Sellest ajast, mil ühiselu seeme eesti külas jõudsalt idanema hakkas on nüüd möödas juba üle 26 aasta. Saarlased olid esimesed, kes üheskoos ülesmäge hakkasid minema. Valjala vallas Sakla külas asutati augustis 1947 Viktor Kingissepa nimeline kolhoos. Mõni nädal hiljem loodi kolhoos Säde Kavastu vallas Tartumaal. Võit Põlva vallas Võrumaal. Ja kui täna 25 aastat tagasi 14 10. novembril 1948 Estonia kontserdisaalis Eesti NSV kolhoosnike esimene kongress avati, oli vabariigis juba 341 kolhoosi. Tõsi küll, väiksed olid need ühismajapidamised 30 pereringis üle 200 hektari põllumaad. Kuid siiski, eesti küla oli asunud mäkke, minevale teele. Kolhoosidesse oli ühinenud ligemale neli protsenti või üle 5000 talumajapidamise. Oli esimesi kordaminekuid ja kogemusi. Kuid oli ka tehtud vigu, sest puudusid ühistöö, juhtimise kogemused. Kongress tegi kokkuvõtte tehtust, analüüsis puudusi, andis juhtnööre edasiseks. Meie tänase saate vestlusringis on mehed, kes sel ajal kolhooside loomisega ja elu edendamisega iga päev nii-öelda rinnutsi koos olid ja kõiki ühismajandite rõõme ja raskusi üle elasid. Kongressi delegaat Evald Kuuskla oli selleaegse Anija valla Ždanovi nimelise ja Herman Kuning esimese. See on Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi esimees. Sotsialistliku töö kangelane Harald Ilves oli Harju maakonnas parteitööl ja praeguse põllumajanduse ministeeriumi kaadri valitsuse juhataja Roland Lään parteikoolis. See kongress andis küla sotsialistlikud ümberkujundamisele asumiseks niisuguse suuna juba Zdanovi nimeline kolhoos, kus teie esimeheks olite, oli sel ajal juba ligemale vist kolm kuud vanad jahu umbes kolm kuud, Ždanovi nimeline kolhoos organiseeriti neljandal septembril 1000 948. aastal. On meeles, mida siis kolhoosi kokku toodi ka? No mis me siis seal saime? Lehmi oli umbes 30 piires. Ma mäletan, seal oli vana mõisa laut 80-le ja meie seda päris nii poolelt nii veel täis ei saanudki. Sisalisel hobuseid, hobused tulid. Nii umbes 18 19 hobust, samuti mõned sead. Lambad esialgu ei olnud ja kanu ka esialgu ei olnud. Meie peret ühines kolhoosi. Kui ma ei eksi, siis nii 20 nelja-viie ümber seal. Nii no teatavasti Ždanovi nimeline ei olnud mitte kõige esimene siiski Harjumaal enne teda oli vist Anija Edasi Vaik. Enne esimest kolhoosnikute kongressi oli Harjumaal üle 60 noore ühismajandi kolhoosnikute üldine optimism oli võrdlemisi suur, vaatamata ta sellele, et kolhoosid tegid alles oma esimesi samme. No see oli nüüd mandril, aga esimese kolhoosi moodustamise au kuulub saarlastele ja meie hulgas on täna Kingissepa nimelise kolhoosi esimene esimees Herman Kuning. Kuidas see asi kõik Saaremaal algas? Õieti ütelda, rääkida sellest rahva, sealt hiiglast selle koha pealt siis sensitiiv, sõda oli ennem juba olemas, et et neid kolhoose teha ja kollektiivselt tööle hakata põllumajanduses. Pärast seda hakati siis teil käima, kui teie kolhoosnike, Londoni tehtud meil liiduga meil valmis sai, hakkas kohe meil räimede Teiskursioonid ja peab ütlema tagantjärele seal huvitav pilt ikka, kui kustub, valdas organiseerida ja see mõte hakkama kloostri ja siis tuldi meile ekskursioonile olnud siis oleks kaks päeva, vahest ka kolm päeva paikas nata külameestega juttu tagasi nende kohale, siis kohapeal tehti kohe kolhoos ära selle minu eeltöösoojas kütmine ETVs Ilves teab ja mäletab muidugi hästi jõukat talumehed ja kulakud ja püüdsid ikkagi oma mõju ka kolhoosides maksma panna. Sel ajal, kui esimesi kollektiivmajapidamisi loodi, oli üldine poliitiline olukord külas võrdlemisi terav. Ühelt poolt oli ja varjasid ennast metsas veel endised sakslaste käsilased kodanlik natsionalistid, kes levitasid laimujutte kolhooside kohta. Aga samuti saatsite ähvarduskirju Nõukogude partei aktivistidele, kes kolhooside poolt selgitustööd tegid. Läks isegi asi mitmel pool Harjumaal, kus mina töötasin mujal vabariigi samuti selleni, et rakendati füüsilist vägivalda aktiivi kallal. Lasti külavolinikke maha, süüdati nende talusid. Ja kõik see muidugi nõudis, et nõukogude ja parteiaktiiv õigesti räägiksid tegelikku partei ja valitsuse poliitikat kolhoosi loomise küsimuses. Meile oli antud partei poolt direktiiv kindlalt toetuda kehvikule liidus keskmikuga, suurtaluniku ja kulaku vastu. Kusjuures peamine kolhooside loomisel oli vabatahtlikkuse printsiip veenmine ja see, et meie suutsime juba 1949. aasta alguseks suure osa talurahvast kehvikutest ja keskmikutest veenda kolhoosi teele oli eeskätt selle suure selgitustöö küsimus mis praktiliselt ennast tunda andis. Tõsi, ei läinud ju kolhooside loomine, mitte nii lihtsalt, ma mäletan, kui me organiseerisime Anija vallas esimene kolhoos ja viiendal augustil loodi Anija vallas Anija, Edasi kolhoosi initsiatiivgrupp ja 25. augustil 48 Me organiseerimisele sealt kolhoosi. Mul on veel meeles see väga huvitav ette, avaldusi oli 17 ja kui siis need initsiatiivgrupi liikmed kõik tulid kokku, et kolhoosi organiseerida siis Anija rahvamaja tuli rahvast täis. Ja kui me siis teatasime ära, et nii palju avaldusi olemast, et kolhoos on võimalik meil organiseerida siis küsisin, et kas veel keegi soovib kolhoosiavaldust anda. Ma ei mäleta, kes oli, kuid paar julget meest siiski ka seal veel avalduse sisse andsid, kuid ülejäänud läks vaikselt uksest välja. Nojah, ja eks asja tegi muidugi palju raskemaks see et kuigi üle 2000 kolhoosi esimehe nii-öelda ettevalmistajate 40 900 50. aasta talvel et ega kogemusi juhtimise kogemusi olnud seltsimees laen oli sel ajal rist Kehtnas parteikoolis lõpetasin parajasti vabariiklik parteikooli ja suunati tööle ka sedasama sarju parteikomiteesse. Ja minu arvates tol ajal kõige raskemaid küsimusi oligi kaadri küsimus. Kolhooside tekkis nagu seeni järjest juurde kuid praktiliselt vabariigis kõrgema haridusega põllumajandusspetsialiste tol ajal üldse ei olnudki. Keerulisemaks tegi asja see, et ei olnudki, kus spetsialist juurde tuleks, sest kõrgem haridusspetsialistide tollal panis sedda ainult Tartu riiklik ülikool. Ja sedagi ainult paarkümmend inimest, võib-olla aastas väljalase üldniisuguguse, agronoomilise ettevalmistusega kõrgema haridusega põllumajandusspetsialist, kes pidi siis ühtlasi olema ka majandis nii agronoom kui zootehniku mehhanisaator, ühesõnaga kõik erialad pidada oskama ikka inimesed, kes nii kõrvaltvaatajaks jäid. Nad ei olnud nii eriti sõbralikud Molhoosi tegijate vastu kolhoosnike vastu ja ennustasid seal ikka niisugust ekad Keldeks korda, maga põhja, kardab teemisest, asjast ikka välja tuleb. Aga kui nad nägid, et siiski kolhoos juba enam-vähem jalad alla sai kolhoos juba nagu öeldakse, elama hakkas siis nad juba nägid, et nende mõju kolhoosnikutele samm ei ole kuigi suur ja et mitte jääda isoleeritusse, siis astusid ka kolhoosi. Ja teisest küljest muidugi see suur abi, mis tuli siiski vennasvabariikidest, ütleme mineraalväetisega traktorite näol. Traktorijaamade arv vist kasvas, siin tähendab 49. aasta kevadel oli 15 ja 50. aasta kevadel juba 56, kusjuures doktorite arv samal ajavahemikul kasvas kuuekordseks. Nii et see oli ikkagi tohutu suur Abimis partei ja valitsuslael noortele kolhoosidele. Ants Kruusi esimestel aastatel oli mineraalväetiste mõttesse kolhoosidel roheline tee ja samuti ka masina-traktorijaama poolt tehtavaid töid tegi masintraktorijaam niipalju kui tegelikult kolhoosile vaja oli. Aga et õnnetus oli muidugi see, et kolhoosid olid sel ajal ju väikesed masintraktorijaama lepingus oli siiski, võrdles väikene. Ja muidugi ei saa seda võrrelda käesoleva etapiga, kus meil keskmiselt kolhoosis on maal juba kaugelt üle 6000 hektari haritavat maad üle 2000 hektari võtma leidsin kusagilt ja kirjutasin välja, et põllumaad on olnud, tähendab see on 49. aastal kolhoosidelt, keskmiselt on vabariigi keskmine 206 hektarit ja 33 peret. Ja 206 hektarit, noh, see tähendab sisse, ütleme praegune on kasvanud 10 rohkem kui Õnne kolmekümnekordse ju ka üle 2000 haritavat maad, 2000 hektari. Kolhoosid aga Harjumaa olukorras olid, oli seda põllumaad veelgi, läheb näiteks mul on siin käepärast andmed Harjumaa esimese sangari kolhoosi kohta sellel kolhoosil oli kaksada hektari põllumajanduslikku maad millest 65 hektari oli põldu. Kas Tanel on meeles, kui palju partei organisatsioone oli tol ajal maakonnas? Igas vallas olid väga väikesearvulised parteiorganisatsioonid oli seal viis-kuus partei liiget, ühes organisatsioonis alunuid, need allorganisatsioonid, siis moodustati vallakomiteed. Ja nii päevast päeva suurenes, tugevnes kogu parteiline elu ka meil külas. Oli meie organiseerisime ja partei maakonnakomitee lubas seda teha neile partei komsomoligrupid noortesse kolhoosidesse, näiteks Ždanovi nimelise kolhoosis oli partei komsomoligrupp. Evald Kuuskla oli ise selle kolhoosi esimees ja oli ise ka selle partei komsomoligrupi organisaator, see oli üks kommunist, kaks kommunistlikku noort sai tehtud partei komsomoligrupp ja parteikandidaatide grupp. Kuidas aga andis teha, kuid parteiline mõju silmnähtavalt iga aastaga tugevnes, tugevnes. Ja nüüd muidugi on kolhoosides juba suured parteiorganisatsioonid, isegi parteikomiteed, kus on juba kümneid ja isegi 100 lähedal juba murdeeorganisatsioone. Juba tänapäeva peal läks seltsimees imest, kui suur on Harju rajooni parteiorganisatsiooni üldisemale, Harju rajooni täna? Päevaparteiorganisatsioon on üle 3000 liikme suur. Kusjuures keskmine nii kolhoosiparteiorganisatsiooni suurus on 35 40 inimest ja sovhoosiparte organisatsioon neli 50 inimest. Kui ma ei eksi vist kolmes sovhoosis on meil moodus Harjumaal parteikomiteed, vaata kasvõi kaadri Alagi alul olid tõesti kõrgem haridusspetsialiste üldse ei olnudki kolhooside organiseerimise ajal olid üksikud keskharidusega põllumajandusspetsialistid. Siis momendil võiks niisuguseid andmeid öelda, et keskmiselt on praegult kolhoosides spetsialiste kokku 21 sovhoosis isegi rohkem 25 spetsialisti muidugi panga niisuks majandit, kus on ligi 100 spetsialisti, juba võtame Tartu näidis sovhoos või mõned suured kolhoosid, juba spetsialistide arv juba ulatab ligi sajand. Mida veel võiks öelda, kui varem seesama põllumajandusspetsialist pidi kõik erialad kolhoosis tegema, pidi olema nii loomakasvataja kui taimekasvataja siis praegult võiks öelda näiteks kas või agronoomid, neid on meil õige mitu juba. Kolhoosidest ja sovhoosidest on olemas üldagronoomid, on olemas. Rohumaade agronoomid, on olemas, seemnekasvatuse agronoom, samasugused loodan mehhaniseerimise alal kui tol ajal muidugi, traktorid ja masinad oli vähe ja loomulik, et mehaanikuid oli vähe. Kuid nüüd on ka mehaanikuid, iga liiki on üldpõllumajandusmehaanikud, on automehhaanikud, on seadistaja, Tigatsugused on farmi, mehaanikud on traktoristid, üldised traktoristid, kes keeruliste kaasajamasinate peale eraldi õpivad, valmistavad ennast ette. Ühesõnaga kui mõelda nüüd tagasi seda majandit ja võrrelda kaasaja maanteega, siis saab kõige selgemaks pilt, missuguse hüppe on teinud läbi meie põllumajandusvabariigis. Kui varem kolhoos peeti ikka mingisuguseks mitte oma majandaks Tali, kolhoos sovhoos riik võtma ja nii edasi ja nii edasi, siis praegusel ajal juba kolhooside töötajad räägivad oma kolhoosist oma lehmagrupist, oma seal sigalatest ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga NATOl, nagu selle kolhoositootmise peremeesteks muutunud selle sõna otseses mõttes, selle sõna otseses mõttes. See muidugi aitab väga palju. Ja on üks väga tähtis hooka praegadki, kolhoosimajanduse edasi liikus, muidugi, inimeste teadlikkus on palju, palju korda kasvanud. Kuna ma Harjumaal ja Harju rajoonist töötasin kaua-kaua aastaid, siis nii-ütelda on inimeste arusaamad mõõtmatult kasvavad. Kui näiteks mõne Joani või Leenaga rääkisid 1948. aastal, et vot, et mis sa arvad sellest kolhoosist, siis ta sel teemal üldse ei tahagi rääkida. Ja hiljem siis, kui ta kolhoosi siiski läks mitte niivõrd oma teadlikkusest, vaid just sellepärast, et teised läksid. Ja nii nagu olla naerualuseks külas ka nagu ei oleks nagu olnud sobiv. Ja ta muidugi läks ka kolhoosi esialguse tee muidugi istunud kuid ajapikku harjus kollektiivmajapidamisega ära ja sai aastate pärast suureks kolhoosi patrioodiks. Nii et kui selle inimesega rääkida täna ja tuletada meelde, missugune tema oli ütleme, kolhooside algaastail, siis ta ise seda ka ei usu. See muidugi räägib sellest, et see sõna, mida kommunistid, mida kommunistlikud noored, mida meie parteitu aktiivkoha peal tegid inimeste ümberkasvatamiseks on kandnud tohutut vilja. Ja võib-olla me ise samuti oleme ka. Võib-olla ei saa aru ka, et kuidas me oleme suutnud niipalju siiski ära teha selle selle veerandsajandi aastate jooksul tegemist ei ole ju mitte mitte uudismaa tegemisega, ei ole mitte mingisuguse karjalauda või traktor ostmisega, vaid see on inimese mõtete ja inimeste tunnete ja, ja kogu tema arusaamade ümbertegemine. See paistab välja tänapäeva külas meil kõikidel aladel VII, kuus ta rääkis juba, et meie kolhoosi mee sovhoos Öeldakse, et kolhoosilehmade grupp, kuid öeldakse minule muide grupp, kusjuures esimesele küll Publaanile pannakse just see, see suur kohe kahe 30 või 50 liikmeline ühisvara kolhoosi lehmade rub ja, ja siis sellest omal ehmakesest räägitakse kõige viimases tippuse, taan meile selliseks tüliks ja, ja hea meelega võib olla lüheks üldse käega sellele lehmapidamisele. Kuid kolhooside algaastail oli hoopis vastupidine. Esimesel plaanil oli minule või minu kak lehma siis alles nii-ütelda see kolhoosi töö Alid muidugi on kõik pööratud hoopis teise poole peale. Esimeses järjekorras on kolhoos ja siis mu isiklik majapidamine. Jah, minu arvates tõesti, kuni takkajärgi mõtled, on kolhoosnik inimene, kes töödanud põllul loomadega on teinud läbi tohutu sotsiaalse arengu. Kuid me peame nägema ka ette. Tõepoolest kui me vaatame parteiplaane tuleviku suhtes, siis meil on otsekohe selge see kui palju edaspidi on tarvis meil igat liiki häid distsiplineeritud töötajaid, spetsialiste põllumajanduses. Sest kaasaja tehnikateaduse areng, põllumajanduse spetsialiseerumine, kontsentreerumine nõuab ikka rohkem ja rohkem põllumajandusspetsialiste häid, haritud, distsiplineeritud inimesi. Põllumajandusala aga on raske ala. Me ju teame väga hästi, et nii taimed kui loomad, nad on elusorganismid. Nende kasvatamine, nendega tegelemine on keeruline protsess. Ja selle tõttu, et põllumajandus on raske. Selle tõttu me vajame ikka rohkem häid Noori tublisi, kes tunnevad partei kutset asuda tööle, maale, kolhoosidesse, sovhoosidesse. Me näeme suuri kohustusi ka meie majandijuhtide osas, kes peavad looma kõik tingimused noortele korralikuks eluks, head töötingimused. Ja pole kahtlust. Kui me jälle tulema 25 aasta pärast siin kokku siis ei, tunnen tõesti ära ka seda elu, mis neil on mööda läinud ja imestame jälle, et me oleme näinud nii tohutu suurte sammudega edasi. Kuuldud saates meenutasid esimest Eesti NSV kolhoosnike kongressi mille avamisest täna möödus 25 aastat esimeste ühismajandite loomist ja arenemist ja tõmbasid võrdlusiooni tänasega. Sotsialistliku töö kangelane, põllumajanduse ja varumise, tööliste ja teenistujate ametiühingu Eesti vabariikliku komitee esimees Harald Ilves. Põllumajanduse ministeeriumi kaadri valitsuse juhataja Roland Lään. Eesti NSV sõjajärgse esimese kolhoosi esimees, praegu pensionär Herman Kuning ja pensionär Kahala sovhoosi metsaülem Evald Kuuskla.