Tere kõik seda hiiri sõbrad, ma ei saa öelda rokisõbrad või bluusisõbrad või mis iganes sõbrad sest ta hiiri kuulavad ääretult erinevad inimesed. Mõni kuulab, võib-olla ainult ämbiantiaga, kuulab ta hiiri ja nii edasi, iseasi, kust ta kuulab. Kontserdil muidugi, aga kodus on keerulisem siiani olnud. Kodukal on mõni lugu ja mõnel kogumikule on mõni lugu, aga uskumatu, ent see sulatõsi. Kuid 14 aastat tegutsemist on sel veteran lurjuste kambal, aga alles debüütalbum jess karmilt võttis aega. Hakatuseks sõidab meile sisse vallatu pala popsiksti. Ja popteksti, see on minu absoluutne lemmiklaul sellelt plaadilt, mis ei tähenda, et järgnevad lood, mis selles saatelõigus kuulajate oleks muidugi kehvad. Ta hiir kogunes aastal 1993, nagu sa hiir ise enda kohta ütleb. On nad kitarr, Travers, Nad räägivad enamasti inglise keeles. Ja sa hiir, oli kunagi kaks Meet Martin Surm, trummar ja Peeter Krull kitarrist, mitte Lembit Krull, nagu teatab Express. Lemps mängis JMKE ees ja hiljem mingis veripunases samet lõvis või umbes sellise nimega bändis. Pets Krull oli see mees ja vahepeal oli ta hiir ka neljaliikmeline. Aga mõni aasta tagasi oli vist mingi jama, kui Pets Krull lõhkus oma käe ära ja ei saanud kaasa teha. Ja siis ta hiir jäigi Triox, vahetunud on ka trummareid, nurm kolis Tartusse ja siis Andres loo mängis mitu aastat tuntud, eks ole, Lorvik Lorvikust ja viimati esmaspäeval ekas muide rattatati Liivil oli näha, et ta tagus trumme hoopiski galaktlan grupis. Nüüd on aga juba mitu aastat trummide taga absoluutne trummigeenius. Mitte et varasemad trummarid halvemad olnuks, seda aga ma räägin praegu. Margo Pajula mees, kes kütab freejazzi täiesti pööraselt, räägime näiteks ansamblist nimega flop ja ta on teinud kaasa üpris erineva iseloomuga koosseisudes varal lagunenud Gwync siis ka omal ajal selline pikk lõngus, pisut noorem kui Tambet ja kitarrist Raul Reinup. Ja kuigi selle ennemuistsel ajal bändi pooljuhuslikult tunud, praegu ainus algkoosseisu liige mees, kellega ta hiiri nime põhiliselt seostatakse on Tambet Jurna, legendaarne Levica baarman ja tänavakangelane mees, kes puistab kui varrukast tsitaate Ameerika filmidest ja kelle peamiselt rock n roll'i klišeedest küünismidest, jaburate staaridest koosnev sõnavara jutumenüü on linna peal kuulus vähemalt mõnes ringkonnas. Jaa, Tambet on ühtlasi viimastel aastatel Sheldon Shane'i bassimees ja kitarrist Raul Reinup, kelle nägu ja olek ütleb alati, et tal on täiesti poogen, keda põhjusel kutsuti vahepeal joodik Rauliks, kuigi mulle tundub, et ta ei joo sugugi rohkem kui ükskõik kes, kes ei ole just täiskarsklane. Nii et kaks kitarri ja trumm passi pole. Jätkan pärast lugu, milleks on aastav vihane karje. Gaming. Eriti valus lugu, eks ole, nad tulevad ilmselt Tambeti enda läbielamistest. Öises paarishiir pandi kokku Erkki Tero sünnipäeval aastal 1993. Esimesed esinemised kestsid paarkümmend minutit, enamasti 1994 tehti split-kassett, nagu tollal neid teha kombeks oli, et odavam ja nii koost. Allasega silo oli nimeks 95, oldi kogumikul hello kahe looga 2004, samuti kahe looga kogumikul garage ja mürage. Ja need kaks lugu on viimase aja repertuaarist olemas ka esimesel albumil Green mind Go, millest täna räägime. Üks nendest on äsja kuuldud Gaming ja teine Bedford kliinik. Iiri muusikat on nimetatud lihtsalt müra rokiks, aga teha seda pelgalt sellepärast, et bänd keerab tõesti laval punnid põhja ja raiub kitarre täie raevuga, on ühekülgne. Juured on siiski räpases rock n rollis ja selle juurde raius lohakas Poweriga. Kitarrimuusikas ja sugemeid on kõik need, mida bändis. Kuulab, John Spencer, pluusak pluusionist, Helmetini 60.-te garaažirokki ja esimese hella kopterseid ja mida kõike siit välja kuulda võib. Mina olen asjast nii aru saanud, et teda, hiir ei tee mingit kindlat stiili, muusikat ei müraroki, garaažirokk, bluusi, vanakooli rock n rolli või üle võlli Psaiko pillita alade kramps. Ta hiir võtab asja nii vabalt, et lihtsalt tuleb kokku ja keevitab nii-öelda, nagu torust tuleb ja Nathan sellise suhtumise juures ikka ehe rock n roll. Nad annavad endast laval kõik, aga nad ei hooli mitte kottigi sellest, mis teised nende lähenemisviisist rock n rollile arvavad. Kas see on uus või vana, mida nad teevad, kas kellelegi kellelgi läheb kõrvakuulmine, kas nende muusika paigutub kuhugi ja nii edasi. Päris vitaalne ja brutaalne on hiir. Ma rääkisin enne, aga ta hiiri ajaloost ja olemusest üldse, aga vaata sellest plaadist konkreetselt. Hea plaat on hingega tehtud heade saundidega, erinevalt mõnest sacheri kontserdist Tambeti hääldi, isegi laulusõnu on hästi kuulda. Raineri Antsise produktsioon on peenetundeline, aga ometi raju ja räme. Just nagu sa hiiri suguse lavamonstrumi plaadile surumine nõuab kontserdil üha vaiksemaks keerata, eks ole, sa võid ainult põgeneda, aga sel pole mõtet, siis jääd heast asjast ilma, nüüd saad heli vaiksemaks keerata, okei, nad ise seda laval kunagi teinud ei ole. Ka helimehed seda teha ei julge, aga mis seal kummaline Need, kitarri laviinid võivad kuulajast teerulliga üle sõita ka siis, kui musa on suht vaikseks keeratud. Asja iseloom on lihtsalt nii raevukas ja mängitud on need rockrifid ja pikemad pluusilikumad käigud sellise jõuga, et ma ei tea, kuidas meil kitarre jätkub. Väga dekadentlik plaat, uurides järele lõpulugu meie jaoks siin Freditsenbeeemm siusi.