Heligaja. Tere, mina olen elevasteinfeldi, alustame nädala muusikasündmuste ülevaadet. Kui eelmisel nädala heligaja andis põhjaliku ülevaate Eesti muusika päevade festivalil toimunust siis täna räägime Eesti kontserdi 80. hooaja avakontserdist rahvusvahelisel muusikapäeval jagatud muusika preemiatest. Tõnu Kõrvitsa uuest plaadist. Jätkame arutelu uue loodava muusika- ja balletikooli teemadel ja teeme seda täna 100 aastaseks saanud Georg Otsa nimelise muusikakooli vaatepunktist. Stuudios on kooli direktor Ivo Lille ja õpetaja Kirill korootnikov. Maailma muusikaelu ühe mõtlemapaneva maa uudisena ilmus läinud nädalal teade, et New Yorgi Metropolitan Opera on koroonaviiruse uus tingitanu suletud terve käesoleva hooaja. Ilmselgelt on ooperimajale tekkinud kunstiline ja majanduslik kahju, seega juba raskesti mõõdetav ja nimetatud sambaneb ülemaailmselt oma tegevuse üle järele mõtlema ilmselt mitmed teisedki muusikaasutused. Väikeses Eestis on olukord praegu õnneks veel stabiilne, kuigi publikule on esitatud paljudes kohtades kontserdikorraldajate poolt nõue kanda kontserdil kaitsemaski. Olukorra sunnil meid ümbritsevale maskiballile vaatamata aga kontserdid ära ei jää ja lõpule jõudis ka telekonkurss Klassikatähed, mille võitis särav noor 16 aastane pianist Täheleliiv. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdil heliorg jagati esimesel oktoobril aga Estonia kontserdisaalis traditsiooniliselt muusikat, ka preemiaid. Eesti muusikanõukogu preemia laureaadid olid tänavu helilooja Urmas Sisask, pianist ja Eesti muusika teatriakadeemia eelmine rektor Peep Lassmann ja Väljapaistva muusikategelase preemia pälvis tar too Heino Elleri nimelise muusikakooli juht Kadri Leivategija. Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemiad pälvisid tänavu veel pianistid Irina Sahharenkova ja Mihkel Poll trio 95, helilooja Jüri Reinvere, ansambli juht Valeri Petrov, ansambel Puuluup, džässmuusik Erki Pärnoja, muusikateadlane Jaan Ross, muusikakollektiivide logistika abiline Roland siir, oja ja Eesti riiklik sümfooniaorkester ja dirigent Olari Elts. Postuumselt pälvis preemiaga augustis lahkunud dirigent Jüri. Dominant 27. septembril toimus Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli pidulikel galakontsert. See oli nende 100. sünnipäeva aasta lõpppäev, võiks öelda, sest 28.-ks septembril aastal 1919 loodi Tallinna kõrgem muusikakool, mis siis oli omamoodi ka otsa kooli sünd või see alguskuupäev ja meil on nüüd stuudios otsa-kooli direktor Ivo Lille ja otsa kooli õpetaja Kirill Okorodnikov. Tervist. Ja peagi on tulemas ka õpetajate päev on rahvusvaheline muusikapäev, nii et muusikaharidus on selles kontekstis väga-väga oluline küsimus. Otsa kool 100. Mida see tähendab, Eesti kultuuri looja? Kas Ivo, ma arvan, et see on suur asi, kui me saame ühe kooli ajalugu seostada ka üldiselt sellise professionaalse muusikakultuuri tekkelooga see näitab seda. Sellel perioodil tekkis siia haritud muusikahariduse saanud muusikuid, interpreet, õpetajaid, kelle soov oli oma oskusi edasi anda, eksis, pärandada oma saadud teadmisi edasi selleks et eesti rahvuslik kultuur ja muusikakultuur areneks õitseks otsa kooli raamatki on välja antud otsa kool 100, seal oli kohe öeldud, et algul, kui muusikaõppeasutus rajal tee, oli ligemale 500 soovijat, kellest 452 võeti vastu, et kuidas meil otsa kooli õpilaskond praegu on, kui suur ta on ja kui palju uksest ja aknast sisse trügib? Me oleme hästi palju panustanud sellele, et meie koolis oleks piisavalt õpilasi ja et me võiksime ka näiteks 100 aasta pärast öelda seda, et me oleme teinud kõik selleks, et, et ka meie enda eestlaste hulgas see muusikakultuur jätkub. Et nad on valmis meie koolist minema nii edasi pima muusikaturule tööturule, kui siis ka tegelikult olla ise need kultuuripärandi kandjad. Sellel aastal lõpetas Otsa kooli 65 õpilast ja me saime see aasta vastu võtta 110 uut õpilast. Nii et konkurss isegi on väga suur otsa koolis on teada, jaotab rütmimuusika pooleks klassikalise muusika pooleks, et kuidas nende poolte suurust praegu võrrelda. Ma arvan, et nad on laias laastus pooleks, natukene on kaldu kergelt klassikalise muusika poole, aga üldjoontes mõtestama seda niimoodi, et kui muusikat, kui tulevad meie kooli õppima, siis nad tulevad õppima meie juurde muusikat, ehk siis mis ongi otsa kooli selline pluss olnud kogu aeg, et neil on võimalik teha selliseid lõimumisprojekte ehk siis neil on võimalik hakata oma tuleviku elulooma juba koolis sees kooli ajal, kuna me oleme keeranud selle koolinud sellisesse vaatesse, et meil on keskmes õpilased, ehk siis me üritame kogu aeg mõtestada seda, mida meil õpilastele vaja. Mis on need õppeväljundid, mida õpilased peaksid saama selleks olla edukad siis nii edasiõppimises, tööelus kui ka kultuuripärandi kandjana. Me oleme nende endi käest küsinud. Me oleme õpetajate käest küsinud ja me oleme leidnud, et väga-väga palju huvitavaid asju, mida me nüüd siis praegu oma selle kooli strateegilise plaaniga järjest täidame. Ja üks nendest eesmärkidest on ka olnud näiteks see, et meie koolist võiks saada õpetajaharidust nii interpreedid kui ka kogu seda muusikavaldkonna üldist toimimist toetavad erialad, milles toetavad erialad on eelnevalt, õigemini on juba olnud avatud näiteks klaverihooldusmeistrid ja seda on tinginud tegelikult tööturg, meil on olnud nendes suur puudus, meil on olnud helindajate eriala juba mõnda aega ja ma pean ütlema, et see helinduse tase on tohutult tohutult tänu sellele õppekavale üldse muutunud, et seda ma võin väita mitte koolijuhina, vaid ka ise pillimängijana. See aasta lõpetasid meil esimesed lennud, muusika, ettevõtjaid ja muusikaprodutsente konkurss nendele kahele erialale. Peadpööritav ja need õpilased, keda me oleme saanud vastu võtta, nad tegutsevad ikkagi juba sellel erialal ja nad tulevad uurima väga-väga konkreetsete spetsiifilisi asju, et mitte lihtsalt aru saama, et milline see muusika on, vaid nad juba konkreetselt uurivad näiteks digiplatvormide õiguseid või õiguste teema on hästi tugevalt sees. Võimer oli üks lõpetaja, kes näiteks siin just tegeles Eesti stuudiote kaardistamisega, et aru saada, millised kompetentsid meil stuudios on olemas, millised on puudu. Meil olid inimesed näiteks, kes lõputööna see aasta aitasid Covid viiruse raames ministeeriumil kaardistada interpreetide olukorda selle viiruse baasil ja tegelikult tänu sellele andsid ka ühe tööriista, mis võimaldas ministeeriumil välja töötada siis seda muusikute toetuse pakett. Ja mul on õudselt hea meel, et see aastase toetuspakett oli muusikutele üldine, ta ei läinud ainult ühte sektorisse võid tõesti nendel, kellel päriselt oli häda käes. Samamoodi me oleme nüüd sellest aastast avanud koorijuhtimise jätkuõppe eriala. Me oleme avanud sellel aastal ka ansambli juhendaja jätku eriala. Miks sellepärast, et need on palutud, meil on tohutult vaja ja koolides on puudu, et meil on isegi pillid olemas, aga meil ei ole piisavalt juhendajaid. Kõik need asjad, mida me teeme, on tegelikult sellest samast strateegia raamistikus, mille me oleme nüüd kolme aasta jooksul paika pannud ja mille suunas me kogu aeg tegelikult teel oleme. Et milleks me õpilasi ette valmistama, kuidas me saame olla nii-öelda jätkusuutlikud ja püsima jääb kool viie-kuue 1000 samasuguse kooli hulgas, siin eurooplased, miks eesti õpilased peaksid meie kooli helistama, kui meil on piirid lahti? Seda on väga kena kuulata kõik, mis on tulnud juurde aastast 2017 kolm õppeaastat. Kirill, teie olete siis klassika suunal õpetaja olnud otsa-koolis juba, kui kaua? Viis aastat on juba seljataga, hästi tore on praegu kuulda neid kõiki uuendused, interpreedid või pilliõpetajana. Ma näen ka hästi palju positiivsust just selles aspektis, et see rikastab ka näiteks sellesama klassikasuunaõpet, sest et õpilased saavad kõik vajalikud tööriistad ka kätte kas muusikaproduktsioonis või nad saavad hästi palju tugiained ka valida ja siin oli ka juttu sellest kahest suunast rütmimuusika klassiga, et see lõimumine ikkagi toimib väga hästi. Nii rütmimuusika poolest, õpilased saavad valida endale aineid klassikalisest suunast ja samamoodi on ka klassikalisi interpreet, kes õpivad improvisatsiooni või teisi tehnikaid nagu sama pilliga. Kõik need sellised lõimumisprojektid, et on tegelikult tekkinud õpilaste enda tagasiside põhjal, ehk siis nad on tegelikult selleks hirmsal kombel juba ammu-ammu avatud ja nad küsivad, et kas meil oleks võimalik, et nii näiteks meil oli väga huvitav projekt, oli isegi nii rütmi kui klassikalise muusika kogukonna õpilased läbisegi tegid ühisprojektid balletivaba improvisatsiooni, selliseid kontakttantsuga. Nüüd esimest korda me adume, et mida me saaksime kõiki, aga näiteks uues majas koos teha ühiselt ja nagu nad näevad, et paljusid selliseid töövorme, mida nad võib-olla tulevikus tegema hakkavad, pole veel praegu leiutatudki, eks. Ja nemad saaksid olla nii-öelda selle Uudse kandjad või eksperimenteerinud. Tegelikult see võrgustik, mis tekib erinevate kunstivormide õpilaste omavahelisest koostööst võib tekitada mingi enneolematu sünergia, mida võib-olla tegelikult üks kunstnik kiu elus laias laastus otsibki. Nii klassikalise muusika kui rütmimuusikavaldkonna pillimängijad, muusikud, nad tahavad tegelikult aru saada, millises ruumis nad üldse toimivad. Kuidas see koostöö, millistest komponentidest nad koosnevad. Et õpilased ütlevad, et nad sooviksid selle kõige muu kõrvale, mida nad saavad ja teevad rohkem selliseid efektiivseid õppimise strateegiaid. Õpilased küsivad, et millisel kombel mul oleks kõige mõistlikum harjutada näiteks või omandada mingit grupiaine mingeid teadmisi, sest tihtipeale nad on hädas aja planeerimisega ja nad ei tea ka, kuidas näiteks üldse selles muusikateoses seoseid luua või kuidas seda pähe õppida. Ja seetõttu me oleme see aasta nüüd üheks sellisel suure prioriteete Reidina Tallinna Ülikooli haridus psühholoogidega teinud, sellist ühist projekti praegusest olemegi kaardistama, et kuidas on hoitud ja kaitstud meie kõigi õpilaste sellised psühholoogilised baas vajadused koolis, millele tegelikult kogu see õpe tuginebki ehk siis sealt edasi me saame niimoodi eksperimentidega näidata, et millised on need kõige paremad õppimise strateegiad ja huvitav teise asjana on alati välja tulnud see, et õpilased ütlevad, et kui nad kooli lõpetavad, siis nad päriselt ei saa aru, mismoodi see valdkond toimib või nad ei tea, milline nende tulevik võiks olla. Loomulikult nad lähevad edasi õppima, aga mis siis edasi, et kas ma pean siis hakkame otsima, kas ma saan üldse tööd või milline see tulevikutöö üldse on. Ja selles vallas me peame tegelikult õpilaste petteid rohkem ja kuidagi konkreetsemalt aitama mõtestada ehk siis, et millised need võimalused üldse on. Ja tegelikult huvitav on see, et ka sellised tippinterpreedid, kellega mina olen vestelnud ja kes ka rahvusvahelisel pinnal toimivad, on öelnud, et oh, et kuma päriselt teaks, kuidas kõik see asi käib, et nad on võib-olla võitnud mingeid konkursse, saanud nii palju tööpakkumisi, mille nad on tegelikult lörri keeranud tänu sellele, et nad ei tea, kuidas see suhtlemine või kuidas see valdkond üldse toimib ja seetõttu mulle tundub, et kõik need uued ained ja kogu see kooli ülesehitus, mis on näoga õpilaste suunas kogu aeg, et aitame neil aru saada, kes nad on mida nad teevad ja olla selleks siis mitte neile nii-öelda selleõppega. Ta ütlevad vaid pigem nende suunajad selles elu ja professionaalses valdkonnas, et siis ma arvan, et see on juba väga suurepärane teekond. Ühelt poolt võiks olla Äsjakuuldud kõik sellise uue balletimuusikakooli selline visioon, mis siis laiemalt ühendaks tantsu ja eesti muusikat. Aga ma tahaks küsida selle eripära kohta, mis võib olla puudutav otsa kooli klassikalist osakonda, et kuidas otsa koolikoht võiks selles uues loodavas koolis olla, et kas ta üldse jääb otsakoolina alles, kas need kolm kooli likvideeritakse, nad saavad üheks või mismoodi see ümbersünd seal võiks toimuda? See on selline huvitav küsimus paljude jaoks, et samamoodi ka minu jaoks, aga noh, mis on, selge, on see, et nii nagu praegu Me teenindame õppeainekavasid ehk siis me aitame õpilastel jõuda nende õppeväljundi ja õppe-eesmärkide, need niisamamoodi ta uues koolis. Peaks olema ja tõenäoliselt ongi meil on vaja ju kõik õppe- ja ainekavad ära teenindada, millele õpilased on astunud ja selleks on meil vaja õpilasi, mis on oluline, et kuidas me neid õpilasi sinna ikkagi saame. Teine asi, meil on vaja piisavalt spetsialiste, õpetajaid, kes suudaksid selle ära kanda. Meil on vaja selliseid ainekavasid, mida me hoiame kogu aeg lahti, et neid muuta selles suunas, mida õpilastel ja mida ühiskonna muutused vajavad. Noh näiteks meil on praeguse koroona olukord, eks. Et kui meil nüüd suuresti see maailm jääbki selliseks, et me teame ju tegelikult mõtlema, et mismoodi siis üldse saab valdkonda edaspidi toimib, et kui me nagu ignoreerime seda siis tegelikult võib juhtuda, et näiteks seesama unistus 100 aasta pärast sellest koolist võib-olla hoopis teistsuguse näoga, kui ma ei ole selleks valmis. Need, uued ained on kindlasti. Väga palju avardavad nende õpilaste maailmapilti või üldse, kuidas see muusiku elu maailmas toimub, seda kindlasti ja nende transportimist nii-öelda ühest majast teise kilomeetri kaugusel, selles vist keegi ei kahtlegi, aga ma pean silmas otsa, koolil on põhimõtteliselt olnud klassika suunal just see roll, et sinna saab astuda peale keskhariduse omandamist näiteks laulu õppima, mida muusikakeskkool ei paku, eks ole, kuna lauluhääl areneb inimene areneb välja hiljem või siis no lihtsalt nagu me teame, on ka see paindlikkuse otsa kooli alati olnud, et noor muusik võib jääda edasi oma gümnaasiumisse, olgu see siis Vene gümnaasium näiteks hoopis või, või mõni muu Tallinna reaalkool jookseb sealt üle väljaku ja tuleb kooli, et kas selliste võimaluste kadumise või puudumise üle peaks nagu ka muret oma või, või jäävad need alles selles uues loodavas. Koolis muret tunda ikka, aga noh, nii nagu ma ka enne ütlesin, et ma ei näe praegu hetkel mingit, et põhjust arvata, et me uusi neid ainekavasid ja õppekavasid ei teeninda, et ma lihtsalt ei näe seda põhjust, miks me seda peaksime mitte tegema. Küsimus on võib-olla pigem selles, et kui me selles uues majas koos olema ja õpetame nii-öelda ainekavasid ja õppekavasid, et millisel kombel meil õnnestub tekitada selline sünergia, et me saame nagu üksteise tugevamaid külgi kasutada ka erinevate aine- ja õppekavade toel vaatamiseks, et kas meil õnnestub näiteks saada muusikakeskkoolilt aine kavadelt selliseid kompetentse, mida praegu otsa kooli ainekava ei paku ja vastupidi, et kui palju me suudame ühiseid tegemisi planeerida, kui palju me suudame õpetajaid lõimida omavahel, et mulle nagu see väga isegi selles mõttes muret ei valmista, mulle tundub see lihtsalt niivõrd loogiline. Räägime nüüd neist õpilastest, kes õpivad ka tavagümnaasiumis meie kutsehariduse kõrval, siis siin on tegelikult lihtsalt see küsimus, et me peaksime korra läbi mõtlema, millisel kombel õpilaste sellist tööpäeva lühendada ja noh, selleks me oleme praegu ette võtnud ikkagi seda, et me üritame läheneda õpilastele läbi nende õpiteede, ehk siis, et millisel hetkel me saame neile vastu tulla ja anda neile pigem sellist, kas siis iseseisvat tööd või anda neile hästi efektiivsed õppimise strateegiad, siis noh, nii nagu hariduse teadlased ütlevad, et kunagi ei ole küsimus mitte selles, et kui palju sa midagi õpid, vaid kuidas sa seda õpid. Kas intrigeerid seda kohe harjutamise teemasse, et kas Need tunnid pilli taga hakkavad vähenema, kas õpilastel on selline helge visioon, näiteks et on ju palju räägitud sellest 10000 tunni läbimisest saada professionaaliks? Noh, see on selline populaarteaduslike ajakirjade, selline hüüdlause, aga põhimõtteliselt küsimuse sisu jääb samaks. Jah, just, et alati on püütud nagu tekitada mingisuguseid intrigeerivaid retsepte, aga selle 10000 tunni puhul, et kui selle juures ei ole eesmärke, kui selle juures ei ole keskendumist ja selget aru saama, milleks aga selle aja investeerinud, siis tegelikult isegi need 10000 tundi ei aita, et on tõsi, et see pillimäng, meisterlikkust, ta peab põhinema töökusele ikkagi et seal on reaalselt vaja minna iga päev mugavustsoonist välja fokusseerida ja just see sisu nagu Ivo ütles, et huvitav on, mitte kui palju sa oled teinud, vaid, mida ja kuidas sa oled teinud. Ma olen kindel, et kui õpilane suudab paremini keskenduda, et kiiremini õppida, omandada repertuaari, siis ta pigem kasutab selle ajamis vabaks saab selleks, et omandada seda rohkem, teha repertuaari palju avarama küsimus, et millest see aeg vabaneb, mille arvelt võib olla mõttetu kordamisest? Ma arvan, et Kirill tõenäoliselt peab silmas ka seda, mida on viimasel ajal haridusteadlased ju välja uurinud, et see, et millisel hetkel üldse õppimine toimib. Et kui õppimine ei ole mõtestatud ehk siis, et ka oma kooliajad on hästi meeles, selliseid õpilasi, kes lugesid lehte, harjutasid heliredeleid üles-alla ja noh, nagu teadlased on aru saanud ja meiega nüüd selgeks teinud, et sellist asja nagu lihasemälulihastel ei ole mälu, et kogu harjutamine kogu õppimine läbi aju ja aju välja lülitame, siis mida me teeme. Me kurname keha, eks tegelikult, millest me räägime sellest efektiivsest lähenemisest. Ja kui me räägime nüüd mitte ainult erialast, vaid me räägime ka kõigist üldainetest või räägime ka nendest muusikalistest teooriaainetest, siis praegu me oleme hästi keskendunud sellele, et millised strateegiad võiksid olla nii efektiivsed, et me ei pea õpilastega tegema suurel määral kontakttundi selleks, et lugeda neile konspekte Ta või seda, mida nad saaksid ise teha, vaid tunnid on mõeldud ikkagi õpilase toetamiseks, et Me arutleme nendega neid teemasid, mida nad on siis enne uurinud ja lugenud, et seetõttu tõesti see 10000 tundi ma usun, et ühest küljest ei ole müüt, sest me teame, et selleks, et saada ikkagi tehnilised oskused ja arusaama üldse muusikasse, vormist, meil on vaja seda aega. Aga teisest küljest meil on vaja seda kvaliteetset aega, et sellisel juhul vabaneb, kas õpilastel võib olla sellise mitte motiveeritud tegevuse hulk? Nad on ise motiveeritud rohkem panustama ja nagu me teame, motiveeritud õpilased, kes on sattunud näiteks voo seisundisse nad võivad teha mida iganes, millal iganes. Aga kui me selle eelmise teema juurde natuke tagasi tuleme selle üldhariduskoolide ja meie muusikakooli selle suure koormuse peal, siis ilmselgelt see koormus on praegu suur ja nii nagu me teame, et õpilane ütleme, näiteks muusika valdkonnas õpib harjutades, aga kinnistab puhates ja me peame seda puhkamise hetke praegu olulisemat tegema, see on minu arust Tartus Elleri kool on juba teinud Poska kooliga natuke algust, natuke ühildada ka neid õppekavasid, et kas me uues koolis näiteks mõtestame seda niimoodi oleme sellel teel, et me ise pakuksime koolis sellist üldharidust, et meie õpilased ei tahagi väljaspool maja õppida. No ma arvan, et see oleks eriline luksuseesmärk, et kui me tahame olla eliitkool, siis me peame sellest aru saama, et eliitkool ei ole selline kool, mis nii-öelda piirkonnas nopib helgemad pead vait on piirkonnakool, kes võtab seal olevad inimesed ja suudab nad läbi kahe asja, kahe tööriista, mis meil ainult olemas on läbi Ta kava ja õpetamise metoodika Pedagoogilise poole viia need õpilased maksimaalse pingutusega, ehk siis motiveerida neid tegema kõiki neid asju, mida õpilane tunneb, et ta vajab selleks, et tema elu üldse tema tööelu tulevikus oleksid sellised, nagu ta seda soovib. Ja just see eliitkooli ja hea hariduse küsimuse kontekstis ma tahaks küsida, et kui uus kool oleks, toimib kui kutseõppeasutus, kas gümnaasiumiharidus jääb sinna ikkagi alles? Ma mõtlen isegi niimoodi, et kui mina tulin otsa kooli, kuna ta õppima hakkas kordki mõtlesin, kas ma olen nüüd rakenduslikus kõrgkoolis või oleme kutsekoolis olema gümnaasiumis? Ma arvan, ma ei mõelnud kunagi, ma tulin otsa kool ja miks ma tulin otsa kooli, sest see oli minu jaoks nagu kosmos, see oli minu jaoks üks koht, kus ma tahtsin olla, kus ma nägin, et minu head sõbrad ja head muusikud olid saanud sellisteks mängijateks, nagu nad olid, et see ei häirinud mind üldse, kas ma saaksin seal kutsediplomi või saaksin ma selle keskhariduse diplomi küll, aga ma tahtsin saada väga, väga head haridust. Ja noh, praegu on lihtsalt nii palju, kui ma olen aru saanud kohtuministeeriumi poolt, on need ju seda teed minemas, et nad mõtestavad seda keskharidust üldiselt. Ehk siis ma jõuan veel kord sinna tagasi, et kui me teenindame nii aine kui õppekavasid, siis me võiksime sellel teel ka korra mõelda läbi selle, et kas meil õnnestub näiteks läbi nende aine ja õppekavade tekitada selliseid õpilaste teekondi, kus nad saavad ühest ja teisest valdkonnast noppida paremaid asju välja. Ja lõppkokkuvõttes ma arvan, et me oleme niiehknaa sinnapoole teel et õpilased, kes lõpetavad nii kutsekeskhariduse kui keskhariduse, saavad keskhariduse tunnistuse, ehk siis mis on meie jaoks oluline, et need õpilased, kes tulevad muusikakooli, õppima muusikaharidust, et nad jääksid meie valdkonda, milline õpetamise vorm, seda kõige paremini aitab, aga ma arvan, et ükski kool ei ole kunagi lõpuni valmis ja Me oleme pidevates otsingutes, et otsida seda kõige paremat mudelit, seda kõige paremat balanss ja kui palju me anname neid üldaineid ja kui meil on ikkagi õpilasi, kes on tohutud matemaatikahuvilised tahavad laiendatud matemaatikat. Palun. Meil on näiteks otsa koolis ka rühm matemaatika, fännklubi tekkis üksvahe Nad tegid matemaatikaklubi ja mitte sellepärast, et nad tahtsid tehnikaülikooli minna, vaid neil klappis. Nad tahtsid rohkem teada saada ja see on see pikaajalise õppimise, sellise soorituse vahe, et kui õpilased tahavad mingist asjast rohkem saada, siis me oleme ilmselgelt 100 protsenti õigel teel. Kas ma saan aru, et uues loodavas koolis võiks siis potentsiaalselt ka vastupidi sellest ja äsja mainitud matemaatikast hoopis loobuda? Kas õpilasel jääb selline valikuvabadus? Ma arvan, et koolidena, tõenäoliselt meil nüüd sellised miinimumnõuded tuleb niiehknaa täita, see on selge neid reegleid ja kehtestab meie küll, aga kui on õpilasel väga selge suund midagi teha, siis selleks, et ütleme, selles valdkonnas näiteks muusika valdkonnas edukalt toimida, on tal vaja matemaatilist baasharidust, et mida tal on vaja, ta ei suuda rütmegi lugeda, eks ole, kui ta ei tea. Aga millised on need need baasvajadused ja millised on need vajadused, mis tema isiklik soov või tema isiklik motivatsioon suunab teda tegema, et see on nagu juba teine teema. Mis puudutab siis sellist sünergiat, mis on tegelikult väga tore, kuigi koostöökoha pealt ma tahaks küsida, et kas sellest on senises muusikaelus puudus olnud, meil? Kui me lihtsalt ei mõtle nüüd ühte uut loodavat kooli ja kõike seda head sisu, mida me sinna panna tahaks vaid lihtsalt fakti kui sellist kume suuremas plaanis küsima, et kas me teeme balletiga koostööd või kas me teeme palju rütmi, muusikuid ja klassikut koostööd ma ütlen, meie ei tee kooli tasandil minu arust mitte liiga palju. Ma arvan, et selline kogemus selles lõime, mis või kuidas leida neid universaalseid võtteid igast valdkonnast, et kindlasti me saame seda ka uues koolis rakendada. Teie õpetate nii Tallinna muusikakeskkoolis kui otsa koolis, et kas teie õpilased on erinevad või mille poolest, kuis? Ma saaksin öelda vähemalt minu klassi vaadates, et nad ei ole erinevad ja see õppesisu tegelikult on ju väga sarnane, et see keskkond, kus nad õpivad, see on üsna erinev. Need valikud on erinevad, minu arust üks olulisi funktsioone, mida pakub otsa kool, on ka see, et märgatakse, võetakse õpilasi, kes näiteks maakonna koolidest on võib-olla saanud pillimängija haridust ja lihtsalt pillimängutehniliselt. Nad ei ole veel nii küpsed ja oma missioonina, ma näen ka seda, et me võtame selliseid lapsi ja me märkame neid noori ja nende potentsiaali ja me saame sellel eesmärgil tööd teha, et tekitada neid Võrkonoomilisi asendid, neid efektiivseid mängu võitjad ja neid harjutamismetoodikaid. Et võib-olla nad ei suudaks konkureerida mingis muus kontekstis. Et kas selline õpilaste õppimise ja harjutamise tempo pealesurumine, et kas see on nagu selles mõttes vajalik? Kõigil inimestel üldse on elus väga erinevad teekonnad ja väga erinevad sammu pikkused ja nagu me teame, et ta tegelikult seda lõpptulemust ei määra. Lõppeesmärk on oluline, kuhu me teel oleme. Jah, seda küll, ma ei tahtnud mitte mingil juhul nagu mingeid hinnanguid anda erinevatele õpilastele või koolidele siin aga mina olen ise ka pillimängu alustanud 10 aastaselt ja tulin otsa kooli pärast gümnaasiumi lõpetamist. See oli minu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga just sellise keskkonnaga, kus muusikud õpivad ja ma arvan, et just see funktsioon nagu koolis peab säilima ka, et need, kes on hiljem alustanud, aga neil on kindel soov selles valdkonnas jätkata, et neil, see võimalus on olemas. Nii et seega uus loodav kool jätab ka võimaluse gümnaasiumi lõpetanud inimestel tulla ja oma muusikuteed arendada. Praegu ma ei näe seda põhjust, miks me peaksime muutma, et kui olukorrad muutuvad ja meie ühine uus strateegia näeb ette mingeid muid asju, tuleb uus juht, kes mõtestab neid asju teistmoodi, et siis saab seda arutada. Aga praegu ma ei näe küll mingit põhjust, miks me peaksime mitte ära teenindama neid aineõppekavasid, kus meil õpilased õpivad, sest oleks ju kurb, kui Tallinn sellest võimalusest ilma jääb ja ainult Tartusse alles jääb Elleri kooli näol. Ma ei suuda seda kuidagi uskuda, et, et miks see niipidi peaks minema. Kui veel. Tulla korra Kadri-Ann Sumera avaldatud artikli juurde Eesti Ekspressis, kus ta siis selgitab lihtlugejale lahti, et mis on siis võib-olla otsa kooli ja Tallinna muusikakeskkooli erinevus ja mis see kõige suurem, tema hirm ja paljudel teistel on need, kui klassikaosakonnad ühinevad, et siis võib-olla on seal väga erineva tasemega inimesi ja see tekitab just nimelt seda soodsat psühholoogilist õhkkonda, millele te just enne rõhutasite psühholoogiline tugi peaks koolis olema väga tugev, et võib-olla, kui mõni on jõudnud väga kaugele, teine on alles oma arengus natukene algelisemast faasis, et kas see ei tekita sellist psühholoogilist ebavajalikku pinget. Ma jällegi tuginen võib-olla mitte oma mõtetele, vaid haridusteadlaste seisukohtadele, et igasugune võrdlus haridusteekonnal on ilmselge motivatsiooniga ja, ja ka siis, kui näiteks kaks tugevat võistlevad omavahel klassi sees on kaotajad mõlemad. Seega, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, me ei saa mõõta õpilaste teekonnakiirust, me sea peale pressida neile kiiruste tempot, vaid me saame püstitada õpilase eesmärgid, vahe-eesmärgid nende suurte eesmärkidele jõudmiseks, toetada sellel teekonnal, nii kui me hakkame võrdlema ja võrdlus nii klassiruumis kui igal pool mujal, on kindlasti ilmselge võimalus mitte tegeleda sellega, millega õpilane peaks tegema, ehk siis pikaaegsete teadmiste omandamisega. Et me keskendume sellisel juhul sooritusele, sooritusega kaasneb see, et me üritame kas mitte häbisse sattuda või hoida oma positsiooni ja meil läheb tegelikult kogu energia selle soorituse teostamiseks, mitte selleks, et toime tulla enda emotsioonide tunnete ja võimalikult kiiresti ja heade strateegiatega jõuda oma eesmärgini lähemale. Muusikamaailm toimib Bell päris paljuski läbi konkursside, viiuldajatele, sooloinstrumentidele, ansamblitele, kellele iganes, ka heliloomingus on konkursid, et kas selline pool peaks siis üldse kaduma, see ju kõik nii-öelda on vastuolus selle eelnevalt öelduga. Selles mõttes vastuolus otseselt ei ole, mina muidugi suur konkursside fänn ei ole ja ma tean ka mitmeid tipp-pianisti, kes on ise öelnud enda Tseeviides alate. Esiteks, ma olen eriline näide, ma alustasin pillimängu hiljem ja teiseks see, et ma ei ole ühelgi konkursil käinud ja see on hoidnud minu motivatsiooni. Aga teine asi, mida nüüd jällegi uuringud on tõestanud, on see, et kui meie koolisüsteemis korraldame kogu aeg neile eksameid, õpilastele konkurss, et see aitab neid nii-öelda ette valmistada, siis tulevikueluks, kus nad peavad siis kogu aeg konkureerima oma töökohtade pärast siis haridusteadlased on kokku võtnud selle ja väidavad, et kõik uuringud viitavad sellele, et need õpilased, kes on õppinud konkurentsi vabas õhkkonnas, saavad konkureerivates tingimustes oluliselt oluliselt paremini hakkama. Seega uues koolis enam hindeid ei panda. Seda on päris huvitav praegu arutada. Tegelikult kui me räägime konkurssidest, et milleks neid konkursse vaja on, need on ju tegelikult vaja õpetajatele, et nad saaksid aru, et kuidas neil läheb nende oma õpilaste õpetamisega, et milline on see üldine mängimise kultuur, et mida veel oma õpilastega peale hakata ja nii edasi, mida õpilased vajavad. Õpilased vajavad tagasisidet. Ehk siis, kui me paneme esikoht, teine koht, kolmas koht ei anna õpilasele mitte mingit tagasisidet, vaiad annab löögi motivatsioonile, alati saab minna žüriiliikmetega rääkima ja nad väga lahkelt ja tihtipeale peale jagavad. On ka selliseid hetki, kus jaga, aga noh, see selleks, aga ma arvan, et see ongi kõige magusam osa konkursitestel festivalidest, kus siis oma ala spetsialistid tulevad kokku, võtavad sinu isikliku teema, Te ütlevad, et me vaatame seda arengut, sinu isiklik liku teekonna põhjal me mäletame, sa käisid eelmine aasta või kaks aastat tagasi ja vaata, milline asi on juhtunud, eks, et vot see tõstab õpilasel motivatsiooni jaguma, tahame anda kohti välja või kui me tahame hindeid panna, paneme need siis õpetajatele. Õpetaja peab ikkagi oma tööõpilase, kui oli esitama ja ega me nii naljalt ju mingit süsteemi selles mõttes ümber ei muuda, et meil on vaja mingid hinnangukriteeriumid õpilastele lihtsalt tagasiside on selleks alati kõige tõhusam põhjus ma võrdleks võib-olla veel, mida muusikad klassikalises vallas siin esile toovad, ongi üks muusikakeskkoolis pingeline õhkkond, kus toimubki selline just äsja räägitud konkurents või, või kuidagi ja siis on paljud inimesed, kes võib-olla ongi valinud otsa kooli just sellepärast, et nad seda ei talu ja ei taha ja mõlemad võimalused on olnud olemas, et kas nüüd kogu see muusika ka keskkooli mõtteviisi esindav õpetajaskonda õpilaskondade, kas ta peab muret tundma, et kas selline kõrgsurve all teemantide lihvimine nüüd siiski kaob? No mina ütleksin pigem jälle sedapidi, et me oleme keskendunud õpilastele, et mida on õpilastele vaja ja kindlasti on ka praegused õpetajad keskendunud õpilasele ei saa ju öelda vastupidist, nad on keskendunud ka tihtipeale tulemustele ja nad on keskendunud õpilaste sooritusele. Kui me asetame keskmesse õpilase inimese ehk siis isiksuse kujundamise siis tegelikult hakkavad seal ka väga paljud muud kriteeriumid mängima. Lisaks sellele, et me tahame, et õpilased kohe ja kiiresti ja väga täpselt hästi sooritaksid mis on kõige parem õppimise viis, on tegelikult eksimine. Me ei saa ju tegelikult enne, kui inimene ei eksi, me tegelikult ei saagi teda kuidagi aidata edasi. Ja kui ta saab iga eksimuse pealt karistada, siis ta kardab eksida või ta hakkab oma eksimusi varjama ja mis siis juhtub, on see, et õpetajal on väga raske aru saada, kuidas ta saab oma õpilast aidata. Ehk siis, kui me loome sellise keskkonna, kus eksimine on täiesti normaalne osa õppeprotsessist, et õpilane saab ka ise sellest aru ja õpetaja ülesanne viidata, juhtida tema tähelepanu lastega tihtipeale õpilasele ise leida Need teed nende vigade parandamise juurde, see on jälle see tempo küsimus ja ma tean, et meil on õppeainekavad peal meil tempot peal. Aga see on ideaalmaailm. Minu jaoks jällegi teadlased ütlevad, et kõige paremini toimub õppimine kogukonnas, miks? Sellepärast, et kogukonnas õpilased ja õpetajad toetavad 11 oma arenemise teekonnal. Aga millises järgus siis ikkagi on see koolide omavaheline läbirääkimine, need kolm üksust, kes peavad ühe katuse all kokku saama, et milliste teemadega praegu tegeletakse, millised kokkusaamised toimuvad. Timo Steiner, Kaie Kõrb. No me oleme tegelikult nüüd läbi viinud päris suures mahus selliseid kohtumisi, kus me oleme noh, nii nagu igas organisatsioonis juhtkond siis nii-öelda teeb mingi sellise strateegia valmis, mida nad minnakse siis koolidesse arutama. Ja noh, see meie plaan ongi olnud ja tõsta seda ministeeriumiga, õpetajate kaasatust, et kogu selles protsessis, kui mõned koolides hakkame seda strateegiat uuesti seletama on juures nii ministeeriumi esindajad kui ka siis koolide esindajate õpetajad, kes siin tegelikult seda sisu peavadki määrama, kes teavad, mis ja kuidas täpsemalt peakski olema, ma usun või väga loodan, et lähiajal me saame nende teemadega koolide juurde tulla, millega siis tuleb täpselt tegeleda, mis need põhiküsimused on või milliseid erinevusi tuleks ära tuua, et milliste teemadega on kõige kiirem ja kõige tulisem ja palavam seis? Noh, ma arvan, et kui meil seal strateegia, raamistik, kõik on omavahel kokku lepitud, et jah, et see on see, kes me oleme, keda me ette valmistame, kuidas me selles valdkonnas toimime, et kuna sellises raamistikus oleme laias laastus kokku leppinud, siis me saame hakata tegevusi planeerima ja see on võib-olla see, millega me peame hakkama päris kiiruga ja mõnuga tööle, sest seda sisu ja neid tegevusi Atlaneerida ainult koolide inimesed ise. Otsa kooli ja Tallinna muusika- ja balletikooli tuleviku teemadel arutlesid otsa-kooli direktor Ivo Lille ja õpetaja Kirill ogorootnikov. Oma mõtteid antud teemal jagab nüüd Tartu Heino Elleri kooli direktor Kadri Leivategija. Meie tänane haridusseadusandlus ei võimalda täna sellise kooli loomist, kus on absoluutselt igasugused erinevad õppevormides. Räägime küll oma uuest haridusstrateegiast 20 20 kuni 20 35, kus me räägime põimik, lõimitud õppeprotsessist ja nüüd me räägime sellistest hariduslikes ampsudest, kus kogutakse nii-öelda oma hariduskorv siis täis, aga muusikaharidus on väga pikk, pillimänguõpetust ei saa mingit ampsudena võtta ja sinna haridusse peab sisse saama astu Ta ka, mitte ainult esimesest klassist või mitte ainult keskastmest või sellest loodavas koolis peab olema see võimalus. Sul peab olema võimalus õppida seal esimesest klassist, nii nagu täna debit, muusikakeskkool, ainulaadne kool, sellist koolitüüpi ja sellist keskkonda ja, ja seda tulemuslikkust, mis tegelikult on täna muusikahariduse lipulaev. Seda koolis ei tohi lõhkuda ja see on meie muusikahariduse jaoks täiesti kulla hinnaga. Aga nüüd tullakse muusikaharidusse, esiteks juba muusikakeskkooliski, julgen väita, kuskil 60 protsenti õpilasi ongi tulnud sisse aastatega, mitte sealt, stardipositsioonilt ei ole nad lõpetanud, vaid sealt hästi palju liikumisi. Sama toimub tonite Elleri otsa koolis. Aga teinekord on nii, et Elleri otsa kooli õpilaste selline ettevalmistusbaas ei ole nii ühtlane. Ta peab nagu aitame järgi, peab olema võimalus sinna astuda ka seda tüüpi kooline, nagu seda on täna kutsekoolisüsteemis olevad Elleri kool ja otsa kool. Täna Hiiumaal on ühes füüsilises kehas koos Hiiumaa ametikool ja Hiiumaa Gümnaasium. Nad on ühes majas, aga seal on kaks kooli ja direktor on kahe 0,5 kohaga. Seadus ei võimalda või näiteks meie poolt tehtud, siin oska, kooliga on ainult ühiselt korraldatud õppevitriine õppekava, sellepärast ei ole ühist õppekava, et seda ei ole võimalik seadusandlusele tegelikult luua. Seadusandlus ei tule tegelikult nendele süsteemidele järgi, meil ei ole nagu seda ametkonda, kes oskaks seadusandlust kuidagi nii paindlikuks mudeldada ma Elleri kooli pontoon, et mis siis ette võetakse, mina näen seal täna ikkagi ainult seda võimalust, et kõik need koolid tulevad sellesse füüsilisse ilusasse, uude hoonesse nad on toimetatud eelkõige ikkagi oma süsteemides, kuna täna ei ole seadusandluses seda kohta, kuidas nad tegelikult päris ühineksid. Loomulikult midagi saab. Tavaliselt ma matemaatika võib väga rahulikult olla suuremas grupis koos, võib-olla orkestrit saab paremini ikka koos teha, tuua mingisuguseid toredaid uusi miksitud vorme seal tantsu koos, eks ole, igasuguste lavaliste liikumistega, aga niisugust instrumendi õpetust ja kõike seda nii süsteemi kokku niimoodi haridusseadus täna ei luba. Aga ehk siis aastal 2022 kohe avatakse. Nii arvas Elleri kooli direktor Kadri Leivategija. Eesti Ekspressis avaldas artikli Tallinna muusikakeskkooli ja Otsa kooli klassikaosakondade võrdlusest ka pianist Kadri-Ann Sumera. Ja sellepärast ma võib-olla ka kirjutasin, et mulle näis, et liiga palju on lihtsalt emotsioone ja on jäänud mulje, et muusikud omavahel läbi või on jäänud mulje, et muusikad hirmsasti sõdivad just nimelt selle uue kooli kui sellise vastu, aga mitte selles ei ole tegelikult küsimus. Küsimus on selles, et ma ei ole ise nagu olnud kunagi otseselt noh, selle vastu, et kokku kolida või selle vastu, et see koht sai valitud, mis on niisugune tõesti lärmakas ristmik, aga igasuguseid imetegusid õnnestub arhitektuuriga tegelikult päästa. Aga tõepoolest on segane just nimelt see muusikakeskkooli ja otsa kooli klassika suundud paralleelsete erialade saatus, ehk siis, et meil on justkui öeldud, et kõik koolid lähevad täies tükis sinna ühte majja, nii nagu nad on, aga samas on ikkagi nagu tekkinud mingisuguseid infokilde, kust on jäänud mulje, et jää kahte erinevat võimalust ütleme, klaveri erialale sisse astuda, et praegu õpilane teeb oma valiku, kas ta läheb muusikakeskkooli või ta läheb otsa kooli ja need valikud on väga selgetest detailidest juhindatud. Need ei ole sellepärast, et mulle meeldib üks maja või teine maja või Kivimäe männid või kesklinn. Asi on selles, missugune see õppevorm ja missugused on teised kohustused, mis kaasnevad erialaga, et eriala, meie nõuded, mis on kirja pandud, on ju üsna sarnased selle külje pealt annaks neid asju ühildada juskui ja lõppkokkuvõttes päris paljud nende kahe koolilõpetajad saavad ju muusikaakadeemias esimesel kursusel kokku, aga see, missugune on see tee, mis neid sinnani viib, on siiski üsnagi erinev, kõrgemalt poolt ei ole selgitatud õpetajaskonnale, mismoodi siis ikkagi nende töö täpsemalt edasi hakkab välja nägema. Ilmselt ei ole ka piisavalt palju küsitud just nimelt sellesama õpetajaskonna ja õpilaskonna käest, et miks nad on siis valinud ühe või teise kooli või mis Nende koolide vahe siis on, sest et praegu natukene see oht nagu on, et tuleb üks selline suur supp. Et kui ma astun sisse klaveriisse või riiulisse, siis ma lasengi sisse klaverisse või eelis, aga kas ma saan ikkagi veel valida, et olen ma nüüd muusikakeskkooli, kus on mõnes mõttes see kiirtee on kiirem või otsa kooli, kus on natuke loogilisem selline aeglane maantee, kus on võib-olla harusid natukene rohkem ja võib-olla ei pea nii kiiresti kohale jõudma, aga see lõpp-punkt on ikkagi kokkuvõttes suuresti sama. Rääkis pianist Kadri-Ann Sumera oma mõtteid jagab ka kolme kooli ühendamisest otsa kooli üks säravamaid vilistlasi pianisti Riinase haarenkova. Mulle tundub, et kolme erinevat atmosfääri ei või kokku liita, ilma et midagi kaotaks. Võib-olla siis tekib hoopis suurepärane uus asi, aga ei tea, ma ei tunne muusikakeskkooli, aga ma arvan, et seal see õhkkond on hoopis omalaadne. Ja mulle tundub, et tehtud on elus näinud ka niisuguseid katseid ühendada ühe katuse alla, midagi seal paratamatult läheb kaduma. No ma ei tea, võib-olla seda peab vaatama, et tõesti pakub midagi väga palju paremad selle asemele ja ma olen väga konservatiivne inimene. Mulle ei meeldi muudatus, et mulle ei meeldi isegi sõna innovatsioon. Eriti siis, kui see puudutab muusikat ja kui see puudutab näiteks muusikapedagoogikat, ma ei usu, et sealt midagi head tulemust ja selle poole pealt, et ma jätaks asjad nii, nagu nad on ja tegeleks sisuga rohkem. 25. septembril avas Eesti Kontsert oma 80. hooaja ja tegi seda kontserdikavaga, mis oli Arvo Pärt 85. Tähistati ka helilooja sünnipäevakavas oli teose Lasyndone uus versioon ja kogu kava juhatas dirigent Andres Mustonen. Kavas olid veel Schubert, tee, Mozarti, Penderetski ja Cyrillus Kreegi teosed. Kontserdil käis Kersti Sumera. Millised siis need kõige üldisemad muljed sellest avakontserdikavast ka olid? No kõigepealt on väga suur rõõm oli üldse minna kontserdile, et saab minna kontserdile, saal oli rahvast täis ja publik oli väga entusiastlik ja väga rahul selle kontserdiga. Aga kavast nii palju, et kavalehe järgi oli nagu kirjeldatud, et, et seal on hästi palju armastust, hästi palju loobumist ja ütleme, sellised üllad, eesmärgid selle kava valimisel. Ja Ühelt poolt oli nagu täiesti olen päri ja teiselt poolt tahaks öelda, et ikkagi päris palju nisukest süngust ja nukrust oli, mis oli väga hästi välja mängitud. Palju oli aeglast muusikat, mis ei rusu, vaid tegelikult tekitab puhastustunnet. Mõtleme siis selliseid eredamaid hetki, no kindlasti on seda alati Irina Sahharenkova mäng, ükspuha kas ta siis esineb meil soolokavaga või on ta kammeransamblist või siis orkestri sees soleerimas. Täpselt nii, et Irinalt on alati oodata elamust, aga seekordne elamus oli nii ootamatu ja nii vägev, et tõesti ma tunnen seda muusikat ju ikkagi küllalt hästi Mozarti teemal kontsert, mis on teadaolevalt dramaatiline, aga missuguse dramaatikaga Missugusen kirega, missuguse varjundi rikkusega oli see ette kantud, see oli täiesti ootamatu elamus ja raputas hingepõhjani. Me oleme Mozarti puhul harjunud, et ta teatud stiil moodsakile sobib klassikale üldse ja me ei tohi nendest enam-vähem kindlaks määratud piiridest välja minna, muidu see ei ole enam stiilne muusika esitlus. Ja minu arust Irina ta nägu püüdleb kogu aeg nendest piiridest väljapoole ja nihutab neid piire, näidates, et on võimalik ka teisiti ja hoopis laiemad nagu katsub kogu aeg piire. Ja see on väga meeldiv, sest ta tegelikult sisustab selle muusika siis täitsa teistmoodi, kui me siiamaani oleme harjunud ja samas väga-väga ausalt ja see, mis ta muusikaga öelda tahab ja see on nii ehe ja nii aus ja nii selge tõesti seal. Nii mõnigi ütles, et temas on üheaegselt ingel ja kurat. Et niisugune kirglikkus, niisugune draama. Ja samas palun väga niisugune fun klaasi ja noh, niisugune hellus kõik, mis me ei osanud arvatagi, et Mozartit on nii värvikalt võimalik üldse mängida ja ka näiteks omapoolselt kadentsid, et üsna alguses oli kohe kuulda, et ahaa, siin on tema enda kadentside ilmselt aga see, kuidas ta seda mõtet arendas. Jällegi fantastiline läks ikka väga-väga kaugele sellest algsest helistikust, kui tavapärasest, ütleme piirist ja huvitav ka kontserdi lisapala. See oli kohe eriti üllatav, et algul ikkagi tundus, et nüüd tuleb kolmas osa kordamisele mis ei juhtunud, et ta oskas väga hästi Mozarti kontserdi kolmanda osa ühendada fantaasiamalliga, mis noh, on sama helistik ja on, ütleme ülesehituses on palju sarnasust ja siis üleminek oli nii sujuv, et tõesti hetk nagu ei taipa, et mis lugu mängitakse, siis saad juba aru, et ahah, Nad on hoopiski fantaasia ja see tegi nagunii kontserdile, kui lisab alale niisukese silla vormi, et, et see nagu oli kõik üks ja see mõjus väga-väga toredast. Kui me räägime nüüd ka veel kontserdikava teises pooles kõlanud Arvo Pärdi teosest Lasyndone missuguse mulje see jättis, mainin siinkohal, et Vadim reepyn, kellele oli siis mõeldud see uue viiulipartii esitamine seal muidugi jäi ära ka Bruchi kontsert ja meie rõõmuks oli siis Irina Mozarti kontserdiga laval, et et mismoodi mõjus see kava teine pool? Schuberti järel on ju üldse nagu päris raske midagi sinna panna, otsa lõppeda ka sümfoonia, just, aga vanameistri suur sünnipäev, see on loomulikult see on see lõpunumber ja no kahjuks ei ole mul võrdlustete on uus versioon, et kuidas eelmine versioon nüüd siis oli, aga seal oli huvitavaid lisandeid, mida ma ju ei tea, kas enne olid ka, aga igatahes seda oli huvitav kuulata ja samas ütleme, rahustav selles mõttes Schuberti lõpp on ka niisugune, noh, ei ole niuke väga action. Nii et see oli nagu tekitas ilusa sillakaare, sest avanumber kontserti esimesest pooles oli killustik Cyrillus Kreegi, ka nisukene pikk jutustus, teemad tõusevad esile siin-seal erinevatest pillidest ja see kõik oli nagu väga rahulikult mõõdetult läbi viidud. Muuseas väga kiidad jälle järsult. Minu arust on ERSO väga heal tasemel ja Arvo Leibur, kes siis raamis nii köögis kui ka siis Pärdi teose viiulisoolopartiide tegelikult väga hästi hakkama väga ilusasti, nii et ikkagi täiesti suure orkestri kontsertmeistri vääriliselt ka toredasti kavas oli ka süstoph, retski, Anius, Teits, kogu kava seisukohast täielik kontsert, nii esimene kui teine pool oli väga hästi see koostatud, et Penderetski teos võeti nüüd Penderetski surma mälestuseks kavasse ja see sobis selles mõttes väga hästi, et ta nagu andis ülemineku kreegist Mozartile tali, tõsi küll, ka aeglane ja et natuke võib olla väsitav, et kahte aeglast lugu järjest kuulata. Aga selle kompenseeris siis juba Mozart ise. Tõesti väga äge ja dramaatiline esitus. Eesti kontserdihooaja avakontserdist rääkis Kersti Sumera. Laadile. Teisel oktoobril ilmus plaadifirma Sontiin Tõnu kõrvitsa muusikaga uus plaat, millel kõlab teos seile lutše ilmet. Tiina, sa oled valgus ja hommik. Plaadil musitseerivad Eesti filharmoonia kammerkoor, Tallinna kammerorkester juhatab Risto Joost. Hälian Klooren, millisena mõjub Tõnu kõrvitsa uue teosega plaat? Milline sõnum sellel muusikal on? See muusika sõnum tuleb kindlasti kõigepealt sellest tekstist, selle teksti autoriks on sellel hästi traagilise elukäiguga itaalia luuletaja Che saare Pavese, kes on kirjutanud siis ühe tsükli, mis koosneb itaalia-inglisekeelsetest luuletustest ja kuigi pareesi ise oli auhinnad ja selline tunnustatud poeet, siis ometigi see ei pruugi alati vaigistada sellise loomingulise inimese sisemist valu ja kannatust. Ja nii valiski spavee 142 aastaselt vabasurma nendest luuletustest, mida kõrvits on kasutanud sealt üks on kirjutatud lausa ainult kaks nädalat enne paviese surma. Luuletuse nimi on veraal amorte jaa, Wray Toyoki, ehk siis tuleb surm ja tal on sinu silmad, kuse väljendabki sele, luuletaja, traagilist armastust, ameeriklanna konstnants taolingu vastu, aga siis surma eel aimust. Et kuigi see sõna surm läbib enamikku teisi tsüklis kasutatud luuletusi, olles ometigi väljendatud ka hästi palju muid tundeid, et siin on igatsust, leina, kurbust, ilu, nostalgiat ja helilooja ise on võrrelnud neid tekste nagu kuristikust lauldud hümnid elule ja armastusele. Võib öelda, et nii kõrvits kui ka Paweese kasutavad oma loomingus kahte vastandlikku poolust, et üheks boonuseks võib pidada läbivat, sest müstilist ja nostalgilist meeleolu ja hästi ühtlast tervikut ja muusikasse väljendub näiteks kõikide osade hääbumisega olematusse ja see hääbumine on kas oluline aga sellises suuremas pildis, et kogu selle teose juhatab sisse feid in. See on selline pikk, müstiline ja tumeakord orkestrilt nagu paisub ja siis hääbub taas ja täpselt sama asi kordub ka viimase osa ees, aga nüüd juba siis koori esituses. Osasid läbivad motiivid seovad teose eeliseks ühtseks kompaktseks tervikuks, aga siis teiselt poolt selline vastandpool ühtlusele on suur mitmekesisus nii luules kui ka muusikas. Kaheksast kasutatud luuletusest kaks on inglise keeles, ülejäänud on itaaliakeelsed ja luuletused on enamasti vabavärsis, sellised voolavad mõnikord kava salmides organiseeritud, aga need kaks inglisekeelset luuletust on sellest palju lihtsamad. Üks on lausa selline kolme salmiline lõpp priimiga luuletus, kus iga salm siis koosnebki neljast reast ja sama mitmekesine kui tekst on muusika, helilooja on leidnud igale osale mingi iseloomulik kõla või võte. Tsükli algus kõlas väga sarnaselt teosega Lageda laulud, aga siin selles itaaliakeelses teoses on siiski tegemist palju komplitseeritum teosega, et juba orkestrikäsitlus on niivõrd mitmekülgne, ta on kasutanud väga laiakeelpillivõtete ampluaad, on lüürilisust, on sellist massiivsust, nii et noh, tõesti kõike on siin ja siis seitsmendas osas veel on kõrvits pöördunud sellise oma lemmikstiili pluusi poole. Ega ta seda pluusi sind nii otseselt nagu ei kasuta, aga need on siis pigem sellised nüansid on siis minu arust ka selline hästi huvitav detail, et selline küla, pillimehe, viiuldaja stiili kasutamine, mis kostub sealt ja samuti erinevalt teistest osadest ka selle poolest, et siin laulab naissolist. Kuidas võiks kommenteerida esituste tõlgendust Tallinna kammerorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor ja dirigent Risto Joost? Seda saab ainult positiivses võtmes kommenteerida kõigepealt see orkester, mis kõlas erakordselt värvikalt, et siin on tõesti kõike, kõike see, mida see helilooja sinna sisse kirjutanud on ka suurepäraselt edasi antud, nii et tõesti kohati tekkis tunne, et kuuled juba lisaks keelpillidele ka seal puhkpille või löökpille. Kui nüüd rääkida koorist, siis koori puhul hakkas kõrva see, mis on juba pikemat aega kõrva hakanud, et kui algselt oli see filharmoonia kammerkoor hästi sellise selge ja puhta sirge tooniga, siis nüüd on see just naiste vokaalne toon vokaaltehnika muutunud nagu palju jõulisemaks sinna sisse tulnud ka sellist vibratot. Et see võib-olla natukene häiris, aga üldiselt ikkagi üldmulje oli väga-väga ean eraldi perska veel rääkima solistist Marianne Pärnast, kes esitas seda pluusi, et hiljuti kõlas kõrvitsa teos ka Raplas Pärdi päevade raames ja seal oli selline tohutu üllatusmoment, et lauliski nagu bluusilaulja plaadi peal kõlab ta võib-olla natukene kammitsetumana rohkem sellise koorilauljana, võib-olla siis kontserti, olukord seal kirikus, et see tekitas inspiratsiooniga lauljale täiesti vabana ennast tunda. Tõnu Kõrvitsa uuest plaadist rääkis älian Klooren. Saates oli algupoole juttu aga Georg otsa nimelisest muusikakoolist ja tulevikust Tallinna muusika- ja balletikooli osana. Samuti rääkisime Eesti kontserdihooaja avakontserdist. Saadet jääb lõpetama klassikatäheks pärjatud pianist, tähele Liiv. Mina olen nelevasteinfeld ja soovin head päeva jätku. Läbi muusika tegemise ma õpin nii palju iseenda kohta, kõik see muusiku teekond, reisimine, inimestega, kohtumine ja mis mind on aina edasi motiveerinud, sellega tegelema ongi vast see, et alates mingist piirist siis kumu äratasin sellise piiri, et ma tegingi konkreetselt muusikat, et mitte enam ainult enda jaoks, vaid teised inimesed hakkasid otsima muid huvitavaid sõnu, mitte ainult, et sa oled tubli, vaid neile hakkas kuidagi hinge pugema või nad said sellest mingisuguse elamuse, et siis tohutu uhke ja hea tunne tegeleda millegi sellisega, mis liigutab inimesi.