Meil on äärmiselt hea meel tervitada stuudios helega rääkima. Tere hommikust, jah, seal kohvilonksu peal pidime, mõtlesime, pere. Parim naisnäitleja on, aga me ei taha kohe kinni jooksutada, et hakkame sind kiitma, kuidas meile rollid meeldivad ja niimoodi räägime hoopis tõsistel teemadel. Tõsine teema on see, et eelmine nädal täpselt samal kellaajal käis meil siin külas Juhan Parts Juhan Partsist kohe pärast meie saates, kuid nii kui oli saade eetris ära, eks ole, temast sai majandusminister. Nii, nüüd eks ole, nädala aja pärast, kas on, on, kui olete, nagu sulle helistaks näiteks nüüd Andrus Ansipi, ütleksite, et see Laine Jänese ikkagi ei saa ja ei taha sealt Tartust ära tulla, et meil on head kultuuriministrit vaja. Annab talle väikene noh, väike läbirääkimise ruum on või. Ei, ma arvan, et ma väikse sellise mõtlemisaja võtan, ikka jah, kaalun läbi. Need variandid. Ei muidugi mitte. Esimene aprill. Aga kui helistatakse mulle Hollywoodist, Steven Spielbergi filmirolli juba Lenin Oled sa muidu selles mõttes sotsiaalselt aktiivne, et jälgid sa poliitikat, käid valimas? Ojaa valimas käisin korraliku riigi kodanikuga, muidugi käisin valimas ja toetasin. Ma ei ütle keda. Aga kuna ma olen sisse kirjutatud endiselt veel Jõgevale, kust ma olen pärit, pärinud pärit siis, siis ma valisin sealt ühe inimese, kes lubas jõgeva inimestele puhast vett. Ja riigikogu. Keerab kraani? Õige ja ja öösel valimas käid, aga jälgid ka neid poliitilisi kemplus ja asju ja, ja need vahet erinevatel parteidel ja riigijuhtidel. No päris nii ma jälgin, aga ma ei ole kompetentne on selles mõttes, et ma noh mul on omad sümpaatiad, aga ma noh Mitte nüüd. Kuidas ma nüüd ütlen viisakalt, no ütleme Ära hakka ropendama poliitikast rääkides Ecropendad. Selleks oli ikka omad tegijad ja sinul istub, on ikka teater, minul istuda? Et et ka kui sinu juurde tuleks mõne partei selline ilusate silmadega noor 30 peasekretärile on kõik noored, tagant tuleb noormees sinu juurde, ütleb, et kandideeri palun meie nimekirjas sellepärast et sa oled nii tore ja tuntud näitleja ja nii edasi. Mis sa, mis sinu vastus oleks? Ei? Ei ja veel kord ei selge. Siin on sama küsimust uuesti viie aasta pärast. Olgu-olgu jätame meelde. Me elus võib kõike muutuda, aga okei, ühesõnaga, et sotsiaalselt aktiivne oled, seal on väga hea kuulda, aga mis mind näitleb tõepoolest nagu nagu huvitav teil on selline küsimus, et et kas näit üldse leiab millegi muu peale aega peale selle, mis puudutab teatrit. Sest ma kujutan ette, et päevarutiin on selline, et hommikul magad kella 10-ni. Takista meil kohe, kui on vale, kell 11 hakkab proov, proov kestab kella kolmeni. Olen varem natuke McCain trennis ka ja siis lähen proovis, okei, kell üheksa, pool üheksa jah, kusagil nii just ja pole poole 10-ks trenni ja sealt siis XI proovid kolmest lõpeb proov siis paar tundi on vahet, mis sõltumata siis vahega teeb. Kui mul on pikem paus selles mõttes, et ma pean krimmi minema näiteks alles kella viies siis ma jõuan kahe tunni jooksul kas minna välja värsket õhku hingama. Või siis? Või siis, või siis pean toas õhku hingama, teen akna lahti. Aga kui on, kui on, nagu selles mõttes selline ütleme, kui on Karin Indrek, siis ma lähen juba Krimmi kella neljast, et siis jääb see aeg aeg nagu väga lühikeseks, siis ma jõuan kohvi võtta ja midagi hamba alla pista ja ka praegu on mul puhkus. Kus vodka mõnus sai auhinna kätte kohe puhkus. Ega see, ega see ei ole, see teeb ainult. Tahaks juba lavale ja uusi väljakutseid, uusi väljakutseid, aga lähme edasi selle päevaga veel. Ühesõnaga, et kõik oleks selge kõigile kuulajatele, siis sellele kahetunnisele pausile, kui seda heal juhul on, järgneb etendus jah, mis läheb õhtul välja hilise kellaajani, kuskil kolme, nelja tunnised tükid 90-l 10-l 10 11 ja, ja pole ja tegelikult ongi nii õudne, kui see ka ei ole, aga sul ei olegi praktiliselt aega millegi muuga tegeleda. See on siis riigikogu tööd selle kõrvalt teha. Hommikust kuni õhtul kella 11-ni kinni. Seda küll, aga kohus, jah, ei, ma ütlen jah, et, aga tegelikult kõlab üsna pööraselt ikkagi see näitleja elu ei ole kohta selline meelakkumine, et nüüd kui ainult Photolambid sähvivad, jaa jaa. See on kõige selles mõttes mitte ebameeldivam pool, vaid noh, ebamugavam pool. Et me teatris elu nagu mõnus selle prožektorite valguses mängida, see on midagi muud, aga fotograafide valguses mängida. Ehk ei ole midagi lõbusat. Ilmselt on sul täiesti õigus, aga kui see päeval saab mingit lõunauinakut või mingit sellist, nagu iluprotseduuri ei tee Ongi nii kütad lihtsalt sellise ühe ühe soojaga, aga kuidas ikkagi toimub see rollide vahel siis nüüd, kuidas öelda rollide vahetamine? Hommikul harjutad, eks ole, et mängib mingit mamps naist seal proovis ja siis on sul see kaks tundi aega seal vahepeal väljas jalutada või toas seda paksu õhku hingata ja õhtul pead mängima haldjat. Kuidas see nagu käib? Tahate mingit konkreetset retsepti, kuidas teed või see ei ole garderoobi, panen noori endale peale. Oh, ja siis mõtlen, et nüüd ma olen õhtune haldjaseis, ei ole üldse nii. Meil on need muidugi, need ümberlülitused, need on, need on noh, ma ei oskagi öelda, toimivad iseenesest. Iseasi. Ma olen ise mõelnud, meil alles nüüd. Linnateatris tuli välja Jaanus Rohumaatükk, kivid taskutes, kivid sinu taskus ja ja seal on lihtsalt kaks näitlejat laval, kes, kes mängivad ütleme, kumbki mängib seitset erinevat rolli. Vaat see on juba omaette klass. Kes ronivad, Argo Aadli ja Indrek Ojari. Et just need, keda on kulude kokkuhoid või ei. Et see on, see on juba see, mida ma tahaksin ise ka proovida, et tõesti ümber kehastuda sellises väikeses ajahetkes, et see on, see on midagi. Mida ma, mida ma ootan. Ühesõnaga, rollide vaherollide vahetamine ei ole midagi väga keerulist. Seal on ikkagi nagu töö. Teadsid Pamplain ära, nüüd oleme haldjas, hea küll, ma olen. Just sellepärast, et millegi poolest ja need mõlemad ju erinevad, on ju noh, ütleme nii, et ütleme, saalidesse vamplane sarkastiliselt erinevad just noh siis tulevad, tulebki need liinid nagu paika mõelda, et mis, mis. Aga see ei ole mõni roll selline psühholoogiliselt eriti nõudlik, selline, et sa jäädki keskendudki sellele kaua ja jäädki sellesse pärast etendust veel sisse, elad seda üle uuesti näiteks kasvõi sedasama. Selle rolliga on küll nii, et kui ma tean, et see tükk hakkab lähenema, siis juba eelmisel õhtul ma mõtlen selle peale noh, selles mõttes ma mängin mingisugused mingisugused teenid läbi. Et ma jah, et see sisseelamine on nagu natukene pikem protsess, mängib kodus peegli ees ei, ei, mitte peegli ees. Ei, ei noh, selles mõttes nagu see noh, mõtlen, mõtle läbi, selles mõttes mängin läbi, mõtlen läbi ja. Ei vitro hüljes. Teeme väikese pausi, stuudios on hele Kõre ja siin on üks Hellele väga tuttav lugu. See on nõu piks kosmikud ja hele Kõre, muide. Oioi kustus, hääl tuleb, tahaks kohe küsida. Kaunis kõrgelt laulsid kaunis kõrgelt. Selle häälega, vot selle häälega, mida ma seal tekitasin, ega sellest, ma ei olnud ise ka teadlik, et ma suudan sellistesse teha, sest et kui ma lavakunstikooli läksin, siis meil oli selline tund nagu hääleseade. Ja mul oli õpetaja Annelis poll, kes. Kes hakkas mind sõna otseses mõttes pigistama ja pigistas minust selle hääle välja, ta ütles, et ma olen lüüriline sopran. Ma ütlesin, et mina ei usu seda. Ma olen tavaline poplaulja. Ei, ma olin. Ei ma olin koolis Jõgeva gümnaasiumis kohe kalt olnud ja, ja siis natuke jämedam ja noh, madalamale noh, niisugune kõneregister nagu nagu ja siis. Siis ta tegi minuga harjutusi ja ütles, et ei, et sa oled jah, lüüriline sopran. Ja siis me hakkasime lihtsalt seal selles registris nagu tööd tegema. Kas seal midagi Annely Peebo moodi või selles mõttes see, kas ta on ka sopran ja mõtlen kuidagi võttis kohe lihast ja luust läbi selliseid müraviaalseni. Aga laeva võimas lugu igal juhul oli, oli äge. Jah, aga laulad oled seal, ma saan aru kogu aeg, sa oled käinud isegi kahes taktis ja laulukarussellis ja kus, kus kõik? Jah, need need heaks. Aga seda on juba päris palju, mitte kaks, sa oled käinud ka eurovisioonil? Kolm kõik, kõik, mis aga hakkame otsast pihta, kuidas seal laulukarussellis läks? Laulukarussell, see on seal, kus need kõige nooremal pojal olla. Olla laulupidu on siis? Tahan, ma ei mäleta, väga hästi, läks vist hästi, läks küll, küll, aga kahte takti ma mäletan, sellepärast et seal olid sellised sellised suured tegijad nagu Vaiko Eplik, Gerli Padar, Hanna-Liina ei, Hanna Pruuli. Ja me olime kõik koos finaalsaates. Komplekt just ja, aga mul läks jube hästi, ma jäin viimaseks. Seal oli kaheksa asetäitjat ja siis mina jäin kaheksandaks, ma mäletan, aga ma, aga muidu loomikel. Ei, ma mõtlesin seda, et et ma olin õnnelik, et ma üldse finaali pääsesin. Et see oli täiesti minu jaoks. Kas see viimane, mida ma suutsin teha, et ma selle ülem olin, õnnelik küll. Ja selles mõttes ei ole väga suur nuriseja. Te olete küllalt rahul juba sellega läheb isegi hästi. Aga siis edasi, mis tuli oligi seesama, eks ole, muusikal Romeo ja Julia, kus sa mängisid mitteroomiat vaid Juliat. Just jah, seekord otsustati niipidi. Ei tea jah. Huvitaval kombel Kristjan Kaseorul antises roomia roll ei tea ja. Ja siis seal nukuteatris toimub sellest tõukuvalt siis esimestega Eurovisiooni ei oleks äärepealt läinudki. Soome oleks saanud suure reisi teha Soome. Soome ei, vabandust. See oli isegi minu jaoks üllatusena, et me nii kaugele jõudsime. Aga ega ma võita ei oleks tahtnud. Ei ole, see ei oleks tahtnud praegu oodata poolfinaali ja harjutada liikumisi. Ütlen seda, et sellisel sellisel mastaap sel üritusel nagu on eurovisioon peab ikkagi esinema. Esinema professionaalid ja. No mis sul siin professionaalselt puud on, kus see kaheksane halb on, ma räägin laulma. Kaheksas koht. Ei noh see on see, mida mina ise tunnen ja. Aga sa oled ikka minuga, sa oled ju laval laulnud paagiga, eks ole. Kvaliteetse Evelin, eks ole, sa oled veel esinenud sellistel nagu suurematel lavadel lauljana. Ega need ei olegi, nüüd hakkan meenutama. Kindlasti pära täis, Cru kutsub sind varsti külalisesinejaks. Jah, ei tea, no ütleme, teatris, meil endal on selline selline armas teatritükk nagu Eesti teatri laulud, ma ei tea, kas te olete? Ei ole näinud. Otsisid ja otsisid meie nägudelt loovutunoovutus, noogutasid. Seal on, seal on meil selles mõttes erinevad laulud erinevatest lavastustest ja seal me seal ma laulan. Aga ütleme jah, et kontserdid, need taaga, kontserdid ja ja, ja on, need on. Kõik no tegelikult oli see kosmikute ja Nuubiks saadetisi projekt ka väga pull iseenesest, kuidas sind sinna muidu onlaseeriti helistati ja ma olen, me teame, et sa laulad päris hästi, kuidas sa satud helibändiga? Stuudio sellega oli nii, et me tegime suvel ühel suvel linnateatri lavaaugus kaotajaid Jaan Tätte näitemängu põhjal. Elmo Nüganen lavastas ja ja Olav Ehala tegi, tegi muusika ja seal oli selline helimees meil nagu Kristo Kotkas. Kes siis, kes on kõikide heade Eesti bändide helirežissöör ja nõbiks väljentsi kitarrist? Just, ja sealt see tutvus alguse säis arvas, et võiks väga lahe. Ei, jällegi kogemus. Aga millal sa siis nüüd ikkagi sooloplaat välja tuleb? Hele Kõre ja albumi nimi näiteks. Eesti ehitab. Vaatasin aknast välja, vaatsin, kraanad on maja taga sirguvad ja kerge eesti ehitaline bet laul betoonist. No kui keegi mulle laule kirjutaks, siis. Kas sul ei ole kirjutatud tõesti laule, sa oled öelda eesti heliloojad on sellised sead, et te kirjutas laule? No mina, seal ei ole kirjutatud laulude tööde tõesti vä? Ei, ma mõtlen seda, et tuuakse, et näiteks siin on meloodia, siin on sõnad, et see laulan sulle, et laula. Et seda ei ole veel. Ei ole veel olnud. Väga huvitav oleks ma vaid helilooja, annaksin sulle kohe praegu siit midagi sahtlist, aga näed? Ei mõistava noodikirja. Nii Eerik, mis on sinu viimane küsimus Helele enne kui ta siit ilusasti pidulikult välja lubame? Selline pidulik, pidulik ja viimane küsimus peaks olema kuidagi eriti ilus ja pidulik, sime näiteks, lilled talle meeldivad, äkki siis me teame, mida tuua. Linnateatrisse vaata me mööda ei paneks meeste värskelt, kui muidugi, kui me tuleme etendusele, saadame, siis etenduse järgselt märgime sinna peale ära, et just need on meelekõrrelised, mis lilli. Me peaksime sulle tooma valged kallad, valged kallad, selge. Ja kui tihti sa neid saad? Kallasid, ma saan harva. Ma kirjutan ka selle üles, kallan Kaagovi kee kakaoga, ikka ka valge kalla, kalla, kalla, kalla, kalla. Valge kalla pole kuulnud, uurime välja, millised need on, aga kui palju sa üldse pärast etendusi Lillisad? Vähe? Ei palju. Ega? Vähe? Palju sa saad palju ja sa oled nüüd ära teeninud. Suur tänu, et tulid meile külla. Jah, kohtun varsti jälle, aitäh teile ja naudi oma puhkust.