Laps, kus su süda on? Ma tunnen teda mitmel pool korraga või lähebki ta tuksuma sinna, kuhu ma panen oma käe. Nii alustab oma raamatut sügissiooniku seeme, kirjanik Asta Põldmäe. Täna tähistab ta oma esimest juubelit ja lasteraadiogi lisab oma õnnesoovid kõikide lugejate poolt. Asta Põldmäe raamatute nimekiri pole pikk. Me mitmekesi maateral linnadealune muld. Aga kõiki tema lasteraamatuid ühendab üks. See on lapsepõlvemaailm oma igatsuste ilu ja valuga. Kindlasti avastab iga lugeja igat raamatut natuke omamoodi. Kui teil veel pole olnud. Kohtumist Asta Põldmäe raamatutega on tänane saade üks käeviibe sinnapoole. Katkendeid raamatust sügissiooniku seeme loeb Härmo saar, kirjanikku küsitleb Silvia Karro. Mul on täiesti uus kirjutusmasinat liiga uus, et temaga tööd teha. Istub laua peal puhas nagu külaline ja lõhnab kummirulli masinaõli ja välja mõtlevate juttude järele. Väike asjalik külaline. Tegelikult peaksin ma talle esimesel päeval laskma hingata võib-olla viima ta ilma rattaga sõitma võib-olla lugemadele muinasjutte. Aga minul on tuju kohe järele proovida, kas ta tunneb teed läbi mu käekirjarägastikku? Ma küsin ääri-veeri. Kas sa seebi mulje oskad puhuda? Ma loodan, et ta satub segadusse ja ütleb ise ära, et ennekõike oskab ta siiski kirjutada ja sealt on juba kergem juttu töö peale juhtida. Kuid tema ütleb. Askan küll, kuigi nad ei maitse mulle. Ega ei ole vaja hoida kõrt nagu pasunat, niiet sul suhu tuleb õpetajal, mina. Aga ise mõtlen. Säh sulle ja proovin uuesti. Mis sa veel teed, pesu pesen ja tolmu imen, kõlab vastus. Aga vahelduse mõttes õmblen, jahvatan kohvi ja poolin põrandaid. Ma olen isegi lastele muna kloppinud. Mis asi see õieti on, mis ma koju olen toonud? Mis asi see on, mida ma viis aastat olen lootnud ja oodanud? Kes sulle seda kõike on õpetanud? Küsin nukralt niisama viisakuse pärast. Eks ma ise ole õppinud ja mõnda asja mõistad ju niisama ilma õppimata ka, kui oled kirjaoskaja tähendab mu väike abiline väga tagasihoidlikult. Lõpuks ometi ta on tõepoolest hakkaja iga asja peale. Me värvime veel lõngu tuulutama tube ja puhastame ära poolteist korvi põldube, enne kui istume mu sõpradele kirju kirjutama. Tuleb välja, ta tunneb neid kõiki, tuleb välja. Minu sõbrad on ka tema sõbrad. Esimene kiri on peaaegu valmis, kui aknast lendab sisse metsvint, laskub kangile istuma noki kiiresti paberi pealt, meie musti kribalaid neelab alla, kõik viimseni vilistab ja lendab taevas tagasi. Jälle on meil puhas valge paberi ees ja me alustame ühel meelel uuesti. Mõni asi, et meie esimene kirja tegu tuulde lendas. Selle eest on tal tiivad seljas ja kaks silma peas nagu toomingamarja ja kuuse. Kusagil kindlasti on tal ka pojad. Kas nii saadaksegi kirjanikuks, et kui oled saanud sõbraks sellega, millega kirjutada, siis avaneb Ühel hetkel see uks, salapärane maailm kuhu pääsevad sisse üsna vähesed inimesed, kes hakkavad valdama sõna ja lauset ja panevad kirja niisuguseid mõtteid, mida teised loevad hea meelega mõeldud on ehk siin mitte niivõrd kirjutamise oskust ja kirjutamise vahendeid, millest küll näiliselt jutt käib kui esimest sõnumit välisilmale. Kui inimene tunneb, et äkki on temal midagi teatada teistele sest ekskiri see sõnagi ole väga paljutähenduslik. Kas või selline lause, ega kiri ei valeta, ma ei tea kinnitada, kuid mu sisetunne ütleb, et siin pole mõeldud midagi vähemat kui piiblit, mis kuskil juba sellises kohas on kirjas, seda tuleb uskuda ja tõeks võtta. Ja sellest kõik järgmised kirjad, kirjaoskus kui hariduse tunnistus, kiri sõbrale kaaslasele. Inimese intiimne ühendusevõtt teise inimesega. Ja muidugi siis lihtsalt, et kirja teel millegi teatavaks tegemine käsi kirjutab valgele paberile. Kogu see ring on sellesse haaratud. Me istume siin praegu ajakirja looming toimetuse toas siin töö juures. Ja ega neid raamatuid, mida sa kirjutanud oled ja kui meelde just väikesele lugejale ja natuke vanemale lugejale kooliealise lugejale, noorele lugejale ei ole ju tegelikult väga palju, aga miks mõtet sinna lapsepõlve peale on läinud, minu teated on olnud harvad ja seletus on ainult üks põle siis olnud nii palju teatada. Ja asjata ei ole mõtet kirjutada. Miks on mõtted lapsepõlve peale läinud? Inimeses on minu arvates ikka kaugelt rohkem seda, mis temas jääb endiseks kui seda, mis muutub. Kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest ja see lapsepõlv meiega kogu aeg kaasas on ka täna siin toimetuse toas, kus ma lapsena kunagi viibinud ei ole ja soovides oma kirjatööle anda veendust ei saa oma seniseid olekuid kuidagi välistada. Tuleb olla seesama laps, kes on oldud kõik oma täiskasvanu eluetapid. Ja kõik praegused mõtted ja öelda tahtmised. Kui need õnnestub sulatada, siis on meil midagi öelda, siis meid usutakse. Kui ei õnnestu, siis pole kirjutamise päev. Kui inimene ei ole kirjanik, siis ta, siis ta võib-olla neid muresid ja mõtteid ja probleeme nii väga palju ei mäletagi, aga kui lugeda neid see raamatutes, siis siis mulle tundub, et meil on palju probleeme, et kasvada suureks. Kas see on ka nagu üks kirjaniku ülesanne meelde tuletada lugejale, et lapsepõlves on see rõõm ja mure ja probleem kogu aeg käsikäes? Lapsepõlv mitte ainult ei tundu olevat kaunis, ta ongi kaunis. Ja alati olen ma mõelnud, et õnnelik lapsepõlv ei ole mingi stalinliku väljamõeldis vaided, et õnnelikkus on lapsepõlve eneseomadus, haka õnnelikus on vahest ehk üldse elu erksus meelevärskus, mis lapsepõlves on ju vaieldamatu ja, ja kui meel on värske ja elevil, siis on kõik tugeval, on rõõm tugevam ja on mure, tugevam. Ja lapse mure ja lapse nõutus ja, ja tema probleemistik ei ole kuidagi teisejärguline ega ega vähem tõsiseltvõetav kui täiskasvanu oma, kus võib olla mure isegi prevaleerib ja kõige ennem mõrest kõnelda, aga isegi aga lapse elus on. Lihtsalt niivõrd eredalt mõlemad poolused olemas, rääkides ainult rõõmust, ainult ilusast lapsepõlvest. Me jätaksime midagi poolikuks, looduslapsepõlv ja sõbrad ja vanemad ja, ja see on kõike, tundub, et sulle kui kirjanikule väga tähtis, et rääkida lapsele edasi, jah, ta ongi tähtis. Ja oma vanemate ees olen ma kindlasti väga võlgu. Et kui nad ehk kumavadki kõigis mu juttudes ja, ja on mulle mõttes enge Saina lähedal olnud ka liiga vähe on jõudnud nendest raamatutesse ikka tunnen ma, et pole küllalt teeninud seda. Head, mis mulle nende poolt on osaks saanud, kus sa käisid koolis, see kool oli Kesk-Eestis tasandikulisel maastikul leppade ja jõgede ja heinamaade keskel Puurmani koolis. See on õieti endine krahvi loss. Nii et ma olen nii sündinud krahvi lossis, kus oli sõja ajal haigla kui ka hiljem õppinud krahvi lossis isegi selles samas tornitoas, kus ma ilmale tulin ja. Pole siis imestada, et elule olnud Enda arvates küllalt helge ja tänulik pilk sest kes on sündinud lossis ja olnud laps lossis, sellel ei tohiks olla maailmaga kuriarvet, ma tunnen lapsepõlve kaasasolekut ja alles püsimist küll väga selgesti. Niisugused inimesed saavadki olla need kirjanikud, kes kirjutavad ka lastele. Ja ma arvan, et nendes on mingisugune suurem enesekindlus, kui nad kirjutavad lastele. Sest neil on, millele toetuda. Kui see pole kaugeks jäänud. Kui see seisab, kui üks, üks kohtunik ja mõõdupuu sinu enda laps olemine su kõrval siis on sul ju üks väga tähtis pidepunkt see pea seda välja mõtlema. Ja sa vaatad tõepoolest lapse silmadega maailma, mitte laenatute, vaid omadega. Kirjanik Asta Põldmäe raamatute lapsed on natuke teisest ajastust pärit kui praegused. Kui mõelda just selle raamatu peale mitmekesi maateral. Seal on raamat ja raadio üsna tähtis lapse elus. Selle kaudu tuli nagu maailm ja, ja väga palju teadmisi lapse ellu. Praegused lapsed on teises maailmas, neil on televiisor ja neil on arvutimängud. Aga midagi on ikkagi ka nendes lastes ja praegustes ühist ja viska nende lapsevalves. Ma tean, et praeguse aja lapsed mõtlevad hoopis teisiti. Nende igatsused on teised, nende kujutlused on teised. Aga ometi on minusse uske, et kõikidel lastel on isa ja ema ja vennad ja õed ja teised lapsed. Ja et pajukõrvad lähevad kõikide jaoks ikka teda kunagi ja võililled ja esimesed konnapojad ja et see sild on ikkagi säilinud ja seda silda mööda käiakse, see on nii võluv, see on nii nii välja timatu, et olgugi, et maailm on on läinud kirjumaks ja ma ei tea, kas avaramaks, aga ta on mitmekesistunud. Aga oma tagavarateed on säilinud ja, ja need on väga tähtsad, teed ikka, lapsed kasvavad ja neljandad asjad väikseks ja nende riided jäävad väikseks ja ja nad vaatavad tõesti nagu ütlesid kevadet ja talve ja suve ja aastaajad korduvad ja, ja ilmselt on nii, et, et kõik see avastus, see maailma nägemine, Tsee noh, kordub põlvest põlve. Kuidas muidu tingimata ja samas on ka nii, et see headus ja, ja, ja sõbratunne ja sõbra vajadus, see on ka niisugune, mis on igikestev loomulikult põhimõttelist vahet ju ei ole, ma olen isegi nii jumalavallatuid mõtteid mõelnud, et tähtis ei ole võib-olla niivõrd kool, mis on ju lapse eluloos nii suure osa sisustab. Vaid tähtis on see, et koolis teatakse sõbrad. Ja niisamuti saadakse tänapäeval koolist sõbrad, see asi ele muutunud. Seda, mis talve kevadeks tee, pole esiotsa kuigi palju. Üks kogevalt liigutus justkui mingi suure potikaane arglik paotamine, natuke ainult ja üks õhuke triip sinist vaatab sisse. Pilust omakorda aga pääsevad lendu vangis olnud alumised õhud, igasugused varjul olu ja haudumisaurud ning terve kirev kimp lõhnu, jutustab, mis kõik kaane all peidus pidi olema. Olgu peale, et välja ei paistnud midagi. Siis tuleks nagu kellelegi kade käsisool kõll käsi ja lükkaks kaane peale tagasi. Nädalaks-kaheks kah. Jälle on all pilkane, pime ootus, uni, mitte hommikune, vaid päris. Ja paistab, et nõnda jääb alatiseks. Et talv pole üldse talv, on nagu tagasi tulnud jääaeg, millel kevaded, suved ja mis nendest rääkida, isegi sügised alles proovimata. Kuni ühel päeval võetakse kaasprauhti ja hoiatamata pealt lihtsalt pidu, lööb silmad pimedaks. Üksainus heledus ja laul, kõik kingivad lilli kõigile ja see, mis seal üleval peade kohal näib, on küll rohkem taeva puudumine, kui taevas sinine siis või valge või üldse mitte mingisugune kannikesed kaskede all kinnitavad, et hoopis helekollane mingi õhkõhuke kauge eimiski, paari-kolme loo täpi nagu musta naela peaga siit-sealt kinnitatud. Aga kaua loogia jõuab, varsti enam ei jõua, varsti on viimased pilved pühitud ja lagi laguneb. Kõik sirutab ennast ja hingab. Loodus tõuseb kiki varvule, küünitades kaela või vart. Mis aga kellelegi antud on. Järele sinnapoole, kuhu kadus taevas. Nii nagu vaadatakse lahkunud laevu või rongi seda kohta, kus ta oli, ei muud. Aga rongivaataja silmad lähevad alati kaasa. Viimase vaguniga lähevad kaasa ka meelespeade, sinilillede, nurmenukkude ja kõige lõpuks sirelite silmad. Olete tundnud, milline vaikus saabub pärast sirelite närtsimist? Pimeda nõutu absoluutselt nõutu vaikimine. Talv on selle kõrval naljaasi. Kui alles kusagil juuli tolmus keset tüdimust linnade tühjaks põgenemist tuleb taevas tagasi, tuleb tagasi iseenesesse, nagu loodus. Kõik koduneb ja keskendub, kasvab, kogub, kaalub ja valmistab. Pähkel, katsub näha oma sisemusse ja tunda tuumavili tera-kauniva. Kas ikka on? On, on ka suur? Ei, v. Ja need on temal igal juhul ka siis, kui ta talvel ei tea, kui hoolas on olnud. Sinul on teisiti, katsu sina kellelegi öelda, et sa saad suvetöö vaatamisnäol, siis teeb ema. Vaata, mis nägu sul endal on. Neiu, sina Tähkele kuuba, kui teinekord paistab, et see vahe nii suur ei olegi, sina oled laps ja sinul on teine elu kord. Kõigepealt ju kasvõi see, et kui uhale antakse aega sügiseni, siis sinul olgu, aga kõik olla juba kevadel veel enne viimast koolikella, sinul on kiirem, selles ei ole kahtlust, oleks siis veel, et sellega jääks, aga järgmisel kevadel käib kõik ju täpselt niisamuti ja ülejärgmisel viis 10 palju aastaid kõik su aastat tegelikult sest inimene kogub ja valmistab kaua aega ega saa päriselt valmis iial nii valmis, et midagi enam lisada poleks. Aga selle eest, mida kõike võivad siis kord sisaldada tema salved ja kellele kõigile sealt siis kord võib jätkuda. Mõtle sellest, kui su raamatukott sulle vahel liiga tolmune ja tüütu tundub. Kevadel teinekord tundub, kui jälle on tulnud suur käsi tõstnud kaane pealt. Jõudu sulle siis, kes ranitsa turjale vinnad? Muudkui minna. Olgu peale, pidu iga minut algamas. Kes ehk juba oskad rõõmu tunda raamatut raskusest? Ikkagi kõige selle juures ja kõige selle kiuste tõuse kiki varvule, kui märkad põgenemas taevast tõuse ja siruta oma tähetarknina esimese soojad kevadvihma kätte. Me oleme muidugi väga õnnelik, et mu sünnipäev on kevadel kuid kevad on mulle tähtis kui aasta lapsepõlv. Kevad ongi see värskuse, uudsuse ja elurõõmupidu ja kõikide meie lugejate ja kuulajate nimel soovin maa, kirjanik Asta Põldmäele palju õnne sünnipäevaks ja seda ette. Vahetevahel tuleks jälle see väikese tüdruku soov kuskilt sealt südamest ette valmiks mõni lasteraamat seotus liigutab mind.