Esimesel märtsil oli Eerika 24. sünnipäev. Musi, lilled ja kingitused sai ta minu käest kätte kohe hommikul, kuid pidu pidi toimuma õhtul. Kuna päev ei erinenud mingilgi määral tavalisest ja enne Pummelungi alustamist tuli ära pidada proov ning mängida maha etendus, milleks tol õhtul olid dollarite printsess. Meil oli seal muuhulgas ette nähtud tantsunumber ja ma ootasin lava taga oma etteastet. Erika oli kuhugi kadunud, aga ma ei muretsenud sugugi, sest ta polnud veel iialgi lavale hilinenud. Kuid hetk, mil me pidime kulisside vahelt Varssi kirjutades välja sööstma, lähenes üha Gussoneerika. Päris ilma teistelt inspitsient tormas teda otsima. Juba kostsid muusika avataktid, mis pidi olema meile märguandeks, aga eerikat ei olnud ikkagi. Ja siis korraga nägin ma, et Eerik on juba laval ja tantsib ning mitte minuga. Tema partneriks oli keegi hallis frakis tundmatu mees. Ja nad tantsisid mitte valssi, vaid tangot. Jumal teab miks. Ning ma märkasin, et dirigent kull põrnitseb jahmunult orkestrit ja vehib asjatult kepiga valsirütmi. Kuid sellest hoolimata kõlab tango Ma vaatasin Erikal otsa, tema pilk oli kuidagi tardunud ning ehkki ta tantsis sujuvalt ja lõtkelt, nagu alati tundus tema liikumises midagi masinlikku. Ta tantsis kui unes. Ja mulle näis, nagu oleks ta käima vändatud nukk, keda partner käte vahel hoiab ja oma soovi kohaselt keerutab. Siis lõppes muusika ja korraga seisis Eerika laval ihuüksi, abitult saali põrnitses. Ja siis tuli joostes pinna, hoolimata sellest, et näidendi teksti kohaselt pidi ta sel hetkel viibima hoopis välismaal haaraseerikal ümbert kinni ja peaaegu kandis ta kulisside vahele, kus mu naine nõrkenena tuulile vajus. Pinna põlvitas ta ette ning hoidiseerikal kätest kallis laps, rääkis ta. Kallis laps, mida sa praegu tegid? Ma ei tea, sosistas Eerika. Mavis tantsisin, aga mitte augustiga. Ei olnud ju sina. Ma raputasin pead ja pakkusin Erikale klaasi vett. Meie ümber kogunes teisigi hetkel lavalt vabasid näitlejaid ning ma kuulsin, kuidas kurnimine peti kahekesi püünel teksti vuristasid, et rutem vaheajale ning eerika juurde pääseda. Erika võttis klaasi vastu, jõi paar lonksu, vesi ajas ta köhima ning ta surus käed suured, mitte etendust häirida. Kes see mees oli, küsis Volli Karro, kuidas ta lava taha sai? Ma ei tea. Vastase eerika köhahoo lõppedes ma seisin ja ootasin oma etteastet, kui korraga tundsin, et olen kellegi käte vahel ja see keegi juhib mind lavale. Ja siis ma tantsisin, aga kellega ma ei tea, sest ma ei vaadanud talle kordagi silma. See oli nagu unes. Ja kui ma siis ärkasin, see silma laval ihuüksi ja mul oli kohutavalt külm. Ta klammerdub minu külge ja vaatas mulle otsa, silmis valu ja hirm. Lähme koju, August, palus ta. Täna ma ei suuda oma sünnipäeva pidada mõni teine kord, siis kui end paremini tunnen. Ma olen praegu nii nõrki, mu käed külmetavad. Ma tõstsin ta sülle ja kandsin teatrist välja tänavale, kus ootas juba Jungoltzi kutsutud voorimeesnäitlejad, saatsid meid. Vilmer kõndis mu kõrval ja ma laususin talle. Hämmastav lugu, mina ei taipa midagi, kes see mees oli? Seal ta istub, vastas Vilmer kõlatult. Vaatasin sinna, kuhu ta osutus. Ja loomulikult pole järgnev teile üllatuseks. Küllap olete isegi taibanud, kes oli too hall tango tantsija, kelle embus köhima ja külmetama sundis. Ja muidugi hall koer. Ta kükitas Estonia ees kintsud ärevusest võdisema ja jõllitas eerikat, kes rippus mu rinnal. Kui päike, pank, silmad suletud, juuksed laupäeval langenud siis koer naeris Jerkis minema. Juba mõnda aega polnud tema teed meie omadega ristunud, nüüd oli ta jälle platsis. Sel õhtul teadsime kõik, et eerikaga on varsti lõppkoer oli tema tiibadelt soomused maha pühkinud ja liblikas pidi surema. Erika ei astunud enam iial elusast peast üle Estonia läve. Surnuna küll, sest tema ärasaatmine toimus teatrisaalis. Nägin teda teatris hiljemgi. Tõsi, ainult üks kord. See oli siis, kui Estonia 1944. aasta sügisel põles ja meie, kes me selleks ajaks veel elus olime ning Kodumaal viibisime. Seisime ja vaatasime tummalt seda kohutavat vaatepilti. Samal ööl suri muide juba peaaegu üleni liikumisvõimetuks rahnuks muutunud onu leks. Jah, seal lõõmas, nägin ma eerikat, sest teater põles nii heledasti, et sulatas üles osa ööd ning nad said nähtavaks, kui nad seal kõik koos seisid, Altermann ja neti ja e-ta ja sällik ja kõik teised, kes vahepeal läinud olid. Ning Kairika. Ta seisis ja vaatas põlevat teatrit, mille leegitsevad tiivad punase heina taeva poole lehvisid, nagu üritaks ta ära kuu peale või jumal teab kuhu veel lennata. Mul oli eerikat nähes hea meel. Sest esiteks on ikka tore näha oma kadunud naist ja teiseks lisas rõõmu lootus, et minagi vana Est taanlane, nagu ma olin, ei pea pärast surma oma teatrist lõplikult lahkuma. See ta põles, ei lugenud midagi. Olin täiesti veendunud, et Estonia ehitatakse üles varem või hiljem. Selle koha peal ei saanud lihtsalt seista midagi muud kui teater maapind ja selle kohal asuv õhk poleks midagi muud välja kannatanud. Olin nõus kihla vedama vaid selles, kas Estonia ehitatakse üles aasta või viie pärast. Aga paraku polnud enam kellegagi vedada. Rääkimata sellest, et kihlveo lahti lööjat tulnuks juba lausa ajalehekuulutuse abil taga otsida. Kõik vanad kamraadid olid läinud. Aga nüüd tagasi 1918.-sse aastasse. Erika ei tõusnud kenam voodist. Ta lebas seal muutudes iga päevaga üha kaunimaks. Ja ma teadsin, et sel päeval, mil ta ületab inimese ilule looduse poolt seatud piirid ja tema kaunidus juba ebamaiseks, muutub. Sel hetkel ta sureb. Need olid vastikud päevad. Ma ei märganud, kui mind kõnetati, liikusin ringi, ümbrus tajumata ja pidin korduvalt voorimehe hobuse alla jääma. Kõrv registreeris vaid omaenesehingamise, ümberringi valitses surmavaikus ja üksnes enese kops täitus kähinal õhuga ning tühjenes seejärel taas. Laps. Hans oli siis vaevalt aastane, oli antud hoidja kätte sest minust polnud talle sel hetkel kasvatajat ning tema emale past sängis kustudes nagu vihma kätte sattunud maal. Vahel ta ärkas värisedes sirutas mulle käe ja hoidis seda ja väitis, et ta saab niiviisi sooja. Mõnikord vaatas ta mulle otsa ja küsis midagi teatri kohta. Ma vastasin talle. Enamasti luiskasin, sest ma ei teadnud neil päevil tõesti sugugi, mis teatris sünnib. Olgugi et käisin seal iga päev. Nii pidin ma ise leiutama nii näidendi pealkirju kui ka välja mõtlema nende tegelased ja sündmustiku, et oleks midagi rikkale meelelahutuseks pajatada. Ta laskis mul kaua rääkida, kuni viimaks näo seina poole keeras. Kui kole on see, kui jõuab kätte sinu kord, sosistas ta. Nii ruttu. Ma ei oodanud, et see nii ruttu sünnib. Ta vaatas taas mulle otsa, tule võta mind kaissu, lausus ta ja ma heitsin Eerika juurde ning ta puges mu kõrvale ja uinus. Aga mina ei saanud hommikuni sõba silmale, vaid vahtisin lakke ja kuulasin, kuidas õhk minu sisse tungib ja taas välja paiseb. Aga arst, küsite teie? Miks ei kõnelema sõnagi arstist? Kas ma tõesti lihtsalt istusin ja ootasin oma naise surma, püüdmata midagi ette võtta? Ei, arst loomulikult käis. Ta käis tihti kirjutas välja ravimeid ning püüdis aidata, kuidas suutis. Kuid see polnud lihtne tõbi, see oli kutsehaigus. Me ju teadsime kõik, millega riskime ja kes meie teatrimaja ümber luusib vahetpidamata varitseda ning ninaga ahnelt õhku vedades. Ma kohtusin neil päevil halli koeraga. Muidugi võis olla ka ainult ettekujutus, sest ma olin tõepoolest olnud juba nädalaid magamata ning vaimselt pisut segi. Ükskõik, ta istus teatri eeskuli, öö. Ei noh, öösel pidime olema eerika juures, aga päev see ka ei olnud, sest oli pime. Ja ma mäletan selgesti kuud. Lõppude lõpuks ei oma aeg mingit tähtsust. See oli päeval, mil paistis kuu ning päike oli varjunud mustade kunstide taha, millele olid maalitud tuhanded tähed. Koer istus nagu inimene ja vaatas mind. Kuidas tal läheb? Küsis ta. Halvasti, vastasin mina. Nii et varsti on minek. Ma noogutasin. Koer noogutas kaasa. Vihkasin teda nii, nagu ma teid kõiki vihkan, lausus ta. Kuid teda eriti liblikas või veel. Kuid teda poleks olnud suutuks mõned kiviseinad kiiresti kokku lükata nagu tühja karbi. Aga tema tulekuga hakkas maja elama. See liblikas oli maja hing, tema süda, mis kivist müüride sees ringi tuksus ning telliseid hingama pani. Teil vedas neetult. Aga nüüd olete oma liblikast ilma ja ülejäänutega läheb lihtsalt, nad on tühjaks jäänud nagu kaevud, mis end toitvast allikast lahti rebivad ja õigel ajal tema juurde tagasi pöördu. Nad on jõuetud, nende aeg on läbi ja uusi pole enam kusagilt tulemas, sest maailm teenib mind, peab sõda, kukutab valitsusi vanade saamide kaupa verd, mitte ei näitle ega irvita. Tähitis vihkava pilgul teatri poole. Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seadusi. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja läheb edasi. Kägistati mürgitati, pussitati, tulistate, kuid teete kõike mängult. Aga surm pole asi, millega mängida. Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin, kui ammu suri Napolion. Aga pinna ajab endale tema kostüümi selga ja teeb naeruks minu arvepidamise. Lisaks sellele loote inimesi, kes pole üldse kunagi elanud ja kellel pole ette nähtud sündida. Te, elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju ja kogu mu jõud kulub sellele, et neid kärpida, vähendada, kokku suruda. Ja seal tulete, teie kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe. Ehkki minu arvates on sedagi liiga palju ja te elate mitmekordselt. Ma ei lausunud sõnagi. Seicine kuulasin ning maa meie jalge all oli sama must kui taevas ja horisonti paistnud kusagilt. Nii et ma ei võinud kindel olla, kas ma mitte üle õhus ei hõlju. Ka teatrit polnud enam näha, vaid koer ja tähed ja kuu. Ja osa neist helendas meie kohal ja osa neist meie all. Vähe sellest, jätkas koer, te petate inimesi, nad tulevad teid vaatama ja leiavad, et maailm polegi selline, nagu nad seni ette on kujutanud. Et armastus võib võita surma, naeruväärne, kuri saab alati karistada ja mida kõike veel. Mis õigusega te neid õnnetuid alt veate nende elutee on ette määratud, nad sünnivad, töötavad sigitavad lapsed ja surevad. Neil pole mingit lootust pääsemisele nagu hotellol olematul inimesel, kes enesele noa kõrri torkab. Ja niimoodi õhtust õhtusse, nagu oleks suremine, kohvijoomine, mida võib teha korduvalt, kui ainult tuju tuleb. Nemad, teie publik seda endale lubada ei saa. Nemad kaotavad igal juhul, sest keegi ei pääse minu eest, nende kõigi loosid on tühjad. Miks te neid petate? Anname neile lootust, vastasin mina. Just sellepärast ma teid vihkangi vastas koeria kõverdusi, õelalt, huuli. Mis siis nüüd? Kuulsin end küsivat. Ma ju räägin, et kõik toimus nagu unes. Kas on saabunud minu kord, kas sa lased mul koos eerikaga minna? Koer naeris, Aavei, ütles ta. Sinusugused elavad kaua. Sinu suguvõsa elujõud on küll raugenud, kuid siiski piisav selleks, et ma seda niipea murda ei suuda. Aga sina polegi tähtis, kui sul liblikas kärvab, kustub poolenisti ja kui su poeg, minu poeg, karjatasime, mis tema siia puutub, tema pole ju näitleja, kuuled või? Aga koer oli kadunud ja keegi ei kuulnud midagi. Ja korraga taipasin ma, et seisan oma maja ees. Praegu võin ma öelda, et koer eksis, kui arvas, et ühes Eerika surmaga variseb kokku kah hingeta jäänud teater. Liiga kaua oldi selles majas juba näideldud ning liiga palju elusid elatud. Papli ebemetena lendasid ruumides nendest eraldunud osakesed ja kinnitusid õhukese polstriga teatriseintele. Tungisid majas liikujate kopsudesse. Tõsi oli see, et üks etapp Estonia elus sai Erika surmaga läbi ja mõne aja istusime tõesti kohkununa ja segaduses. Maja tundus kõle. Vanad tegijad olid väsinud ning tujust ära. Aga siis saabus Eestisse Ants Lauter ja võttis trupi enda hoolde. Aga see polnud enam päris see teater. Seal tehti rohkem tööd, aeti näpuga rida, tekstiraamatus, ere ja sageli ebaühtlane sära, mis seni Estonia laval valgustanud asendustagasihoidlikuma, kuid ühtlaselt Hubiseva leegiga. Tormi ja põua asemele tuli püsiv soodus ilmastik. Jõe asemele kalal ürglaane asemele park. Ja seal ei olnud hallil koeral enam kohta. Puudus tihnik, kuhu peituda. Tema tähetund möödus koos meie omaga. Olime pärit ühest ja samast džunglist. Teater polnud enam metsik taim, mis imekombel tärganud liivasest pinnasest, kus iga veejuga võib ta juured välja uhta või kuumus kuivatada. Teater oli juba kindlalt juurdunud. Teda kasteti korrapäraselt iga päev kindlal kellaajal. Tema ümber oli ehitatud väike tarakke ja pookimisi toimetati vastavalt vajadustele ning asjatundlikult. Mida oli koeral siin enam teha? Meie olime olnud tema süüdimatud ohvrid halsilmile Lauter, kelles elas edasi hääbunud Altermanni vari. Kombineerituna inimesele omase usinusega ei olnud enam koerasaak. Teatrisse ilmusid uued näod, neid tuli aina juurde. Polnud vahet, kas koer murrab kellelegi või mitte. Teatrikoolides kasvatati uusi, võsusid pidevalt juurde. Meie olime Mulla väetanud, nüüd sirgus mets, mis mürtsus. Nii et alt läks vaene hallivatimees. Kaheteistkümnendal mail mängiti Estonias sügismanöövrid. Olin just lõpetanud etteaste, kui toodi teade, et mind ootab mu naaber. Eerik oli lahkumas. Mul oli veel tarvis korra laval käia, kuid kolleegid mõistsid mind üksnes pilgust. Teadsin, et nad saavad ilma minuta hakkama. Võtsin voorimehe ja kihutasin, nii nagu ma olin traguni mundris ja ette kleebitud moka habemega kodu poole. Erika oli teadvusel. Tema kõrval istus arst, kes mind nähes püsti tõusis ja diskreetselt eemaldus. Erika vaatas mulle otsa. Võtsin ta käe. See polnud raskem kui peotäis tolmu. Hommikut ma elamine ütles mu naisuke. Ja vaevalt töödki. Praegu läheb nii hilja pimedaks. Suvi on lähedal. Lähete ringreisile. Milleks sa seda räägid, küsisin mina. Suvi, ringreis, kas arvad, et ma suudan neid ilma sinuta ette kujutada? Eerika, Eerika, palun, ma nii väga, palun. Erika keeras näo järsult seina poole. Ta nuttis. Kas sa arvad, et mina pole palunud, sosistas ta. Ööd ja päevad, ma palvetan sinu pärast, poja pärast, teatri pärast. Enda pärast, August, ma ju ei taha. Ta pööras näo jälle minu poole ning kaotas samas teadvuse. Kell pool üheksa avasta veel kord silmad. Ei. Ö jõudsin siiski ära oodata, lausus ta. Äkki ootan hommikuni ära august. Ja siis ta suri. Erika, minu naine, meie teatril, liblikas. Koer oli saanud järjekordse ohvri. Ta istus teatri ukse ees, kui me Kopli surnuaialt peiedele saabusime ning meile näis, nagu oleks Estoniast suurest heledast liblikast saanud halli looma kuut. Mina kõndisin kubatil, pea tühja ninakoopad valusad välja, purskamata pisarais. Kuid ka teised ei tundnud end paremini. Olime üsna haletsusväärne seltskond, nagu kimp närtsinud lilli. Seisime teatreesi, vaatasime koera. Kas sellega ongi lõpp? Kas teater jääb nüüd tühjaks ning kõduneb aegamisi nagu pööningu aknal surnud liblikas, kelle tiivad üha auklikumaks muutuvad, kuni viimaks lõplikult tolmuks pudenevad? Meie ei teadnud sel hetkel vastust. Kuid kaugelt tartus ronis suure vaevaga oma kangeks jäänud liikmeid sirutades rongi üks igivanamees Pihli kätt, kelle valged juuksed olid harvad, kuid kevadise kartuli ited ning sõrmed kortsulised nagu puukoor. Ta sõitis Tallinna, silmad suletud ja isegi kõrvu kigitatud polnud kuulda, kas ta üldse hingab. Aga ta hingas siiski. Tallinnas väljus ta rongist ning sõitis voorimehega Estonia ette, kus seisime parajasti meie pead norus ja põrnitses ime tummalt koera. Vanamees tõstis käed ja kummardas kergelt tervitades teatrit. Koer ajas hambad irevil lörises. Kas mu silmad petavad mind või oled see tõesti sina, August vira aukusta? Kas sa pole ikka veel minu? Kuidas ma küll su niimoodi unustasin? Ma olin liiga hõivatud nende Estonia, liblikate ja teiste hampel mannidega. Mida sa tahad, vana känd, see teater on nüüd minu. Sinul pole siin enam midagi teha. Eks ole, teater, küsis Viira kurvalt. Mine eest, peni, üks hooaeg on tarvis lõpetada. Mul on sinu üle veidi võimu ja sa tead seda. Ja midagi enamat lausumata avasta teatri ukse ning koer loksutades lõugu jõutsudes lihast ei julgenud Rauka takistada, vaid eemaldus jõuetus raevu sulgudes. Kust sai Viira iidne olend ammu välja surnud sisalik, kelle olemasolu olid juba kõik unustanud teadaeerika surmast ja meie peataolekust ta ilmus, ei tea kust. Ning kadus mõni päev hiljem tagasi põrmu, kust ta vaid hetkeks suurima hädaajal välja oli kerkinud. Me mängisime sel ja järgmisel õhtul udume kuningat. Ja tagantjärele võin ma öelda, et need olid omamoodi naljakad etendused, kus allikpidi laulma 60 salmi laulust, kus sa käisid, kus sa käisid sokukene. Ning meie naised lehvisid laval valgetesse hõlstidesse, kehastades murueide tütreid. Mis mõte sellel lavastusel oli ja kuhu ta välja viis, seda ma ei tea. Aga seal kõndis ringi trobikond haldjaid, hiiglasi ja päkapikumehi ning oli murueit ja Ülemiste vanake. Viira ise seisis lava ees, juhatas meid nagu orkestrit, tema silmad särasid ja pale hiilgas. Publik istub hiirvaikselt. See oli kõige muinasjutulise muinasjutt, mida me oma tegevuse jooksul püünelt näidanud olime. Ja samas kõige armsam. See oli meie elu ning sellega lõppes üks aeg üks nõusay tühjaks. Udumäe kuningas oli selle põhja ladestunud sade kõige eelneva kontsentraat. Sügisel jätkus elu pisut teisiti. Oli vähem romantikat ja rohkem higistamaajavat tööd. Imet pidid hakkame aset leidma kellaajaliselt. Aga see kõik toimus juba ilma Eerikata. Lugesin kõik kirjapandu üle ja leidsin, et olen teile oma jutustuses ikka häbematult palju valetanud. Aga kust teil publikul seda tõde üldse võtta? Mälestused on need, millega te peate leppima pelgalt dramatiseerinud tõelisest tekstist ja faablust kuid lohutan teid, teadmine, et tulevikus jäävad teie järeltulijaile omakorda vaid teie mälestused ei pälvi nemadki enamat. Olge siis nobedad ja laske minevikul enesele meelepärases valguses paista. Minu nooruses öeldi alati, et valevorstil kasvab peale surmakeel hauast välja ja koerad pissivad sellele peale. See on puhta vale, isegi loll jutt. Tulge metsakalmistule, kuhu maetud olen, tulge suvel ja vaadake, ei kasva seal ühtegi keelt, ainult teelehed ja Margan reetad ja rohi.