Käies mööda randa ja nähes liha vaid inimkehi tulisel liival nagu praepannil. Ning mõeldes sealjuures, kuidas mao oma tegevusrohket päeva juba kolmest-neljast alustab saame väga hästi aru, miks ta keel puhkajatest rääkides alatasa komistab. Oli kätte jõudnud suvi, kaunis aeg, mil iga päev tõi uusi ähkijaid klasse. Neid tuli autobussides taksodes. Kõige tähtsamad saabusid isiklikes autodes. Tänavail võis iga päevaga ikka rohkem näha õlgkübaraid, päevavarje selliseid rõõmsa toonilisi ja kergeid, mida hoiavad hästi hoolitsetud daami käed. Puudu ei olnud ka hommikumantlitest, lakk, kingadest ja pitsjaamadest. Ühesõnaga küla, mida mao kangekaelselt väikeseks peab hakkas jõudsasti suur linnastuma vaiksesse külapoodi, kus müüakse kõike mõeldavad tekkisid tunni kahepikkused, järjekorrad. Õnneks olid sirelid enamikus juba õitsenud. Kui linnastumine oleks toimunud nädalat paar varem, siis poleks keegi saanud nautida nende lõhna. Padaemand ja Punane Moskva oleksid selle lämmatanud. Mina olin siin uus. Kas minul tuli inimestega olles tutvuda nendega, kes siia suviti igast ilmakaarest kokku sõitsid, kui ka kohalikega, kes loovutasid sissesõit nuile oma õued ja majad, kolides ise kõikvõimalikesse Hagerikesse? Küla üle rahvastamist võis märgata mitte ainult kaupluses vaika, kohvik-sööklas ja sideagentuuris. Tunglemist viimases võiks nimetada isegi meeleheitlikuks. Vaesed linlased käitusid siin nagu kalad kuival, ahmisin ajalehti, kirju telegramme ja rahakaarte seisid telefonikõnede järjekorras. Õhtu eel tuldi peatänavale. Siia ajas hirm üksinduse ees ehk teiste sõnadega, tung viibida teiste omataoliste keskel. Vajadus nii tuttavaid kui võõraid taga rääkida, naerda teistes iseennast. Kui me Mauga küla lõpus tagasi tulime, nägi autobussijaam välja nagu iga teinegi laadaplats maantee väikese laudputka ees, mis pidi olema jaamahoone ja põuane rohuväljak selle taga, kus harilikult võis näha mõnda mäletsevat lehma või hulkuvad koerad oli nüüd täis inimesi. Me jäime seisma. Siin on siis keskpaik, ütles mauh. Mõned noorukid, käed puusas või vaheliti, kihutasid jalgratastele edasi-tagasi. Kõik seisid autobussiootel, silmad teekäänaku poole, kus ta iga hetk pidi nähtavale ilmuma. Ma jõudnud kogu pilti veel haarata, kui juhtus midagi raskesti kirjeldatavad Hirskamist põuasel jäätmaal putka taga asendas järsku meeleheitlik hädakisa, nagu oleks orkaan lähenenud. Nägime, kuidas inimesed paanikas jooksid, kuulsime kiljumist, vandumist, appihüüdeid jumala poole. Maa müdises. Naised haarasid lapsi sülle, mehed tormasid putkas. Kuidas hirm, jõudu annab. Rändrahn, mille otsa harva mõnel uljaspeal õnnestus ronida, oli nüüd ainsa hetkega inimesi täis. Kõik toimus väga kiiresti. Esimesena hakkas naerma üks küla naistest. Ja siis nägime ka meie Mauga. Lammas tuli nagu tormihoog raudvõru ümber kere tantsimas. Vaene ärahirmutatud loom ei teadnud, kuhu end peita, kuhu minna, mida karta. Äkki ütles naine, kes oli naernud sinna kurradi mahu poose, Julio avastus, mida maksis toetada. Muidugi tema, kes siis veel kässa vana võrukael mao küünarnukid vastu külgi lahutas. Käsid, kehitas õlgu, maigutas stuudia, pungita silmi. Kuulake seda naiste lori animaks, ütles. Nonii, puhas, kui mu süda on. Ma ei ole tervel aastal raudvitsa oma kätte saanud. Sinu jutu või? Õnneks kasvatas jääd maa, ainult raud ja koirohtu, mitte nõgeseid. Ometi arvasime targemaks vaikselt lähemasse põiktänavasse kaduda. Ma ei kahelnud mao südamepuhtuses. Pealegi teadsin ma, et ta vähemalt viie viimase tunni jooksul ühtegi raudvitsa polnud puutunud. Ja siiski ei vabanenud tundest, et ka naistel on õigus. Põiktänavas. Me kohtasime tuti, kes ruttas autobussijaama, käes kimbuke põllulilli. Sa igavene valetasid mulle, ütles ta Maule. Näed siis, lausus too. Jälle, on mul nahatäis soolas. Sulle kuluks kohe niisugune kereline ära, et vist aitaks, jätkas tutt. Ma jooksen Altmere äärest külasse, otsine, vahin ringi ja tüütan inimesi. Kas nad ei ole Carlyya paksu läinud? Sinu kuradi pärast teen veel ennast lolliks. Kust sina küll selle plära võtad? Mida rohkem tutt rääkis, seda ilmekamalt hakkas mao oma suud maigutama ja silmi punnitama. Ei tea, küllap ma nägin siis viirastust, ütles ta viimaks. Teie alles tulite linnast. Mis asja ta seal ometi teeb, pöördus tutt nüüd minu poole. Kevad ja ilus aeg ja lilled märtsivad ära. Mul oli raske öelda, et ma Karli ei tunne. Tuti, pettumus oligi suur. Teisi ei tunne Carli, hüüdis ta imestunult. Kes ta siis on? Kunstnik? Kahju, ma tõesti ei tunne teda. Autobussi tulek päästis meid tuti käest. Ta ruttas minema lilli vastu rinda surudes ja mahu minu kõrval, naeris enesega rahulolevalt. Mulksudes, nagu käärib veinipudel. Paneksid mu nahka, kui mu üks ots ei oleks karvane ja teine ütles ta. Või kui nad oleksid kajakad, lisas ta natukese aja pärast ja hakkas naerma. Kajakad ei pea jahti ainult kaladele vaiksetel suveöödel. Kui laht on peegelsile, lendavad nad ümber rannaküla suurte kaskede ja püüavad May põrnikaid. Kell on 12, kell saab üks peaks olema keskjuba ongi ehkki seda on raske uskuda, kuid nemad lendavad ikka veel hääletult ümber puude, otsekui nähtamatut võrku punudes. Valgetes öödes on midagi muinasjutust ja imest. Päeval loetud luuletused hakkavad elama, ise muutub maaliks Jaboeemiks. Kui akaatsia põõsas värava kõrval õitsema puhkes, sumises ta öö läbi kimalastest. Hilja koju tulles jäin seda harvanähtavat ööelu imetlema. Õigust öelda ma rohkem kuulatasin, kui vaatasin. Arvasin rohkem kuulvat, kui kuulsin, uskusin rohkem nägevat, kui nägin. Veel natuke ja ma saan hakkama sellega, et kirjutan luuletuse vähemalt vabavärsi põhjamaa valgest ööst tema õnnest. Sellest tuleb midagi ainulaadset. Kui ma teisel hommikul ärkasin, oli muinasjutt lõppenud. Kõik kohad olid täistuule vingumist, hallid pilved tormasid madalalt üle rannakülapuud ja põõsad ei saanud mahti end sirgu ajada. Aknast välja vaadates nägin Maud, vihmakuub seljas soni, silmile kistud, seisis ta just täpselt sama koha peal, kus mina öösel olin seisnud. Ta vaatas maha. See näis mulle kahtlasena. Lõin kartma, et kaotasin öösel koju tulles midagi ära. Panin kiiresti riidesse ja rutasin välja. Mauh, kurb nagu kapsa don't hernepõllul seisis ikka veel värava taga vihma piserdavas tormis. Küsisin, mis asja ta seal uurib. Mao kehitas õlgu ja lahutas käsi. Vaata, ütles ta. Torm peksab kõik õie tohlud õue, aeda, sinnapoole tara. Ja oleks siis, et ainult tänavu, aga igal aastal, just nagu kiuste. Ma ei olnud teda veel nii õnnetuna näinud. Juumeti ajas ta mind naerma. Kõik, mis temas oli haledat, mõjus ühtlasi koomiliselt. Ära naera midagi, manitses ta mind. Kui sa teaksid, kuidas kanad neid õie tohlusid söövad. Vaata, maa on lausa kollane. Kui ainult mõtelda, et seal on minu muna ähkijatele. Lase nad siis sööma, ütlesin mina. Vähkijad, küsis ta kohkunult. Ei, kanad, kurat sind võtku ta uhkes. Mul on neid ainult kümmekond. Jõuavad nemadki, püüdsin ma õnnetut meest lohutada? Jõuavad, muidugi jõuaksid, aga mis siis, kui mõned neist vigaseks visatakse? Ma hakkasin tõde aimama. Ta heitis teeseldud kartliku pilgu maja poole ning lisas. Ma ju ütlesin sulle, et selles majas on perenaine. Vaatasin ära õitsenud akaatsia põõsast ja mõistsin, et olin oma luuletusega hiljaks jäänud. Kuule vanapapi ütles mao ühel reedel, kui ma linnasõiduks valmistusin. Kui sul meeles seisab ja vähegi mahti on, too mulle see, see see pagalakrop, mida noored inimesed nüüd kaelas kannavad taskuraadio tasku. Ma olen seda näinud rohkem kõhu peal. Kas sinu kõhul on kah igav hakanud? Päigama endale? Nojah, kingituseks võib olla väikesele pudru lõuale. Ta tegi suured silmad, hakkas naerma ja vastas salapäratsedes. Eks seda näe siis, kui crap juba käes olla. Kuna ilmad olid viletsad, siis ütlesin, et tal ei maksa mind enne kolme-nelja päeva oodata. Tulen, millal tuled, aga ära unusta, kinnitas tema. Paar tundi hiljem, kui ma juba linnas olin, jõudis pärale kuumalaine. Higistades meenutasin neemele jäänud sõpru. Kujutlesin, kuidas nad laisalt randa lähevad, end riidest lahti koorivad ja pärast karastavat kümblust kui mõnu olemasolust on kõige suurem. Kahjurõõmsalt haletsevad neid, kes alles hommikul linna sõitsid. Võib-olla on see käesoleva supelhooaja kõige ideaalsem päev ja tema vaene mees jookseb kauplusest kauplusesse, teeb sisseoste, maadleb ametiasutustes, bürokraatiaga, seisab piletisabas ja nii edasi ja nii edasi. Tundsin seda omast käest. Kui ammutad peopesadega allikast vett või aeled selili lainetes, siis on linnas rähklevaid, sõpru hea haletseda. Mida elavamalt sa kujutled teise higistamist, seda suuremad on su enda mõnud. Ainus mõistlik otsus, mis ma selles leitsakus teha võisin, oli võimalikult kiiremini vee juurde tagasi pöörduda. Et soovitud ajaks hakkama saada, tuli kasutada kõiki tegureid, mis inimestevahelist suhtlemist soodustavad. Kui olin küllalt trüginud, ähvardanud, sõimanud, meelitanud ja altkäemaksu andnud, arvasin end viimaks mäel olevat. Aga oh häda. Teel bussijaama tuli mulle korraga meelde, tulin mao taskuraadio sootuks unustanud. Läksin tagasi, jäin seetõttu autobussist maha ja sain palju joosta, enne kui leidsin juhusliku auto, mis mind veel samal õhtul neemele viis. Ja hüvitusena kogu selle kirjeldamatu higistamise eest võisin järgmisel hommikul näha, kuidas mauh külmavereliselt kui muidu taskuraadio oma mustikule kaela riputas seda hüvituseks nimetades. Ma muidugi ei ole väga tõsine ent ometi kujunes mahu tolle hommikune karja minek suursündmuseks. Paraku ei saa ma sellest vahetult jutustada. Kui ma oleksin olnud Pealtnägija, teeksin seda kohe siinsamas ülima tõe truudusega vastutades iga sõna ja vähimagi detaili eest, mida ma hiljem mulle juhtustatu puhul loomulikult teha ei saa. Sel aastal ei piirdunud suvi ainult eespool kirjeldatud reedega vaid kestis veel kogu laupäeva ja isegi poole sellele järgnevast pühapäevast. Tutt, kes nüüd oli kindel, et see kuumus Karli linnast välja ajab ei saanud neil päevil muud teha, kui aasal lilli korjata ja autobussi vastas käia. Aga Karl, tema kunstnik, tema paken, väär ei suvatsenud tulla autobussiga ega päise päeva ajal. Ta saabus südaööl ja sugugi mitte sinna, kus teda oodati. See tähendab, kus tal korter oli üüritud vaid kala vastuvõtu punkti, mis sootuks teises kandis ja külast peaaegu väljas asus. Kella kahe ajal olevat koerad hirmsasti haukunud siis olevat nähtud ka rakette õhku tõusmas ja helgiheitjat lahesopi valgustamast. Mõned väidavad, et samal ajal olevat peatänavalt kuuldud rohkem kui ühe mootorsõidukimürinat. Keegi muidugi ei julge kinnitada, et kõik see kuidagi Karli tulekuga ühenduses oli. Temalt endalt olevat küsitud. Tema ei mäletavat midagi, ei rakette, ei helgiheitjat ega koerte haukumist kuid ainult kala vastuvõtu punkti jääkeldri ukse tagant leidnud olevat väga vaikne olnud. Tema arvates olevat kurat ise oma mantli hõlmadest ta sinna kandnud. Pärast kuuldut olin Makarlist ülimalt huvitatud. Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast ja muutusid sealjuures alati väga lõbusaks, kaotamata ometi austust ja lugupidamist. Aga kuna meest ennast kunagi ega kusagil näha ei olnud, siis hakkasin ma mõtlema, et vahest on ta müüt. Kust sa teda siis otsimas oled käinud, küsis mauh, kui ma talle oma salakahtluse olin avaldanud. Olen lootnud, et näen teda rannas, metsas või järve ääres. Mao hakkas kogu südamest naerma rannas järve ääres. Ei tea, mis asja ta sealt peaks otsima. Laisku või vähemalt peatänaval kohad, arvasin mina. Koidad pokkerit näha, siis lähme kohvikusse. Ütles mao õlga kergitades. Oli varajane lõuna, kui astusime temaga kohvikusse, mis oli nõnda haljas ja noored polnud veel jõudnud ära teenida. Ei nime ega hüüdnime. Lõunatajaid ei olnud. Kui lapsed, kes limonaadi ja küpsiseid ostsid, viimaks käratsedes välja läksid, jäi lokaal vaikseks. Nõnda vaikseks, et me ei võinud istuma jääda leti lähedale, kus me alguses olime kohad sisse võtnud. Saali teises otsas võisime vabalt rääkida. Ja mahulitles. Jumala eest, kui see paks peaks sinna puhvetis kauemaks jääma, siis saab see kaunis asutuse nimeks plekkhammas. Järgnevate minutite kestel üllatas Maulinduma täpse informeeritusega kokka tema kahe abilise ja baaridaami tolle paksu intiimelust. Kuulasin nagu lehekülgi Jon Reini romaanist õnne tipul. Ta ei olnud kaugeltki veel lõpetanud, kui jäi äkki vait. Uksele ilmus mustaverd väikest kasvu mees. Eks ole? Küsis mao sisseastuja uhket põskhabet silmas pidades. Tõepoolest. Poken oma lihalikus olemises oli üksnes pisut sarnane kujutlusega, mis ma temast eriti viimaste kuulduste põhjal olin loonud. Järele jäid ainult pikad juuksed ja prillid ja mingil määral vahest hääl. Kuulsin seda õõnest otsekui tühjast tünnist tulevat häält siis, kui ta janusena leti juurde läks ja hakkas paksule ropu anekdoodi jutustama. Niisugusel, mis arvad, võib küll lilledega vastas käia, küsis mahu. Kustutanud kiiruga suure tulekahju võttis Pokem pudeli pidi kõige lähema laua äärde istuma, kuid vaatas siis ringi, märkas Maud ja lõi näost särama. Järgmisel hetkel istus ta juba meie lauas. Õigust öelda oli mul üsna piinlik. Inimene, keda olin pooleldi mütoloogiliseks pidanud, osutus, kui eriti ilmekalt ütelda, täis vereliseks demo kraadiks. Ta asetas küünarnuki lauale, laskus röötsakile, ajas oma põskhabeme Maule võimalikult lähedale ja ütles. Pane tähele, mees, sul tuleb varsti oma häbematutest tegudest aru anda. Juba jälle vaatas mahu mulle palju tähendavalt otsa. Ei tea, mis teod need siis on. Ära mängi lollikest. Kui ma hingelistki teaksin. Tunned sa kooli õpetajad, kes mere ja lambatänava nurgal elab. Ma ei vastanud, kui ta silmad hakkasid lõbusalt naerma. Tunned, käis pacem peale. Tunnen. Ja sa ei teagi, et see rahvavalgustaja tahab sind lindpriiks kuulutada. Käib külas ringi ja kogub allkirju. Eile tuli minu juurde, vandus mis kole. Ta ei laskmata inimestel puhata. Mauarvas naerdes. Tal on närvi, ega muidu see lehmakell sa ütled, närvid, jätkas Poken. Mis närvid, teisel on, südametunnistus ja autunne. Sidusid lehmale transistori kaela. Tegu see on? See on muusika, see on püha kunsti teotamine, kuradi mees. Ära looda, et sulle seda kingitakse. Paha lugu küll, ütles mauh. Aga mis ma enam teha saan, minu mustika nüüd sellega ära harjunud, jääb crap ta kaelas, vait, siis ei oska kuhugi minna, vahib ringi just nagu juhm lüpsi ajal ka. Kui visti ei ole, siis piima kätte ei anna. Et sa oled haritud inimene, ütle, kuidas õigem on ka vist või Dust. Ühed ütlevad nii, teised naa. Küll sulle tehakse vistija, Tusti. Oleksid sa veel üks tõsine mees, ainult irvitad ja naerad. Ja upsakas oled sa pealekauba. Ei lase endale pähe kusta. Esmakordselt kogu selle vestluse ajal tõmbus mahu tõsiseks. Jumal küll, oigas ta nägu pühkides. Kas mina teda keelasin? Muidugi keelasid. Ja see, pane tähele, on kõige raskem punkt, mis ta sinu vastu esitab. Saa ehk eksid, ütles mao viimases lootuses. Või ajad niisama, lori siluva roppsuu peab liikuma ropaga aus, vastas Pokem küüniliselt. Mina läbi lillede ei oska rääkida. Mina diplomaatide juures ei ole koolis käinud. Juba tugevasti jokkis lõida pabeross karbi linna, meheliku suurustlemisega, mao nina lahti. Tänan, aga ma ei ole kunagi suitsetanud ka noores põlves mitte, ütles mao uhkusega, mis pokkeni juuresolekul tundus lapsikuna. Ainult üks kord olen vabawerossi sõrmede vahel hoidnud. See oli laval. Mul oli siis niisugune osa. Et maonäitleja on olnud. See oli mulle uudiseks. Vaata kui salalik sa oled, ütlesin mina. Ta naeris. Sa pole ju seda minu käest küsinud. Nüüd ei pääsenud naerga minust mööda, see ergutas teda jutustama. Ühtekokku on maailmas neli patu, mida mina teinud ei ole, ütles ta, lootes nähtavasti imestust äratada. Suitsetanud ei ole, ratast oma jalge vahel ei ole hoidnud, prillid ei ole veel minu nina peale saanud ja ühtegi raamatut ei ole ma lugenud. Seda viimast ma küll ei usu, ütlesin mina. Ei tea, miks, küsis ta. Kas ma olen sulle siis nii palju valetanud? Kui sa näitleja olid? Osa tuli ju pähe õppida. Ainult see oma osa naeris, mahub ja pidi see siis nii väga selge olema, mis meeles ei olnud, sai omalt poolt juurde pandud. Seda teevad suured näitlejad, arvas Poken irooniliselt. Ega minagi väike olnud, ma ei saanud veel suudki avada, kui rahvas juba hirnuma pistis. Sellepärast polnud mul iial mured, olid õiged sõnad meelest läinud, läksin omadega edasi. Ja katki polnud midagi, küsisin ma. Mis katki, seda hullemini rääkisid, ta naeris meiega kaasa. Saalid siis lemmiknäitleja või midagi selletaolist, küsis pacem. Muidugi olin ka sel ajal käisin Hähkijaid Peterburist ja Moskvast kus need olid preilid ja prouad peened nagu prantsuse omad. Kas sa arvad, et niisugused olid vähe teatrit näinud või tsirkust ja maailma muid imesid. Aga kui nad nägid minu mängu, siis ei tahtnud kätter laginal enam otsa ega äärt olla. Ja ja suvitasin üks kord krahvinna oma tütardega käisid ka meie teatrit vaatamas ja hiljem tuli küla vahel vastu. Vabandage, härra, kus te olete, teie seal suur kunstrat pinnutab. Kunstnik ütles midagi niisugust mida ei tahaks korrata. Ainult niipalju olgu tähendatud, et senisele midagi puhul olim au alati pidanud oma silmnägu pühkima. See korda millegipärast pööras näo kõrvale ja siis oh häda nägida, kuidas lapsed kõrvallauas mannaputru helpisid. Ta tõstis pilgu lakke, katsus endast võitu saada, kuid see ei õnnestunud. Ja siis äkki oli tal lahkumisega väga kiire.