Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga paludes saatesse EOK presidendil ja ettevõtja Urmas Sõõrumaa. Seisime raske valiku ees, keda võtta kaasa Käbina. Valik on ju suur, sest Urmasele suhtest kokku seitse last neist kõigist teeme põgusalt juttu, aga iseenda eest saab rääkida ja kõrvalt isa tegemisi kommenteerida. Poeg Tõnis. Mõlemad saatekülalised tunnistavad, et olid liidrid juba lapsepõlves oma bioloogilise isaga alles pärast armeeteenistust kohtunud. Urmas sai seetõttu kaasa kuhjaga tõestamisvajadust. Kõiges, mis sinu ümber juhtub ka suhetes lastega kehtib üks peamine printsiip mõistmine. Tõnis leiab, et isa on aastatega palju muutunud ja tunnistab. Minu elu suurim võit pere ja laste kõrval on see, et isast on saanud kõige parem sõber. Aga muidugi igal teekonnal on konarusi, missuguseid ja mis kogemusega neist läbi on tuldud, sellest kohe lähemalt. Külas on Urmas ja Tõnis Sõõrumaa, mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Urmas tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast ja Urmasega kaasas poeg Tõnis. Rõõm näha, aitäh tulemast redele. Selles mõttes on saade eriline ja erakordne, et mulle ei meenu, et siin oleks varem vestlusringis istunud lapsevanem, kellel oleks nii palju lapsi. Teil on neid Urmas seitse väga põhjalikuks minna ei saa, aga te võiks siiski sellise ülevaate meile anda. Tõnis räägib enda eest kohe ise, aga ülejäänud, kus on ja nii-öelda laias plaanis, mis on nende kutsumus kuhu nad oma energiahuvi aja praegusel ajal suunavad. Viivad koolis veel. Mul on olnud põhimõte, et kõik, kellel kael vähegi kannab ja, ja ütleme, tahtmist, valm ja valmis on, et olen saatnud kuskile väljapoole Eestit õppima. Kaks tütart õpivad praegusedki Inglismaal Oxfordis, mõlemad üks on ülikoolis ja üks siis nõndanimetatud gümnaasiumiastmes ehk siis ülikooli ettevalmistusosas. Ja siis üks tütar on väikese lapsega kodus. Üks poeg ajab enda äriasju ja kasvatab oma väikseid lapsi. Tõnis räägib enda eest. Margus, üks poeg töötab, mitte minu juures, aga mujal proovib enda väljundit leida ja tundub, et saab hakkama. Ilusti, millest Urmas filosoofiat, lapsed, kui nad vähegi tahavad ise või siis äkki peavadki ikkagi teatud haridusastme läbi tegema, Eestist eemal, te ise olete ju olnud ka haridussüsteemiga väga otseselt isegi omanikuna seotud Eestisse. Miks te niisuguse valiku kasuks olete otsustanud? No ütleme, et eks enda naba imetlemine igas heas või halvas mõttes, et see kipub üsna kiiresti tulema, et kui sa vaatad ikkagi seda maailma ainult siit ja selle väikse pilguga, et siis siis nagu öeldakse filosoofiliselt see valgus, mis sinu akendest sisse paistab, on ikkagi nagu väga väikeste nurkade all, et soovitan kõigile, ütleme mingi osa elust ikkagi käia vaatamas natuke kaugemalt seda väikest ilusat Eestimaad. Tõnise no sa oled ju minu andmetel ka päris mitu aastat õppinud välismaal. Ja 10, peaaegu seitse, 10 aastat kost täpselt ja mida? Veitsis õppisin peale mitut edukat kooli läbimist Eestis läksin gümnaasiumisse Šveitsi õppima. Seal tekkis suurem seisu, lõpetasin gümnaasiumi Šveitsis ja siis läks ja nii edasi ülikooli samuti Šveitsi põhja, Šveitsis pärast Luganas Lõuna-Šveitsis. See tähendab, et kodust mitte lükata välja, aga niimoodi suunatakse mujale ikkagi suhteliselt vara. Oli see mingil kujul sinu jaoks probleem või küsimus ka, et kas minna ja mis siis täpselt saab, et lähedastest eemale ja ikkagi noh, see pole päris niisama ja või oli just vastupidi, huvitav. Ma arvan, vastupidi, huvitav ja suur võimalus oli kindlasti see, mina olin, ütleme, et väga õnnelik selle üle kõigi oma võimalustele üldse eriti Šveitsis elamise ja õppimise võimalustele. Millega sina praegu tegelete, kuhu elu sind juhtinud on? Õpin siiamaani elus igapäevaselt, kuigi tegelikult tegelikult kasvatan kahte last ja oman ideaalset pere ja ja väga mõnusat suguvõsa ja ka tööalaselt tegelikult tegelen kinnisvaraga kogu Rotermann ja meie muud kinnisvaraobjektid ja nendega igapäevaselt neid juhin. Räägime Urmas teie lapsepõlvest. Mis sõnade kasvataksite selle kirjeldamiseks? Ma ei taha kunagi, seda oleksid kasutada, aga Ma püüan teha palju selleks, et minu lapsed saaks ka midagi sarnast. Sellepärast et ma sain kasvada täpselt nii, nagu ma tahan, täpselt looduse keskel, et kevadel viskasin särgi seljast ja sügisel panin särgi selga siis kui rahe ja lumi hakkas juba segama, põhimõtteliselt magasin, lakkas hommikul ärgates läksin, tõin ka esimese asjana võib-olla suvel metsast mingid maasikad, marjad või muud asjad ja ja määrisin madja saia peale või pannkoogi peale, et ütleme, et noh, nii vabalt ja nii nii looduslikult elada. No ütleme, et seda, see asi vist tänapäeval ei olegi enam täitsa võimalik, aga mul oli seal olemas, nii et ideaalne Te olete pärit Kohila lähedalt, eks maalaps igas mõttes. Igas mõttes maalaps, et nii modil lammaste ja lehmade keskel ja, ja looduse keskel oma isiklike teie pere, lammaste ja lehmade keskel ja kõik olid peres olemas ja, ja ütleme, kogu see ellusuhtumine ja kõik nagu hiljem tagantjärgi mõelnud, et kindlasti enamus tuleb ikkagi looja poolt ja emapiimaga, nagu öeldakse, aga aga see keskkond, kus ma kasvada sain ja ja juba noh, ma kujutan ette, et mingi 12 13 14 aastaselt kindlasti ma olin, kuna mu lisa otseselt ei olnud, oli küll võõrasisa mingi periood, aga tema küll lahkus ilmast. Ütleme ka, ma ei olnud väga vana, niisugune peremehe tunne kasvas, mul juba ütleme kolme-neljateistaastaselt ma täiesti suhtusin, kui peremees majas, aga kes teie kodus olid, kes seda talupidamist üleval hoidis, siis põhiliselt mul oli hästi töökas ema kes on juba mõnda aega siit ilmast lahkunud, oli hästi töökas ja vanaema ja eks üldse kogu see suguvõsa on olnud niimoodi. See Sõõru talu on olnud nii palju, kui ma kuulnud olen ja suhelnud ja lugenud olen, et ta on, ta on nagu kõikidel aegadel olnud ikkagi selle küla üks nagu sihuke töökam talu ja ikkagi alati enam-vähem korras ja elus hakkama saada ja nii edasi. No selline tõeline Eesti töökas talu, mis tema tegi, no ema oli üks tolleaegse sovhoosi ja terve rajooni ehk tänane maakond, Rapla maakond, selle üks esilüpsjaid, hästi töökas ja kogu see oma suur majapidamine, kogu kogu see töö ja nii palju, kui mina mäletan, dista ikka magas mõned tunnid ööpäevas ja kogu aeg oli üks suur töö tegemine, rassimine. Et see kõlab isegi natukene uskumatult, et kui sinu töö on lüpsmine, mis iseenesest on tohutult raske töö juba oma kellaaegade tõttu lisaks juurde oma talupidamine ja veel lehmi, koeri. Suvel oli ikka tavaliselt nii, et no igal juhul kell neli oli ülestõusmine oma loomad siis siis sinna sovhoosi lauda ta siis tagasi siis heinategu igasugused rohimist, kõplamist, aiamaad jälle oma oma lehmad lüpsta, siis jälle sinna sovhoosi lauda tagasi ja õhtul koju ja siis veel peale kümmet-ühteteist veel mingit heinasaadud olid vaja kuskilt, et ütleme, heinamaalt koju tuua ja üles Anguda ja 11 12 magama ja jälle sama ringi jälle hommikul kella neljast või veel varem niisugune elusa maal oli just ja selle tõttu ma olen kunagi noh, see Eesti iseseisvusaeg pihta hakkas ja hakkas siin väike vastandumine siis nende vahel, kes siis välismaalt siia tulid, kes olid välismaal eestlast kandnud ja ja, ja siis natuke hakati halvustama neid, kes olid eestlust siin kodus üleval hoidnud, siis ma asusin nagu, nagu eelkõige enda ema kujundi läbi nagu neid siin kaitsma siis. Ma olen tänaseni veendunud, kui poleks olnud minu emasugust põlvkonda inimesi, siis poleks olnud mitte kuhugi tagasi tulla. Isegi need, kes tollel ajal A la Arnold Rüütel istusid kuskil parteiliste ametikohtadel ja riigi juhtimise kohtadel ka neid inimesi vaja ja et see oli Arnold Rüütel, aga ei olnud keegi. Petrohvega Ivanov. Tõnise need need mured või teemad lapsepõlvega seoses sulle sellisel kujul ilmselt väga tuttavad ei ole, et oma naha peal kogetuna maa töö kui selline ja hang ja, ja sõnnikuhunnikud ja nii edasi. Õnneks. Eks ma natukene mäletan seda või vähemalt ütleme mõnusalt kõrval olles mulje on selles mõttes õnn olnud, et ma arvan, et täna minu lapsed ju kindlasti seda ei näe enam. Et ma seda nii-öelda vanaemaga sinna tööle sõit pakiraami peal naisteka peal, ütleme, et seda põgusalt isegi natukene mäletan, olen kaasas käinud, magada sain kahtlemata rohkem, särk oli ka tõenäoliselt rohkem seljas. Aga ütleme, mul on küll olnud see õnn ja ma olen samamoodi mäletanud ikkagi esimesed mälestused on suvel maal olnud terve suvi maal olnud ja meisterdanud, ringi jooksnud ja need on õnneks olemas. Räägime veel Urmas lapsepõlvest siis oli ju lapsi rohkem oma loomuselt kui seltskondlik Te olete inimesena ja lapsena siis juba alustades, et meeldis teie kambaga. Kellele siis ei meeldi, aga ma arvan, et noh, kui ta nüüd niimoodi küsite, et et eks ma sihuke liidritüüp olin, olin nagu kogu aeg, et minu ümber nagu pigem seda seda kogunemisega oli ehk võib-olla pisut rohkem kui teiste ümber, et kuivõrd ta sekeldustesse sattuda, tüüpolite? Pigem mitte, eks neid aeg-ajalt ikka käis, aga mulle mind on kogu aeg saatnud, ütleme, eks natuke mind õnn saatnud. Ja natuke on ka niisugune alalhoidlikkus, et ma olen alati proovinud ikkagi teha selliseid asju, et kui ma sekeldustesse satun, siis ma suudan sellega ise ära klaarida, et siis ma ei pea, pisar silmis, hakkame ootama, et keegi tuleb minu eest, klaarib ära, et nii oli see lapsepõlves ja nii on see ka nüüd. Teile mõni näide lapsepõlvest mõni olukord, mida oli vaja klaarida. Me kruusakarjäär ja hästi palju nagu kevadist vett oli ja see oli meie nagu kogunemispaik, esimesed ujumised ja nii edasi tegime karjäärirest tuld ja siis olid äkki ütleme, ütleme keegi oli siis mingi tuletõrje välja kutsunud ja poisid lutid, nabiti kinni ja siis oled seletuskirjad ja käskkirjad koolis ja nii edasi, et ütleme, et siis eks see käis ikka siis nagu niimoodi, et kuna mul ema oli, ütleme, niisama töökas, kui ta oli sama range ja nõudlik tegelikult, et oma laste suhtes ja nii edasi, aga see pehmem pool oli see vanaema, eks ma siis laveerisid need, kes, mil moel sinna mulle selle käskkirjale siis allkirja kirjutab ja kas see põhitekst ka seal välja paistab, kuidas selle, kuhu allkirja vaja kirjutada, need noh, teatud mõttes siukest ilusat nihverdama. Ta on kogu elu olnud päris hea näide muidugi päritav, õnneks. Tahad kommenteerida või? Kui te ütlete Tema oli oli justkui rangem pool, siis millesse tema nõudlikkus väljendus, oli seal kompromisside ruumi või kui palju temaga niisugust kauplemist teha kannatas, kui olukord teravaks läks? Eks ikka kannatas ja sai, sai rääkida ja tasapisi mul juba tekkis oma nagu niisugune niukene, tame, taktika või kuidas, kuidas emaga suhelda, aga ma ütelda oli niuke range ja nõudlik ja aga kui sa ette rääkisid, siis ta sai tema ka nagu kõike rääkida. Kui sa tagantjärgi vahele jäidet, no siis ütleme Ta oli see laks ikka kerge tulema ja ja, ja noh, ma ikka tänapäevase nii, ütleme, et ega ma olen ikka nii mõnegi korra mingi kaikajupiga üle turja saanud, et aga ma, ma ütlen niimoodi tagantjärgi, mul ei ole ühtegi tunnet sees, et see ei olnud armastusega tehtud, see oli lihtsalt tema tema väljendusarmastust avaldada, et lihtsalt, et isegi kui see aeg-ajalt oli mingi kepi jutt, millega vastu vastu turja sai, et ta tahtis sellega ainult teada ka, ütleme kodus ikka teki all olid juba magama läinud ja vähe ikka värisesid, kui oli arvata, et temani õhtul seal kolhoosi töölt tuleb ja oli teada, oli kuidagi teada, et me nagu väikse niimoodi tubakatõmbamisega olime kuskil kuidagi vahele jäänud, oli alust arvata, et keegi talle ära kitus selle, et siis ikkagi noh, see väikevärinal ikka sees olemas, et et karistus igal juhul tuleb. Kui te selle näite välja toote, mis värk selle tubakakiskumisega oli, et poisikeste selline huvi, kuidas tärkas või mismoodi sa lahendad? No vot ei tea kuskilt, nad tulid aga isegi, et ega seda tubakat oli, noh, pigem keerasid seda puulehtedest ja panid ajalehis tule otsa ja suitsu. Et keegi kõrvalt nägi siis ega tema jaganud, et mis seal parasjagu oli. Mis on suurim sigadus, mis juhtus lapsepõlves või noore mehena niisugune suurem skandaal, mis, mis paneb võib-olla isegi tagantjärele hingama kergendusega, et hea, et nii läks. Poisikese tembud, millega tänapäeval võib-olla või ka tollel ajal oleks saanud kindlasti krim karistuse, et ikkagi kuskil noh, tead, et mingi läheduses asuv talumaja ja mingi mootorratas ja selle paak oli ikka oma võrri tarbeks vaja vaja bensiinist tühjaks teha, et noh, selge ikkagi nagu sissemurdmine ja vargus ja nii edasi, et et noh, kui mõtet tänapäeval ma ei tea, miks neid tollel ajal see sai nagu mõnikord tehtud kambaga ka aga kütteks Diobetros kätte saanud, siis nõuka ajal oleks ikka kindlasti karistatud olnud päris korralikult, et ütleme, et vedas. Ma ei tea, kas siin on seos või mitte, eks te saate ise öelda Urmase võttes arvesse, missugune teie nii-öelda töiste tegemiste algus ja ots oli ehk töötamine jõustruktuurides miilits, sõna, siis kas omadused, mis selliseks tööks tarvis on, ilmnesid juba kusagil lapsena või noorena, täis ka? Kas te ise näete seda miilitsasse jõudmist oma lapsepõlvele mõeldes nii-öelda loogilise sammuna või sellise õigeteena? Absoluutselt mitte mõningad omadused, jah, eks niisugune korraarmastus ja, ja mingisugune siuke õiglustunne ja see on mulle nagu, ütleme niimoodi, niimoodi loodus on mulle selle kaasa andnud, aga sinna miilitsasse sattusime puhtalt juhuslikult, nii et lõpetasin Tallinna ehitusmehaanika tehnikumi autoeriala tolleaegne, siis vabariikliku liik, klus, inspektsiooni pealik Mati Kanter, tema asetäitja oli Jaan Toots. Et nemad käisid siis meil koolis, pidasid seal noortele poistele nagu värbasid meid nagu siis liiklusinspektsiooni tööle praktikale, õigemini ja siis tuli sõjavägi ja kuna ma olin tolleks ajaks, siis ütleme, olin nagu Eesti juunioride koondise tasemel, siis karateega tegelesin päris usinasti. Õnnestus mul saada Tallinnasse siis spordiroodu, nõndanimetatud, mis on nagu parim võimalus Nõukogude sõjaväes teenimiseks. Ja eks ma siis sidusin need kõik ära, et see liiklusinspektsiooni minek, ehk see oli tollel ajal oligi tegelikult nagu liiklusmiilits. See oli nagu väike võimalus tegelikult saada spordiroodu sõjaväkke, sisevägedesse sealset tolleaegsed soovituskirjad, asjad, ülemused, need kõik mängisid oma rolli sellel teel ja ja hiljem tegin sporti edasi, siis siis sattusin, ütleme, vabariiklike tolleaegsed igasuguseid valitsusasutusi ja külalisi ja kõiki neid valvamas siis eriteenistusse sporti tegema eelkõige algul oli mul lihtsalt, nagu tollel ajal oli, oli seal tööd ainult taskus palk ja tegelikult tegelesid spordiga hiljem asendus mingisuguse tööga ja, ja tegelikult ma olen puhtalt juhuslikult sattunud, miilitsasse ei ole ma üheski miilitsakoolis käinud ega ega spetsiaalselt neid tarkusi õppinud, nii et et hiljem läksin küll, lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja noh, sealt tulid ka siis ütleme mingid täiendavad teadmised sellel alal töötamiseks, aga ei mingit midagi erilist. Nii et mind miilitsaks pidada on puhtalt, ütleme niuke ajaline ja niuke kasulik kokkusattumus, muud midagi. Pigem oli minu selline poisikese unistus, oli, oli saada kaugsõidu autojuhiks, näeks, näeks võõraid maid ja saaks ringi käia ja nii edasi, noh, võõrad maad muidugi piirdusid tolleaegse nõukogude liidu liiduga, aga ka see oli suur ja lai. See oli nagu, ütleme üsna pikaajaline unistus, aga, aga see ei täitunud. Urmas, miks isa töö juures ei elanud pere juures? Vot ei tea, et ju ta siis oli piisav argpüks, ei elanud päevagi ja pani ema nagu sellisesse seisu, aga ma olen selle eest väga tänulik, et et, et mina olen olemas ja ma olen neile mõlemile väga tänulik. Et noh, see on nüüd omaette nagu elufilosoofiline lähenemine, et tihtipeale inimene kui enda käitumist vaatab, siis tegelikult ta energeetiliselt sappa kaasa palju oma vanematelt. Ja, ja mõnes mõttes ma olen püüdnud püüdnud nüüd aru saada, et mida ma siis sealt olengi kaasa saanud ja nii edasi kindlasti on mul mul mingisugune suur tõestamisvajadus, võib-olla sealt siis sellest lapsepõlvesituatsioonist Need kaasa tulnud ja mõnes mõttes mingi noh, seda nimetatakse natuke kontsdelatsiooniks. Ma ei ütle seda sõna halvustavalt mõttes, aga see on nagu nagu öeldud, mulle, nii, mille üle mul on täitsa mõtisklemist ja isegi natukene nagu hea meel, et te endast aru saada, et sa oled nagu samasugune kaabakas nagu sinu isagi. Ta lõi põnnama nagu vastutuse võtmist nagu võib-olla minu ees, mina olen nüüd ütleme sellest saanud mingisuguse jõu ja tahan võib-olla liiga suurt vastutust võtta enda laste ees. Aga samas on mul ka see hirmupool nagu olemas ja kui ma oma oma lapsi nüüd vaatan, kui head lapsevanemad ja kui pühendunud nad oma oma perele ja lastele on, siis ma püüan kogu aeg aru saada, et kus nüüd see jõud on tulnud. Võib-olla see on mingid minu tegemata asjad, võib-olla see on võib-olla see tuleb isegi kuskilt võib-olla vanaisade poolt ja nii edasi, et igal juhul ma naudin nende suhtumist peresse omal Austriasse ja olen äärmiselt tänulik, et see nii on, ma veel täna ei taju, et mis on see jõud ja motivatsioon. Et et võib-olla see minu jutt natukene seda ei anna siin raadio teel võib-olla kõike edasigi, aga me kõik oleme siia ilma tegelikult tulnud armastuse järele. Ja, ja, ja seda ei ole mitte kunagi üleliia, seal on alati puudus. Ja mida rohkem seda puudus on, seda rohkem me püüame siin siin maailmas tõestada ja, ja suuresti armastuse puudel puudusest inimesed trügivad, teevad spordis maailmarekordeid, tõestavad ära, ma ei tea, kellele, mida algatavad suuri sõdu, armastuse otsingutest on ju, ütleme põhja läinud tegelikult raudlaevad ja terved riigid. Et rääkimata, nagu, nagu neid väiksemaid elumustreid tegelikult, mis on mõjutatud sellest Aga jätkuküsimus Urmas, et kui ma teid kuulan, siis mulle tundub, et te mingis mõttes mõistate oma isa või, või püüate teda mõista, vähemalt igal juhul. Aga kas see on alati niimoodi olnud, kas teil ei olnud noorena lapsena küsimusi, millele ka ema ei osanud vastata või ei tahtnud vastata, või kus te olete püüdnud nagu seda enda jaoks juba varakult selgeks saada, et miks nii on või mis värk toimub? Kindlasti on olnud ja ma olen öelnud, et ma nägin nende isa esimest korda peale sõjaväge, ma arvan, et ma olin võib-olla mingi 22 23 ja te läksite ise otsima, ma läksin ise otsima, läksin, vaatasin, teadsin, kus ta elab, vaatasin üle aia, kuidas ta välja näeb, noh ja see esimene kohtumine ei olnud üldse meeldiv, vaid et põhimõtteliselt ta lubas mulle mulle miilitsa kutsuda, et arvasid, et ma tulen nagu, ütleme nagu tollel ajal ikka tuli, keegi kuskilt püüab ära tõestada, et ta on tema isa ja ja siis hakkab välja pressima ja nii edasi, et, et sealt joonistus niisugune huvitav huvitav teema nagu iseloom välja, aga kui ma 40 sain selleks ajaks oli tema tolleaegne elukaaslane ära surnud, siis ta tuli minu juurde ja loomulikult siis ta nagu tunnistas kõiki, palus vabandust, ja me suhtlesime tema elu lõpuni täiesti normaalselt ja mul ei ole mitte kunagi olnud midagi väga tema hukkamõistmiseks, et ma olen pigem püüdnud mõista ja eriti tänasel päeval ma olen vastupidi, hästi tänulik sellele, et ta, et ta niukse hästi elujõulise inimesena on, on minusse sellist sellist elujõudu, ütleme suure tõenäosusega päris palju süstinud ja ja võimaldanud mul olla see, kes ma olen. Kas teil lapsepõlves enda eest seisma pidite kakluse aeg-ajalt? Ikka, et ma olen olnud ikkagi kogu aeg pigem sellise tugeva kondiga ja pigem teisi kaitsev ja enda eest ütleme niimoodi vastu tuttav ja üldjuhul ka ikkagi oma seltskonna või oma klassi ikkagi üks sportlikumad ja niisuguseid tugevamaid, et mul nagu probleeme ei olnud ja niisugune alalhoiu instinkt on mulle ka andnud selle, et kui kuskil olidki nagu niimoodi suuremad ja tugevamad ja siis ma Mul jätkus nagu hoidu sealt oma nina kõrvale hoida, nii et keegi väga ei pidanud nagu mind tulema kaitsma ja aitama, et näed, et suuremad tegid mul liigantsid kere peale. Kismaks läks siis teie maha jäänud? Jah, üldiselt ei mäleta, jah, ei mäleta jah, niuksed niuksed situatsiooni küll, pigem vastupidi. Neid kordi oli ikka üsna mitmeid ja mitmeid, kui sul tee peal tekkis konflikt mingisuguse kambaga, tihtipeale oli seal ka natuke rahvusbaasil, ütleme ala eestlased, venelased, aga aga seda võis sattuda igat moodi, et mul neid, neid, neid kaklusi, mis nende teede peal tekkis, oli üsna mitmeid ja sinna tuli ikka kasuks minu ütleme piltlikult pikad käed ja karate uskusena. Tihtipeale mäletan ühte Balti jaamast, tuli mulle mingi kolm või neli siukest vene kamba inimest kallale ja ja, ja ka noh, venelastel on natukene nagu, nagu sihuke komme kakelda, et noh, siis kui sa ise oled piisavalt nagu sirge. Sul on nagu lihtne küsida, et noh, mida nüüd, et tahate ja üks üks või pigem oli eestlastel niisugune, et igaüks tuli, andis kuskilt külje pealt, kus sai, venelased olid ikka siis kõige kõige karvasem viskas siis oma mingisuguse pintsaku maha ja tahtis minuga üks, üks teha. Aga õnneks olid minu käed oluliselt pikemad kui tema, nii et see kaklus lõppes nagu sellega, et et lõpuks me olime nagu karvupidi koos peale, siis ütleme, mingisugust üsna pikka seeriat, löökide vahetamist ja kuna vihma 100. ka kolinal, siis ta suutis minut pintsaku kuidagi üle pea tirida ja mulje nagu tekkis nagu kätega nagu seotud olukord, aga siis ma suud sain sellest pintsakut välja ja, ja ja panin siis nagu jooksu. Ja kui ma koju jõudsin, siis ma olin üleni Est verine. Siis ma hakkasin nagu mõtlesin, et noh, kus need haavad siis on, pesin, pesin, ühtegi haava pole. Kuna mul tõesti on pikad käed, siis tema käed jäid lihtsalt minust nagu 10 senti puudu kogu aeg minu muidugi kohale. Pintsakus teen ilma. Tõnis, sinu sünniaasta on kas 86 või mis aeg see oli Urmas, teie elus, see 80.-te keskpaik, millega te tegelesite, kus te olite siis, kui teil lapsed sündisid? Eks ma siis olin niukene nagu noor, selline isane sälg, tegin sporti, jooksin ringi, tahtsin hea ja tugev ilus välja näha ja ja nagu, eks tollel ajal ikka olijad tütame, et noh, a la 22, viimane taks ja siis nii tüdrukud poisid vaatasid, et noh, aeg ka juba niisugune, nagu peaksin ma mees olema ja võiks lapsed olla ja. Tõnisega mul on nagu siuksed, märgilised kogemused, et ta on, ta on mul niisugune laps olnud, et ma olen nagu kasvõi sporti temaga koos teinud. Või siis tema, kui me ikkagi nagu emaga lahku läksin, siis tema iseseisev elamine juba viie-kuueaastaselt ütleme, ema juures ja siis minuga suhtlemine ja see on nagu mind, kui, kui noort isa ausalt öeldes võib-olla veel rohkem õpetanud. Võib-olla mina teda mäletan ühte juhust, kui ma oma sissikulliga mul oli alati. Žiguli oli siuke auto, tolleaegne. Meil oli oli, et lina sain sellega õppida. 16 oli mul alati tagaiste täis ja siis oli Tõnis ka seal ja ja loomulikult ei mingit turvatoole ega turvavöösid ei olnud ja siis sõidan, sõidan, vaatan tükk aega, vaikus, kus see poiss on, siis vaatan, näha ei olnud auto kinni, vaata ainult päkad paistavad sealt siis ta oli peadki kukkunud seal kuidagi sinna istmete ja spordivarustuse vahele, ta oli kui kannatlik vaid ka, et ega ta suurt kisaga ei teinud. Sikutasin ta välja või, või minu trenn käis ikka niimoodi, et näiteks mäletan, mulle meeldis joosta nõmmel nõmmel, nendel seal oli üks ilus kilomeetrine ring ja keskel oli siis nagu kõrge kõrgemad kohad, panin sinna vankrimäe otsa ja ja ise tegin Kilomeetriseid ringe, seal kiirendus ja kõik massi ja kui see vangerikel liiga palju ikka hüppama hakkas seal mäe otsas, siis ma jooksin jälle vankri juurde rahustada. Millised on? Mõned teemad võib-olla, mida te ei taha ilmtingimata rääkida, aga ma küsin ikkagi, et eks ta siis öelge, kui te ei taha. Suhteliselt pikantne seik ju, et kaks esimest last sünnivad väga lühikese aja jooksul. Kuidas nii läks? Tõnise Margus või tegelikult Margus on minu nagu siis nagu kasupoeg tegelikult, et Margus on tegelikult vanem, isegi kui Tõnis Marguse sünnipäev on 15. Mai ja Tõnisel on nüüd 14. Juuni. Et tegelikult annad ühevanused, aga nad on mõlemad mulle pojad ja, ja tegelikult noh, ma olen teda praktiliselt ka kasvatanud väga väiksest saadik. Bioloogilise lapsi on teil kuus? Põhimõtteliselt kõhus ja Tõnis, kui sa mõtled oma lapsepõlve peale, siis missugused sinu esimesed pildid on, mida sa arvad päriselt, siit elust ja inimestest mäletavad. Ma arvan samamoodi niuksed, ütleme suvised koolivaheajad või ütleme suveperioodil maal ja mingid seigad on isegi imekombel lasteaiast kus isegi mäletad, Ta on lasteaias käis isa järgi või keegi teine käis järgi mingi miilitsa, Willisegaja ja vilkuritega üle ja mootorrattaga vist ja, ja vilkuritega, ütleme tõkkepuud all üle tondi ülesõidu on saadud sealt niuksed, asjad on meeles. Mis tegevused sulle endale pinget pakkusid? Mis sind huvitas poisikesena? Esimeste mälestuste on ikkagi ka samamoodi metsas ringi joosta ja rattaga sõita ja kõik see mingi kambaga ringi ajada ja siis ütleme rohkem mälestusi, on loomulikult juba mingist kooliajast, aga siis kõik mingi kambavaimuga ringi seigelda ja igasuguseid krutskeid teha ja. Urmas teie käest, et kas võttes arvesse teie positsiooni ja tööd ja valdkonda, siis kas Tõnis sattus kuidagi sedapidi huviorbiiti ka, et midagi oleks omaltpojalt oodanud? Ei, mitte ma olen isegi kui neid kohti on olnud, et ega ega ütleme noh, piltlikult öeldes mingid mingisugused märkused või ma ei tea, kas mingist lastevanemate komisjoni on kutsutud või ei ole või ei ole. Nojah, ütleme ma parkisin ema sinna tavaliselt. Aga ma olen. Mina olen neisse kõiki suhtunud ikkagi mõistlikult, ma ütlen alati, et see on nüüd nagu hilisem filosoofia ka, kui me nüüd edasi räägime, et ükskõik mida juhtub elus ka kõige kõige rängemaid asju, siis kui sa ise tuled mulle rääkima ja teed, teed mulle kõne, siis sealt tuleb ainult mõistmine, seal ei ole mitte mingit hukkamõistu, et, et noh, sellist niimoodi ma olen püüdnud oma oma lastesse suhtuda, mis hiljem hiljem võib-olla mõni on tunnistanud, et ta on ikkagi mind nagu. Ma olen ikkagi teatud olukordades ka range ja nii edasi, et nad mind nagu pelgavad, aga, aga minu sisemine soov on ikkagi alati nii, et noh, et ükskõik, millega sa elus hakkama ei saa, mis sinuga juhtunud. Minule võid sa alati teha esimese kõne, et mitte kunagi ei ole seal tänitamistes, no vot, mis ma nüüd ütlesin ja kõik, nii, mitte kunagi. Kas see peab hästi päikeselisel tollele mobiiltelefonile ja tahes-tahtmata tuli ringiga samamoodi tekkija laadad? Tobedad kambavaimus tegemised, noh, ütleme ikka paremaid asju teha, kui koolis tundides käia ja vähe sellest, et jõudnud tihtipeale kooli, siis ütleme, et see, mis sa selle samal ajal nagu korda saatsid, ütleme, et oli mitte ilusam, kogu aeg oli stabiilselt mingisugune Pineril juhuse hätta, aga ma suutsin ka ikka kõik ilusti ära klaarida. Üldiselt vähe nagu selliseid asju, kus kus pidin, ma ei tea, isa poole pöörduma või midagi või enamus asjad seal järjekõlarites. Ma ennem tegelikult nagu ütlesin, et Tõnisega suhtlemine on olnud nagu selles mõttes sihuke õpetlik, et mina, kui hästi hõivatud muude asjadega tegelev inimene siis ikkagi sul ei olnud nii palju aega lastega tegeleda, see on ka põhjus, et ta on tegelikult käinud mitmetes Tallinna koolides mõni aasta ühes ja siis mingi periood teises ja kui siis lõpes kaheksas klassis, ütleme tegelikult ütlane keskmine koolipoiss, kolmed-neljad viied, niisugune ja no ma tundsin, et ütleme, et see teismeiga ka, et nad, ma ei suuda seda nagu välja ruulida tegelikult, et sealt võib asi natuke hapuks minna. Siis ma istusin Tõnniga maha ja mul on nii väga selgelt meelde jäänud, et mõtlesin, Tõnis, mis sa arvad, et äkki Šveitsi kooli? Noh, kuna seal on internaadisüsteem, kõik nagu teine olukord ja nii edasi, kõik ta vaatab mulle süütute silmadega otsa, ütleb, et ta isa, kui sa nii arvad, et siis okei, ma lähen. Aga me võiks natuke rääkida veel olukorrast, mis eelnes enne, kui sa Šveitsi läksid, et missugune su kontakt isaga sel ajal üldse oli läbi nende aastate, võttes arvesse, et mingist hetkest te koos enam ei elanud, et kuidas sa mäletad, kui sageli kui põhjalikult ta kus või kujundas kuidagi seda, mida sa teed, kus sa oled? Siis oli teistmoodi siis kui me ei elanud koos, siis ma elasin ema juures vanaema juures ja noh, kuna telefone ka ei olnud ja meil kodus ka telefon otseselt ei olnud, siis, siis oligi kuidagi sai kokku lepitud, et kas siis nädalavahetusel teeme midagi koos, siis ma ootasin pikisilmi. Ma mäletan, vist oli kaua tööl, ütleme poisikesena tundus, ütleme, et kui kell kuus pidid kokku saama, said tegelikult kell üheksa või 10, alles tundus terve igavikuni. Aga, aga siis, kui need koolipoisi hinded hakkasid sinna valsid akti poole minema, siis, siis isa võttis nagu õigel ajal kratist kinni ja siis me elasime koos jälle vanuseline sõitsi. Kuuendas-seitsmendas klassis. Tõesti Tõnise oma uue pere juurde või. Põhimõtteliselt küll, et mul on olnud kõikide oma laste emadega, on siiamaani nagu väga hea läbisaamine ja ka Tõnise emaga, aga ta oma oma iseloomult on nagu liiga hea inimene, et ta ei ole absoluutselt nõudlik ja, ja nii edasi, et ta on lihtsalt nagu niisugune hea inimene, olin korralik frukt ja Tõnis teisme eas, eks ta kasutas seda natuke ära, siis ma võtsin lihtsalt poisi nagu enda juurde ja siis ta oli mul nagu lähemal. Tõnis, kuidas see olukord on, kui, kui nagu sa ütled, solid paras frukt ja isa otsustab, et kett on vaja poole lühemaks teha. Siis kas see oli niisugune fakti ette panemine või missugune isa käekiri selles mõttes oli, et kas oli läbirääkimine või kuidas käis tol ajal eriti ei rääkinud läbi, saad nüüd, nii, on tulede kõik, et nii käib elu. Ei, ega ma vastu ka kuidagi puigend, eks see oli põnevam sellepärast et tema elu oli jälle nii-öelda nagu kirevam selles suhtes. Põnev on ikkagi noh, ma olen nagu natukene laisk, aga pigem on see, et mul on asjad vaja alati põnevaks teha. Mul on olnud, ütleme, et ained on koolis olnud niimoodi, et mingil hetkel võib see aine olla tunnistusel kolm pika miinusega või isegi kaks, aga järgmine semester võib-olla viis, kui ma leian mingis asjas mingi põneva nüanssi, siis ma võtan sellest kinni, ma oskan selle väga hästi ära teha. Aga kui ma sellele lainele nagu algusest ei saa ja ütleme, et tähelepanu ei viitsi keeratis ausalt öeldes ütleme, et raskem peale sundida. Aga ütleme, et noh, kord oli isa juures nagu karmim, aga kindlasti põnevam ja kogu elu oli põnev, on tema nii-öelda nagu elutempo ja kõik muu asi oli nagu isa juurde läksid, siis hakati igal õhtul ikkagi päevikut vaatama või? Ei, kusjuures ta jõudis hilja koju. Nende päevikute märkustega oli see pluss, et keegi kinkis talle mingiks sünnipäevaks niukse uhke nagu krooniga templi. See oli tema all kirina. Nii et. Ma ei jõua teda, panin kõikide praktiliselt kõik märklareni kutsele tembeldatud. Ma jätan teda segama niuksed väikeste asjadega, nendest suurematest käskkirjadest sai ta niikuinii teada. Aga Tõnise, kas sa mäletad olukordi, ma eeldan, neid võis olla siis sinu toimetamisi arvesse võttesse, kus isal tuli võidelda sellega, et kas minna füüsiliseks kätte või piisab ikkagi lõpuni sõnast. Ajaga kohased olid need meetodid, kõik, sa oled ikkagi saanud isa käest karistada ka füüsiliselt kaigast ülesandega natukene ikka, aga noh, asja eest alati niimoodi ja vähe mõistuse piires. Vähe mõistuse piires, kas sa selles filosoofias või mõtteviisis. Urmas on teie jaoks aja jooksul midagi muud. No kindlasti, kui ütleme, eks ma tollel ajal ikkagi, kui ma ikkagi mingi tagumik, mingid triibud on ikka tekkinud, ma arvan küll, et siis siis ma ikkagi arvasin teistmoodi, et ega mul on niisugune ägedat iseloomu tänagi natuke. Aga pigem ma täpselt samal hetkel saan aru, et see on ainult minu nõrkuse küsimus, kui ma häält tõstan või täna mul ikkagi nagu, nagu põhiolemuses on see, et kõik, mida sinu ümber juhtub, selle selle kohta saab saab ainult nii-öelda ühte sõna, et mõistmine, aktsepteerimine ja mõistmine, et sellel kõigel on olemas mingisugune põhjus ja, ja minna tagajärgi likvideerima, sellel ei ole mitte mingit mõtet, tuleb samal hetkel kohe mõelda, mis see põhjus võis olla. Tõnis, kui sa vaatad isa kõrvalt selle perioodi jooksul, ütleme 30 aastat, äkki sa oskad niimoodi enda jaoks võrrelda teda. Kas isa on väga palju selle aja jooksul muutunud? Kuidas sa teda iseloomustaksid? Väga palju on muutunud muidugi mis plaanis, ma ei tea kustmaalt, aga ma jagaks kahte lehte, ma arvan, selle siis, kui oli see nagu ma ei tea, kas siis ESSi kasvatamise aega kogu selline, vaata siis elu, elutempo ja elukeskkond ja kõik olid teistsugused. Siis oli nagu isa, ütleme niimoodi, et korralik, karm isa, see oli 90.-te keskpaiku umbes siis räägime sellest ajastust ja sinna lõpupoole aga siis mingist hetkest me ei teagi, kas siis natukene enne šveitsi minekut või või sealtmaalt kuidagi ma ei tea elutempo ja kuidagi ma ei tea muutusi või vähemalt on võtnud kõvasti rohkem aega kõige nii-öelda nagu mõtlemise jaoks ja minu elu kõige suurem, ütleme et võit, et oma pere ja laste kõrval on see, et isast on saanud kõige parem sõber. Et ennem oli ikkagi isa veits natukene nagu, ütleme, et olevat mingi krutski jamaga hakkama saanud võib-olla hästi, natukene hirmul või midagi. Nüüd on nagu need on, isa on kõige parem sõber, ma ei tea ühtegi asja, ütleme oma isaga suudan raudselt rääkida rohkem asju kui, kui ühegi oma sõbraga või mingi muu asjaga. Kas selleks, et taskuraha isa käest saada, lapsena poisikesena tuli kõvasti pingutada või, või andis ta heldelt, kui ikkagi tuli tahtmine minna midagi mõnusat, osta endale? Mul oli kergem, ise seda vahepeal teenidene ei andnud? Ei, see oli üks üks ütleme, et siis kui mõne nii-öelda krutskid tipphetked olid, siis olid, ütleme, taskurahad olid, kraanid keerati kinni, kraanid keerati kinni, kodus pidin olema, aga ütleme, et küll ma olen igasuguseid asju. Noortel turvatöötajatel kogusin õpilaspiletit kokku, kraapisin nimede pildid maha, kleepisin sõprade omade sünnikuupäevad peale hologrammi peale müüsin neid, ütleme, teenisin vähemalt kolm korda rohkem, kui isa andis. Taskraan. Oot, sa müüsid, mis asju õpilaspileteid või no ütleme ka müünud ja vot selle äri tagamaad on mul täitsa nagu arusaamatut, kes neid ostis, on, miks need vaja müüjali, need, kellel oli klubisse saada sisse kuhugi või võib-olla putkas suitsuaste võlutasteri? Ma ei tea, kas see oli Tõnis või ütleme, et sa olid seal Kuninga tänaval mingi mingi 16 aastane või midagi edasi ja kuidagi oli jutt, et kuskilt olid synni joodud ja nii edasi, et kus Saidna ostis ja mõtlesin, et noh, ei ole võimalik, kuda saab, niisugune ta ei näe ju vanem välja ka, et kus, kus saab siin, mine too mulle kyll oli mingi 11, ainuke koht oli lahtivist vestma nii äri- või mis asi oli? Et kui sa lähed, tood mulle pudeli džinni sealt praegult. Et siis läks ja tõi ära. Chini. Momendiga üsna üsna suur hulk alaealisi, tõenäoliselt minu abiga kõik siin õelu elama, see oli siis lihtsalt selleks, et ennast nii-öelda pinnal hoida, et kui kraanime? Ei, ma arvan sellest põnevusest ikka rohkem lühemaks, muid viise leidnud õllega. Kuidas üldse oma esimesed isiklikud rahad teenisid, kas sa just, mida sa praegu kirjeldasid, oled pidanud poisikesena kusagil suvetööd ka nii-öelda tegemas? Isa natuke võib-olla proovis juurutada seda, et maalide pead metsas tööd tegema, aga siis oligi, ma ei tea, kas see oli võib-olla isegi enne neid õpilaspiletid ja neid nii-öelda dokumentides ja kuskil midagi teenisime, mäletan, võtsin naabritalust. Mingi talupoisi või nende sulase või nende isa Vi kellelegi. Igal juhul sain ma temale selle töö kinni maksta, ise kännu peal istuda ja isad ei, ütleme, patsutas õla peale, andis mulle taskuraha selle eest, et nii ilusti metsa ja võsa maha võetud. Alltöövõtja orgunnida, tuline, see naistepäev, kas seal on midagi niisugust, mis käib geenidega kaasas või? No järelikult vaata mõelnud selle peale, et kas, kas see tuleb või sa keskkonnavärk, et sa näed, isa Peab olema geenidesse, see tuleb ju, see tuli adrenaliinist. Ega ma ei pidanud seal mitu tundi kukalt kratsima, kurat, kuidas ma sellest võsa lõikamisest pääsenud kuidagi automaatselt tuline võsa oli, nii suur ees igasuguseid sääski ja puuke teise. Urmas, kas teile on tähtis olnud mingil hetkel kusagil teekonnal, kui lapsed on nii-öelda sobivas vanuses, et neid ühes või teises suunas painutada? Alati nad ei kasva ju selles suunas, kuhu sa oma unistustest tahad näha neid sirgumas. Et samas see sekkumine on ka nagu on, et vahel viljakas, vahel mitte, nii väga tegevus. Teil sellega on. No vot, minu elus elufilosoofia nüüd praegusel ajal võib-olla ennem ta oli natukene küll paindumatu praegu ta ütleb ikka niimoodi, et et lapsele saad õpetusi jagada ja harjumusi kujundada praktiliselt teisme eani. Peale seda areneb ta läbi iseenda kogemuse ja ka praegu ütleme kuna ma ikkagi jätan natuke siukse endast natuke siukse, nõudliku mulje ja nii edasi, et kas oma väiksemat tüdrukut pralt vaatan siis tegelikult ma pean ikka kogu aeg üle kordama, et tegelikult ma ei oota neist mitte midagi. Ükskõik, mida nad valivad, teevad, kui nad tahavad minu käest nõu küsida, siis jah. Aga nüüd hakata kedagi survestama kodeerima, et ma ootandust selliste, sellist, sellist, see tekitab tegelikult teisele inimesele hoopis raamid ja, ja, ja kes siis lastest ei tahaks isa nagu mingeid unistusi asju täita ta mingil määral tahab, aga kui see talle ei sobi, siis on ta vastupidi, satub hoopis nagu nagu niimoodi valele teele või meil on, mul on praegu üks näide, Katriin, kes õpib ja tahab advokaadiks saada, noh, eks mina ikkagi oma elukogemusest ju räägin, et noh, selgitan talle nagu, nagu olukorda, et advokaat, jurist, naisterahvas, emotsioonid seal emotsioonidel kohta ei ole, sa tapad oma emotsioone ära sellega, kui saad, kui sa tahad olla edukas advokaat või jurist, sa ei saa lähtuda emotsioonidest, aga jälle naisterahvana, mis on sinu elu üldse suurim väljakutse, ema, naine ja nii edasi. Sa ei tohi oma emotsioon ära tappa, sa pead oskama neid nagu käsitleda. Aga, aga loomulikult, sõitjad ka kaasa, et kui sa selleks loomulikult tahad, et siis, siis palun väga, noh, ma aitan kaasa. Aga noh, sa ikkagi nagu selgitad, sest sul on elukogemust on, tal ei ole antud seda mõista ja kas või see, et ma ei tea, kui suur protsent see tänapäeval on, aga kindlasti rohkem kui pooled tegelikult ei tööta oma õpitud erialal järelikult ütleme, et noh, kas sinu teele satub keegi elukogenud, kes kuidagi aitab suunata targalt seda või või, või, või, või mitte noh, näiteks. Mu meelest jälle üks niisugune aspekt, mis selle saate ja meie kohtumise täna eriliseks muudab, on see, et teil on õnnestunud need sidemed oma laste ja eri pereliikmete vahel hoida niisugused, mille puhul igaüks ütleb, et et kõik on super, et te saategi olla oma lastele sõber, et keegi kusagil ei vaena või väldib suhtlemist, et midagi niisugust ei ole juhtunud minu peas, kui ma mõtlen selle peale, siin peab olema mängus paar aspekti. Üks on jällegi see materiaalse-ga seotud küsimus, et selles osas ei tule teil millegi pärast muretseda, need pinged on maas. Aga öelge, Urmas, kuidas te olete lahendanud laste vahel erisuhetest nii-öelda selle tähelepanu või noh, mingis mõttes ka nagu konkurentsiküsimuse, et kui neid on nii mitu, igaüks neist ootab midagi oma isalt. Kuidas te olete jõudnud nii kaugele, et nad saavad omavahel läbi, et teie saate nendega omavahel läbi, et suhted on ikkagi mõistlikud. Et just, et keegi ei käi kusagil, rusikas taskus nii-öelda. Punkt üks on mitu korda läbi kõlanud materiaalselt kõik klaar ja kõik on nagu, ütleme, lillepidu. Tegelikult see päris nii ei ole, et ega ettevõtmises on ju kogu aeg on tõusud-mõõnad, langused, on ühised tegemised, et ma ei ole kunagi isegi seda seda väga lootust neile andnud. Et, et nüüd on kõik, et ei pea mitte midagi tegema, et vaadake, kas kõik on klaaritud, kõik on kinni makstud. Et nad on kõik ikkagi ikkagi, aga natukene mõtlemas iseenda elu elu korraldamisel ja nii edasi, et et aga, aga kuidas nüüd see suhtlemine ja sõbralikkus, eks, eks siin on, see ongi minu üks noh, nõndanimetatud elus mingi eesmärke ja kiiks. Et et hoida seda suure pere nagu sõbralikkust, eks me kõik käime siin elus ja mõtleme, et noh, mida me siin siis tõestame. Kuna ma pean väga lugu võrdlusest, et inimene on nagu puu, kui ladvas on tuul või tuli, siis see peab vastu ainult tänu tugevatele juurtele. Juured on sinu eelnevad põlvkonnad ja ma olen päris palju teinud selleks, et et taastada oma siis oma vanaisa ja vanavanaisa ja tegemiste kohta ja see on nagu huvitaval kombel tulnud välja nii et minu vanavanaisal 708 last võib-olla kaheksandast laste oli kõik need tegemised seal Sõõru talus ja kõik need, ütleme, siuksed noh, ka minu elufilosoofia ütleb, ütleb seda, et kuidas sa siis neid juuri tunnetad või kuidas nad sind aitavad, selle kohta käib mäletamine. Nii et meil on sinna rajatud pargid, asjad, kõik ütleme niimoodi, et kõige parem viis mäletamiseks on kellelegi kellegi jaoks puu istutamine ja nii edasi. Ja, ja ma mõnes mõttes päris palju tegelenud sellega, et minu lapsed ka mõistaks seda, et juured on elus tähtsad. Mul on ikka sõpru, mitte ainult üks, vaid üsna mitut, kes on mingitel rasketel hetkedel elus väga hästi hakkama saavad inimesed, raha küll, kõike, küll ütletegi. Urmas, kuidas on võimalik just, no ja ma ütlen, et minu praktiliselt ütleme pilt, mida ma näitan, ei usu, peaaegu mitte keegi, minu 50. sünnipäev, kui minu praktiliselt neli laste emad ja kõik minu lapsed minu ümber pütikutades minu laste emad hoiavad mind kätel ja kõik üheskoos ja lapsed on ümber, siis sellest pildist ei saa mitte keegi normaalne inimene arvuna. Tõnise emaga lahku läksime, ta on lihtsalt nii hea inimene, et noh, tollel ajal siis ütleme läksime siis sinna, kus lahutamise kohta on sinna. Et pidi siis kuskile mingi kirja ka. Meil oli nii hea olla iho ahhaa ja see, see, kes pidid meid lahutama, see ütleb, et ei ole võimalik, ei saa aru, mis teil siis viga anda. Lisafassaade on kõik niimoodi ja siis teine situatsioon oli siis niimoodi, et tõepoolest lapse ema siis tuli, tuli, eks, mingi tädi oli kaasas niisugune hästi üles löödud ja ja ma küsin, et kes see on. Aga temana advokaat? Ma ütlesin, et kuule, ole täitsa, tule nüüd räägime nurga taga ja see jutt oli väga lühikene. Mõtlesin, et kulla, minu laste ema, vaata need võetud viljad, need kibedad saadud viljaviljad, need on magusad. Nii mõttes natuke, saatis minema ja kõik oma asjad ideaalselt mitmekümne aasta jooksul ära lahendanud ja, ja ta on mulle korduvalt öelnud, et noh, et see oli nagu nii märgiline suhtumine ja see on meid saatnud nagu kogu elu. Ma kujutan ette kõiki neid toredaid momente, mis kaasnevad perekonnanime Sõõrumaa kandmisega. Tõenäoliselt hulk uksi avaneb palju kergemini ja nii edasi. Aga kas selle kõige jooksul senise elatud elu jooksul oled sa kogenud midagi niisugust, mis on negatiivsena kaasa tulnud selle perekonnanimega ükskõik mingisuguse tähelepanu mõttes või kogemuse mõttes, kas see on kuidagi töötanud ka sinu kahjuks või sinu vastu? Praktiliselt mitte, võib-olla mõni koolis vanem natuke segas, aga ütleme, et see isegi kuulu mingi arutelu alla, kuna ma olin samamoodi ikkagi alati liider ja, ja ütleme niimoodi, et pigem oli seal kõrgemas eas, kui ma esimest korda kakluses pikali kukkusin, seda me paneks üldse tähele praeguses olukorras hinnapakkumisi raskem küsida. Ma olen südamest tänulik selle jutuajamise eest. Urmas, aitäh tulemast. Ja teine Tõnis samamoodi rõõme, et tulite isa assisteerima sellesse jutuajamisse. Meil olid külas isa ja poeg Urmas ja Tõnis Sõõrumaa. Ma olen saatejuht Sten Teppan, kuulajatele aitäh. Ja kohtumiseni. Kuulake pikemat versiooni kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Urmas ja Tõnis Sõõrumaa ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.