Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari sisuks on arutelu teemal, kas informatsioon teeb meid teadjamaks või mitte. Ameerika Ühendriikide inimesi uuriv uuringute keskus on ülemaailmselt tunnustatud mõttekoda, mille kitsam eesmärk on uurida USA kodanikkonna käitumist mõjutavaid trende. Neil tuligi asja välja värske analüüs informatsioonist ja teadmistest. Informatsiooniga seoses võime kindla peale väita, et seda on palju. Sellest leiab palju kasulikku. Jaga õpetlikku. Ennevanasti hoiti kiu klassiühiskonda üleval reguleerides juurdepääsu informatsioonile mille tulemusel oli ühiskond tagurlik täis umbusku ja arengupeetust. Tänan info kättesaadav kõigile ja kes vaid tahab, saab selle muuta enda sisemiseks rikkuseks. Oletatavasti on selliseid enamus inimesi. Nii on alust oletada, et seoses informatsiooni rohkusega tõuseb keskmise kodaniku keskmine tarkus. Aga võta näpust. Diarlased toovad meieni informatsiooni, mis räägib informatsiooni kahjulikkusest või siis meiepoolsest informatsiooni immuunsusest. Kui ameeriklaste käest küsiti Venemaa presidendi nime, teadis iga kolmas õiget vastust. On seda palju või vähe? Vähemalt võrreldes siseriiklike kuumade poliitikute tundmisega on seda üllatavalt isegi mõni protsent rohkem. Kui aga võrrelda eelmiste samasisuliste uuringutega aastast 1989 on ameeriklaste teadlikkus Venemaa juhi suhtes langenud 11 protsenti, riigi majandusseisukorrast 13 protsenti ja hetke kuumadest kandaalsetest poliitikutest koguni 31 protsenti. Ning seda kõike teemavaldkondades, milles tuututavad kõik uudised, internetiportaalid ja rahva enda seest kasvanud blogipidajad. Uuring jõudis järeldusele, et vahepealne uudisteformaatide muutumine ei ole avaldanud olulist mõju sellele, mida inimesed teavad. Võib-olla elamegi lihtsalt juba paarkümmend aastat oma igapäevaelu mõjutavate uudiste vastuvõtmise ja seedimise suutlikkuse piiril. Kuid see ei paista siiski paika pidama. Nimelt kui võrrelda omavahel rohkem teadjaid ja vähem teadjaid, siis selgub, et teadjam, kolmandik ühiskonnast, aga tuletan meelde, et tegemist on ameeriklastega siis kolmandik sealsest ühiskonnast huvitub jooksvatest uudisest neli korda rohkem võrreldes uuringus rumala emaks osutunud kolmandikuga. See tähendab, et oluline osa kodanikkonnast on info suhtes lihtsalt passiivsed olgu see siis nii kättesaadav kui tahes jooksvatest uudisteteadmistest vähemalt sama huvitav olid korraldatud üldteadmiste kontroll. Loogiline on oodata, et kes on rohkem haritud, teab ka rohkem. 20 viimase aastaga on haridusredelil ülespoole tõusnud ameeriklaste arvukuses toimunud märkimisväärne areng. Paraku oskas 1500-st vaste aiast kõigile 23-le üldteadmise kontrolli palvetest küsimusele õigesti vastata ainult kaheksa inimest. Teisest otsast oli ainult viis inimest, kes vastasid kõikidele küsimustele valesti. Keskmine õigete vastuste arv oli 12, mis annaks meilegi tuttavas hindamissüsteemis vaevu-vaevu. Seejuures pooled vastanutest kukuksid mõttelisele üldteadmiste eksamil läbi ja, ja väga häid hindeid saaks iga kuues. Alati võib ju vaielda selle üle, mida inimesed peaksid teadma, jagas üldteadmiste test on tarkuse mõõdupuu kuid tänase kommentaari fookuses on hoopiski midagi muud. Selleks on tõdemus, et ajal, kui informatsiooni on juurde tulnud, ei ole kodanike absorpeeritud info hulk kasvanud, pigem isegi vähenenud. Ka see tähendab, et meil on välja kujunenud suutmatus infot efektiivselt omandada ja see jookseb lihtsalt mööda külge maha. Kas tõesti on parem info defitsiit, siis korratakse iga väikenegi kübe hoolikalt ülesse. Ja eks te ise teate, kas kirjeldatud probleem käib ainult ameeriklaste kohta.