Ööülikool. Ma ei tea, kas te olete juhatanud seda kuulma või sellele mõtlema, et kui olulise tähendusega sõna on ükskõiksus. Et meil on ta siis hästi levinud kasutuses, vahet pole, aga tegelikult on see ükskõiksus, et see on kõige budistlikum sõna minu arust, mis eesti keeles on. Ei koole. Filmi operaator Elen Lotman kõneleb teemal teadmiste valgus. Vastutustunne on muidugi on kohutavalt suur selliste asjade puhul. See vastutustunne meenutas mulle, mis mul tekkis, siis, kui ma hakkasin loenguks ette valmistama, meenutas mulle seda, kui Istvan saabuv käis kunagi BFM-is loengut andmas, rääkis vastutusest loomingulisest vastutusest ja siis ta küsis tudengite käest, et kui palju siis keskmist Eesti filmi umbes inimesed vaatavad. Seal tol ajal oli seal mingi paarkümmend 1002 tundi, keskmine silm 40 kuni 100000 tundi varastatud inimkonnalt oma filmiga, kus inimkond võiks teha midagi targemat kui filmi vaadata. Ehk siis mõelge väga põhjalikult läbi, kuid filmi tegema hakata. Mul siis samamoodi, et enne salvestust ma küsisin, kui palju umbes ülikooli kuuleb, et ma sain aru, et järelkuulamise arv on ikkagi tuhandetes, nii et kuna ma siin Meie ühiskonnalt nüüd järgmise tunni aja jooksul varastan tuhandeid-tuhandeid tunde millega saaks teha midagi head, siis oli selleks loenguks ettevalmistamine, see on närvesööv. Ja kui ma hakkasin seda protsessi, siis võtsin selle ette, siis ma mõtlesin, et minu jaoks on alati lihtsam rääkida isiklikust vaatevinklist, et olen hästi avatud ja räägin südamest, et siis ma kasutan sellist asja nagu Bradford efekt ehk Bradford efekt on selline. Avalikult margi täistegelase trikk, et kui avalikult midagi piinlikku, et siis sa võidad sellega kõvasti, pealtvaatajate empaatilised tundeid. Ja mõtlesin, et iseenda avamisel siis ma tahan rääkida sõltuvusest. Ja see sõltuvus, millest ma tahan rääkida, sõltuvus teadmistest. Ja see on, ma räägin siin natuke nagu naljad, aga tegelikult on see ikkagi väga tõsine sõltuvus. Teadmised ei ole kuidagi vähem kange narkootikum kui, kui mõni teine ja üldiselt nagu ka ikka narkootikumidega, on sellel ka mingi katvaid raag olemas mingisugune asi, mis tõmbab sind kõigepealt hästi niimoodi pahaaimamatult liimile. Ja siis mingi hetk on sul juba seda väga vaja ja minu jaoks need Keiduri traagidel siis oli ilukirjandus, hakkasin hästi vara lugema, et ma kasvasin üles maast laeni raamaturiiulitega labürindis. Ja kuna ma olin väiksena astmaatik, siis olin mul selline paradoks, et minu astuma Ahtmaatiliselt hood käivitasid kas rabelemisest või naermisest. Aga kui 90 protsenti ajast kas rabelesin või naersin, siis oli meil kiirabi üsna sage külaline. Ja vanemate jaoks oli see muidugi meeletu kergendus, kui ma lugema õppisin, sest ta suutis mind päris pikaks ajaks naelutada paigale. Mul oli selline komme, et vanem õde on umbes aasta aega, vanemad mängisime palju koos, tema tahtis mängida, aga mul siis, kui mul juba hakkas sõltuvus vaikselt välja kujunema kummalisel setol Tomsoni ja selliste loomalugude sellega nagu liimile tõmmatud. Hakkasin kangemat kraami tahtma ja hakkasin üheksa aastaselt hakkas head uut ilma lugema, seal ilmselgelt liiga kange kraam, tollel hetkel pole sellest meeles ainult Neumaatiline kino. Väiksem oli selline lugu, et ma ronisin maja katusele, et saaks rahulikult lugeda, sellepärast et õde tahtis mängida tema kärts kõrgust. Nii et siis ma käisin, istusin maja katusele, ma võisin istuda seal terve päeva kodus suvilas seal hunnik raamatuid. Ja selle käigus siis ma mäletan hästi selgelt seda tunnet, kui ma eksisin sinna täielikult täitsa lahti ja siis see täielikult kaob, sinna maailma reaalsus peatub. Ja sa läbid mingisuguse algse keskendumise värava ja pärast seda, kui sa sealt väravast läbi lähete, siis on seal mingisugune sinu ees sünnib mingi täiesti uus elu ja uus maailm ja sa saad kõike kogeda. Ja ma mäletan, et hästi selgelt seda tunnet, et kui ma vaatasin seda raamaturiiuleid misel, õlitus maast lääne, seal muidugi ei olnud ilukirjandus valdavalt, aga oli ka seda, aga ma mäletan seda tunnet, et ma vaatan seda raamaturiiulit. Ja see on selline kergendus, sest ma tean, et ükskõik kui halvasti mul läheb, ükskõik kui paha tuju mul on see on alati olemas, et alati võib võtta selle värava lahti ja kõik, kõik mured lahenevad. Ja see algas muidugi hästi kavalalt, me räägime talle lugudest, et miks mul algas ilukirjandusega, on see lugu, on üks töövahend, millega pakitakse informatsiooni inimese ajule hästi säilitavasse vormi, et selle tõttu loomulikult ilukirjandus on, on teadmiste, Janolistele noortel narkomaanidele selline esialgne kanepiküpsis, aga siis noh, praegu ma olen ikkagi jõudnud juba sinna. Ma olen ikka tõsine Googles kollarit süstinud endale veene otse iga päev öösiti, kui peaks magama teadmistejanu, siis kasvab ajapikku, kui sa tajud, et üks fantastiline asi, mis on teadmiste puhul, on see, et et need asjad, mida sa ei tea, nad ei saa mitte kunagi otsa. See annab sulle mingi vähemalt mull, andis mingi sellise turvatunde, et üks asi, millest saad alati kindel olla, et kindlasti siin maailmas on midagi, mida sa veel ei tea. Ehk siis, kui sa oled iseendaga segaduses, veel rahul sellega, millega igatahes rahul ei ole, mida kõigi puhul tavaliselt on üsna palju. Et siis sa võid lihtsalt teha selle ukse lahti või noh, praeguseks hetkeks siis Google Scholar ja seda talle alati kindel, et sa leiad midagi, mida sa veel ei tea. Sellest teadmatusest tekkis minu jaoks selline rahustav moment, ma olen ise hästi impulsiivne inimene, mul peas kogu aeg 75 häält, kui aeg räägivad, et siis selleks, et neid hääli vaigistada peas, siis oli lugemine, väiksena oli hästi tõhus vahend. Ja see tekitas mul sellise tunde, et selles väga ebakindlus maailmas on üks asi kindel. Et sa kunagi ei tea kõike. Ja teadmistel on nagu mingi selline omadused, nad mõjuvad kuidagi lohutavalt ja mingi hetk mul tekkis tunne, teadmistel on ka selline turvatunnet sisendav omadus. Ma enda jaoks tõlkisin selle sellisesse paralleel, et kui sa istud üksinda pimedas seal päike, hirmunud laps, istud voodi peal ja sa tead, et raudselt on seal voodi all üks koll. Sa ei julge jalgu üle ääre panna, sest seal on see koll kui seda taskulambi näitavad valgust sinna alla. Sest tegelikult tolmurull, et ta on ka suhteliselt tüütu, hirmus. Aga ta saab ära pühkida. Aga kui sa ei tea, mis seal all on, siis ta on palju palju hirmsam. Ehk siis minu jaoks ka kõigi mind hirmutavad, segadusse ajavad, ärevusse vajavate teemadega olen ma tegelenud läbi selle teadmistevalgused kuses, suunad sinna voodi alla, selle taskulambi siis ikkagi põhimõtteliselt tolmurullid, noh nädal tüütud küll nendega tegelema, et isegi kui sa selle taskulambisuunad enda pea sisse ja üritad aru saada, miks sul peas mingisugused häirivad, jubedad mõtted on senikauaks, kui sa seda valgust sisse ei lülitanud, ikkagi väga palju hirmsamad, nad on palju hävitavamad, sellepärast et fantaasia on inimestel väga suur, üks kuulus operaator on öelnud filmis, et valgus on selleks, et juhtida tähelepanu ja pimedus on selleks, et käivitada fantaasiat seal, kus me ei näe, seal käivitub siis meie fantaasia ettekujutusvõime, see kehtib siis minu jaoks nii päriselt füüsikalises valguses, kusjuures teadmiste valguses, et seal alas, kus toimuvad asjad, millest sa täpselt aru ei saa, nad võivad vohada ja kasvada. Aga kui sa võtad nad ette ja paned lambi põlema ja vaatad meid, siis saab nendega midagi peale hakata. Ja mida rohkem sa nendest teada saad, seda vähem hirmsamad tegelikult tunduvad. Ja siis sellise analoogi kaudu sain ma aru, et teadmised on valgus, selline mentaalne valgus, et kui sa sellega millegi poole suunad, siis selle asja tegelik olemus avab ennast. Ja loomulikult sa ei saa täiesti lõpuni kunagi mitte midagi teada, seal selles ka seisneb mingisugune turvatunne. Aga sa saad paremini aru, mida sa sellega tegema peaksid hakkama. Et muidugi, kui mõni minu gümnaasiumiaegsetest reaalainete õpetajatest kuuleb seda juttu rääkimas siis mõtlen, miks see teadmistejanu meie tundides ennast väljendama. Sellepärast et ma ei hiilanud kahjuks gümnaasiumi reaalainete tundides erilise teadmistejanuga. Ma hiilgasin imepisikeses kirjas hästi väiksele paberile kirjutamise oskusega imepisikeses kirjas väiksele paberitükile kirjutamisoskus võib-olla aitas mind ennast koolist läbi lohistada ka kindlasti, tegelikult oleksin ma tõenäoliselt olnud palju teadmistejanus on, kui ma oleks toona aru saanud ühest asjast, millest ma hiljem ma olen aru saanud. Ja see on üks oluline asi, mis ma tahtsingi teiega täna jagada. Ja see teema, millele ma tahtsin täna tähelepanu juhtida, on selline hästi ebaseksika nimega asi nagu interdistsiplinaarsus. Ma olen teda vaesekesed, näinud igal pool konverentsidel ja teaduskirjanduses nurgas häbenemas oma ebaseksikust. Tema nimi on selline, et üldse ei kutsu keegi teada, kes ta selline on. Interdistsiplinaarsus seisab seal nurgas. Ainus koht, kus teil hästi läheb, on granditaotlused Stanley krüptiline, et siis võib öelda, et meil on siin interdistsiplinaarsus ka plaanis aga tegelikult keegi tema vastu huvi tunne, sest ta seisab seal nagu müürilil nurgas, tantsime teda keegi võtta. Aga minu jaoks on selline natuke kurb sõna koletis, kelle suunas seda taskulambi valguses ei ole piisavalt näidatud selle tõttu, et minu arust on tal tegelikult ühiskonnale tohutult anda ja minul on ta andnud nii palju, võib-olla rohkemgi kui igasugune distsiplinaarsus. Viimasel ajal on meil uus heidikute kõrval veel on transdistsiplinaarsus, on teine, kahekesi seal keegi tantsima ei võta neid. Et nagu kahjuks ka teisedki transeesliitega inimesed ühiskonnas, et on raske leida õiglast kohtlemist. Ja mina tahaksin seda sõna selle nähtuse vajalikkust selgitada. Ma mõtlesin seda, et võib-olla natukene aitab see, kui talle mingi seksikam nimi välja mõelda. Ja, aga selleks, et seda välja pakkuda, selleks ma pean siis kasutama ühte teist eestikeelset sõna, mis on väga ilus sõna, on ükskõiksus. Ma ei tea, kas te olete sattunud seda kuulma või sellele mõtlema, et kui olulise tähendusega sõna on ükskõiksus. Et meil on ta siis hästi levinud kasutuses, vahet pole, aga tegelikult on see ükskõiksus, et see on kõige budistlikum sõna minu arust, mis eesti keeles on. Kuna ma olen ise üks kord elus sattunud olema seisundis, kus ma tundsin täielikku ükskõiksust, kus sa oled maailmaga ükskõiksus ja sina oled üks ja mitte mingeid piire vahel ei ole, et siis minu jaoks omandas täiesti uue tähenduse. See oli üks naljakas kogemus Jaapanis, selline tempel nagu naera, tempel, mis on üks hiigelsuur puidust tempel, mille keskel on hiiglasuur buda kuju, mina ise Lagnostik, nii et mul ei olnud sinna minnes mingisuguseid erilisi ootusi religioosse valgustamise osas, aga seal seistes siis korraga tekkis selline mida siis hiljem, kui ma tahaksin saada usujuhiks, siis ma nimetaksin seda valgustamiseks, üritaksin korrata pea alaspidi seistes ja mingid ma ei tea, mis trikke tehes sedasama tunnet, aga seal lihtsalt lülitus sisse üks hetk kus ma sain aru, et mina ja maailm olema täpselt üks ja sama, mitte mingit vahet ei ole, ma olen alati olemas olnud ja ma olen igavesti olemas ja kõik on kogu aeg olemas. Ja hiljem ma siis enda jaoks leidsin vastuse, selles sõnas ükskõiksus, et et see on täiuslik seisund, kus sul ei ole ükski asi, ei ole halb ega hea, isegi sinu värskelt juurde korjatud ülekilod nagu ükskõiksuses annavad teed, sellepärast et tõesti mitte millelegi ei ole vahet ja kõik on kogu aeg olemas olnud, et see vahetegemine on ainult minu viis seda maailma kuidagi enda jaoks modelleerida, aga selline puhas eksistentsi taju, et ma suutsin siis logida sinna mõtlesin eksistents fantastiline ja siis kaotasin selle kohe. Ja kui korra seda kogenud, siis jääd igatsema elu lõpuni seda tunnet. Kuna mulle see sõna autot veeldakse, mõtlesin pöörakse tagurpidi. Et interdistsiplinaarsus minu jaoks on nagu kõik üksus. Ma ei tea, kas tal on omadussõna või ta on nimisõna, aga kõik üksus või siis kõik üksus. Ja ma tahan natukene seda selgitada näitagi, et saaksid aru, mida ma sellega mõtlen. Ja seega võib-olla selgitab seda, miks on reaalainetes niivõrd kehv olin. No ma sain sellest aru, kui ma kuulasin ühte väga kihvti teaduse populariseerijad, Philip pool on ta nimi ja ta on ise hästi palju loodusteadusi ja keemiat populariseerinud oma erinevate artiklite kaudu. Ja ma kuulasin ühtlasemalt oma podcasti aastaid tagasi, kus ta rääkis justiitsmaalist pakkuse areadme, mis on hästi värviline, hästi tugevate siniste toonidega maal. Värvid on hästi küllastunud, mida Filipp poolses rääkis, on see, et its kasutus praktiliselt kõiki tollal saadaolevaid pigmente, nii et lisaks sellele, et tegemist on siis kunstiteosega, on ka siis tegemist 16. sajandi keemiateadmiste hetkeseisu kaardiga, et milliseid pigmente inimene oskas erinevatest kemikaalidest välja suruda, et seda kõike Systiitsanalisel kasutanud ja poolses loengus mainis nii kinoweri, mis on siis elavhõbedasulfiid, ultramariin, tsensuseks, naatrium, alumiiniumsilikaat, mis on selline hästi kompleksne, mida valmistatakse Lazoriidist karmiini, kusjuures karmiin tuleb sanskriti sõnast grammydia, mis tähendab bussikestest tehtud. Ja see viitab sellele, et karmiin tehti germes täidest, kes näevad veel natuke tõugu moodi, kellest siis võetakse germes hapete, siis Germas happest tehakse sarlak punast, mis on siis üks kallimaid pigmente üldse teadaolevaid. Aga see kõik oli hästi huvitav ja põnev oli teada saada. Aga minu jaoks on üks lause selles tema loengus, mis kuidagi mulle tõi koju selle arusaamise, kuidas ma oleksin võinud ühes alternatiivsus reaalsuses käia keskkoolis ja teadmisi omandada. Ja Ta rääkis sellest, mida me kunstiajaloost teame. Et Itzen koos teiste renessansi kunstnikega, kes kasutasid hästi palju värvi ja me teame ka seda, Firenze koolkond Leonardo da Vinci, Michelangelo rõhutasid joont. Nad küll kasutasid värvega värvi on nende jaoks üldse nii oluline. Joon oli väga oluline hilisemas kunstiajaloos me näeme seda värvijoone vahelist võitlust, milles lõpuks siis joon jäi peale mingi hetkeni, aga siis, kui see oli pool sellest, rääkis siis siis ta rääkiski sellest põhjusest ja see põhjus oli väga lihtne, miks need kaks koolkonda sellised on, miks Tiits oli nii värvikeskne. Ja põhjus on selles, et Veneetsia sadamalinn. Ja see ongi see põhjus, et mida on teada, on see, et see suur keskne sadam ja sinna tuuakse üle maailma haruldasi vürtse, toitu, tekstiilipigmenti Aasiast, Araabia maadest, mis tähendab seda, Tiitsenile olid värvid kergemini kättesaadavad. Ja kuna nad endale kergemini kättesaadavad, siis loomulikult kasutas ta neid sellepärast, et see oli see asi, millele ta parasjagu käpa peale sai. Sellel hetkel, kui ma sellest aru sain, siis esiteks, fakt jäi mulle igaveseks meelde, nii et mul ei ole mitte kunagi enam probleemi Firenze Veneetsia koolkondade vahet tegemisega. Mingi asi, mida ma võib-olla siis kunstiajaloos olen üritanud mehaaniliselt pähe tuupida, et see on stiilsem ta vintsistiil. Aga ühtlasi see oli nagu noh, minu jaoks selline pusletükk, mis sidus endaga kunstiajaloo geopoliitikaajalookeemia bioloogia keele ajaloos. Ma enne mainisin sanskriti keelt, kultuuri, ajaloo, mille kõik veel. Ja siis ma mõtlesin, et kui oleks ma tol ajal, kui ma käisin gümnaasiumis, harjutasin väiksele paberi peale kirjutamisest väikeses kirjas. Oleks aru saanud, et kõik ained on tegelikult üks ja sama asi, millest nad räägivad, et need ei ole erinevad asjad, need kõik on üks ja sama asi. Siis võib-olla oleks ma suutnud luua nende vahel seoseid ja need asjad oleks mulle kõik paremini meelde jäänud. Aga kuna inimese aju on ka sellisel moel ehitatud, et me peame asjad komp Martmentaliseerima sihukese sõna suhtes. Ehk siis jagama osadeks ja palju lihtsam organiseerida teadmiste edasi andmist, niietan aineteks jagatud. Et siis minu tollasesse peamiselt. Mulle tundub, et eakaaslastele meeldimisele pühendunud ajus ei olnud võimet meid seosed ise luua, seda enam, et enamus õppeaineid ja kui me õpime, ei käi sünkroonis Nad, astuvad igaüks oma sammu. Ja Me õpime iidse nii ühel hetkel ja karmiinpunast teisel hetkel võib-olla kuskil bioloogias, äkki keegi mainib neid, päisid, kes näevad veel ussikesed ja võib-olla keegi kuskil sanskriti keelt mainib, aga neid omavahelisi seoseid meil ei tekigi. Vähemalt minul ei tekkinud. Aga kui ma sain aru, et sellel hetkel, kui sa suudad luua selle seose siis moodustab ühe pusletüki, millega kogu ülejäänud pilt hakkab aina selgemaks ja selgemaks minema siis see, mingis mõttes seoste loomine on selline valgus, mis seda pimedat ruumi näitab. Jätkab filmioperaator Elen Lotman. Ja teadmistega on veel see lahe asi. Et mida rohkem sa saad teada, seda rohkem sa saad teada, see kõlab tautoloogiliselt, aga põhimõtteliselt, et mida rohkem sa suudad luua seoseid, seda rohkem sa hakkad aru saama sellest suurest pildist, mis on see maailm sinu ümber, seega siis selle rohkem teadasaamisega kaasnebki rohkem teadasaamine mis oli minu jaoks hästi põnev, sest et noh, see arusaamine, et maailm on kõik üks tervik, Me lihtsalt jagame selle läbi erinevate omadustega keelte, jagame selle maailma erinevate distsipliinide, eks ja läbi selle me mõistame, neid paremini, suudame spetsialiseeruda siis indiviidi tasandil spetsialiseerumine. Aga tegelikult on see meie taju, mis seda kirjeldab erinevates keeltes. Tegelikult see kõik on üks. Ja kuidagi sellest jagamisest tekitas see tunne, et keemia, bioloogia, füüsika, psühholoogi, kunstiajalugu, filmikunst, valgusharjutused on erinevad asjad. Aga mida rohkem me suudame aru saada, et nad on kõik üks ja sama asi vähemalt minusugusel ajul, kes on seoste sõltuvuses, et suudan luua seoseid, siis ma suudan midagi meelde jätta, sest mul see operatiivaju üsna kehvake jõuga meeldejätmine on mul väga hästi välja ei tule. Vot see on see kõik üksus, mida ma enne mainisin, minu jaoks on hästi fundamentaalne osa minuga, erialasest identiteedist. Et ma arvan, et ma olen tänu sellele parem operaator, et ma olen uurinud rohkem kui muid asju veel lisaks oma erialale. Ja ma tahaks, et see vaene ebaseksikas interdistsiplinaarsus saaks sealt nurgast välja tulla ja saaks siis meie haridusruumi vallutada ja avada need uksed, mis seal mingite distsipliinide vahel tekitab see tunde, et kuidagi maailm on nagu erinevatest juppidest koosneb see, miks ta erinevatest juppidest koosneb, sellest me räägime ka kohe, et see on ka üks osa meie aju toimimise viisist lihtsalt ja see on iseenesest täiesti loomulik, aga minu jaoks, kui ma olen proovinud teha siukseid, arenguhüppeid oma erialast, siis need kõik on seisnenud sellesse kõik üksusesse sukeldumises. Et siis, kui ma avan distsipliinide vahelised uksed enda jaoks, siis ma tulen sealt alati tagasi mingisuguse kullatükikese ka, mida ma saan oma erialas kasutada. Ja kuidagi on nüüdseks tekkinud see, et praktiliselt kõik, mida ma õpin, ükskõik millest isegi kui ma räägin kellelegiga millestki, mis tundub igapäevane, siis mul tekivad kohe seosed, ma leian sealt viise, kuidas seda kasutada enda eriala jaoks ja siis toobki meid siis selle minu eriala juurde, mis on operaatoritöö. Ja minu jaoks on oluline mainida, siinjuures on see, et ma ei ole üldse nagu intuitiivselt tegelikult enda arvates üldse visuaalne inimene, et mul ei ole eriti sünnipäraseid eeldusi olla hea operaator. Ma olen eelkõige verbaalne inimene. Siis mulle meeldib tuua sellist paralleel, et minu teekond operaatoriks saamisel on olnud nagu see, ma õpin nina kaudu, et anatoomiliselt on see võimalik, aga väga piinarikas ja aeglane. Et aga ma olen nüüd aja pikkusele lina kaudu seemis ära õppinud, ütleme põhimõtteliselt suudan enam-vähem kaamera püsti panna nimetatud täitsa Endale hirmus tunne ei tule peale sellise kaadri komponeerida, et ma suudan sellega rahule jääda. Ja mind on siia toonud ainult see, et ma väsimatult kogu aeg õppisin juurde, sest mul ei olnud seda intuitiivset taju. Ja kuna mul ei olnud seda, pöördusin oma arengu, sest selle taskulambi kiirepoolne, mis nüüd on alati aidanud ja noh, pikka aega ma ei saanud üldse aru, näiteks kas või seda, et miks mingi mitte, et ma ütleksin, mul nüüd on mingi saladus käes, aga, aga noh, väga raske oli mul alguses aru saada, miks mingid kaadrid töötavad. Miks osadel inimesetel on nimetatud, panevad kaamera püsti ja intuitiivselt see on juba kunstiteos. Aga mina, mitu päeva hiljem nagu vaata, keegi vahel sulle midagi järsult ütleb, siis seal mitu päeva hiljem tulevad igast lahedad asjad, mida ta oleks võinud vastu öelda mulle pärast võtet olete, te oled kõik need lahedad mõtted, mida oleks kõike võinud kihvti teha, aga noh, sellel hetkel noh, varem oli hästi palju, nendes on kivistunud, mul pole aimugi, mida ma peaksin tegema, ma sain aru, et mulle ei meeldi see, aga mul pole aimugi, mida ma peaksin tegema, et sa mulle meeldima hakkaks. Ja siis mingil hetkel, kui ma sain aru, et filmiajalugu ja noh, tegelikult kogu kunstiajalugu, et seda võib käsitleda nagu ühte suurt tajupsühholoogia eksperimente. Et mida me teeme inimestele, on see, et me loome midagi, mis kuidagi sobitub meie taju psühholoogiaga ja selle kaudu, et vaatajal see pusle, tükis peas sobitub sellega, kuidas tema pea töötab. Siis me lihvime selle käigus seda filmi keeltes aina sobivamaks ja sobivamaks. Ja kui ma sellest aru sain, siis ma sain aru, et tajupsühholoogia on kindlasti see, kust mina leian endale need vastused, mida mul enne ei olnud. Miks ma ei suutnud meelde jätta kolme punkti valgust ja kolmepunktikompositsioone, mida iganes, kolmega erinevaid reeglid seal õpetatakse, miks ma ei suutnud meelde jätta? Kuni ma ei saa sellest aru, siis ma ei suuda seda meelde jätta. Ja seda tajub psühholoogilist eksperimenti näiteks on päris huvitav on vaadelda, kuidas seal montaaži keel muutunud. James catering on üks teadlane, kes on uurinud siis seda, kuidas Hollywoodi filmide montaaž on siis filmiajaloo jooksul muutunud ajapikku ja nad on tuvastanud filmide montaažiks on tekkinud muster, mida tuntakse looduses, pink naisi, ehk siis proosa müra nimel. Ja see on üks selline muster, mida leitakse kõikjal lootuses et seda roosa müra on tuvastatud nii lainetes kui ka väga paljudes helides ja mustrites, mis looduses esinevad, ehk siis mingisugune muster näitab ennast läbi sadade tuhandete monteerijate töö, mitte ühe monteerija töö, vaid see, kuidas montaažikeel on arenenud läbi filmiajaloo. Ja sellel hetkel, kui ma sellest aru sain, siis läks päris põnevaks, et järelikult peab kõigil nendel asjadel, mis meile filmis meeldivad, olema mingisugune taju psühholoogiline vastu ja ja no siis, kui ma selle ukse lahti tegema, siis, siis oli. Selle süstla otsast ei saa ma enam ära. Nii et siis üks põnev asi, ma jõuan algusesse tagasi, ma enne rääkisin, lugudest on ju, et, et minu jaoks kiitvaid oli ilukirjandus ehk siis lood. Ja üks siis põnevatest asjadest, mis ma sellel otsingul avastasin, on ka erinevad, selgitasid, miks lood meile toimivad. Et filmikunstis on lugu selline asi, mida osad inimesed peavad ülimaks. Teised inimesed peavad ropuks sõnaks lugu, et see on nagu selline konjunktuur istlik filmikunstiinimestele meeldida üritanud, me teeme tõsist kunsti meie jaoks, lugu ei ole oluline ja siis on teised inimesed, kes ütlevad üldse Filma, mõttetu. Mina olen enda jaoks selle niimoodi selgitanud, et see on lihtsalt üks töövahend. See on lihtsalt üks tööriist, et kui seda tunda, kuidas see toimib inimese jaoks, siis saab seda kasutada või mitte kasutada, saab otsustada, aga ei ta seal oma eelarvamuste ohver nagu ma ei mäleta, kas ütles, mis mees sa oled, sa oled oma põhimõtteliselt ohver? Eks Ta ei ole oma põhimõtteliselt ohver, mina enda puhul avastasin, et tasub vaadata siis selle loo taha. Ja noh, on mingisuguseid siis valdkonnad, mis minu jaoks on olnud sellised, kus ma leian väga palju vastaseid, seal on need vastuste kobarad, ripuvad nagu küpseid viinamarjad, üks nendest on evolutsiooniteooria minu jaoks evolutsiooniteoorias on niivõrd palju rohkem vastuseid kui see, mida meilt ootab üks bioloogiaõpetaja ja seal on väga palju vastuseid sellele, miks meile filmikunst sellisena, nagu ta tänapäeval on välja kujunenud, jätkuvalt kujunemas meeldib. Evolutsioonist rääkides siis inimene teatavasti on tööriistu kasvatav loom. Ja ühed tööriistad, mis me kasutame, on sellised, mida nimetatakse kognitiivseks artefaktid, eks ehk siis need on ajutööriistad ehk siis mitte kivikirves vaid viis maailmas asju mingil moel kas salvestada või esitada mis sobib sellele, kuidas meie aju töötab. Et ma proovisin tõlkida, Donald Norman on, kes võttis selle termini kasutusele seda defineerinud kui kunstlikud töövahendid, mis salvestavad, esitavad või opereerivad informatsiooniga selleks et esitleda seda sellisel moel, mis aitab inimesel selle informatsiooniga toimida. Ja semiootik David Herman on öelnud, et kognitiivsed artefaktid võivad olla nii füüsilised kui ka mentaalsed objektid. Et üks hästi lihtne kognitiivne arte Fatelt udulist. Meil on lihtsam Neid asju tehtud saade meelde jätta, kui me mõlemad listi kirja. See on selline hästi tüüpiline näide arvutanud kognitiivne artefakte. Ta töötab niimoodi, et aitab meil mingeid asju meelde jätta ja töödelda. Ja nagu ma enne mainisin, et David Herman öelnud, et kognitiivsed artefaktid võivad olla nii mentaalselt kui materiaalsed objektid mis toetavad kognitiivsete mõtteprotsesse. Et siis üks oluline asi on narratiiv, ongi mentaalne, kognitiivne artefakt. Narratiiv on tööriist, millega me jutustame lugusid jutustama informatsiooni, mille abil me seda meelde jätame. Ja kaks sellist olulisemad Sis narratiivi puhul faktorid, mis mõjutavad seda, üks nendest on känkimine selleks asi, mida meie aju teeb ja teine on kausalsus känkimine, sest see nähtus, mille abil meie aju jätab meelde mingit pikka rodu asju, ta jaotab selle juppideks. Ja kui me vaatame, kuidas filmilood on üles ehitatud ja sõnad on alati üles ehitatud aktidest ja stseenidest, ehk siis üks pikk vorst tehakse mitmeks piinariks tõmmatakse kile ümber. Nüüd see kile seal ümber on kausaalsuse, meie aju annab asjadele põhjus-tagajärje seoseid ja selle abil meil on lihtsam neid meelde jätta. Kindlasti teie tutvusringkonnas on ka mõni selline süsteemis on kallutatud jõud inimene, et see on, kui inimestel on see kausaalsuse ta ju väga, väga tugevalt arenenud, siis need seosed tekivad hoogu, see juhtus, sellepärast see juhtus, sellepärast seda juhtus sellepärast, et kõige taga on vabamüürlased juudid. Et see on üks omadus, mis meie aju teeb ja osadel inimestel on lihtsalt kausaalsete seoste loomine hästi intensiivne. Aga kui me vaatame evolutsiooni, siis tegelikult on ju hästi lihtne aru saada, miks see kausaalsuse väljakujunemine võis üldse tekkida. Need elusolendid, need meie eellased, kes suutsid luua ka osalised, seosed sündmuste vahel, Need jäid suurema tõenäosusega ellu. Et kui seal kuskil lõkke ümber mehe eellased seal istusid, on siis üks nendest läks jalutuspimedusse ja siis kostis pimedusest möiratused ei tulnud enam kunagi tagasi, et siis need, kes suutsid luua seosed, ta läks, sinna ma sinna enam ei lähe. Need tänased jõudsidki paljunemise vanusesse andsid edasi oma geenid. Ja meie need pärisime, need, kes läksid vaatama, et huvitav tüüp kadus ära mingi eiratus, mingit seost ma siin enne lähen, vaatan ka pimedusse, need ei jätnud omakeelne meile, ehk siis võime luua asjade vahel seoseid, on selline asi, mis on, evolutsioon on soodustanud selle säilimist ja kui nüüd siis selline tugeva narratiiviga film võtab, siis need kaks elemente, mida me teeme, känkimine, kausaalsus, ehk siis jutustab loo, mis koosneb juppidest, mille vahel on omavahel ka osaliselt seosed siis meile see lugu jääb paremini meelde. Ja selle tõttu see meeldib meile, et kui sõber läheb kinno, tuleb tagasi ja siis küsis, et kuidas oli mu mingis sellele mingi naine. Koer oli ees, täpselt ei saanud aru päriselus operaatoritööle, et siis tõenäoliselt ei lähe seda filmi vaatama, aga kui te räägite ja ma läksin sinna oioi, ma ei saa sulle ära rääkida, aga selle ülikõva lugu, kus juhtub see ja see ja see, see oi, nüüd juba tuli spoiler. Et siis saad aru, et talle jäi see meelde, ühtlasi selle tõttu on suurem tõenäosus, et talle meeldib see, et maailm, mille me suudame enda jaoks, mis sobitub sellele, kuidas meie aju töötab jää meile paremini meelde, et me saame seda siis rohkem nautida. Selle interdistsiplinaarsuse või siis kõik üksuse juurde tagasi pöördudes siis ma olen neid seoseid psühholoogia filmikunsti vahel avastanud, loomulikult enda jaoks ma kindlasti ei arva, et ma olen üldse ja see esimest korda toob, siin on mingi seos, et selge on see, et targad inimesed on enamus inimesi, kes on piisavalt palju teadmisi kogul olnud, need saavad aru, et kõikidel asjadel on omavahel mingisugused seosed. Aga minu jaoks on see lihtsalt olnud selline suur avastuste teekond ja neid psühholoogia ja filmikunsti vahelisi seoseid. Ma näen kõikjal, nii, kui enne sai mainitud, siis montaazi siis siin sai mainitud narratiivi ja näiteks üks sellistest nähtustest, mida inimene teeb selleks, et oma eksistentsi siis paremini mõista. Inglise keeles on selle kohta termin identsegmentation, ehk siis me jagame selle ühtlase reaalsuse rodo, millest me läbi voolama jagama, mingiteks, osadeks segmentideks, selleks et sellest paremini aru saada, seda paremini meelde jätta. Et seda nähtust on uuritud päris palju ja, ja inimesed täiesti loomulikult jagavad siis näiteks ühe eksperimendi käigus siis lasti vaatajatel vaadata videot sellest, kuidas naine voodit üles ja pärast siis lasti märgistada iga kord, kus tundub vaatajale, et siin kohas on nüüd uus sündmus juhtumas v6 segment ja siis tekkiski selline, et tuli välja, et see inimeste peadesse jäeti meelde, kõigelt on see üks suur tervik, ehk siis voodi tegemine ja seal sees olid siis linnavahetus, oli eraldi padjapüürid, vahetus läks 90 kokku, kuigi Patti oli kaks tükki, aga need ei olnud nagu eraldi kahe eraldi padja, vaid selle üks ja siis tekikotivahetus. Ehk siis inimene iseenesest selleks, et asju meelde jätta, jagabki, selle juba iseeneslikud segmentideks. Ja nüüd siis filmikunst kasutab seda omadust nii Montaažis kui ka lugude jutustamise kui ka tegelikult operaatori töös ja helis, rääkimata muusikast ja võimendab neid segmente loos ja sellega jäävad meile filmid paremini meelde. Nüüd hästi nagu ka põnev valdkond, on filmitegijate oksjon karakteriuuringud ja on väga palju teooriaid selle kohta, et kuidas siis peaks karakterit üles ehitama, millel on karakteri arengukaar ja mis on selle karakteri arengukaare huvitavad omadused ja üks nendest terminitest, mida kasutatakse siis nyyd üks on see, mida tegelane tahab ja teine on see, mida tal tegelikult on vaja loo käigus siis mõista ja aru saada, millest on vaja loobuda. Samas jälle psühholoogias on olemas termin tuumauskumus ja negatiivne tuum, uskumus on see, mida meie siis igaüks jutustame iseenda kohta halvasti, mis me ütleme endale, et mis meil seal halvasti objektiivse reaalsusega tavaliselt sellel mingit seost ei ole, aga kas me oleme lollid või käpardid või paksud või inetud või ei sobi siia või sinna, et see on siis negatiivne tuum, uskumus, mida me iseendas kanname ja tegelikult on see, kui vaadata selle termini definitsioonis, on üks-ühele sama mis filmis on see tegelasel nyyd ehk siis me oleme olukorras, kus meil on filmikunstiterminoloogia psühholoogia terminoloogia räägivad täpselt samast asjast täpselt samast nähtusest, aga erinevate nimetustega, ehk siis sellest negatiivsest uskumusest loobumine päris psühholoogias siis filmis oleks sellel niidi täiustumiseni või niidi kättesaamiseni jõudmine. Action-filmipoolse kvant on tavaliselt see, et lasta õhku maja. Psühholoogias on midagi sellist, et mis on palju psühholoogilisem ehk siis erinevates žanrites. Need, mida tegelane tahab, on erinevad aga üks on see väline vajadus, mis tegelased ja teine on sisemine vajadus ja mis on hästi huvitav ka selle tuum uskumuse puhul, mis väga minu arust kajastub ka filmis. Et negatiivsel tuum uskumusel on üks omadus, et ta on isetäituv. Ehk siis, kui inimene tunneb, et maailm on ohtlike hirmus koht ja hakkab seda vältima, väljas käimist vältima teise inimese vältimises aina ohtlikumaks hirmsamaks kohaks, see maailm tema jaoks muutub ja filmikunstis on meie jaoks hästi tihti samamoodi põnev see, kus tegelane tahab midagi ja arvab, et see on tema jaoks hästi vajalik. Ta peab kindlasti selle saama. Aga selle käigus ta tegelikult ajab seda, mida tal päriselt vaja endast aina kaugemale. Sellel põhineb romantilise komöödia žanr, kus on mingisugune playboy, kes tegelikult peab leidma endale selle õige armastuse. Sisuliselt väljendab meie sees olevat arusaama sellest, mis meil vaja on ja seda, mida meil tegelikult vaja on ja lihtsalt filmikunstis kasutab seda suhteliselt nutikalt. Loomulikult see välised vajadused. Need on nii filmis kui ka päriselus olulised. Filmitegelasel on janu, kui ka päris inimesel võib olla janu. Aga et need vajadused, mis ma rääkisin, on siis seotud selle tegelase arengukaarega, ehk siis sellised pikaajalised vajadused tõesti küll actionfilmi puhul või õudusfilmi puhul või thrilleri puhul võib see esmane vajadus olla väline, konflikte mingisuguse, väga tugeva välise jõuga, aga seal taga on alati sisse psühholoogiline kaar, mille tegemine läbi teeb koos narratiivi kaarega. Ja see on see põhjus, miks meil on huvitav filme vaadata. Sest mis need filmid on, filmid on ikkagi täpselt seesama asi, mis kunagi lõkke ääres oli lugude jutustamine. Ja mis on lugu, lugu on ju simulatsioon, et me saame midagi teada ilma seda ise läbi kogemata. Ja kuna üks hästi oluline vajadus inimese elukaare jooksul on arenemine ühest faasist teise minek, üks hetk, sa oled laps, sa pead minema täiskasvanu elufaasi ja sealt sa pead minema järgmisesse elufaasi ja areng on alati hästi raske. Üldiselt pigem inimesed Parema meelega ei areneks, vaid ollakse mõnusalt kohapealsest arenemine sunnib sind mugavustsoonist välja, et siis lood, kus tegelased arenevad, resoneeruvad meiega, sest me saame vaadata kedagi teist arenemas võigaste higist arengut ette võtma. Eriti veel, kui selle käigus peab olema maika mingisuguseid sinise punase traadi läbi lõikama, et maailm ei plahvataks, on palju mõnusam seda kodust vaadata. Seda simulatsiooni aga sisuliselt ikkagi peegeldab seda, mis meie endaga toimub. Sellel hetkel, kui me lõpetame ülikooli, asume tööellu või lõpetame gümnaasiumit või oleme keskeakriisis, et see on täpselt samamoodi. Vajadus jätta oma endine mina selja taha ja leida oma uus mina selles uues situatsioonis narratiiv oma olemuselt siis, kui siis tegelase areng, süzee ja teema on omavahel hästi orgaaniliselt läbi põimunud, ta simuleerib seda mis on meie kõigi jaoks eluliselt hädavajalik areneda edasi. Et kui me räägime, siis sellest kõik üksusest on ju interdistsiplinaarse, sest sellest, et on hädavajalik vaadata asju eemalt ja suures pildis siis täpselt samamoodi ükskõik, mida me teeme, on hädavajalik vaadata ka neid hästi lähedalt ja vaadata detaili. Mõnes mõttes, kui Michelangelo Sixtuse kabeli Prescott maalib, et siis ta teeb seda paralleelselt kogu aeg, et ta kõigepealt on hästi lähedal, nokitseb mingisuguse detaili kallal, siis ta ronib krõbinal alla sealsele tellingu pealt, vaatab üldpilti, mis nüüd juhtus selle pildiga, kui ma muutsin seda detaili. Samamoodi mulle tundub, et ka teadmistes, asjadest teadasaamise puhul on oluline see, et sa nokitseda oma erialaste detailide kallale ja siis astud mitu sammu eemale, vaatad, kuidas üldpildis sobitub. Et mina nüüd operaatorina ma ei saa astuda kõrvale öelda, et ah, et ma liigun nii kõrgetes sfäärides, et mind tegelikult see otsused, mis optika ma ette panen huvitajat, vaadake ise, mis optika on, et need otsused on täpselt sama olulised kui need otsused, kuidas see minu töö suhestub siis kogu selle suurema reaalsusega ja mõnes mõttes minu arvates ongi huvitav vaadata asju erinevatelt lähedusastmetele, meenutab mulle Louis Richardsoni kirjeldatud kaldajoone paradokse mille puhul on siis see, et kui sa vaatad kaardi pealt mingit kaldajoont, siis on täiesti selge. Ja kus sa hakkad lähemalt seda vaatama, vaatad 500 meetri kõrguselt seda vaata 10 meetri kõrguselt muutub ta aina sopilisemaks. Kui sa vaatad meetri kõrguselt, seda kaldajoont ei olegi, see on lihtsalt üks liiva- ja laine lõputu segunemine edasi-tagasi loksumine. Ja see on, kui sa siis mingisuguses erialas toimetad selle eriala piiridest lähtudes. Et siis, kui sa vaatad kusagilt eemalt, näiteks operaatoritöö, kui ma peaksin seda kellelegi selgitama, mis on seal hästi selge ja hästi lihtne, mul on väga lihtne seletada, mis on operaatorid, reži erinevused ja mis seal režissööri ametit, mis on operaatoriamet. Aga kui ma vaatan lähedalt iseenda erialaseid suhteid erinevate režissööridega, siis ma saan aru, et lähedalt vaadates need piirid muutuvad väga häguseks, sest see sõltub sellest, milline see inimene on, mis on tema eelistused, mis talle sobib, mis mulle sobib. Nii on iga asjaga, et kui sa tead seda väga hästi, siis sa vaatad seda hästi lähedalt, seal mingisugused jooned kaovad ära ja kui sa vaatad eemalt, astud eemale, siis hakkavad eristuma siis natukene selgemad jooned et minu jaoks selline mõtteline edasi-tagasi liikumine, see meenutab mulle õudselt seda, kuidas operaatorid fookust keeravad, et kui sa pilti teravustada, keerad ühele poole üle teisele poole üle, aga natuke vähem üle ja natuke vähem kuni lõpuks keskele. Ja siis on pilt terav, et samamoodi mingisuguse ükskõik millega töötades on see kunstiteos või on see referaat või on see eksperimendi disain. Sest mida rohkem sa võtad endale aega, et suuta vaadata nii lähedalt kui ka kaugelt, seda suurem tõenäosus on, et sa jõuad sinna niimoodi, et lõpuks on ideaalses fookuses, noh, ideaal ei ole olemas, aga noh enda jaoks sellel hetkel. Sest nagu üks mu kallis tudeng kunagi ütles, et kaitsmisel kui ta pidi ühte oma tööd kaitseminister juba väga mu teinud, ütles, et iseenda arengu eest ei ole keegi meist kaitstud. Et selles mõttes, et alati me areneme ja alati me jätame selle selja taha, kas me olime, aga, aga sellel hetkel, kui sa parasjagu lood, mingisugust objekt, ükskõik, kas see on kunstiobjekt või teadvusobjekt või pärisobjekt tasub endale võtta aega, seda vaadata erinevatel tasanditel, siis hiljem kui tuleb keegi teine vaatleja, kes vaatab seda lähedalt ja kaugelt on need kõik täiuslikkuseni lihvitud. Aga teadmistest rääkides, siis seal on ka selline tahan siis otsad kokku tõmmata ühe suhteliselt kahtlase väärtusega tsitaadiga. Ma olen sattunud nendel otsingutel tihti inimeste otsa, kes ütlevad, et kunsti ei olegi võimalik seletada. Et see on kunst, see on kunstil, seda ei saa seletada, seda ei saa selgitada, seda ei saa uurida, see lihtsalt on. Nii olen sattunud ka inimeste otsa, kes arvavad, et igasugune selline selgitada püüd, kuna minu vanemad bioloogides minu jaoks selgitada püüd on olnud osa kaasasündinud eksistentsist, aga on inimesi, kes ütlevad oh seal Redoktsionism, positiivism ja mis kõik iganes päris ilusa kõlaga sõnad, mida tavaliselt kasutatakse solvanguks siis et asja ei saa seletada. Et justkui siis, kui sa nende kohta rohkem teada saad, sa võtaksid mingi väärtuse ära. Või see kuidagi nagu vähendaks nende võlu, et siis kui asjad on selgitatavad, et siis nad ei ole enam nii võluvad. Ja siis nagu see maagia enam ei toimi, et mina olen täiesti vastupidist kogenud isiklikult minu arust, mida rohkem sa teada saad, seda rohkem saad aru, et sa veel ei tea mitte midagi. Ja ma olen vahel mõelnud, et noh, aga mis siis oleks, kui tõesti oleks olemas selline aju, et mis oleks võimeline kõik teada saama. Kujutame ette fantaasia, olukord, et sul ei olegi enam seda lohutust, et maailmas on midagi, mida sa ei tea, et sa teadki korraga kõike. Ja siis meil on mul üks tsitaat. Ma ei tea, kuidas te suhtute osasse. See tsitaat Mulle meeldib ja ta on öelnud niimoodi läks Let Go Pad remember Only One Thing juuaar võtmes. Minu jaoks see tähendab see tsitaat seda, et ära karda teadmisi, mitte ükski teadmiste hulk, ükskõik kui palju sa tead, maailma kohta ei võta ära seda maagiat, et sinu peas on keegi, kes tajub iseennast. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik üldse selle, et ma olen reaalsuse tunnistaja, selle fakti maagilisest vähendada teadmisterohkusega see iseenesest, et ma olen siin oma pea sees ja ma olen võimeline teada saama, see fakt iseenesest on lihtsalt niipea plahvatama panevalt maagiline. Et noh, minu arvates lihtsalt rohkem teadasaamine teeb seda ainult ägedamaks. Seega ma arvan, et teadvus ei tohiks karta. Ta eriti inimesed, kes teevad kunsti, et see, kui sa saad rohkem teada, see ei vähenda sinu kunstiväärtust mitte kuidagi. Ja vahetevahel on tudengid minu käest küsinud, aga äkki siis, kui ma seal rohkem teada, et siis see jumala hea mõte, mis seal praegu oli, see enam ei toimi. Äkki see ei olegi enam nii äge mõte ja ma olen öelnud, et kui see mõte on päriselt väärtud, sest see tuleb tagasi su juurde, esimesed mõtted on kõigil ühesugused, sellepärast et esimesed mõtted, tavalised klišeed, klišeed on sihuke mõnus omadused, kuna ta tuttavlik tundub õige. Sa oled täpselt muidugi siin peaks just kaamera peaks peale sõitma, sest sa oled seda 100. miljonis filmis enne näinud. Küll need klišeed, kui nad on päriselt head, sealt tulevad tagasi, aga teha uks lahti ja vaadata sügavamale, sügavamale, ükskõik kas sa üritad aru saada sellest loost või sa üritad aru saada sellest taustsüsteemist, mis seal sellel lool või sa üritad aru saada mingisugusest tehnilisest elemendist. Nüüd ma saan aru, et ma olen üks narkomaan, kes üritab samale teele keelitada. Aga võtame siis ta niimoodi, kuna te siin olete kõik, kes te kuulate, teil teadmistejanu on kõigil juba olemas ja tõenäoliselt paljudel suuremgi veel. Kui mul nüüd siis tere tulemast, minu arust see on väga mõnus. Sa mainisid enne seda hetke, mis tuleb tagasi, et esimesed mõtted on kõigil ühesugused, aga kuidas tunda ära neid hetki, mis tulevad tagasi või millal tõmmata pidurit? Mõnes mõttes saab ju kõike alati edasi ja edasi ja edasi arendada, aga ühel hetkel tuleb kuskile suunas liikuda. No mul on mitu head lähedast sõpra, režissööri, kes ei suudagi oma filmidest lahti lasta, kes Monteerivad nendega pärast paljude auhindade saamist edasi selle. Noh, see on nagu läheb sinna, et me, keegi ei ole oma arengu eest kaitstud, et, et me kogu aeg areneb edasi ja aasta hiljem sulle tundub, et seda filmi saaks veel paremaks teha. Aga mulle tundub, et kui mingisuguse konkreetse teosega töötada selles ajapiirangust, mis seal parasjagu antud on. Et siis üks hetk nagu tekib küll see tunne, et nüüd on nagu kuidagi midagi paika loksunud, et nüüd on mingisugused pusletükid on enamvähem paigas, et see on nüüd nagu mingisugune selguse hetke, mina lihtsalt olen tood suhtleja peegeldajat hästi tihti see väljendub ka selles, et sa peegeldad seda kas oma meeskonnaringis, võistluse peegeldust, seda lähedastele, sõpradele, kolleegidele ja kogu aeg arutada, siis mingi hetk, kui iseenda juttu kuulates saad aru. Tegelikult tundub, et see on päris tore mõte ja ma olen ka kogenud, et kui sa ehitad täispikka mängufilmipoolsed, operaatorid, stiilevistilistlik visuaalselt plaani, kuidas iganes seda nimetada, et siis mingeid mõtteid, mis seal alguses tundus, et ah et need on need banaalselt mõtled, mis kõigil nagunii tulevad ja lõid käega, läksid nagu sinna teadmatuses ohu kõndisid edasi. Siis mingi hetk, kui sa oled, sealt tuleb tagasi uute teadmistega, et siis need esmased mõtted hakkavad sobituma kuidagi paremini, et nad ei ole enam kellelegi teise läbi seeditud, vaid sinu enda armsa sisikonna läbi käinud mõttekesed. Kas video, mis ma loengus mõnikord näitame, sulle õudselt meeldib, on klassitäis lapsi võetud ja siis on neile antud lõpetamiseks pilt, kus on kaks sellist kriipsulaadset asja? Esmapilgul näevad välja nagu kellaseierid antakse klasside lastele antakse 10 sekundit, lõpetage see pilt ära ja seal tegelikult kõik sellest kella peaaegu identsed pildid. Kui neile antakse 10 minutit, siis on need pildid kõik erinevad, kes tegi sellest jänesekõrvad, kes tegi sellest käed, mis hoiavad kinni, kes tegi sellest mustri? Et on mingi optimaalne aeg, siin peab saama selleks, et minna sellele otsingule, tulla tagasi sealt kullakaevandusest mingi oma kullatükiga. Loomulikult noh, kui seal liiga kaua kestab, siis lõpuks keegi teletöötaja ütles, et telesaated ei saa valmis, lähevad eetrisse. Et filmis on ka, noh, mingi hetk lähed võttesse ja sul ei ole enam võimalik seda lõputult edasi lükata. Aga minu kogemus on, et põhimõtteliselt mingil hetkel, kui sa seda mandalad, laod kusagil ühel hetkel nagu tekib see tunne, et, et see vist on enam-vähem mingi asi, millega saab sõita. Loomulikult minu isiklik kogemus on käinud sellel, mitte mingit seost sellega, kas vaatajale film pärast meeldib, ei ole. Kokkuvõttes Filmu sünnib, läheb, elab oma elu ja kohtub ise vaatajatega, ajab nendega mingit asja sellesse. Oled sihukese uhke lapsevanemale või natukene oma halba kasvatustööd häbenevad lapsevanemale sel. Vaata teda eemalt, et noh, et seda, et ma nüüd mingi filmiga tundsin, too täpselt, ma sain naelapea pihta ja pärast vaatajatele ka meeldis seda kogemust, mul ei ole. Aga mulle seda kogemust, et ma midagi üritasin, et ma enda peas selle mõtestasin ära. Ja hiljem siis filmi vaadates saab analüüsida. Ei tundub vist, et ei tulnud välja, ikkagi tuli hea mõte, aga sellisena vaatajateni jõudnud. Kui sa ütlesid, et see oli see rohkem nagu sõnade maailmas, kodus küll katusel ja mujal. Aga mis sind lõppude lõpuks ikkagi pildi juurde tõi, kuigi sa ütled ise, et sa pidid seda tegema läbi nina nii-öelda seda söömist. Ma olen ise õudselt palju mõelnud selle peale, et miks ma ronisin sinna kohta, kus tundus, et mul üldse asja ei ole. Väga palju on küsitud, miks sa valisid selle eriala, esiteks operaatorite hulgas, nagu me teame, on väga vähe naisi üleüldse, et ma ei ole väga tüüpilisel erialal. See on ülemaailmselt, et on see võib-olla üks sooliselt ebavõrdsemaid amet. Neli protsenti naisi on globaalses filmides mängufilmioperaatoreid. Ja ma sain ka päris palju toona tagasisidet, et esiteks sa oled tulnud kuskile, kus ilmselgelt sul ei ole, eeldasin teiseks, et seal on nagu justkui mingid teised omadused, mida sa ei kasutasin. Ja ma ütlen ausalt, et mulle tundub, et seal vist ikkagi on, on taustal see, et inimene tahab seda, mida tal on kõige raskem saada, oled. Et ükski asi, mis kergesti kätte tuleb, see vist ikkagi ju siis seal see lõputu arenguvajadused, kui seal mingi asi kergesti kätte tuleb, siis aju juba adu kohtu kuskile mugavustsooni ära libiseda. Aga põhimõtteliselt küll, üks asi, mis seal aru saanud, on see, et praktiliselt kõik see, mis ma arvasin minu puhul, et on vale või sobi sellesse minu valitud erialale on see, mille pärast mind praegune hindama hakatud, et mingil moel kõik see, mis sa arvad enda puhul, et ma olen selleks liiga too või liiga, see, see on tegelikult sinu isikupära hästi lihtne all kasvades pidada mingisuguseid asju enda puhul veaks või või imelikuks või veidruseks, eriti kus teatud keskkonda, kus sellised asjad ei ole võib-olla nii levinud ja hiljem avastada, et seal sinu kõige suurem tugevus Filmi operaator Elen Lotman kõneles teemal teadmiste valgus. Loeng on salvestatud balti filmi ja meediakoolis kõlas muusika ansamblilt. Intura saate panid kokku Külli tüli ja Lisette viltraadioteater 2020.