Tänased Läänemaa lood on nendest aegadest, mis elu ja surma piirimaile jäävad see tähendab võitluste aegadest, mida meie vanavanemad oma ihusilmaga nägid või millest nad ise osa võtsid. Ajavahemik teisest Vene-Türgi sõjast kuni tuliste oktoobripäevadeni 1917. Tunnistajaid neile sündmustele on vähe järele jäänud. Osa sündmusi on legendideks muutunud ja nüüd rahvaluulekujundite keeles pikka elu ja saavutanud. Ja siiski Koonga ning Mihkli kandi inimesed mäletavad meest, kes rahvaste palavaid rõõmsaid päevi ette kuulutas. Astume sisse ühte-kahte Kureseia järveküla tallu. Praegu järves elas üks Villem Ado rääkis mulle, nemad olid järve annusega ei ela, vorm on surnud ja nüüd on surnud, aga veda elas ja rääkis, et nemad olid ehitanud järve annusel kambreid ja Järva-Jaani jutt, et nood, kui ära äike, kamber kombel sarikad peale saadet, siis. Ja vanibo Holareek paare näljevane saaburgiga ei anna käsku ja naerda, et noh, et ei olegi kuskil seda ja seda, mis vii Jaani jutt täidele. Ja peale käskumingut siis kassakas tuld ratsahobusega. Jah, see oli Vene-Türgi sõda, mis isakese keldrit küll. Teate reegel küllalt jõudu, teater, riigil küllalt jõudu võimuv kerra haava Ranoomi järgi tuua. Täna te saate kraanurr, riided selga, kerged keisrisaapad jalga laabiaale ja kuldse krae ümber kaela. Pole Thelmel drill mati anda pole Leva kotilassi kanda, igal pool oti ees on valmis, kordas nii kurjad salmis. Leib on magus ja puu piige teadiigas koovas õpingee Diadi head kokad, kellel maikud tundjad, mokad. See ja saate nii, kui need aga kõrsust ilma jääd. Enne oli ruum alus küll rohkem Ani ei tundnud, number k väegav oli seda, kes võis teha kirjarida. Aga nüüd on nolk, kes tarku mehi, keda palju laita ei tohi. Kes teadvat asju paremini. Noruspäi läksid ka Kihnu omad koos teiste eesti meestega türgi sõtta, tsaari suremaid, lapsed nutma selle laulu saatusenanikaal järgi söötma me, see oli Mihkel mäes, kes ühel madala päikesega novembri õhtul, kui oli sae ja pööbli valmiva paadi kõrvale maha pannud neile selle laulu linti veeretas. Ta kuulis seda vanaisalt ja ta polnud kellelegi oma poegadest ega pojapoegadest seda veel edasi laulnud. Kahe nädala pärast hööveldatud kuusesärki Mihkel Mäe selle endale. Eesti mehed läksid noruspäi Türgis etta, ütlevad laulusõnad. Aga mida veel Järva Jaan ette kuulutas? Ja siis need pidanud tagasi jõge sihukses lollakas seda ja nii, et käin tekki, siukseid tõkkasi, pandlike suured puutikud püsti ja Ladantsuri niitis ennaaemmer ja üteld. Vaat sedamoodi akad inimesed tulevikus rääkima hakkasidki, hakkasid aga sel ajal veel ju põldudele puuni, ega seda kedagi Stahli patsutanud seal hobusel seal koormat vedanud seal käega kaela peale kannata, kannata suuksuke küll tuli ja vesi hakkavad koormaid vedama, värski. Niukseid juttu ajas noaga, keegi ju seda omal ajal ei võinud arvata, et masinal siis olemas juba küll ilmus, jah, aga sihi teda veel ei põld täna niukseid juttu, sellepärast ta läks, kirikuõpetajad ka dalai salling, kepserrooja sihuke, jumala tõota tulerida muudele siis juba ära siis mihkli kiriku all see sul takso bostonis juuksur Jane bostonis, surnud kilomeeter panin püsti seal ja ses neidki vastuhakkajaid neid seal nuheldud ja Jaan seotud ka sinna üks pühavad linnaposti külge kinni ja hakatud teda seal vemmeldama, siis. Aga ta ei olegi nii palju jõudu tõmmanud selle posti ülesse maast. Sajandivahetus uus sõda, esialgu kultuuririndel saksastumine ühelt poolt ja Tsaari-Venemaa väikerahvaid, tal venestamispoliitika, teiselt poolt kultuurimälestis tollest ajastust eesti laulik, saksapärase liider, tahvliga regi versiline laul, mis alles 70 aastat hiljem uut hindamist leiab. Kui rahvas sügavaimat tundmuste kandja visati tollal kolinal kõrvale. Eluütlemis naermas tuur. Elu pole muud kui vaalu armaastusuunis, tõhust aga hell, õhtul hilja. Veetsin töödes on aega, piilpiigu joote. Toona on ka abildii kuu jõud kaasa haaratud. Meie eelmise saate moosekant TT juht kullemalt Aleksander Taal palus, et mängiksime tale Amuuri lained. Kõlagu see meie meenutusena neist lihtsatest põllumeestest, ka Läänemaalt, kes läksid Vene Jaapanis, et ega saanud kunagi kodumaa mulda See kelgi on timmitud mehe poolt, kes kaotas silmad kaugel Mansuurias. Vihakarikas täitus 1000 905. Kuigi Anton Kivi sündis kolm aastat hiljem, on ta mees, kes kõike möödunut teab. Tõsi, legendidele. Parunist hakkas nagu siin jutt, vermaven, jah, ta oli rendises vastu võtnud seal 30000 kuldrubla kese, see Butberk, see oli see suur eestimaa Vainingud veamist pidanud seda linna viivaja omingu ja üks mees läind senna, parun tahab, palun, kui jutt on, et valid ja kaupa tegema pidi kooritud, meeldib ka olema juba targem mees ja putru. Ei mul täna ei ole aedat mad ana, tahan välja sõita, teine lae, no see oli see salakuulajal, teised ootasid metsa vahel ees, läks sealt minema, ütles, et neid valmis olla. Varsti tuleb seal loonud metsa vahel sealt üks kilomeeter maad, jalg, see tee teeb nihukse käänaku seal selle käänaku peal seal passinud tulnusest selle pitsa hobuse lasksid kohe maha võtta vana sellele Kudre lastitsiit lõbust laadi ja toapoissmees seal Butberi kõrbes õistele kohe surma surnud ja Outback oli haavata saanud siis Kutser olides pukist maha kukkunud putru oli titt lõuast läbides vast kutserdeinud eelse surnuks. Need olid talumehed, kes siis vallale jäi välja tulemata, seda arvasid, et Velise Nurtva meeste väga nende vahekord teravolija. Küttises läbi tegi ka Butbergil revolvri käega aga Pariidendi. Võta mu raha ja kõik ära, aga jätke mulle elusesse. Teeme su elu, tahamegi ja nii üks eerutanute vanamehele kohe piraatraadio raha, need said niikuinii igat. Sõitsid Venemaa ja jäi ülesse tulemata, iga valla meeskodanik maksis kolm rubla ka veel, et mani kannab ülesse ei tuld but pärgi kohta ja siis tegi selle lauluga. Võhmasse maeti, ta kisub veel üles sealt ja tõrvati ära. Sa pead ikka rahva suur vihale meiega veono. Ainult kivise pinna pealt ei kasvanud, eks seal oli ikka seal oma muld kogunenud juba ja kuidas see laul ka. Kui põrgu vaid Jaaguratoone põrgu võõrsil palava oli hooletu maal Tuin oma ja naabeda. Kees kolis ta sinna on tail ja nii köögis, kui raad vihaselt koerdabastamena, see suur paarumbot märg Baltima, suur parun, boot ärkpaal siis Kuurad, vee haselt, Talvas ta vaatseinvesen ei tarvita. Siis mu mehe meel sai nukraks. Oh, kuhu pean maa, mine ema. Jaan Linberg, mees, kes sündis siis, kui elas veel Lydia koidule. Kui vana te siis olite, kui te revolutsioone tegid? 29 soosed. 21 aastane mees on juba päris nii teadjamees kõhkaga muidugi sea juba. Need laulud, kalkmesime, õppisime, revolutsioonilised laulud. Need on mul kapterdilised, need enam pole kõik meeles. Aga ma võin katsuda praegu ühte veel. No on üks lauldud ja selle lauluga läksite regedega siis ühest mõisast teise ja. Mina ei käinud mitmes mõiseks ma sugugi ühtina valdu, mõisad jõudsid asi sellepärast, et seal ei olnud selle päevaldatele põletatakse. Et parem on, kui saame parunite lahti, teistmoodi. Ja valguse läheksime ka sellepärast, et Pirid sõjariistu olema, see oli ühtegi parunid kodu ei olnud. Ja läksime 30 mehega siis sealt sõjariistu Toomela Lohjal, mina võlgadesse visioon meetrid soojendit, mehi kuusse asja tüki pandi sideks. Et kedagi vaenlasi peol ei tule. No ega me muud teadme, rikkusime telefon ära ja aga siis ei olnudki midagi muud kui mõisast lõid aknast löögid välja, et juba põlema tõstetud ja meeleid kuus, seitse tükki. Valvasime meestel oli siis tõesti poolt, kes juhid olid, oli kaks kätt. Et keegi ei tohiks midagi varastada ja need olid sealt mitmed, tulid niisugust palju oma inimesi, kalkini puru tuli juure, mis ei olnud organiseeritud inimesed ühtiga, need tahtsid varastada ja me ei lasknud ja ligi vannikutrollideks maailma suur kuhi riideid ja kõike neid mõisa mõisa asfa seal sulikus maha. Me tulime kaasad valvest ära ja mis nad teadusele tegid, sellepärast taht Kainte nägusid nõelata. Muidugi me olime kõik küll seal mõisarahvale tundmatu mehed olime. Aga siiski noh, mõnikord ikka ära tulnud. Läänemaa talurahvasõjale elas kaasa maalikunstnik Ants Laikmaa, kes Tallinnas maalis punaseid lippe ja kelle vend talupidaja Bernhard Laipmani Tartu aulakoosolekust osa võttis. Tartus nõutil käredamalt. Venemaal tuleb sisseseade, demokraatlik vabariik, kõik riigi ja maakassa maksud jätta tasumata sõjakohtute ja sõjaseadused ära kaotada. Terve sõjavägi tuleb koju lasta ja sõjariistad rahva kätte anda, kõik mõisad üle võtta. Koosolekust osavõtu pärast mõisteti Bernhard Laipmani 300 kepihoopi. Temaga valis surmanuhtluse, öeldes Vaba mees ei lase end peksta. Veega laagron, kündi nõu, tööd kohutavad lood. Vigala talu peremees, kes oli kõrgelt koolitatud saia ära Soormatud sai ära soorumatu. Ta peale kaebas kohtu ees üks täna teha mees, kel sellest süda täis, teine paleest aru sai ja ära selle ta ja äraseleda koll tunnistaja toodiga, kes tunnistas. Iva. Me tunnistame vandega lipmanni ilma söita anda pole mõisas käind. Ta pole ema iga ei, ei, selle eest aga hoolid toodvaid, ühildi tänale kees riigi asjus ei, eksinud, saab surmale piira toode on selleks valmis, ta seal, eks valmista. Siis tuli õpetaja purss ja ütles täna lehe udule Elapsi agendid ta end vohada grammendiga veel elusviimis, kord veel elus viimist, kord tema vastas kindla häälega seda taha maha, kui süüta pean suure maa küll jooma, alandega annab Molgaid meno patuseid, päitmeno vaatori Siinse veelgi, nii et andkem tuld ja paugud, kõlasid Tagookus ma Haagommulyyaiteedingerootuste ja trahude omale ja rahu temale. Bernhard Walkman. Tuli ree peal, tõusis püsti ja ütles, et veegalame. Mina lähen surma, nürid. Aga mina lähen surma sees. Mihkel aitsem revolutsioon ja Läänemaa on lahutamatult. Seda nime on kandnud üle kümnekonnamehe. Millega te seletate fakti, et enne hukkamist kindral Besobraasof pöördus mitme valla rahva poole, kes oli kokku aetud hukkamist pealt vaatama ja küsis rahva käest, et kas on kellelgi öelda midagi lipmanni kaitseks ja kõik olid vait. No eks siin ju kohapeale kokku aetud valla rahvale kindlasti avaldas masendavat mõju enne mõrvamisele viimist kohalike elanike peksmine, see samas toimus 63 Vigala ja ümbruskonna mehe peksmine ning vennad Laipmani ees. Siin kostmine võib olla oleks võtnud ja põhjustanud ka nende eestkostjate arreteerimise karistamise, sest rahvas oli nagu ära hirmutatud, kuidas see juhtus niimoodi, et just Vigala ja Velise ja ja need kandid talurahvarevolutsiooni tähtsamaks tsentrumis kujunesid just siinkandis. Eks mõisnikud, Expluateerisid siin ju talurahvast päris tugevalt võib öelda seda Vigala kohta. Kui ümbruskonnas mõisnikud müüsid talusid renditalusid päris omaduseks, siis siin Vigalas parun üks küll loobus sellest mõttest, vaid hoopis selle vastu võttis ja hakkas rendisummasid kõrgendama ja kõrgendama, ajas niimoodi pilli lõhki, ajas lõhki ja mina arvan, et 1905. aasta. Kujunes Vigala Velise Märjamaa sellepärast tsentrumiks, et siin oli tehtud juba varem selgitustööd. Pipra Mihkel Aitsami ju tegi selgitustööd oma ümbruses. Kirjandust proletaarlased kirjandust selgitas. Lendlehtede levitamine toimus nii Vigalas, nivelisel kui ka Märjamaa ümbruses. 1905. aastal juba tema kuulus Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölisparteisse ja kui üle Venemaa algas 1905. aasta relvastatud ülestõus, siis detsembrikuusest Mihkel Aitsami juba organiseeris enne veel, kui Tallinnast relvastatud tööliste salgad kohale jõudsid. Talupoegade hulgas siin rahvamiilitsa ning kalendri oli 14. detsembril alustati arveteõiendamist siinkohal ümbruskonna mõisnikega ning nelja päevaga põletati ja purustati ümmarguselt 20 mõisa. Temal siis oli ka see mees, kes sündis aastal 1876 ja kelle sajandat sünniaastapäeva peaksime me nüüd käesoleval aastal nagu tähistama. Sünnipäev on temal uue kalendri järgi 25. oktoobril. Pipra Mihkel AIDS on tema, siis oli küllalt keerulise elusaatusega mees karistussalkade poolt ikka paljud aktiivsed eestvedajad ju, võeti kinni ja hukati siinsamas, isegi ilma kohtuotsuseta, aga tema nagu pääses jah, tema pääses. Velisel toimub rahvamiilitsa ja tsaarivõimuesindajate vahel lahing. Temal õnnestus koos teiste ülestõuse juhtidega põgeneda õde rääkis. Vend, 1906. aasta jaanuaris peideti Vigalas tehtud ühte suurde heina koormasse ning transporditi niimoodi Tallinnasse ning Tallinnas sadama aitades oli peidetud tema omakorda siis edasi ühte viljakotti, üks Vene laevu valesti laadinud vilja Helsingisse viimseks nihkelaitsem oli kantud koos teiste viljakottidega laevale ja niimoodi tema tsaarivõimude käest pääsis. Siis 1906. aastal põgenes ta tuli uuesti ja millal see ja 1009 kaheksanda aasta lõpul tema üritaski täiesti salaja tagasitulekut Eestimaale. Kuid Helsingi sadamas solid, sandarmi nuhid saanud tema jälile ja ta arreteeriti ning toodi juba tapi korras, siis eestimaal ja selle järele määrati temale viis aastat vanglakaristust. Peterburi Kress töö vanglast selle järele, kui mitteusaldatav isik ja esimene maailmasõda oli puhkemas. 1913. aastal saadeti Mihkel Aitsami asumisele Jurje Kunski linna lähedale Vladimiri kubermangu. Ja siis ja sealt siis õnnestus temal alles veebruarirevolutsiooni päevil tagasi Eestisse tulla. Tema talu oli põletatud, abikaasa oli surnud ja ta hakkas tööle Tallinna sadama suli Tallinna sadamas sadamatööliste ametiühingu üks rajajaid ning siitpeale hakkas tema juba aktiivselt võtma osa nõukogude võimu kehtestamisest Eestimaal. Ta kuulus Eestimaa nõukogude täitevkomitee koosseisu ja teda saadeti kui endist talupoega kehtestama tööliste võimu ära võetavates mõisates ja see saigi temale saatuslikuks. Detsembris 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tema väljus Tallinnast koos punakaaslaste salgaga. Endisse Virumaale püssi mõisate üle võtta, arreteeriti mõisnik, mõisavalitseja ja ümbruskaudsed mõisnikud koos Eesti valgetega teostasid ootamatu kallaletungi õhtul kella kaheksa ajal, nii nagu tookordsetes allikates märgitakse, oli koputanud püssi mõisa kontori uksele Mihkel õitsema läks seda ust avama, nii kui ta ukse avas, oli avatud väljast maruline tuli Mihkel Aitsami kaks tema kaaslast, Jüri Kalmus ja Rudolf langesid. Ega see kõik niisama lihtsalt ei lõppenud, et nad oleks maha maetud. Kadriorgu maeti, kuid praegu meie kolme esimese suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni vereohvri asukohta Eestimaal ei tea. Sellepärast. Kevadel kaevasid valgete valitsuse esindajad koos siin saksa okupatsioonivõimuesindajatega välja Mihkel Aitsami, Jüri Kalmus ja Rudolf imbergi kirstud. Ja need jällegi Mihkel aitsemid õe jutu järele olevat viidud laevaga Soome lahele mähitud ankruketid ümber ja lastud merd. Kas teil on seoses selle Mihkel Aitsami nimega olnud ka mõni meeldiv või ebameeldiv eksitus, näiteks täitsa p, nii palju? Eks kõige rohkem tuleb seletada, kui kusagil jutt läheb, Mihkel Aitsami te peale siis ikka päritakse minu käest, et mismoodi mina siis sugulane olen, sele pipra Mihkel Aitsami ka, kes 1905. aasta päevil siin revolutsiooniliste ülestõuse juhatas. Eks see ongi põhiline. Kuidas te olete siis temaga? Mina olen niimoodi, et revolutsionäär Mihkel, aitsem pipra mihkel, nagu teda nimetatakse, on minu vanaisa vennapoeg. Jälle on kevad jälle õunapuud, valges vahus nagu inimpõlv tagasigi kui toimusid need traagilised sündmused Läänemaal, mis nii paljude meie esivanemate elu nõudsid.