Mitmed organisatsioonid, sealhulgas Eesti kultuuri koda, on kirjutanud alla avalikule pöördumisele milles juhitakse tähelepanu mitmetele praeguse haridusvaldkonna arengukava kitsaskohtadele ja meil on stuudiosse kultuurikoja juhatuse liige Egge Kulbok-Lattik, tere. Tervist. No see arengukava paneb paika mingisugused juhised järgmiseks, umbes 15-ks aastaks, see on päris pikk periood ja vaadates eriti seda, mis praegu maailmas toimub, siis ma arvan, et erakordselt raske on ennustada, mis tegelikult juhtuma hakkab. 15 aasta jooksul. Tõepoolest just sellest lähtus ka meie mure, et kas see selline arengukava teenid kõige kõige paremal moel meie ühiskonna ja inimese huve pikas perspektiivis. Et see oli seotud selle pika pikaajalise perspektiiviga. No selle see haridusstrateegiat, dokument, mida te olete juhtinud tähelepanu vatele mitmetele kitsaskohtadele ja puudujääkidele aga üks peamisi asju, mida te olete välja toonud, on see, et põhisõnumina jääb seal kõlama justkui, et haridus on majandust teenindav valdkond ja inimene on ressurss tööjõud turu jaoks. Kas seal on kirjas kolm strateegilist eesmärki selles arengukavas ja just te peate silmas seda kolmandat eesmärki kus on kirjas, et õpivõimalused peavad vastama ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele, mis on ju tegelikult ka mõnes mõttes loogiline. Ja just nimelt. Me tegelikult tajusime seda dokumenti lugedes, et see lähtub hariduse küllalt kitsast arusaamast ja ka inimesest haridusprotsessides ja tõepoolest riivas silma ka selline nõue inime, mis nagu läbis just seda kolmandat, et eesmärki et inimene Peab kohanema sobib oma majanduse nõuetega. Ja ühelt poolt on asi ju selge kõigile, et ei ole vaja toota ühiskonnas lõpmatult, näiteks ma ei tea, ma toon näite pirukategijaid, kui enam keegi pirukaid ei söö. Aga aga meie mure või meie nagu selline tähelepanu juhtimine lähtus just sellest mõttest, et kes seda majandust meil kujundab ja kuidas me targa majanduse nii jõuame, kas need, kes on eeskätt kohanevad ja hästi sobib, tuvad juba olemasolevatesse majandusmudelites, saavad ja leiavad endast potentsiaali kujundada hoopis uusi majandusmudeleid ja just nimelt sellisest pikas perspektiivis oli meil põhimure see, et, et selles arengukavas eeldati tihti rohkem sellist kohanemist ja sobitumist, mitte aga kriitiliselt mõtlevat loovat inimest, kes mõtleks kastist välja ja kujundaks mingisuguseid uusi majandusmudeleid. Ja just nimelt, nagu te ütlesite, 15 aasta pärast, missugune on majandusme, ei tea seda. Ja, ja selle tõttu me peaksime valmistuma valmistama oma haridussüsteemiga ette inimesi, kes suudavad neid praegu ettenägematuid olukordi lahendada, kui nad on väga kohanejad ja kui nad ei ole loovalt ja kriitiliselt mõtlevad, kas nad siis suudavad. Ja see oli see mõte. Ja hariduse sisu ja eesmärk laiemalt indiviidi jaoks kindlasti ka siin on võib-olla natukene erinevaid arusaamu. Ja et Noh, et inimene, inimene. Inimene kui indiviid kui isiksus et teda ei saaks me vaadata, vaadata ikkagi nagu sellise ressursina üksnes me oleme kõik ainulaadsed ja kordumatud isiksused ja me ei õpigi ennast kunagi tundma algaga oma potentsiaali, kui meil ei avata neid võimalusi, kui meid käsitletakse kinguid, mutrit, kesi mingisuguses suuremas süsteemis. Et ikkagi selline euroop, valik ja humanistlik, inimese nägemine, inimesest arusaamine, isiksuslike areng, Need olid nagu ja väga nõrk seos skulptuuriga ühiskonnas on nii, et haridus kui süsteem selle kaudu toimub kultuuriülekanne alates lasteaiast alates eelkoolist kõikidel tasanditel. Õppija omandab selles kultuurisüsteemis arusaamad, hoiakud ja väärtused. Ja see seos kultuuriga oli väga nõrk selles või on väga nõrgalt esitatud, justkui justkui seda tahtsime ka rõhutada. Mulle tuleb meelde, et aastaid tagasi räägiti võib-olla teatud sellisest humanitaarvaldkonna kriisist, mis, mis siiamaani kestab, aga just humanitaarteadustes võib-olla, kui räägime kõrgharidusest, et toimus mingisugune üle toota, mine mingis mõttes, et, et polnud nii-öelda ei leidnud rakendust kõik need, kes olid need humanitaarerialasid õppinud ja seetõttu räägiti, et tuleks rohkem toetada täppisteadusi, tuleks toetada nii-öelda insenerierialasid, et, et võib-olla ka sellest tingituna teatud selline suund ja hoiak. Selline ütleksin, tehnitsistlik käsitlus on juba väga pikalt Eesti ühiskonnas tooni andnud. Meil on ja mitte ainult Eestis, meil usutakse, innovatsioon majanduses lähtub infotehnoloogias tehnilisest arendusest ja see ongi väga tähtis osa innovatsioonis. Aga nii kõrghariduse kui ka teaduse arendajad ja rahastajad on jätnud tähelepanuta, et kui meil puudub enesekirjeldus, kui meil puuduvad sotsiaalteadused mis aitavad meil mõista oma ühiskonda, siis me jällegi ei oska seda enesekirjeldust luua ega lugeda, et aru saada, mida meil on ühiskonnas vaja teisiti teha. Ja hoopis nõrgalt on ju, tegelikult. Ütleksin niimoodi, et võrreldes nende tehnoloogiliste erialadega ikkagi need toetused läinud humanitaarias aga kõik tendentsid, ka tuleviku tööuurijad, räägivad, et uued arendused ei seisnenud mitte üksnes masinates robotites, vaid just nimelt need valdkonnad, need erialad mis tegelevad inimesega. Sest selle neljanda tehnoloogilise revolutsiooniga kontekstis peab inimene kohanema lakkamatult uute uute teenustega uute tehniliste asjadega. Vaadake, kui kiiresti on toimunud see näiteks kas või poodides, kui me olime harjunud nägema kassa pidajaid, aga nüüd me läheme juba kiiresti selle iseteeninduslikku puldi juurde, kui kiiresti kõik on harjunud klõbistama oma oma ja. Telefonidega ja olema ja, ja näiteks nüüd kasvõi selle koroonaviiruse kontekstis, kuidas me õppisime virtuaalselt koosolek, kuid pidama Skype'i või soomi keskkonnas või mis iganes, et see tehnoloogiline areng on tõepoolest väga kiire ja see on peatumatu. Aga kas inimene niisugusena nagu ta on oma emotsioonide ja hingehädadega, kas tema jõuab selles selles protsessis kaasa joosta selle tehnoloogilise arenguga ja milliseid teenuseid ja milliseid erialasid vajab see inimene ja mis siis juhtub, kui töö töö muutub, kui 14 protsenti tööd, nagu teadlased ennustavad, võtavad üle robotid mida hakkavad tegema inimesed, millega nad sisustavad oma päevi, mis teeb neid õnnelikuks ja noh, on selge, kõik? Eri, tähendab, teadlased viitavad ikka väga selgelt, et et neid, niisuguseid empaatiat, inimesele suunatud erialad ka kunsti, mis aitavad inimeste ennast väljendada ja ka aitavad tal sotsiaalselt sidustada kuuluvust tunda teiste inimestega kokku puutuda. Need muutuvad järjest tähtsamaks selles mehhaniseeritud ja tehnoloogilise kõrgtehnoloogilises maailmas. Ja selle tõttu seda aspekti meid me ei näinud, selles arengukavas seda mõistmist seal ei olnud. Strateegiline eesmärk number kaks selles arengukavas on, see õpe on õppijakeskne, mis tähendab, et tegelikult suur hulk vastutust jääb nagu õpilase õlgadele. Et võib-olla ka haridusinstitutsioonide vastutus selle võrra mingil määral väheneb. Kuidas te seda näete? See on väga spetsiifiline vaidlus, mis natuke väljub minu eriala piirest. Nimelt on, on haridusteadustes ja kasvatusteadustes ka selline terminoloogiline probleem, mida ma olen kuulnud ja millest on palju kirjutanud Tiiu Kuurme. Et see kasvatusfilosoofia kasvatusteadus on asendatud sellise viimisega ja õpiaga. Ja siin on, siin on sellega ma olen nõus, et me ei saa panna kogu vastutust õppijale erinevalt hea gruppides oma õpitee algul on kõik inimesed lapsed, kes vajavad suunamist ja, ja, ja siis ma arvan, et selles kontekstis on veider rääkida ainult õppijast ja ja õpid eest, aga on küll väga tore mõte, et inimene saab kujundada oma õpitee need erinevate haridusliikide vahel valides, et see on nagu väga tervitatav huviharidus ja mitteformaalne õpe. Et kõike nagu omavahel lõimides, see oleks küll see inimesekeskse haridust ei kujundamine, et see on nagu hea mõte, et mitte ainult halba. Aga kui me räägime kasvatusest, siis tegelikult ongi ju see küsimus ka inimese justkui, nagu te ütlesite, kujunemises terviklikuks isiksuseks. Et tegelikult on, selles mõttes su haridus on jah, väga suur roll. Absoluutselt, et haridus teeb meist isiksusevormid, meist hariduse ja kasvatusega. Me kasvame ka rahvaks ja rahvuseks. Omandame oma ühiskonnas põhilised arusaamad. Me kasvame kogukonna liikmed, eks me kasvame perekonna liikmeks. Ka need aspektid olid tegelikult nagu nõrgalt kajastatud. Et. Siin niisugune hariduse roll ühiskonna ja kultuuri kujundajana kujundajana on jäänud küllaltki deklaratiivseks ja põgusaks. Selles arengukavas. Selles arengukavas räägitakse ka nii-öelda kodumaiste talentide kasvatamisest, aga sealt võib lugeda välja ka seda, et tegelikult ikkagi talentide väljastpoolt sissetoomine on ka ikkagi üsna oluline. Kahtlemata on mingites valdkondades, kus töö tööjõudu napib. Me teame, infotehnoloogia on pidevalt hädas. Aga talendi, sellise väikese rahvaarvuga ühis konnas on tegelikult see talentide käsitlus ja talentide, poliitika või Talindi poliitika juhtimine ülioluline. Sest. Siis. Nendest inimsellest inimesest, kes, kes on avastanud mingi oma andekuse ja on, on tal olnud õnne tegeleda sellega aastaid. Ja ta on arendanud enda oma andekuse, siis talendiks millega tal on võimalik pakkuda nii oma ühiskonnale ükskõik mis valdkonnas see on. On see kunstid või inseneeria või, või hoopiski inimeste juhtimine või empaatia või ka kõrkult tuur? Kui tal on pakkuda oma ühiskonnale ja ta on nii kõrgel tasemel, et tal on pakkuda teiste rahvaste esindajale, siis need on meie au, kus ja see, kuidas me käsitleme, andekust. See on meil ka läbi mõtlema, täitsa andekuse käsitlemine võiks võiks olla nii laiapõhjaline, et käsitleda kogu kogusite rahvastiku, kõiki inimesi, kes meile haridussüsteemis on mingis vallas andekaks ja pakkuda neile sellist võimalust oma haridusteel omandada see nende eriomane andekus, avastada, mis asjas nad on andekad ja sedaviisi oma andekate eest hoolitsedes. Et me jõuaksime võib-olla sinnamaani, et neid andeid meil ära ei varastataks. Ja ma ei räägi sellest vargusest nüüd selles, selles mõttes. Aga me teame ju, et innovatsioon on väga suuresti seotud andekusega ja nende andekate Teie ajude peale peavad ju jahti kõik ühiskonnad ja tavaliselt ongi nii, et mida jõukam ühiskond, seda rohkem ta talente ligi tõmbab, et seal on institutsioonid, seal on majanduslikud võimalused, et inimene saabki tulla. Ta saabki töötada kõrgtasemel institutsioonis mis tahes vallas oma annet arendades, aga meil kuna meil on see majanduslik võib-olla tase nõrgem, siis meil ei ole pakkuda inimesele võlgna sellist väärilist tööd kus ta saaks rakendada, sest nüüd nüüd seoses selle koroona ja majanduslangusega hakatakse ju ka ütlema, et põllumajanduses on vaja töökäsi, minge sinna. Ja noh. Me näeme, et oleme juba kuulnud uudiseid, kus juuksurid panevad kinni oma töökohad ja lähevadki lüpsjate, eks, ja ma arvan, et see on väga hea ja väga õige. Aga kust tuleb see nagu see momente mil sa kasutad siis oma aega ja pädevusi, nagu raiskad andeid, et oled kaks kõrgkooli läbi käinud, võib-olla oled kraadiga inimene ja, ja siis ikkagi ei ole nagu sulle, kui ta seda, mida sa tegelikult oskaksid või suudaksid, ehk siis vaesed ühiskonnad raiskavad oma andekust ja Eestil on see probleem, kuna pakkuda institutsioone, võimalusi realiseerida, erinevaid andeid on vähe, siis käib, see on see pudelikael ka väga kitsas ja siis inimesed liiguvad mujale ja realiseerivad oma andeid mujal, aga see teeb mind järjest vaesemaks, see tähendab seda, et me peaksime kuidagi tekitama selle andekuse ringkäigu mitte äravoolu, vaid et inimesed käivad väljas, aga miskit, kui nad sooviksid, et nad saaksid tagasi tulla ja siin ikkagi ka realiseerida ennast. Ja selle poolt ma ei ole, et me nüüd mõtleme, et kõigi teiste rahvaste inimesed on kahtlemata kindlasti andekamad kui need meie inimesed, ma arvan, et andekust peaks arendama siinse potentsiaali puhul ja kui ei ole, ei jätku töökäsi, siis ikka tuleb teatavates sektorites neid sisse tuua. Aga sellele sellisele poliitikale Maire-Mai rajaks tervenisti seda Eesti arengut vaid ikka oma oma andekusega tegeleda, kuidas see peaks toimuma? Te olete ka maininud, et on terve hulk valdkondi, mida selles arengukavas üldse ei käsitleta, et tegelikult, kui me räägime sellest arengukavast, siis me ikkagi räägime kooliharidusest, põhikeskharidusest, kõrgharidusest. Siin ei olegi nii palju vist juttu. Näiteks ei ole selles hariduse arengukavas üldse mainitud eraharidust väga vähe, põgusalt on puudutatud huviharidust, mitteformaalset haridust on küll avatud. Aga see, et valdkonda uuriv teadus ja eraharidus on mainimata jäänud tegelikult ei, ei noh, paneb mõtlema, et miks siis, et eraharidusel on ju meil väga palju koole, mis on rikastanud Eesti haridusvälja, et kas siis kuidas siis nendega saab, et see tekitab küsimusi. Ja. Et need olidki nagu need muidugi on ka veel palju selliseid teemasid, mida siis tegelikult on Eesti ühiskonna ja haridusvaldkonna probleemid nagu see sooline segregatsioon, et see on ka seotud Nende talentide või andekuste, mitte avastamisega, poisidki pudenevad välja põhikooli ajas, hiljem kaovad nad, kaovad nad hariduspildilt ja, ja siis on meil kõrg kõrgharidus on täis tublisid tüdrukuid. Ja hiljem, kui me vaatame jällegi Eesti tööjõu põldu, siis on keskastmel ja juhtivatel kohtadel valdavad mehed. Et kuidas see selline tasakaal või ebakõla siis nagu paika saab, miks poisid pudenevad ja miks Eesti elu veavad suures enamuses mehed. Selline sooline segregatsioon on nõrgalt kajastatud ja siis näiteks torkas silma veel, et stamp demokraatia areng. Et Eesti tuleb sellisest totalitaarses ühiskonnast ja ja ega meil selle demokraatia arenguga võib-olla kõige paremad lood ei ole ja et on palju sellist kaksikmoraali ja kaasamist ja, ja niisugust Teame me ikkagi, et niukseid, autoritaarse juhtimise jooned meie ühiskonnas püsivad. Et kuidas me, kuidas see ka, see on kindlasti seotud haridussüsteemiga. Et kuidas me julgustame inimesi väljendama oma arvamust, kuulame 11, kõik see, kuidas me nagu demokraatiat paremini arendame. Kuidas nüüd edasi, te loodate, et võetakse kuulda teid? Kult muidugi me loodame ja Eesti kultuuri koda teeb seda, mida ta, milleks ta on ellu kutsutud. Ta on kutsutud selleks, et juhtida tähelepanu kultuuri küsimustele ühiskonnas. Ja kui ma mõtlen selliste modernse ühiskonna sellistele suurtele institutsionaalsete väljadele, mida võiks siis nimetada tööjõuturg ja majandusvõi majanduslik väli siis riik kogu oma institutsionaalse võrgustikuga ja siis kodanikuühiskond antud juhul siis kodanikuühiskonnana siis Eesti kultuuri koda andmas signaali, et inimene selles ühiskonnas vajada teistsugust vaadet, et see inimene ei jääks nende teiste suurte repressiivsete väljade vahele. Sest et majanduslik väli on väga jõuline, suunab meie elu, see on see nähtamatu käesurve, samamoodi riik oma sellise otsustava välja institutsioonil väljana, kellel on käsutada sõjavägi, politsei ja nagu me nägime eri kolla eriolukorra raames kuidas see, nagu ühiskonda allutab, siis see kodanikuühiskonna roll ongi juhtida tähelepanu. Et inimesel, selles ühiskonnas peab olema ka sõnaõigus ja keegi peab seda inimest kaitsma või tema huvide eest seisma nende kahe suure, et kui arengukava, ütleme nii tuleb sealt riigilt ja siis see on praegu nagu väga majandust arvestav, et mis on siis kodanikuühiskonna ja antud juhul siis kultuurikultuurist lähtunud kodanikuühiskonna sõna selles. Lõpetuseks praeguse olukorra valguses, millise jälje praegune kriis teie meelest jätab haridusele? See ei ole ilmselt selline lühiajaline probleem, vaid ikkagi jääb meid saatma, et elu ei ole enam selline, nagu ta oli. See on väga suur küsimus ja Ma arvan nii, et et ühtepidi see õpetas ning mõistma, et koduõpe on täiesti arvestatav alternatiiv. Ja et inimesed said astuge rattalt maha. Alguses nagu puhkasid isegi sellest, aga siis tulid need, kui ma räägin nüüd oma kodust ja oma laste pealt, siis tulid need probleemid näiteks enesejuhtimisega. Et kuidas see ikkagi on, kui sai, ei lähe kooli, ei, ei astu klassi, räägi õpetajaga väidet. Peab olema nii palju tahet. Siis ise ära, mida ise teha. Et sa kindlasti oli teistmoodi ja võib-olla kõigile ei sobi. Aga võib-olla väga paljudele, kes võib-olla kannatanud koolikiusamist või kellele selline suur grupiviisiline tegevus ei sobi, oli see väga hea võimalus lugeda. Ja niimoodi rahulikumalt asja võtta. Aga samas ma usun, et, et näiteks tundub, et isegi sportlased said kaugjuhtimisel sporti teha ja, ja muusikud said harjutada, et kindlasti me võib-olla tunneme neid ära, et kui tore ka on inimestel omavahel koguneda ja selline vahetu energiavahetus, mõtete vahetus, ideede vahetus, kui väärtuslik on teine inimene ka? Seda õppisime ka. Ja kuna see kriis on ikkagi globaalne, siis me ei saa rääkida otseselt mahajäämusest muust maailmast, sest kogu maailm kannatab sarnase olukorra all ju. Jah just, et huvitav on muidugi see Rootsi vastutuule tuulde minek ja, ja eks me saame teada pikas perspektiivis, kas kellel oli nagu õigem tee, aga just eile err näitas seda Rootsi valitud teed. Ja mulle meeldis, kuidas inimesed väga hästi olid teadlikud. Et see on selline väga küps ja demokraatlik ühiskond. Et me otsustame ise. Me teame, mis on mõistlik, et siin ma jäin mõtlema, et Eesti inimesed tegelikult tundusid enamalt jaolt olid ka väga, väga mõistlikud selles eriolukorras, et võib-olla ei olekski olnud neid sanktsioone ka nii noh, nii jõuliselt vaja rakendada, et võib-olla kõik oleks mõistnudki, nii nagu neid rootsi inimesed, kes ütlevad, me saame aru. Ja teame reeglitest. Ja eks see on tagantjärele tarkus, mis võib-olla aastate pärast selgub lõplik-lõplik tõde, aga suur tänu, Egle Kulbok-Lattik ja loodame, et ka see diskussioon selle hariduse arengukava teemal veel jätkub pikalt ja ka veel siin, meie kanalis. Aitäh, aitäh teile ka.