Kõigile vikerraadiokuulajatele tere ja kena päeva. Ma olen Sten Teppan ja alanud saates uurime lähemalt perekonda. Puura, mida esindavad isa ja poeg, Väino ei arene. Väino Puura tegi esimese oma loendamatutest ooperi- ja operetirollidest 20 aastasena Vanemuises. Tartust leidis ta endale ka abikaasa Sirje, kellega neil on kaks last. Tütar Annika ja poeg René, kes sai oma nime operetist Krahv Luxemburg, kus isa mängis parasjagu Renee nimelist tegelast. Kui Väino on publikule tuttav Estonia lavalt ja Timmu sõbra Mardina filmist. Siin me oleme siis papp. Džässklaverit õppinud Renee mängib mitmetes kollektiivides pilli. Kooskasvamise lood. Eredamad lapsepõlve mälestustega on teie ees. Väino ja René Puura head kuulamist. Väino tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Tere ja kaasas poeg Rener, näha tervist. Rene, sul on noorem õde ja kes võinuks sarnaselt sulle isale ja emale valida ka teemuusikas? Mu andmetel oli ta väga, väga andekas sellel alal ja panustas kõvasti aega ja energiat, et pilli õppida ja laulda ja tantsida. Aga kas ma olen õigesti aru saanud, et praeguseks on ta maandunud hoopis teises valdkonnas, millega ta tegeleb? Ta teeb hispaania keele kooli, Inglismaal? Jah, jaa, alguses tehti niimoodi naljakas mõistaga ta alguses ta tegeles seal mingi pangatuse asjaga ja, ja see tundus tema jaoks natukene liiga kuiv ja sealt edasi ta liikus siis sinna, et hakkas ise tegema mingit kooli, et oleks natuke rohkem vabadust endale, kuna tal on see inglise keel ja hispaania keel äritasemel õpitud ja ta on täiendanud ennast ka seal Hispaanias, siis siis kuidagi Minna see kõlab ikkagi võrdlemisi imelikult, Väino, annan tütar allikale andeks andnud, et ta muusika reetis ja läks hoopis muid asju proovima, kui aus olla, tegelikult ma ei ole, sellepärast see mul süda ja hing igatseb teda Eestimaa pinnale. Tõesti, ma oleks lootnud rest Annikast oleks saanud sooloesineja, ma arvan. Tantsijana küll, ma ei usu, et ta pianisti oleks saanud, sekka kripeldab isal päris kõvasti, kuna tundub ja kindlasti mina, mina näen seda elu täpselt niimoodi, et et igalühel on oma tee, igaüks peaks seda teed minema ja kui sa oled piison nagu õnnelik sellel teel, siis, siis on õige. Aga vanemal generatsioonil on hästi tugevat sisse kodeeritud mingid reeglid juba sellest nagu vene vahest kuidas võiks olla või enda enda mõttes, mida nad nägid ja mida nad kujutasid ette ja ja inimestel on võibolla raskem lahti lasta sellest, et et kuidas asjad läksid, et selle asemele. Et noh, aktsepteerida Masandrene kõigest aru, aga sina võtad asju vennana? Ikka kui oma suhtumist oma lastesse need on, need on kaks, vaata asja sellepärast seda ma, ma saan sellest nagu minul ei ole ka õe vastu selliseid lähedasi ikka tundeid, kui tegelikult on oma laste vastu, need on kaks eri asja. Ja kui sa vaatad üle laua ääre, need siis rohkem peegelpilt noorest sinust endast või näed sa seal just ema. No kui ma nüüd vaatan viimase aja René sõna oskus, siis ma arvan, et see on rohkem emasse ja aga teinekord need käitumised, mida ema ei respekteerin, need on võib-olla minu minusse. Et igasugune käitumine ja igasugune selline noh suht pluss vanematega ja kõik, et võib-olla võib-olla need on isasse rohkemalt ikkagi muusikas ja laval. Kas väikest viisi kompenseerib ka kogu seda olukorda ja kas sulle isana on olnud tähtis üldse see, et lapsed, vähemalt keegi neist säilitaks otsese sideme muusikaga, mis on ju sinu elu olnud? Loomulikult Renee olek, René tegutseme, kompenseerib seda kõike. Ja üldiselt ma olen Reneega rahul, välja arvatud muidugi teinekord tema isepäine käitumine elus. Ja ja tema teod ja teinekord selles mõttes, millega ma ei mida ma ei saa aktsepteerida aga üldiselt üldiselt, mis puutub tema erialasse, tema erialavalikus ja ma arvan, et tal on üks väga hea omadus et on alati tema klaverimänguoskust ja selles mõttes, et ansamblis oleku oskusteta tema nii naljalt ei eksi. Kelle geenidega varustatud, kas ema või minu? Eelnev tööl. Mis sa õigupoolest teeb praegu, millega sa oled seotud, kui me räägime pillimängust kõige rohkem ma mängin Karl-Erik, Taukariga ja Uku Suviste on ka üks niisugune läbi käiv nimi, keda võiks kindlasti välja tuua, kellega ikka aeg-ajalt saab nagu regulaarselt mängida, aga kuna ma ühes bändis olen pean olema sealt sajaprotsendiliselt alati olemas, kui esinemine on, siis, siis me koos nii palju kahjuks musitseerida ei saa. Lähme väina sinu lapsepõlvest, kui sa mõtleta ennast tagasi nii kaugele, kui kui mälu kannab, siis mis esimesed mälupildid on siit maailmast? Sündmuste koha pealt on minu lapsepõlv küllaltki igav, aga emotsioonide seisukohalt ma ütleksin, et minule kui lapsele enda küllaltki tundlik olnud ja isegi hinge muserdav natukene sellepärast et no kujuta nüüd ette, millal ma sündisin, 51, see tähendab seda, et Stalin ei olnud veel surnud. Surnud Lõuna-Eestis oli meeletu metsavendlus, püssi, stanti, tuld, need vend ei tunne venda. Küll sugulased tapsid teineteist küll tuttavad tapsid teineteist ja see kõik tegelikult enne seda, kui ma sündisin, ka see tegelikult emapiimaga kandus edasi minu hinge minu organismi sisse. Kui ma olin seal kolme-nelja aastane, märkan öösiti üles ja noh, tähendab une pealt karjun, appi tapetaks noh see hirm, mis emal oli omal ajal, et kas nüüd isa tapetakse ka ära, sellepärast tal on sugulased metsas kõiki, et noh, see hirm, üldse elamise hirm ja see kandus kõik lapsele edasi, tegelikult millest ma olen terve elu püüdnud võitu saada. Aga lapsepõlv tähendas see sõna otseses mõttes elu maal ja talu ja midagi niisugust. Ja Mul ema-isa olid väga töökad, alustasid nad metsatöödel, karjakud olid ja, ja kolhoositöölised, isa traktorist ja toit oli alati laual, riided olid seljas. Esimesed aastat ma ei teadnud, mis on selline talutöö ega ei sunnitud mind peenraid kitkuma ei. Ega midagi. Ma jalutasin vabalt metsas ringi, vaatasin, kuidas linnud laulavad, rebased jooksevad kõik, noh, tähendab, see oli minule nooruses minu lapsepõlves kättesaadav. Vanemad siis ikkagi lihtsad inimesed, lihtsalt inimesed oli, kusjuures isa oli laskurkorpusest tulnud. Nii et Taali õppinud seal seal just korpuses õppinud pillimees, nii et akordionimees, nii, ta käis pulmas sageli mängimas Maal, pulmad hiljem loomulikult kestsid seal mitu päeva. Lõpuks Irsa ei tulnudki enne koju, ema läks järel. Aga ta oli olemas, et ise ka rahvamees absoluutselt, ta oli suur rahvamees ja naabrimehed ja kõik tema sõbrad hämmastasid teda ja kodus olid alati, kui toimus mingi viinavõtmine või pidu või sööming või midagi, siis alati isa tõmbas pilli välja ja alati mängis Vantada trump, popup, popup. Okei, okei, aga emaga emaga klappisid nad omavahel hästi, võttes arvesse, et lisavahepeal pulmadega rajalt maha? Jah. Emaga klappisid ilusti ja siis kuigi ema oli ema oli ka peaisa, oli jah, kuidas öeldakse, kael või vahel öeldakse. No ema otsustas talutööd, ema otsustas, mida tuleks muuta. Ta, kuhu tuleks midagi müüa, mida tuleks aretada, mida külvata, künda, andis isale korraldused kätte ja isa lihtsalt andis ka natuke nõu, aga emal ütles lõpuks, et mis on õige. Kuidas seda neid Jutad on ja ma mäletan. Ta on alati, et küsisin vanaisa käest midagi, et kuule, et kas me lähme Kemantslas kiiresti poes ka ära või midagi taolist ja siis siis vanaisa ütles alati, et peab valitsuse käest järgi küsima. See ütleb nii mõndagi, aga muud jutud, et kas sul on ka vanaisa meelde jäänud sellise peomehena. Ja no selles mõttes ma mõtlesin ise ka, et, et kui sa ennem küsisid, et, et kelle moodi üks laps rohkem on, siis ma vahepeal mõtlesin, et ma olen rohkem nagu vanaisasse, tal oli ka täpselt selline selline elu, et tema juurde alati kogunesid kõik sõbrad tulid sinna, siis istusid seal poole ööni, eks ole, sihuke rahvamees nagu nii-öelda vähe kis tõsist juttu, hästi palju tegi nalja kogu aeg. Et ta nimetas seda viguri jutuks, mina mäletan kogu seda aega, nii palju, kui ma olin suviti vanaema vanaisa juures on nagu hästi positiivselt, et ideaalne keskkond, kus lapsena kasvada. Mis sõnadega sa iseloomustaksid väina kodust kasvatust, et kui ema oli nii-öelda pea, siis kas lastesse puutuv on ikka pigem tema kontrolli all kõik koolid ja et asjad joones oleks ja oli üldse niisugust kontrolli vaja? Minu puhul eriti ei olnud vaja. Sellepärast et ma teadsin, mis on minu ülesanne. Ja üldiselt noh, arvestades seda jälle, et kust noorusest ma tulin, siis minul Ma armastasin korda. Kuna mu hinges on tegelikult, et selline matemaatiline täpsus ja sirgus ja otseütlemine mustvalge, siis siis mul pidi olema kõik korras. No ma mäletan noorusest, kui mulle toodi mänguasjaks Zeppelin koos helikopteriga, mis tiirles ümber tellija keerasid selle üles, siis hakkas tiirutama niimoodi ja Norma plekist tehtud. Ema isa läksid metsa tööle ära ja siis ma võtsin ta ilusti lahti. Nendes Klemmidest võtsin haamri, tagusin need plekitükid kõik ilusti sirgeks ja panime mani siis kolm, neli või ma ei mäleta täpselt, panin ilusti täna, et ja kui ema isa töölt koju tulid, siis ma olin nii uhke. Ema, isa vaadake, mul on ilusti riit tehtud, sellest plekist. Paraku ja mulle meeldib, kui asjad on, asjad on kõik ilusti sirged, korrapärased. Millega Toort lugu lõppes vanematele või ei näe nägu nalja täis. Pettumus kalli, ilusa asja, aga noh, pojake, kus sulle nii meeldib siis parem parem mängida, siis tee nii. Aga vahel ikka läks teravaks ka või? Läks läks, läks, ma olen isegi, ma isegi ei tea, mispärast, aga male isegi rihma saanud ema-isa käest isa andis rihma muuseas, mitte ema, et igasuguseid asju juhtus maal, et kui sa olid karjas ja lasid karja naabrimehe põllu peale või midagi, et söödi kõike sealt ära ja siis kujuta ette, see on katastroof, teise naabrikapsad söödi ära, käiteedid söödi ära. Loomad lähevad teise põllu peale. No see on siis üks asi, mis päriselt juhtus, Ženja? Päriselt juhtus, aga see on hea, kui omad loomad, lehmad, aga, aga juhtus ka niimoodi, et ma olin sovhoosi lehmade karjas ja ja jäid magama, loomulikult seal ja, ja loomad jooksid seal sovhoosi maisipõldudel põldudel ringi sõita. Aga see ei olnud mingi probleemseid, sellest saime üle, aga just et kui naabri kapsaläks kas sa võtsid neid asju lihtsalt omaks ja kuidas sellistes olukordades käitusid? Eks ma nutsin ka ikka ja siis ma mõtlesin ka, ega ma ei olnud selline kange loomuga poiss, maalin, küllalt emotsionaalne ja hella hingega need. Ja ma elasin seda üle nii et midagi pole ühena ei olnud, ainult lust ja lillepidu ei olnud absoluutselt ei olnud selles mõttes, et ma see maatöö on selline, et kui sa nooruses seda mäletad, siis sellel kunagi ei olnud lõppu. Ja sa maa tööl ei näinud kunagi tulemust. Mina selle üle ei rõõmustanud. Lehmal sündis seal vasikas või heinad on tehtud või mina selle üle ei rõõmustanud ja, ja ega see ei olnud ka mingi tulemus, mille visema rõõmustama pidin. Sellepärast no vot, ega vanemadki selle üle ei rõõmustanud, võib-olla nema rõõmustas seal, et kui vihma käest sai hein pärast alla toodud, aga see oli ka kõik. Kui näiteks projektid näiteks valmistad, teed mingi plaadi ära, see on tulemus, jäädvustus või mingi asi, või teed sa mingi traktori valmis või? Sellised asjad, aga just põllutöö ja seal. Eks see oli ka põhjus, miks ma ära tulin, seal. See ei olnud päris kontimööda värk seal. Mulle absoluutselt see töö entusiasmist Teed viskate meestega seal heinu ja ja näit tat nooruse muskleid, et vaadake, poisid, ma viskasin kõvemini, tegin suurema rõugu või Kviskasin kiiremini koorma üles ja heinu ja kõik näitasid, et kange mees olid, aga aga tegelikult, mida rohkem ma seda tööd tegin, seda tüütuvamaks tammuse töö muutus mulle ka vanusevahet vist piisavalt palju, et selleks ajaks, kui tema hakkas kaela kandma, siis sa enam-vähem juba hakkasid kodust välja lendama vä? Kui ma nüüd ausalt ütlen, ega siis ma olin siis seitsmeaastane. Ega mulle Õe tulek nüüd erilist rõõmu ei valmistanud selles mõttes ütles, et ma olin iseseisev, ma teadsin, et vanemad mind armastavad, noad. Maalin, ainuke poeg, seid kuni seitsme aastani ma tundsin ennast armastatuna ja, ja, ja ma ei tahtnudki kedagi mu kõrval, oleks nii, et ma ei võtnud seda uudist väga entusiastlikult vastu. Igatahes sa päriselt mäletad seda emotsiooni? Mäletan küll see teema ja ema ütles, et näed, pojakenes sul sündi nüüd õde mõtlesin okei. Okei, lahulikute häägi. Tol ajal olid sellised emotsioonid Sid kõrvalt tähelepanek, vanemad rääkisid mõlemad siis Võru keeld või absoluutselt võrukatel on see omadus antud, et olenemata sellest, et nad rääkisid seda oma keelt, see põhjaeestirääkimiskeel tuli automaatselt juurde, nad võisid ka rääkida ja Põhja-Eesti keelt, kuid nad soovisid samuti. Minul koolis räägiti meil ju rääkimiskeelt, nagu ma ütlen, et see on põhjaeesti kirjakeelt noh, meil Võru Võrumaal nimetatakse rääkimiskeeleks ja võru keele kõnelemise kiil. Kuidas sa tegid väina selgeks oma vanematele, et vaadake, et need rõugu teavad, et minust kokku panemata ja see kartul jääb minu arust üles võtmata, et mul on hoopis teised huvid. Tema põhimõte oli see, et lapsed saaksid koolitatud. Meie peres oli see kindel soov, et lapsed õpiksid mingi eriala saaksid kõrghariduse. Sellepärast et omal ajal ema oli paljulapselisest perekonnast ja Taali väga õpihimuline ja Talle edenes õppimine väga toredalt ja neljad viied kõik koolis ja aga tal lihtsalt majanduslikult vanematel ei olnud võimalik ema edasi koolitada, nii et ta lõpetas ja seitse klassi lõpetanud sära. Rohkem edasi enam ei saa õppida. Aga lastele ta soovis, et kõik lapsed olenemata peast, nad peaksid edasi. Nii, aga see muigamine siia juurde tähendas nendest, et sinu pea ei olnud piisavalt hea, et hoolimata sellest peast minu pea oli hea Aladdin kaheksandas klassis oli ikka nelja-viiepoiss ja eriti matemaatika füüsik läks mul hästi, need, ma tahtsin keskkooli ka minna, enne kui ma võru, kes esimesse keskkooli läksin, keskkooli õppima, aga kui isaga mootorrattaga kohale jõudsime, olid eksamid juba sooritatud. Jäime hiljaks, siis ma läksin edasi Võru esimese keskkooli. Kas küsimus oli minutites tundides või päevades? Lihtsalt ei teadnud, millal need eksamid olid, umbes umbes tahtsime lihtsalt, ma tahtsin keskkooli matemaatikat füüsikat minna, õppima kurenurme kooli lõpetamist. Et aga juba hilja, päris tobe lugu oli vä? Ei noh, mis seal ikka edasi tuli õppima minna, siis? Jah, et kuna Antsla keskkool ei olnud nii prioriteetne või kuidas öeldakse prestiižikas prestiižikas, õigemini, ja siis ma tahtsin ikka Võru esimese keskkooli minna. Kui ma mõtlen ära selle peale, mis täiesti elus edasi sai ja kui tõsiseks kireks kutsumiseks kujunes teatrilava ja muusika ka ja siis kas sul on meeles lapsepõlvest varasest east ka mingeid momente, mis võiksid anda vihjeid või aimu, et see kõik oli sees olemas? Ma laulsin juba kurenurme kaheksaklassilises koolis esimeses klassis ma hakkasin juba laulma akordioni saatel del viiuli saatel ja mulle meeldis, mulle meeldis ja mind, noh, tähendab ma ei tea, kas isa pärast, aga kõik arvasid, et ju siis ma isa laulis, mängis akordioniuss, ma pean ka laulma. Aga koduste koos tegite ka midagi. Ja isaga laulsime Läänelaineid ja sendi hiljem. Mis oli võtmekoht? Kus ja mis asjaoludel langes liisk, mida sa päriselt tegema hakkad? Kes ikka keskkoolis, kas minuga tehti hääleproovi või, või, või ma ei tahtnud põhimõtteliselt minna koori lauljaks või? Keskkoolis olid koorid ja ja kõik pidid kooris laulma, kellel vähegi musikaalsust olija. Ja siis kõik leidsid, et minul on ikka hääl. Ma ei tea, kuidas nad selle teada said. Siis Paul Elken oli tol ajal muusika, oli hing ja tähendab keskkooli muusikahing ja tema siis hakkas mulle laule igasuguseid seal õpetama. Ja siis pani esinema ja hiljem selguski, et jah, et minu mõttenda mõttes, et miks mitte siis laulma hakata. Ja siis mul jäi unarusse isegi teised õppeained. Õpetajad ka juba, viskas käega ta nagunii laulja tuleb pigistame silma kinni, et ülikoolid on nagunii ei lähe mujale kus konservatoorium või muusikakooli, nii et. Ja nii jäigi, siis ikka vedas. Ta ei hakatud kaikaid kodaratesse loopima, mõnikord tehakse seda juba nimme, kaheldakse tolm tol ajal ei olnud, tol ajal oli ikka, õpetad, vaatasid ka ära juba. Et kellest midagi võiks saada. Kui sa millegiga näitasid enda andekust, ükskõik mis ka võis olla ja sinna see arvati ka, et ta hakkab sellel erialal ka edasi tegutsema, nii et Võru keskkool küll oli selle selle mooduga, et. Millega võlus ära, tõid noor daam, kelle nimi on Sirje mis sai otsustavaks, et temast sai teie abikaasa. Nagu igat meest võlub eksnaine? Ega see, seda ei oskagi sõnul seletada, see oli muusikakooli sisseastumiseksami ajal, kui ta kelgutas, ma ilusaid jalakesi tõmmuus, Elleri nimelise muusika oli aknalaua peal oma sõbrannaga ja siis sinna see pilk pidama jäi. Ja nüüd Ta on peatunud senimaani. No võlus loomulikult see, kes ta on. Ja lisaks veel sellele, et kui inimest seovad ühised huvid ühised mõtted, ta küll oli hea minust kaks kursust ees, aga kui need kõik seov lisanduvad sellele kõik, siis loomulikult sul on ka põhjust koos käia, koos arutada ja et mitte üks ei räägi aiast, teine aiaaugust, vaid, et te räägite mõlemad aiast. Mis aastal see oli? Kui te tuttavaks saite, see oli aastal 69, Ma ikka naeran, et meil on praktiliselt abiellunud 50 aasta, trainee naerab. Miks nad siis nii noor olen? Tegelikult päris huvitav küsimus, härra näe, sünniaasta on 86 ehk esimese lapse sünnini kulus teil siis 16 17 aastat, umbes oli päris kauaks teadlik valik või lavakarjäärile mõeldes ajaks või see lihtsalt oli nii-öelda nagu saatuse sõrm. Teatud valikut pidi siiski tegema naht. Ega nooruse hullusest tulevad igasugused asjad ju, aga valikutest tingituna meie lapsed ka sündisid hiljem et meil ei olnud võimalus lapsi normaalselt kasvatada. Sellepärast et me tulime väikesest linnast kogu aeg suuremasse ja meil ei olnud elamispinda, meil ei olnud töökohta. Me elasime vanemate rahast praktiliselt, ent koolitasime siis konservatooriumi seal ei, meil ühiselamu jah, kuigi pärast abiellumist saime toa ka veel ühiselamus, kõik oli kõik tip-top ja, aga no tähendab, siis sa asusid esimesed aastad Teatris solistina tööle ja tekkisid sellised, nad ei taha veel. Ei taha veel hakata lapsi kasvatama, heaks emmeks ja issiks saada, vabandust. Lihtsalt veel teema jätkuks natuke nagu tänapäeval ei ole see väga ebatavaline, et lapse saamist lükatakse edasi ja pigem saadakse mitte 20.-test lapsevanemaks siis nõukaajal oli ju pigem nii et kas, mis te olite siis 36, seitse, 36, kui sa isaks said, et selleks ajaks olid kõik juba mitmekordsed isad, oli küll jah, ega tegelikult sugulased ja isegi vanemad olid natukene juba, nad ei teinud sellest juttu. Võib-olla, kui me olime kolmekümnesed, siis ikal maale läksid, et küsisid nüüd laps ei ole kive. Ja siis hiljem harjuti selle ka ära, et meil ei olegi lapsi. Seda suurem, seda suurem üllatus oli see, et näed ja, aga hiljem hiljem ei teinud keegi märkust enam selle peale, kuidas nägi välja see päev või ööõhtu või hommik, kui René sündis. Renee sündis keisrilõikega, nii seda soovitasid tolla tuttavad tohtrid. Renega läks kiiresti, René tuli kiiresti haiglast koju, aga Arnikal läks kauem natukene. Annika pidi haiglas olema film, mingi väike infektsioon seal midagi oli või? Kuidas poisi esimesed koodiaastad meelde on jäänud, mis masti tegelane ta oli siis kui jalad alla sai ja maailma vastu huvi hakkas tundma? Tema oli juba isiksus, selles mõttes ta oskas. Ta oskas iseloomu näidata ja oskas meid öösiti üleva üles ajada, aga eks see küllaltki raske värk ka oli ja ausalt öeldes, et kui laps karjub, karjub seal kuskil kella kolme-nelja ajal voodis ja, ja nagunii sa tuled etenduselt ja sa saad vähe magada. Ja järgmine päev sul jälle mingi kell 11 ees on proov ja õhtul etendusse mõtlen, et issand jumal, ma ei saa magada, ma ei saa magada, magan natuke tas, mu tähendab ooperi ära laulda. Aga tema karjub, tema karjub elajas. Teinekord läksid juurde, raputasid vait kurrat. Virunu ta siis sai süüa, natukene jäi vait jälle ja selles mõttes ta Renee magaski meie toas. Tüdruk oli nii tagasihoidlikke vaike, temaga panime õismäel, panime koridori magama. Poiss magas vanemate juures vaht, ruumi oli vähe. Meil on kaks tuba, oli ja, aga saime hakkama, saame ilusti hakkama. Kõik. Kõige hirmsam muidugi oli nende mähkmete pesu sõeli tol ajal pampersid veel ei olnud ega neid ühekordseid. Ta vaid meeletu marliriidepesemine vannis head vann oli veel vannis ja nendega mässamine oli ikka paras katsumus. Ausalt öeldes kõik käis ju tutvuste kaudu. Tähendab, sul pidi olema kodustatud poemüüja, kodustatud soomlane pidi talle. Ma olen nendele inimestele tänulik, kes tol ajal aitasid artiste. Sellepärast et artistil majanduslikku mõtlemist ei ole sageli, teda peab ikka ninapidi kohale viima. René, missugused sinu esimesed pildid on kuskohast, kellega seoses? Mäletan selles Õismäe korteri, siis te arvatavasti ikkagi mul on sellest hästi mitu mälestus, kuidas sa ringi käisid, missugune see tuba seest välja nägi? Isalik rõdul piipu vahepeal ja see on mul meeles ja ja mingid siuksed hommikud alati, ma, ma olin, väiksena ma seda mäletan, et olin sellises voodi oli veel hästi lastevoodi, millest ma vaikselt hakkasin juba välja kasvama, aga noh, ajad olid ka teised ja raskemad, siis on nagu ostetud suuremat veel. Ja siis alati pidi keegi mind sealt välja tõstma hommikul siis ma alati tegime mingeid erinevaid, mingi loomahääli, et siis oli teada, et ma olin nagu tõusnud keegi teistest sealt olete välja, et seda ma mäletan võttes arvesse nii ema kui isa olid seotud teatriga esinemisega, mis kohe justkui annab paeva rütmi natuke teistsugusena ette, võib-olla kui peredes jah, et seda tõusmist väga vara, ma ei mäleta, kuigi lapsena sul see kellaaega seal niimoodi tajuvad, aga õhtuse tulemuseta, kas see tähendas, et pidite tihti õega kahekesi olema või teile pandi keegi siis nii-öelda lapsevalvuriks? Ei, ema isa oli tihtipeale õhtuti kodus ka ja, ja, ja kui nad ära olid, siis, siis mind enamuse ajast hoidis. Ema, ema, ema ja siis tema õde õismäel, et siis siis sai seal lapsepõlve nauditud, et käia kõndimas igal pool rändamas ja põhiliselt nemad hoidsid ju tegelikult Renee Diannikat. Me tegime selliseid fopaasid ka, et me tulime esinemisega jõudsime Tallinnasse seal kell kaks ja siis me sõitsime Žiguliga, tõime nad Õismäe järveotsa teelt ära Õismäe teele ja siis ärkasime, kohustuslik hommik. See see oli mu lemmik, sest siis ma teadsin, et ma sain isa süles autoga sõita. Ma olin polgaks, olin väiksest peale totaalne autofanaatik. Et siis alates viieselt ma sain juba niimoodi, et noh, kui ma teadsin, et nad tulevad järgi, siis ma sain mingi tee sealt niimoodi isa, selles ise roolida. Alates üheteistaastaselt ma olin enamus suved olin alati maal. Ehk siis isa ema-isa juures. Et siis ma olin kogu see nii, kui kool lõppes, siis maale ära ja septembri alguses tulid tagasi põhimõtteliselt. Kas sul vahel tekkis küsimus ka, et miks isa ema nii imelikult laulavad või et mis nende tegevus on ja kuidas nad, ma ei tea, kas kodus harjutamist muidugi oli. Regulaarselt, et ei küsinud, vaata, kui kui sa lapsena kasvad mingis keskkonnas, siis see on sinu jaoks normaalne kogu aeg on nii olnud, et, et et ma mäletan, ma läksin, ükskord olin ma vaatasin seal Marko Pilvega ka saate veel teinud üks kord ja me olime, me käisime koos ühes klassis Markoga reaalkoolis ja, ja ma mäletan, et mul oli isalt vaja raha saada, et mul läks mingi McDonalds oli vist just tuld või midagi taolist ja, ja siis mul oli 25 krooni vaja ja ütleme, enne käisime Marko isa poolt läbi, kes tuli siis niimoodi lipsu ja viisakalt vastu niimoodi advokaadibüroosse, ütles ilusti, võta palun seal 25 eurot on ju Aivar pilv krooni ja ühtlaselt ja, ja siis me läksime teatrisse siis kõigepealt kõik on seal juba üldiselt sellisesse nagu üle meelikus meeleolus, kes tulevad vastu jõuad sinna teisele korrusele, siis teed papsi garderoobi lahti ja siis tal tal tol ajal tegi seda sigarit, et kust ta pidi naiseks riietama tuli sellise, kus, kus tal on niisugune imelik, imelik, sihuke kummist asi pandud pähe, kus juukseid ei ole ja, ja siis on tal nagu need sukad jalas. Imelik sihuke, üritas oi, poja, tervist, et. Sulle ka ära, et, et minu minu jaoks oligi nagu, see oli täiesti nagu tavaline normaalne asi. Muide, kas sedasama glamuuri, kui sa juttu juba sinna viid, mis minule operetimaailmaga seostub, lava on alati väga särav ja inimesed väga joviaalsed, absoluutselt. Kodu uks läheb kinni ja seal on hoopis teine elu. Kuidagi see oli kogu aeg, ema on ka alati natuke minusse või mina emasse nagu selle selle iseloomu poolest, et alati, kui üks mees troovis on, siis tundub, et juba päris palju inimesi on ruumis. Et eks kodus oli ka kindlasti, kus, kus käisid kõik need selle ajast või aja nii-öelda, kus Katrin karisma, Tõnu Kilgas ja neil olid koos mingid peod ja koosistumised ja saunaõhtut. Et mul tuli üks ilus pilt sellest, kui me hommikul tulime tööle Sirjega ja siis Sirje läks juba ära oma garderoobi ja Nõmmik Sulev Nõmmik, siis kui Renee sündis, muuseas jutt on sellest, René sündis ja siis oli palju elevust seal teatris ka, no jumala eest, hilised lapsed ja kõik, kõik need tulid, nad tulid siis kui Rene juba kõndis seal ja siis ta oli Nõmmiku sõber ikka teatris ringi käis Stalini Nõmmiku sõber ja Nõmmik, alati istus trupijuhi juures, siis seal ja tegi suitsu ja vaatas, mindi. Tere hommikust, väike poiss. Tere siis mu Mu lapse isa. Vot sellised naljad olid meil teatris, sellised naljad olid meil teada, ema omal ajal lasteaias ei käinud ja siis ma olin seal teatris üsna enamuse ajast. Jajah, kui hästi lõbus aeg muidugi lapsena. Ja loomulikult ja vanemate langes moraali lugemine, vanemad said siis tukast sugeda, kui Rene jälle lava nende treppidel süles ronis, aga inspitsient, inspitsient Väino arentsi, nägijad, kuhjail, poiss seal tolmu. Ta jookseb seal üleval, siis ta oli nii vihane René. Maale kujuta ette, vastutus oleks sealt alla kukkunud, vastutus temal olnud ja kõike seda oli alati vihane meie pääle ja rääkimata, siis võttis Reneed ka nii, et tolm lendas. Kui sa mõtled oma lapse ja nooruspõlve peale, kas sa seal esines mõni niisugune episood või moment mille puhul sa mõtled, et vao head nii läks või et sa sattusid jamadesse tulised hätta? Ma nii konkreetselt ei mäleta, võib-olla need olid, hakkasid tulema just siis, kui ma rohkem maal olin, kas käisid küla pättidega kuskil möllasid, siis jäid kuhugi ööseks ära, siis isa otsis taga ja oli vihane ja noh, et, et niisugused asjad, et kuidas sinu kodus oli, rangus tuli kui niisugune olemas oli, isalt või emalt? Tead, ma arvan, et kasvatasid kuidagi väga ühtselt koos. Aga isal oli alati üks-sama nägu, kui ta oli vihane, siis arva, arva, kui sa said mingi jamaga hakkama, siis nägid seda nägu ja meil on kodus siiamaani üks pilt, mis oli, kui ma ei eksi kunagi, oli vist Estonias ka üleval, kui ma olin väike, siis ma jooksin alates sellest pildist mööda. Sest tal oli see Krimm ja see oli vist Verdiks ooperitest, kus, kus tal oli see nägu, kus ta oli hästi sellise vihase tõsine näoga mingi paruni vürst või midagi taolist. Sest ma kartsin seda pilti, kuidas sinu esimeste valikutega René elus läks, näiteks pill oli kindlasti seal juba see, et kas sa leidsid need rajad enda jaoks ise üles? Tuli see jällegi loomulikult kuidagi kodusest keskkonnast sõltuvalt või oli seal vanemate niisugune teadlik panustamine ja suunamine. Noorena pandi õppima muusikakooli, klassikalist klaverit, mis mulle tol ajal ei meeldinud, et kuna see aeg oli nii selline ei olnud kogu seda Youtube'i ja Spotify sellist et kõik oli hästi-hästi limiteeritud, siis, siis olidki kuidagi tuttav sellise klassikalise ja ooperimaailmaga. Et tollal ma, ma ainult ei ütleks, et mu suur ooperifänn oleks olnud, aga, aga niipalju kui raadiost tuli, et ma mäletan, ma lindistasin, Nirvana, Sid ja, ja sellist muusikat ja siis ja kui ma üks hetk avastasin enda jaoks kuskilt, ma kuulsin mingit siuksest natuke rock n roll ja hakkasin neid asju mängima sisse, klaver muutma, pluss ka ta sai kuidagi nagu teise näo minu jaoks. Vahele segaksin natukene, miks nad alguses pandi klaverit õppima, sellepärast et põhi põhjus oli meie sisemaailmas. Et lapsest saati me ei saanud õppida Sirjega mina mingit pilli oma lapsepõlves. Ja sellepärast, et tulevikus ükskõik, mida nad ka ei erialaks ei valiks, oleks see põhi, et nad on õppinud muusikat, nad saavad edasi sealt minna, ükskõik mida tegema. Kas sa lähed pangandus või lähed professoriks või või lähed lauljaks või viiulimängijaks, aga kui sul on klaveripõhi all, siis sa võid kõike teha. Kui sul ei ole muusikat õppinud lastemuusikakoolis või hilja, avastanud, et saaled hea muusikaga, sul pole haridust, siis on tõesti hilja. Aga mis sa tegid siis, kui poiss ütles, et ma tahan, ei taha minna? Mingil hetkel oli see, et kui ema ütles, et nagu fain, et ära mine, siis siis ma ei suutnud. Ja ema oli kuidagi kavalalt, suutis selle, selle, kuidas seda nimetatakse, ümberpööratud situatsiooni tegid nagu endale. Kas sa oled Renee teeninud elusa raha muul moel ka kui pilli mängides ja me kunagi puhastasime trimmeritega kraave Pärnu lähistel sõbra juures üks parim sõber, kes laulab Estonia poissi, siis tal on emal-isal niisugune suur Oidermaa mõisi siis seal seal ta isa maksis meile korralikult, siis me puhas mingi viis kilomeetrit neid põllu ääres neid kraave, suvine taskuraha? Jah, ma arvangi tol ajal, kui ma läksin otsa-kooli, et et enne seda ma olin väiksena metsik traktorifanaatik, et ma tegin jumala hea meelega maal alati tööd. Kui see mees tahtis maalt minema saada, kas minu vastas istub, siis mina tahtsin sinna maale tagasi saada, siis kuidagi vaim puhkab, aga noh, ma ei kujuta ette, kui ma peaksin seda nüüd näiteks iga päev tegema, siis võib-olla see muutub, jälle. Kaob selle see võlu ära. Aga räägi Estonia teatrist, sa tegid ka Vimanssi 25 krooni selle? Ühes jah, vist ooperis mängisin mingit kelnerit, kelle, et seal ma sain, räägi ka natukene õe rollist oma elus, et teie vanusevahe ei ole väga suur. Kas te olite mingil moel või määral üksteisele konkurendid ka? Mul on, õde on, õde on alati hästi töökas olnud. Et ma mäletan, ta pidi alati natuke rohkem harjutama kui mina ja siis ta oli vihane minu peale, et, et mis mõttes, et ma olen sama palju õppinud. Aga et miks tema oskab, lihtsalt kuulab seda kuskilt raadiost, seda lugu suudab seda järgi mängida, et miks mina ei oska. Ma tahaks ühe nime veel siia jutuajamise sisse tuua, see on Uku Suviste ja Uku on sinu tädipoeg. Jah, eks kui palju, mil määral on tema mõjutanud sinu kulgemist muusikas või, või siis sina tema oma? Me käisime koos küll aruande muusikakoolis, aga kui kuna meil on viie aastane vanusevahe, siis need ühiseid elu huvid tolles hetkel ei ühti, et mida, kui sa vanemaks saad, siis need hakkavad, mõtlesin, vanusevahe nii-öelda väiksemaks muutuma. Sellel määral mõjutas küll, et omal ajal ta mängis oluliselt, et varem juba seda Mcaiveri teema muusikat, et ma väiksena olin, hukkuvad, mängisid oma Kaiveri McKay varietiims ongi, et toetamine, orasekäik, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö, töö on tendents. Tollel ajal me nii palju ei suhelnud, aga justkui me vanemaks saime niimoodi, et mina läksin otsa kooli umbes ma ei mäleta, kas see oli vist aasta aasta aasta varem või või samal aastal tuli, tuli temaga sealt ma arvan, läks kõik koos ja korraga. Tavaliselt küsitakse seda justkui emade käest, et ema süda ja, ja tema mure ja peavalu, kas sa isana oled kunagi laste pärast midagi säärast tundnud, päriselt niimoodi muretsenud, et mis saab või kuidas saab? Aga loomulikult isegi rohkem, kui nemad teavad. Aga millega seoses sina konkreetselt ja oma laste puhul ma alati mõtlen, et kas Ta suudab elu lõpuni minna selle elukutsega? Naljatledes siin jälle, kuna tähendab terve elu on nalja tehtud, teatrisse, väljastpoolt teatrit, siis ma emaga ikka vahepeal talle söödame sisse, et nad kas ei võiks ka laulda saiu, bäkki laulad ja noh, et et sa, ma tean, et tal on ilus hääl ja ta räägib mikrofoni, siis ta meeldiv kuulata on. Kui ta intervjuusid annab kuskil või teeb midagi. Ja siis ma oletan, et lähme paar hääleharjutust, aga ta ideena Ta ei tule, ta ei tule, ta ei laula ühtegi laulu, ka. Siin ta laulis, Mäkivereid, no aga kodus ta ei laula absoluutselt ühtegi fraasi, mõtlesin, laula, meil on koos. No ei, ei, ei absoluutselt. Annika leplik oma nigga laulis küll, aga tema, tema laulan. Mul süda natuke valutab. Ma ei oska seda paremini seletada kui vaata, sa tunned, et see ei ole veel see koht elus, et ma pean mingi mingeid asju veel tegema selleks. Aga ma olen just mõelnud ambitsiooni mõttes, et võib-olla peaks tegema midagi nagu natuke nagu teises vallas. Isa ütleb küll, et, et hakkad laulma, siis sa kas laulad või mängid bassi, mängib klaverit või. Aga et, et natuke selles mingis muus maailmas noh, produktsiooni maailmas või siis nagu mingi raadiosaadete, mis ma siin Timmeriga kuidagi kuidagi on jooksnud, niimoodi. Hakkasime tegevusele, et elu on täpselt niimoodi nii põnev, kui sa ise suudad seda endale ette kujutada, et ta ei pea kindlasti kindlasti ainult ühe ühe valdkonna alla. Vaat et tulebki katsetada ja teha asju erinevatel. Kui isa rääkis eelpool sellest, et tema kodus oli isa kael, ema pea siis kuidas sinu kodus Rene Kersoli kael, kes oli pea, või on siiamaani, siis tead, ma sajaprotsendiliselt ei oska seda öelda, et kui vanaisa ütles tõesti valitsus, siis aga aga ma arvan, teadis ema ja teadis isa lihtsalt seda iseloomu, seda kooslust siis ma arvan. Ema suudab väga-väga stiilselt välja niimoodi vingerdada, et lõpuks otsustab ikkagi ise võib-olla nagu nagu enamus asju, aga ta oskab hästi kuidagi mängida niimoodi, et kõigile jääb need valikud, valikud jäävad alles ilusti. Isal on ka tunnetandagi Kui ema ema käest seda otse küsiksid, ema ütleks kõvereneeweet, kuule. Vaata nüüd ennast Belgist aia kuratse habe ära. Ja mine juuksuri. Ja see oleks tema vastutus praegu, et keelte kõrvale, kui sa olid juba täiskasvanu ja vastutasid ise oma tegude, muidugi see kõrvarõngas on meil lihtne, ma mäletan, kui ma üheksateistaastaselt esimese tätoveeringu tegin ja siis nad olid mõlemad vihased mu peale ja ema ei rääkinud ikka üle nädala, on minu meelest minuga. Aga teie kodus olnud siis mingil moel näitaja või stiil, et et ema reaalselt ongi võimeline nädal aega mitte rääkima vä? Ei nad omavahel rääkisid ega terve aiti olnud, aga sa kuidagi nagu pajud, aga see oli, no ütleme, see oli üks üle või ka üle 12 aasta või rohkem veel tagasi, et Ma saan aru, tänapäeval maailma on see, kellel on need, kellel on see keha täis joonistatud, on nii nii erinev, et see täitsa neid igal pool, aga aga 15 aastat tagasi oli tädi, et issand jumal, et sa oled nagu vanglast tulnud. Nojah, ja nüüd meid võib-olla lahutab seegaat ei näe pidevalt tema paljast keha. Et ta meie juures ei ela ja siis nii mõnedki tätoveeringut on võib-olla nagu ma vaatan, siin juurde tulnud, aga ta pole sellest maininud emale ka. Et ta on päästnud ema sellest teadmisest vanemate juurde lähed paksemalt riidesse. Kusjuures vanema tegelikult mul mul on alati selline tunne, isegi kui ta ei ütle, siis alateadlikult isale vist need meeldivad, ta tahaks endale ka teha. Peale kordagi maininud väina lõpetuseks võiks ju seda teha filmi nimega siin me oleme väga paljudel eestlastel, tõenäoliselt seostub sinu isik just selle tegelaskujuga, kes võitlus noore preili südame pärast Timmuga jäi kaotajaks ja siis sai ühe punapea sealt lohutusauhinnaks. Et ma annan aru, see on roll ja see on film. Aga kui sa ise nüüd distantsilt vaatad, siis kui palju selles tegelaskujus filmis sind päriselt näha oli, kui palju teil kahel ühist või erinevat on? Ma ei usu, et palju erinevust on nüüd filmi mardi Väino vahel. Kõik see, mitte laulev jutt ja laulu peale üleminek ja kõik see olek ja ma arvan, et see ikka selline nagu ma olin väljendus ka seal kaadris, tegelikult seal filmis. Loomulikult Nõmmik rääkis, milline ma välja näen, kuidas ma peaks rääkima, keda ma peaksin kujutama selles rollis. Aga jah, et hääletämber ja, ja inimese nägu ja, ja kiired liigutused ja olek ikka jääb ja ega sa ei saa ennast muuta ja sa võistlus q suur näitleja olla, aga sa jääd ikka selliseks osa naturaalselt oled põhiliselt. Aga kas elu on sulle ette veeretanud olukorra, kus sa lased kas või peast läbi või ütled välja, et hakkame lööma, äkki hakkab kergem? Kas on siin loomuses? On, on pigem elus ma teeksin nii, et ma lööksin ennem ja pärast räägiks sellepärast, et keskkooli päevil ma ühe klassivenna peale nii vihastasin. Et ma andsin tutta. Ma ei tea, kus tutakas läks, kas talle vastu puusa või vastu õlga või midagi, nii et ma lõin isegi oma sõrme natuke, väänasin ära. Mida välja õigesti tõmmatud, nii et ta jäigi natukene. Kuidagi niimoodi ja jah, ma olen selline tüüp, kes ennem lööb pärast mõtleb. See ei ole väga kasulik omadus, alati ei ole. Ei ole, võib-olla ma olen ka mingil määral purustanud sildu selle pärast ja aga mis seal ka, et seda elu on üks. Et kõik haavad paranevad. Mul on hea meel, et siia saatesse tulite, see oli väga naerukurde proovile panev jutuajamine mis on alati positiivne. Väina oli rõõm kohtuda, aitäh, aitäh. Ei arene. Samad sõnad. Suur tänu. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Külas olid isa ja poeg väina ja René Puura kuulajatele ka. Suur tänu. Mina olen Sten Teppan, nädala pärast kohtume jälle.