Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Täna räägime inimõigustest või õigemini intellektikandjate õigustest sest tundub, et me anname rohkem õiguseid neile, kellel arvame olevat rohkem intellekti. See päästab inimese mugavalt teistega võrdlusest, sest võrdlejad oleme ju mehise küllaga. Muretseme rohkem nende loomadest, kes tunduvad meid mõistma ja meile mõistetavalt käituma. Olgu näiteks afi eelistamine koera ees ja koera helistamine sea ees ja viimase paremuskanadest, kes on palju kõrgemini hinnatud kui kalad ja nii edasi. Vastavalt kirjeldatud reale jaotub enam-vähem meie tähelepanu indiviidi õiguste kaitsmise teemal. Aga ajad ju muutuvad. Kas poleks aeg hakata mõtlema veel ühele potentsiaalsele intellektikandjale? Osa neist juba koristavad, meie tubasid, mõned edumeelsemad on abiks panis vanurite hooldamisel, rääkimata autode valmistamisest või muudest tööstuslikest kohustustest. Neil on isegi nimi antud, selle omistas neile 80 aastat tagasi tšehhi näitekirjanik Karel Čapek. Jutt käib loomulikult robotitest. Paistab, et mure robotite õiguste pärast on tõsine probleem, sest selle teema ümber plahvatamas elav diskussioon. Ulmekirjanik Isaac Asimov mõtles aastate eest robotitele käitumisreeglid. Neid oli kokku kolm ja kõik nädalutasid roboti inimesele. Esimene ütles näiteks, et robot ei tohi inimest kahjustada. Robot peab inimese sõna kuulama juhul, kui see inimest ei kahjusta ja robot peab ennast tervena hoidma, kui see ei ole esimese kahe reegliga vastuolus, aga kus siis on robotiõigused. Nii kui siis möödunud aasta detsembris kokku pandud intelligentsete robotite teemaline raport. Raporti kirjutas Suurbritannia innovatsioonihorisonti skaneerib ameti büroo teiste sõnadega tulevikuarenguid valvavate teadlaste grupp. Raporti kirjutajad arvasid, et kui tehisintellekt saavutab laiema kandepinna, võib vajalikuks osutuda laiendada osa inimõiguseid robotitele. Milliseid tundeid ja visioone teis tekitavad näiteks robotite sõnavabadus või siis transistorpeade usuvabadus või näiteks õigus omada relva. Näiteks valvab lõuna- ja Põhja-Korea piiri relvastatud robot, mis tulistab igat kuni 500 meetri ulatuses avastatud ohtlikuna tunduvat objekti. Terve armee erinevaid roboteid on valmimas. Kaitse või õigem oleks öelda, et ründetööstuses osa neist leiavad rakenduse politseileival, see tähendab hakkavad tegelema meie endiga. Mõtelge kasvõi lennuturvalisus egiidi all paranoiliseks muutunud lennujaamu, mille tarbeks valmistatakse igasuguseid ja tänavel juhtmisid roboteid. Taoliseid näiteid leiaks kindlasti veelgi ja inimõiguste härduses õnnis nägu hakkab muutuma murelikuks. Seetõttu vastas innovatsiooni horisondi vaatlejate raportile äsja grupp Briti teadlased, kes osutasid, et tehisintellekti saabumisele mõtlemine on viisakalt öeldes enneaegne sest viimase 50 aastaga pole asi selgemaks saanud, vaid pigem on päikest varjav horisont liikunud üha kaugemale. Teadlaste arvates on hoopiski kuumem teema inimeste endi õigused olukorras, kus jõustruktuurid võtavad tööle koerast juhmi, maid, kuid vägivaldseid ja relvastatud roboteid. Diarlaseid teeb murelikuks, et tänaseks ei ole toimunud mitte ühtegi debati teemal kas tänase tasemega roboteid tohikski üleüldse lubada avalikku ruumi. Küll aga tegutsevad jõustruktuurid ilma kellegagi aru pidamata. Üheks kaasuvaks ohuks on sõjaliste konfliktide palju lihtsam algatamine, kui lahingusse ei pea saatma inimesi. Selle asemel lendavad kohale piloodid, padruneid või roomavad ja näksivad traataedu roomikutega robotid. Taoliseid ohumärgiga arenguid leiab kindlasti teisigi kuivaid mõtelda. Paraku keegi pole seda teinud ja kui teeb, siis muretseb hoopiski tulevikuroboti inimõiguste pärast. Selle kõige lõpetuseks ei jää vist muud öelda, kui et robot, kasi kuuti tagasi, pea suu kinni ja karistuseks täna süüa ei saa.