Olime jõudnud metsavahitara taha, kui haned otsekui taevani küündiva ülekohtu puhul kisendama pistsid. Mingi inetu ja rumal krants jooksis üle platsi, peatus peaaegu nende noka ulatuses ja jäi teeäärseid kive nuusutama. Muidugi hakkas ta varsti jalga tõstma. Et kive palju oli, siis muutus meie edasiminek üsna vaevaliseks. Ainult ühest suurest graniidi tahust möödus krants, ilma et oleks seda nuusutanud. Ja nüüd puhkes Mauno naerma. Näega sekku rumalale, lausus ta. Sekku teab küll, mida tohib ja mida ei tohi, keda austada ja keda põlata. Võib-olla nad tõstavad jalga lugupidamisest, arvasin mina. Oi ei, ei ajas mao oma labakäed tõrjuvalt püsti. Segu on tark. See kõduneb nooti ja üleüldse, koeri tuleb selles asjas usaldada, neil on vaist ja neil on nina. Kuid ainult teaksid, kes selle kivimüraka siia laskis vedada ja missi sellest ükskord saab. Anetki jäi korrapealt vait ja vaadake, kuidas nad nüüd astuvad täis hane väärikust. Osaul vaadake ossal. Kui ta ise näeks, kuidas kõik ta tulevase hauasamba juures lugupidamises tarduvad. Ahhaa, tulevane haua sammas, taipasin ma kelle oma Alt hurtsiku oma. Noh, on meil siin üks niisugune turske vend asus siia, mõned head aastad tagasi ostis maja. Tal on koer ja naine mõlemad ketis. Aga muidu lahke mees küla peal teretab kõiki, olgu see tuttav või võõras kestaga vastu tuleb, sellele visatakse viis pihku. Issand halasta. On see teie arvates midagi lolli? Ega see tark just ei ole niimoodi end peale sundida. Enda arvates aina jagab, kingib Jaan oma käpa andmisega kogu küla õnnelikuks teinud soojus, valgus ja päike, kõik seegi tuleks nagu tema käest tema tahtmisest tema armust. Tal on niisugune nägu peas. Aga mõnikord annab seda ka jutu sees mõista. Ja tänulik küla, oi, lausus mao kiiresti tõrjuvalt. Mitte tänulik küla, vaid tema ise. Mis ta selle samba peale laseb kirjutada või teha, seda ma ei tea, aga tema ise tema ise tellis, maksis ja laskis selle kivimüraka metsast välja vedada. Läinud sügisel, kui kiviraiuja linnast siin olid lõhkerid. Kas on kuulda olnud, millal tal seda tarvis läheb eluajal või pärast surma? Mitte ei tea? Vist ikka eluajal, sest siis ta näeb ju ka oma suurust. Ei tea, kuhu ta maetakse, see sinu Althortsit või kuidas? Kui see üldse sureb, kahtles mao ja võttis põsed õhku täis hoiatavalt, nagu oleks see küsimus, mida puudutada ei tohi. Noh, aga siiski, kui peaks juhtuma, küsisin mina, teades küll, et peaksin oma primitiivset mõtteviisi häbenema. Kui peaks juhtuma, siis ikka siia siia nende merekarude keskele. Ja ta oli selle õiguse välja kaubelnud või ostnud. Läinud kevadel. Vaadake, meie vana puukiriku katus oli otsakorral, ilma korjanduse ta ei saanud. Tema see Alt kurtsid, koli võõras, temast mindi korjanduslehega mööda. Aga ta oli siis ise tulnud ja raha lauale ladunud üsna suure summa. Seda puru näikse tal laialt olema. Meie vestlus katkes ootamatult. Kari lambaid tormas kabuhirmus põiktänavasse, haned hakkasid solvunult Kaagatama ja tolm ähvardas meid mõlemaid lämmatada. Jõudsime kergendustundega randa, kus haned, seda Maydia vihaselt asusid, rohtu sööma. Aga mahu tahtis, et nad kõigepealt vette läheksid ega jätnud enne järele, kui nad olid mõned korrad umbe lasknud, nagu ta ütles. Ja just sel ajal, kui tema oma lesta jalgade sukeldumises rõõmu tundis, lähenes meile randa mööda tut. Too tuli paadisadamast, oli ülendatud meeleolus ja hakkas Mauga juba eemalt rääkima. Mis mees sina ka oled, püüdis ta. Sul on ainult segaks lindu. Ja kui palju sinul neid on? Nii palju, kui tahan teha niipalju, et sina neid oma viimase silmapaariga üle ei jõua lugeda. Doga targemaks tahad, näe. Eks see näita ära ainult saba kergita. Tola. Kas sa oled näidanud küll meestele, küll naistele oled vihane, näitajad on meel rõõmus, näitad jälle. Ada, oota. Küll sa veel teist laulu laulad, ähvardas tutt. Kui tuletaks talle õige kaevu tegijate meelde, küsis mahu vaikselt. Ma leidsin talle selle mõtte ära. Ta näis minus pettuvad. Ta tegi hapu näo ja vaatas vett, kuna tutt oma linde kutsudes käed mere ja taeva poole välja sirutas. Tobe, mis tobe, arvas mauh. Nõid sosistasin mina. Ma ei mõtelnud seda päris tõsiselt, aga üks asi hämmastas mind ometi. Valmistudes loitsima, näis tutt silmanähtavalt noorenevat. Taeva ja vee taustal muutus ta üha sihvakamaks. Ma ei näinud enam ta juures seda Eidelikust, mida varem olin märganud. Siis surus ta käed vastu rindu, nagu oleks seal midagi pakitsenud või koguni lõhkeda ähvardanud. Taevaalused, minu linnud, ärge jätke mind selle vana jäära ees häbisse, kuulsin ma teda ütlevat. Nüüd mõtlesin ma juba päris tõsiselt, et ta on nõid. Tigeduse pärast, millega ta Maud iseloomustas. Võtsin kivil istet ja jäin kasvava õudusega ootama, kuidas lugu edasi areneb. Loitsima asudes oli tutt oma musta kandekoti maha pannud. Aga äkki silmapilgul, mil kajakas üle lendas, haaras ta seal peotäie kalu, paisates need õhku. Lind langes ülalt alla nagu kivi sulpsahtades koos kaladega vette. Ja sedamaid hakkas õhkme kohal elama. Kisa, karjed, kiljatus, tiibade vihin. Neid tõusis lendu katustelt ja kividelt tuli kalasadamast, ruttas kohale kaugetest lahesoppidest. Varsti varjutasid päikesegi. Vaata nüüd hüüdistut, vahi, tee oma silmaluugid lahti ja kuula, mis nad sinust veel räägivad. Aga sa ei oska ju lindude keelt. Mao köhatus ja vaatas maha. Ta näis löödud olevat. Mul hakkas temast kahju. Oleksin tahtnud teda lohutada, kuid äkki puhkes ta naerma. Küll sa oled rumal, ütles ta siis. Karl otsib sind külas taga ja sina viidad siin nende rumalate kajakatega oma kallist aega. Ekstaasi jättis tutikorrapealt maha, kuid ta kahtles veel. Käisin hommikuse bussi vastas, teda ei tulnud. Vaatasin mao nägu, see muutus paugupealt hapuks. Bussiga ütles ta põlastavalt, kas Carl siis ainult bussiga sõidab? Sõbrad tõid see paks oma masinaga. See paks kitarriga küsis tuttkivilt alla hüpates. Ta ei olnud enam loid siia. Ka oli ta jõudnud oma kandekoti tühjaks loopida. Mao tõusis püsti, kitarriga oja, see oli paksul põigiti üle kõu. Käisid ja laulsid meil varuks nutt, kus on meie tutt. Tutt kiskus rätiku peast, äiglas sellega üle näo, kohendas kiiresti juukseid ja hakkas küla poole astuma. Mao naeris kogu südamest. Olen mahuga paljudes küsimustes päri, ainult mitte ühes. Meie küla, nagu tema sagedasti kinnitab, ei ole väike, vaid suur ja isegi väga. Mina vähemalt ei ole suuremaid näinud ega suurematest midagi kuulnud. Lükake lahku hiiglaslik kibuvitsapõõsas, mis embab esimest küla piiril asuvat kilomeetri tulpa. Ja te võite näha häbeliku number kuut. Edasi minnes näete seitset siis veel kaheksat. Ent asjata otsite üheksat. Te ei leia teda ei sireli, jasmiini ega viirpuu põõsastest, mille saatel küla edasi sammub. Tõsi küll, lõpuks veel ainult mööda randa. Kui kaugele ta siis läheb? Kuna maanteedevalitsusel kilomeeterite tähistamiseks ei jätkunud tulpasid, siis ei tea seda keegi. Muidugi võib sedalaadi arutelu naerma ajada, tean seda, pole seda näinudki. Kuhu saab küla minna, kui meri vastu tuleb? Kus lõpeb neem, seal lõpeb ka küla. Aga just selline piiritlemine ongi vale. Vaadake hooneid, mis asuvad neeme tipus. Need on tehased, siin ehitas küla oma purjekaid ja venesid. Niisiis meri ei takistanud kasvamist, vaid soodustas seda. Sel kombel. Küla, mida ma au tagasihoidlikkusest väikeseks nimetab, läks Soome, Rootsi, Taani, Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse käis läbi kogu maailma. Paljud möödasõitvate laevadest peatusid kuradi saare taga, et nende kaptenid või tüürimehed saaksid kodukülas ära käia. Suured laevad ja suured kaptenid. Kuidas sai külagi väike olla või väikeseks jääda? Sügisel viimaste rändlindudega tulid purjekat kodu lahte talvituma. Siis oli neid seal teine küla ainult õõtsub ja kiikuv, kuni pakane nad kinni külmetas. Tõsi küll, see on minevik. Teid ei rahulda see. Hüva. Heitke siis pilk tänapäeva. Ka siit leiame asju, mis selle küla suurust tõendavad. Igal aastal ühel kevadpäeval öeldakse, homme tulevad lapsed. Seda teavad kõik, aga ometi käib see sõnum suust suhu. Sellest räägitakse nõnda, nagu algaks järgmisel päeval uus ajaarvamine. Midagi niisugust see kahtlemata ongi. Kõigepealt mõned valgusküllased hooned, küla keskel hõiskavad lipud, siis hakatakse kuulma trummipõrinat ja fanfaarihelisid. Kui palju neid lapsi õieti tuligi, kes seda nii täpselt teab, aga limonaadi hulga järgi, mis nad päevas ära joovad, peaks neid olema mitu 1000. Igatahes jätkub neid kõikjale randa, mänguväljakutele ja järve äärde. Metsad, mis siinkandis pole sugugi väikesed, on täis kisa ja huilgeid. Jalutajatel pole nüüd enam igav. Nad kohtavad peaaegu igal sammul tüdrukuid ja poisse, kes aina luuravad ja võtavad vange. Võise vangi langevad. Pea kohal on õõtsuvaid, puulatvu ja pilvi jalge all tee täis paberilinte murtud oksi ja närtsinud puulehti. Kõikjalt vaatab vastu ilu. Uus ajaarvamine, puudutabki metsavahti, kes peab kaitsma mände koore, ahnete, kirveste, peitlite ja busside eest. Kui on põuane, puhkeb nädalas vähemalt kolm metsa balangut. Ja lõpuks saavad uuest ajaarvamisest osa karjamaal viibivad hobusedki, kui nad lahti jäetud väravatest Hernahtades vabadusse jooksevad. Ma näen oma klaasrõdult majapidamishoonet ja laia kahe poolega väravat. Värava taga kasvavad mõned männid, millest on juba sõnake juttu olnud. Sealpool mände üsna künka tipus asub umbes 150 aastane kivi lobudik, mida me sel põhjusel, et ta kannab risti, nimetame kabeliks. Muide, hoone katus on lagunenud ja noored pihlakad, mis kasvavate lael ulatuvad ristist juba kõrgemale. Igal õhtul või õigemini õhtu eel näen ma, kuidas maokülasse minnes kabeli süngete müüride taha ära kaob. Umbes tunni aja pärast tuleb palgaline pudrusööja tagasi. Päike on veel üleval, kui ta oma mustiku ära lüpsab. Varsti pärast seda taevas metsa taga on hakanud juba punetama, ent päike on ikka veel üleval, suleb ta oma kapiuksed. Pikas majapidamishoones ollakse magamas või magama jäämas. Kui sulgub viimane uks, see, mille taha mahu ise ära kaob, asub südamesse seletamatu kahjutunne. Võib-olla ei tekiks seda, kui ta läheks kärarikkamalt vilistades või lauldes. Kuid ta läheb vaikselt nii vaikselt, otsekui vari. Ka võiks ta olla natuke suurem. Ma ei tea, kuivõrd see õige on, aga mulle on mitugi korda paistnud, et ta õhtuks kuivab nagu kokku. Ja teda siis, kui ta ukse taha kaob, peaaegu polekski nagu olemas. Kas ta öösiti üldse eksisteerib? Võib-olla on ta päevapoeg, kes igal õhtul lakkab olemast ja igal hommikul uuesti sünnib. Ja miks on ta oma suveaseme seadnud just sellesse kappi, kus on hoiul kõige ebamäärasem koli? Jah, see on tõsi, et ma õhtuti teda millegipärast kahetsen. Kuid hommikuti see vastu hakkab mul hale iseendast. Mao tõuseb kogu külas esimesena, vahel isegi enne päikest, siis kui armastajad koju lähevad. Jalgrajad, mis viivad üle õuemajapidamishoone juurde ja kulgevad selle ees ning taga on tema tallatud. Ta näeb, kuidas muru sätendab kastest, kuuled, kuidas linnud ärkavad ja teab, millal aedades magas all. Ta kannab vett. Sel varasel kellaajal on kunstkaevul käia. Nüüd on puhkajad juba siin ja seal naabritel ja üleaedsetel. Ja küll oleks hea, kui kaev oleks vähem sügav. Kui raudketi asendaks siidine, köisia plekkämbrit, kummist pang. Juba varakult läheta põllupeenarde-le ja metsa mingisuguseid rohtusid korjama. Ei, mitte apteegi omi. Siis keedab ta kartuleid, valmistab oma kana- ja hanepoegadele ainult temale teadaoleva retsepti järgi putru. Toimetades talitades käib ta ühest uksest sisse, teisest välja. Tema pikk aarete maja ei tunne lukke aga ei teeks paha, kui riivid ja haagidki oleksid valmistatud mõnest pehmemast materjalist mis ei Kulksataksega kriiksuks, kui need lükatakse ja tõstetakse. Sedasama võiks öelda ka uksehingede kohta. Aga hoolimata oma suurest rahu tahtest saab mauh vaikusehoidja vahetevahel ometi hurjutada. See juhtub siis, kui ta oma mustikut läbi küla karjamaale ajab. Kord siin, kord seal lükatakse jälle aken valla ja mõni triibuline, nagu mow ütleb, pistab oma unise sasipea välja ja hakkab põhjama. Miks ei lastavad tal magada? Issand jumal, kell on siis juba seitse läbi, aga neid professoreid, kooli õpetajaid, tohtreid ja Paleriine ning nende papakesi ja mammakesi nende tädike siia onukesi. Nende tütreke, siia pojakese häirib karjakell, mis mustiku kaelas ometi nii hõbehäälselt heliseb. Neil Priibulistel on närvid, ütleb Mauneid otsekui vabandades. Kella üheksa paiku tuleb ta mustikud saatmast tagasi. Nüüd kulub tunnike enda eest hoolitsemiseks. Kui kohv on joodud ja selle päeva esimesed munad kanadelt kätte saadud või õigemini mütsi pandud võiks ehk pisut jalgu puhata. Ärge ütelge midagi, sel päeval on tundi neli, viis juba trambitud. Tõepoolest, nüüd võiks korraks istuda või küljeli visata. Kivid on ju täis meeldivat soojust ja õunapuud ei keela talle oma varju. Kui ainult sees ei oleks seda imelikku rahutust, mis sunnib liikuma aina käima ja kuhugi minema. Aga näe, sealt nad juba tulevadki karjas ja käratsedes jõugus, nagu alati, on naisi ja mehi igasugustes eluaastates. See on jälle mõni ekskursioon, nagu neid siinkandis tihtipeale nähakse. Neid tuleb lähedalt ja kaugelt, kõige sagedamini siiski lahesopis asuvast puhkekodust. Silmapilgul, mil puhkajad jõuavad kabeli, et võiks neid sõna tõsises mõttes ähkijateks nimetada. Sumbreerude ja päevavarjude all pühitakse higi. Nad on juba tunnikese limonaadisabas seisnud ja seejärel küla surnuaia läbi jooksnud vanu riste ja raudväravaid imetledes. Kabel on juba selline objekt, mille kohta ekskursioonijuht peaks seletust andma. Vaene mees või naine satub kohe kimbatusse. Ta teadmised, kivi lobudikud on kõige ebamäärasemad laadi. Ta osutab aastaarvule kabeli esiküljel kogub end, aga vaevalt jõuab ütelda mõned laused, kui ta mõningate küsimustega lõplikult ära hirmutatakse. Ettevaatust, ekskur. Santide seas on alati teadmisi, janulisi inimesi. Meie pole tulnud ainult lõbutsema ja puhkama, vaid kogume ka tarkust, kust vähegi saavad. Ja seepärast me siingi räägime kootikast ja renessansist. Mõnel meist näete, on juba märkmik peos ja mõni klõpsutab hoolega oma fotoaparaati. Aga harilikult just siinkohal pistavad mauh haned ärritatult kisendama. Ei usu, et see oleks just gootika mainimine, mis neid nii hirmsasti pahandab, aga selle kisa saatel võib ekskursioonijuht või täpsemalt puhkekoduvaba aja sisuka veetmise ja kultuuriliste ürituste organiseerija Aalyaskulturnik rääkida mis tahes nagunii keegi ei saa tuhkagi aru. Kord ma kuulsin, kuidas mao oma hanedele ütles, kasige minema häbematult linnud või nemad tulevad pealt kuulama, mis inimesed isekeskis räägivad. Harilikult ei ütelda midagi. Läheb vaikselt lähemale, kuulatada siia naeratades. Nad võiksid ära minna tema ideeks oma suudki lahti. Aga kui keegi küsib, siis ta vastab. Kui tahetakse, räägiks, siis võib ta ju rääkida. Olen kuulnud teda sagedasti selle oma küla silmapaistva ajaloolise mälestusmärgi kohta seletust andmas. Iga kord ja alati on tal ise lugu. Milleks küsime meie peaks valegi, ehkki on tegemist ajalooga, üheülbaline olema puine, kohmakas ja tüütu. Kui ma juhtusin seda esimest korda pealt kuulma, siis ta pajatas krahvist, keda tema vanaisa olevat veel mäletanud. Too krahv, keda peetud hulluks lasknudki, selle kabeli ehitada. Misjaoks, küsis üks teadmishimulise maid. Siinkohal mao lahutas käsi, küünarpead justkui hane tiivanukid vastu külgi. Issand jumal, kas temagi seda päris kindlasti teadvat. Hullul olid muidugi hullu tujud. Ta olevat vanemate inimeste käest üht-teist kuulnud. Aga kõigepealt palub ta, et seltskond pööraks näoga lõunasse. Teadmishimuliste inimeste selja taga heitis ta mulle pilgu kiire üle meeliku vande. Seltslasliku. Oh sa igavene ahvipärdik, kuidas siis rõõm ta silmist sädemeid pillub. Järgmisel hetkel, näidates seltskonnale kaugel silmapiiril asuvat ilumäge oli ta jälle alandlik ja malbe. Tema muidugi ei teadvat, kas see on õige või mitte, aga nõnda räägitavat Hull Krahv lasknud selle kabeli ehitada, et kuulda siit Ilumäe sääsee aevastust. Huvitav, võib-olla mõni ei usu? Ei, mis te nüüd rääkige, räägi. Mina ei uskunud, kuni pääsesin ise kuulma, ütles Mao. Kohe selgesti kostis see kaks 30 kilomeetrit poleks nagu midagi tähendanud, sest kabel on seestpoolt nagu üksainus muinasjutuline kõrv. Roosa ja ilus seinad täismerikarpe. Kui te ainult näeksite. Tundsin mao pärast üha suuremat hirmu. Mis juhtub siis, kui hakatakse võtit otsima ja see leitakse, kuhu peaks vaene mees siis põgenema. Aga kui võtmest juttu tehti, lahutas mao armastusväärselt käsi. Võti on minu taskus, aga praegu ei saa. Täna on kabelis mere surnud. Kes need on? Mao naeratas andestavalt, eks ikka need, kes upuvad merre, mitte pudelisse. Ei tasu kõiki lugusid, mis maokabelist pajatab, edasi jutustada. Ainult ühe juures tahaksin veel pisut peatuda. See on lugu kindralist, kes sattunud põlu alla et tsaariviha eest pääseda, olevat mees lasknud end surnuks tunnistada. Kuhu ta ise läinud, seda ei teadvat keegi. Aga siia sellesse kabelisse toodud uhke kirst, milles, nagu hiljem selgunud olevat kindrali asemel olnud puupakk. Aga matustel olnud orkester ja papp ja lilled ja leinajad. Ja mine sa tea, võib-olla ehk kadunud kindral ka maskeerituna ja erariides. Seda lugu ma au nii väga sagedasti ei jutusta. Vist sellepärast, et see on tõsi, peetakse seda enamasti ikka väljamõeldis, eksija valeks. Mees põlu all juba siis 150 aastat tagasi valeloori. Kuulsin kord ise, kuidas jõuke ekskursant teda jutustuse imetlemisväärse ükskõiksusega maha karjus. Tundsin ka tookord Mau pärast muret. Õnneks oli ekskursioonijuhiks nooruk arvata nii kaheksateistaastane tütarlaps, kes hakkas kohe käsi plaksutama ja oma noortele ning vanadele habemik kudele hüüdis edasi lapsukesed. Meil on veel palju näha ja vaadata.