Nii kõlas tuulekannel te mängija laul. Saade, mida kuulete, kannab aga nime oma ja ehtne. Mina olen majja viiluga ja mul on hea meel taas kohtuda tuule kanni ja tema kandle õpilastega kelle mäng siis järgneva saatetunni jooksul kõladki. Ajame juttu. Tuule kann, Veronika Savi ja Tarmo Kivisilla on põhiliselt rääkijad. Aga enne jutu juurde asumist veel üks kaunis valsi viis oma ja ehtne. Kas need kaks tuntud valsiviisi meie kunagistest menufilmidest on ka need, mis kuulajatele meeldivad alati ja kindla peale? Ma ei tea, kuidas nad nüüd kuulajatele ka, vähemalt mängijatele nad küll kindla peale on alati meeldinud seesama imeliku valitsus, mis on sealt filmist kevade on üks selline proovikivi, selline lakmuspaber kõigile kandlemängijatele väikestele, et kui nad tulevad kooli, siis tihtipeale just selle filmis nähtud kandlepalade pärast ja tihtipeale küsivad ka, et kas sa imelik valitsus oskab mängida ja siis kui sa oskad seda mängida, siis oled sa juba tehtud mängija. Veronika just ütles, et oh, siis mina olen ka, kohe olin kõrvust tõstetud, kui sain teada, et et seda valsi nagu siukseks proovikiviks peetakse. Arvata võib, et sellest on ka hästi palju ja erinevaid variante tehtud. Ma ei usugi, et seda nüüd nüüd enam nüüd mingi variandina on lihtsalt rahva seas väga armastatud valss. Me laulsime ka nüüd sõnadega, mis on just seal filmis ja ma ei olegi uurinud, vaeva näinud eriti et teada saada, kelle sõnad need on, sest teda tuntakse ja lauldakse rahva seas sellega, et õrn kevade Jah, need lilled õitsema aga tegelikku päritolu siis ei olegi nagu päris teada isegi jah, ei ole isegi vaevunud seda uurima. Või on siis hea leppidet, nii selline rahvalik lugu, ta ongi, see teinegi viisuku aru vist veidi vähem tuntud, aga neist veidi vähem, aga, aga ma arvan, et tema selline rahva seas levimine sai alguse küll vist VLÜ-ga. Kui nemad mängisid seda Koeru valtsi ja siis ongi, ringleb praegu kaks üpris tugevat varianti, mis natukene üksteisest erinevad, sest noh, see on tõesti filmis niimodi kuuldud meloodia ja pillimehed hakkavad mängima. Selle looga on huvitav asi, et filmimuusika on kirjutanud Arvo Pärt, nüüd oleks jälle tore teada, et viimati endaga selle kirjutanud, et et kui Veljo Tormis, kes kevade muusika tegi, siis tema on kasutanud neid rahvapillilugusid seal Imeliku kandlelugudena, aga aga kuidas on just selle Akseli valsiga, vot see on meile ka jälle teadmata. Ma olen nii ääri-veeri inimestelt küsinud, aga ilmselt peab lugupeetud helilooja enda käest küsima kunagi. Ehk selleks ka võimalust siis avaneb. Aga igatahes jah, kindel on see, et rahvale need samuti need lood alati meeldivad ja siis kuulajad elavnevad, olete seda täheldanud? Needsamad kaks lugu me mängisime, kui nüüd Triin ja Juhan sellel aastal lõpetasid vanalinna muusikakooli siis lõpuaktusel mängisime neid lugusid ja siis olid ka need laululehed, kus siis rahvas rõõmsalt kaasa laulis. Aeg läheb, aga õnn ei kao. Nii et kindlasti igas inimeses tekitab ärevust, mis rõõmu, vähemalt viimati, kuidas seda kloostri aidas mängisite seda imelikku valsi. Madisel läks silm märjaks. Sõnadel tuli pisar silma, ütles, et ka nii ilus on, sest et mitu korda oled kuulnud ikka nii ilus et igasuguseid kauneid mälestusi võib sellega jänes otsida. Aga siis, kui siin teie kava edasi vaadata, siis on siin ka sellised improvisatsioonid, kas need on siis need lood, mis alati ja iga kord uuesti sünnivad ja erineval moel ja kombel ja kunagi ei kordu, kuidas nende impro improlugudega on? No üldiselt vist võib öelda tõesti niimoodi, sest kõik sõltub kõigepealt ju inimeste arvust, kes on kohal ja siis sõltub see nendest pillidest, mis on kasutada ja siis sõltub pillidest selles mõttes, et et me kasutasime siin ka näiteks roopilli ja selliseid ebastabiilseid pill, et kordan ta ühes ääres, kord teises ääres, nii et see helipilt tuleb alati erinev. Ja. Aga nüüd nendes konkreetsetes variantides, mis linti said Setu kellad, see on selline väga tinglik nimetus meie omavahel. Lihtsalt Eestis selle vana kandle peal ei olegi suurt helisalvestatud, aga, aga on sajandi alguses 1912 13 on armastatu väisonen vaharullile jäädvustanud setu kandlemängijate mängu ja siis oligi, et nad mängisid, imiteerisid kandlel setu kirikukellasid õigeusu kirikukelli. Ja siis see on nagu traditsiooniliselt nii olnud ja lihtsalt see kõlapilt ilmselt. Ta on ju ikka, kui me kas või siinsamas Tallinna vanalinnas lihavõtte ajal käime õigeusu lihavõtete ajal siis üleval Toompeal löövad need kellad ja all siin Vene tänavalt õigeusu kirikukellad ja nad hakkavad niimoodi kumisema, suured väiksed kellad, erinevate kirikute kellad ja neid kellasid on ka väga paljud on Banko vitsa ja Irboska kirikukellad ja, ja siis tekkiski, eks kord hästi spontaanselt see mõte, kui igaüks kujutab ennast ühe kiriku kellana või kelladena ja mängib oma rütmis ja, ja oma tooniga seda kella. Nii et me oleme nagu seal kellastunud. Et, et, et tekib selline huvitav kaja q kummaline. Kumin kandle kannab just seda jäljendada, seda on läbi aegade tehtud nii Karjalas kus on ka õigeusukellad, justkui kui setomaal, nii et see on. Meie leiame, et see on ääretult traditsiooniline asi, mis meie lihtsalt natuke arendasin jälle edasi, et võiks jällegi etnoturismi alla paigutada, hästi tuule küsis seal kui ühe variandile linti mänginud, et kuule, Tarmo, mis kellasid seal tegid seal sihuke tilulilu, et ikka setu kirikukellad ikka ei lööni tarmugi. Et sa ei ole kuulnud, kuidas Euroopa kirikute kellad ikka löövad. Nüüd see asi on vähe globaalsemakse nihkunud ja kõik areneb, liigub edasi. Aga pisipillide orkester, mis pillidest see võiks koosneda? Pisipillide orkestri võiks koosneda pisipillidest. Kui palju üldse on pisiville või pisipille? Nüüd on lõpmata hulk, ma ei tea, kas üldse saab määrata niimoodi, sest iga iga pilli, mis sa teed, on nii-öelda jälle ta võib olla uus helistik peale uus ulatus, uus võimalus selle pilliga mängida. Aga meil oli siin, ma ei tea, võib-olla üks, 20. Ei loetle väga suvaline number praegu, aga võib-olla on umbes niisugune number. Savipillid olid ja solid, roopillid, putke viled ja see oli Karoli pillil kõrrepillid, torupilli piuk olija. Ja mis seal olid veel. Et need on tegelikult suures osas vist suvised rahvapillid, et praegu nagu materjalis, loodusest kohe võtta. Talvenäiteks vist nii lihtsalt nagu materjali on varem valmis varutud, ütleme, siukseid võib-olla natuke. Tarmo, ebastabiilsed kõrrepilli Kõrbil läheb lihtsasti katki ja näiteks ta ei pruugi püsida väga kaua. Vot kuuluvat. Pigem tõesti sellesse suvesse, sellepärast et nii-öelda vana traditsiooni järgi ka mängiti selliseid pillus seoses karjast karja väljalaskmisega, karjas korrastamisega. Et eesti rahvas neid mänginud anneks näidki mujalt kultuuridest leiab siuksed lastepillid, et karjalaps oli väljas ja siis ikka nokitseb midagi selle tegi endale jälle pilli valmis. Ja see orkestri mõte tuli nagu ühest konkreetsest jutust, mida mina kuulsin Igor Tõnuristi suust ja tema jälle rääkis omakorda ühe naisterahva mälestusi sellest ajast, kui nemad karjalapsed olid ja läksid koju põllu pealt ja isa siis oli lõiganud kõigile lapselastele ühe kõrrepilli kohe plaksti valmis ja sisse tüdrukuke, nagu meenutab siis. Ja siis oligi meil orkester, nii et sellised spontaansed orkestrid, ükskõik, kas sa teed selle võilillest või paned selle heinakõrrekese sinna sõrmede vahele heina lible või siis mida iganes puhud, selliseid spontaanseid, orkestreid ilmselt ju on ka tänaval lapsed lihtsalt tiivad, et noh, me ei oska seda selle kõrvaga võib-olla kuulda, ütleme, et jää vait. Nojah, seda arvu ei ole tõesti võimalik kindlaks teha, kasvõi iga ammu tuntud eseme võid sa ühel hetkel pilliks muuta või ta võib osutuda pilliks ootamatul kombel näiteks teada on, et kasetohutükike, seda saab teha seda linnupilli. Aga kus sa seda kase tohtu võtad siin linnas alati ja pealegi see läheb kergesti katki ka. Siis avastasime, et kui on väga õhuke kilekott, kõlbab näiteks putsi, putsi, firma või statoili kilekott, siis võtad selle tükikese ja saab samamoodi teha linnupilli täiesti tänapäevane rannatäie särava aasta vahenditega. Just mis, mis kätte juhtub. Aga kui vaadata veel siit näitlejale lugude pealkirju, siis mitmed lood on päris Põhjamaadest ja Soomes õpitud. Millised on teie kokkupuutepunktid soo väga olnud ja sealse rahvamuusikaga? No need lood on nüüd sattunud minu pärast siia, sest mina käisin eelmine siis öelda, hooaeg oli üks poolteist aastat Sibeliuse Akadeemia juures täiendkoolituses ja seal oli just mõeldud rahvamuusikutele ja jazzmuusikutele, see oli selline kooskursus ja väga inspireeriv. Ma arvan, et mõlemapoolselt. Ja, ja soomlased nagu panid mu selle peale mõtlema või, või mitte häbenema seda mõjutust, mis me tänapäeval saame naabrite käest, see on alati olnud ja ja läbi aegade olnud selline mõjutamine ja nemad on ise väga lasknud nagu roots rootsi polskal Soomesse niimoodi tungida ja vallutada kõik siukseid, uue rahvamuusika tegijate read. Nii et lihtsalt, et, et see on niisugune ilus ja huvitav, et, et just nagu rootsist ma olen nad saanud. Aga nad tihtipeale kas Norra või, või, või siis tõesti Rootsi või siis või siis näiteks Soome või eestirootslaste mängitud. Nii et siin on ka üks hands Renkvisti kes oli Hiiu kandlemees Vormsi saarelt. Tema mängitud Lake ja Leic pidigi tähendama, et, et on mingisugune selline. Vaat mina ei oska öelda, siin on jälle targemad inimesed seda ütlemas, aga aga kus arvatakse, et võib-olla labajalavalss ja polska siis just sellest Leigist võis areneda või siis sinna suubuda? Aga selge on see, et need Põhjamaade rahvamuusikalood on ka eestlase kõrval hästi mõnusat kuulda on küll ja ja ma just leian, et just selle Lääne-Eesti noh, et meil on nagu isegi selline geograafiline õigustus, selline rahvas poliitiline või kuidas seda öelda, et, et see on täiesti olemas, me oleme selle kõrval ja meri on siinsamas loksub ja see meid ühendab. Huvitav, kas ka Eesti Lugusid kuskil mujal siin põhjamaades mängitakse ja teatakse? Ei ole kuulma juhtunud esimese pauguga, mul tuleb hoopis sööks iirlaste mingi mängitud labajalaviisidest, Tony pool võib olla küll, aga noh, see tegelikult see piir on tõesti ähmane, kummastarenkvistigi kuulsin esimest korda, siis ma mõtlesin, kohets norra lugu aga siis selgus, et hoopis vormiselt. Vean kihla, et selliseid viisi variante sarnaseid on olemas nii nii siin saartel kui siis kuskil Skandinaavias, et mingisugused omavahelised mõjutused on kindlasti olemas. Et lood on liikunud koos rahvaga siis kus oma koha leidnud ja sealse rahvamuusikaks kinnissaanud. Küll olla nii, aga siin on nagu kahju, lausa klassikuid kanneldel mängitud. Kuidas annab Bachi muusikat nüüd kandle sättida ja mängida? Ma panin selle Bachi siia meie mõtetes ja plaanides see just sellepärast, et tegelikult need tuulekandled kunagi algasid sellest, kui mul olid otsa koolilõpetajad ja Viljandi kolledži lõpetajad ja, ja olid just need väikesed lapsed kasvamas, kes nüüd ise lõpetasid kooli juba. Ja, ja korraga ma tajusin ära, et, et ei ole siukest madalat muusikat ja kõrget muusikat, et see on kõik selline väga kahtlane. Kahtlane kategooria niimoodi hakata määratlema. Et ma nagu tajusin ära sellise suurusega väga lihtsatel ja õrnuse ja helluse ja suure avara meile just nendel kolmeduurilugudele ja me tegime kontserte koos, siis Pille just lõpetas, et tema mängis siis seal valdse Eesti pillimeestelt üles korjatud ja, ja siis meie otsa kooli lõpetajatega mängisime siis just nimelt Bachi ja, ja teisi klassikuid. Ja, ja mind hämmastas, kui me niimoodi õppeprotsessis oleme mänginud, ütleme kas Mozarti või, või, või Bachi, selliseid nii-öelda klimpsakaid siis siis palju ei puudu, kui needsamad poisid, kes siin kolme tuuri rõõmsalt tõmbavad lõõtsa ja kandel lihtsalt selle pahis samamoodi leiavad üles need lihtsalt kolm tuuri, et tegelikult seal üles ehitati ülesehituses klassikalises muusikas ei ole ju kaugel sellest saksa liider tahvelikust laulust, mis, mis on ju siin Eestiski niivõrd valitsev, selles uuem, uuenes rahvamuusikas, see rõõmustas mind korraga kõiki. Et et sellist ühtset joont võib igal pool näha ja sellist õilsat suhtumist või ei maksa piire seada, siis muusikastiilide vahel, et kõik see kokku ongi jaks kuidagi? Jah, see on siuke minu jaoks küll. Enne oli meil juttu ka siin rahvamuusika ja vanamuusika seostest, et kuivõrd-kuivõrd erinevad või kuivõrd üks siis need, need muusikastiilid on minast jõudsingi nagu enne otsapidi selle vanamuusika juurde kui rahvamuusika juurde. Ja siis ühel hetkel nagu avastasin, et need kaks ei, ei sega teineteist üldse. Et mõlemad on tihtipeale teadmata autoritelt ja need viisid on ju üsna üsna privi primitiivsed ja väikese ulatusega vanamuusika samamoodi. Päris tihti säilinud selline väikene viisijupike, ainult et selle ümber pead sa hakkama ise ehitama seda muusikat. Võtad selle jupi aja improviseerin, õigemini siis interpreteerid seda niiviisi nagu oskad, on ju. Et kui, kui kuulda, kuidas mõni teine ansambel sedasama lugu teinud, siis on see hoopis teistmoodi. Et mõlemad muusikaliigid annavad väga palju võimalusi, siis erinevalt neid lugusid teha. Nojah, jaa, Sa pillid on siuksed. Lihtsakoelised ja naturaalsed mõlema, mõlemal puhul võib-olla ainuke erinevus, mis on, on see hääle tekitamine, et rahvamuusikas ta ikkagi nii koolitatud ei pea olema? Maailm ongi, tekib nihuke väike vastuolu, et öeldakse, olla liiga koolitatud hääl, et ei suuda Niukest setu häält hoobilt teha, aga siis, kui jälle mõnda aega oled jälle rahvamuusikakeskkonnas rohkem olnud, siis, siis tuleb see ka, kui vaja, et see nõuab veidi sisseelamist, lihtsalt sellesse stiili. Jah. Aga tegelikult on, need on ikkagi üsna üsna sarnased. Minust käisime nüüd õpilastega paar nädalat tagasi Leedus oli Vilniuse, oli laste ja noorte folkloorifestival ja mind hämmastas see, et no ma polnud seal ammu käinud aastaid ja, ja ainuüksi Vilniusest oli mingi üle 30 keskkooli ansambli folklooriansambli, kus siis tõesti sirge seljaga ja selge häälega lauldi, vanu leedu laule mängiti, tantsiti seal kõik need õhtud, kuigi olid väga külmad ilmad, nii et, et see päris siuke suvine melu ei olnudki, aga aga oli näha, et kohutavalt suurt potentsiaal. On sealses nooruses ja, ja et kõik folkloori ütleme ma ei teagi, kuidas nüüd öelda folklooritegijad-korraldajad olid seal ihu ja hingega juures, kas siis sponsoreerisid jälgisid või siis kes otseselt organiseerisid seda. Ja. Mind just nagu see pani mõtlema selle peale, et tulles siia koju, siis ma rääkisin paljudele seda nähtud ja kogetud ja ja väga paljud vastasid mulle, et kui seda perekonnas ei ole sellist traditsioonihoidlikkust, et ega siis seda ei saagi nõuda nendelt lastelt ka minul on küll niisugune tunne, ma nüüd ei ole seda leedu ja mõnes mõttes ka soome natuke puudutab seda, seda sellist riiklikku kooliprogrammi vaadanud ega jälginud. Mul on selline tunne, et seal on hoopis suurem kaal rahvamuusikal, rahva pärimuslikul kultuuril üldse juba ikkagi koolisüsteemis sees, et jääda ootama kodude peale. Meil ei ole ju kodudesse, tähendab Ta on, see on, see on paratamatu, aga aga, aga siiski, see on väärtus omaette ja tan väärtusena just selle rahvaluule ja rahvalaulu ja, ja kogu laiema rahvapärimuse kaudu. Ja minul on natuke Eestis jäänud selline selline arusaam, et väga suur rõhk on, ütleme nüüd, sellel tärkaval rahvamuusikal on pillimängul ja see on väga tore, aga, aga selle ideoloogilise poole ikkagi annab see, see eepos epaslik selles mõttes, et just see suur suur rahvaluule päri pärimus ja laulmine ja ja õieti laulmine, see, et sa sirge seljaga laulad ja selge häälega ka mitte kuidagi puus lörtsis ja kuidagi tulevad need ta Ruila, Ruila esimesed sõnad ja edasi läheb Trallallaaks kätte. Et vot, see on küll ääretult suur vahe, mis, mis paneb muidugi imetlema ja mõnes mõttes kadestama. Leedulased, Vistan üldse laulja rahvas mulle tundub ja samuti ka lätlased, kellel on siis pikad lugulaulud, midagi tõepoolest teataks ja teataks, see on kuidagi austatud ja armastatud ikkagi rahva poolt ja kui ma rääkisin ka Läti ansamblijuhiga, siis ta ütleski, et Need, lapsed, nad käivad koos ekspeditsioonidel suvel ja need laulud on kõik üles korjatud nendelt laulikutelt, kes veel elus on. Pilliviisidega, muuseas eelmine kord, kui me kohtusime siin, siis oli ka jutuks, et need pilliviisid, mis nüüd tuulekandled mängivad, on reeglina ka kellelgilt nagu otse saadud, et, et tegelikult me sama sellist pärimusliku liini siiski proovime hoida. Aga, aga, aga jah, see on, see on laiem ja seda ei jõua, üksikud inimesed, see peab olema väga paljude inimeste veendumus ja kindel siht, mitte nina ette, aga, aga kohe mitu põlvkonna ettepoole, nii et noh, see on. See on küll üks selline tõsine asi. Mängides teiste rahvaste lugusid, kui palju siis ka peaks eelnevalt teadma sellest rahvast sellest muusikast või või võib ka lihtsalt niisama või, või mismoodi üldse läheneda teiste maade rahvaste muusikale? Väga mitmeti võib läheneda, võib väga pealiskaudselt läheda läheneda võib väga sügavuti läheneda, lugeda läbi kõik ajalood ja elada aastaid, seal võib teisel maal ja aga mis mind on alati noh, minule väga on meeldinud rahvas, tee muusika, ma lähen ikka mõne rahva juures kohe lausa endast välja, näiteks kui hispaanlased või kataloondasid või siis ma sulanud sealsamas. Aga muidugi ei hakka seda mängima, ma saan nagu aru sellest, et see on väga kauge ja, ja selleks peab tõesti teisena olema võib-olla sündinud, aga see on huvitav, miks meid tõmbab ühe või teise rahva juurde tema kunsti, tema loome juurde üldse. Aga nüüd antud selline skandaal, Skandinaavia muusika võib olla kandlemängijatele, teeb sellise, püstitab ülesanded, et saavutada sellist viiuli nõtkust ja ja sellist nüansirikkust ja ma ei, ma ei oskagi öelda eestikeelset sõna, soome keeles on selles olema pundidus, et just anda nagu kandadele sellist vunki Est korgemist, kandmust. Jah, vot nii, et, et kannel, kui sa tõmbad keele sistantin ja ta hääbub, et kuidas anda seda, seda, seda tantsulisust, seda, mis viiulimuusikas on kandle peal. Ilmselt me seda ei suudagi, aga see vähemalt heliseb osadel meist peas. Ja sa just nendes põhjamaa põhjamaa lugudes ja see on võib-olla ülesanne, igal juhul on see huvitav proovida, et, et kindlasti kellelegi võib-olla on see äärmiselt vastumeelne ja ütleb, et seda ei tohi teha ka me, ma ei tea, mina jälle leian, et et siis meil jääksid kõik need pahhid ja yangid, kes meil siin on kõik mängimata, sest ei ole nemad teadnud kannelt kasutada. Et niimoodi juba maailmas on ja, ja keegi pole öelnud, et see on ainult minu. Igal juhul tasub otsida ja siis leida uusi, lihtsalt vaimustuda ühest või teisest ja, ja kunagi, kui ma vaatasin skandinaavia dance just Norra ja ma ei saanud mitte midagi aru. Kadunud Hadi lööb lund, üks tore Norra tüdruk, viiulimängija õpetas meile tanttantse ja no me ei saanud mitte pihta ja siis ma pärast mõtlesin, et see, see tants on nii nagu need Norra fjordid ja mäed ja ja nagu see norra keel, et ta on noh, niivõrd hüplik ja, ja noh, ühesõnaga et see muusika ikkagi kuskilt lähtub sellest loodusest, sellest rahvas sellest inimesest iseendast. Ja, või siis iseloomustab seda maad minu meelest olema, et see on nii käsikäes ja, ja sellepärast muidugi on hea, aga ma arvan, et me kõik oleme ka Norras käinud ja oleme ka Rootsis käinud, oleme Soomes käinud ja oleme Lätis ja Leedus käinud. Et noh, mina võin küll öelda, et minul on õigus laulda, sest ma ütlen, need lood on ka nagu väga otse saadud. Ma olen kuulnud nende inimeste kohta, kes on mänginud ja kas kaudselt või siis kohe lausa otseselt ja, ja noh, rääkimata ja siis võib-olla Leeduga, kus ma õppisin. Et noh, minul on see väga palju andnud sema noh ja ka mõistmaks Eestit tuleb nagu kaugemalt natuke vaadata ja miks mitte kaudu teise rahvamuusika, et, et seda originaalsust näha siis oma rahvamuusikas, sest see ei ole mitte, et me nüüd teeme Eesti lugu hästi rootsipäraselt, aga aga et võib-olla pärast on lihtsam teha, siis see eesti lugu jälle eestipäraselt