aga seal oli piim külmas. Ja see tähendas, et pank kukkus piimavalgele vastu lõi selle nööri, mis teda hoidis puruks ja piim uppus kaevu. Mis tähendas, et taadil tuli kogu see kaev tühjaks tõsta ämbritega. Ja vot siis, kui ta seal tõstis seda, siis ta ei suhelnud minuga ütles ainult saada sitta asjale karga ise kallule, see olin nagu pussnuga hinge ausalt öelda see ütlemine ja siis ta terve selle aja, kui ta kaevu tühjaks tõstis, ei rääkinud minuga, kes sõnagi. Ja siis oli memm, kes pärast siis õhtupoole, et noh, rääkis tükk, ma kuulsin teisest toast pikalt taadiga ja palus, et ta nii-öelda annaks mulle andeks, tuleks lepitud ja siis ta tuli, tuli ise siis minu juurde, see oli väga karm kord, aga, aga ei. Isa puhul ma ei kujutaks ette, et ta ta ei oleks suhelnud, ta on selles mõttes hästi teistmoodi. Oma isaga võrreldes ta nii ei ole ka järjehitamist sellistes asjades ja ma arvan, et isegi noh, me oleme mõne korra ikka vitsaga saanud, aga ma tean, et isa tegi seda iseendal noh, ma nägin, et tal oli seda väga raske teha, et noh, nii peab nii kasvatatakse cum pahandust tehtud siis oligi pidi ise minema puu otsast endale vitsa tooma ja siis ära puhastama lehtedest, siis siis tuli maha kummardada ja siis oodata oodata siis keretäit. Isal endal oli pisar silma, suhest mulle tundus olla tubli, hakka mitte väga. Millegipärast oli praeguseni tunne, et vaimulike perekonnas on asjad natukene teistmoodi. Aga mitte siis päris ikkagi, et oli olukordi, kus tuli lahendus, sest niimoodi korraldada, nagu Nathan kirjeldas. Jah, see on, need olid väga äärmuslikud olukorrad, tavaliselt sõna sõna abil tuli lahendada. Ma isegi ei kujuta ette, mis korrald need olid, aga mul on jah meeles need paar korda niuksed just väiksema lapse ajal. Ma arvan, et see võis olla see, et ma olin nagunii jäärapäiselt ja jäigalt oma mingis jonnis kinni, et, et see oli nagu viis, kuidas sellest siis läbi sai? Me ei ole üldse teie emast rääkinud, korra on ta küll jutust läbi vilksatanud, aga me võiksime seda siiski teha, et just võrdluses isaga koduseinte vahel rollid, nende jaotus, meelelaad ja, ja laste suhtes siis käitumine. Ma olen kirjutanud nii isale kui emale 77.-ks sünnipäevaks. Kirja. Kirja sisu on mikspärast on olnud hea olla tema laps, mis on olnud tähendanud olla tema laps, seal ma ilmselt seda ütlesin, et minu jaoks ema on muidugi olnud alati kättesaadav, ta on alati olnud kodus. Kirikus on ta küll organistina ja koorijuhina toiminud ehk siis isaga koos kogu aeg töötanud, aga see tähendas, et lapsed meist ei ole käinud keegi lasteaias. Tõsi küll, et ema süütenöör on natuke lühem kui isa oma olnud, ehk et ema on ärritanud kergemini meie tegu tegemiste peale ja mulle tundub, et need vitsa saamised on ka olnud, nii et ema on tegelikult ikka arvanud, et nüüd on seda vaja ja siis isa on pidanud selle täide viima, noh et keegi peab ju selgeid piire panema. Isal võib-olla ei ole see nii hästi õnnestunud, ma ei tea, kuigi sammast ma ei saaks öelda, et ta ei oleks piire pannud, aga aga mulle kuidagi meenub piiri pannijana või nii-öelda nagu normide kehtestamine rohkem ema. Ja samas ma arvan, et on osanud seda siiski teha kuidagi hästi sellisel toetavad ja mõistvad moel. Et ma küll pigem ei tunne ebameeldivust või nende piiridega seoses kuidagi niisugust nagu protesti vaid pigem sooja ja head tunnet. Kuigi ma ei saaks öelda, et ma ei oleks protesteerinud kunagi murde-eas. Ilmselt olen ma meie lastest seda kõige rohkem nii-öelda läbi teinud, noh ilmselt teiste eest ka niimoodi esimesena ikka tuleb kõik need piirid ära proovida. Aga see on pigem olnud, mitte nii palju protestimine oma vanemate normide reeglite vastu või kui ma ikkagi täna ütleks iseenda otsimine ja iseendast arusaamine. Aga see, mida ma võin küll mõlema vanema kohta öelda. Et mis neist on alatu eriti nii-öelda tajuda olnud selline ääretu oma laste aktsepteerimine, et mul on nii-öelda tee oma vanemate juurde ükskõik millisest olukorrast tagasi. Ja see turvaline teadmine on üks väga oluline asi olnud minu enda jaoks ja ma olen püüdnud seda ka oma lastele samamoodi edasi anda. Ehk tunne, ma lähen koju, aga ma ei julge sellest isale emale rääkida. Täitsa võõras vä? Ei, päris nii ei ole, aga et see, et ma ei julge sellest isale emale rääkida, ei ole võõras loomulikult, aga ma tean, et kuisega tuleb välja või kui ma räägin, siis mind ikkagi aktsepteeritakse, pind ei hüljata see teadmine. Kuigi ma saan aru, et ma olen eksinud ja ma ei tahaks neid kurvastada või ma ei taha neile seda sellepärast rääkida, et loomulikult võivad nad ka pahased olla ja mulle ei meeldi selle eest pahandada saada. Et pahaldamine, loomulikult pettunud olemine minus ja, ja, ja nii-öelda manitsuste saamine ja seda on ikka isa mulle neid õpetusi ja nii-öelda manitsevaid õpetus ikka jaganud, et seda on juhtunud küll, on ka põhjustanud. Eenok, mis asjaoludel, kuidas ja miks just tehast sai teie abikaasa? Kõik need katsumuste ajad on selle võimaluse meile andnud. Sest teha oli õe Maarjaga olid nagu õed. Nüüd, kui isa tagasi tuli ja perekond jälle kokku sai. Eha oli üsna noorukene tank, pool aastat minust noorem ega ei mõtelnud, kui mina esimest korda nägin, et ta, et tema on minu tulevane naine, ei, seda ma ei osanud mõtelda, aga kõikide nende olukordade kiuste kujunes asi siiski nõnda, et kuigi ma kunagi ütlesin talle, et ma võtan tema oma esimese lapse ristiemaks. Aga tegelikult sai ta emaks esimese lapse emaks. Kui juhtub olukorda, ennak, et üks või teine lastest ma ei räägi praegu konkreetselt Naatamist. Keegi lastest valmistab pettumuse, ei vasta ootustele, mis siis teha, sa ei saa armastust hüljata. Sa armastad oma last jätkuvalt ja siis on vaja võib-olla sellele oma lapsele järele minna, et ta tajuks seda pitsat. Need on tarre, väga erinevad olukorrad, mis võivad ette tulla. Ja ma arvan, et eks see on vahetevahel tähendanud ka oma nii-öelda võib-olla seisukohtade muutmist mingil määral või, või mingite väärtuste nii-öelda uuesti ülevaatamist. Et ma arvan, et vanemad küpsevad läbi oma laste ka edasi, et nad hakkavad oma Ma veel rohkem avastama ja, ja ka piire laiendama mingis mõttes just selle aktsepteerimise talumise piire. Isiklik kogemus ja ma arvan, et isa teab, millest ma räägin. Ja ma tean, ja ma olen jõudnud ühe vormelini, arenemisvõimelisus on täiskasvanud inimese tunnus. Saite aru sellest? Ja sa oled vastavalt uutele olukordadele valmis ka oma järeldused tegema nendesse asjadesse korraga täiesti teistmoodi, ehk suhtuma. Aga siin ei tohi unustada iialgi, et see side, mis viib ka selleni, et sa oled valmis arenema oleneb ikka sellest, kui sa armastad. Ja ma arvan, et see on nagu selge arusaamine, et tegelikult oma lapsi armastama tingimusteta on alus siis me võime alles hakata tingimusi seadma. Kui on olemas reaalne tingimusteta armastus ja laps on seda kogeda saanud siis on tema vanema sõna ka lapse jaoks autoriteetne, mitte autoritaarne, vaid autoriteetne, sest et autoritaarne tõenäoliselt pigem ei arvesta lapsega ja seal ei ole tingimusteta armastust vaid seal on tähtsam minu enda maailm. Kuma kehtestanud ennast üle teiste. Selles osas võin küll olla üsna kindel, et mu vanemad on tingimusteta armastanud, seda ma olen tundnud. See on olnud üks väga oluline eeskuju minu enda jaoks ka. Kas niisugune teadmine, et on olemas tingimusteta armastus, et sa saad andestuse nii või naa see ära rikkuda inimest? Seab sulle mõnes mõttes veel suurema ootuse sest et tingimusteta armastusele tahad sa vastata samamoodi, et see ei ole kohustus, vaid see on, see on siis õnn? No see ei ole ka sund, vaid see on sisemine vajadus. Ja Ma arvan, et kui sa oled tajunud tingimusteta armastust, siis sa tunned ka sisemist vajadust vastata nendele vanema ootustele või siis ka on sul vaja oma vanematega sellest tõsiselt rääkida, kui sulle tundub, et nad ei saa sinust aru. Ja ma arvan, et on asju, mida ma olen ka oma vanematega rääkinud, et nemad minust saaksid aru ja minu mõtetest maailmast ja Ma arvan, et nad on saanud, kas te olete mõne näite ka nõus tooma? Ja ma arvan, et noh, kuna minu esimene abielu on purunenud ja ja olen teist korda abielus, siis kindlasti on see midagi, mis on läinud vastuollu minu vanemad väärtustega muidugi ka minu enda. Aga noh, eks see on olnud minu jaoks keeruline leida lepitus isendaga aktsepteerida ennast oma väärtuste murdjana, saades aru, mõistes iseendast. Aga Ma olen loomulikult püüdnud ka oma vanemaid sellesse kaasata ja see on mulle väga oluline, et ka nemad saaksid minust aru. Ja mul on hea meel, et, et ma olen kogenud seda mõistmist ja aktsepteerimist. Te mõlemad olete puutunud kokku väga paljude Eesti inimestega perekondadega teie põhiliselt siis jumalateenistuste kaudu ja Nathani puhul siis lisandub siia veel praegune toimetamine hingehoidjana mis on vist veel erakordselt tundlik maailmsest Te, kohtute inimestega, kes on väga keerulises olukorras, lihtsalt töö iseloom ongi selline, eks see on minu töö iseloom ja kuhu ma jõuda tahan, küsimus teile mõlemale, olles nende inimestega ja perekondadega Eestis väga palju kohtunud, siis mis mulje teile on jäänud? Eesti perekonnad, kui sellised, kuidas lapsi kasvatatakse ja kuidas perekonnad hakkama saavad? Meie rahvas on väga haige. Samas meie rahvas on, ta on eestlane, on tohutult armastuse, näljane. Ma olen uurinud eesti rahvapärimust. Ma olen tegelenud meie regivärsis rahvalauluga, püüdnud endale pilt til luua eestlase identiteedist Nendesamade kirjandusmuuseumis säilitatud teadete kaudu. Ja üks seisukoht on mulle selge, mina peaksin andma sellele rahvale tunnetuse. Nad on armastatud. Aga ma ei saa ütelda, et mina armastan, sest ma ei jõua kõiki inimesi füüsiliselt ei jõuaks armastada, aga ma saan sisendada neile, et jumal armastab seda rahvast. Ja olen leidnud meie vanast pärimusest neid tõendeid. Kuidas see armastuse näljane rahvas on otsinud tegelikult sidet jumalaga. Kusjuures need sidemed on läinud sinnani, kus jumaldan kujutletud ka oma igapäevase elu keskel olevana ja nüüd ürit. Ta on neile seda sisendada. Et kui nad tulevad jumala juurde, kui nad uskudes haaravad sellest jumalast kinni siis nende armastuse defitsiit kahaneb seda võrra selle võrra, kui palju nad selle jumalaga kontakti otsivad. Ja ma tahaksin, et see rahvas tuleks välja oma alaväärsuskompleksist enesehaletsusest, kui õnnetus me oleme. Ja anda nyyd neile inimestele see sisemine vajadus otsida seda armastust, mida võib-olla inimesed siin maailmas üksteisele jaksa anda. Aga seda nähtamatut armastust näiteks ülevalt Riiablooja maasta Maarja kõnele. Ärge lööge vahest rasta tapaania löömatagi halab ilma haigetagi pesema. Ta silmad märjad, löömata palett punased. Ja kui palju on selliseid laule, kus looja ja Maarja on asendusvanemad eesti rahva jaoks? Tahad neid nyyd inimestele kinnitada? Jumal, nii nagu hea isa. Ja samas ka nagu hea ema on valmis sind ümbritsema. Nathan ja küsimus jääb õhku samana. Kui me hakkame detaile vaatama, siis tõenäoliselt on iga pere omal moel unikaalne perelood ja elemendid, millesse perepilt kokku pannakse, ilmselt ikkagi mõneti erineb. Aga tõepoolest ja väga palju on ka seoseid, sarnasusi, sest et tõesti see taustalugu Ise saatev lugu, meie rahvas saatev lugu on ikkagi meil kõigil ühine. Nii et kui niimoodi eemalt kaugemalt vaadata, siis teatud loogikat paistavad silma ja kuna ma olen ka pereterapeut ja tegelenud just nimelt süsteemse vaatega inimeste toetamisel kus siis peresüsteemi vaadatakse üle mitme põlve nähakse neid mõjusid siis ja ma võin öelda näiteks seda, et väga paljudes perekondadeks tänaseks ei ole veel teine maailmasõda lõppenud oma mõjudega. Kui te tegelete inimestega, kes on väga sügavas kriisis, on põhjuseks lähedasest ilma jäämine või vähemalt üks nendest põhjustest. Üks nendest põhjustest väga rasked juhtumid. Ja see juhtub päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Kas teil ei teki küsimusi, kuidas niimoodi saab etavata vaimulik ja kuidas te seletate neid lõputuid väljakutseid, mida esitatakse nii traagilisel moel? Ma lihtsalt näitlikustamiseks mainin ära sellesama juhtumi, et selle asemel, et siin mikrofoni juures praegu istuda, võiksite olla kusagil mujal ja rääkida midagi isal emale, kelle kümneaastane laps, see on ajusurmas vaadates ülespoole, et miks lastakse sellel juhtuda. Ja kuidas ma ikka endiselt usun. Jah, eks need küsimused peavad enda ette tulema, kui sa näed seda elu kannatuse poolt. Et miks see nii on ja kas näiteks mida mult on ju nii palju küsitud, miks jumal, kui ta on hea ja armastav, laseb niisugusel kallatusel inimesel osaks saada. Püüan tõesti nüüd väga suurt asja lühidalt kokku võtta. Kui ma vaatan seda maailma ühest sündmusest lähtuvalt, siis ma võingi jääda kinni sellesse sängi ja ma ei saa sealt edasi, ma ei saa aru. Ja minu jaoks tundubki jumal kohutava ja hirmutava, kättemaksuhimulise ja mis iganes kellena, aga kui ma vaatan sellest sündmusest kaugem seda sündmust kaugemalt ja kui ma vaatan inimeste elu kaugemalt ja kui minu jaoks ei ole näiteks elu lõppemine enam mitte karistus, mitte traagika, vaid ta on üleminek ühest olekust teise see on muutuse üks muutus hetk või midagi, mis viib mind tegelikult uue kvaliteedi peale või tõstab mind uude kvaliteeti, siis ei ole surm enam traagiline. Minu üks õpetajatest, soomlane Martti lingvist on oma ühes raamatus, kus ta räägib oma leinast oma naise kaotuse järgi. Ütelnud sellise lause või kirja pannud selles aused, et tema jaoks surm on sündimine ainult teiselt poolt vaadatuna. See on üks lause, mis minu meelest võib-olla on hästi ilmekas pilt sellest, mida võiks mõelda nende kaotuste puhul. Kui me vaatame sellele teiselt poolt siis Me sünnime tegelikult täiesti uude maailma ka läbi nende valusate kogemuste. Kuigi sellega käib kaasas kaotus. Aga sellega käib alati kaasas ka millegi võitmine, millegi uue, täiesti senikogematu tundmine. Aga see on midagi väga inimlikku õppida läbi kannatuste. See ongi minu meelest inimeseks olemise maailma üks võti. Me ei saagi teisiti õppida, kui meil puudub, kui kõik oleks suurepärane, hästi, meie liiguks kuskile edasi. Me teeksime ühtegi muutust siin elus, kui meil poleks selleks vajadust ja vahetevahel on need kannatused sedavõrd suured. Need panevad tõeliselt midagi väga suurt juhtuma. Siit minu võib-olla kokkuvõttev lause, et kui teate piiblil lauset, kellele on palju antud, sellelt palju nõutakse, siis minu jaoks see lause tähendab just nimelt seda, kelle elus on piisavalt palju kannatusi, sellelt inimeselt on nõuda elul midagi. Ehk siis kui elus on midagi läbi elatud, siis on sellel inimesel ka midagi anda. Ja sellepärast olen ma nendel hetkedel, kus see murdumine on väga ligidal, et ma kukun pettumusse, upun sellesse ära ja ma ei saagi sealt kätte ja ma ei leia seda toetavat jumalat ülesse. Ja ma ei saa aru sellest, kuidas see oleks minu jaoks lahendus. Sellepärast peame olema seal kõrval nendel hetkedel, et aidata sealt üle ja siis tuleb juba inimene ise endaga toime. See on võimalik siis, kui me usume, et meie elu siinpoolsuses ja sealpoolsuses on olemas. Ja see on üks tervik ja see ei ole, ei ole nagu lahus teineteisest, vaid see ongi see pilt, mis on nii-öelda nagu avaram, kui see elu. Sul on lihtsalt üks hea lugu. Väiksemad lapsed, see oli küll natuke mõni aeg tagasi veel, kas nad olid siin kuskil? Ma arvan, neli ja viis, sõitsime üks õhtu koju, elame natuke linnast väljas ja kuu täiskuu paistis ja siis nad arutlevad, et huvitav, miks kuu meiega kaasa sõidab. Ja siis ma mõtlesin, et nojah, et lapsed teile nii tundub, et see päris ikka nii ei ole, aga kui koju lähen, siis ma näitan teile, kuidas selle asjaga on. Ja siis läksin koju, võtsin oma telefoni, otsisin äppi, mis näitaks kuud ja seda universumit ja see on neid äppe palju, aga leidsin sellise äpi, kus on võimalik siis suumida nii-öelda maakera kaardi pealt universumisse galaktikatesse ja see, millise, kuidas lapsed seda ühel hetkel lagu vaatasin, et nad niimoodi esimene hetk sõnatult. Ja siis milline rõõm korraga, kui nad selle nagu aru said, et kui avar see maailm on, see jängistanud neid üldsegi, vaid vastupidi, see oli nagu selline nagu suurepärane avastus, et me teame nüüd, kui palju selles maailmas on ruumi. Et see kuidagi ja kui me leiame üles selle nagu sellise siira, lapseliku imetluse, selle avaruse ei lähe ja et me ei teagi alati kõiki vastuseid ja lahendusi ja sellest ei ole mitte midagi. Et see laseme lahti, laseme vabaks vajaduse saada kõigele lineaarsed vastused meie lineaarse loogika maailmas ja laseme sellest lahti ja, ja siis, kui me seda suudame, siis ei ole enam meil meile jumala ebaõiglane. Aga loomulikult sellel hetkel, kui meil on väga valus ja väga raske, on see tunne väga ehe ja õige sest nii ma just sellel hetkel tunnen. Ja mul ei ole selle vastu midagi vaielda. Kui inimese tunne on sellisel hetkel, kus ta on kõik enda jaoks olulise kaotanud. Et see tunne valdab teda, aga läheb aega palju aega, vahest enne, kui see tunne lahti laseb ja siin vajata kedagi, kes talle aitaks selle tundega kõigepealt toime tulla. Ja siis võib-olla ühel hetkel sellest saada mingi teistsuguse seletuse. Kes on, lõpuks võin ütelda, kui ma seisin Tarvastu kiriku altari ees oma isa puusärgi päitsis ja olin võtnud selleks ärasaatmise kõnealuseks sellesama salmi Kuueteistkümnenda Taaveti laulusalmi, mida me emaga kasutasime üksteise julgustamiseks. Aga ma lugesin sellest teisest poolest ainult esimese osa. Rõõmu on rohkesti su palge ees, issand. Ja midagi oli, mis mind rabas sel hetkel. Äkki ma tunnetasin, et kuigi mu isa ei võtnud minuga kontakti, aga mina siin tema puuseumgi päitsis ja tema issand, jumala palge ees sedasama jumala kaudu oleme ühendatud. Ja see andis, andis julguse korraga edasi minna, olemas. Ja ehk siis ütleme siis nii, et vastused sellele küsimusele elu karmides hetkedes on, sõltub suumimisest. Ehk siis sellest, kui kaugele või mismoodi me seda vaatame. Tähtis on sõna uskuma. Turist toob ühe loo Setuga. Kui tema, setu, kes küsib, mis when jumal siis seto on nõutada, ei oska seda kirjeldada. Aga kui Loorits küsib, kas uskuma peab siis korraga setu haarab sellest kinni, ütleb ja usk, on see kõige tähtsam? Ja me oleme kuidagi mõtteliselt ka oma teemadega jõudnud justkui õigesse kohta, et jõuluaeg kalmistutel süüdatakse küünlad, maailm muutub palju valgemaks, inimesi käib palju kirikus, ennak Te olete oma elus, ma ei tea, kas tähistanud, aga vähemalt mingil moel osa saanud jõuludest rohkem kui 80 korda? Jah, mu eluaastaid on 84, liiga 85. poole selle aja jooksul. Kas sündmuse kui sellise aja, kui sellise tähendus kõikide ümbritsevat arvesse võttes on teie jaoks muutunud ka? Süveneb, see ei ole enam see lapse rõõm kingitustest vaid see on korraga see rõõm. Et Jeesus Kristus on nii lähedale tulnud meile. Ja kui ma seda meelde tuletan meie rahvapärimusest, siis jõulu eel valmistati igas talus laudas sõim, et maarjasaaks tulla ja lapsest sinna puhkama panna. Et see lähedale tähendabki, et ta on nagu meie igapäeva ja argielu keskel. Ta ei ole kauge, kõrge majesteetlik keegi eemal olev, vaid ma arvan, et see, mis meie Eesti rahva jaoks, mida isa on alati rääkinud, et jumal on kohal olev siin ja praegu iga matšiga. Et selles mõttes ei ole vahet seisustel ega inimestel. Ma arvan, et see on see jõulusõnumi tegelikult selline sügavam sisu, ka see lapse sünd seal Betlema viletsas laudas on ju, et see, see nii-öelda jumalik majesteetlik joome nii lihtne ja nii argine ja iga Eesti talupere uskus, et nende laudas puhtaks tühjaks tehtud ja uued suled sisse õled sisse pandud. Et see sõim kõlbab Jeesuslapse magama panemiseks. Teie perekonnas on see aeg, kus vältimatult ja lisaküsimusi esitamata kõik saavad kokku mustas näiteks ema sünnipäeva jõulupüha. Nii et see on meie aastaid kestnud traditsioon, kuhu me tõesti jõulude ajal kuku, tuleme kõik. Nii palju, kui meid siis on. Et maarjaküll Saksamaalt, et viimastel aastatel ei ole talveks tulnud, tuleb suvel pikemalt. Aga siis on tavaliselt ta meil seal kuidagi telefoni või mingil muul vahendusel seal kohal ikkagi noh, mitte küll kogu aeg, aga vahepeal korraks igal juhul osaleb ta natukene meie või olemistes oma perega. Eriline on see, et minu vanaisa August Marava läks kiiruline vanglasse igaviku teisel jõulupühal 1940 x. Ja selsamal päeval sündisin minu tulevane abikaasa ja suur-suur, aitäh teile selle erakordse vestlusest. Geenok suur-suur, aitäh, et võtsite te ette ja tulite rääkima ja ütlen ka veel lõpuks märkusena nende kannatuste eest ligi kaheksa aastat isal see Kaug-Ida vangilaagris ja meil üle kuue aasta metsavenna elu. Kõik see kokkuvõttes ei ole meie Piret tagantjärele mitte häirinud vaid me oleme jõudnud sinnani, kus me olime kogu perega tänanud nende kannatuste eest. Nathan, suur aitäh, et tulite isaga kaasa ja andsite oma noodi sellesse vestlusesse. Aitäh. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku. Külas olid isa ja poeg Eenok ja Naatan Haamer. Pärituult kuuleme veel kuulajatele ka suur-suur, aitäh. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle.