Kas teie ma ei tunne hästi, oletegi sirge. Nii mäletan kord, keegi küsis sult. Ja siiamaani küll, ma olen olnud sirge. Sa sõnamängus kostsid vallatult. Olen mitu õhtut kuulanud ja kerinud neid helilinte kuulanud häält, mis ei ütle enam ühtegi sõna, ühtki uut mõtet. Häält, mis kõnelebki nüüd ainult helilindi kaudu. Istusime viimati selles stuudios vastamisi mitte ammu alles käesoleva aasta aprillikuul. Pärast usutelud tõustes ja kätt ulatades ütles ta nii nagu mõnel korral varemgi. Eks te siis ise sellest jutust vali. Eks te siis ise sellest jutust vali. Valida tuleb nüüd saate tarvis, milleta öeldi sõnad. Pühendame kirjaniku mälestusele. Neil õhtuil, kuulates helilindilt kirjaniku esinemist kuulates tema pisut kähedat nagu poisiliku häält, hajusid mõtted paluda kedagi mälestusi heietama, lahkunust ei sirge, räägib ise enda eest veel kord ise enda eest. Kas tohib või tuleb seda nimetada kirjanduslikuks huviks, kui mõni väike poisipõnn koos täiskasvanutega kuulab etteloetavat raamatut. Mäletan, et nõnda see igatahes algas. Isa tuli lauavabrikust, pesi tolmu ja nõe maha, sõi Nigistus petrooleumilambi juurde lugema. Teised kodakondsed kuulasid. Isa armastas lugeda, vahelga loetut kommenteerida, ema kuulata ja naer kihistada, kui lugu oli naljakas. Aga neidki juhtus nagu Vilde kosilane Rakverest ära põletatud peigmehed või marliti vana mammusli saladus. Vaevalt, et see väike poiss nende juttude mõttest suuremat taipas. Ta nautis rahvalikke ütlusi raamatust sama mõnuga nagu vabriku rahva suustki, kelle hulgast ta iga päev liikus. Aga mingi sündmustiku voolavus, esitamisviisi nõtkus, selles värelev rütm ja toon jäid ometi kõrvu. Helisesid seal tihti edasi ka siis veel, kui lugemine oli ammu lõpetatud. Isa tellis postimeest koos selle kaasande lastelehega. Viimases loeti vahetevahel meile lookesi. Vanemate äraolekul tudeeris poiss väljaannete oma pead ja veeretas sealt enesest väiksemale õele ei tea, missuguseid lugusid ette, ehkki ise ei tundnud veel ühtegi tähte. Kuidas nood tähed sealt ära õpiti ja mismoodi lugema hakati, seda ei mäleta täpselt keegi. Räägitakse ainult, et kui kuuendas elu aastas poisile kukega aabits toodi siis see koos oma 10 käsuga olnud kõikide üllatuseks juba samal õhtul tuld loetud ning poiss nõudnud uut juturaamatut, nagu lugesid suured. Eesti, et ega päris kindel on see, et me kõik oleme tulnud ja peame ka tihtipeale teistele noorematele kordamatega kirjanikuks kunstnikuks õppida. Otsekohe ei saa, et ma tahan, ma õpin selle asja ära. Võib õppida küll kõik need teadmised omandada nii edasi, aga ikkagi ei tule midagi välja, sest et kunstitegevus on juba niisugune, et siin peab mingisugune niisugune all vool olema, mis, mis veab selle poole, mis vastavad eeldused annab. Ma ei tea enda eelses muud midagi, kui et ma hakkasin algkoolis juba kirjutama niisugusi kirjandeid, kui teised kirjutasid lehekülg kaks, siis mul tuli tihtipeale liigtäis ja olge hädas, et kust ma selle maha olen peksnud? Maha teeks, ma ei olnud ja siis ma olin hädas ja õnnetu, et kuidas niimoodi. Nii hea meelega kirjutasin, jääd maha pekstud pärast vahelisest aru ja sealtpeale siis nii kuidagi hakkas, see hakati nagu esile tõstma, ette lugema vahetevahel ja see läks juba siis ilma suurema omapoolse nihukesed vaevata või, või püüdmiseta isegi hakkasid kirjutama ja siis hakkasin lehtedele kaastööd tegema. Tööpoisina Nipernaadit tasin ringi mööda kodumaad, pea unistusi täis. Ühel töötuse perioodil kirjutasin 1918. aastal saksa okupatsiooninähtustele tugineva jutustuse Tuulemäe isa ning saatsin selle Postimehe toimetusse. Mõne aja pärast sain vastuse sisse astuda. Papi Jürgenstein ise õnnitles mind ülilahkesti öeldiselt. Noortest olevat ainult vallak kirjutanud kohe esimese ropsuga, sama küpseid, ö kui mina. Jutt lubati ära trükkida ja tõotet isegi honorari talitades operatiivselt üürisin kohe Riia mäel, Rätsepp Fresh juures kaks korda kahe meetri suuruse toa pugeriku ja kolisin sisse esiarvestades, et kui jutuhonorari ka saab paar kuud linnas elada, siis jõuab ehk vahepeal leida ka tööotsa. Õppida oli linnas lihtne töö leidmine aga üsna keeruline. Ilma tutvuste ja soovituste ta ei tahetud kuskil jutule võtta. Kuid noor autor veeretas näpu vahel juba oma honorari viimaseid Margakesi. Tol ajal ilutses Tartus laias tänavas suurte vaateakendega raamatukauplus kirjastus sõnavara, kus, nagu oli märganud, anti välja ka mitmete noorte autorite töid. Pidasin enesega pikka aega rasket võitlust, enne kui ühel päeval söandasin paar jutukest paberisse keeratud sõnavara klaasuksest sisse astuda. Tollest Lõvest üleastumine kujunes otsustavaks. Jutud jäid küll järge ootama, aga nende autorist sai äritöö poiss kes hakkas mööda Tartut raamatupakke tassima ja seisis vahel müüjana kalleti taga. Töö kõrval lõpetas ta õhtugümnaasiumi, astus ülikooli ning jätkas kirjanduslikke katsetusi. Raamatuid oli esmakordselt käes nii palju kui vaja. Õhkkond edasiminekuks, Soone ja arvaku nüid lugeja ise, mis minu kirjandusse jõudmist tõsisemalt mõjutas, kas koolipõlves ärganud huvi või juhuslik õigesse õhkkonda sattumine mulle enesele ei ole see kaugeltki selge. Muidugi ajakirjaniku töö on omast kohast, ta oli ühtepidi esimene kool, aga teistpidi reisud tungi ka ühenduses teistmoodi, ta oli küllalt väsitav ja pingeline ja sundis nagu teataval määral nii ajakirjandust põlgama isegi siis, et oli olukordi, kus näiteks tol ajal, kui August Jakobson siis ütleme seal 30 aasta paigu kirjutas kaks romaani aastas, niisiis 10 12000 rida. Kui nii võtta, mina kirjutasin 10000 8000 ühe kuuga juures õieti pinge juba iseenesest tehniline pinge oli niivõrd suur, et tihtipeale nii tõrjus ajakirjandusest eemale, kui sa midagi muuta, seda hiljem ma läksingi lehe juurest ära, sellepärast just nimelt, et ei saa, lihtsalt ei jõua mehhanist jõua kirjutada, kui sa iga päev pead teatav osa andmeridu ja meie ei töötanud mitte ajakirjandus, nii nagu praegu töötatakse palga peal ja heasnesideeritud otsis, oli ridade järgi maksti, mulle maksti siis tõlkeriaat sent ja kõige paremad uudised, suured mustaga pretiga trükid uudselt kolm senti, no siis pidi rahulikult või kui palju olemad tahtsid palga välja teenida. Pöördusin tagasi füüsilise töö juurde. Töötasin sulasena singli lõikajana turbatöölisena katlakütjana. Oi, neid on palju, on kunagi ütelnud vist neid oli kokku, kus 40 200, need on nagu mis, mis tuli nii, ütleme vajaduse kohaselt tahe tagant ära proovida, okupatsiooni ajal olin ma niisamasugune maamees nagu teised maamehed. Kündsin, tähistasin ja külvasin ka ja, ja väga lõbus tegevus oli lõbus, aga ühesõnaga väga huvitav tegevusse. Mina näiteks ei kujuta, et ei oskagi, kujutle, et inimene, kes tuleb koolipingist, midagi ei oska ise. Ja ainult ütleme, raamatu või kooli teadlased on saanud. Et kuidas inimene suudab või saabki kirjutada. Elulist pagaasi ei ole oma kogemusi. Ja selles mõttes on nisugune kirju, noorepõlve, elukäik, kirjanikule minu arvates tänulik ta võib olla raske, võib olla vilets ja kõik, aga see ei tähenda, see tuleb pärast kasuks. Kui ma näiteks tuletaksin meelde Angust allet või August Jakobsoni, siis nemad tulid ka nii töömailt täiesti August all oli noores põlves kiviraiuja Jakostanud saeveskite tööline, palgi ja saeveskites ja vabrikutes, mina samuti. Mee tulime kõik tööst kirjandusse, mitte koolist. Kool oli meil töö kõrval. Tänapäeval tihtipeale noored, arvavad nii, et niipea kui keskkool selja taga on, et siis kui hakkame kirjutama kutsest kirjanikuks. Mõni viitsib ülikoolis õppida, aga mõni ei viitsi ka, jätab pooleli, sest kirjutamine annab küllalt nii palju ära elada. See on vale. Ja sedamoodi, kes ei ole väga suur talent, see jääb mõne aasta pärast nii-öelda iseenesega pankrotti, tekib õnnetu inimene. Lihtsalt kogemus näitab, et targem on tööd teha siin või seal ükskõik kus, mis alal või, või mis meeldib, kuidas satub või. Ja need elukogemused tulevad igal juhul tulevad kasuks tarbeks. Tihtipeale kasvõi väiksemas detailis. Kui te näiteks ei ole kunagi löönud saapale pool talla alla ja teate kirjutama, kuidas kindlalt töötab, ei saa muidu, kui te peate minema töökotta ja hakkame uurima, valvureid, näha, kuidas tehakse saabastes parandataks saabast. Aga kui te olite kord või ka paar korda mõned korrad löönud talla alla kasvõi ise oma oma särama parandanud. Seen hakkab kujunema nii teatav kogemus, oskate näidata, et ETV saabast ei võta kätte talla allapoole, kui ta laenas ja nii on iga töö iga iga taktika kasuks. 1927. aasta aastal korraldas kirjastusühisus loodus oma esimese romaanivõistluse. Ja seda võistlus oli saatavate käsikirju, tähte või lükati kaks korda edasi, kui ma õieti mäletan. Igatahes, aga osa käsikiri oli ka juba varakult. Kuskil juunis-juulis olid Tartus kirjastuse büroos olemas. Ja tol aastal, nagu ma kindlasti mäletan kuulus žüriisse. Meie vana ja armas keeleme. Johann Voldemar Veski Veski taga olid meil noortel kirjandus harrastajatel üsna niisugused omapärased isalikult suhted peal, võiks öelda, tema palus meid kaastööd teha eesti kirjandusele, Taali dollarites, Ülikooli lektor ja eesti kirjandustoimetaja. Ja ise omalt poolt juhtis tähelepanu selle peale, mida võiks lugeda noored mehed nii edasi ja millega tutvuda ja jutuajamised vaeslapse, Tysoni pikaks ja koduseks. Ühel korral, kui roose tol suvel läks selle veski poole roose oli samasugune noor lohk kirjandusega jünger, kuni, ütleme nagu minagi tol ajal. Ja oli juba kirjutanud mõningaid artikleid, mõningaid jutte parajasti avaldas Togo sädemest katkend romaanist võõru pesa. No ja, ja siis, Rose läks jälle Veski juurde, ühel heal päeval ja veski peale, kõige muu oli näidanud tema käsikirja võistlus käsikirja. Ja ütelnud ise, et vaadake teie praegu haavaldatega nihukest aguliromaani ja siin üks määratu suur ja üsna tõsine aguliromaan kasid aine lugeda. Roose muidugi ahmisele käsikirjaliselt kaasa. Ja luges kiires korras. Ma ei tea, kas päev või kaks vahetega tuli tema veel hommikul minu poole ja viskas selle käsikirja pataka laua peal ja ütles. Sirged, meie võime oma romaanid ahju visata, et siin on üks agulieluromaan niisugune, mida paremad olla saab. Vot nii siis mina tutvusimegi kaaslane vaeste, patuste käsikirjaga enne võistlust veel mida me üldse veel nii fooniks vaeste patuste ilmumise puhul märkida on see, et tol perioodil kippus nii peale uus remontiklise kirjeldus voolu mõjustsemise tekkima mingisugune külaelu idülli, Stav kujutamine kas või võtame mõned kirika romaanid nagu jüripäev, jaanipäev, niinimetatud asuniku romaanid, kus siis kriti näidata, nagu oleks kõik sotsiaalsed küsimused kodamisema reformiga lahendatud ja nagu oleks elu külas nii õnnelik ja hea. Ja meie tookordsed noored kirjanduse jüngrid, õige mitmed Tartus ka tundsime, et see ei ole põrmugi õige head vaja on tuua kirjandusse ka lihtne töötav inimene, tööline, ühesõnaga Jaaguri rahvas siis külarahva ja intelligentsi kõrvale. No meie kavatsesime, katsetasime, aga Jakobson samal ajal jõudis juba teose valmis kirjutada, olidki ka meile suureks üllatuseks, kui ta oma käsikirjaga võistlusel tuli. Jäiselt hindavad õhtuselt luhad. Tina läikes laugub jõepael. Mööda jõge rühib uduvines linna poole väike aurik, suitsulakk püsti. Laeva madalas ahtris, käsi põsakile, haljale oksakool käsitab vana aegu näinud naine. Ta näonahk meenutab kuiva maad Mustaräti alla korjatud suus taku Koonalt. Kuid muldne hambutu suu, On trotslikultriibuks kistud ning erksilm puuri põnevalt videviku kaduvat madalat kallast. Naise põlvede vahel seisab mõtlik heleda pea ning sõõria lõkendava palgega poisike. Temagi Tiitsab udu somp mähkuvat luhta vahtida. Vanemalt kas sa näed? Pojake ei näe? Räägi, kuidas ükskord nägid? Kas vaatasid nii väga, väga tihtisti. Rääkida millest kui isegi teaks, kust algab tõde kus lõppeb silma ja südamepette. Kas ongi neid iganes olnud neid erutavaid tulukesi luhal, mida rahvas nii visalt aastast aastasse otsib? 20 seitsmendal-kaheksandal aastal kirjutatud romaan sai tol korral auhinna ja küllalt suure tähelepanu osaliseks. Noh, aga ma olin noormees ja kirjutasin natuke muidugi hooletult või hoolimatult, õieti realistlikkus laadis ja nüüd, kui taheti teost uuesti välja anda, siis 30 aastat hiljem öeldi mulle nii, et võta kätte redigeeri ära ja trükid, trükime last, vaatasin, kaadeenin, kullakesed, ja niimoodi ma ise enam ei taha kirjutada. Et ma võtan kätte ja mõned osad ümber hakkasin tegema, lõpuks tuli nii, et tuli panna teine pealkiri, isegi teost muutus, muutus käes, läks laiemaks, mitte mitte mahulisel taga, haara haaravused, läks laiemaks. Ja siis noh, võtsin vanad materjalid, muld alles nüüd mustandit, kus need ja edasi, seal oli palju kasutamata materjali, teiseks tingis aeg juba tol ajal, kui ma kirjutasin elasidel osa inimesi too revolutsiooni päevadest, siis lihtsalt aastaks ei saanud kõiki nimetada nende õigete nimedega. Ehk ka nimedel tähtsaid kujusidki neist on elavad inimesed ei olnud kuigi soodne pärigosoolim oma, ütleme lähedasi, perekonnaliikmeid, sugulasi, tuttavaid ja nüüd oli aga palju vabamad käed ja nii ma sain siis. Teosed eskord kirjutatud Teises hoopis teises redaktsioonis teise nime all. Jah, lugejad, kriitika võttis päris hästi vastu lugejat. Kuidas keegi nüüd otsustagu lugeja, kuidas sellega oli, kas see oli õige või? Ajad muutuvad. Inimesed tulevad ja lähevad, sünnivad ja surevad. Elu nägu on kord kirgas, täis rõõmu, kord tuhn ja kurb. Aga mälestus püsib. Mälestus ei kustu. Mälestus neist, kes vaevlesid kord mööda viletsaid linnas järvi, võitlesid ja andsid jõekäärus oma elu mälestus ning jutud imelikest sinkjatest, tulukestest, mis öösiti virvatulede nabilkuvat nende haudade kohal, kes sinna vesises mulda pandi. Vete uht anti. Ei. Võitlused ja võit, kaotused ja veri. See kõik oli. See pole unekujutlus, nägemus enesepete. See on karm tõde. Siin Eduard Vilde nimeline kolhoos kuuendal märtsil 1965 kaks päeva pärast Eduard Vilde sajandat sünniaastapäeva tehakse teatavaks Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna esimese laureaadi nimi. Väärikalt astubki juba kõnetooli põline kolhoosnik Heinrich Nurkse ja paneb prillid ette. Nii Eduard Vilde nimelise kolhoosi kirjandusliku auhinna komisjon vastavalt Eduard Vilde nimelise kolhoosi juhatuse otsusele asutada Eduard Vilde nimeline kirjanduslik auhind mis antakse välja igal aastal Eduard Vilde sünniaastapäeval paremini ja sügavamalt maarahva elu kujutava kirjandusteose eest. Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind otsustati anda kirjanik Rudolf sirgele romaanil. Maa ja rahva. Loginal tuli kevad vaikselt ja harilikult nagu paljud kevadel enne sõda. Lumi sulas, veed jooksid mööda kallakut hoovi. Tiigike paisus järveks laius üle poole kopli, konnad krooksusid ja kulgenud vilistas varahommikust hilisõhtuni, vanades paranedes. Kosus muhenes auras päikesepaistel ning rohulibled ja taliviljade orased ajasid kiki oma rohelised ninad. Maa muhenese veelgi tõmbas punaka kooriku peale pragunes. Ning siis ühel päeval leiti vaja põllule minna. Üheksas külvinädal käes. Aga niipea, kui tööd põllul algasid selgus, et heistress see kevad eelmistega ühenäoline ei olnud. Inimesed askeldasid ja töötasid teisiti kui aasta tagasi. Maa läks küll haljaks vanaviisi, lind laulis endist laulu, aga inimene, selle kõige isand, käitus uutmoodi. Inimene ja tema tegumood olid üle talve teiseks saanud. Vist küll esmakordselt arengukäigu ajaloos annab üks kolhoos sotsialistlik ühismajand välja kirjandusliku auhinna loob uue traditsiooni iga-aastase kolhoosi nimelise preemia näol. Teiseks keda te liidu riikide peres väiksema maa, Eesti kirjandusklassiku nimeline kolhoos. Kolmandaks kolhoostel seda omal algatusel oma majanduslikust kandejõust ja Eduard Vilde demokraatlikust vaimust lähtudes kolhoositalurahvavajadusest sõna kaasa rääkida meie kirjanduse ja kultuuriküsimustes vaimuelus üldse. Kas ei näita see kõik uute võrsete tekkimist meie ühiskonnas, meie inimeste teadvuses ja kultuuride arvetes? See kutsub meid üles järjest tõsisemat tähelepanu pühendama sellele osale töötajaist, kelle töövaev meid kõiki toidab maarahvale, põllumehele. Reisid sarnanevad reaktiivi ajastul sööstidega. Lendaja istung nagu sääskümmersus läbitud teekonnast teab, kogeb ta vaevalt midagi peale kujutletava kaare ruumis. Reis muutub kirbuhüpete seeriaks üle suurte tunnetamatute. Reisigraafiline kujutis pole pidev joon, vaid hõre üliharv, punktiir ja reisikiri. Mis saab seegi muud olla kui teatavate punktide põgus ladviti puudutamine, kahmamine juhuslikult kogetusse, tunnetus, rõõmu asemel, mida otsitakse, kipub lendajat kergesti kiusama lõpmatuse tusk. Kuid ilmselt valitseb inimeste võitmatu tung sellesama tundmatu poole, millega ta ajast aega seisab sõjajalal. Nii läheb ta ikka ja jälle kas või sääsena mürsus. Reaktiivlennuki ta ju see viimane leidis ka, teostas Moskvast peale, kuni siis Uus-Meremaa sinna Graysoni välja ja sealt tagasi jällegi ikka lennukis, lennukis. Ega lennukisse muud viga ei ole, ruttu saad edasi ja aega võidad kõvasti, aga lennukisse ei näe. Mida te, kui näiteks atlandil jahiga? Olime seal kuskil Kallari saarte piirkonnas Lõuna-pole, saari, Karalüsaareibaja ja troopikatroopiline meri ja troopikaöö siis tähendab seda, et Meris on fosforit täis. Sõiduk läheb ja taga on tulejuga ei olnud muidugi täitsa pime. Laus laustule jugandada või tahate katsetada, kas põletad ei põleta su käe ümber, aga tuli tuli sära. Kollakas tuli nädal ja siis iga laine peamis kuskil murdub, viskab samuti tuld. Noh, vähe sellest. Korraga tõuseb suur tulile sammas kaks 30 meetrit kõrgele üles verest. Vaalad väga põnev oli, vesi pritsib, tulide vesi pritsib paati, muidugi seal palju lähedasem on, ennast ette ei näinud. Kuskil. Mida me oma rahutuses küll õieti taotleme? Aines sügavusest ja maailmaavarustest otsime oma sarnast ja end õigustust või uusi, hoopis uusi mõõte ning Kaale mille abil elu teiseks vormida. Värske jume anda tollele kortsus ja hägusele seal kuskil all. Või mis tähendab õieti üleval ja all mis vana ja uus, kui ise jäämees samaks, suutmata uueneda, teiseks saada, kas oleme liiga vanad või liiga noored. Meie rahutu vaimulised? Mida me oma kihutamisega taga ajame, tabada püüame. Mille jahil sa põrmukene oled?